Aidata tuleb õigel ajal 

 

Sirje Tohver

Repliik

Süüdlaste otsimine on mõnus: saab enda ja probleemi vahele piisavalt kõrge tara püstitada. Igaüks võib öelda, et tema on õige, aga tara taga tehakse kõik valesti.
Haridusfoorumi listis on küllalt arutatud, et ühiskonna aluseks on väärtused, mis motiveerivad meid kõigis meie tegemistes. Listis on küll pidevalt ka neid, kes kuu­lutavad, et ühiseid väärtu­si ei ole ega saagi olla, ning just sellest ülimast liberalismist tulenevad ka kooliprobleemid. Kui klassis on õpilasi, kellele kodus või koolis on sisendatud, et ainsad väärtused on need, mida nad ise oma väärtustena tunnistavad, ning kui nad näevad, et vähese haritusega kõrged egod saavad varandustega sahkerdades elus palju paremini hakkama kui ülejäänud, kaob õpimotivatsioon.
On aga mõistetamatu, et süüdistama hakatakse õpetajaid, ning mis veelgi hämmastavam – seda teevad ka õpetajad ise. Nii on ühiskonna liidrid, kes pole suutnud suunata ühiskonda väärtuspõhisele arengu­teele, saavutanud olukorra, kus eri ühis­kon­nagruppide vahel käib madistamine ning moraalitus ja ebaeetilisus võivad veel kaua vohada. Selle asemel et anda valitsejatele selge sõnum vajadusest tugineda väärtustele, kisklevad õpetajad omavahel üksteist maailma hädades süüdistades. Valitsejatele on see ülimalt soodne.
Olen aastaid soovitanud õpetajatel koonduda tõsiseltvõetavasse õpetajate liitu ja hakata nii ühiskonna asjades, eriti alusasjades – väärtuspõhisuses – kaasa rääkima. Õpetajad aga on teinud vastupidi: igaüks hoiab omaette ning enese rahustamiseks leitakse aeg-ajalt ühine vaenlane, näiteks REKK. Kui REKK-i suunas on saanud ennast tühjaks kiruda, tundub elu jälle na­tuke parem ning kõik jätkub vanaviisi. Kui REKK-i poleks, peaks HTM sarnase struktuuri lausa välja mõtlema, et oleks, kelle/mille suunas auru välja lasta. Ka REKK vaev­leb väärtuspuuduses ega saagi midagi teisiti teha enne, kui ühiskon­na väärtushoiakud tervikuna pole muutunud. Muutmiseks peaksid kaaluka sõna ütlema just õpetajad näiteks iga-aastase õpetajate aastakoosoleku kaudu. Seniks aga head enesele tuha pähe raputamist!
Listiarutlustest paistab, et järjekordse tuha pähe raputamise teema on õpetajad leidnud spaakoolitustest. Spaakoolitused ei lõpe enne, kui riik need lõpetab. Seni on riik, omavalitsused ja koolide hoolekogud pidanud millegipärast vajalikuks toetada sel moel spaasid ja hoida üleval koolitusfirmasid. See on täpselt sama teema mis SMS-laenud. Kõik räägivad, kui pahad need on, aga otsustajatest ei võta keegi midagi ette, et see jama lõpetada. Põhjus: mingite äritegelaste lobi­töö (et mitte rängemalt öelda) on valitsejatele nii lähedal, et ühiskonna nurin mingeid muutusi esile ei kutsu. Mõne aja pärast, kui SMS-laenu hädalised on üle pea probleemides ja ühinevad, kutsub nende ühenduse vastuhääl esile muutused. Miks aga seni ei tee seda lastekaitseühendused, pereühingud jmt, ei oska ma tõesti öelda.
Sama on spaakoolitusega. Kui õpetajad hakkavad tõesti täienduskoolitusi vajama, hakkavad nad ise raha spaadele kulutamise vastu. Seni aga jätkub elu nautlemine ning anname sellist suhtumist edasi õpilastele.

Puiatu Erikooli lapsed seisavad silmitsi igapäevase jõhkra vaimse ja füüsilise väärkohtlemisega.
Õiguskantsler Indrek Tederi nõunikud viisid esmaspäeval koos lastepsühhiaatritest ja -psühholoogist koosneva ekspertmeeskonnaga läbi etteteatamata ja erakorralise kontrollkäigu Puiatu Erikooli. Õiguskantsler tuvastas kontrollkäigul erakordselt tõsiseid põhiõiguste rikkumisi, muu hulgas laste pideva, süstemaatilise ja jõhkra kehalise ning vaimse väärkohtlemise kooli personali poolt.
Puiatu Erikool on haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse kuuluv kasvatuse eritingimusi vajavate laste kool, kuhu alaealiste komisjoni taotlusel ja kohtumääruse alusel suunatakse erinevaid õigusrikkumisi toime pannud alaealised poisid. Õiguskantsleri nõunikest ja ekspertidest koosnev meeskond intervjueeris koolis viibivast 43 lapsest 28-t ning vestles kooli kuue endise ja praeguse töötajaga.
Kontrollkäigu ajend oli õiguskants­lerini jõudnud teave põhiõiguste rik­kumiste kohta lasteasutuses ning asjaolu, et õiguskantsleri korduvatest nõudmistest hoolimata ei olnud Puiatu Erikool aastate jooksul viinud oma tegevust kooskõlla kehtivate õigus­aktidega. Õiguskantsleri nõunikud külastasid Puiatu Erikooli viimati 2007. aasta novembris, mille tulemusena tegi õiguskantsler koolile hulga ettekirjutusi, muu hulgas eraldusruumi kasutamise kooskõlla viimiseks kehtiva õigusega.

24 tundi haisvas kartseris
Esmaspäeva hommikul kooli saabudes seisid õiguskantsleri nõunikud aga kartserite ees, mille nurkades haisesid seal viibinud laste väljaheidetega täidetud ämbrid. Alaealise mõjutus­vahendite seaduse kohaselt tohib lapsi eraldusruumi rahunemiseks saata vaid juhul, kui laps on ohtlik iseendale või teistele. Kontrollkäigul ilmnes aga, et eraldusruume kasutatakse eelkõige karistuseks rikkumiste puhul, sealhulgas näiteks tunni segamise pärast. Lapsed saadetakse eelneva selgituseta kartserisse, kus nad viibivad sageli 24 tundi ilma igasuguse järelevalveta ning suutmata seejuures rahuldada ka kõige põhilisemaid vajadusi.
Lisaks eraldusruumi väärkasutamisele rikuvad ka koolis rakendatavad muud distsiplinaarmeetmed nii rahvus­vahelise õiguse üldtunnustatud norme kui ka siseriiklikke õigusakte. Koolis levinud karistusteks, mida määravad oma suva järgi erihariduseta turvatöötajad, on muu hulgas öösiti tundide kaupa koridoris seismine, kangid käes, tundide viisi saalis jooksmine, tualettruumide pesemine jne. Lisaks kuulub Puiatus elava lapse igapäevaellu turvatöötajate ja muu personali ning kaasõpilaste vägivald ja sellega ähvardamine.

Kriminaalse tegevuse kasvulava
„Ühe haridusasutuse sel viisil juhtimine on häbiplekk kogu meie riigile. Sellist asutust ei saa nimetada haridust ja sotsiaalset rehabiliteerimist pakkuvaks, vaid selgelt kriminaalset tegevust soodustavaks kasvulavaks,” ütles õiguskantsler Indrek Teder.
Õiguskantsleri nõunike tehtud kont­rollkäigu tulemusena ilmnes, et koolis puudub elementaarne turvalisus. Turvatöötajad ei sekku peaasjali­kult õhtul ja öösel aset leidvatesse vägivallategudesse, mistõttu suur osa lapsi elab pidevas hirmus. Õpilaste omavaheline vägivald on niivõrd ränk, et isegi raskete kehavigastuste korral ei julgeta paluda arsti vastuvõttu, sest kooli personali poole pöördumisele järgneks veel jõhkram vägivallalaine.
„Lapsed on riiklikus lasteasutuses jäetud ilma elementaarsest abist ning nende kehaline puutumatus on kogu ööpäeva ohus,” leidis õiguskantsler. „Selline tegevus ei ole mitte ainult šokeerivalt eesmärgipäratu, vaid töötab kõige põhimõttelisemalt riigi sot­siaal- ja karistuspoliitikale vastu. Laste väärkohtlemine tuleb viivituseta lõpetada.”
Lisaks suutmatusele ja soovimatusele tagada lastele elementaarne turvalisus ja kehaline puutumatus, esineb Puiatu Erikoolis hulgaliselt teisi äärmiselt tõsiseid põhiõiguste rikkumisi. Psühhiaatriaekspertide sõnul viibib koolis palju selliseid lapsi, kellel on erikoolis viibimine meditsiiniliselt vastunäidustatud ning kes vajavad viivitamatult ravi, hooldust ja õppetegevust ravikodu tüüpi asutuses. Selliseid asutusi aga Eesti Vabariigis praegu ei ole.
Helgema noodina võib esile tuua asjaolu, et lapsed nimetasid kasvatajate hulgas siiski ka tänuväärset tööd tegevaid pedagooge, kuid paradoksaalsel kombel ei pea lastega hästi toime tulevad pedagoogid koolis kaua vastu.
„Viimastel aastatel aina süvenenud kriitiline olukord kasvatuse eritingimusi vajavate laste hariduse ja sotsiaalse rehabiliteerimise valdkonnas vajab kõikide asjasse puutuvate ministeeriumide erakorralist ja kiiret sekkumist. Kavatsen isiklikult pöörduda nii haridus- ja teadusministri kui ka sotsiaal- ja justiitsministri poole, et lõpeks laste põhiõiguste ränk rikkumine praeguse süsteemi raames. Esitan ühtlasi riigi peaprokurörile avalduse kontrollimaks, kas esineb kuriteo alus ja ajend kriminaalmenetluse alustamiseks,” kinnitas õiguskantsler.

Kui oluliseks isikuandmete kaitsmist kooli oludes peate ja millest seda tehes lähtute?

HARRI KÕO, Tabasalu Ühisgümnaasiumi direktor:
„Isikuandmete kaitsmine nii koolis kui ka mujal on väga oluline. Isikuandmete kaitse seadus on täitmiseks igal pool. Iseasi, kuidas seadust tõlgendatakse. Hiljuti oli ajakirjanduses kuum teema sünnipäevad ja nende avalikustamine. Mõni eriti „seadusekuulekas” väljaanne ei julge veel praegugi oma piirkonna sünnipäevalapsi õnnitleda. Või siis õpilaste nimede või piltide avaldamine kooli kodulehel. Olen kuulnud väidetavat, et see olevat seadusevastane. Arvan, et absurdseks ei tohi seadusetõlgendustes minna.
Kindlasti tuleb kaitsta õpilaste ja ka töötajate tervist puudutavaid andmeid, õpetajate isiklikke telefoninumbreid ja aadresse, samuti kuuluvad kaitsmisele õpilaste hinded ja vanemate andmed. Otsest teavet, kuidas seda teha, saame seadusest ja ajakirjandusest.”

KALLE NIINAS, Jakob Westholmi Gümnaasiumi direktor:
„Isikuandmete kaitsmine puudutab nii kooli töötajaid kui ka õpilasi. Töötajate tööle kandideerimisel, vormistamisel ja vajadusel ka töölepingu lõpetamisel on tegemist mõningate delikaatsete isikuandmetega, mida töötlevad direktor, õppealajuhataja, sekretär ja raamatupidamine.
Palgaseaduse järgi ei kuulu avalikustamisele palgaandmed, sh lisatasud ja preemiad. Nii-öelda kinnised materjalid on ka töötajate läbiviidavate arenguvestluste protokollid ja karistusi puudutavad dokumendid. Seni on süsteem toiminud ja arvan, et mingisuguseid lisapabereid ja andmete töötlemislube küll vaja ei ole, sest töötajate ametijuhendis on juba kirjas nõue, et tööalaselt teada saadu ei kuulu avalikustamisele.
Juhul kui mõnel töötajal on tekkinud tervislikke või perekondlikke probleeme, on loomulik, et ta informeerib neist ka oma ülemusi. Võimalik, et koos leitakse mõnigi moodus, kuidas inimest aidata.
Tervisekaardid on kooli meditsiinitöötajate käes, kes neile teada olevaid andmeid avaldada ei tohi. Õpilase tervisest informeerib klassijuhatajat või õppealajuhatajat lapsevanem. Kindlasti peaks pedagoog kursis olema, kui lapsel on näiteks suhkruhaigus või epilepsia ja ta vajab haigushoo vallandumisel kiiret abi. Õpilaste delikaatsete isiku­andmetega puutub ilmselt kõige rohkem kokku kooli psühholoog.
Delikaatsed andmed on ka õpilase hinded, millele e-koolis pääsevad peale asjaosalise ligi lapsevanem, klassijuhataja, aineõpetaja ja kooli juhtkonna liige.
Õiguskantsleri soovitusel tegime eelmisel aastal ringi kooli astuja avalduse. Me ei küsi enam lapsevanemate töökohti, ammugi mitte teisi delikaatseid isikuandmeid. Arvan, et asi toimib, kuid kindlasti on vaja täita hulk pabereid ja saada käitluslube, et kõik oleks ornungis.”

MARIA TIRO, Jüri Gümnaasiumi direktor:
„Kooli vajadus töödelda isikuandmeid on seotud koolitöö spetsiifikaga ja tuleneb haridusvaldkonna seadustest.
Kõikide isikuandmete kaitsmine on väga oluline ja loomulikult on see suur töö: süsteemi loomine, isiku­-
andmetega tehtava töö kaardistamine, töötajate koolitamine ja teavitamine. Samas on just selles valdkonnas tehtav oluline, et mitte kahjustada õpilaste, lapsevanemate ning töötajate põhiõigusi ja -vabadusi.
Oleme oma koolis püüdnud luua süsteemi, et andmetele pääseb juurde võimalikult vähe töötajaid ja ainult põhjendatud vajadusel. Töömaht on suur ning aega ja täpsust nõudev, tänu Rae vallale oleme saanud juurde ühe töötaja, kelle ülesanne lisaks muudele kohustustele on andmete töötlemine õpilasraamatutes, e-koolis ja EHIS-es.
Kõige enam infot isikuandmete töötlemise ja kaitsmise kohta oleme saanud Andmekaitse Inspektsiooni kodulehelt, seadustest ja koolitustelt.”

