Kool on iga omavalitsuse absoluutne prioriteet. Ükski volikogu ei võta põhikooli kaotamist isegi jutuks, kuni klassi nimekirjas on veel ükski õpilane.

Läänemaa on üks Eesti väikseima rahva­arvu (27 552) ja asustustihedusega maakondi – siin elab vaid 11,6 inimest ruutkilomeetril (vrd Harjus 120,8 ja Ida-Virus 50,7). Viimastel aastatel on Läänemaalt lahkunud keskmi­selt üks inimene päevas. Äraminek on lihtne. Kohalejääjatele toob see aga kaasa eripäraseid raskusi ja sunnib lahendama keerukaid olukordi. Üks nendest kõige keerukamatest puudutab põhikoolide kolmanda kooliastme (7.–9. klass) rahastamist.
Tänavu jaanuarist jõustunud koolide rahastamise kord näeb ette, et põhikooli kolmandas astmes liitklasse teha ei tohi. Kui kolmandas kooliastmes on klassis kümme õpilast, makstakse riigieelarvest lisaks neile veel kuue õpilase jagu lisaraha. Juhul kui õpilaste arv väheneb ühe võrra – üheksale –, väheneb pearaha 16-lt 9-le, mis tähendab, et lisaraha enam ei saa. Mis tähendab umbes 120 000 krooni aastas. Kui lapsi jääb veel vähemaks, peab omavalitsus valima, kas maksta pearaha vähenemine kinni valla eel­arvest või… kaotada kolmas kooliaste.

Mis Läänemaal toimub?
Läänemaa koolide jätkusuutlikkust analüüsiti põhjalikult 2004. a (vt lähemalt http://www.lmv.ee/ ?id=26315) ja selles prognoositud õpilaste arvu vähenemine koolide kaupa on osutunud väga optimistlikuks. Tegelikult on õpilaste arv kahanenud veelgi jõudsamalt. Lõppenud õppeaastal oli maakonna kümnest põhikoolist suurim Ridala 122 ja väikseim Vormsi 15 õpilasega. Praegustel andmetel väheneb 2009/2010. õppeaastaks Läänemaa koolide kolmandas kooliastmes õpilaste arv alla kriitilise piiri kolmes põhikoolis: Martnas, Ristil ja Orul.
Noarootsi ja Kasari põhikool suudavad tänu õpilaskodule tõenäoliselt vee peale jääda, kuigi juba on teatatud, et sellest sügisest väheneb õpilaskodu kohtade arv 10%.
Vormsi ja Nõva põhikool on kuulutatud eranditeks, sest Vormsi on saar ja Nõva asub lähimast koolist piisavalt kaugel, lisaks kruusateed. Hea täitumusega on Ridala põhikool, ka Virtsu ja Palivere põhikool saavad esialgu hakkama.
Seni on kõik Läänemaa omavalitsused seisnud oma koolide eest viimse hingetõmbeni, kartes, et kordub 1970-ndate stsenaarium – paikkond, mis kaotas kooli, suri peagi välja. Ent uus rahastamiskord seab enamiku Läänemaa omavalitsusi peagi väga tõsiste probleemide ette.

