PEETER KREITZBERG, riigikogu kultuurikomisjoni esimees:
„See on valus küsimus. Väikekooli poolt tuuakse palju argumente, samas kannatab väga väikeses koolis hariduse kvaliteet. See vana nostalgia, et kool peab olema kodu lähedal, on tänapäeval ajast ja arust. Leedus on 80% põhikoolidest vähemalt 200 õpilast, samas kui meil on arvukalt 50–60 õpilasega põhikoole. Vajame koole, kuhu noored õpetajad minna tahavad ja kus neile on tagatud täiskoormus. Kardan, et kui omavalitsused ei lepi kokku ja oma pooltühje koole ei liida, surevad need välja isevoolu teel. Vaadake lapsevanemate käitumist – nad viivad oma lapsed väikestest koolidest ära. 75% lapsevanematest paneb oma lapsed gümnaasiumi esimesse klassi, 20% põhikooli ja 5% algkooli.
Olen seda meelt, et hävimise kõiki piinarikkaid astmeid ei peaks läbima, nii et gümnaasium põhikooliks, siis põhikool algkooliks ja lõpuks kool päris kinni. Omavalitsused peaksid koolid mõistlikult ühendama ja koolibusse rahastama. Laste arengut ei tohi halduskorraldusele ohvriks tuua.”

Ei ole ühelgi viisil võimalik mitte mõelda sündmustele Gruusias. Tundes ühelt poolt kaasa kauge maa elanikele, teeb tõsiselt head meelt eestlaste, nii poliitikute kui ka tavakodanike, tahe ja julgus öelda välja oma arvamus. Arvestades nädala alguses korraldatud meeleavaldustest osavõtjate arvu, aga ka Interneti-lehekülgedel või kohapeal antud allkirjade hulka, võib öelda, et kodanikud on järjest aktiivsemad ning Eesti senini üsna habras kodanikuühiskond üha tugevam.
Sõjapõgenike toetuseks annetati ainuüksi kahe esimese päevaga pool miljonit krooni – ja tänaseks on see summa märkimisväärselt suurem. Eelmisel pühapäeval toimunud meeleavaldusele kogunes vihmasest ilmast ja lühikesest etteteatamisajast hoolimata paarsada inimest, järgmistel päevadel juba kordades rohkem. (Samas meenub kevadine „Teeme ära” kampaania on 40 000 osavõtjaga või 2004. aasta kevadel toimunud puudeistutamiskampaania.)
Kui heita pilk kodanikualgatusele viimaste päevade aktiivse meelsu­se avaldamise taustal, tundub et nüüd – 17 aastat pärast iseseisvuse taastamist – on tavakodanikel järjest suurem oskus ja soov öelda välja oma seisukoht nii Eesti-sisestes küsimustes kui ka välismaal toimuvate konfliktide korral.
Kodanikualgatus ja julgus kriitilises olukorras oma meelsust näidata saab alguse lapsepõlvest. Õpetajad saavad selles küsimuses palju ära teha, kuid ülesanne on keeruline, sest kodanikuühiskonna arendamisel puudub konkreetne „tööriist”. Sel­les valdkonnas ei ole võimalik kedagi midagi tegema sundida. Saab näidata vaid eeskuju, ning eriti kooli kaudu töötades on oluline lapsevanemate kaasamine. Kui kodus arvatakse, et valima pole mõtet minna, sest „mis see minu hääl ikka loeb”, on õpetajal keeruline kodanikku kasvatada.
Kasvav arvutistumine ja kommunikatsioonitehnoloogia areng surub meid üha enam oma kodudesse, nelja seina vahele. Noored suhtlevad üksteisega üha suuremal määral vaid Interneti vahendusel ning traditsiooniline seltsielu ei tule endisel moel ilmselt enam kunagi tagasi.
Kuid just viimaste päevade areng näitab, et suured teemad, mis läbivad meediafiltri ning liigutavad inimesi sisimas, mõjuvad ikka veel ning panevad mõtlema ja liikuma. Need suured teemad on enamasti poliitilised (konflikt Gruusias või ka näiteks 2006. aasta presidendivalimistele eelnenud meeleavaldused), kuid ei pruugi olla läbinisti negatiivsed, millegi või kellegi vastu suunatud.
See on koht, kus oma roll on õpetajatel ja koolil laiemalt. Tuleb kasvatada noori, kes jälgiksid maa­ilma enda ümber, kes hoiaksid silmad lahti ning kelle jaoks poliitika ei seonduks ainult negatiivse ja poliitikute erahuviga. Lõppude lõpuks on ju maailm – olgu selleks siis kohalikku omavalitsust puudutav või sõda mõnes välisriigis – meie kõigi ühine huvi ehk res publica. See arusaamine algab aga väga väikesest.

Kristi Helme

Eesti keele õpe vene lasteaedades laieneb
HTM kuulutas välja avatud konkursi vene töökeelega lasteaedade õpetajate ja teiste töötajate koolitamiseks. Pakkumisi oodatakse teises keeles õpetamise kogemusega koolitusasutustelt. Oktoobris algavad kursused valmistavad neid lasteaedu ette eesti keele senisest laialdasemaks õpetamiseks, keskendudes teises keeles õpetamise viisidele, et keeleõpe toimuks mänguliselt ja lapsele märkamatult.
Minister Tõnis Lukas: „Selge on, et ei piisa ainult gümnaasiumide üle­viimi­sest eesti õppekeelele. Võti venekeelsete noorte konkurentsivõime parandamiseks Eesti ühiskonnas on eesti keele omandamine põhikoolis. Selleks tuleb lastel riigikeelega tutvust teha juba lasteaias.
Et see oleks kõikjal Eestis võimalik, pöörab riik alates käesolevast aastast oluliselt rohkem tähelepanu eesti keelt õpetavate pedagoogide suunamisele venekeelsete piirkondade lasteaedadesse. 2009. aasta sügisest on eesti keele algõpe kõikides lasteaedades kohustuslik.”
Valitsus kiitis mais heaks koolieelse lasteasutuse uue riikliku õppekava, mis näeb muuhulgas ette eestikeelseid tegevusi juba kolmeaastastele, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Muudatused jõustuvad 1. septemb­ril ning rakenduvad 1. märtsil 2009.
2000. aastast on eesti keele kui teise keele õpe minimaalselt kahel korral nädalas olnud kohustuslik 5–7-aastastele lastele. Viimaste aastate uuringutest selgub aga, et muukeelsete laste vanemad pooldavad eesti keele õppe alustamist võimalikult vara, et kooliikka jõudes oleks laps omandanud vähemalt algteadmised. Ka arengupsühholoogia kohaselt on keeleõpe tõhusam ja sujuvam, kui seda kombineeritakse mängu ja teiste arendavate tegevustega.
Eestis on 73 vene töökeelega ning 50 eesti-vene töökeelega lasteaeda, millest 24 on keelekümbluslasteaiad. Eesti keelest erineva töökeelega rühmades käib 31% lastest.
Signe Opermann, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Infosüsteem lihtsustab struktuuritoetuse taotlemist
Juulis valmis RIA-s infosüsteem, mis hõlbustab infoühiskonna arendusprojektidele struktuuritoetuste taotlemist, projektide korraldamist ja aruandlust.
„Soovime elektroonilise süsteemiga lihtsustada toetuse taotlemist ja vähendada bürokraatiat, seda enam et erinevalt eelmisest perioodist on taotlejate ring seekord oluliselt laiem. Nüüd saavad riigi ja kohalike omavalitsuste kõrval taotlusi küsida ka mittetulundusühingud ja sihtasutused,” selgitab RIA valdkonnajuht Geroli Peedu.
Struktuuritoetuse infosüsteemi saab siseneda riigiportaalist eesti.ee, see eeldab kasutaja autentimist ID-kaardi, mobiil-ID või pankade kaudu. Lisaks vajab kasutaja infosüsteemi kasutamise õigust, mille saab anda kas asutuse haldur või RIA kasutajatugi. Kogu taotluste menetlemine kuni rahastamisotsuseni käib samuti süsteemi abil.
Edasi ei olegi muud kui täita valitud vooru all nõutud väljad. Kasutaja saab vahepeal töö katkestada ja sobival hetkel jätkata – süsteem salvestab tehtud muudatused. Samuti saab mugavalt, otse süsteemist, saata taotlusega seotud küsimusi, mis hoiab taotlusega seotud info ilusti ühes kohas koos.
Kui kasutaja on veendunud, et taotlus on esitamiseks valmis, peab ta selle endale salvestama ja digitaalselt või paberkandjal allkirjastama. See on praegu ainus samm, mis tuleb süsteemist väljaspool teha. Tulevikus on planeeritud ka täisdigitaalne taotlemine, siis saab kasutaja deklaratsiooni otse süsteemist edastada.
RIA tõukefondide osakonna juhataja Jaak Liiviku sõnul on sel aastal kavas välja kuulutada viis avatud taotlusvooru Eesti infoühiskonna arendamiseks. „Kokku toetame arendusi 200 miljoni krooni eest. Juba on käimas kaks avatud taotlusvooru, süsteemi on kasutanud üle 20 asutuse.”
Struktuuritoetuste taotlemise süsteem loodi Euroopa Liidu raha abil. Euroopa Liidu struktuuritoetused on eraldatud Eestile selleks, et toetada majanduse arengut ning vähendada arenguerinevusi Euroopa regioonide vahel.
Katrin Pärgmäe, Riigi Infosüsteemide Arenduskeskuse kommunikatsioonijuht

Projekt „Paigalinnud”
Tallinna tehnikagümnaasiumi algklassides toimus suve hakul meeleolukas projektipäev „Paigalinnud”. Idee ürituse korraldamiseks tuli meie kooli I–II kooliastme matemaatika-loodusõpetuse ainealasest suunitlusest. Nimelt toimuvad kord nädalas PRATE (praktilise teaduse) tunnid, mis on tihedalt põimitud loodusega ja sellest tulenevalt õppekäikude, uurimuste ning katsetega.
Sügisel sai iga klass loosiga endale ühe Eestis pesitseva paigalinnu nime. Ülesanne oli koguda õppeaasta jooksul mitmekesist infot linnu kohta. Kogutud materjalid pandi mappi individuaalselt või kogu klass ühiselt. Kevadeks planeeritud projektipäeva üritusele panime välja linnupiltide näituse, esitlesime mappe ja tutvustasime teistele õpilastele uuritud linde. Korraldasime näituse, tegime diplomid ja ostsime klassidele loodusteemalised raamatud, mis jäävad kooli PRATE tundides kasutamiseks.
Kogu õppeaasta vältel kogusime linnumaterjale. Otsisime pilte, luuletusi, teabetekste, huvitavat infot, kirjutasime kirjandeid, loovjutte ja luuletusi, joonistasime ja maalisime, koostasime mõistatusi, käisime õppekäikudel ja matkadel, loomaaias ja loodusloomuuseumis, korraldasime välitunde, tegime katseid ja vaatlusi jne.
Kevadise projektipäeva viisime läbi kooliaulas. Seinu kaunistas linnunäitus, laudadel olid vaatamiseks kogutud linnumapid, pesakastid ja voolitud linnud. Igal klassil oli etteasteks 15 minutit – esitati lühinäidend, laule, luuletusi, loeti ette omaloomingut, tehti PowerPoint’i esitlusi ja esitati mõistatusi. Külalisena esines ornitoloog Peep Veedla. Toimus viktoriin. Kõiki osalenud klasse autasustati diplomiga, iga klass sai loodusraamatu.
Järgmise aasta projektipäeva teema on „Koduloomad”.
Ülle Halliste, Solvi Kaljuvee, Tallinna tehnikagümnaasiumi õpetajad