LEELO TIISVELT, Viimsi Keskkooli direktor:
„Isikuandmete kaitsmist vastavalt kehtivale seadusele pean väga oluliseks, sest isiklike andmete sattumine „kurjadesse kätesse” võib tuua palju ebameeldivusi nii asjaosalisele endale kui ka koolile.
Avalikustamise eest kaitseme õpilaste ja töötajate eraelu puudutavaid ja delikaatseid isikuandmeid, töötajate töölepingute ja palgaandmeid, õpilaste hindeid ja märkusi.
Teavet, mida kaitsta ja kuidas seda teha, oleme saanud koolitustelt, ajakirjandusest ning seadustest.”

Vene nädal

Ei tea, kuidas teile, aga mulle oli lõppev nädal n-ö vene nädal. Sisse­juhatuseks tegin intervjuu Mare Kitsnikuga, kellel ilmus mai algul eesti keele õppekomplekt vene kutse­koolidele. Autor üllatab oma suure sallivusega. Esiteks ütleb ta, et enamikku vigadest pole eesti keele õppijatel vaja parandada, sest need kaovad hästi korraldatud õppe käigus varsti nagunii. Teiseks ei pea ta sedagi katastroofiks, kui mõned vead ei kao. Keel, mida õpib kasutama suur hulk teistest rahvusest inimesi, hakkab nagunii aja jooksul muutuma, tavaliselt lihtsamakas, ütles ta stoilise rahuga. Mare Kitsnik on selleski mõttes jumalavallatu, et on pannud oma õppekomplekti kõnekeelt (kakskend, tegelt, noh), põhjendades teguviisi sellega, et vene laps peab eesti kõnekeelest ka aru saama.
8. mail oli vene koolide eesti keele õpetajate seminar Mustpeade Majas ja 14. mail konverents Rocca al Mare vabaõhumuuseumis. Mõlemal üritusel arutati eestikeelsele aineõppele üleminekut vene koolis. Mustpeade Majas märkasin, et vastavalt Mare Kitsniku ennustusele ei taha mõned keelevead tõesti isegi vene koolide õpetajatel kaduda. Kui diskussioon tulisemaks läks, kostis sekka ka lausekatkeid „andsin tund” ja „lapsed ei mõista teema” jms. Millal muutuvad „andsin tund” ja „ostsin sai” eesti keeles normiks?
Mustpeade Maja seminar oli tugeva positiivse laenguga. Keegi vene õpetajatest ei kahelnud, et eestikeelne aineõpetus on vajalik ja tuleb.
Tartu Annelinna Gümnaasiumi õpetaja Julia Trubatšova rääkis liigutava loo Tartu eesti ja vene õpilaste koostööprojektidest, mille käigus on õpitud üksteise rahvakombeid. Kui ees oli hetk, mil eesti lapsed pidid panema selga vene rahvariided ja laulma koos vene lastega vene rahvalaule, kartsid vene õpetajad, kas eesti lapsed ikka on sellest kõigest väga vaimustatud. Aga neile oli see just uus ja huvitav kogemus. Lastega on tore suhelda, sest neil puuduvad täiskasvanute eelarvamused ja kompleksid, ütles Julia Trubatšova.
Osaliselt käib vene teema alla ka projekt „Equal whole”, millest rääkis Jelena Rootamm-Valter, kes projekti tulemuste analüüsiga sel nädalal lõpule jõudis. „Equal whole” uuris Peipsi-äärsete valdade lapsevanemate koolitusvajadust. Selgus, et Narva ja Narva ümbruse lapsevanemad ei leia tööd, sest on liiga paiksed. Paljud neist pole kordagi elus isegi Tartus ega Tallinnas käinud. Pärnu ja Haapsalu puhkekodudele eelistavad nad Toilat ja Narva-Jõesuud või kuskil Venemaa sügavustes asuvat sanatooriumi, kuhu on väga raske kohale jõuda. Need lapsevanemad vajavad Eesti koolitust, sest alateadlik hirm Eesti ees vähendab nende võimalusi leida töökoht väljaspool Narva regiooni, märkis Jelena Rootamm-Valter.
Teda üllatasid ka Peipsi-äärsed vanausulised, kelle jaoks pole narva­lased mitte venelased, vaid sovetskie. Selgus, et vanausulised, keda on Eestis hinnanguliselt üle kümne tuhande, ei ole kunagi ühelgi täiskasvanute koolitusel osalenud. „Equal whole’i” koolitust pidasid nad nii tähtsaks sündmuseks, et ilmu­sid kohale kõige pidulikumates kirikuriietes. Algul ei vastanud nad lektori ühelegi küsimusele. Kui selgus, et meestega nad oma laste kasvatamisest põhimõtteliselt ei räägi, saadeti neile naislektor ja kõik läks ladusalt. Vanausulistele on ilmselt vaja Euroopa-koolitust, sest Eestit nemad ei karda, arvas Jelena Rootamm-Valter.
Nädala küsimus võiks eelneva põhjal olla: „Kui hästi me Eesti rahvaid tunneme? Võib-olla vajame narvalasi, Tallinna ja Tartu v­enelasi, Peipsi vanausulisi, setusid, mulke, saarlasi jt tutvustavat põhjalikku kursust?”
Ja veel üks näide vene teema kohta – kunstnik Olga Temnikova võrdles 8. mai Eesti Ekspressis Postimehe eesti- ja venekeelset varianti ning lei­dis, et viimane on „kastreeritud”. Sel ajal kui eestikeelses Postimehes koguti allkirju riigikogu liikmete palkade alandamise nõudele, tutvustas venekeelne Postimees Kopli hiina restorani. Kui eesti Postimehes tutvustati president Ilvese kõnet europarlamendis, siis vene Postimehe lu­gejale pakuti tavalisest põhjalikumat ilmaennustust.
Vene teema ilmselt jätkub, sest 22. mail korraldab Eesti Ajakirjanike Liit Eesti vene ajakirjanikele (AK, BNS, Delovõje Vedomosti, Jana, Narva jt) järjekordse täienduskoolituse.

Raivo Juurak

Ministeeriumis

13. ja 14. mail peeti Tartu Üli­kooli raamatukogus Eesti-Soome ühisseminari „Eesti ja Soome mitmekeelses Euroopas. Võimalused ja väljakutsed”. Seminaril osalesid minister Tõnis Lukas ja ülikooli rektor Alar Karis. Seminar on osa Turu Ülikooli täienduskeskuse projektist „Sunrise”, mille eesmärk on pöörata tähelepanu Euroopa Liidus kõneldavatele keeltele, et kindlustada väikeste keelte osatähtsust ka tulevikus. Projekti rahastab programm „Kodanike Euroopa”. 14. mail toimus Tallinnas Rocca al Mare vabaõhumuuseumis konverents „Eestikeelne aineõpe vene õppekeelega koolides”. Tegemist on HTM-i ning Integratsiooni Sihtasutuse elluviidava projekti „Muukeelsete üldhariduskoolide kakskeelsele aineõppele ülemineku toetamine” raames toimuva üritusega, mille eesmärk on võtta kokku eestikeelsele aineõppele ülemineku esimene aasta. 14. mail vastas minister Lukas riigikogu infotunnis küsimustele. 15. mail osales Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel. 15. mail toimus Tallinna Üli­koolis projekti „Eesti keele oskustasemete kirjeldamine Euroopa keeleõppe raamdokumendi alusel B1- ja B2-tasemel” lõpukonverents. Projekti eesmärk oli aidata kaasa eesti keele kui teise keele keeleoskusnõuete ja -eesmärkide täpsustamisele, mis võimaldab koostada ajakohaseid keeleõppematerjale. Projekti rahastas ESF, juhtis REKK. 15. mail korraldasid HTM ning Eesti Täiskasvanute Koolitamise Assotsiatsioon Andras Tallinnas täiskasvanuhariduse teabepäeva, kus anti ülevaade täiskasvanuhariduse valdkonna hetkeseisust ja arengusuundadest, tutvustati uuringut „Elukestev õpe 2007” jpm. Üritus lõppes raamatu „Ülesmäge. Täiskasvanud õppijate edulood” esitlusega.
15. ja 16. mail toimub Tartus Athe­na keskuses ESF projekti „Kutse­õppeasutuste õppekavade arendus” lõpukonverents. Tehakse kokkuvõtteid kolm aastat kestnud töö tulemustest, tutvustatakse valminud materjale, analüüsitakse projekti mõju Eesti kutseharidusele. Konverentsi avades rääkis ministeeriumi asekantsler Katri Raik kutseõppeasutuste õppekavade arendusest, teisel päeval tervitab osavõtjaid minister Tõnis Lukas.
Projekt algas 2005. aastal ning seda juhtis REKK. 16. mail toimub matemaatika riigieksam.

Sõnumid

Nikolai Remmel – õpetaja, sõber ja meister

14. mail möödus keele- ja koolimehe Nikolai Remmeli sünnist sada aastat. Nikolai Remmel oli paljude õpikute töövihikute autor, Nõmme Gümnaasiumi (toonase 10. keskkooli) direktor, Tallinna 1. ja 6. töölisnoorte keskkooli ja 17. keskkooli õpetaja, Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja VÕT-i lektor, kirjastuse Valgus toimetaja.

Nikolai Remmeli pedagoogilist kreedot iseloomustavad 1938. a Nõm­me Gümnaasiumi almanahhis Sulesä­de­med avaldatud read: „Millises teadusvallas on tõde igal juhul hea ja vale halb? Neis teadustes, mis soodustavad inimese enda tundmist – kõigepealt psühholoogia, bioloogia, füsioloogia, anatoomia, ka keemia, siis pedagoogika, sotsioloogia. Need teadused peaksid olema tulevikuteadusteks.
Uue planeedi avastamine ei teeks ühtki inimest karvavõrd õnnelikumaks. Mõne seaduse leiutamine meis endis ja selle ärakasutamine võib olla meile suureks õnneks – aga neid seadusi tunneme hoopis vähe või ei tunne üldse. Kõike kauget, meist eemalolevat, tunneme tarbetult hästi. End aga nii lõpmatult vähe. Samas uurime üha edasi seda kauget, nagu peituks ses kauges meie õnn ja õnnetus, elu ja surma küsimus.”

Oma ajast ees
Terav pilk inimeste ja ümbritseva suhtes pani Remmeli juba 1935. a südant valutama oma kodukoha, Pet­serimaa pärast. „Setud on võtnud omaks kreeka-katoliku kiriku – venelased pole neid vastu võtnud, teiste eestlastega pole nad saanud saatuse kiusu tõttu käia ühist teed. Setud on lootnud ainult iseendale. Jäänud selleks, kes olid, kuid jäänud võõraks muu­dele eestlastele. /- - -/ Hädaoht püsib seni, kuni Petserimaa püsib majanduslikult vireleva ja ühiskondlikult omaette suletud ringina. Vajalik on kiire ja kavakindel tegutsemine,” kirjutab Nikolai Remmel artiklis „Olukorrast Petserimaal”. Teame, et möödunud aastatega ei ole midagi muutunud.
Õnneks on hariduses läinud paremini. Remmeli keele- ja kirjandusmetoodilised materjalid on olnud paljude õpetajate töövahendeiks, tema metoodiline soovitus loobuda rangetest reeglitest, õpetades tunnetama lausetes sisulist piiri ja kasutama põhinäitajana öeldist, pole tänastelegi keeleõpetajatele võõras – tõeliste meistrite mõtted ja teod liiguvad ajast eespool.
1940. aastast algas koolides kaadri ümberpaigutamine ja õpilasigi vahetati, näiteks GAG-ist toodi poisse n-ö meeluse segamiseks Nõmme Gümnaasiumi. Haridusosakonna juhataja soovitas endise direktori vallandada, Nikolai Remmel seda ei teinud. Abikaasa Ilse Remmel on nimetanud seda aega „mustadeks aastateks”, sest probleeme oli väga palju: „Kord lõppes küttelaost küte: koos vend Jaaniga, kes tol ajal oli koolis majandusjuhatajaks, läks Nikolai öösel Hiiu kooli juurest kelkudega kütet vedama. Järgmisel hommikul oli direktori kabinetis hulk poisse, kes ütlesid, et see, mis möödunud ööl toimus, ei tohi enam korduda. Kui on abi vaja, tulevad poisid välja.”

Absoluutne autoriteet
Nikolai Remmel, kelle üks kasvatuspõhimõtteid oli, et hea sõna ja isikliku eeskujuga on võimalik parim saavutada, oli õpilastele absoluutne autoriteet. Rasketelgi aegadel jäi ta alati ausaks ja kindlameelseks ning oskas seda sisendada ka teistesse. Ta usaldas õpilasi ja õpilased usaldasid teda.
Kui tehti ettepanek tuua vene lapsed Nõmme Gümnaasiumi õppima – viimased oleksid käinud hommikuti ja oma vanemate klasside õpilased õhtuti koolis –, keeldus Nikolai Remmel põhjendusega, et tema oma tüdrukutel sõjajärgsel ajal õhtul hilja üksi koju minna ei lase. See sai talle saatuslikuks, 1. septembril 1947 saabus Nõmme haridusosakonnast teade, et ta on vabastatud töölt omal soovil. 1950. aastatel selgus, et ta oli vabastatud tööga toimetulematuse tõttu. Abikaasa Ilse Remmel meenutas hiljem, et direktoriametist <http://direktor.iamet.ist> ilmajäämine ei olnud Nikolai Remmelile suur kaotus, sest ta polnud iialgi tahtnud administratiivset töökohta.

