„Mis on juhtunud Eesti ühiskonnaga, et prevaleerima on hakanud ärapanemise vaim?” küsib Aarne Ruben.

Aarne Ruben: „Areen (21.02.) nimetas Rein Veidemanni artikleid inimsusevastasteks kuritegudeks. Minu silmis on Veidemann tõeline suurmees, ta on kaitsnud inimkeskset ja inimesest hoolivat poliitikat nagu mõnedki vasakpoolsed. Lisaks on ta Tallinna Ülikooli professor, kuigi ilmselt on ta siiski poliitik. Kui Eesti peaks üldse kedagi tänama, siis just Rein Veidemanni, et ta kodumaale ülirasketel aegadel on nõu andnud. Kuigi ka tema on esitanud seisukohti, millega ma ei ole päris nõus, aga seda enam paneb see mind teda austama.
Kõik ju teavad, missuguse hoobi andis tekst „ENSV kirjanike liit seisuga 1981” kadunud Aivo Lõhmuse südamele. Aga ärapanemise vaim roomab ühiskonnas edasi ja kõige kahetsusväärsemal kombel ka vaimuringkondades. Varem, kuigi oli Nõukogude aeg, diskuteeriti nagu džentelmenid: akadeemik Raukas akadeemik Naani vastu, dr Jaan Undusk Lennart Meri vastu. Mis on selle eetiline tagamaa, et nii enam ei ole, ja mis meie ühiskonnast sedasi saama hakkab?”

Elavate tapmine
Toomas Raudam: „Alustan lõpust. Nõukogude aega ma ühelgi juhul ei idealiseeriks ehk siis: kui on lubatud rääkida ainult lubatust, siis on ka kergem olgu või väliselt džentelmeniks jääda. Kuna võtsin ka ise mõnest taolisest diskussioonist osa, siis tean, et kuigi avalikult keegi kellelegi kallale ei läinud – nagu ei peetud ka vajalikuks kedagi sõimuga üle valada, nagu see nüüd kombeks on –, olid kõik need väitlused rohkem või vähem patoloogilised ning nende vastu valitses ebaterve uudishimu, kuna vaidluse objekt oli vaid ettekääne õõnestamaks todasama võimu või selle mehhanisme.
Näiteks võin tuua Jaan Undi ja Linnar Priimäe diskussiooni ühe Voltaire’i tõlke üle. Kuigi see väitlus oli võrdlemisi „puhas” ja seal ei puudu­tatud midagi mittefiloloogilist, kui välja arvata mõned laiema publiku eest varjule jäänud kirjastamispoliitika küsimused, küsis minu isa pärast konverentsi lõppu kohe: „Noh, kumb neist oli Vene võimu poolt?” Asja huvides ma pisut muidugi liialdan, kuid juba see, et tema, napi haridusega lihtne tööline, oli tahtnud minuga koos Tartusse tulla, räägib iseenda eest.
Usun, et just toosama aeg arendas kurjust ja umbusku inimeste va­hel, mis praegu nii eredalt esile lööb. Pruukis vaid olla kommunist, eriti mõnel kõrgel ametikohal, kui ka su parimal sõbral oli tagataskus sinu vastu välja käia toosama parteipilet, ning kui ta seda siis seljataga – näiliselt ebaefektiivselt, kuid ometi ühiskondlikku sisekliimat saastades ning kõntsa hiljem uude ühiskonda kaasa võttes – ei kasutanud, teeb ta seda nüüd. Mälestustes tolle aja kohta avaldub see julmal ja halastamatul moel. Tean paljusid, kellele on löödud sügavaid haavu. See toimib isegi mitte­poliitilisel tasandil. Kunagi näitas Mait Raun mulle üht oma romaani ning palus mul see läbi lugeda ja nõu anda.