„Tallinna Ülikooli tööõpetuse erialad – 50”
27. augustil kell 16 avatakse Eesti Rahvusraamatukogus näitus „Tallinna Üli­kooli tööõpetuse erialad – 50”. Esitletakse käsitöö ja kodunduse eriala üliõpilaste kodunduse, kunstilise kujundamise, rahvakunsti aluste ja käsitöö eritehnoloogiate õppeülesannete tulemusi ning bakalaureuseastme lõpetajate loovtöid.
Suurem osa käsitöö ja kodunduse valdkonna eksponaatidest on valminud paaril viimasel aastal. Tööõpetuse eriala ülevaade on komplekteeritud pikemat ajaperioodi hõlmavatest loovtöödest. Eksponaatide seas on esindatud erinevad puidu- ja metallitööd ning disain.
Saab tutvuda ka käsitöö ja kodundu­se ning tööõpetuse õpetaja erialade ma­gist­ritöödega. Näituse võtavad kokku õppejõudude publikatsioonid, artiklid, konverentside materjalid, metoodiline kirjandus.
Tallinna ülikool on ainus kõrgkool, kus juba 50 aastat on koolitatud käsitöö ja kodunduse ning tööõpetuse õpetajaid. Täna võib öelda, et traditsiooniliselt meeste tegemistega seostatud tööõpetuse eriala sobib nii nais- kui ka meesüliõpilastele.
Kõrgkooli side kooli ja õpetajatega on tugevnenud täiendusõppe, kaugõppekursuste avamise ning magistriõppe kaudu. Põhiküsimus on, mis suunas tööõpetust edasi arendada. Kas võtta aluseks kunagine humanitaarsuund või nõukogude ajal väljakujunenud polütehnilisel õpetusel põhinev reaalsuund?
27. augustist 15. septembrini avatud näitus on projekti „Projektõppe juurutamine oskusainetes” osa.
Tänaseks on juba toimunud kombatavate raamatute näitus, mille ettevalmistamisel osales 150 üliõpilast ja tegevõpetajat. 2008. aasta sügissemestril valmi-
vad õppetöö käigus puuteraamatud, mis kingitakse Eesti Pimedate Raamatu­kogule.
Näituse avamisele on oodatud kõik, kes tunnetavad sidet Tallinna ülikooli tööõpetuse erialadega ja soovivad osa saada isetegemise rõõmust!
Tiia Artla,
TLÜ käsitöö ja kodunduse didaktika õppetooli lektor

Kiri

Sekretäri rollid koolis
Tegin kevadel Tallinna ülikoolis läbi koolisekretäride täienduskursuse ja kirjutasin kodutööna sekretäri rollidest koolis.
Koolis töötades jääb õpetaja hoiak sekretärilegi külge. Mõne aasta eest juhtusid mulle Tartu ülikooli pea­hoone ees vastu tulema kaks 10–11-aastast koolipoissi. Nad tegid joostes sik­sakke ja ajasid teineteist mängides taga. Minuni jõudes jäid nad äkki väga korralikuks ja ütlesid sirge seljaga mulle viisakalt: „Tere!” Vastu tervitades kuulsin, kuidas üks neist teise käest sosinal küsis: „Kes see oli, kas mõni õpetaja?” „Ma ei tea,” vastas teine, „mulle tundus küll nii.”
Koolis keerleb kõik õpilase ümber, ka õpetajad võetakse tööle vaid siis, kui neil on, keda õpetada. Mida suurem õpilaskond, seda rohkem on vaja teenindavat personali. Mida rohkem töötajaid, seda rohkem on informatsiooni, mida peab vahendama. Siin on vaja sekretäri abi, kelle kätte koguneb algne informatsioon. Suuremas kollektiivis võib vaja minna ka mitut infovahendusega tegelevat töötajat.
Sekretäril tuleb vahendada kooli suhtes väga erinevatel positsioonidel olevaid inimgruppe: lapsevanemad, õpilased, õpetajad, kooli halduspersonal ja juhtkond eesotsas direktoriga. Sekretäri tööstiilist ja suhtumisest oma töösse sõltub suurel määral kooli maine. Üks inimene ei saa seda mainet küll luua ega kanda, küll aga rikkuda.
Teisalt kannab ka suhtlemine oma pedagoogidest kolleegidega teenindavat-abistavat iseloomu. Näiteks dokumentatsiooni vormistamisel muutub sekretär sageli õpetajatele uute oskuste jagajaks. See on sekretäri otsene vastutusala, milles ta peabki õpetajast kompetentsem olema. Nõuab delikaatsust, et mitte riivata õpetaja kui klassikollektiivi jaoks juhirolli täitva inimese eneseteadvust.
Sekretäri roll koolis on ka õpetajatele tingimuste loomine vaimse töö tegemiseks. See tähendab abistamist tundide jaoks väljaotsitud materjalide töötlemisel, trükkimisel, paljundamisel või muudes tehnilistes küsimustes. Paratamatult oskavad õpetajad vahel kehvemini arvutit kasutada kui sekretärid, kelle tööd arvutita enam ette ei kujuta. Koolitöö paremaks laabumiseks vajavad klassijuhatajad sageli sekretäri vahendust võtmaks kontakti oma klassi lapsevanematega.
Vaimse töö juures on kerge tekkima vaimne väsimus. On hea, kui oma muret kellegagi jagada saab. Üsna sageli jääb ka sel juhul õpetaja teele sekretär. Tuge otsitakse inimeselt, kes asub väljaspool õpetajaskonda, see annab vajaliku „kõrvaltvaataja pilgu”. Siin lisandub sekretärile suurt pieteeditunnet eeldav hingehoidja roll, mis õpetajat toetab.
Koolisekretäri töö on vaheldusrikas, igal koolipäeval on erinev töö­tempo, lühikese vahetunni jooksul võib abi vajada sama palju inimesi kui järgneva tunni jooksul.
Pärast õppeaasta lõppu ja emotsionaalset hüvastijättu järjekordse lennu õpilastega järgneb rahulik periood, kus õpetajatel on pikk suvepuhkus, koolis töötab vaid kantselei ja sekretär tegeleb õppeaasta lõpu vormistamise ja uut õppeaastat ettevalmistava dokumentatsiooniga. Sel perioodil on kantseleil tulehoidja roll, et koolimaja suve jooksul avatuna hoida. See on ka sekretäri enda jaoks suvepuhkuse ja laadimise aeg.
 

Hilja Hallaste, Viimsi kooli sekretär-juhiabi

Kui mina olin veel väikene mees

Kirjanik Peeter Sauter (ees vasakul) koos vend Andrese, tädi Helmi (taga vasakul), isa Viktori ja ema Iraga.

Käekell

Võõrasvanaisa Edgar näitas mulle kord oma käekella ja ütles, et vaata, Peeter, kui mina suren, siis sa saad selle käekella endale.
Mõtlesin vahel, et millal ta siis sureb ja millal ma selle kella endale saan. Sest kella ma tahtsin, aga vanaisa surma mitte, saime hästi läbi. Edgar tegi teinekord mulle praesaia, mis mulle väga maitses, aga kell oli ikka ka meeles.
Olime isa-emaga ära olnud ja jõudsime tagasi Eestisse. Olin ehk esimeste klasside poiss. Ema ei saanud aru, miks vanaema korraga meie juures on. Vanaema Linda ütles: „Kas te siis mulle otsa vaadates ei näe, mis on juhtunud?”
Edgar oli surnud. Ma mõtlesin, et kas ma ikka selle kella saan, et kas keegi teine üldse teab, et ma pidin saama vanaisa käekella. Ja ma ei mäleta, kas ma ise ütlesin või teadis seda asja vanaema ka, aga kella ma sain. Korraks oli hea meel, aga ega sest kella saamisest ikka õiget rõõmu tulnud, oli ka süütunne, et olin oodanud, millal ma Edgari käekella saan. Kell jäi seisma, ma ei kandnud seda ja vist hiljem ei hakanudki kell enam tööle.

Mul on olnud raske aru saada, miks mõni aasta tagasi hakati uut põhikooli ja gümnaasiumi riiklikku õppekava arendama ühel ajal kahes kohas, üksteisest eraldi: riikliku eksami- ja kvalifikatsiooni­keskuse juures Tallinnas ning ülikooli juures Tartus.

Kas nii väikses riigis kui Eesti ei oleks olnud kohe alguses mõistlikum hakata seda asja ajama koos? Tänavu veebruaris saime siis teada, et haridusministri juhitav õppekavanõukogu on kinnitanud uue õppekava lähteülesanded. Uue kava koostamine algas taas enam-vähem nullist.

Jälle läheb kiireks
Jõu- ja ajaressursside ebaotstarbekas kasutamine viib nüüd selleni, et põhikooli ja gümnaasiumi uued õppekavad peavad valmima üsna kiiresti, sest plaanitud on rakendada need 2010/2011. õppeaastast. (REKK ütles ÕpL-ile, et 1. augustiks 2009 peavad olema aru­tamisele andmiseks valmis ainekavade projektid, õppekava eelnõu peaks valitsus kinnitama 1. detsembril 2009 – toim.) See tähendab ju, et nii põhikoolid kui ka gümnaasiumid, kes uuest riiklikust kavast lähtuvalt peavad jälle tegema ringi oma õppekavad, peavad sellega hakkama saama kaunis kiiresti.
Ka sel juhul, kui uus rakendub etappidena, on vaja piisavalt aega, et süveneda uue kava nõudmistesse, tutvuda uute võimalustega. Eriti puu­dutab see õppekava üldosa ja seal kirjeldatavaid õppetöö üldisemaid, aga samas väga olulisi praktilisi võimalusi, pedagoogilisi põhimõtteid ja eesmärke.

Vana kavaga võrreldes
Meie haridussüsteemi ja selle aluseid on palju kritiseeritud. Ent vaadelgem näiteks, mis on kirjutatud kehtivas 2002. aasta üldhariduskooli (põhikool ja güm­naasium) riikliku õppekava üldosas: „Riikliku õppekava koostamisel ja arendamisel lähtutakse õigusaktidest, hariduspoliitilistest dokumentidest, teadusuuringutest, Eesti ja rahvusvahelistest koolikogemustest, rahvusvaheliste organisatsioonide hariduspoliitilistest dokumentidest ning soovitustest.” Sama peatüki § 5
täpsustab põhimõtteid, millest on lähtutud ja tuleks lähtuda nii riikliku õppekava kui ka kooli õppekava koostamisel ning õpetuse kavandamisel koolis ja klassis: õppe- ja kasvatusprotsess pakub mitmekesiseid õpikogemusi, õpetus on süsteemne ja terviklik, õpetuslik ja kasvatuslik aspekt on tasakaalustatud; õppimisel-õpetamisel on keskne probleemide tõstatamine ja lahendamine, küsimuste esitamine ja neile vastuste leidmine; teadmisi käsitatakse ajas arenevate ja muutuvatena; õppekava on avatud pidevaks edasiarendamiseks ja korrigeerimiseks vastavalt muutustele ühiskonnas ja teadustes. Seega peaks tegu olema õppekavaga, mis ei ole sündinud ja mida ka ei arendata mingis vaakumis, arvestamata teiste ja enda kogemuste ning teadmiste ja ümbritsevas maailmas aset leidvate muudatustega.
Riikliku õppekava üldosa suudab näha kaugemale üksikute ainete sisust ja läbi nende saavutatavatest õppeainepädevustest, nimetades ja kirjeldades täpsemalt selliseid ulatuslikke valdkonnapädevusi, mis kujunevad õpilasele üld- ja õppeainepädevuste ning õpetuse integratsiooni tulemusena. Kehtiva õppekava järgi on valdkonnapädevused järgmised: looduspädevus, sotsiaalne pädevus, refleksiooni- ja interaktsioonipädevus, kommunikatiivne pädevus, tehnoloogiapädevus, kultuuripädevus, matemaatikapädevus. Mainitud pädevuste kujunemise toetamine on riiklikus õppekavas selgelt antud kooli ülesandeks. Samuti on koolide ülesanne pöörata oma õppekavades õpetuse integratsiooni ja õpetajatevahelise koostöö kaudu tähelepanu kohustuslikele läbivatele teemadele, milleks on keskkond ja säästev areng, tööalane karjäär ja selle kujundamine, infotehnoloogia ning meedia, turvalisus.
Õppekava kirjeldatud eesmärkide järgi arvan küll, et ei saa nõustuda Anto Raukasega, kes on kirjutanud: „Arusaamine, kellele ja milleks õppekava tehakse ja mis võiks saada lastest, kes peavad sellise juhusliku valiku järgi õppima, tegijaid ei huvita” (EPL, 7.05.). Vähemalt õppekava põhjapaneva üldosa tegijaid tundub see küll huvitavat.