Õpilased ja kolleegid meenutavad
Leo Villand, õpilane ja kolleeg: „Esimene kohtumine oli tollases õpetajate instituudis, kus Remmel luges murdeid. Pidasin teda algul „kuivikuks”, hiljem selgus, et Nikolai Remmel on oma põhiolemuselt romantik.”
Kalju Leht, õpilane ja kolleeg: „Kui ma töötasin haridusministeeriumi õpikute osakonnas, võiksin öelda, et teist nii täpset, korrektset autorit kui Remmel, annab otsida. Kogu tema töö õpikute osas toetus varem läbiviidud katsetele, tal oli kõik enne praktikas läbi proovitud. Keelemetoodiliste tööde eesmärgiks oli keeleõpetust lihtsustada. Mitte reegel reegli pärast, vaid, kuidas laps sellest aru saab ning rakendada mõistab.”
Viivi Maanso, kolleeg: „Algul ma ei jaganud seda vaimustust, mis Rem­melist kuulnud olin. Tema esinemismaneer, hääletämber ei olnud kaasakutsuv, pigem hakkas mõjuma jutu sisu, see, millest ta rääkis. Remmelit iseloomustas äärmine visadus ja kindlameelsus, taoti isegi põikpäisus. Tema „ei” sõna oli väga raske väärata. Oma töös oli ta lausa fanaatik. Inimesena oli ta väga osavõtlik. Tööalased erimeelsused ei kandunud igapäevasuhetesse. Kandidaadi väitekiri lükati Remmelil tagasi Tartu keelemeeste poolt. Siin näis põhjuseks olevat isikutevaheline vastuolu eesotsas G. Laugastega, kes oli väga tõrjuva hoiakuga. Töös, kui Remmel uskus, et tal on õigus, mida ta ka oma uurimistööde, katsete faktidele toetudes tõestas, siis ta selle juurde jäi.”
Eino Tamberg, õpilane: „Remmel ei olnud koolis üksnes eesti keele õpetaja, vaid väga hea direktor, ta oskas suunata kooli kultuurielu. Ta ei kontrollinud, pigem oli tema sekkumine heatahtlik huvi asja vastu. Toetas kõiki õpilasalgatusi, nt näiteringi ja kirjandusringi tegevust. Mäletan, et Remmel õpetas mind ühe näidendi tarvis isegi piipu tõmbama. Ta oli omamoodi range ja kuiv inimene, tegelikult inimesena äärmiselt inimlik. Ka rahulolematust suutis ta sümpaatselt väljendada kedagi solvamata.”
Juhan Kahk, õpilane: „Arvatavasti nägin Nikolai Remmelit esimest korda progümnaasiumi esimese klassi õpilasena jõuluõhtu peol, mil ta tegutses korraldajana (see oli 1939). Ilmselt samast aastast on jäänud meelde üks tund, kus ta jutustas meile ühest poisist, kes oli vagunis pealt kuulnud, kuidas võõrad inimesed olid halvasti rääkinud tema riigist. Väikene poiss olevat siis öelnud, et ta palub neil tema isamaad mitte teotada. N. R. tõi teda meile eeskujuks. Kõigi järgnevate aastate jooksul ei mäleta ma, et N. R. oleks sõnagi rääkinud riigivõimust kas heas või halvas mõttes. Kuid me kõik, kuni viimase õpilaseni välja, mõistsime, et selles vaikimises sisaldus okupatsioonivõimude eitamine.”
Kui ma õppisin Tallinna 3. Keskkooli 5. klassis, tuli Remmel meile õpetajaks. Ta oli siis juba pensioniealine ning tema vanus pisut kohutas meid. Mäletan, kuidas pidime kõik ükshaaval klassi ees peast käändeid vastama.
Tubli tunnitöö tasus end ära, sest Remmel oli nõus hea töö tasuks alati mõnd juturaamatut lugema. Me hakkasime teda armastama, sest saime peagi aru, et tegemist on lastesõbraliku ja huvitava õpetajaga. Keelereeglid märkisime üles pealkirja all „Jäta meelde!”, mida kasutan emakeeleõpetajana ka ise.
Mis võikski olla aja ja paljude väärtuste kaduvuses kõnekam kui see, et üks väärt inimene – õpetaja – eluteel su mõtteis püsib.

Mõte

Möödunud pühapäeval oli meie jaoks n-ö topelttähendus – oli ju nelipühade esimene päev ja emadepäev. Paraku ei pääse me ka nelipühade ja emadepäeva kokkulangemisel selle maailma tõelisusest.

Maailma tõelisuse on kõige täpsemalt kokku võtnud meie klassiku Tammsaare sule all sündinud Karja-Eedi – täiesti marginaalne tegelane „Tõe ja õiguse” esimese köite kuuendast peatükist. Tema nimelt kuuleb nelipühade esimesel hommikul kirikukelli, ent ise kirikusse minna ei saa, sest „kuis minna, kui pole midagi jala otsa pista”.

Karja-Eedi ja kirikukellad
See Tammsaare juhuslik Karja-Eedi annab ka eesti kirjanduse kõige hingehakkavama ühiskonnakriitika, kui ta mõtleb oma surnud emale: „Nõnda oli ka tema emale löödud, aga ühe kellaga, sest kahe eest polnud maksta. Täna löödi aga kahega, nagu oleks surnud kaks ema korraga: kummalegi lüüakse ühe kellaga, kokku kahega. Siis, paari aasta eest, kui helises üks kell, siis läks ka Eedi kirikusse. Aga täna ta ei lähe, sest täna lüüakse kahe kellaga. Täna sõidab perenaine, kes käskis kirstust saialeiba võtta ja võid peale panna. Tema, Eedi, seisab ainult õueväravas ja kuulab, kuis helisevad nagu surmakellad.”
Ega „Tõe ja õiguse” lugeja saagi teada, mis sellest kunagisest Karja-Eedist saab. Võib-olla saab temast kommunist, hävituspataljonlane, küüditaja... Võib-olla ei suuda see kunagine Karja-Eedi unustada nelipühade hommikut, mil ta ei saanud kirikusse minna, sest „pole midagi jala otsa pista”. Võib-olla ei suuda ta unustada oma ema matmist, kui löödi ainult ühte kirikukella, sest „kahe eest polnud maksta”. Tõepoolest. Kui palju on meil võimalik maksta (ka oma ema matmise eest)?
Meie maailm on eelkõige vägivaldne maailm. Maksmine on ainult üks vägivalla leebemaid vorme. Teisisõnu. Kui sa ei maksa, siis saad peksa. Üks levinumaid vägivalla vorme on peks, peksmine.

Vägivallast nii ja teisiti
Muidugi, kui püüda juriidiliselt defineerida, mis on peks, mis on peksmine, tuleb ilmselt konstateerida, et see on teatavat liiki füüsilise mõju avaldamine – ühe isiku poolt teisele otsese füüsilise kontakti kaudu tekitatava ja valuga seotud aistingu esile kutsumine.
Muidugi. Tähenärija võib siinkohal hakata rääkima sõdimisest, lahingutegevusest. Loomulikult on need kõik vägivallaga seotud mõisted. Mis vahe on sõjal, lahingul ja lihtlabasel peksmisel? Sõda ja lahing on üldisemalt võttes rahvusvaheliselt lubatud, igati aktsepteeritavad tegevused. Need on mingis põhimõttelisemas plaanis legaalsed nähtused. Aga lihtne peks, peksmine, keretäis n-ö individuaalsel tasandil on juba midagi illegaalset, karistatavat. Kellelgi ei tuleks ju pähe süüdistada meie 1944. aasta Sinimägede sangareid selles, et nad punaarmeelasi „peksid”! Pärast said küll ise peksa, nii et pidid Hitleri käsul tagurpidi Vaterlandi taganema... Aga see selleks.

Peks Vargamäel
Ilmselt pooldab praegugi mainimisväärne osa headest eestimaalastest kehalist karistamist, ihunuhtlust. Teisisõnu – küsimusele, mida teha (noorte) seaduserikkujatega, vastaks ehk märkimisväärne osa: püksid maha, pepu paljaks ja siis püksirihmaga, nii et veri väljas. Muu­seas, tänapäeva muhameedluses, islamis on niisugune lähenemine põhimõtteliseks aluseks. Aga meie oleme ju eurooplased, meie oleme Euroopa Liidus. Meie niimoodi teha ei tohi.
Isegi Vargamäel, kus nii palju ja nii hästi tööd tehti, kus nii tõde kui ka õigust püüti alati au sees hoida, peksti. Peksmine oli au sees. Peksti loomi, peksti inimesi. See oli igati normaalne olukord – võib vist öelda, et see oli (ja on?) eesti elu ja eesti talu alus.
Tammsaare kirjutab: „Andres peksis Mari südapäeval keset õue. Mari tuli parajasti pinumaalt, pool kubu hagu lahtiselt süles, ja Andres jooksis talle toast vastu välja. Vahetati mingisugused mõttetud sõnad ja pilgud, mis teravad kui raudnaelad, ning siis sündis kõik.” Järgneva kirjeldamises kasutab klassik nn süütu silma mehhanismi, ta toob mängu alaealise, Indreku, kes oma ema peksmist pealt näeb: „Emal oli mingisugune jämedast ja kõvast riidest seelik seljas ja selle läbi poiss ema sääri tundiski, mis tuksatasid igakord poisi käte vahel, kui kostis vimma tõmbunud pihalt uus laksatus. Neid tuksatusi tundis poiss veel kaua, kaua oma kehas, kui ta nägi ema pruuniks pargitud jalgu ja tema jämedast riidest seelikut. Veel täiskasvanult ei saanud ta seda mälestades imelikust ja õudsest tundmusest lahti ja siis paistis talle, et kogu eluaeg pole ta näinud ega saagi näha viletsamat ja haletsemisväärilisemat inimest ilmas, kui oli tol korral tema ema seal keset õue, seistes isa ees vimmas pihaga, poolik haokubu süles.”

Vargamäel tagasi
Tammsaare seletab ka niisuguse peksmise n-ö sisemist mehhanismi – tegemist on teatava psühhoteraapilise praktikaga: „Ainult ema näis seda aimavat ja mõistvat, et isa võitleb elavate ja surnute vastu korraga, sest tema oli valust hoolimata tähele pannud, kuidas isa pekstes läbi hammaste kiskus, nagu oleks iga sõna tükk verist südant või valutavat hinge: „Säh sulle Jussi eest! Säh sulle Pearu õiguse eest!” Sellepärast nagu ei pannudki ema isa peksmist nii väga liiaks, sest kui see oli lõpetanud ja minema läks, nagu oleks tema ise pekstu, võttis ema haod ühte kaenlasse ja tõstis teise käega poisi üles ning viis ta endaga tuppa, kus ta hakkas hagu paja alla panema, nuuksuvat last ise manitsedes.”
Niisugune oli siis Tammsaare klassikusule läbi nähtuna eesti elu ja eesti talu igapäevane praktika. Võib-olla on see tänagi nii? Õudne on mõeldagi, et jah – see on nii. Aga see on (vist) nii. Ikka see „Säh sulle Jussi eest!” Aga too Vargamäe Juss on ju ammugi mullaks saanud...

