Valitsus andis oma 10. jaanuari istungil toetava hinnangu riigikogu kolme fraktsiooni – Sotsiaal­demokraatide, Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu – algatatud huvikooliseaduse, koolieel­se lasteasutuse seaduse, kutseõppeasutuse seaduse ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustele, millest lähtuvalt tulevikus saavad oma ametis konkursita jätkata need õppeasutuste juhid, kes on varem kahel korral konkursi alusel ametisse kinnitatud.

Valitsuse istungile järgnenud pressikonverentsil avaldas haridusminister Tõnis Lukas arvamust, et oma elutööd tegevaid koolijuhte, kes kujundavad omanäolisi koole, on Eestis ebaõiglaselt vähe. „Ma arvan, et just lühiajalised töölepingud on põhjustanud selle, et meil nimetatakse ainult Lauri Leesi kooli direktori nime järgi. Viie aastaga koolijuht alles töötab ennast sisse. On väga halb tendents, kui koolijuht võetakse maha sellepärast, et ta on vallajuhi jaoks vales erakonnas. Uue seadusega loome koolijuhtidele stabiilsuse. Seda tingimusega, et iga viie aasta tagant toimub atesteerimine.”

Konkursi asemel atesteerimine
Praegu kehtiva korra kohaselt sõlmitakse huvikoolidirektori, koolieelse lasteasutuse juhataja, põhikooli- ja gümnaasiumi- ning kutseõppeasutuse direktoriga tähtajaline tööleping kuni viieks aastaks. Vaba ametikoha täitmiseks kuulutatakse välja avalik konkurss.
Kavandatava muudatuse kohaselt viiakse esmalt läbi ametis oleva huvikoolidirektori, koolieelse lasteasutuse juhataja, põhikooli- ja gümnaasiumi- ning kutseõppeasutuse direktori atesteerimine ning juhul, kui juhataja või direktor loetakse atesteerituks, sõlmitakse temaga uus tööleping avalikku konkurssi kuulutamata. Kui juhatajat või direktorit ei loeta atesteerituks, kuulutatakse välja avalik konkurss kehtiva regulatsiooni kohaselt. Nõuded, millele koolieelse lasteasutuse juhataja ja koolidirektori isik ja tegevus peavad vastama, teisisõnu atesteerimisnõuded, kehtestab haridus- ja teadusminister määrusega.
Kui koolidirektor on kinnitatud vähemalt kahel korral konkursi tulemuste alusel ametisse, loetakse direktor atesteerituks ja temaga sõlmitakse pärast määratud tähtajaga töölepingu tähtaja möödumist määramata tähtajaga tööleping.

Riiklik või kohalik komisjon
Eelnõu esialgse variandi kohaselt moodustab atesteerimiskomisjoni, kehtestab tema põhimääruse ja atesteerimise korra haridusasutuse omanik. Erandiks on siin gümnaasiumidirektorid, kelle atesteerimise läbiviimiseks moodustab haridus- ja teadusminister kuni viieliikmelise riikliku atesteerimiskomisjoni, mille koosseisu kuuluvad alaliste liikmetena haridus- ja teadusministeeriumi esindajad, Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse, koolijuhtide üleriigilise esindusorganisatsiooni, koolijuhtide põhi- ja täienduskoolitust korraldavate kõrgkoolide ning tegevuskohajärgse maavalitsuse esindaja. Komisjoni töösse kaasatakse hääleõigusliku liikmena ka gümnaasiumipidaja esindaja ja hoolekogu (nõukogu) esindaja. Tõnis Lukase sõnul pöördutakse nii teatud mõttes tagasi vana hea Teise ilmasõja eelse traditsiooni juurde – toona kinnitas gümnaasiumidirektorid ametisse koguni president.
Algkooli- ja põhikoolidirektori atesteerimiseks moodustatud komisjoni kuuluvad kooli õppenõukogu esindaja, hoolekogu esindaja, koolipidaja esindaja, koolijuhtide üleriigilise esindusorganisatsiooni esindaja ja maavalitsuse esindaja. Negatiivset atesteerimisotsust peab komisjon põhjalikult motiveerima. Eelnõusse on viidud ka säte, mille kohaselt peavad atesteerimisnõuded olema koolieelse lasteasutuse juhatajale ja koolidirektorile teada vähemalt aasta.
Kui riigikogu seadusemuudatuse heaks kiidab, peaks see jõustuma 2008. aasta 1. septembril.