Õppekava lubab valida
Praeguse riikliku õppekava järgi ei ole teatavasti ka nii, et gümnaasiumis tuleks kõigile õpetada samu aineid täpselt samasuguses mahus, vaid seal on jäetud koolidele – ja kui koolid soovivad, siis ka õpilastele – valikuvõimalus. Kui loeme kokku praeguse gümnaasiumi kohustuslike ainete kohustuslikud kursused, saame neid 72. Kokku tuleb gümnaasiumis kursuseid siiski vähemalt ca 92, kui lähtume sellest, et õppekavas ette nähtud väikseim nädalakoormus on gümnaa­siumis 32 õppetundi ja õppetöö lõpeb 12. klassis aprillis.

Valida saab päris palju
Seega jääb paarkümmend või rohkem kursust, mille üle otsustab ainult gümnaasium ise, lähtudes näiteks kooli isikupärast, kohalikest oludest ja võimalustest ning õpilaste ja vanemate soovidest-vajadustest. Kolme aasta peale jagatuna keskmiselt umbes seitse õppetundi nädalas. On eri kallakutega gümnaasiume, kus suurt osa nendest kursustest kasutatakse koolile omase ühe õppesuuna-kallaku kujundamisel. Sel juhul kasutavad õpilane ja tema vanemad oma valikvõimalust ka juba gümnaasiumi valides – ja loodetavasti teevad seda teadlikult. Teistes gümnaasiumides on nende kursuste abil kujundatud koolis mitu õppesuunda, mille vahel õpilane võib valida. Kuna suurem valikuvabadus on osa õpilasekesksest õppetööst, jääb loodetavasti mõlema tüübi gümnaasiumis veel üle kursuseid/aineid, mida õpilasel on võimalik valida täiesti oma soovi järgi.
Praegune riiklik õppekava annab päris palju võimalusi õppetöö praktiliseks korraldamiseks. Need on traditsiooniline korraldus (kõiki õppeaineid õpitakse kogu õppeaasta vältel); perioodõpe (aineõpetus keskendatakse teatud õppeperioodile); klassideta kursusõpe (õpitakse valitud õppesuuna ja kursuste järgi kujunenud õpperühmades, kursuste järjestuse määrab aineloogika, mõnel juhul valib kursuste järjestuse õpilane); üldõpetuslik õpe (keskendutakse teatud teemadele, traditsioonilisi ainetunde ei eristata).
Võimaluste seast puudub üks oluline asi: ajaline paindlikkus. Näiteks võiks aeglasemas tempos õppida soovija jagada õppemahu nelja aasta peale.

Kahekesi paadis
Riikliku õppekava üldosa ei nõua seega tuupimist, lausa vastupidi. Miks me siis ikkagi tuubime? Kui võtta lühidalt kokku, mis läänemaailma didaktikas vähemalt viimase 30 aasta jooksul on aset leidnud, siis on see arusaamine õppimise laadist ning õppija ja õpetaja rollist selles protsessis.
Õpetaja ja õpilased on samas paadis. Õpilased aerutavad ja õpetaja tüürib. Oluline on, et edasiviiv jõud oleks õpilaste töö. Õpetaja on see, kes seab eesmärgid ja teab, kuidas neid saavutada, ta on nagu teejuht, kelle ülesanne on aidata oma grupil jõuda sinna, kuhu nad teel on. Oluline on teha seda koos, nii et õpilased õpiksid matka käigus ise maastikul toime tulema ning suudaksid hiljem iseseisvalt seal oma teekonda jätkata.
Selline arusaam õpetamisest-õppimisest on hoopis midagi muud kui tuupimine või mehaaniline ülesannete lahendamine. Oluline roll õppimises on uurimisel, avastamisel, mõistmisel, liigendamisel, seoste tekkimisel ning võimel teadmisi-oskusi rakendada.

Õpetajakoolitus jätab soovida
Töötan gümnaasiumis, kuhu õpilased tulevad põhikoolidest üle terve Eesti, nii maakohtadest kui ka suurematest linnadest. Paljud tulevad õppekeskkondadest, kus õpetaja nii tüürib kui ka aerutab. Sel juhul on gümnaasiumis raske ise aerudest kinni haarata. Ja matkarajal pole enamik käinudki, seega on ka orienteerumisega problee­me. Mulle tundub, et need põhikoolid on lastele õpetanud passiivsust.
Siin tuleb kõnelda õpetajakoolitusest – tahust, millele diskussioonis haridussüsteemi üle on pööratud vähe tähelepanu, kuigi tegu on ühe kõige olulisema õppetööd kujundava teguriga. Millistel alustel on põhinenud viimaste aastakümnete õpetajakoolitus Eestis? Kuidas ja kus on korraldatud ja korraldatakse õpetajaks õppijate praktika? Kas õpetajakandidaatidel on võimalik olla praktikal sellises keskkonnas, mis lubab neil oma teadmisi rakendada? Kuidas on korraldatud tegevõpetajate täienduskoolitus? Kui õpetajakoolituses kõigele vaatamata siiski tegeldakse õigete asjadega, siis miks on nende tee koolipraktikasse nii vaevaline? Kes teab?

Inimene elab traditsioonides. Traditsioone aga on häid ja halbu. Pigem ikka halbu, tuleb välja, eriti väikerahvaste puhul. Kes peavad nõusolevalt koogutama suurrahvaste suva kohaselt. Muutuma nii, et neile meeldida. Muutma oma identiteeti vastuvõetavaks.

Öeldakse, et maailm muutub ja meie koos temaga. Muutusteprotsessi pidev elushoidmine näib olevat ühiskonna elu alus. Kuid muutusi võib koguneda liiga palju. Euribor muutub – ja nagu karm kogemus õpetab, ikka halvemuse poole. Hinnad muutuvad – tõusu suunas. Poliitikute lubadused muutuvad (ei maksa lasta ennast eksitada sellest, et näiteks koalitsioonilepe olevat justkui püha
lehm, mida ei tohi puutuda). Seadused muutuvad, ja kes julgeks öelda, kas just adekvaatsemaks – sest millest muidu need pidevad muu­datused seaduste muutmise seadustes? Vaimne ja füüsiline keskkond muu­tub. Õppe­kava muutub. Lapsed muutuvad. Meie enesehinnang muutub – ja kas just tõusu suunas, on veel küsimus.
Harjumuslik linnapilt muutub – ja mitte alati paremuse poole. Mida ma siinkohal silmas pean? Kui Tallinnast rääkida, siis nn Karla katedraali ja Musta Luige kohviku kadumist ning väljakaevamisi Vabaduse väljaku all –
kuhu tahetakse mitmesaja aasta va­nuste müüride vahele ja mitme tuhande aasta vanuse asustusajaloo jäl­gede peale teha (ja tehaksegi?) park­la. Kuigi poleks paremat paika näiteks maa-aluse kohviku jaoks, klaaslagi peal, iidsete müüride vahel. Saaks kindlasti Euroopa kultuuri­pealinna 2011 ühe tõmbenumbri. Aga ei. Tehakse lihtsalt üks parkla. Vabaduse väljak autode jaoks? Kuigi loogiline oleks autovaba väljak – ka maa all.
Teinekord on kohe kahju meie kinnisvaraarendajatest, et nende lennukad plaanid ei taha kohalikes kitsastes oludes hästi realiseeruda – mastaabid jäävad ahtakeseks. Tuleb lausa kesklinnas ja Kadriorus hooneid lammutada, ja muudkui õiendatakse pealegi. Kuigi maailmas on kohta küll. Peaks ehk meie kinnisvaraarendajad n-ö peale laskma näiteks Rooma linnas, kus vahest avaneks nende ambitsioonidele vastav tegevusväli. Seal seda avarust ikka on – palju parke, kuhu elumaju asetada, ja sügavaid auke maa sees tuhandeaastaste varemetega, kuhu saaks parklaid rajada.
Aga kui tõsiselt – muutused kulmineeruvad. Kliima muutub. Maailma geopoliitiline olukord muutub. Eesti riigi turvalisus muutub – ühe päeva­ga ja oluliselt halvemuse suunas. Inimene harjub kõigega, ent mitte pideva muutusteprotsessiga. Permanentsele muutusteprotsessile suudab inimene vastu panna üksnes seni, kuni muutustelainetus üle pea kokku ei löö.

Järjest enam Eesti noori asub teadmisi omandama välismaal. Pennsylvania ülikoolis õppiv Aro Velmet on valikuga igati rahul – seltsielu on kirev ja õppejõududeks oma ala maailma parimad.

Pärast Tallinna prantsuse lütseumi lõpetamist õppis Aro Tartu ülikoolis riigiteadusi. Ühe aastaga kahe kursuse ained läbinud noormees tundis, et on võimeline enamaks. „Tartu ülikoolis on väga heal tasemel arstiteaduskond, samuti loodus- ja tehnoloogiaalad, aga riigiteadustes oli mul igav. Samas sain Tartus iseseisva elu kogemuse ja palju tutvusi. Jaak Kangilaski kunstiajaloo ja Jaan Rossi muusikakultuuride aluste loengud olid tõeliselt head!”
Aro sõnul on ta alati tahtnud välismaale õppima minna. „Arvan, et on väga oluline kohtuda teistmoodi mõtlevate inimeste ja teistsuguse ühiskonnaga.” Õppemaksud võivad eestlastele esmapilgul küll hirmutavad tunduda, kuid mitmes USA kõrgkoolis määratakse summa vanemate sissetuleku järgi. Pennsylvania ülikoolis ei pea õppemaksu maksma, kui vanemate aastane sissetulek jääb alla 100 000 dollari – see tähendab pea kogu Eesti elanikkonda.

Kõik võimalused loodud
Eriala valitakse teise kursuse lõ­puks, Aro huviala on kultuuriajalugu. „Õpin Euroopa kultuuri- ja sotsiaalajalugu. See on huvitavam kui suured-mehed-suured-sõjad-tüüpi ajalugu. Õpin ka kunstiajalugu, massiliikumisi, sotsiaalseid muutusi, naiste õiguste saamist jne.”
Õppekorraldus on USA-s n-ö õppimist soodustav – edasijõudnutele mõel­dud seminarides, kus õppejõu-du­deks valdavalt oma ala tipud, on grupis vaid 15–20 tudengit. „Töömaht on väga suur ning järje peal püsimiseks peab alati kohal käi­­ma. Arvan, et just tänu pidevale tööle jäävad as­jad ka paremini meelde. Mäletan senini üksikasjalikult esimestel kuudel õpitut, Tartu ajast meenub vähe…” Pennsylvania ülikooli suur koormus aitab õppida aega planeerima. ”Seda oskust on mul kindlasti vaja arendada, olen väga hal­va enesedistsipliiniga inimene.”
Eesti kõrgkoolide probleemiks peab Aro suuri õppegruppe, mistõttu tõeliste talentidega ei jõuta tegelda. „Ameerikas tegeldakse andekatega väga palju, tihti tulevad neist superteadlased ja nobelistid. Alati on neid, kes on valmis ise uurima, aga paljud on tagasihoidlikud ja neid on vaja tagant torkida.
Ameerika ülikoolid on väga jõukad, näiteks Harvardi ülikooli sihtkapitali (fond, millest teatav protsent makstakse igal aastal kooli eelarvesse) suurus on 38,7 miljardit dollarit ehk neli Eesti riigi eelarvet, Pennsylvania ülikoolil 7 miljardit dollarit.
Kui tudeng tahab näiteks kirjutada bakalaureusetöö bantu hõimu 16. sajandi kokkupuudetest kristlastega, antakse talle raha, et lennata Nigeeriasse ja seal tööd teha. Või käia mõnes suures aatomkiirendis praktikal.”
USA üliõpilaste tase on Aro sõnul üsna erinev. Näiteks jätavad mõned Har­vardi tasemel keskkooli lõpetanud tudengid neli matemaatikakur­sust vahele ja lä-hevad kohe kraadiõppurite rühma.
„Samas on üldine intelligentsuse nivoo kohati ma-
dalam kui Eestis. On mõnda valdkonda väga süve­ne­nuid, kes teavad palju enda eri­alast, aga pole kuulnud midagi Albert Camus’st või arvavad, et Tei­ne maailmasõda toimus 1970-ndatel. Eestis ollakse kohati kriitilised meie faktiteadmisi tähtsustava õppe üle, aga mida siis analüüsida, kui ei tea fakte?”