Haridus ja töö

Eesti inimarengu aruandest
Pärast taasiseseisvumist on Eesti koolitussüsteemi arengus leidnud aset suured muutused. Osa nendest on toetanud tööturu arengut, kuid on ka selliseid, mis eiravad tööturu vajadusi. Viimatinimetatud mõjutavad noorte rakendumisvõimalusi tööturul.
Õppejõuna olen üliõpilastelt küsinud, missugustel kaalutlustel ja millise info alusel nad õpitava ala valisid, kas tundsid huvi, missugust tööd õppekava läbinuna tegema hakkavad ning milline on nendel töökohtadel palgatase. Üllatavalt paljud vastavad, et nendele küsimustele nad erialavalikul tähelepanu ei pööranud. Vaid tagasihoidlik protsent üliõpilasi on sisseastumisel tutvunud valitava õppekava sisuga. Valiku tegemisel on kaalukas roll õppekava nimetusel. Niisugune ühekülgsus haridustee valikul loobki eeldused, et hiljem tuleb töötada töökohal, kus vajatakse hoopis teistsuguse ettevalmistusega inimest.
Eesti inimarengu aruanne 2007, mis hiljuti üldsuse ette jõudis, käsitleb varasematest aruannetest oluliselt enam koolitussüsteemi ja tööturu vahekorda. Aruandes näidatakse põhjalikult, et koolitussüsteemi ei ole vaja ainult inimestele hariduse omandamiseks, vaid ka ühiskonna eduka arengu tagamiseks. Üksikindiviidi kõrval nähakse ühiskonda kui tervikut.
Eesti kui terviku vajaduste eirami­ne koolitussüsteemi kujundamisel on tekitanud olukorra, mida aruande koostajad iseloomustavad järgmiselt (lk 24):
     kõrgkoolide lõpetajaid on rohkem kui vastavaid töökohti ja osa peab leppima kehvema töökohaga;
     väheneb madalama haridustasemega inimeste võimalus tööd leida, kuna kõrgema haridustasemega töötajad tõrjuvad nad järjekorras üha tahapoole;
     kõrgharidus proletariseerub, st kõrgharidusega noorte tööpuudus suureneb, samuti on üha rohkem neid kõrgharidusega noori, kes ei leia oma haridustasemele vastavat tööd.
Aruande autorid esitavad küsimuse (lk 23), kas süüdi on noored, kes eelistavad tööliskutsetele kõrghariduse omandamist, või haridussüsteem, mis
ei arvesta tööturu vajadusi. Samas märgivad nad, et võrreldes Eesti majandusstruktuuri arenenud tööstusriikide omaga, võiks küsimuse asetada hoopis teisiti: ehk on Eesti majanduse struktuur liialt orienteeritud vähekvalifitseeritud tööjõule ega ole jõudnud järele haridussüsteemi pakutavale. Pole vast õige hakata siin süüdlasi otsima.
Arengukavade kohaselt on Eestis võetud suund teadusmahuka, kõrget lisaväärtust loova tootmise arendamisele. Koolitussüsteemi ja tööturu seoste uurijana küsin: kas meie koolitussüsteem loob eeldused niisuguse tootmise arendamiseks? Vastan, et niisuguseid eeldusi koolitussüsteem praegu piisavalt ei loo. Ka president Toomas Hendrik Ilves on juhtinud korduvalt tähelepanu teatud koolitus­valdkondade kvantitatiivsele mahajäämusele. Reaalsuseks on saanud ettevõtjate järjest suurenev surve tuua Eestisse võõrtööjõudu koolitusvaldkondades, milles me piisavas mahus väljaõpet ei korralda. 9. aprilli Ärilehes esitatud andmed Euroopa riikide üliõpilaste jagunemise kohta koolitusvaldkonniti näitavad, et Eestis on tööstuse ja ehituse valdkonnas üliõpilaste osatähtsus väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt, Soomest jääme maha üle kahe korra.
Eesti koolitussüsteemi niisugust struktuuri nimetavad inimarengu aruande koostajad ressursside raiskamiseks (lk 99) ja märgivad, et üks lahendussuund on seotud hariduse ja tulevase tööhõivestruktuuri paremasse vastavusse viimisega, teine hariduse kvaliteediga (lk 100). Hariduspoliitika analüüs kinnitab, et teise suunaga tegeldakse meil võrdlemisi aktiivselt (vt näiteks „Ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ning nendega seonduvate teiste seaduste muutmise seaduse” eelnõu ja 11. aprilli Õpetajate Lehe artiklit „Uus süsteem tõstab ülikoolide vastutust”), kuid esimese suuna realiseerimiseks rakendatud meetmed on jäänud tagasihoidlikuks. Tagajärg on, et hariduse kvaliteedi tagamiseks tehtud kulutused ei osutu kuigi efektiivseks, sest pärast kooli lõpetamist tuleb sageli minna töökohale, kus vajatakse muu valdkonna ja taseme lõpetanut, omandatud kvaliteetse hariduse rakendamiseks puudub seal aga võimalus. Ühiskonna tervikpilti tuleb senisest enam arvestada. Professor Mart Ustav ütleb Tartu Ülikooli 20. märtsi ajalehes Universitas Tartuensis: „Kuid sellest on vähe, kui doktoreid tuleb kui Vändrast saelaudu, vastsetele doktoritele on ka erialast rakendust vaja.”
Mida enam lähenevad inimeste hariduse omandamise eesmärgid ühiskonna vajadustele, seda suurem on inimeste rahulolu ning seda paremaks kujuneb Eesti positsioon teiste riikide seas. Haridustee valikuid saab ühiskonnas suunata ja seda oskuslikult tehes saavutatakse ka edu.
Üks veel vähe kasutatud võimalus on rakendada senisest aktiivsemalt kutse- ehk karjäärinõustamist. Noorte seas populaarsete erialade õppimine ei tähenda paraku alati head perspektiivi tööturul. Samas ebapopulaarsel erialal hariduse omandanutele avane­vad sageli avarad võimalused hea töökoht saada. Mõnes riigis on loodud täiendavad motivatsioonisüsteemid, et noored valiksid ühiskonnale tarviliku, kuigi vähepopulaarse eriala.
Vajaliku väljaõppega inimeste olemasolu loob eeldused ühiskonna arenemiseks soovitud suunas. Loodan, et Eesti majanduse kasvutempo langus paneb inimesed läbimõeldumalt valima. Käskudega vabas ühiskonnas eesmärki ei saavuta.
 

Väino Rajangu, TTÜ hariduspoliitika professor

Kui mina olin veel väikene mees

„Selle pildi tegemise ajal kästi mul sirgelt seista ja mitte liigutada. Küll see oli raske…” meenutab Olivia Saar.

Kui rukis õitses

Minu lapsepõlvekodu oli maal. Mäe­tagusel. Meie maja taga laiusid põllud ja meil oli palju loomi.
Minu mänguajalt töödele üleminek toimus loomulikult ja märkamatult, sest juba mängides tegin ma tööd – poetasin tibudele teri, ulatasin hobustele peopesast leiba, korjasin põllult kive ja kiskusin üles Rakvere raipeid.
Need olid mu igapäevategemised, aga pühapäevahommikuti võttis isa mu käekõrvale ning me läksime, üks mõõdetud sammul ees, teine vudinal kõrval, vilju vaatama. Ma mäletan, kuidas isa karmi talve üle elanud samet­rohelist rukkiorast pilguga paitas, kuidas kõrgekõrrelist vilja imetles, kuidas mahekollaseid raskeid vilja­päid peoga puudutas. Need olid isale, põlisele põllumehele, erilised hetked, sest see oli arupidamine iseenda ja oma tööga.
Ühel ilusal suvepäeval, kui me järje­kordselt põlluveerel kõndisime, ütles isa: „Täna näitan sulle imet!”
„Mis imet?” olin põnevil.
Me läksime merena voogava põllu äärde ja siis märkasin midagi muinas­jutulist – lõputuna näiva viljavälja kohal heljus rohekaskuldne vine. Põld tõusis ja vajus, tõusis ja vajus, nagu oleks teda keegi kiigutanud. Isa näitas mulle imeõrnu tolmukaniidikesi, mida viljapead olid üleni täis. Kui väiksemgi tuulepuhang päid kiigutas, tõusis neist kuldset tolmu.
„Rukis õitseb,” lausus isa pidulikult. „Täna on rukkiõitsemise päev.”
See kuldne tolm kadus ruttu. Järg­misel päeval polnud seda enam näha. Ja rukis oligi õitsenud.
Isa teadis öelda, et sel aastal tuleb ilus vili, sest rukkiõitsemise päev oli kuiv ja päikeseline.
Aastaid hiljem kirjutasin sellest luuletuse.
Väike käsi isa suures käes,
põllupeenral mindi tões ja väes,
tookord tuulgi astus pehmeis sukis,
kuldset tolmu laotas õitsev rukis.
Õitsev rukis, heljuv uduviir,
õhus pääsukeste tiivatiir,
pühapäeva helgus mõtetes ja teos,
lapsepilgu selgus, käsi isa peos. 

Olivia Saar




 

Koolielus on olnud häid ja paremaid, keskmisi ja halvemaid päevi, kuid tänavusel inglise keele riigieksamil sai mõõt täis. Ma ei taha enam õpetaja olla, sest pärast rohkem kui 40 tööaastat ei tea ma, mida ja kuidas õpetada.

Miks me ei luba lastel tunnis rääkida nii, nagu nad telefilmidest kuulnud on? Miks me näeme vaeva õpilaste tähelepanu hääldusele juhtides? Asjata – seda tõestati mulle inglise keele riigieksamil. Selle eeskujul võin rõõmsalt naeratada iga fääst, lääst, bus u-ga, sai, mai, dai peale. Mis neil tavavestluses viga peaks olema? Mõnus keel ju!

Võimatu pudistamine
Kunagi sai kokku lepitud, et eksami kuulamisülesanne on korralikus ja arusaadavas BBC inglise keeles. Tänavusel eksamil aga, olid need austraallased või kes iganes – võimatu oli nende aktsenti ja pudistamist jälgida.
Ja nagu sellest oleks veel vähe, polnud kuulamisülesannete algused korralikult vormistatud: näide sulandus kokku põhiülesandega ja nii tuli ehmatusega avastada, et pool lugu juba möödas. Samasuguse ehmatuse võis üle elada lühikese Announcement 3 põhjal koostatud nelja valikküsimuse puhul, kus neljast kolm olid teisel leheküljel.
Lugemistekstid olid nagu alati sisult üle noorte inimeste teadmiste ja seetõttu rasked. Eriti mahlakas oli ülesanne, kus tuli otsustada õige, vale või info puudumise üle, sest sõnavarast ja lauseehitusest „läbi närimine” kulutas nii närve kui ka aega.

Sõnavarakontroll grammatikas
Kui suulise eksami muutmise põhjustas asjaolu, et lugemisoskust pole eksami selles osas vaja enam kontrollida, siis miks ei peetud sama silmas grammatikaülesandeid koostades? Task 4 „World peace” teksti pool sõnavara sai kindlasti takistuseks õige grammatilise vormi valikul. Sellise harjutuse ka­sutamist taunis ka inglise keelt ema­keelena kõnelev õpetaja, kes aastaid eesti koolis õpetanud ja õpilasi eksamiteks ette valmistanud. Miks kontrolliti grammatikat keerulist sõnavara kasutades? Sõnavarakontroll tehti ju ära juba lugemisülesandega Task 1.2.

Hindamise hirmud
Nüüd olen veendunud, et suulise osa valesti hindamise hirmud on pseudoprobleem. Millega saaks suulise osa oskuste taset üldse võrrelda? Arvan, et kirjutamisosaga. Ja ka siin on kõnelemisel eelised, sest arvesse ei tule õigekirja- ega vormistamisvead. Nagu näitas kuulamisosa, võib keelt väänata ja pudistada nii palju, kui süda lustib, see ei lähe arvesse. Lugemis- ja grammatikaharjutuste tulemused ei saa mingil juhul olla võrdluse aluseks, sest õpilane (nagu ka õpetaja) pole kirjanik ega teadla­ne, veel vähem native speaker, et ta nii­sugust sõnavara ja grammatikat rääkimisel kasutama hakkaks.
Niisiis on arvamus, et õpilane suudab suulise eksami sooritada ainult rahuldavale, õpetaja ilmselt heale, keegi vahepealne väga heale ja jumal taevas suurepärasele (seegi on ülikooli vääringuis vaid 91%), lihtsalt valearvestus. Kogemused näitavad, et õpilased suudavad inglise keeles rääkida väga hästi ja nauditavalt, mis üldhariduskoolis vastab hindele „5” ja seega võrreldav 20 punktiga. Kui keegi võtaks vaevaks ja leiaks korrelatsiooni kirjaliku ja suulise osa vahel, kas siis oleks tulemus nii drastiline, et annaks alust õpetajaid punktide panekul liigses leebuses süüdistada?

Matemaatikaeksami eeskujul
Kas matemaatikaeksami eeskuju on olnud nakkav või tahetakse vähendada inglise keele eksaminandide arvu? Või üritati õpetajale midagi selgeks teha? Taheti öelda, et õpetamegi halvasti ja kasutame valesid õpikuid? Õpetame Cambridge’i, Oxfordi, Longmani aktsepteeritud õpikute alusel. On siis ka need juba eestlasele kui üliinimesele liiga madalat sorti?
Missugune õppematerjal siis ikkagi vastaks riigieksami praegusele tasemele? Koolitöös pole midagi hullemat kui veenduda, et kõikidele pingutustele vaatamata ei ole sinu töö vilja kandnud. Täpselt sama halva tundega lahkus seekord inglise keele riigieksamilt sadu ja sadu tublisid õpilasi. Ja keda nad süüdistavad? Arvata võib, et oma õpetajat, kes polnud neile selgeks teinud ligilähedaseltki seda, mida neilt eksamil küsiti.
Suulise eksami esimene päev pakkus ka üllatusi. Kõigepealt osutus teema Fairtrade õpilastele sama hoomamatuks kui kunagi sumo. Selle teema märksõna measures ja õpetajale antud vastus tundusid mitte haakuvat. Ja kuidas saab olla: skating lasts 10–12 miles? Teinud nüüd eksami mitme õpilasega läbi, võin öelda, et korraldus follow the script tegi eksami ebaloomulikuks ja kammitsetuks.
Pildil: Tiiu Kammiste (Tiialeht19, kammiste)

Inglise keele eksam üllatas, paraku mitte heas mõttes.
Olen aastaid aidanud koostada riigieksami ülesandeid. Ka tänavu saatsime koos Maris Tomingaga REKK-i kolme päeva suulise osa väitelaused, küsimused ja rollimängud. Mõistetavalt oli tegu lähtematerjaliga, mida REKK-i kitsam komisjon täiendas ja parandas. Täna tahan öelda iseenda ja oma noore kolleegi kaitseks laulusõnadega, et „ei vastutust võta me kanda”, sest meie tööst pole just palju järele jäänud.
Kooli saadetud eksamitööd olid erakordselt lohakalt ja arusaamatu loogika alusel koostatud. 3. mai kirjaliku eksamiosa esimene pool eeldas protestikirja kirjutamist, milles muu hulgas pidi esinema ähvardus: kui te ikka minu kirjaga ei arvesta, korraldan protestimarsi. Sellist liiki kirja pole ei ainekavas ega käsiraamatus. Ja kas me ikka peame kultiveerima hate-mail’ide ning ähvarduste kirjutamist, liiati riigieksamil? Kuuest nõutud asjast ei saa kirjutada 120 sõnaga, nii kaotab õpilane punkte igal juhul – kui kirjutab rohkem või kui jätab mõne kirjutamata. Ruumi on 20 joont.
Teine ülesanne oli žanrimääratluseta. Peeti vist silmas esseed, aga kästi kirjutada lihtsalt 200 sõna. Enamik kirjutas essee, mõni report’i ja kui keegi kirjutas värsivormis teksti, oli seegi ülesandele vastav. Jäi selgusetuks, mitu paragrahvi peab kirjutama, minimaalselt pidi neid ilmselt olema neli, muidu poleks mõlema valiku – kas minna tööle või ülikooli eeliseid (advantages – mitmus!) saanud välja tuua. Ilmselge, et tööülesanne oleks pidanud olema üheselt mõistetav, et seda saaks ka ühelt aluselt hinnata.
Kuulamise, lugemise ja grammatika eksamiosi pole ma näinud ega analüüsida saanud.