Üldhariduse nurgakivi
2007. aasta haridusfoorumi keskne teema oligi tugev põhikool, vundament, millele õpilane saaks toetuda oma edasises hariduskäigus. Mida tä­hendab tugeva põhikooli nõue Lää­ne maakonna põhikoolidele, eelkõige kolmandale kooliastmele? Mis on need probleemid, mille lahendamiseta edasi minna ei saa?
Esiteks vähenev õpilaste arv. Kui klassi jääb vaid 1–2 õpilast, pole see lihtsalt väga kulukas hariduse andmise vorm, vaid ebaefektiivne ka õpilase eluks ettevalmistamise seisukohalt. Laps, kes satub sellisest väiksest turvalisest koolist suurde, kus juba ühes klassis on rohkem õpilasi kui tema endises koolis kokku, kaotab pinna jalge alt päris pikaks ajaks, halvemal juhul võib ebakindlustunne teda kummitama jäädagi.
Teiseks aineõpetajate vähesus. Ees­pool nimetatud jätkusuutlikkuse analüüsi põhjal õpetasid Läänemaa kuue põhikooli kolmandas kooliastmes riikliku õppekavaga ette nähtud kohustuslikke õppeaineid õpetajad, kellest peaaegu pooltel puudus erialane haridus. 2008. aastal on nende hulk veelgi suurem, kuna maakonnas tuntakse puudust füüsika-, keemia-, loodusainete ning tööõpetuse õpetajatest. Viimasel õppeaastal polnud viies põhikoolis ka erialase haridusega eesti keele õpetajat. Koolijuhid on sunnitud kolmanda kooliastme tunde pakkuma klassiõpetajatele või hoopis pedagoogilise ettevalmistuseta inimestele.
Lohutuseks võib nimetada, et kõik koolid on hästi varustatud muusikaõpetajatega, mis kajastub ka Läänemaa õpilaskooride arvukuses – neid on neljakümne ringis.
Kolmas probleem on tugisüsteemide, õpi- ja psühholoogilise abi vähesus. Kolmandas kooliastmes rakendatakse vähe toimivaid tugisüsteeme hariduslike erivajadustega õpilastele, piirdutakse individuaalsete konsul­tatsioonide ja järelevastamisega. Põh­juseks on erialaspetsialistide vähesus Läänemaal ning ka õpetajad pole saa­nud kvaliteetset täienduskoolitust eri­-
pedagoogilis-metoodilises valdkonnas.
Läänemaa üldhariduse arengukavas aastateks 2006–2010 (http://www.lmv.ee/ ?id=26313) märgitakse samuti, et puudus on eripedagoogidest, psühholoogidest, sotsiaalpedagoogidest, lo­go­peedidest ja teistest tugispetsialis­tidest, kelle kaasabil oleks võimalik lahendada õpilaste sotsiaalseid ja isiksuslikke probleeme.
Kõigest sellest tuleneb suur mitterahuldavate hinnete hulk kolmandas kooliastmes, klassikursuse kordamine, koolirõõmu puudumine, distsipliiniprobleemid, õpilaste lahkumine 17-aastaseks saades põhiharidust omandamata jne.

Mida teha?
Omavalitsustel ja lapsevanematel tuleb langetada lähitulevikus raskeid otsuseid. Kas maapõhikoolides on ilmtingimata vaja säilitada kolmas kooli­aste, kus on vähe õpilasi, puuduvad eriharidusega aineõpetajad ja erispetsialistide abi on olematu?
Väikekoolide kaitseks toodud väited on seni lähtunud lapsevälistest asjaoludest, nagu küla säilimine, lapse­vanemate mugavus, kool kui omavalitsusele riigi raha toetuse kindlustamise vahend, kool kui valla auasi jne.Ükski neist väidetest pole seotud kooli põhieesmärgiks seatud lapse arengu tagamisega. Kolmanda kooliastme 13–16-aastane õpilane ise õpiks ehk meelsamini ja tulemuslikumalt veidi suurema hulga klassikaaslaste seas, kuhu jätkuks ka nõutava haridusega aineõpetajaid ning erialaspetsialiste. Alles siis saaks Läänemaal rääkida tugevatest põhikoolidest.
Teisalt tuleb muidugi arvestada kooli­tee pikkuse ning sellele kuluva aja ja kulutustega. Siin vajamegi põhjalikku analüüsi ja arutelu nii valdades kui ka maakonna tasandil.
Kahjuks puudub seadusandlik mehhanism, mis võtaks koolivõrgu arengu kavandamisel ja realiseerimisel arvesse kõiki ühiskonna vajadusi ja võimalusi. Seda enam tuleb loota koostööle ja arukatele otsustele. Läänemaa haridusstrateegia ümarlaud saab teoks 25. augustil. Seal saavad oma mõtteid avaldada ja lahendusi otsida kõik asjaosalised.