Kohanemine võtab aega
Ameerikas on väga oluline nn ühiselamukultuur, mis meenutab Aro sõ­nul natuke noortelaagrit. „Kõik ela­vad ühiselamus ja käivad söömas ülikooli sööklates. Igal korrusel on oma vanem, süüakse ühiselt jäätist ja käiakse koos kinos.” Aro kaasüliõpilased on pärit enamasti ida- ja läänerannikult, Ameerika keskosast on tudengeid vähe. „Silmatorkavalt palju on tublisid ja töökaid asiaate, kes lähevad õppima inseneriteadust, bioloogiat või keemiat.”
Teise kultuurikeskkonda sisseelamine võttis aega ka ebaeestlaslikult vabalt suhtleval Arol. „Kui suurlinnas ei satu kohe mõnda kommuuni, võib ikka väga üksikuks jääda. Selle­pärast suhtlevad pea kõik New Yorgis elavad eestlased omavahel väga aktiivselt. Kuigi mul ei ole keeleoskusega probleeme, olid esimesed kaks kuud Philadelphias ainsa eestlasena päris rasked.” Üheks põhjuseks oli otse teisele kursusele astumine ning esmakursuslastele mõeldud üritustest ilmajäämine. „Suhtlesin peamiselt USA kodanikest noortega, kes teavad täpselt, mida kolledžielult oodata. Välis­tudengitega on alati millestki rääkida.”

Palju kultuurielamusi
Ameerikas elatud aasta lugemismater­jal on Aro jaoks olnud ebatüüpiline. „Koolis peame lugema palju erialakirjandust – umbes viis raamatut näda-
las – ja selle kõrvalt on võimatu lugeda kuues veel endale.” Viimase aja üks suuremaid elamusi oli Edward Luca­se „Uus külm sõda”. „See raamat peaks olema läänes kohustuslik lugemisvara, kõrvale sobib hästi Anna Politkovskaja „Ve-ne päevik”. Et pilt Venemaast liiga negatiivseks ei jääks, loeb Aro praegu Solomon Volkovi „Pe­terburi kultuurilugu”. Ja soovitab soojalt lugeda teistelgi.
Ennast kõige enam mõjutanud kirjanikke loetledes nimetab Aro kolm nime: Shakespeare, Tammsaare ja Tšehhov. „Lugesin lisaks kohustusliku­le kirjandusele läbi pea kõik nende kirjanike teosed. Ilmselt jõudsin nende raamatuteni õigel ajal.” Sel suvel käis noormees Vargamäel vaatamas „Tõe ja õiguse” teatrimaratoni ja sai elamuse. „Indrekutest meeldis mulle kõige enam Indrek Sammul, osalt ilmselt seetõttu, et just neljas osa on minu lemmik.”
Broadwayl on Aro korduvalt käinud, kui tema sõnul ei ole sealne teatrikultuur nii arenenud kui Eestis. „Seal on teater pigem show, puudub sügava psühholoogilise teatri traditsioon, avangardi on vähem. Meil on vähe klassikalisi pöördlavaga teatrimaju, ilmselt seetõttu on inimesed tohutult loomingulised. Lavastamiseks leitakse väga huvitavaid kohti. Võimalik ka muidugi, et ma pole osanud otsida.”
Pennsylvanias õppimise boonus on võimalus nautida Philadelphia sümfooniaorkestri kontserte. „Philadelphia on Eesti-suurune linn, aga kontserdisaalid on alati täis, kuigi kontserdipiletid on väga kallid.”
Filmisõbrana on noormees vaada­-nud ära pea kogu kinoklassika Berg­­manist Fellinini. Auhinnatud „Sügis­balli” vaatas Aro ühiselamus koos 20 peamiselt ameeriklasest tudengiga DVD-lt. „Arvasin, et välismaalastele, kes ei tea midagi Lasnamäest ega Eesti elust, ei ütle see film midagi. Aga kõikidele meeldis väga, nad olid heas mõttes üsna masenduses pärast vaatamist.”

Vabad suhtlejad
Ameerikas olles on Aro hakanud endast rohkem mõtlema kui eurooplasest. „Mulle meeldib, et Euroopas tunnetatakse oma ajalugu, võetakse aega, et endasse süüvida ja mõelda, miks midagi tehakse. Ameeriklaste kiirus on ka hea, aga ühel hetkel hakkab see endale vastu töötama, kui inimene ei mõtle olulisi küsimusi läbi.”
Samas leiab noormees, et ameerik­lased oskavad panna teist ennast häs­ti tundma ja on väga tolerantsed. „Teeninduskultuur on väga heal tasemel ning tööalaselt on jäika hie­rar­hiseeritust vähem. Õppejõud on alati valmis tudengitega ka kooliväliselt suhtlema. Näiteks minu prantsuse valgustuse professor, üks maailma tun­nus­tatumaid eksperte, kutsus meid nädalavahetusel enda juurde koju lõunale. Istusime ja arutasime kella 11-ni õhtul ja jõudsime vaevalt viimasele rongile.”
Pärast bakalaureuseõpet plaanib Aro minna doktorantuuri. „Ilm­selt järgmised seitse aastat ma Eestis kuigi palju ei ole, aga lõpuks tahan naasta ikkagi ko-du­maale. Eesti on Eesti ja meie kultuur on ainukene maa­ilmas, kõige parem eesti kultuur.”

Baltimaade rahvarinded on näide selle kohta, kuidas veel miljonite mälestuses elavana püsivat kõige hilisemat ajalugu 1988–1991 saab tahtlikult unustada või suure­jooneliselt mäletada, põlastada või austada, üle võtta või tegijaid tunnustada.

Eestis on peavooluks Rahvarinde unustamine, põlastamine ja tema saavutatu ülevõtmine, Leedus aga Baltimaade rahvarinnete mäletamine, austamine ja tegijate tunnustamine.
Järgnevas olen süstematiseerinud Baltimaade rahvarinnetele pühendatud kahepäevase Vilniuse konverentsi muljeid, täielikkusele pretendeerimata.

Leedu riigi tunnustus rahvarinnetele
Leedu vabariigi presidendi patronaaži all ning Seimase väliskomisjoni ja Leedu välisministeeriumi organiseerimisel toimus Vilniuses 5. ja 6. juunil esinduslik rahvusvaheline konverents „Berliini müüri langemine: Budapestist Vilniuseni”. Konverents Seimase saalides oli pühendatud Baltimaade rahvarinnete 20. ja Praha kevade 40. aastapäevale, aga ka Poola Solidaarsusele ja Ungari ülestõusule. Konverentsi põhiosa toimus riigi tähtsaimas, Seimase 11. märtsi nimelises peasaalis, millele on nimi antud taasiseseisvumise väljakuulutamise kuupäeva järgi.
Esinejaid oli 23 riigist, kõnele­jaid umbes 60. Koos president Valdas
Adam­kusega istusid esireas aukülalised Vytautas Landsbergis, Uffe Ellemann-Jensen, Jón Baldvin Hannibalsson, Arnold Rüütel.
Kohal oli suur osa diplomaatilisest korpusest (Eesti saadik puudus vististi kõigilt konverentsiga seotud üritustelt) ja palju välisajakirjanikke.
Tõrgeteta saadi hakkama ulatusliku konverentsikavaga ja sünkroontõlkega paljudest keeltest inglise, vene ja leedu keelde. Ainsa puudusena söandan märkida ettekannete kokkuvõtete puudumist.
Vilniuse südames, otse katedraali vastas üle tänava on e kunagise peakorteri hoone seinal mälestustahvel umbes samasuguse kirjaga, mis kevadel pandi Eestimaa Rahvarinde pööningukontori hoonele Tallinnas Uus tänav 28: oli Leedu vabanemise peakorter. Konverentsi teise päeva õhtul oli seal väljakul rahvapidu konverentsikülaliste osavõtul.

Konverentsi poliitilised tähed
President Valdas Adamkuse avakõne tunnustas t, aga oli Leedu ühis­konna suhtes küllaltki kriitiline: oli tollal ainus võimalik lahendus, kuid kahjuks ei ole me enam nii solidaarsed kui 20 aastat tagasi; tänapäeval ümbritsevad meid pilves näod, tollal oli teisiti; on vaja suuri pingutusi, et olla moraalselt vaba ja seda vabadust ei looda populistlike loosungitega.
Sõna „solidaarsus” esines kõnes palju kordi. Järgmise päeva Respub­lika refereeris presidendi kõnet ulatuslikult ning lehenumbris oli veel teisigi kirjutisi e juubelist.
Konverentsi esimeses ringis kõnelesid aukülalised ja anti edasi välistervitusi.
Vytautas Landsbergis ülistas pikas kõnes vabaduse kättevõitmist ja paljastas Venemaa revanšihimu: „Lenin elab ja Stalin naeratab ikka veel.” Kuid ka tema küsis: miks on Leedus nii palju vabadusega seostatud illusioone kaotatud?
Jón Baldvin Hannibalsson küsis: mis viis vabanemisele? Ja vastas: olukord maailmas, Nõukogude Liidus ja Baltikumis.
Uffe Ellemann-Jensen tänas võimaluse eest kõnelda Leedus Taani rahvuspühal – konstitutsioonipäeval. Ta andis kõrge hinnangu kõigile Baltimaade rahvarinnetele ja eraldi veel inimketile Tallinnast Vilniuseni, kuid viibutas veidi ka sõrme: natsionalism on oht teie uutes rahvusriikides. Konflikt on alati oht, on vaja töötada Euroopa stabiilsuse heaks. Kõne jäi rahulikuks ka Venemaad ja energiapoliitikat käsitledes: mõlemad pooled – Venemaa ja tema naabrid – peavad astuma samme paremate suhete nimel.
Arnold Rüütel käsitles põhiliselt Eesti 16. novembri (1988) suveräänsusdeklaratsiooni. Seda tasub meenutada, ka Leedus. Tolle päeva hilisõhtul skandeeris rahvahulk Vilniuses Seimase väljakul: „Estija, Estija!”, avaldades niimoodi meelepaha selle üle, et Leedu parlament ei võtnud vastu samasugust otsust mitte enam kuulekalt alluda Moskva seadustele.
Kõiki aukülalisi ja ka endist kompartei juhti ja presidenti Algirdas Bra­zauskast tervitati aplausiga, aga Landsbergise iga ilmumine pälvis leedulaste aplausi.