Suulise eksami veider sisu
Domineeris negatiivne toon: A6 – hobbies are a waste of time; A6.2 – libraries are unnecessary; B4 – foreign travel is a waste of time – teades, et kõik reisivad. Sellele järgnenud küsimus What is your best experience of (wasting time?) an excursion? on rohkem kui ebaloogiline. Kes siis ikka teadlikult aega raiskab? Väidetes vohas sildistamine ja nn labidaga löömine. Kui küsida What is the best means of transport to use?, sõltub vastus ju eelkõige sellest, kuhu ja milleks reisitakse.
B6.1 – Listening to music is a waste of time. Järgneb küsimus What kind of music would you never listen? Olenemata sellest, mis mu lemmikmuusika on, on see igal juhul waste of time. Küsimus Is enough music taught at school? tähendab, et kooliski tegeldakse ajaraiska­misega, ning küsitakse veel juurde, kas seda tehakse piisavalt.
Oli arusaamatuid ja valele au­di­too­riumile adresseeritud küsimusi: What types of support do sportsmen or women need in their daily life? Kas sportlasi ja naisi peab eraldi toetama? Kui mõeldi naissportlasi, tuleb nii ka kirjutada.
B1 – Some people say that children and parents never get on well together. Alusetu väide, enamik lapsi ja lapsevanemaid ju ikka saavad läbi. Kuidagi ei tohiks sedasorti väidetega kasvatada lugupidamatust vanemate vastu, kellest enamik on ikka need, kes noori toetavad ja aitavad. Mida annab küsimus What are young people able to do today that their grandparents are not (pro were not) in their time? Vanaisade noorusaeg ja/või praegune suutlikkus pole sellest küsimusest küll selge.
Hoopis keeruliseks läks asi rahaga seotud teemadega. B1.2 väide It is wrong to spend money on luxury when there is poverty in the world. Mida me siis peaksime rikaste inimestega ette võtma? Millist vastust eeldatakse, kui küsitakse How much pocket money should secondary school students have? Võib-olla mõnel lapsel polegi taskuraha?
C2.2. Some parents believe that all children should earn their pocket money. Kuidas vaatab sellele väitele seadusesilm? Küsimust What do you think of young children having their own bank accounts? lihtsalt ei tohi küsida. Ja mida peaks siis neist arvama, kellel arve on või ei ole? Kas pangaarves on midagi taunitavat tänapäeval, mil enamik makseid tehakse pangakaardiga? Taskurahagi on pangaarvel, sest sularaha on ohtlik kaasas kanda. Kui lähtuda küsimusest 3 topic C2.2 kontekstis, siis on pangakonto lausa vajalik, sest sinna kantakse ka lapse töötasu.

Puder ja kapsad
Õpilasel pole piisavalt infot, et vastata küsimusele In Estonia, are the best paid people the ones, who work hardest? Jälle rahakoti kallale? Paraku on Eesti tegelikkus kirjumast kirjum ja inimeste sotsiaalset kihistumist ei pidurda isegi mitte inglise keele eksamitega.
B5.2. Sobivus ametikohale ei sõltu üldjuhul soost, kuigi nt mees ei saa olla amm ja naine üldjuhul kaevur. Postimehe artiklist riigieksamite ja IQ-testide kohta (vt 08.05.) selgub, et REKK-is ei erista naised ega mehed Piaget’d, Binet’d ja bideed, leiutistest ja avastustest rääkimata. C1 teema on sõpradest ja sotsiaalsetest suhetest, kaheldav on, kas rollimäng šoppami-sest sellega kõige paremini haakub.
C3.1. Some people consider sorting rubbish useless. Miks halvustatakse elustiili, mida alles püütakse kujundada? Just tegime Eesti puhtaks... Stiili huvides oleks taas parem olnud öelda waste of time. Rollimäng puukallistajatest (Chipko movement) ja puude külge klammerduvad naised Indias pole kaugeltki kõige tähenduslikum silmaringi laiendav info.
C4. Rollimäng – küsimused ja vastused ei lähe kokku: küsitakse, kus Orange Prize välja antakse, vastuses seisab, et see on üks prestiižsemaid kirjandusauhindu Suurbritannias. Samas ei pruugiks kirjandusauhindade sihtgruppi küsida, sest nimetuses on vastus olemas. Võtmesõna first prize ever asemel tulnuks küsida, millal auhind asutati. Õpilasel tuleb ka küsida about size of the prize, vastuses on
30 000 naela ja pronkskuju Bessie, mille on loonud kunstnik nimega Grizel Niven. Kas nimetet rahasumma size on S, M, L XL või XXL ja kas see käib ka kuju suuruse kohta? Küsitakse auhinna päritolu (neljas märksõna) ja vastatakse, et see aitab raha pärast muretsemata kirjutada. Paraku antakse auhindu valmis teosele, kes võtab kirjanikult rahamure kirjutamise ajal?
B2 rollimäng American steakhouse in Copenhagen. Polevat veini, aga kala ja kana küll. Tasuks uskuda neid, kes teavad, mis steakhouse on, ja on nimetatud söögikohas ka ise käinud.
B3 Cyclists should be banned from the roads. Kuhu ratturid panna ja miks rattaradasid aina juurde tehakse?
B4.2 Väite All nationalities are very similar seos teemaga English speaking countries pole isegi aimatav. Küsimused isiksuse arendamise ja Euroopa Liidu kohta ei haaku teemaga samuti.
C5.2 Miks peab arutlema kuuepäevase koolinädala üle, kui see on kauge minevik? Edasi läheb jutt vabatahtlikule tööle ning rollimäng annab eksitavat informatsiooni. Vabatahtlike lähetamiskulud on tegelikkuses lähetava organisatsiooni kanda.
Rollimäng C6. Vaatamata mõnedele (väidetavalt USA-st pärit) ilmselt pisut hälbinud noortele, kelle hobiks võib tõesti olla mahajäetud paikades, katakombides ja solgitorudes kondamine ning kes leiavad, et kõdunemine pakub adrenaliinilaengut (adrenalin boost), on õõvastavat tegevust ja detaile sisaldava rollimängu kasutamine riigieksamil ebaeetiline.

Oli ka keelevigu
Eksamitöös oli ka keelevigu, millest silmapaistvaim on kahtlemata old paper – vanapaber. (Siis tuleks ehk tõlkida „silmaring” eye ring ja „vihmavari” rain shadow?). Riigid, kus rollimängu kohaselt puid istutati, pole paraku ükski ingliskeelsed.
Minu tähelepanekud piirduvad kol­me eksamipäeva ülesannetega. Kahe viimase päeva kohta mul ülevaade puudub.
Minu õpilaste eksamiks ettevalmistus põhines kahjuks vaid ainekavas sätestatud teemadel ja lähtus eeldusest, et monoloogiteemad, küsimused ning rollimängud jäävad eetilisuse ja normaalsuse piiresse. Selliseks skisof­reeniliseks eksamiks ei oska ilmselt keegi ka tulevikus valmistuda. Tuleb tõdeda, et õppimine jmt kultuurse inimese tegevused ongi REKK-i koostatud riigieksami põhjal waste of time. Sellest on kahju, eriti õpilastele mõeldes, kellel selle eksami tulemusest võib sõltuda ülikooli pääsemine.

Närvidest ja näägutamisest ehk Mida on ühist delfiinidel ja teismelistel

Karen Pryor õpetab oma raamatus „Ära koera maha lase!” („Don’t Shoot the Dog!”) positiivse kinnistamise kasutamist olukordades, kus veenmine, pahandamine, vihastamine ja karistamine ei aita.

Nimetatud raamatu andis mulle teismeline tütar („Seda raamatut peab iga lapsevanem lugema!”), uuesti võtsin selle kätte möödunud õppeaastal, kui minu paarikümneaastane pedagoogilis-metoodiline pagas 8. klassi õpi- ja käitumisprobleemidega poistele erilist muljet ei avaldanud. Pahandada polnud mõtet, sest pahandatud oli nendega niigi küllalt, karistamise võimalused on koolil aga teadagi millised.
Nõutu inimene võtab targema inimese nõuannet kuulda. Karen Pryor kirjutab: „Treeningülesanne võib olla milline tahes – nelja-aastase põngerja avalikus kohas vait püsimine, kutsi­kale puhtusepidamise õpetamine, mees­konna treenimine või luuletuse päheõppimine – asi laabub kiiremini, paremini ja rõõmsamalt, kui te teate, kuidas positiivset kinnistamist kasutada.”

Tagantsundimisest pole kasu
Minu treeningülesanne oli poisid tundi tulema ja seal midagi asjalikku tegema saada, soovitavalt inglise keele valdkonnas. Toeks Karen Pryori mõte: „...olin küll tegelenud koerte ja hobuste traditsiooniliste treeningutega, aga delfiinid olid hoopis midagi muud – ei ole võimalik kasutada rihma või ratsmeid või isegi omaenda kätt loomaga, kes lihtsalt minema ujub. Meie käsutuses olid ainult positiivsed kinnitajad, eelkõige pangetäis kalu.”
Võib-olla ei ole sünnis kooliõpilast delfiiniga võrrelda, aga temagi ujub minema, kas sõna otseses mõttes (ei tule tundi) või kaudselt (ei kuule/kuula). Pidin välja mõtlema, milline on minu „pangetäis kalu” ja millisest tegevusest alustada, sest positiivselt kinnistada saab ainult midagi, mida õppija teeb, mitte meelitustega: kui sa nii teed, siis saad midagi meeldivat. See oleks altkäemaksu pakkumine.
Õnneks midagi kinnistamiseks siiski oli: poistele meeldis ristsõnu lahendada ja „kaladeks” olid esialgu videod, mida nad ise välja otsisid. Ainus tingimus oli, et need peavad inglise keelega seotud olema. Minagi sain palju targemaks, näiteks tean nüüd, mismoodi käib trikiratta „busdriver” ja kui kole asi on lumelaua või rula „face plant”. Keda huvitab, tippigu Google’i või YouTube’i videootsingusse.
Räägin oma kogemustest lootuses, et need kedagi aitavad. Libedalt ja tagasilöökideta mul muidugi ei läinud. Õpetajale on kõige raskem loobuda oma tavalisest utsitaja-rollist – ikka kiiremini ja aina rohkem, sest ainekava nõuab ja eksam või tasemetöö ähvardab – ja edasi minna siis, kui on märgata õppija esimest sammukest soovitud suunas. Peab hoolega jälgima ja olema valmis ootamatuteks suundadeks. Näiteks lumelauatrikid andsid võimaluse arutada, kuidas samu sõnu muuks otstarbeks kasutada – mõned neist olid lausa väga igapäevased. Õpikust niisugusel puhul eriti abi ei ole, töölehed peab enamasti ise koostama.
Karen Pryor selgitab reeglit, et tund tuleb lõpetada alati positiivsel noodil, millegagi, mis on selge või tuttav. Pole mõtet sundida õppijat tegema viimasest sooritusest oluliselt rohkem, sest see võib protesti tekitada ja halbu tõrkumiskombeid õpetada. Seegi on õpetajale raske – ikka tahaks ju rohkem ja paremini – ning raske on uskuda, et väikesed sammud võivad kokku anda parema tulemuse kui suuremateks sundimine.
Alguses polnud mul valikut, sest poisid lihtsalt teatasid, et nad rohkem ei jõua (loe: ei viitsi). Pikapeale selgus, et nii on tõesti mõistlikum, sest kui kiiresti tehtud töö arvelt mahtu suurendada püüdsin, tegid nad lihtsalt aeglasemalt ja väiksema süvenemisega. Keelt on muidugi raske õpetada, kui iga tund oleks nagu esimene (loe: eelmises tehtu on ununenud), aga omamoodi mittekeelelise või „instrumentaalse” lähenemisega üht-teist siiski saavutab. Kui ei saa loota, et kõik korraga töömeeleolus on, peavad olema individuaalsed töölehed.

Põnevad ülesanded
Ülesandeks võib olla leida tekstist lünka sobiv sõna ja sobitada tähendused. Kindlasti peab olema mingi pidepunkt ka neile, kes suuremat aru ei saa. Kas arv, nimi, üldkasutatav võõrsõna – nii jääb ehk ka tundmatu meelde. Sobitamine, klapitamine, ebareeglipäraste sõnade riimuvate rühmade koostamine, ristsõnad ja mõistatused (ka koostamine, www.puzzlemaker.com) tehti alati ära.
Klapitatud tähenduste abil sai lugeda ka üsna raskeid tekste. Sõnade-väljendite õppimine läks paremini, kui palusin igal õpilasel tekstist leida ja üles kirjutada kümmekond sõna või väljendit, mida ta tahaks kindlasti meelde jätta. Seda tööd tehti meelsamini arvutil, sest siis sai online-sõnastikust kiiresti vajalikku vaadata.
Uskumatult hästi on õnnestunud konkreetsete pidepunktide ja vähese tekstiga (mis tuleb aga pikemast materjalist välja otsida) PowerPoint-ettekannete koostamine. Kaaslaste töö vaatamine-kuulamine kahjuks veel mitte. Ettekandeid on tehtud nt huvitavatest hoonetest ja nende arhitektidest, populaarseimad olid Gaudi ja Hundertwasser ning BMW Building. Õpilastes äratavad huvi ka online interaktiivsed mängud, näiteks keha ja organid (BBC Science and Nature).