Mida ma ka tegin. Oma mälestustes („Wake Up”) mäletab ta meie kohtumist mitte just eriti „halvasti”, kuid täiesti välja on jäänud minu siiras soov teda aidata. Ega ma sellest otseselt rääkinud, aga usun, et kuskilt otsast pidi see välja paistma. Kuidas ka ei ole, mäletaja mäletas ainult iseennast, minu aitamissoov „pildile” ei jäänud. Oleksin ma teadnud, et ta koju minnes kõik üles kirjutab, poleks ma temaga kohtuma läinudki. Selliseid mälestusi ilmub praegu hulgaliselt ning ükski neist pole ajalugu, sest aeg neis on esitatud emotsionaalse ning ühepoolse hinnanguna. Ehkki eetiliselt kaheldavad, on sellised mälestused siiski vajalikud. Ent sõna peab andma ka vastaspoolele, praegu aga ollakse rohkem huvitatud „kuriteost” ja võimalik et ka karistusest/kättemaksust, millest omakorda johtub nii mainitud kallutatus kui ka tõsiasi, et need, kes ennast „teistmoodi mäletami­sega” kaitsta võiksid, eelistavad pigem vaikida. Kuid alles neist kahest poolest kokku saab sündida ajalugu, mida peab kirjutama mõistagi keegi kolmas, neutraalne neutrum. Laske surnuil rääkida, nii võiks lühidalt kokku võtta ajaloo kirjutamise eetika. Paraku käib praegu suuresti veel elavate tapmine. Läheb tükk aega, enne kui ühiskond vabaneb toona saadud traumadest.
Mis isikutesse puutub, siis mina tean mitut Veidemanni. Üks on tõesti poliitik ja pane tähele tema sõnavara parteilisi filipikaid kirjutades – mõnikord muutub see jõhkraks ja rämedaks –,
teine aga kirjandusprofessor, kelle kirjutistes tõuseb taeva poole humanismipaatos. Ka mulle on see sümpaatne ja mul on temast siiralt kahju, kui ta mingis poliitilises vestlus­ringis räägib soravalt ükskõik millest, aga on kuulda ja telepildis ka näha, et ta on lihtsalt väsinud. Sinu mainitud Eesti Ekspressi artiklilt pole ma lugenud, aga kui sellist väljendit tarvitati, siis ei tahagi ma seda lugeda. See on näide sellest, kui madalale võidakse laskuda.
Mitte keegi pole mind nii rängalt solvanud kui Kivisildnik. Mul ilmus Delfis artikkel eutanaasiast, kus tutvustasin heasurma praktikat moodsates ühiskondades, analüüsisin pisut keelt, mis meid surra ei lase, ning kirjeldasin ka oma isa surma. Kuna tahtsin kuulda inimeste lugusid, pidin lugema ka kommentaare. Lood olid tõesti valusad, loomulikult leidus ka sõimu, mis mind eriti ei üllatanud. Küll jahmatas mind mu enda kolleegi Sven Kivisildniku blogikommentaar, mis kõlas enam-vähem järgmiselt: Rau­dami ideed ajavad mind oksele, pooldan Raudami halastussurma, kirjanike liidus tegeleb halastussurma küsimustega Raudam. Kas pole see laim kirjanike liidu kohta? Kirjanike liidust kui mingite ühiste vaimsete eesmärkidega organisatsioonist, mille liikmed peaksid olema üksteisega solidaarsed, pole paraku midagi järel. (Kas seda kunagi üldse on olnud, on iseküsimus.) Viimasel koosviibimisel nägin oma silmaga, kuidas hoogu sattunud noored lällasid, nende pea kohal seinal aga näidati lahkunud kolleegide pilte. Keegi neid korrale ei kutsunud, ka mina mitte, ma lihtsalt kartsin.”

Kulturism kultuuri asemel
„Kivisildniku õelad ilkumised aga ripuvad veel praegu netis ülal. Isa, küsisin ma endalt mõttes, mida pean ma tegema? Sest solvatud polnud mit­te ainult mind, vaid ka teda, surnute solvamine aga on pattudest suurim. Mõtlesin, et astun Eesti Kirjanike Lii­dust välja, senini pole ma kindel, et ma seda ei tee. Miks peaksin kuuluma ühte liitu kellegagi, kes on võtnud oma eesmärgiks teistele haiget tegemise, kusjuures avalik-õigusliku ringhäälingu ombudsman Tarmu Tammerk kutsub seda Sildniku „stiiliks”, „uudseks lähenemiseks” ja „provokatsiooniks”? Milleks on vaja minu raha eest mind provotseerida? Ja mis on sellise provokatsiooni eesmärk? Kas ei peaks avalik-õiguslik ins­titutsioon teenima hoopis teistsuguseid eesmärke? Kirjanike liiduga seovad mind vaid Käsmu ja hauaplats Metsakalmistul. Paraku piisab neist, et lõplikku otsust mitte teha. Käsmus käin ma igal suvel koos poja perega, ei saa ma ju oma ideaalide või põhimõtetega teiste elu ära rikkuda, ning ka Metsakalmistul on neil kergem ja ligem käia, ehkki ise tahaksin puhata pigem Paide surnuaial oma vanemate kõrval.