Eesti sellel konverentsil
Eesti osa konverentsil oli tagasihoidlik: Arnold Rüütel aukülaliseks, mina kutsutud kõnelejana, Lissabonist koha­le lennanud leedu keele oskaja Mart Tarmak kahe istungi kaasjuhatajaks.
Lugupidamine Eestimaa Rahvarin-de vastu avaldus selleski, et sain pärast aukülaliste ringi kõnelda esime­sel plenaarsessioonil teisena (inglise keeles peetud kõne tekst on eesti keel­de tõlgituna avaldatud 21. juuni Postimehe kultuurilisas „ak”). „Eesti (Balti) rahvusluse moraalne tõus ja lan­gus” käsitles vajadust kasvatada noorte põlvkonnas kodumaa-armastust, mitte kodumaa hülgamise kihku. Ütlesin, et truudus oma keelele ja kultuurile päästis meid ja oli vähemalt sama moraalne või moraalsemgi kui relvastatud vastuhakk. Tingimata vajalikku kommunismi kuritegude hukkamõistu ei pidanud ma mõistlikuks siduda Stalini ja Hitleri režiimide võrdlemise ja viimasega kaasatöötamise õigustamisega.
Vaheaplausi sain, kui kõnelesin ava-
liku ruumi (eriti raadiolaulude) ingliskeelestamisest Eestis. Ju siis on Leedus sama mure.
Ilmselt ei meeldinud minu kõne natsidevastane lõik mitte kõigile (banketi ajal selgus, et nii oligi), kuid mõnedki tänasid mind just selle eest.
Kõnede esimese vooru läbirääkimiste ajal avaldati ülimat tunnustust Eestimaa Rahvarindele. Tallinna vanalinna päevad, öölaulupeod ja Rahvarinde esimesed üritused ning meil juba välja toodud sini-must-valged lipud andsid ka Leedus juuni alguses moodustatud e algatusgrupile eeskuju. Rahvarindelt võeti üle ka leiutis „perestroika toetuseks” (Sąjūdiski oli perestroika toetuseks). Leedulased jälgisid väga, mis toimus teistes Baltimaades.
Romualdas Ozolas ütles, et on mi­nuga nõus eriti kultuuri ja keele olulisuse küsimuses, selles, et me elasime ka okupatsiooniajal oma keeles. Ta lisas, et ei tahaks valitsust, kes kõ-neleb inglise keeles (ja sai aplausi).

Mõningaid Leedu vaatekohti
Romualdas Ozolas esitas Sąjūdise tekkimise ajaloo. Leedus on 35 Sąjūdise algatusgrupi loomisele allakirjutanut nagu omaette seisus, mida ära märgitakse (umbes nagu Eestis „40 kiri”).
Leedu auväärse naisprofessori Van­da Zaborskaitė mõttekäik ettekandes „Ikestamata nõukogude kultuur” oli julgelt omapärane: rahvas peab kasvama mitte ainult iseseisvuseks, vaid ka orjuseks. Siis sünnib ametliku kultuuri kõrvale mitteametlik kultuur. Zaborskaitė esitas valikud, mis seisid iga intelligendi ees: missugusel määral võib võõrvõimule lojaalne olla, missugusel määral võib olla kollaboratsionistlik, et lubatu piiril balanssee­rida? Inimesed mõistsid, et okupatsioon kestab kaua ja tuleb ellu jääda. Tehti seda, mida sai teha: publitseeriti Leedu ajalugu, arendati teatrit jm. See oli legaalne ikestamata kultuur ikestatuse olukorras.
Tomas Venclovas ütles, et leedu in­telligents oli leplikum kui eesti või ukraina intelligents. Tänapäevane parempoolsete ja endiste kommunis­tide vaidlus – et kes aitas võita Nõu­ko­gude võimu – on pigem võimuvõitlus kui tõe otsimine. Leedu kultuuri infrastruktuur Nõukogude ajal siiski kasvas ja laienes, aga ka Leedu dissidentidel (olid muuseas sidemetes ka Sergei Kovaljoviga) oli tolleaegses kultuuris auväärne osa.
Kazimieras Motieka (kõneles ka Tal­linnas Rahvarinde 20. aastapäeva tagasihoidlikul konverentsil 19. aprillil) käsitles Sąjūdisele esitatud süüdis­tust, nagu oleks Sąjūdise eesmärk olnud ainult demokraatlik osariik Nõu­ko­gude Liidu raames, mitte aga iseseisvus. Niisugune eesmärgipüstitus esinevat trükitult ühes Sąjūdise ajalehes rahvaliikumise algaegadel. Mõnele sellest piisab, et mööda vaadata kogu Sąjūdise tegevusest, mis oli ühemõtteliselt suunatud iseseisvuse taastamisele. Rahvas uskus, et Sąjūdis taastab Leedu riikluse, ja Sąjūdis tegi seda. Sündinud ajaloo taustal pole Sąjūdist laimavatel väidetel mingit põhja. (Paralleele Eestis edendatava debatiga pole isegi mõtet tõmmata.)
Bronislavas Genzelis kõneles küll 1956. aasta Ungari revolutsioonist, 1968. aasta Praha kevadest ja Poola Soli­daarsusest, aga tema lõpulause kõlas: „Sąjūdis taastas Leedu iseseisvuse.”
Konverentsil oli palju Leedu kõnelejaid ja pole ime, et mõneski kõnes arutleti selle üle, kas Leedu kuulub Ida- või Kesk-Euroopasse, või siis kinnitati, et Leedu orienteerub Lääne väärtustele.
Peaaegu kõik leedulased kõnelesid leedu keeles.

Sergei Kovaljov
Kovaljov ei kõnelnud väljakuulutatud teemal „Sõltumatute ühiskondlike liikumiste tähtsus Nõukogude to­-talitarismi aastatel”, ta kõneles inimõiguste ja muu moraali valdkonda kuuluva ärakasutamisest reaalses poliitikas. Kovaljov ütles, et Jalta ja Potsdam ei erine eriti palju Münchenist. Aga pommid Hiroshimale ja Nagasakile, kas see oli moraalne? Nürnbergis kuulati süüdistuskõnet Katõni kohta, aga lepiti kokku, et ametlikku süüdistusse see ei lähe – natside süü Katõnis polnud piisavalt tõenditega kaetud. Protsessi osalised teadsid ju, et Katõni massimõrv oli NKVD kätetöö.
Pidulikud kõned ja tegelikkus on tänapäeval samasuguses vastuolus. Pi-dulikud kõned ja sõnad ei määra poliitikat, vaid on hoopis poliitika küünilisteks vahenditeks. Silmakirjalik maailm pole mitte ainult vastik ja alatu, vaid ka ohtlik.
Kovaljov tõi näite valimistest Tšet­šeenias: osales 11 parteid, aga Ühtne Venemaa sai ikkagi 99,9% häältest, kõik ülejäänud parteid kokku 0,1%! See ei ole võimalik, sest see ei ole võimalik. Aga vale on muutunud rituaalseks ja kari kuuletub karjasele.
Kovaljov ütles, et moraalne kriis on globaalne: valetajatele vaadatak­se silma ja neil surutakse kätt. Rah­vusvahelise üldsuse ülesandeks on
muuta poliitika samm-sam­mult mo-­raal­semaks, järsk muutus ei olegi või­-
malik, aga kõik peaksid püüdma vä-hem valetada.
Aplausi ajal tõusis Seimase saal püsti ja see oli kogu konverentsi ajal ainus kord, kus saal tõusis püsti (kui välja arvata Leedu presidendi sisenemine ja hümni laulmine).

Teiste külaliste kõnedest
Jaroslav Suchanek oli Tšehhoslovakkia parlamendis juhtinud Leedu tunnustamist (aplaus). Tšehh kirjeldas, kuidas üks nn rahvademokraatlik vabariik muutus rangelt kontrollitud režiimiks. Kuni 1948. aastani kommuniste Tšehhoslovakkias toetati, aga mitte nii palju, kui Moskvale oleks meeldinud. Seetõttu lõppesid 1948. aastaga vabad valimised. Dubčeki inimnäolise sotsialismi katse lõppes Nõukogude Liidu täieliku moraalse pankrotiga Tšehhoslovakkias. Suchanek näitas seinal ka fotosid, teiste hulgas suurt venekeelset kirja 1968. aasta invasiooni järel avaliku kemmergu seinal: Здесь ваш дом.
Inglane Christopher Beazley (Eu­roo­pa Parlament) sai saalist kohe aplausi, kui ütles Kaliningradist kõneldes korra Königsberg, küllap kalkuleeritult.
Sakslane Markus Meckel (rahvasaadik – MP) tegi ettepaneku: Ribbentropi-Molotovi pakti 70. aastapäev annaks võimaluse kaasata ka Venemaa selle aastapäeva tähistamisse sellise ideoloogiaga, et oma süü tunnistamine ei ole nõrkuse avaldus.
Saksa professor Manfred Wilke meenutas Berliini müüri langemist ja tolleaegset loosungit „Wir wollen freie Menschen sein”. Bundesrat denonsseeris Stalini-Hitleri pakti alles 1990. aastal (NSV Liit tegi seda äärmiselt vastumeelselt natuke varem, jõulude ajal 1989). Wilke meenutas ka, et Berliini müüri langemisel ja Saksamaade ühendamisel etendas tähtsat rolli ameeriklaste toetus, mille tingimuseks oli Poola piiride tunnustamine. Helmuth Kohli ühendamispoliitika aktsepteeris selle.
Moldaavlane Iurie Ro?ca (MP) pidas väga tähtsaks rõhutada, et Leedu ise­seisvust tunnustas esimesena Mol­daa­-
via NSV! Tal oli dokumendi koopiagi kaasas. Ro?ca võttis minult ka lühike­se intervjuu, põhiküsimuseks: millal
hakati Rahvarindele Eestis viltu vaa­ta­ma? Võisin rahuliku südamega vasta-ta: siis, kui Rahvarinde töö sai tehtud.
Karmi kõne esitas üks Valgevene opositsiooni juhte Stanislaw Šuškevitš. Ta küsis, kuhu nihkus Berliini müür. Ja vastas: Vene okupatsioon Valgevenes kestab, vene keel on endiselt peamine riigikeel, ilmub juudiviha raamatuid. Leedu on Valgevene opositsioonile suureks toeks.
Väga tuntud poolakas ja eurooplane Adam Michnik kõneles poola keeles. Kui ma ei eksi, kuulub Michnikule sentents „Kõige ilusam aeg on üks tund enne vabadust”. Nõustun sellega, sest kuigi vabadus on ilus, hakkab ohu möödumisel siginema labasust ja omakasupüüdlikkust ning põhimõttelist ebavõrdsust vabaduse kasutamisel. Michnik ütles, et kommunism polnud mitte üksnes kommunistlik, vaid ka russifitseerimisele suunatud. Vabanemisest on möödas 20 aastat, nüüd võiks kõiki selle protsessi osalisi meenutada ilma suurema võistluseta. Sest vabanemine polnud sugugi nii enesestmõistetav, kui seda tagantjäre­le esitatakse: näiteks Solidaarsuse võit parlamendivalimistel Poolas (1989) ei huvitanud maailma kuigivõrd. Venemaal ohustab vabadust putinis­mi tee – võimu kontsentreerimine. Michnik lõpetas nii: „Olen tõeli­ne nõukogudevastane russofiil.” (Omavahel rääkides eelistas ta vene keelt.)
Lõpp-plenaaril kõnelesid ka venelased Aleksander Vinnikov ja Ella Poljakova. Esimene rääkis Leningradi ja Leedu demokraatide koostööst ning meenutas, kuidas Gorbatšov telefoni­kõneluses tapapäeva järel seletas Bushi­le, et Vilniuses on kõik rahulik. Selle peale sõitis Jeltsin Baltikumi (Eestisse) ning see oli väga tähtis ka Venemaa jaoks: Leedu demokraatide võit jaanuaris 1991 tegi võimalikuks ka võidu putši üle augustis Moskvas.
Ella Poljakova on üks Peterburi sõduriemade ühingu juhte. Tema poeg kaitses Venemaa parlamenti 1991. aasta augustis. Eri olukordades sõduritega kohtunud (enne vabanemist ka Leedus) sõduriema kinnitas, et kõige mõjuvam on vägivallatu vastupanu, seda on ütelnud sõdurid ise.
Ivan Drač (Ukraina) kiitis Sąjūdise mõju Ukraina Ruhhi asutamisel, aga ta ütles ka, et Ukrainas poleks ilma kommunistide toetuseta iseseisvuse taotlemine olnud võimalik. (Sellest algas kommunistide rolli üle arutlemine konverentsil.) Oma ettekande teises osas luges Drač väga emotsionaalselt ukrainakeelseid luuletusi ja sai vägeva aplausi.
Rumeenlane Marius Oprea oli haigestunud, tema tekst loeti kiirkõnes ette: ühtki Securitate ohvitseri ei ole piinamiste pärast karistatud ja piina­jad saavad kolm korda kõrgemat pen­sioni kui nende ohvrid. See on Rumeenia olukord tänapäeval: kommunism pole Rumeeniast kadunud, ta on privatiseeritud, kommunistlik partei on transformeerunud sotsiaaldemokraatlikuks ja see ongi kogu revolutsioon. Poliitilise süüdistusega ohvreid oli Securitatel 640 000, koos perekondadega tähendab see kaht miljonit purustatud saatust.
Ungari 1956. aasta ülestõusu käiku ja selle tagajärgi kirjeldas Tam?s Kiss: 40 000 põgenikku, veel aastatel 1957–58 kolmsada surmamõistetut, vangilaagritest rääkimata.