Mis on sõnade taga?
Karen Pryor kirjutab: „Kinnistava tree­ningu alused on samavõrd seadused nagu näiteks füüsikaseadused. Enamasti kasutame neid valesti.”
Tal on ka huvitav mõte liigsest rääkimisest, mis mind kui seletama ja veenma koolitatud inimest pisut intrigeeris. „Üks hädadest sõnadega väljendatud käitumise puhul on meie, inimeste ülemäärane respekt keele suhtes. Sõnad on peaaegu maagilised. Kui meid kiusatakse või kimbutatakse, või keegi meie kallal vingub, või kõige selgemalt ehk abikaasade tülis, kaldume me tegelema sõnadega, mitte käitumisega.” Millest mina sain aru nii, et kui õpilane ütleb „Ma ei viitsi”, peaks mõtlema sellele, mis on tema tegelik sõnum. Kas ta ei suuda ülesannet täita, sest ei oska õppida? Kas materjal on tema jaoks liiga raske? Kas ta ei saa aru, sest varem õpitu pole meeles? Igatahes pole mõtet alustada dispuuti viitsimise vajalikkusest.

Muudab vaatenurka
Vahel pole vaja üldse midagi ütelda. Näiteks meie koolis on kord, et aknalaual ei tohi istuda. Korrapidaja-õpetajal piisab õpilase terasest silmitsemisest ja maha ta sealt tuleb. Hulk pahandamist kokku hoitud ja vastuvaidlemise võimalust ka pole.
Karen Pryori raamatus on näiteid täppisõppest (Precision Teaching), juhis­õppest (Direct Instruction) – Goog­le’st leiab materjali mõlema kohta – ja praktilisi nõuandeid erivajadustega lastega töötamiseks. Autoril on soe süda kõigi suhtes, kel hing sees.
Raamatus on ka näiteid, mis muidu elus abiks võivad olla. Nagu näide tingitud signaalist, millele reageerimine ei sõltu selle intensiivsusest (autojuht peatub punase fooritule ees, sõltuma­ta sellest, kas see on suur või üsna pisike) või ebameeldiva signaali tagajärgedest (alluvad õpivad tagaust kasutama, kui kuri ülemus hommikul peasissekäigu juures seisab, koolis siis ehk õpetajate toa ukselt tagasi keerama, kui sealt ärritatud hääli kostab).
Raamat „Ära koera maha lase!” võib lugeja vaatenurka pisut muuta. Teise nurga alt mõeldud mõtted aitavad närve säästa ja paremat tulemust saavutada.

Eesti venekeelne haridus vajab meie kõigi pidevat tähelepanu, ja seda mitte ainult aprilli lõpul või venekeelse gümnaasiumi eestikeelsele õppele ülemineku esimesel õppeaastal.

Möödunud aastal professor Marju Lau­ristini juhtimisel läbi viidud uurimus kinnitas, et meie venelased (pean silmas kogu venekeelset elanikkonda, kellest peaaegu 90% moodustavad venelased) jagunevad nendeks, kes oskavad eesti keelt, on Eesti kodanikud ja tunnevad end Eestis kodus, ning nendeks, kes kahtlevad oma valikutes. Viimased meie Eestist suurt ei pea.
Toon omalt poolt jaotuse, mis ei tugine ühelegi uuringule, vaid pärineb minu vene kolleegilt. Tema järgi elavad Ida-Virumaal Venemaa venelased, st need, kes saavad oma põhiinformatsiooni Venemaalt; Tallinnas läänevenelased, kel hinges soov Eestimaalt lahkuda; ülejäänud Eestis on aga eestivenela­sed, kel meie ühiskonnaga kõige enam ühist.
Millist jaotust me ka ei kasuta, põhiküsimused on suhtumine Eestisse ja Venemaasse ning keel ja kodakondsus.
Olen professor Lotmaniga ühte meelt (vt „Vene haridusest Eestis”, 25.04.), et selline gruppidesse jagamine tekitab üsna palju küsimusi, ning seetõttu on esmapilgul veidi võõristav professori ettepanek korraldada meie hariduselu nii, et erineva hoiakuga kaasmaalastele lähenetaks erineval viisil. Küsimus on, kuidas me koolisüsteemis erineva hoiakuga noori teiste hulgast üles leiame ning neid siis valikutes suuname. Seejuures on suur oht, et vene noored eraldatakse eestikeelsetest veelgi rohkem ning tekivad pinged kogukonna sees. Pigem mõtleme ühtsele Eesti haridusele, kus kõigil lastel ja noortel on riigi rahakoti võimaluste piires valikuvariandid.

Riigi huvi, lapse huvi
Asjakohane on professor Lotmani tähelepanek, et kõigis oma mõttemän­gudes ja tegudes peame pidama silmas nii noorte kui ka riigi huve. Riigi huvi on eesti keelt valdavad kodanikud, kes on meie ühisel kodumaal õn­nelikud. Kõik noored soovivad olla edukad ja õnnelikud. Valikukoht on see, kus edukas ja õnnelik olla. Haridus saab aidata valida. Valik võib olla ka tagasipöördumine esiisade maale või suundumine Läände. Valikuvabadus on juba kord demokraatliku ühiskonna hüve.
2007. aasta sügisel kõnelesime ebaproportsionaalselt palju Eesti venekeelsest gümnaasiumiharidusest, just­kui avastasime selle enese jaoks. Sea­duse silmis oli see viimane aasta alata üleminekut osalisele eestikeelsele gümnaasiumiharidusele. Meie seadused ei kirjuta ette ülemineku tempot. Erinevalt Lätist valis Eesti rahuliku aine-ainelt ülemineku, mida kriitikud on nimetanud ka teosammu-tempoks. Läti gümnaasiumides alustati 1. septembril 2004 rohkem kui pooltes õppeainetes läti- või kakskeelse õppetööga. Läti tegi esimesed kokkuvõtted möödunud kevadel, mil esimesed reformikava järgi õppinud tegid riigieksamid: sealsed venekeelsed koolid osutusid lätikeelsetest edukamateks ning üle 60% noortest otsustas riigieksamil vastata läti keeles.

Vene gümnaasiumid aastal 2008
Eestis on praegu põhjust teha esimesi vahekokkuvõtteid. Esimene kohustuslik eestikeelne õppeaine venekeelses gümnaasiumis oli sel õppeaastal eesti kirjandus ning selle õpetamise ega õppimisega ei ole suuri probleeme. Meie valitud tee jätkusuutlikkust kinnitab fakt, et sel õppeaastal õpetati kaheksas vene gümnaasiumis eesti keeles kolme või enamat õppeainet, seega kahte või enamat ainet rohkem, kui seadus nõudis. Vene koolid kinnitavad, et uuel õppeaastal õpetatakse kolme või enamat ainet eesti keeles juba 26 koolis. Ei ole ühtegi gümnaasiumi, kus ei suudetaks muudatustega sammu pidada. Ja siin ei ole põhjust kahtlustada venekeelsete koolide kolleege loosunglikkuses. Üleminek on omaks võetud ja seda kindlasti õpilaste huvides. Sest olgem ausad, venekeelsel koolil endal oleks mugavam vene keeles edasi toimetada.
Lõppema hakkav õppeaasta tõi kaasa uued aruteluteemad: kuidas edendada eesti keele õpet lasteaias ja põhikoolis. Eeldab ju osaliselt eestikeelne gümnaa­sium head keeleoskust. Uus koolieelse lasteasutuse õppekava sätestab eesti keele õppe alates 3. eluaastast. See ei tähenda keeletunde, vaid viibimist eestikeelses keskkonnas, eestikeelset laulu ja mängu. Venekeelse elanikkonna enda hulgas kasvab samal ajal huvi vabatahtliku keelekümbluse vastu: jätkuks kohalikul võimul vaid tahet ja õpetajaid. Piisab, kui vaadata näiteks Narva keelekümbluslasteaedade ees hommikul peatuvaid autosid, et saada kinnitust: eesti keele oskus on hinnas, selleta Eestis ei saa. Vanemad ei otsusta selle järgi, kas nad on impeeriumi-, lääne- või isamaa-meelsed. Kõik tahavad oma järeltulijatele parimat.
Lihtne on öelda, et venekeelse põhikooli parimaks lahenduseks on rohkem eesti keele tunde. Need ei mahu aga õppekavasse ning õpilaste praegusest suurem ülekoormamine on vastutustundetu. Kooliinimeste seas ei leia poolehoidu ka gümnaasiumi lisa-aasta idee. Vastu lausutakse, et noored kiirustavad oma elu alustama. Järelikult ei ole teist lahendust, kui suurendada eestikeelset aineõpet. Kõigil selle tee kriitikutel soovitan külastada mõnda hilise keelekümbluse kooli, kus 6. klassis hakatakse aineid õppima eesti keeles. Allakirjutanu on sellises klassis õpetanud ajalugu. Minu õpilased olid aktiivsed ega kartnud eesti keeles veidi vildakalt vastata. Neil ei olnud mingit probleemi teha vahet ajendil ja põhjusel või kirjutada eestikeelne legend Narva linnusest. Teises keeles õppimise ainus pluss ei ole keeleoskus, lisandub aktiivne hoiak. Olen kindel, et minu õpilased saavad hakkama nii Eestis, Inglismaal kui ka Venemaal.

Riigiidentiteeti tuleb edendada
Jättes keeleküsimused kõrvale, on vene koolidel samad väljakutsed, mis eesti koolidel: teatud ainete õpetajate puudus; suur vastutus, mis kaasneb õpilaste ja lapsevanemate teadlikkusega oma õigustest; õpilaste arvu vähenemine, mis toob kaasa koolide sulgemise. See on vaid loetelu algus. Ühtse hariduse väljakutsed on kvaliteet, identiteet, keeled ja Euroopa ajalugu.
Meie naabrite, soomlaste, sakslaste, lätlaste, leedukate silmis on Eesti haridusel kvaliteedimärk. Kahjuks ei pane me seda ise (alati) tähele. Meie ja naaberriikide (ka Läti ja Leedu rahvusvähemuste koolide) kogemuse võrdlemine lubab arvata, et meie edu üks võti on koolijuhtide otsustusõigus. Riik peab oma koolijuhte usaldama sõltumata nende emakeelest. Samas peame oleme ettevaatlikud, näiteks PISA-uuringu tulemused olid vene koolidel Eesti keskmisest kesisemad. Kus on põhjused? Ilmselt õpetajaskonnas, kes vajab riigi tähelepanu.
Inimene on juba nii loodud, et emakeel on meile kõige esimene, kõige olulisem ja kõige armsam keel. Seda arusaama tuleb austada. Emakeelel põhineb suur osa meie identiteedist. Seetõttu on ja jääb ka edaspidi venekeelse kooli õpetajale identiteedisuunaja vastutusrikas roll. Samas on riigiidentiteet meie kodumaal üsna lapsekingades. Vaatame kas või naabrite näidet. Leedus on iga kooli fuajees lipp, vapp ja hümni sõnad. See on fassaad, ent samas vajalik algus. Vahest on Eesti Vabariigi sünnipäeva-aasta hea aruteluajend, mida oma koolides riigiarmastuse kasvatuse suunas teha. See tegevus on eri keeltega koolides suuresti sarnane.
Me tikume alahindama vene kooli­õpilaste riigikeeleoskust. Eesti keele kui teise keele õpetajad on teinud ära tõsise töö, seda nii pidevas enesearengus kui ka igapäevatöös. Tõsi, vene noorte keeleoskus on vahel passiivne. On lühinägelik arvata, et peame tänaste noorte jaoks kõike tõlkima või kahes keeles esitama. See ei vasta alati teise poole ootusele: kusagilt peab ju ka keelepraktika tulema. Tõlgime ikka õpetajate ja lapsevanemate pärast. Samas teevad murelikuks vene koolide võõrkeeleeksami tulemused, mis on objektiivselt nõrgemad kui eesti koolide eakaaslaste omad. Põhjus on lihtne: osa vajalikku õpiaega kulub eesti keelele.

Ajaloost ja lõimumisest
Keele kõrval on meie ühine väljakutse ajaloo õpetamine, tihti püüame seda taandada Eesti ajaloole. Meie ajalugu ei saa mõista Euroopa ja Venemaa ajaloota. Vahest on õigus neil, kes rõhutavad, et venekeelses koolis tuleb panna enam rõhku vene kultuurile ja Venemaa ajaloole. Mõistes viimase keerdkäike, on rohkem alust arutleda Eesti ajaloo erinevate käsitluste üle. Ilmselt ei vii meid kergele võidule arusaam, et kõigile ajalooõpiku lugejatele on selle sisu kergesti aktsepteeritav. See aga ei tähenda, et peaksime automaatselt loobuma ühtsetest kooliõpikutest. Õpetaja ei õpeta ju õpikut. Vähemalt nii me loodame.
Mis aga puutub meie riigi lõimumis­poliitikasse, kus haridusel on täita juhtiv osa, siis selle edu on meie kõigi – nii eestlaste, venelaste, ukrainlaste kui ka tatarlaste – kätes. On aja raiskamine, kui tuleme ikka ja jälle kokku, et veenda üksteist lõimumise tarvilikkuses. Me kõik teame seda. Tehku igaüks oma hea tegu selle igavesti kestva protsessi hüvanguks. Miks ei võiks eestikeelse kooli väga hea geograafiaõpetaja kõrvalkoolis ka venelastele geograafiat õpetada? Miks ei võiks koolidirektor võtta kuulda venekeelsete koolide palvet luua sõprusklasside süsteem? Ärme unustame, et edukas lõimumine on kahepoolne protsess.
Venekeelse üldhariduse kohta Ees­tis on esmane valik tehtud: tugev eesti keele õpe ja osaline eestikeelne aineõpe. Riigi huvide kõrval vastab see ka vanemate ja laste huvidele. Vastupidist saame vaid väita, ent tõestatud seda küll ei ole.

Gümnaasiumide riigistamine muudaks teise astme institutsioonid (kutsekooli ja gümnaasiumi) võrdväärseteks partneriteks ja võimaldaks õpilastel paindlikumalt valida koolide õppekavade vahel.

