Mõnda asja tuleks tunnistada  

Akadeemik, neurokirurg Ain-Elmar Kaasik vastas Õpetajate Lehe küsimusele, kui reaalne üldse on, et õpetame veel 200 000 või 300 000 inimesele selgeks eesti keele ja tõmbame nad oma meelde, kui meid endid pole miljonitki. Ammugi mitte vanuses 20–70 aastat, mil inimene üldse on võimeline teistele midagi õpetama.

„Asjal on kaks külge: emotsionaal­ne ja ratsionaalne. Kuna minu sünniaasta on 1934, olen teinud kaasa sõja- ja sõjajärgsed aastad. Mu rahvustunne on kogu aeg ol­nud suhteliselt tugev. Tartus elades ei ole ma tundnud, et meie avalik ruum mind kuigivõrd häiriks, aga Tallinnas – olen seal palju käinud, näiteks konsulteerimas ja sealsetes haiglates praktiseerimas – on venekeelne avalik ruum mind kogu aeg häirinud. Kuigi olen käinud ka kolleegidele venekeelseid loenguid lugemas Kohtla-Järvel ja Narvas, räägin keskmisest eestlasest paremat vene keelt ning kirjutan vene keeles vabalt.
Olen rääkinud oma venekeelsetele kolleegidele tänase Eesti algupäevil, et olen nõus nendega vene keeles rääkima, aga mulle on tähtis, et nad oleksid lojaalsed Eesti riigile, tunnustaksid mõnda lihtsat asja. Eesti ei astunud vabatahtlikult Nõukogude Liitu! Riigi­õiguslikult võis see nii olla, aga Eesti oli ju sisuliselt annekteeritud, strateegilised objektid olid hõivatud. Seda esiteks.
Teiseks saagu nad aru, et nende Suure isamaasõja narratiiv, mida ma ei taha rünnata, on üks, ning meie Teise maailmasõja oma on sootuks teine, Lääne-Euroopal ja Ameerikal on veel kolmas. Jäägem oma narratiivide juurde, ärme surume üksteisele midagi peale.
Kolmandaks saagu nad aru, et nad ei tulnud siia meie riiki taastama ja üles ehitama, et paljud neist, kõige esimene laine, kotipoisid, olid sunnitud tulema, sest olid nälga suremas, aga meil siin oli veel süüa. Ja edasi tuli nõukogude võimu plaaniline tegevus – industrialiseerimine.
Neljandaks tunnistagu venelased, et Tallinna ja Narvat ei pommitanud puruks fašistid. Või et fašiste polnudki, sest fašismil ja natsionaalsotsialismil on ühiseid jooni, aga nad ei ole üks ja sama.
Neid tõdesid tunnistades leiame üksteisega rohkem ühist kui erimeelsusi.
Mis Punaarmee mundris sõdurisse puutub, siis poliitikuna olek­sin ma ta uue Eesti tulles Tõnismäelt kohe ära koristanud.
Need, kes on Eestile vaenulikud ja kes ei taha Eesti riiki üles ehitada, peaksid siit lahkuma.”