Sünnipäeva – sel kevadel kahekümnendat – tähistab Viljandi Noorte huvikeskuses tegutsev ja oma juhendaja Eve Noormetsa järgi nime saanud eve stuudio igal aastal kontserdiga.

„Võtame kord hooaja jooksul oma tegemised kokku. Näitame lihtsaid ja keerulisi samme, väiksemaid ja suuremaid lapsi, nii et tõesti terve stuudio astub lavale.”
Eve Noormets tunnistab tõeks legendaarse loo, kuidas talle 1988. aastal pakuti toonases Viljandi Pioneeride Majas, tänases huvikeskuses tööd ainult tingimusel, et ta jumala eest ei hakka rahvatantsu õpetama. Siis tuligi midagi muud välja mõelda – mis sest, et Eve oli Kohtla-Järvel ema-isa kõrval sama hästi kui rahvatantsuansamblis üles kasvanud ja ka ülikoolis tantsujuhtimise erialal pandi just rahvatantsule kõige rohkem rõhku.
„Viljandi oli väga tugev rahvatantsu kants tublide õpetajatega. Võib-olla pidid mu toonased ülemused pingutama koha loomiseks ja tõestama, et see oli põhjendatud.” See miski, millega tegelema hakati, sai juba pisut hiljem nimeks vabatants ja tantsurühmadest juhendaja järgi eve stuudio.
„Ma ei tea, kui palju on Eestis neid tantsuõpetajaid, kes tõesti täiskohaga just seda tööd teevad ja ongi palgal atesteeritud tantsuõpetaja, mitte ringijuhina. Igatahes minu näitel on see Eestis täiesti võimalik.”

Kasvada tantsu sees
Eve Noormets ei taha mingil juhul toota juurde vigaseid, keda meie noorte tantsijate hulgas paraku niigi jagub, ega lastele jõuliselt treeningut peale suruda. „Tants on maagiline nähtus, kus saavad kokku vaim, hing ja ihu, ja minu meelset on lauspatt tegelda ainult füüsisega. Kui proovida kõigile neile kolmele enam-vähem võrdselt tähelepanu pöörata, siis ei saagi tunnis väga palju füüsilisega tegelda, sest nii armas on see hetk, kui laps pakub välja oma mõtte. Lähtun alati sellest, millise kogemuse võtab inimene stuudiost ellu kaasa siis, kui temast ei saa tantsijat. Mis on see, mis aitab teda emana või õpetajana, ajakirjanikuna või köögitöölisena, annab oskuse endaga hästi läbi saada. Ka meie tantsud lähtuvad sellest, mida nende õppimine ja esitamine lapsele annab, kuidas ta saab tantsu sees kasvada.
Katseid ega mingeid mõõdupuid meil vastuvõtul ei ole. Ega laps kolme- või ka viieaastaselt stuudiosse tulles ju teagi, mis teda ees ootab või mida ta ise tahab. Paljud tüdrukud tahavad siiski tantsida. Sel juhul neil veab: tulevad ja saavadki tantsida. Mis siis, et lapsevanemad ütlevad teinekord: „No ma ei tea, me tuleme ikka tagasi, kuigi te ei tantsi, lapsele meeldib...” See, mida meie teeme, on lihtsalt niivõrd erinev sellest, mida enamasti tantsutunnina ette kujutatakse. Teatakse, et valss ja polka on tantsud, hip-hop on tants, aga kust see kõik algab ja kuidas selleni jõutakse, on natuke segane. Metoodika, mida mina kasutan, eeldab, et õppimine toimuks selle pealt, mida laps täna juba oskab. Algus on peamiselt üksteise kompamine ja usalduse tekitamine. Et siis, kui lapsel juba tekivad huvid, mõtted ja küsimused, julgeks ta nendega välja tulla.”
Esimesed kaks aastat käibki suurem töö lapsevanematega. Veel esimese-teise klassini on kümmekond minutit tunni lõpust uks lahti ja siis seletatakse ka vanematele, mida tehakse.
„Käime, ja kõik käivad oma rütmi. Lapsevanem tahab üldjuhul näha, et tema laps astuks samas rütmis kui õpetaja, aga see nõuab aega. Ühes minu lemmikraamatutest öeldakse, et ainult lollpead sunnivad lapsi rütmis liikuma. Seda sundida ei saa, selleks tuleb anda võimalusi. Ka elus peame me ju minema siiapoole ja sinnapoole, eksima natuke, et teaksime, mis on meie jaoks õige. Ühel hetkel läheb ta nii, nagu peab, nagu täiskasvanute silm tahab, aga sinnani kulub aega.”
Sellest, kui tähtis on side vanematega, on Eve Noormets ajapikku aru saanud. „Praegu on 7.?8. klassi jõudnud esimene selline rühm, kellega me kohe algusest koos vanematega tegutsema hakkasime. Nad on nagu mu oma perekond: toetavad, usaldavad, aitavad ? on olemas. Nad ei karista last sellega, et ei lase teda tantsima, kui tuba on koristamata, sest teavad, et nii karistaksid nad mind ja teisi lapsi.
Kord aastas kutsume kõik vanemad tundi. Kui töised asjad vaadatud, söödame isadel-emadel kõhu ka täis: mina keedan kartuleid, lapsed teevad midagi soolast. Kes neid kooke tahab, kui otse töölt tullakse ja kõht tühi.”