Väidetavalt on mõned maavanemad öelnud, et väikesed maagümnaasiumid ei õigusta ennast. Leitakse ka, et (põhikooli baasil) kutsekoolide täitumuse probleeme leevendaks riigi ettekirjutus, kui palju jääks õppekohti gümnaasiumidesse ja kui palju kutsekoolidesse. Mida arvavad nendest ettepanekutest ja ideedest koolijuhid?

Kes julgeb otsustada?
Tallinna Laagna Gümnaasiumi direktor Martin Kaasik küsib otse:
 „Kes on see julge otsustaja, kes ütleb, kas õpilane kõlbab gümnaasiumi või surume ta kutsekooli, sest gümnaasiumiklassides on kõik kohad täis? Ka kutsekoolides on popimatele erialadele konkurss. On ebainimlik saata noor õppima eriala, mis teda ei huvita.
Oma koolijuhi-aastate jooksul olen võtnud gümnaasiumi vastu poisse, kelle kohta on õpetajad öelnud, et sellest küll asja ei saa, aga ometi on mees kenasti lõpetanud ja hiljem kõrgkoolidki seljataha jätnud. Valikuvõimalus peab õpilastele jääma. Kui vaatame, kuidas kõrgkoolid ministeeriumiga tasuta õppekohtade pärast kauplevad, mis veel siis saab, kui sama toimub juba gümnaasiumis.”

Mida ei suutnud pearaha, selle teeb ära riigitellimus
Kaasik pooldab eelkutseõpet, sest mingi kutseoskus ja erialatunnistus kulub keskkooliõpilasele ära. „Meie koolis käivad paljud gümnaasiumiõpilased tööl. Mis sest et abitöödel. Kui gümnaasiumiõpilane saab eelkutseõppes mingi tunnistuse, ootab teda töökohal ehk palgatõus ning kõrgkooli pääsedes jätkab ta tudengina kindlasti töölkäimist.”
Martin Kaasik muretseb ka õpetajate kaadri pärast. Teadupärast alustavad meie õpetajad oma ainega 5. klassist ja lähevad abituuriumi välja. „Sisuliselt pole meil gümnaasiumiastme aineõpetajaid. Neid peaks ette valmistama TÜ, aga õpetajakoolituse magistriõppes­se sattub neid vaid mõni, kui ajakirjandust uskuda.”
Riikliku tellimuse kehtestamine kuu­lutaks Kaasiku arvates väikeste maagümnaasiumide kadu. „Kui pearahaga pole suudetud neid sulgeda, siis riiklik telli­mus neile teeb selle töö küll ära.”

Gümnaasiumide riigistamise idee pole ju uus, kuid on alati jäänud in­tellektuaalselt huvitavaks mõtteks. Ma ei keskenduks liialt selle idee positiivsele poolele (seda teevad poliitikud meie eest), vaid pigem kitsaskohtadele, mis tuleb hoolikalt läbi mõelda.
Olen selle idee poolt, kui gümnaasiumide riigistamine toob kaasa kvalitatiivse hüppe õpilaste arengule kaasaaitamisel. Kuid kahjuks tundub mulle, et küsimus pole mitte sisus, vaid vormis. Napib ju raha, et olemasolevatki riigikoolivõrku ülal pidada.
Peaksime sisuliselt arutama, mis on õpilastele tulevikus kõige vajali-kumad isikuomadused, oskused, teadmised ja vilumused. Kuidas koostada selline õppekava, mis parimal moel toetaks õpilase arengut, ning kuidas koolitada õpetajaid, kes sellele kõige paremini kaasa oskaksid aidata. Peab mõtlema, kuidas kodu ja ühiskond saaksid noorte arengut maksimaalselt toetada. Milliseid struktuure me selleks vajame jne. Ja kui lõpuks teame (uuringute, mitte arvamuste baasil), mida on olemasoleva olukorra parendamiseks vaja muuta... Siis – riigistame, sulgeme, kaotame. Kui keegi suudab argumenteeritult tõestada, et kõige tähtsam arengut pärssiv probleem Eesti hariduselus on munitsipaalomandis gümnaasium, tuleb nad muidugi riigistada.
Olgem siis ausad ja öelgem välja, et väidetavalt (arvatavalt) saab head haridust (kirjutaks suurte tähtedega) suurest paralleelklassidega gümnaasiumist. See on efektiivne (rahaliselt). Väikseimate kulutustega saavutame parimad riigieksami tulemused. Ja gümnaasiumi ülesanne on valmistada õpilasi ette konkurentsis püsimiseks, ülikooliks ja eluvõitluseks. Teadmised, mida mõõdetakse riigieksamitega, on ainujumal. Isikuomadused, isiksuse mitmekülgne areng ei ole kuigi tähtis...
Võiks ju korrakski hinge tõmmata ja mõtiskleda, milliseid inimesi me enda kõrvale elama tahame. Äkki on see müstiline hea haridus ka hingeharidus, haritus. Ja äkki on ka teisi võimalusi inimeseks kujuneda.
Oletame, et oleme suurte riigigümnaasiumide kõrvale juba ehitanud suured internaadid. Palganud suure hulga noorsootöötajaid, psühholooge, sotsiaalpedagooge, kes koolivälisel ajal meie riigi tulevase koorekihiga tegelevad. Oleme suunanud kõik vähem teadmisjanused õpilased (enamasti poisid, kes põhikoolis eriti ei pinguta või pole nii kiiresti arenenud) kutsekoolidesse. Oleme teinud kõik, et olla efektiivne. Tõesti, tekib küsimus, milleks pere, ja sealt edasi – milleks üldse lapsed?
Ametnikud ütlevad, et kiirete au­tode, koolibussidega jõuab ka maa­konna kõige kaugemast punktist linna 30–40 minutiga. Õige, kuid ükski koolibuss ei hakka sõitma otse linna – enne tuleb metsade, põldude äärest sealsed õpilased kokku korjata. Koolitee reaalseks pikkuseks kujuneb tund-poolteist, ja seda kaks korda päevas. Mida anname õpilastele vastu, kui võtame neilt nädalas ära 10–15 tundi kasulikku aega? Ja pealegi selgub, et nii väikese hulga õpilaste gümnaasiumidesse vedamine pole efektiivne.
Kas hea regionaalpoliitika on see, kui regioone enam pole? Algul raha keskustesse. Siis asutused, ametid, ettevõtted. Korraks imestame, miks inimesed kõik linnadesse kolivad, aga seejärel saame bussiliinid sulgeda ja koolid keskustesse kolida. Ja „rõõmuga” avastame, et polegi enam vaja regioonidesse raha „kulutada”.
Teeme ikka enne selgeks, mida on hariduselus vaja muuta. Milline on perekonna roll isikuomaduste kujunemisel, millist rolli täidavad praegused munitsipaalgümnaasiumid kohtadel. Võrdleme olukorda praegustes riigikoolides ja munitsipaalkoolides. Millises Eestis tahame kahekümne aasta pärast elada? Kas inimnäolises või võimalikult efektiivses?

Läänemaal tuleb tänavu täiesti teistsugune pidu

Läänemaa rahvapidu, millega tähistatakse Eesti Vabariigi 90. aastapäeva, toimub 7. juunil Haapsalu Piiskopilinnuse õuel ja kannab nime „Ehast koiduni”.

Sellist rahvapidu pole Läänemaal varem nähtud – alati on olnud eraldi tantsupidu ja laulupidu. Seekord on kõik korraga, tantsitakse elava muusi­ka, rahvapilliorkestri ja kooride saatel. Rahvapeo toimkonda juhib maakon­na rahvakultuurijuht Marju Viitmaa.

Miks on rahvapeol selline nimi?
„Meil tuli hullumeelne mõte korraldada rahvapidu mõnel pimedal-tähisel augustiööl, näi­teks Valge Daami ööl. Hakkasime valima sobivat repertuaari. Aga peagi jõudsid jutud lasteaedadeni, kus muututi kurvaks. Sest lasteaedade tantsurühmi ju ööpeole kutsuda ei saanud ja kõrvale oleksid pidanud jääma ka algklassilapsed. Niisiis otsustasime ööpeo edasi lükata, aga mõttes tantsime-laulame ikkagi ehast koiduni.”

Sellist rahvapidu nagu sel korral pole meil varem kunagi olnud?
„Ei mäleta küll. Alati on olnud eraldi tantsupidu ja laulupidu. Seekord otsustasime need ühendada – panna tantsurühmad esinema kooride ja elava pillimängu saatel.
Tantsurühmad tantsivad tavaliselt – ka üleriigilistel pidudel – salvestatud muusika saatel, helimehel on vaid õigel ajal õigele nupule vajutamise vaev. Aga nüüd paneme helimehed tõsiselt proovile. Valisime just sellised tantsud, mis on seotud mõne lauluga. Tantsurühmad harjutasid terve 27. aprilli – pühapäeva – kella kümnest hommikul kaheksani õhtul tantsimist ühendatud rahvamuusikaansambli ja kooride saatel, kusjuures koore asendasid rahvapeo muusikaline üldjuht, Haapsalu muusikakooli õpetaja Ulrika Grauberg koos oma abiliste, dirigentide, Kullamaa kooli muusikaõpetaja Ülle Tammearu ja Haapsalu Linna Algkooli muusikaõpetaja Kirsti Tammeniiduga. Saateansamblis mängib kakskümmend pillimeest rahvamuusikaansamblitest Kalamies ja Pille. Pille on Haapsalu muusikakooli õpilasansambel, mida juhatab Haapsalu muusikakooli õpetaja Ingrid Arro. Kalamiest veab Margus Tokko.”
 
Kuidas peaproov läks?
„Korda läks. Veendusime, et tantsud olid selgeks saadud. Mai jooksul tuleb neid veel puhastada ja üksikuid vigu parandada. Tantsupäeva jälgis ka Eesti rahvatantsu- ja rahvamuusikaseltsi tegevdirektor Erika Põlendik, kes hindas rühmade ettevalmistust ja jagas näpunäiteid. Üllatas Noarootsi noorterühm, eriti just nende poiste tantsulust. Iga tantsurühm sai kutse maakonna peole ja lapsed lisaks kommikotid.
Rõõmu teeb, et rühmad on aktiivselt rahvariideid uuendanud ja paranenud on ka tantsijate oskus rahvariideid õigesti kanda. Erika Põlendik arvas, et sellised kokkuharjutamised on väga vajalikud, sest kõige raskem on tantsijal esineda teisele tantsijale, see õpetab nägema enda vigu ja paneb ennast teiste rühmadega võrdlema.”

Mitu tantsurühma Lääne maakonnas on?
„Meil on 50 aktiivselt tegutsevat rahvatantsurühma, kellest 49 võtab tänavusest peost osa. Tean, et aeg-ajalt käivad veel mõned rühmad oma külanurgas või koolis koos, aga 50 on see arv, mis on ikka kaardil.
Peale nende tulevad tantsupeole ka lasteaedade tantsurühmad. Liikide järgi on meil kõige rohkem lasterühmi – 20, naisrühmi on 11, neist kolm õpetajate omad, täiskasvanute segarühmi on seitse, memmede rühmi viis, noorte segarühmi neli ning on ka üks neidude rühm.
Omavalitsuste kaupa lugedes on kõige arvukamalt tantsurühmi Haapsalus – 18, Ridalas 8, Taeblas 7, Hanilas, Lihulas ja Ristil 3, Noarootsi ja Oru vallas 2, Kullamaa, Nõva ja Vormsi vallas 1. Kui see ka just Guinnessi raamatu teema pole, siis 18 tantsurühma 12 000 elanikuga linnas või üheksa rühma 3000 elanikuga vallas või ka üks atesteeritud tantsurühm 300 elanikuga vallas – kas pole see märkimisväärne?
Möödunudsuvisele koolinoorte peole registreerus Läänemaalt 24 tantsurühma ja kõik pääsesid ka peole. Nii väikese maakonna kohta, nagu meie oleme, võib seda päris ajalooliseks saavutuseks arvata.
Aga ei ole reaalne, et igal aastal nii hästi läheb. 2009. aasta üleriigilisele peole on registreerunud 36 tantsurühma, kui palju neist valikusõela läbib, see selgub tuleval aastal.”

Millest see tuleb, et rahvatants maakonnas nii populaarne on?
„Kõik saab alguse eestvedajatest. Entusiastideta ei toimu midagi. Meil on vedanud paljude väga heade tantsujuhtidega, Eha Vooremaa ja Helgi Miller on seda tööd teinud juba poole sajandi kanti; nimetamata ei saa jätta Hilja Tamme, kel sel suvel on väljas kuus tantsurühma ja kes on pälvinud Niina ja Alfred Raadiku nimelise tantsuõpetaja stipendiumi. Rääkimata pealavastajatest, Haapsalu Gümnaasiumi õpetajast Liia Leesist ja Erika Teest ning Ulrika Graubergist, kes on meie rahvapeo muusikaline juht, aga ka naisrühma Lustlik tantsujuht. Lustlik tuli Maie Orava tantsude võistutantsimisel Rakveres kahekümne viie rühma hulgas neljandale kohale, kusjuures publiku meelest oli Lustlik parim. Meil on kümneid väga häid tantsujuhte, kõiki ei jõua üles lugeda.”

Kui palju koore tantsuks laulab?
„39. Nende hulgas on 18 mudilaskoori, kümme lastekoori, neli poistekoori, kaks mees-, kaks nais- ja kaks segakoori ning Riisipere kammerkoor.
Laulud ei ole väga keerulised, küll aga ei ole dirigentidel kerge jälgida ühel ajal koore, pillimehi ja tantsijaid. Nagu öeldud, on see meil üks hullumeelne mõte, aga kõik on sellest haaratud ja eks 7. juunil näeme.”

Sünnipäeva – sel kevadel kahekümnendat – tähistab Viljandi Noorte huvikeskuses tegutsev ja oma juhendaja Eve Noormetsa järgi nime saanud eve stuudio igal aastal kontserdiga.