Teised juubelisündmused
Leedu rahvusraamatukogus avati Läti Tautas Fronte muuseumi näitus (sama, mis oli aprillis Tallinnas rah­vusraamatukogus).
Avamisel on palju Leedu poliitikuid, tuletati meelde, kuidas leedula­sed rahvarinnete Balti assamblee (kolme rahvarinde volikogude ühised istungid Tallinnas 13. ja 14. mail 1989) eel minuga öiseid telefonikõnesid pidasid, et ma Leedu varasemat riiklust
ja suurvürstiriiki ühestki olulisest tekstist välja ei jätaks. See oli neile veel nüüdki tähtis. Küllap poleks meiega teisiti, kui meil oleks selline ajalugu.
Seimase fuajees avati Leedu näitus „Vabaduse tee”. Selle stendidel ei puudunud ka Eestimaa Rahvarinne. Avamisel laulis koor ülemöödunud sajandi isamaalisi laule.
Konverentsiks oli välja antud Sąjū-dise juubelimark ja Sąjūdise sümboo­likaga postkaart, mille leedu- ja ingliskeelses tekstis meenutatakse ka Läti Tautas Frontet ja Eestimaa Rahvarinnet ning Balti teed 23. augustil 1989.
Postkaardil üteldakse, et Nõukogu-de Liidu kokkuvarisemine algas Leedu iseseisvusdeklaratsioonist 11. märtsil 1990. Eestis ja maailmaski on arvajaid, kes loevad Nõukogude Liidu kokkuvarisemise alguseks Eesti suveräänsus­deklaratsiooni 16. novembril 1988. Kas on põhjust selliseid rõhutamisi pa-
haks panna? Eestis arvavad mõned, et kommunism suri Tartu muinsuskaitsepäevadel 1988 või noortefoorumil Kosmose kinos. Eks paljud taha pildile pääseda ja mõned kardavad, et seal on ruumi vähe.
Vilniuse konve­rents tõestas, et rahvarinnete ja massiliikumiste osa Balti revolutsioonis saab pisendada ainult üürikeseks ajaks.
(Järgneb.)

Kui ühe toreda näidendi pealkiri ei oleks „Vaata raevus tagasi”, vaid oleks „Vaata naerus tagasi”, siis millest sellise tüki võiks kirjutada?
1988. aasta sügisel sai nalja isegi suveräänsusega, deklaratsiooniga,
mille meie ülemnõukogu 16. no-vembril vastu võttis ja mida Leedu ülemnõukogu 18. novembril ei võtnud, kuigi solidaarsus oli tollal suures moes. Olin siis Vilniuses, küllap juhtunust ka oma rahvale televiisoris rääkinud, mistõttu sain „oma” leedulaste eest pikka aega sõimata. Olin kärnaste keskelt tulnud, neid nende alanduses (nagu siis arvati) näinud, sõimajate meelest sante sõnu väärt.
Leedus tollal väga popp kompartei esimene sekretär Algirdas Brazauskas oli 17. novembril Mosk­vas käinud ja koju naastes deklarat­sioonid ära keelanud. Leedu Sąjūdise-mehed olid ise ka nördinud. Vähe räägiti siis ja ega räägita nüüdki, et Eesti toonaste dokumentide paketis oli ka uue liidulepingu projekt.
Varsti hakkasime võitlema selle eest, et oma kellad Moskva aja pealt ära keerata, aga see ei läinud läbi. Toonaseid kurvameelseid ei andnud lohutada väitega, et tühja sest Eesti ajast, meil on ju suveräänsus. Keegi ei mõiganud, et see oli nali, nalja­tegemine ei olnud tollal üldse moes. Võib-olla just sellest ajast läks meil käibele morni näoga ringikäimine ja rääkimine, et kõik on valesti.
Mõned kuud hiljem, 1989. aasta kevadel tuli hulk Leedu ülemnõukogu liikmeid heas tujus Tallinna: „Peab Brazauskast südamest tänama, et ta meil novembris seda liidulepingut teha ei lasknud. Kuhu me selle häbiga läinud oleksime?”
Nüüd tuleb meil varsti taasiseseisvumispäev. 20. augustil 1991 ei deklareerinud Leedu jälle midagi. Nad olid oma iseseisvuse juba 11. märtsil 1990 välja kuulutanud, maailm tunnustas meid mõlemaid niigi.
Kui me nüüd mõne päeva pärast taas öölaulupeole koguneme, oleks hea, kui keegi ei kõneleks enam, et Eesti lauliski N Liidu laiali. Muidu väidame varsti ka, et just meie tõmbasime Berliini müüri maha. Tagasihoidlikkusse me igatahes ei sure.

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

„Kui ma möödun mõnest klaas­uste või -seintega majast, siis näen, kuidas ma kõnnin, muidu ma selle peale ei mõtle. Nimetan seda vindise pingviini kõnnakuks. Mulle üldse meeldivad pingviinid,” räägib tänavu Haapsalu gümnaasiumi lõpetanud Marielle Kõrvits.

Miski ämmaemanda ilmes tegi verivärske ema ärevaks. „Kas annate lapse ära?” küsis ämmaemand. – „Mitte mingil juhul,” oli ema kindel otsus.

20 aastaga seitse lõikust
Arstid hoiatasid, et sellise sünnitraumaga laps ei pruugi elada kauem kui 5–15 aastat ja seegi aeg ei ole temaga kerge. Sellisest lapsest soovitati kohe loobuda. Noorele, sünnitusest alles kurnatud emale oli kuuldu täielik šokk. Pisike pamp toodi talle näha alles kolmandal elupäeval. See oli tüdruk, kellele pandi nimeks Marielle. Oli aasta 1988.
Esimene operatsioon tehti Ma-riellele tema kolmandal elupäeval, aga nagu ema Marge Kõrvitsale kohe öeldi, ühest operatsioonist kindlasti ei piisa. Marielle-suguse lapse heaks ei suutnud tollane kohalik meditsiin üldse piisavalt ära teha.
See teadmine ja ühtlasi mure pani tegutsema Mariel­le vanaema Estri, kes tundub olevat Kõr­vitsate pere üks tegusamaid liikmeid. Ta on aastaid töö­tanud algklassiõpeta­ja­na,
andnud välja oma luulekogud, aga ei unista kunagi tüh-ja. Nii kirjutas ta Saksamaale oma ammusele tuttavale Aino Janitskile ja kurtis muret. Aino Janitskile läks probleem väga hinge ja ta otsustas perekonda aidata. Hakkas kirjutama eri organisatsioonidele, et küsida, kas keegi ei saa ulatada oma abistavat kätt. Kuulis ka Grit Jordani ühingust, mis oli loodud täpselt selja­ajusonga ja vesipeaga sündinud laste toetamiseks, ning võttis nendega ühendust. Seni oli Grit Jordan aidanud põhiliselt Aafrika lapsi ja kavatses oma tegevust Ida-Euroopasse laiendada. Nii sai Ester Kõrvitsa kirjast alguse heategevusprojekt „Tallinna unustatud lapsed” (Vergessene Kinder von Tallinn) ja Marielle oli esimene, kelle põit ja neere neurokirurg dr Haberl ja alumise kehapoole halvatuse spetsialist dr Michael Berliini Charité haiglas uurisid. Grit Jordani ühing tasus uuringute, lapse ja lapsevanema sõidu Berliini ning ravimite kulud. Edaspidi sai Marielle tänu Saksamaa spetsialistidele jalatugesid, mis tema kõndimise võimalikuks tegid. Abi hakkasid saama ka teised Eesti lapsed. Vanemate lootus tagada Mariellele täisväärtuslik ja pikk eluiga hakkas täide minema.
Enne kooli tehti Mariellele neli operatsiooni, praeguseks ehk 20. eluaastaks on talle tehtud seitse lõikust. Kui ta seitsmeaastaseks sai, oli tema tervis piisavalt hea selleks, et minna tavakooli.

Julge esineja
Grit Jordani ühingu asutasid Saksa­maal populaarne telesaatejuht, näitle­ja ja šlaagrilaulja Die­ter Thomas Heck ning tema abikaa­sa Ragn­hild. Esma­kordselt kohtusid nad 1999. aas­tal, mil Marielle toona­ne raviarst Ann Paal palus hästi inglise keelt oskaval Mariellel ja tema emal külalistele Tallinnas giidiks olla. Marielle oli särav ja rõõmsameelne ning jättis seltskonnale hea mulje.
„Eks ma üks Grit Jordani maskott olin,” arvab Marielle. Ragnhild Heck aga meenutab, kuidas nad korraldasid 2000. aastal heategevusliku golfi­turniiri, kus oli kohal palju rikkaid ja ilusaid. Annetati rohkelt. Mariellele usaldati tänu avaldamine kõigi abivajavate laste nimel.
Ragnhild: „Ta oli pisike tüdruk, aga ronis suure hulga inimeste ees vap­ralt lavale ja esitas ingliskeelse tänukõne!”
Marielle: „Ma mõtlesin selle ise välja ka! Pabistasin hirmsasti, aga see oli hea kogemus, kui kõiki järgmisi esinemisi silmas pidada.”
Marielle laulab nagu väike in­gel. Vana­ema mäletab, et „Kaera-Jaani” laulis Marielle juba aasta ja kahe kuu vanuse­na. Talle meeldib esineda a cappella. Lääne maavanema vastuvõtul, millega tähistati Eesti riigi 90. aastapäeva, laulis Marielle ansambli Eesti Keeled saatel. Ansambli liige Jaak Johanson: „Vahel kutsume endaga koos esinema häid sõpru.”

Esimene ülekohtukogemus
Marielle pandi vanalinna hariduskolleegiumi algkooli, kus tüdrukud ja poisid õppisid eraldi.
„Mulle meeldis seal koolis väga. Meie klassis oli veel üks puudega tüdruk ja üldiselt suhtuti meisse hästi. Päris alguses võib-olla veidi võõrastati – seda tehakse ikka, kui sinus on midagi teistsugust –, nii et esimesest kolmanda klassini oli ikka raske,” meenutab Marielle. Oma 20 eluaasta jooksul on ta kogenud nii- ja naasugust kiusamist: „Väiksemad lapsed on õelad teadmatusest, suuremad selgest pahatahtlikkusest. Sind võidakse vetsu kin­ni panna või asju ära võtta.”
Vanalinna algkoolist pärineb ka Marielle ainus halb õpetajakogemus. „Ma ei tea, millest see tuli, aga õpetaja suhtus halvasti nii minusse kui ka sel­lesse teise tüdrukusse. Pani halbu hindeid, nii et teisedki klassis panid seda tähele. Mu ema käis temaga rääkimas… Aga õnneks polnud ta meie õpetaja kaua,” leiab Marielle igast halvast ka hea külje.
Kui Marielle lõpetas Tallinnas viienda klassi, võttis vanaema tema elu korraldamise jälle otsustavalt oma kätesse: „Te vaadake ainult, mis nägu ta on! Kahvatu nagu kartuliidu.”
„Mu koolipäevad olid tõesti pikad – alla seitsme tunni polnud meil kunagi, koolikott oli raske ja kuna õppetöö oli kurnav, polnud võimalik ujumas, massaažis ega ravivõimlemises käia.”
Marielle tahtis õppida klaverit mängima, sest kooris oli ta selleks ajaks juba neli ja pool aastat laulnud ning muusika talle meeldis. Ema ja vanaema arvasid, et lisakoormus on talle liiga väsitav, kuid sellest hoolimata läks Marielle ühel päeval keset õppeaastat üksinda vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli ja ütles, et siin ta nüüd on. Väga musikaalse lapsena võeti ta loomulikult avasüli vastu.
„Saviringis käisin ka. Muidugi oli see kõik kokku kurnav, pealegi õppisin algklassides enam-vähem nii, et üks nädal koolis, kaks haiglas,” möönab Marielle. Siiski on tüdruk rahul, et on saanud selles koolis õppida, ta
hindab vanalinna kooli eripärast aurat.

