Inimene elab traditsioonides. Traditsioone aga on häid ja halbu. Pigem ikka halbu, tuleb välja, eriti väikerahvaste puhul. Kes peavad nõusolevalt koogutama suurrahvaste suva kohaselt. Muutuma nii, et neile meeldida. Muutma oma identiteeti vastuvõetavaks.

Öeldakse, et maailm muutub ja meie koos temaga. Muutusteprotsessi pidev elushoidmine näib olevat ühiskonna elu alus. Kuid muutusi võib koguneda liiga palju. Euribor muutub – ja nagu karm kogemus õpetab, ikka halvemuse poole. Hinnad muutuvad – tõusu suunas. Poliitikute lubadused muutuvad (ei maksa lasta ennast eksitada sellest, et näiteks koalitsioonilepe olevat justkui püha
lehm, mida ei tohi puutuda). Seadused muutuvad, ja kes julgeks öelda, kas just adekvaatsemaks – sest millest muidu need pidevad muu­datused seaduste muutmise seadustes? Vaimne ja füüsiline keskkond muu­tub. Õppe­kava muutub. Lapsed muutuvad. Meie enesehinnang muutub – ja kas just tõusu suunas, on veel küsimus.
Harjumuslik linnapilt muutub – ja mitte alati paremuse poole. Mida ma siinkohal silmas pean? Kui Tallinnast rääkida, siis nn Karla katedraali ja Musta Luige kohviku kadumist ning väljakaevamisi Vabaduse väljaku all –
kuhu tahetakse mitmesaja aasta va­nuste müüride vahele ja mitme tuhande aasta vanuse asustusajaloo jäl­gede peale teha (ja tehaksegi?) park­la. Kuigi poleks paremat paika näiteks maa-aluse kohviku jaoks, klaaslagi peal, iidsete müüride vahel. Saaks kindlasti Euroopa kultuuri­pealinna 2011 ühe tõmbenumbri. Aga ei. Tehakse lihtsalt üks parkla. Vabaduse väljak autode jaoks? Kuigi loogiline oleks autovaba väljak – ka maa all.
Teinekord on kohe kahju meie kinnisvaraarendajatest, et nende lennukad plaanid ei taha kohalikes kitsastes oludes hästi realiseeruda – mastaabid jäävad ahtakeseks. Tuleb lausa kesklinnas ja Kadriorus hooneid lammutada, ja muudkui õiendatakse pealegi. Kuigi maailmas on kohta küll. Peaks ehk meie kinnisvaraarendajad n-ö peale laskma näiteks Rooma linnas, kus vahest avaneks nende ambitsioonidele vastav tegevusväli. Seal seda avarust ikka on – palju parke, kuhu elumaju asetada, ja sügavaid auke maa sees tuhandeaastaste varemetega, kuhu saaks parklaid rajada.
Aga kui tõsiselt – muutused kulmineeruvad. Kliima muutub. Maailma geopoliitiline olukord muutub. Eesti riigi turvalisus muutub – ühe päeva­ga ja oluliselt halvemuse suunas. Inimene harjub kõigega, ent mitte pideva muutusteprotsessiga. Permanentsele muutusteprotsessile suudab inimene vastu panna üksnes seni, kuni muutustelainetus üle pea kokku ei löö.