Haridus ja töö

Eesti inimarengu aruandest
Pärast taasiseseisvumist on Eesti koolitussüsteemi arengus leidnud aset suured muutused. Osa nendest on toetanud tööturu arengut, kuid on ka selliseid, mis eiravad tööturu vajadusi. Viimatinimetatud mõjutavad noorte rakendumisvõimalusi tööturul.
Õppejõuna olen üliõpilastelt küsinud, missugustel kaalutlustel ja millise info alusel nad õpitava ala valisid, kas tundsid huvi, missugust tööd õppekava läbinuna tegema hakkavad ning milline on nendel töökohtadel palgatase. Üllatavalt paljud vastavad, et nendele küsimustele nad erialavalikul tähelepanu ei pööranud. Vaid tagasihoidlik protsent üliõpilasi on sisseastumisel tutvunud valitava õppekava sisuga. Valiku tegemisel on kaalukas roll õppekava nimetusel. Niisugune ühekülgsus haridustee valikul loobki eeldused, et hiljem tuleb töötada töökohal, kus vajatakse hoopis teistsuguse ettevalmistusega inimest.
Eesti inimarengu aruanne 2007, mis hiljuti üldsuse ette jõudis, käsitleb varasematest aruannetest oluliselt enam koolitussüsteemi ja tööturu vahekorda. Aruandes näidatakse põhjalikult, et koolitussüsteemi ei ole vaja ainult inimestele hariduse omandamiseks, vaid ka ühiskonna eduka arengu tagamiseks. Üksikindiviidi kõrval nähakse ühiskonda kui tervikut.
Eesti kui terviku vajaduste eirami­ne koolitussüsteemi kujundamisel on tekitanud olukorra, mida aruande koostajad iseloomustavad järgmiselt (lk 24):
     kõrgkoolide lõpetajaid on rohkem kui vastavaid töökohti ja osa peab leppima kehvema töökohaga;
     väheneb madalama haridustasemega inimeste võimalus tööd leida, kuna kõrgema haridustasemega töötajad tõrjuvad nad järjekorras üha tahapoole;
     kõrgharidus proletariseerub, st kõrgharidusega noorte tööpuudus suureneb, samuti on üha rohkem neid kõrgharidusega noori, kes ei leia oma haridustasemele vastavat tööd.
Aruande autorid esitavad küsimuse (lk 23), kas süüdi on noored, kes eelistavad tööliskutsetele kõrghariduse omandamist, või haridussüsteem, mis
ei arvesta tööturu vajadusi. Samas märgivad nad, et võrreldes Eesti majandusstruktuuri arenenud tööstusriikide omaga, võiks küsimuse asetada hoopis teisiti: ehk on Eesti majanduse struktuur liialt orienteeritud vähekvalifitseeritud tööjõule ega ole jõudnud järele haridussüsteemi pakutavale. Pole vast õige hakata siin süüdlasi otsima.
Arengukavade kohaselt on Eestis võetud suund teadusmahuka, kõrget lisaväärtust loova tootmise arendamisele. Koolitussüsteemi ja tööturu seoste uurijana küsin: kas meie koolitussüsteem loob eeldused niisuguse tootmise arendamiseks? Vastan, et niisuguseid eeldusi koolitussüsteem praegu piisavalt ei loo. Ka president Toomas Hendrik Ilves on juhtinud korduvalt tähelepanu teatud koolitus­valdkondade kvantitatiivsele mahajäämusele. Reaalsuseks on saanud ettevõtjate järjest suurenev surve tuua Eestisse võõrtööjõudu koolitusvaldkondades, milles me piisavas mahus väljaõpet ei korralda. 9. aprilli Ärilehes esitatud andmed Euroopa riikide üliõpilaste jagunemise kohta koolitusvaldkonniti näitavad, et Eestis on tööstuse ja ehituse valdkonnas üliõpilaste osatähtsus väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt, Soomest jääme maha üle kahe korra.
Eesti koolitussüsteemi niisugust struktuuri nimetavad inimarengu aruande koostajad ressursside raiskamiseks (lk 99) ja märgivad, et üks lahendussuund on seotud hariduse ja tulevase tööhõivestruktuuri paremasse vastavusse viimisega, teine hariduse kvaliteediga (lk 100). Hariduspoliitika analüüs kinnitab, et teise suunaga tegeldakse meil võrdlemisi aktiivselt (vt näiteks „Ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ning nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse” eelnõu ja 11. aprilli Õpetajate Lehe artiklit „Uus süsteem tõstab ülikoolide vastutust”), kuid esimese suuna realiseerimiseks rakendatud meetmed on jäänud tagasihoidlikuks. Tagajärg on, et hariduse kvaliteedi tagamiseks tehtud kulutused ei osutu kuigi efektiivseks, sest pärast kooli lõpetamist tuleb sageli minna töökohale, kus vajatakse muu valdkonna ja taseme lõpetanut, omandatud kvaliteetse hariduse rakendamiseks puudub seal aga võimalus. Ühiskonna tervikpilti tuleb senisest enam arvestada. Professor Mart Ustav ütleb Tartu Ülikooli 20. märtsi ajalehes Universitas Tartuensis: „Kuid sellest on vähe, kui doktoreid tuleb kui Vändrast saelaudu, vastsetele doktoritele on ka erialast rakendust vaja.”
Mida enam lähenevad inimeste hariduse omandamise eesmärgid ühiskonna vajadustele, seda suurem on inimeste rahulolu ning seda paremaks kujuneb Eesti positsioon teiste riikide seas. Haridustee valikuid saab ühiskonnas suunata ja seda oskuslikult tehes saavutatakse ka edu.
Üks veel vähe kasutatud võimalus on rakendada senisest aktiivsemalt kutse- ehk karjäärinõustamist. Noorte seas populaarsete erialade õppimine ei tähenda paraku alati head perspektiivi tööturul. Samas ebapopulaarsel erialal hariduse omandanutele avane­vad sageli avarad võimalused hea töökoht saada. Mõnes riigis on loodud täiendavad motivatsioonisüsteemid, et noored valiksid ühiskonnale tarviliku, kuigi vähepopulaarse eriala.
Vajaliku väljaõppega inimeste olemasolu loob eeldused ühiskonna arenemiseks soovitud suunas. Loodan, et Eesti majanduse kasvutempo langus paneb inimesed läbimõeldumalt valima. Käskudega vabas ühiskonnas eesmärki ei saavuta.
 

Väino Rajangu, TTÜ hariduspoliitika professor