Võib-olla räägib see rohkem must endast, kuid mul on tunne, et üldine taktitundetus ning hoolimatus ja kalkus iseloomustab mingit osa noortest kirjanikest, minu silmis on nad eelkõige edukad reklaamiagendid ja logistilised geeniused, preemiaid ja auhindu jahtivad, kirjanduslugudesse ja -õpikutesse küünarnukkidega sisse trügivad, üksteist häbitult haipivad sportlaskirjanikud või parimal juhul pohhuistid ja irvhambad kui tõelised, sügava sisse­vaatega visionäärid. Kahjuks ei iseloomusta see ainult noori, vaid kõiki neid, kes poetavad oma kirjutistesse järelejätmatult kahemõttelisi vihjeid, russo- ja homofoobiat, antisemitismi või lihtsalt musklilist maskuliinsust, kulturismi kultuuri asemel, külvates nii piiskhaaval vaenu ja vihkamist. Nimesid mainima ei hakka, küll nad ennast nimetamata nimetatult kõige paremini ära tunnevad. Neid ei ole palju, kuid piisab piisastki.
Meenub, kuidas Elo Viiding oma vanaisa Kaljo Kiisa matustel ütles, et mitte kunagi varem pole olnud põlvkondade, praeguste vanade ja nüüdsete noorte vahel suuremat lõhet. Tal oli õigus.”

Solvaja kui psühhopaat
Aarne Ruben: „Nõukogude ajal olid löögi all teisitimõtlejad, nüüd on löögi all „punased professorid”. Siis võisid teisitimõtlejad, kui nad sõnadeski seadusekuulekad olid, tegel­da oma ideedega öövahi ja katlakütja­na, saades seejuures ikka palka, nüüd võib tööline, kui ettevõtjal tast isu otsa saab, leida end tänaval.
Esimene Eesti aeg oli eetilise sisekliima poolest järgnevatest aegadest parem. Siis teadsid kõik, et sotsiaaldemokraadid Rei, Oinas, Hellat, Vil­de, Martna, Lepp-Utuste, Ostra jt olid uurinud Marxi ja mõelnud Mar­xi õpetuse revideerituna kasutusele võtule. Keegi ei süüdistanud neid selle eest kuritegudes nagu nüüd Rein Veidemanni, kes samuti Marxi õpetust omal ajal vaaginud.
Või Jüri Vilmsi artiklid: 1916–1917 kirjutas ta palju Eesti autonoomiast „Venemaa ühisriikides”. Keegi ei heitnud talle seda hiljem ette. Poliitik Arnold Rüütel võttis palju kiiremini suuna autonoomiajutust iseseisvusjutule kui poliitik Jüri Vilms, kuigi situatsioonid 1916–1917 ja 1988–1989 olid väga sarnased. Ometi tuleb Rüütel nüüd valimiste ajal täis sülitada, teda „kommariks” ja „Johannes Hindi represseerijaks” nimetada? Oi-oi. Me vajame eetilis-moraalset revolutsiooni, et oma tegelikku Eesti aega tagasi saada.
Mis aga puutub solvamisse, siis kellegi hingepõhjani solvaja peab ennast üliinimeseks, paljusid teisi aga kõntsaks, ta lähemad sõbrad vahest välja arvatud. Psühhopaat läheb kellelegi sõnadega kallale sellepärast, et ta võib olla lapsepõlves elanud suure terrori all või on ta vanemad teineteisega mingeid mänge mänginud. Ta on ise ohver ja vajab kellegi targema isalikku abi. Suurim rahuldus solvajale on, kui solvatu läheb endast välja ja tunnistab, et on haiget saanud. Suurim karistus solvajale on tema kollektiivne ignoreerimine ja jäine põlgus.”

Kommunismi ei taha isegi vanad kommunistid
Toomas Raudam: „Oskan sulle vastata (ja iseennast iseendale selgitada) vaid nii. Sa võrdled tollaseid teisitimõtlejaid ja „punaseid professoreid” ja lisad veel töölise, kes võib leida ennast tänavalt. Ja arvad, et siis oli parem. Kas ikka oli? Nii mõnigi neist ju saadeti keldrist otse Siberisse? Kui sa soovid ühiskonda, kus nn punased professorid võiksid vabalt rääkida ja keegi neile seda pahaks ei paneks, siis selline ühiskond saab olla ainult praegu, ainult et see „praegu” pole veel sündinud ja see ei sõltu ainult sellest, kas „punased professorid” saavad rääkida või mitte, vaid ka sellest, kas meie võime, saame ja tahame rääkida.