Vanaemal on ikka õigus
Midagi polnud teha, viimane sõna jäi vanaemale, kes pensionile jäänuna uue aastatuhande alguses oma lapse­põlve­linna Haapsallu tagasi kolis. Seal oli teadagi Haapsalu sanatoorne internaatkool, mille tegi kuulsaks legendaarne direktor ja kirjamees Voldemar Pinn, kes oli juhtumisi ka Marielle vanaema klassivend.
„Sanatoorne kool oli hoopis teine asi. Polnud vajadust haigla järele, sest arst oli kogu aeg majas, tunniplaan oli tehtud raviprotseduure arvestades ning Haapsalu kuulus muda, mis on tuntud oma hea­de
raviomadus­te poolest, oli kogu aeg käepärast,” tun­nis­tab Marielle nüüd, et vanaemal oli pi-sut õigus ka.
15-aastasena läks ta oma seitsmendale operatsioonile. „Siis mõtlesin küll, et hea on sellises koolis käia, kus keegi sind kunagi narrima ei hakka. Mul oli peaoperatsioon, juuksed aeti maha, tavalisse kooli poleks ma kiilana julgenud minna.”
Aeg-ajalt tõstatatakse ajakirjandu­-s­es jälle teema, et milleks meile Haap­salu sanatoorne internaatkool, kui kõik lapsed võiksid käia tavakoolis.
„Ma ei usu, et võiksid,” ütleb Ma-­rielle oma kogemuse pealt. „Need lap-sed vajavad igapäevast ravi ja kaugelt­ki kõigil pole seda kodu lähedalt võtta. Eestis on vähe koole, kus saab liikuda ratastoolis ja kus arvestatakse sellega, et tervis veab aeg-ajalt alt. Paljud vajavad abi kõige lihtsamategi toimingute juures. Minul oli vanalinna algkoolis sotsiaaltöötaja mõnda aega abiks – aga sellise abi korraldamine pole üldse ker­ge. Tavakooli klassijuhatajal pole aega ja ma arvan, et tahtmist ka mitte, nii et minu meelest on vähemalt tänases Eestis seda kooli ikka veel väga vaja.”
Haapsalu sanatoorses koolis lõpetas Marielle üheksa klassi. Gümnaasiu­mi­klasse seal pole, nii tuli tal edasi liikuda. Tegelikult tagasi – ta läks Haapsalu gümnaasiumi üheksandasse klassi.

Uus raske algus
Sanatoorse kooli kaitstud keskkonnast polnud kerge lahkuda. Kooli- või töökohavahetus, uute inimeste ja uue ümbrusega harjumine nõuab pingutust ka enesekindlalt täiskasvanult, mis siis veel Mariellest rääkida.
„Muidugi olen ma patja nutnud!” ütleb ta. Aga ütleb samas: „Mis ma ennast ikka haletsen. Kõikidele ju niikuinii meeldida ei saa.”
Üheksandas klassis norisid poisid ikka nii, et Marielle pidi õpetajalt abi paluma. Klassijuhataja oli tollal Ain Iro, matemaatikaõpetaja, kes suutis oma aine ka kõige tuhmimale peale arusaadavaks seletada.
„Sain matemaatikaeksami viie!” läheb Marielle sellele mõeldes veel tänagi särama. Kas õpetajast oli kiusajate vastu abi?
„Oli küll! Ma ei tea, millest ta nendega rääkis, aga kõik lõppes õnneks päevapealt.”
Tänavu suvel seisab Marielle jälle uue alguse lävel. Eelmise kahekümne aasta jooksul kogutud pagas on päris suur: hulk medaleid invaujumise võistlustelt, Haapsalu muusikakooli klaverieriala lõputunnistus, edukalt sooritatud saksa keele tasemeeksam, mis lubab jätkata õpinguid Saksamaa ülikoolides, ning neljad-viied (ja kolmed reaalainetes) gümnaasiumi lõputunnistusel. Kõik, kes on teda laulmas kuulnud, küsivad, kas ta tahab saada lauljaks.
„Tegelikult mitte,” ütleb Marielle, „tahaksin saada muusikaterapeudiks, et aidata endasuguseid ja nen­de vanemaid. Aga otse sellist eriala Eestis ei õpetata, peaksin seda välismaale õppima minema. Mulle teadaolevalt on Sak­samaa selles osas esirinnas.”
Sel suvel proovis Marielle astuda Tartu ülikooli psühholoogiat ja Tal­linna ülikooli saksa või inglise keelt õppima. Eelarvelisele kohale ta ei pääse­nud.
Vanaema pahandab, miks Marielle ei käinud välja oma invaliidsust tõendavaid pabereid ega palunud sis-se­as­tumisel abi isegi Tallinna üli­koo­­­lis töötavalt emalt.
„See poleks aus, mulle ei meeldi onupoja­poliitika” arvab Marielle. Ta ta-hab olla nagu kõik teised ning teeb uue katse Tallinna ülikooli saksa filoloogia tasulisele õppekohale. „Kui saaksin saksa keele hästi sel­geks, oleks Saksamaal kergem õp­pida,” ütleb ta.
„Tüdruk nagu Marielle on iga õpetaja unistus,” ütleb Haapsalu gümnaasiumi inglise keele õpetaja Terje Konsap. „Ta on nii positiivne, et juba talle otsa vaadata tähendab enesekindlust juurde saada.”

Algus eelmises Õpetajate Lehes.

Aastatega jõuti Vironniemi lasteaias arusaamisele, et võluvaiba käivitamine ja õhkutõusmine on küll suur lõbu, aga kohale­jõudmine kaalub rohkem.

Sündis idee käsitleda igal õppeaastal mingit kindlat teemat. Tänavu oli see õhk, mullu valgus. Kreeka-sõidu raha kogumiseks välja antud kalendergi kannab pealkirja „Valgusaasta 2007”.
Tänavustest õhuuuringute tulemustest võib lugeda lasteaia kuukirjast Viesti, kus 91 ärgast noort vaimu on kirja pannud kõik, mis nad õhu kohta õppisid ja tähele panid. Uuringutele ärgitas lapsi Einari Epä­luuloinen (Umbusklik Einari), kes arvas, et mis seal õhus ikka nii väga olla saab. Kui aga oli jälgitud ning võrreldud kergete ja raskete asjade kukkumist, läbipaistvust, lendlevaid tolmukübemeid, tuult, pilvi, lindude ja jalgpalli lendu, samuti ilmamuutusi, andis Einarigi alla ja lõpetas oma joru. Uurimistöödes osalesid veel Vellu Vinttikoira (Hurdakoer) ja Doktor Kaoutsos. Einari, Vellu ja Doktori osades esinesid kostümeeritud õpetajad.
Siinkohal väljavõte eelkooliõpilase Lili Saarikivi uurimusest: „Õhku ei saa silmaga näha. See on nähtamatu. Õhk on õhus. Õhk tungib igasse kohta, igasse auku. Õhus on lillelõhna.” Tema eakaaslase Nanouk Bakkumi lähenemine asjale on teaduslikum: „Õhk on selleks, et me elada saaksime. Õhk on igal pool, välja arvatud kosmoses. Kui kosmoses oleks õhk, siis me saaks ka seal elada. Kui külma ilmaga välja hingata, siis tuleb suust auru ja siis võib õhku silmaga näha.”

Uurimistöö ja mäng käsikäes
Einari Epäluulose, Vellu Vinttikoira ja Doktor Kaoutsose osa ei ole seletada, mis on õhk ja selle füüsilised omadused, vaid laste tähelepanuvõime stimuleerimine ning mõttelõnga soones hoidmine, samuti vaatlustulemuste ülestähendamine. Uurimistöö ja mäng toimuvad käsikäes, kuuelapselistes rühmades, mis ei ole moodustatud eaprintsiibil. Rühma kaheaastased mängivad asjadega, millel tegu õhuga, ja suuremad teevad järeldusi sellest, mida silm täheldab või kõrv kuuleb.
Tähelepanekuid õhu kohta jagasid Viestile ka üheksa lapsevane­mat. Bryni isa demonstreeris aga las­tele, mida õhujuga on võimeline vee­ga tegema. Suuna see vee peale, tekib lohk, vee sisse – sünnivad hoopis mullid. Temalt päriti ka, millest õhk koosneb ja miks inimesele õhku üldse vaja on.
Osa tänavusest uurimistööst hõlmas maali „Poiss ja vares” analüüsi, mis toimus sel viisil, et lapsed kujutasid end pildi sisse, vestlesid nii poisi kui ka varesega, et saada osa nende kogemusest.

Kirjutamiselt lugemise juurde
Küsimusele, kas uuringud on seotud keeleõpetusega, vastab Kirsti Hakkola, et alati. Vironniemi lasteaias ei liiguta aga lugemiselt kirjutamise juurde, vaid vastupidi. Esimene aste on kuulmine, heli. Heli tekitab mingi tunde, mida on võimalik paberile joonistada. Helil ja kujundil on aga sõna ja tähevaste. Iga vaatlust tuleb sõnades kirjeldada ja iga uus asi toob endaga kaasa uue mõiste, sõna. Mitte kõik Vironniemi lasteaia kasvandikud ei suundu kooli kirjaoskajatena. „Meie eesmärk on ergutada laste mõttevõimet, tähelepanuvõimet, järelduste tegemise ja väljendamise oskust.Sellele lisaks anname neile keele kui helide kombinatsiooni tunnetuse, rikastame sõnavara, viime lapsed tähe ja heli seose mõistmisele. Õpetamise jätame kooli hooleks.” Nagu kogemus on tõestanud, toimib meetod hästi. Lugemisots, kui see ka enne kooli käes ei ole, saadakse pihku õige kähku, kuid lugemiskiirus ja teksti haaramise oskus arenevad palju kiiremini kui tavalist meetodit kasutades.
Kirsti Hakkolaga vesteldes ei jää kahtlust, et tegemist on lennuka vai­mu ja fantaasiarikka inimesega. Miks ta valis lasteaedniku elukutse ja mitte midagi prestiižikamat, näiteks teatriadministraatori või staaride avastamise töö, mis ühtlasi tooks rohkem raha sisse? Miks lapsed ja mitte kuulsused?

Lapsed ei ole tühjad pudelid
„Olin üks seitsmest, kõige vanem, mul on kolm õde ja kolm venda. Kui meie kasvasime, oli laste ja täiskasvanute maailm, olid laste ja täiskasvanute asjad. Mina nägin asju natuke teises valguses – elu sisaldas nii palju seda, mida me kõik, suured ja väikesed koos oleksime võinud nautida. Olen alati arvanud, et lapsed on kõige algus, neile tuleb erilist tähelepanu pöörata. Täiskasvanute maailma pole lasteta ja vastupidi – üht lihtsalt pole teiseta. Seitsmekümnendatel õpetasime lastele fakte ja õigeid vastuseid. Täiskasvanud andsid alati õigeid vastuseid. Keegi ei pööranud tähelepanu sellele, et lapsed teavad paljugi ise. Lapsed ei ole tühjad pudelid, mida me täidame. Meie ülesanne on aidata neil ennast avastada, endaks saada. Ja see töö on mu südames. Ma pean tegema midagi, mis on mu südames ja millel on minu jaoks tähtsust. Olen lasteaia seinte vahel üle elanud väga olulisi seiku ja inimestele ellu kaasa andnud midagi, mis neil elada aitab. Minu töös ei ole kaht sarnast päeva.”
Meie vestluse ajal astub tuppa enesekindel viieaastane ja näitab, mis ta sahtlist leidis. Kiti, nii kutsuvad Kirsti Hakkolat ta kolleegid ja lapsed, jagab poisi heameelt. Proua Hakkolal ei ole oma kabinetti ja lasteaias puuduvad ka rühmaruumid. Selle toa seinad, kus me vestleme, on kaetud riiulitega, kus asub kõikvõimalikke asju, paistab riidetükke, lõngakerasid, raamatuid, karpe, puutükke. Meeldiv kodune segadus. Lisaks poisile käivad toast läbi ka mõned õpetajad, kellega Kiti paar lauset vahetab.