Oodatud muutus
Tartu Linnavalitsuse haridusosakonna juhataja, varem aastaid Tartu Kar­lova Gümnaasiumi õppealajuhataja­na töö­tanud Boris Goldman kinnitab, et seda seadusemuudatust on kooli­juhid ammu oodanud ja ka Eesti Koolijuhtide Ühendus kui kutseorganisatsioon on selle nimel tõhusat selgitustööd teinud.
„Ajal, kui kehtestati tähtajalise lepin­gu nõue, valitses ühiskonnas arva­mus, et koolidirektori ametikoht on väga atraktiivne, ja loodeti, et sellele kohale tulevad suured konkursid. Paraku näitas aeg, et need lootused ei täitunud ja konkursid kujunesid tihtipeale ametisoleva direktori kui ainukese kandidaadi „solgutamiseks”, sest kõlasid ka väited, et ühe kandidaadiga ei ole ikka õige konkurss, ning seepärast korraldati teinegi voor, kuhu ikka ei laekunud uusi avaldusi, ja alles siis kinnitati vana direktor uuesti ametisse. Kui aga arvestada, millise närvipinge all oli sellel ajal teenekas ja staažikas koolijuht, kellel puuduvad ka sotsiaalsed garantiid (nt lahkumishüvitus), võib ette kujutada, et tema töömotivatsioon sellel perioodil ei olnud eriti kõrge.
Minu teada on tähtajaline tööleping veel Hispaanias ja Ungaris, aga teistes Euroopa riikides töötavad kooli­direktorid tähtajatu lepinguga.
Ates­teerimine seevastu on igati mõistlik, sest ka õpetajaid atesteeritakse ja ennast vormis hoida on iga loova juhi esmane ülesanne. Loo­dan, et atesteerimisnõuete väljatöötamisel kaasatakse ka koolijuhtide ühenduse liikmeid ja nende ettepane­kutega arvestatakse. Kui atesteerimiskomisjoni moodustab kohalik oma­valitsus, kes tunneb haridusasutuste juhte kõige paremini, siis on loota, et juhid kinnitatakse või uued leitakse põhjendatult. Võimalikest miinustest saab rääkida juhul, kui atesteerimisnõuded on toiminud mõnda aega ja ka „apsud” selgunud.
Tihtipeale unustatakse, et haridusasutuse juht on eelkõige suure õppiva organisatsiooni juht, kes peab olema mitte ainult motiveeritud, vaid kellele peaksid laienema ka ühiskonnas juhtidel kehtivad sotsiaalsed garantiid.”

Paremad sotsiaalsed garantiid
Ka Varstu Gümnaasiumi direktor Mai­do Mändmets nendib, et kui koolijuhi praegune tähtajaline tööleping lõpeb ja ta tagasivalituks ei osutu, ei saa ta erinevalt teistel valitavatel ametikohtadel töötajatest sentigi hüvitist ning on piltlikult öeldes järgmisest päevast tänaval töötu. Talle ei laiene isegi töötukindlustus. „Kui koolijuhiga sõlmitakse tööleping määramata ajaks, tekivad temaga töölepingu lõpetamisel ikkagi mingid sotsiaalsed garantiid. Ja kui ta ikka oma tööga toime ei tule, siis lahti saab direktorist igal juhul – küll vald leiab vallandamise põhjuse.”
Seadusemuudatuse ainsa võimaliku miinusena näeb Maido Mändmets seda, et iga inimene on täpselt nii laisk, kui tal lastakse olla. „Kümme-viisteist aastat koolidirektorina tähendab seda, et kõige värskemad ja paremad mõtted on jõutud ellu rakendada ja inimene peab ennast korralikult kokku võtma, et end jälle tegutsema motiveerida. Selleks oleks uuesti konkursi läbimine muidugi hea motivaator, aga korralik atesteerimine on täpselt sama tõsine stiimul.
Viis aastat on kindlasti liiga lühike aeg selleks, et arukalt kooli juhtida. Esimesed paar aastat õpib direktor ametit, õpib kooli ja kolleege tundma, alles seejärel saab ta hakata oma meeskonda moodustama ja õppesuundi välja arendama. Kool pole äriettevõte, kus täna tuli idee, homme teen, kui välja ei kukkunud, võtan uue idee. Mängus on õpilaste saatused ja nende tulevik, siin ei tohiks ühtegi otsust uisapäisa langetada.”
Atesteerimise võimalikku eelist konkursi ees näeb Maido Mändmets ka selles, et erinevalt ühekordselt moodustatavatest konkursikomisjonidest on atesteerimiskomisjonid alalised ega sõltu nii otseselt parajasti võimul olevatest poliitilistest jõududest.