Me ei pea rääkima mitte sellest, kas tööline visatakse tänavale, vaid sellest, et kui seda tehakse, siis nii, et ta saaks vanast töökohast väärikalt lahkuda ning võiks uuele uksele koputama minna. Põhimõtteliselt võime ka kommunismi tahta, kuid seda ei taha isegi kunagised kommunistid, kui mõni tobuke välja arvata. Mis jälle ei tähenda, nagu oleks Marx olnud mingi kaabakas või varjatud terrorist.
Ma olen sinuga nõus, et Rüütlile tehti valimiste ajal liiga, kuid selles on süüdi iga (ajakirjanduslik) ahista­ja, mitte riigikord. Kas kusagil on teisiti, kas on kampaaniaid ilma alt- ja ülaltpoolt vööd ärapanemisteta? Meil on lisaks veel ülepolitiseeritud lähiminevik. Ideaalis võime vist mõlemad oma igatsusi väljendada nii: tahame, et meil oleks demokraatia, kus järgmine kord enam „Rüütlile” liiga ei tehtaks (ja vastaskandidaat ei kasutaks räpaseid võtteid). Kuid kui me nii tahame, peaksime igal üksikjuhul ka reageerima ja solvajale ütlema, et ta on talitanud vääralt. Vaikida oleks vale! Ja kui solvaja minu solvumisest rõõmu tunneb, siis las tunneb, mul on hea meel selliseid „kinke” teha. Muuseas, kas Rüütel andis oma solvajad kohtusse? Ei, sest ta arvas, et parem on olla ohver, st ta käitus nii, nagu oli poliitiliselt kasulikum.”

Mitte peita pead liiva alla
„Ka mina võin oma solvajale vastata külma (tapva, tarretava) vaikusega, aga kui olen kindel, et solvaja pole solvanud mitte ainult mind, vaid kogu ühiskonda, minu eriala (kirjandust) või siis hüvelise heaolu üldtunnustatud norme (kristlikku moraali, kristlust aga, pane tähele, eitab ja kritisee­rib nii mõnigi „närviline noor”), siis peaksin täitma oma kodanikukohust ja reageerima, mitte matma pead metafüüsiliste vanasõnade alla või piirduma kulissidetaguste sosinate, elektronkirjadega või anonüümsusse hajuvate netikommentaaridega. Sellest sõltub, kas „eetilis-moraalne revolutsioon” toimub või ei.
Sinu esitatud ajaloolistele tõika­dele võin lisada, et näiteks Vilde „Lu­-nastusele” anti juba selle ilmumise ajal tauniv hinnang suuresti tänu sellele, et Vilde oli oma peakangelase korterisse riputanud Marxi ja Darwini pildid, see aga ajas toonastel „mittepunastel kirjandusprofessoritel” harja punaseks. Nii et vähemalt Vildele pandi tema vaateid pahaks küll ja Vilde pidi oma ideid kaitsma, mida ta tegi, välja arvatud mainitud juhul, kus ta ka ise oma teosega rahul ei olnud. Mis tähendab aga seda, et kommunismi ja sotsialismi koll kummitas tedagi ning ta andis oma teosele vaid ühe võimaliku tõlgenduse, muutudes pimedaks peategelase, aga ka kogu sisemise suhtevõrgustiku suhtes.
Kuid kõige häirivam on, et tol ajal teose kohta langetatud hinnanguid korrutatakse senimaani ilma igasuguse kriitikata või siis lähtudes oma egost ja maailmavaatest. Nii aga olemegi jälle tagasi „vasaku” ja „parema” juures, tundub, et sel­lest pole pääsu isegi siis, kui meie ideaal on täitunud ja inimeste rahulik kooseksistents enam-vähem olemas. Kui ma viimati Jyväskylas olin, räägiti mulle kellestki kirjandusprofessorist, kes olevat oma kohalt vallandatud, kuna oli „liiga vasakpoolne,” järelikult siis kommunist.”