Keegi ei taha paha olla
Kas Vironniemi lasteaias tuleb ette ka distsipliiniraskusi, üksteise narrimist ja kaklemist ning kuidas nendega toime tullakse? Kirsti Hakkola möönab, et mõned lapsed tulevad keeruliste oludega kodudest, nagu ka seda, et Vironniemi lasteaia seinte vahel tuleb ette kõike, narrimist ja kaklemist sa­mu­ti, kuigi harva. „Oleme veendunud, et lapsed on oma olemuselt head, ja usaldame neid. Igal lapsel on õigus vabadusele, kuid ta peab teadma, et sellega kaasneb vastutus. Me ei nõua mitte sõnakuulmist, vaid mõtlemist selle üle, miks tuleb talitada nii või teisiti. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele vastutustunnet, mitte tema eest vastutada. On olemas niisugune asi nagu terve sõnakuulmatus.”
Aga kuidas tasakaalustada sõnakuulmatust ja vastutustunnet? Kirsti Hakkola: „Lapsed teavad, mis on õige. Nad tulevad siis hea südamega.”
Kui läheb narrimiseks, mida siis tehakse? – „Säilitatakse rahu.”
Kui läheb löömiseks, viiakse laps kõrvale ja öeldakse, et temasse ja tema headusse usutakse. Püütakse analüüsida tekkinud olukorda ja saada aru, mis ja kus viltu läks. „Lapsed tahavad olla head, keegi ei taha paha olla, aga kõik on ette valmistatud selleks, et keegi neid ründab. Sellepärast nad vägivalla valivadki. See pole reageerimine või agressioon, vaid ennetamine.”
Kirsti Hakkola esimesed kasvandikud on juba küpses eas inimesed, enamik ise lapsevanemad. Kas ta teab, mis neist saanud on? Esimese kolme aasta lõpetanutest ei tea Kirsti Hakkola suurt midagi, sest ta oli siis lasteaia noorim, reaõpetaja, kelle­ga tagasisidet ei peeta. Hilisemate lõpetanute hulgas peab aga suur hulk kas­vandikke elukutseid, mis eeldavad loomingulisust. On kunstnikke, teadlasi, teatriinimesi, mõned on asutanud oma ettevõtte.
Vironniemi lasteaiast lahkub igal aastal kooli 20 last ja igal sügisel saabub sama hulk uusi juurde. Kui see arv kolmekümnega korrutada, saab õige mitu sada.
Tänavu jäi 20 soovijat ukse taha, sest tahtjaid oli rohkem kui kohti.

Mis saab Arnost?
Ja lõpuks, kas Arno läheb eesti rahvale kaduma? Kas Arno vanemad tegid õigesti teda Kirsti Hakkola eelkooliklassi pannes? Vastuse annavad aastad ja elu. Üks on aga kindel – Arno sündis maailma, mis on väga erinev sellest, mis ta vanemad vastu võttis. Arno sündis maailmakülla, kus on küll riigipiirid – ja palugem koos, et need jääk-
sid –, aga mitte maailma, kus riigipiirid tähendavad kohaliku tähtsusega hiina müüre.
Kas ei ole nii, et vaid ühe keele oskus ja ühte kultuuri suletus mõistab su tänapäeval troostitusse üksindusse? Ja kas pole nii, et kui sa oma kultuuri ei mõista ja austa, oled sa maailmakülas ikkagi kirjaoskamatu, olgu sul suus kui palju võõraid keeli?

Vanus?
„Kuuskümmend üks.”

Lapsi?
„Kolm. Neli lapselast, viies saabumas.”

Haridus?
„Alguses eelkooliõpetaja diplom. Hiljem õpingud Sibeliuse muusikaakadeemias, kus kuulasin laste­muusika õpetamist. Lisaks pedagoogika ja psühholoogia kursusi. Olen omandanud kogemusi Norras, Prantsusmaal, Itaalias.”

Kas teie tööd on vääriliselt tunnustatud?
„Tunnustus pole tähtis, ma ei tee tööd sellepärast. Tähtis on, et inimesed mõistaksid – lapsed teavad väga olulisi asju. Olen kirjutanud neli raamatut, korraldanud mitu näitust, et inimeste teadvusse viia –
lapsed mõtlevad ja neil on ideed, neil on meile kõigile midagi öelda. Kirjutan sellepärast, et lapsed ei saa seda teha. Olen nende esindaja.”
Juhatate nüüd ühe lasteaia asemel kolme.
„Helsingi linn soovib nõnda. Õnneks asuvad nad kõik ühes elamurajoonis. Algul oli raskevõitu, pidin võitlema traditsioonilise lähenemisviisiga. Võtab aega, et asju muuta. Ma ei saa leppida laiskusega, sellega, et õpetaja pole oma tööst huvitatud, et ta saadab oma päeva õhtule, ilma et laste elus midagi juhtuks. Aga asjad hakkavad paremuse poole liikuma.”
Olete oma kogemusi jaganud pedagoogikaõppeasutustes ja suveülikoolides.

Kuidas te kõigega toime tulete?
„Kui töö meeldib, saab kõigega hakkama. Pealegi, ma ei käi õpetamas, kuidas midagi teha, ei paku valmisretsepte. Kutsun pedagooge üles väljakujunenud tavades kahtlema, ise vastuseid leidma, esitan neile väljakutseid. Me kõik teeme elus valikuid. Ei ole kivisse raiutud õiget või valet – elu muutub. Inimesed elavad väga erinevaid elusid ja see vormib nende mõtlemist. Vale ja õige üle mõeldes me kasvame. Ma tahan lastele anda valikuvõimaluse.”

Mida te lastelt õppinud olete?
„Seda, kui vähe ma tean.”

Millal tahaks kõik sinnapaika jätta ja käega lüüa?
„Kibedaid hetki on olnud Helsingi linnaga, mitte koolis. Vahel on raskeid momente ka vanematega, kes arvavad, et lapsed peavad vaikselt paigal istuma.”
Vironniemi lasteaia vilistlased, praegused esimese klassi
õpilased, veedavad pikapäevarühma tunnid siin.
„Oleme seda praktiseerinud juba 15 aastat. Üleminek lasteaiast koo­li, mis mõnigi kord osutub traumeerivaks, on nii sujuvam, lapsed tunnevad end julgemalt ja kaitstumalt. Ka mõned Helsingi koolid on minu pikapäevarühma mudelist eeskuju võtnud.”

Kui oluliseks peate oma sõnumi levitamist?
„Mulle on tähtis eeskätt see, mis ma ise teen, mitte teiste õpetamine. Samas teen kõike avalikult. Kes tahab tulla ja vaadata, on teretulnud. Minu meetodid ei pruugi igaühele sobida. Need, kellele ei sobi, peavad leidma oma, mis ei pruugi halvem olla.”

Kas teie unistus on täitunud?
„Ma pole veel lõpetanud.”

26. novembril tähistas kogu teadlikum (ja ka vähemteadlikum) elanikkond Eestis kodanikupäeva. Toimus mitmesuguseid esitlusi, väljasõite ja -ütlemisi. Päeva kui sellise märkimine iseenesest on ju teretulnud nähtus, aga…

Meie koolis toimus teist aastat järjest väljasõit Tallinna, et õpilased koos oma õpetajaga saaksid külastada kohti, kus lihtne inimene iga päev ei käi. Loomulikult oli kool teinud eeltööd, nii et meie klassi saabumine presidendilossi polnud mingi üllatus. Pean ausalt tunnistama, et kohusetundliku maakooli õpetajana ajan päevast päeva „oma asja” ja oli puhas õnn, et ma, üksteist last sabas, kohe lossi peauksest sisse ei trüginud, sest, nagu hiljem kuulsin, olevat see Eesti Vabariigi kõige tähtsam uks! Ja sealt juba igaüks sisse ei käi. Seda ma tõesti ei teadnud. Seni olin arvanud, et iga kodaniku jaoks on tema tagasihoidliku kodu uks see kõige tähtsam. Aga kui nii, siis nii.
Avasin värisevi käsi massiivse ukse, mille kõrval silt „Presidendi kantselei”. Meid oldi juba aknast märgatud, seestpoolt aitas kaasa valges vormisärgis noormees. Teretasin ja nimetasin kooli, kus igapäevast leivapealist teenin, ning meid lubati uhkesse majja sisse. Näidati, kuhu üleriided saame riputada, ja käsutati metalliotsija-väravast ükshaaval läbi. Seejärel paluti kõrvalruumis oodata.
Ei möödunud viitteist (!) minutitki, kui kõrvaluksest astus sisse range oleku ja punaseks värvitud siilisoenguga proua.
„Tere!” ütles ta, mille peale lapsed kooris vastasid: „Tere!”
Tundsin, et nüüd on minu kord ja ulatasin tervituseks käe. Hetke vaadati seda väga umbusklikult, siis pisteti mulle kartlikult pihku sõrmeotsad. Ütlesin oma ees- ja perekonnanime, millele vastati mühatusega. Nii ei saanudki me teada, kes oli see tundmatuks jääda soovinud naisinimene. Ilus oleks, kui koolilapsi võtaks vastu viisakas ja haritud inimene, kes jätaks hea mulje neile, kellele ta esineb. Hoolimata suhteliselt ebaviisakast tervitusest, lubati meid väikesele ringkäigule presidendilossi.
Fuajees, seljaga „kõige tähtsama ukse” poole seistes, kuulsin, et loss on nii uhke ja ilus sellepärast, et president on kõige austusväärsem inimene terves vabariigis ja meie kõigi kohus on teda austada ja armastada. Neid kahte sõna – „austusväärne” ja „austama” – kõlas mitu korda järjest. Tundsin, kuidas minus pressib ülespoole pisike naer, nii väga tuli meelde enda koolipõlv ja seltsimees Lenini pilt kooliaula seinal… Mul ei ole ju absoluutselt midagi meie vabariigi ja härra presidendi vastu, hoidku selle eest, lihtsalt see, kuidas üht lihtkoda­nikku teistest paremaks üritatakse seada, on alandav.
Kui neli-viis tähtsamat ruumi oli tutvustatud, maja ajaloost lühiülevaade antud, juhatati meid tagasi garderoobi ja anti mõista, et meie ringkäik on lõppenud, sest uus grupp juba ootas.
Bussis kolleegi kõrval istudes ja kooli poole tagasi sõites mõtlesin, mida ma siis ise ka teada sain? Meelde jäi, et maja ehitati samal aastal, kui sündis minu isa, niisiis 1938. Ometi tundsin ennast natuke halvasti, kurb oli. Kindlasti oleks mulle jäänud parem mulje, kui „giid” poleks pidanud paljuks ennast tutvustada ja välja näidata, et me kõik – tema, mina, minu klassi lapsed, härra president ja teised kodanikud – oleme võrdsed. Kas või kodanikupäeval.

Toimetuselt.
Kirjutis on meie käes seis­nud juba pool aastat. Tookordse valve­toime­taja vea tõttu. Juunis Õpetajate Lehe ano­nüüm­sele ankeedi­le vastates avaldas autor pahameelt, et tema talve hakul saadetud kaastöö avalda­mata jäi. Selle peale oskasime viidatud sisu ja ligikaudse kirjutamisaja järgi otsima hakata – ning leidsimegi üles. Et Eesti Vabariigi juubeliaasta ikka veel kestab ning õpilasekskursioonid presidendilossi ja riigikogusse jätkuvad, otsustasime kaastöö avaldada tagantjärele – sest tõepoolest, mingit põhjust seda avaldamata jätta ei olnud ning sellekohast otsust pole toimetuses ka tehtud. Parem siis ehk hilja kui mitte kunagi.