Omad on alati teretulnud
Kord alustanud tantsivad eve stuudios tavaliselt gümnaasiumi lõpuni. Mõni läheb vahepeal mujale ka, aga kõik teavad, et see, kes on kunagi stuudios käinud, võib alati tagasi tulla, ükskõik kui kobaks ta on jäänud või mida vahepeal teinud. Eve Noormets leiab, et kui põhi, mida algul laotakse, paigas on, võib tehnikat ükskõik kus ja millal lihvida.
„Meil ei ole peaaegu mingisuguseid reegleid, on kõhutunne. Hästi avatud olemine sellele, mida tuuled ja taht­mised toovad. Ning mida toovad endaga kaasa inimesed, kes ühte või teise rühma kuuluvad: mõned on töökamad, mõned ludrumad, mõned loomingulisemad; mõned on sportla­sed, mõned teevad rohkem teatrit. Tuumiku järgi kujuneb rühm ja selle järgi proovin ma otsida ka õpetajaid ja tegemisi.”
Eve stuudio kodulehel ongi pikk-pikk nimekiri õpetajatest, kellega aegade jooksul koostööd on tehtud. Stuudios on neil eelkõige laste silma­ringi rikastaja roll. „Et lapsed ei mõtleks kõik nii nagu mina,” ütleb Eve Noormets. „Meil on olnud igasuguseid lisatunde, alates balletist, rahvatantsust ja teistest väga erinevatest tantsustiilidest kuni lavakõne, lavalise võitluse, kunsti- ka laulutundideni. Teatritegemine on stuudioga kogu aeg kaasas käinud. Ma olen ise teatritudengeid koolitanud ja siis on nad kasvanud nii huvitavateks inimesteks, et õpetajaid otsides pole ma neist mööda minna saanud.
Sel aastal on meil õpetamas käinud näiteks Marco Bonisimo Hollandist, kelle eriala on þongleerimine ja akrobaatika. Imeline õpetaja, kellele kõik lapsed järele jooksid. Samas pakub palju ka þongleerimine kui tegevus. Mida kõike see eeldab: tähelepanu, koordinatsioon, keskendumine, rütm, vabadus. Olulised ongi need elemendid, millest õpetatavad ained koosnevad ja mida ma edasi tahan anda. Millise tegevuse kaudu seda konkreetselt tehakse, polegi nii oluline.”

Ideed tulevad õhust
Eve stuudio iga-aastased laagrid lähtuvad õpetajast, kes seal kaasas on, ja kohast. „Kurgjärve spordilaagris näiteks ei saa spordist üle ega ümber. Kui on vaiksemad, kammerlikumad laagrid ainult omavahel, siis keskendume süvitsi mingile tegevusele. Oleme üks tuulest toodud stuudio küll. Mulle meeldib väga uurida, mis on mu ümber, ja sellest kinni haarata.”
Huvikeskuse juhataja Anu Peiel kiidab, et Eve Noormetsa operatiivsus on hämmastav. „Temal ei jää kunagi midagi mingi väikese tehnilise probleemi pärast katki. Kui näiteks kord pidin eve stuudio maki võistlustantsi­jatele andma, sest neil oleks muidu tund ära jäänud, küsis Eve selle peale oma lastelt, kas nad valssi oskavad tantsida. Otsis maja pealt plaadi ja vana väikses plaadimängija, ning tantsitigi valssi.
Paljud õpetavad aastast aastasse üht ja sama. Eve ennast ei korda. Küllap on temalgi õpetuses midagi, mida ta kindlasti kõigiga teeb, aga näiteks tantsunumbreid vaadates ei teki küll kunagi tunnet, et seda on juba nähtud. Pigem võib Koolitantsu piirkonnavoorus ühe või teise rühma esituses näha tantse, mis meenutavad midagi, mida Eve näiteks paar-kolm aastat tagasi tegi.”
Laagrite kõrval pakuvad vaheldust ka välisreisid. Kui Eve käis Hollandis õppimas, jäi sinna palju sõpru, kes on teda juba koos õpilastega külla kutsunud ja kontserte korraldanud. „Kõige markantsem oli muidugi viimane reis Indiasse. Kui ühel päeval pakkumine tuli, ei uskunud keegi, et sellised asjad tõeks saavad. Aga ära käisime. Lapsed andsid iga päev intervjuusid televisioonile ja raadiole. Üks tüdruk käis koguni otse-eetris. Mulle meeldib väga, kui lapsed sellised asjad aetud saavad. Tihti jääb suu lahti nähes, kui tublid nad olla võivad.”