„Võtame kord hooaja jooksul oma tegemised kokku. Näitame lihtsaid ja keerulisi samme, väiksemaid ja suuremaid lapsi, nii et tõesti terve stuudio astub lavale.”
Eve Noormets tunnistab tõeks legendaarse loo, kuidas talle 1988. aastal pakuti toonases Viljandi Pioneeride Majas, tänases huvikeskuses tööd ainult tingimusel, et ta jumala eest ei hakka rahvatantsu õpetama. Siis tuligi midagi muud välja mõelda – mis sest, et Eve oli Kohtla-Järvel ema-isa kõrval sama hästi kui rahvatantsuansamblis üles kasvanud ja ka ülikoolis tantsujuhtimise erialal pandi just rahvatantsule kõige rohkem rõhku.
„Viljandi oli väga tugev rahvatantsu kants tublide õpetajatega. Võib-olla pidid mu toonased ülemused pingutama koha loomiseks ja tõestama, et see oli põhjendatud.” See miski, millega tegelema hakati, sai juba pisut hiljem nimeks vabatants ja tantsurühmadest juhendaja järgi eve stuudio.
„Ma ei tea, kui palju on Eestis neid tantsuõpetajaid, kes tõesti täiskohaga just seda tööd teevad ja ongi palgal atesteeritud tantsuõpetaja, mitte ringijuhina. Igatahes minu näitel on see Eestis täiesti võimalik.”

Kasvada tantsu sees
Eve Noormets ei taha mingil juhul toota juurde vigaseid, keda meie noorte tantsijate hulgas paraku niigi jagub, ega lastele jõuliselt treeningut peale suruda. „Tants on maagiline nähtus, kus saavad kokku vaim, hing ja ihu, ja minu meelset on lauspatt tegelda ainult füüsisega. Kui proovida kõigile neile kolmele enam-vähem võrdselt tähelepanu pöörata, siis ei saagi tunnis väga palju füüsilisega tegelda, sest nii armas on see hetk, kui laps pakub välja oma mõtte. Lähtun alati sellest, millise kogemuse võtab inimene stuudiost ellu kaasa siis, kui temast ei saa tantsijat. Mis on see, mis aitab teda emana või õpetajana, ajakirjanikuna või köögitöölisena, annab oskuse endaga hästi läbi saada. Ka meie tantsud lähtuvad sellest, mida nende õppimine ja esitamine lapsele annab, kuidas ta saab tantsu sees kasvada.
Katseid ega mingeid mõõdupuid meil vastuvõtul ei ole. Ega laps kolme- või ka viieaastaselt stuudiosse tulles ju teagi, mis teda ees ootab või mida ta ise tahab. Paljud tüdrukud tahavad siiski tantsida. Sel juhul neil veab: tulevad ja saavadki tantsida. Mis siis, et lapsevanemad ütlevad teinekord: „No ma ei tea, me tuleme ikka tagasi, kuigi te ei tantsi, lapsele meeldib...” See, mida meie teeme, on lihtsalt niivõrd erinev sellest, mida enamasti tantsutunnina ette kujutatakse. Teatakse, et valss ja polka on tantsud, hip-hop on tants, aga kust see kõik algab ja kuidas selleni jõutakse, on natuke segane. Metoodika, mida mina kasutan, eeldab, et õppimine toimuks selle pealt, mida laps täna juba oskab. Algus on peamiselt üksteise kompamine ja usalduse tekitamine. Et siis, kui lapsel juba tekivad huvid, mõtted ja küsimused, julgeks ta nendega välja tulla.”
Esimesed kaks aastat käibki suurem töö lapsevanematega. Veel esimese-teise klassini on kümmekond minutit tunni lõpust uks lahti ja siis seletatakse ka vanematele, mida tehakse.
„Käime, ja kõik käivad oma rütmi. Lapsevanem tahab üldjuhul näha, et tema laps astuks samas rütmis kui õpetaja, aga see nõuab aega. Ühes minu lemmikraamatutest öeldakse, et ainult lollpead sunnivad lapsi rütmis liikuma. Seda sundida ei saa, selleks tuleb anda võimalusi. Ka elus peame me ju minema siiapoole ja sinnapoole, eksima natuke, et teaksime, mis on meie jaoks õige. Ühel hetkel läheb ta nii, nagu peab, nagu täiskasvanute silm tahab, aga sinnani kulub aega.”
Sellest, kui tähtis on side vanematega, on Eve Noormets ajapikku aru saanud. „Praegu on 7.?8. klassi jõudnud esimene selline rühm, kellega me kohe algusest koos vanematega tegutsema hakkasime. Nad on nagu mu oma perekond: toetavad, usaldavad, aitavad ? on olemas. Nad ei karista last sellega, et ei lase teda tantsima, kui tuba on koristamata, sest teavad, et nii karistaksid nad mind ja teisi lapsi.
Kord aastas kutsume kõik vanemad tundi. Kui töised asjad vaadatud, söödame isadel-emadel kõhu ka täis: mina keedan kartuleid, lapsed teevad midagi soolast. Kes neid kooke tahab, kui otse töölt tullakse ja kõht tühi.”

Omad on alati teretulnud
Kord alustanud tantsivad eve stuudios tavaliselt gümnaasiumi lõpuni. Mõni läheb vahepeal mujale ka, aga kõik teavad, et see, kes on kunagi stuudios käinud, võib alati tagasi tulla, ükskõik kui kobaks ta on jäänud või mida vahepeal teinud. Eve Noormets leiab, et kui põhi, mida algul laotakse, paigas on, võib tehnikat ükskõik kus ja millal lihvida.
„Meil ei ole peaaegu mingisuguseid reegleid, on kõhutunne. Hästi avatud olemine sellele, mida tuuled ja taht­mised toovad. Ning mida toovad endaga kaasa inimesed, kes ühte või teise rühma kuuluvad: mõned on töökamad, mõned ludrumad, mõned loomingulisemad; mõned on sportla­sed, mõned teevad rohkem teatrit. Tuumiku järgi kujuneb rühm ja selle järgi proovin ma otsida ka õpetajaid ja tegemisi.”
Eve stuudio kodulehel ongi pikk-pikk nimekiri õpetajatest, kellega aegade jooksul koostööd on tehtud. Stuudios on neil eelkõige laste silma­ringi rikastaja roll. „Et lapsed ei mõtleks kõik nii nagu mina,” ütleb Eve Noormets. „Meil on olnud igasuguseid lisatunde, alates balletist, rahvatantsust ja teistest väga erinevatest tantsustiilidest kuni lavakõne, lavalise võitluse, kunsti- ka laulutundideni. Teatritegemine on stuudioga kogu aeg kaasas käinud. Ma olen ise teatritudengeid koolitanud ja siis on nad kasvanud nii huvitavateks inimesteks, et õpetajaid otsides pole ma neist mööda minna saanud.
Sel aastal on meil õpetamas käinud näiteks Marco Bonisimo Hollandist, kelle eriala on žongleerimine ja akrobaatika. Imeline õpetaja, kellele kõik lapsed järele jooksid. Samas pakub palju ka žongleerimine kui tegevus. Mida kõike see eeldab: tähelepanu, koordinatsioon, keskendumine, rütm, vabadus. Olulised ongi need elemendid, millest õpetatavad ained koosnevad ja mida ma edasi tahan anda. Millise tegevuse kaudu seda konkreetselt tehakse, polegi nii oluline.”

Ideed tulevad õhust
Eve stuudio iga-aastased laagrid lähtuvad õpetajast, kes seal kaasas on, ja kohast. „Kurgjärve spordilaagris näiteks ei saa spordist üle ega ümber. Kui on vaiksemad, kammerlikumad laagrid ainult omavahel, siis keskendume süvitsi mingile tegevusele. Oleme üks tuulest toodud stuudio küll. Mulle meeldib väga uurida, mis on mu ümber, ja sellest kinni haarata.”
Huvikeskuse juhataja Anu Peiel kiidab, et Eve Noormetsa operatiivsus on hämmastav. „Temal ei jää kunagi midagi mingi väikese tehnilise probleemi pärast katki. Kui näiteks kord pidin eve stuudio maki võistlustantsi­jatele andma, sest neil oleks muidu tund ära jäänud, küsis Eve selle peale oma lastelt, kas nad valssi oskavad tantsida. Otsis maja pealt plaadi ja vana väikses plaadimängija, ning tantsitigi valssi.
Paljud õpetavad aastast aastasse üht ja sama. Eve ennast ei korda. Küllap on temalgi õpetuses midagi, mida ta kindlasti kõigiga teeb, aga näiteks tantsunumbreid vaadates ei teki küll kunagi tunnet, et seda on juba nähtud. Pigem võib Koolitantsu piirkonnavoorus ühe või teise rühma esituses näha tantse, mis meenutavad midagi, mida Eve näiteks paar-kolm aastat tagasi tegi.”
Laagrite kõrval pakuvad vaheldust ka välisreisid. Kui Eve käis Hollandis õppimas, jäi sinna palju sõpru, kes on teda juba koos õpilastega külla kutsunud ja kontserte korraldanud. „Kõige markantsem oli muidugi viimane reis Indiasse. Kui ühel päeval pakkumine tuli, ei uskunud keegi, et sellised asjad tõeks saavad. Aga ära käisime. Lapsed andsid iga päev intervjuusid televisioonile ja raadiole. Üks tüdruk käis koguni otse-eetris. Mulle meeldib väga, kui lapsed sellised asjad aetud saavad. Tihti jääb suu lahti nähes, kui tublid nad olla võivad.”

Igaühele oma
Koolitantsul selle algusaegadest kaasa löönud ja ka mitmeid laureaaditiitleid võitnud eve stuudio jaoks pole konkurss enam ammu eesmärk omaette. Kui üldse kunagi on olnud. „Ühte viimatist tantsu tehes mõtlesin just, et taas on meil üks tants, millega ei ole võimalik mitte kuidagi Koolitantsule minna. Ka on sealne melu kasvanud meie jaoks ülemäära suureks. Lapsed ei pääse saaligi, kõrvalruumist saavad uduse ekraani pealt natuke vaadata, kuidas teised tantsivad. Kaks minutit proovi, kaks minutit laval.
Samas ei kahetse me, et oleme Koolitantsul käinud, ja usun ka, et lapsed pole sealt ühtegi väga halba kogemust saanud. Osalesime selgi aastal ühe tantsuga, aga ma ei tea, mis me järgmisel aastal teeme. Selleks ei pea olema mingit negatiivset suhet, et vahepeal elus midagi muud teha. Samamoodi olen mina nõus, et laps läheb meilt mõnda teise tantsustuudiosse, kui see siin pole päris temale või ta tahab midagi natuke mürtsumat. Siis ma olengi ju saavutanud selle, et lastel on oma maitse. See ongi kõige olulisem, et laps teaks ja teeks, mida ta tahab, ning oleks oma eluga rahul.
Lastetantsus ei saa mina teostada ennast kui koreograaf, olulisem on see, mis ülesandest tants lähtub. Ülesanded iseenesest ei ole seotud ühegi konkreetse tasemega ja pakuvad võimalusi nii andekamale kui ka pisut kehvemale. Et keegi ei tunneks, et ta midagi ei oska. Üht algklassilaste rühma tantsu tantsime näiteks juba kolmandat aastat. Ülesehituselt on see äärmiselt lihtne: igaüks tuleb otse ette ja esitleb ennast. Järgnevad kummardused, hüpped ja kolmandaks kujud. Lapsele on siin olulised otsustamise kohad: millist hüpet ma teen, kui kaugele ette lähen. Tasapisi hakkavad nad ennast selles järjest kodusemalt tundma, muutuvad üha vabamaks. Et nad laval jääksid samasuguseks, justkui publikut polekski, kutsume teinekord mõne lapsevanema publikuks. Ei olegi vaja suurt saalitäit, ennast võib teostada ka ühele inimesele esinedes.
Väga paljud ei oska tänapäeval oma pingetega midagi peale hakata. Nad ei ole elades niimoodi hullanud tantsuplatsil, improviseerinud ja end välja elanud, nad et tea võib-olla isegi lõdvestusharjutusi – kõike seda, mida meie lapsed pidevalt kogevad. Milline väärtus on juba seegi, et inimene teab, mis on pinge ja mis on pingelangus ning millised on pinge maandamise võimalused. Oskab hinnata, kas ta on pinges või ei ole, kas ta vajab abi või mitte.”

Mõtlevateks inimesteks
Eve Noormets ütleb, et tal on õnn töötada väga asjalikus asutuses. Kolleegid, kelle oma lapsedki on eve stuudios tantsimas käinud, leiavad jälle, et Viljandi linnal on kangesti vedanud, et siin on olemas inimene, kes oskab panna lapsi mõtlema.
Siiri Sooberg-Tubli: „Tema õpilased ei pruugi sugugi alati õpetaja kõigi põhimõtetega nõus olla, aga nad kõik vaatavad maailma väga lahtiste silmade ja avatud meeltega. Teavad täpselt, milline tantsusuund neid huvitab, mida see pakub ja mida ei paku. Neist, kes on Eve juures kunagi tantsinud või nende teatrikambas kaasa teinud, saab kindlasti väga hea ning teadlik tantsu- ja teatripublik. Eve pole ainult selle tantsustiili eest väljas, millega ise tegeleb, vaid viib õpilasi eri asjade juurde.
Pealt vaadates võib vahel tunduda, justkui ei toimukski midagi: ta võib teinekord hoopis kõrvalruumis olla, samal ajal kui lapsed saalis oma ülesandega tegelevad. Võiks vist öelda, et Eve põhimõte on: anna aega atra seada. Tema õpilasi jälgides võib näha aastate jooksul laste väga positiivset arengut. Tal on olnud rühmas sünni­traumaga lapsi, kelle liikumine on probleemne. Neistki on kenad tantsijad saanud. Ta tunneb inimesi sügavuti.”

Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.