Igaühele oma
Koolitantsul selle algusaegadest kaasa löönud ja ka mitmeid laureaaditiitleid võitnud eve stuudio jaoks pole konkurss enam ammu eesmärk omaette. Kui üldse kunagi on olnud. „Ühte viimatist tantsu tehes mõtlesin just, et taas on meil üks tants, millega ei ole võimalik mitte kuidagi Koolitantsule minna. Ka on sealne melu kasvanud meie jaoks ülemäära suureks. Lapsed ei pääse saaligi, kõrvalruumist saavad uduse ekraani pealt natuke vaadata, kuidas teised tantsivad. Kaks minutit proovi, kaks minutit laval.
Samas ei kahetse me, et oleme Koolitantsul käinud, ja usun ka, et lapsed pole sealt ühtegi väga halba kogemust saanud. Osalesime selgi aastal ühe tantsuga, aga ma ei tea, mis me järgmisel aastal teeme. Selleks ei pea olema mingit negatiivset suhet, et vahepeal elus midagi muud teha. Samamoodi olen mina nõus, et laps läheb meilt mõnda teise tantsustuudiosse, kui see siin pole päris temale või ta tahab midagi natuke mürtsumat. Siis ma olengi ju saavutanud selle, et lastel on oma maitse. See ongi kõige olulisem, et laps teaks ja teeks, mida ta tahab, ning oleks oma eluga rahul.
Lastetantsus ei saa mina teostada ennast kui koreograaf, olulisem on see, mis ülesandest tants lähtub. Ülesanded iseenesest ei ole seotud ühegi konkreetse tasemega ja pakuvad võimalusi nii andekamale kui ka pisut kehvemale. Et keegi ei tunneks, et ta midagi ei oska. Üht algklassilaste rühma tantsu tantsime näiteks juba kolmandat aastat. Ülesehituselt on see äärmiselt lihtne: igaüks tuleb otse ette ja esitleb ennast. Järgnevad kummardused, hüpped ja kolmandaks kujud. Lapsele on siin olulised otsustamise kohad: millist hüpet ma teen, kui kaugele ette lähen. Tasapisi hakkavad nad ennast selles järjest kodusemalt tundma, muutuvad üha vabamaks. Et nad laval jääksid samasuguseks, justkui publikut polekski, kutsume teinekord mõne lapsevanema publikuks. Ei olegi vaja suurt saalitäit, ennast võib teostada ka ühele inimesele esinedes.
Väga paljud ei oska tänapäeval oma pingetega midagi peale hakata. Nad ei ole elades niimoodi hullanud tantsuplatsil, improviseerinud ja end välja elanud, nad et tea võib-olla isegi lõdvestusharjutusi – kõike seda, mida meie lapsed pidevalt kogevad. Milline väärtus on juba seegi, et inimene teab, mis on pinge ja mis on pingelangus ning millised on pinge maandamise võimalused. Oskab hinnata, kas ta on pinges või ei ole, kas ta vajab abi või mitte.”

Mõtlevateks inimesteks
Eve Noormets ütleb, et tal on õnn töötada väga asjalikus asutuses. Kolleegid, kelle oma lapsedki on eve stuudios tantsimas käinud, leiavad jälle, et Viljandi linnal on kangesti vedanud, et siin on olemas inimene, kes oskab panna lapsi mõtlema.
Siiri Sooberg-Tubli: „Tema õpilased ei pruugi sugugi alati õpetaja kõigi põhimõtetega nõus olla, aga nad kõik vaatavad maailma väga lahtiste silmade ja avatud meeltega. Teavad täpselt, milline tantsusuund neid huvitab, mida see pakub ja mida ei paku. Neist, kes on Eve juures kunagi tantsinud või nende teatrikambas kaasa teinud, saab kindlasti väga hea ning teadlik tantsu- ja teatripublik. Eve pole ainult selle tantsustiili eest väljas, millega ise tegeleb, vaid viib õpilasi eri asjade juurde.
Pealt vaadates võib vahel tunduda, justkui ei toimukski midagi: ta võib teinekord hoopis kõrvalruumis olla, samal ajal kui lapsed saalis oma ülesandega tegelevad. Võiks vist öelda, et Eve põhimõte on: anna aega atra seada. Tema õpilasi jälgides võib näha aastate jooksul laste väga positiivset arengut. Tal on olnud rühmas sünni­traumaga lapsi, kelle liikumine on probleemne. Neistki on kenad tantsijad saanud. Ta tunneb inimesi sügavuti.”