Ajatunnetus näitab ühiskonna kvaliteeti
Aarne Ruben: „Vallandamisvabu ühiskondi on läbi ajaloo püütud luua, seda meie lapsajakirjanikud ei tea. Ja vallandamisvaba ühiskond ei ole alati tähendanud kommunismi. Mina nägin 1988. ja 1989. aastal pisikest vallandamisvaba ühiskonda maal. Olid nn seltsimehelikud kohtud, kus seltsimehed püüdsid oma kaaslase moraalset palet otseks keerata ja võtta omavahel kollektiivset vastutust, et see või teine halbade elukogemustega kodanik järgmisel päeval enam tööajast ei magaks. Inimesega nunnutati lõpmatuseni: „Ära sa nüüd enam tee, seltsimees Heintuk, seltsimehed ju ootavad sinult tegusid!” – „Mrr-rühh, ei tee...” Aga ikka tegi. Mis oli see siis teisiti kui Etienne Cabet’ ikaarlaste lii-
kumises, kes 19. sajandi USA Kesk-Läänes võrdsete ühiskonda püüdis luua? Seal söödi samas, kus töötati, lapsed olid kogukonna kasvatada, keegi kuhugi ei kiirustanud ja kuna aega oli piisavalt, oli ikaarlaste raamatukogu suurem kui raamatukogud mujal mitme osariigi peale kokku. Vallandamist ei esinenud, kuid ka erilist varandust mitte.
Inimesega nunnutamine rikub inimese küll ära, aga see ei ole ebainimlik. Niisiis sisaldab sotsialism ka positiivseid aspekte. Me ei saa süüdi mõista parteilast, kes sellist seltsimehelikku kohut organiseeris. Mina hindan sotsialistlikku ühiskonda nii, et vallandamishirmu ei tuntud. Iga vallandamine aga vabastab hulga negatiivset energiat. Kuna seda hirmu toona ei olnud, puudus pelgus homse ees ja inimesed võisid süstemaatiliselt tuhnida raamatutes. Nagu ikaarlasedki, kel oli kah aega. Ja tulemused olid käega katsutavad.
1998. aastal ütlesin Tuneesias öise lõkke ääres selle riigi turismitegelastele, et mulle ei ole vaja seletada, mis värsivorm on qassida. No siis olid kohe suured silmad: ta teab, mis on qassida! Seda õpetati ju keskkoolis, miks siis mitte teada, oletasin mina. Asja võttis kokku üks informeeritum Tuneesia härrasmees, kes sele­tas minu kohta: ta on õppinud seda koolis, sest tegemist on Nõukogude-aegse haridusega. Kuna sovetikodanikud ei pidanud ennast laenu ja liisingu nimel lõhki tõmbama, vaid neid toitis ja kattis riik, jäi neil täiesti võrreldavalt ikaarlastega avastada õpingute teel igasuguseid looduse saladusi. Puudus hirm, et mind tõstetakse homme tänavale, ma võisin veel midagi uurida Etienne Cabet’ kohta ja võtta siis õppimise alla Gracchus Babeufi naiivse kommunismi. Kant ja Descartes olid mul päris sõbrad, ma võisin nendega pärast koolist tulekut rohelises tammikus veel ja veel juttu puhuda. Ja
keegi ei kirunud,
et kuhu noormehe aeg küll kaob. Ajatunnetus an-nab märku sellest, kas inimene on filosoofilisel lainel või mitte, ajatunnetus ütleb ka ühiskonna üldise kvaliteedi kohta.
Nüüd pole enam midagi sellist: nüüd vaata sekundhaaval, et su krediitkaart miinustesse ei vaoks ja raba selle nimel iga hetk. Kui need „miinused” sulle kaela sajavad, ei päästa sind ükski filosoof. Järelikult oleme jõudmas primitiiv­se ühiskonna aja-tunnetusest industriaalsesse. Paari­­-kümne aasta pärast ei tunne Eesti ko­danik enam ajaloos ära paarikümne aasta taguseid sündmusi, ta suhtleb kaaskodanikuga ropu, pooleldi pseudo­ingliskeelse netikommentaari formaadis, pakkudes talle halastussurma ja halastusseksi. Ta peab vana kiriku­aeda „pronksjunni kõrval asuvaks trollipeatuseks”. Sealt edasi kaovad tõenäoliselt isikutunnistused ja inimese identiteeti hakkavad märkima teatised, kui palju kellelgi pangalaenu tasuda on. Lõpuks asenduvad inimeste nimed ilmselt numbritega ja reklaamimaailm hakkab olema inimeste automaatlüpsik.”
Toomas Raudam: „See vallandamis­vaba ja õdus ühiskond, millest sa räägid, oli sama, kes saatis ühe mu sõbra Siberisse (Rüütli allkirjaga, muide). Ka meil oleks praegu võimalik luua uus-ikaarlaste liikumine, keegi ei keelaks, kuid karta võib, et ega seal peale sinu ja võib olla ka minu palju rohkem liikmeid poleks, ning varsti oleks ka meil sussid püsti – nälg teeks oma töö. Vallandamisvaba riiki on raske, kui mitte võimatu luua, kui selles riigis midagi toodetakse ja on ka mingi ülejääk, mida ümber jaotada.
Ka mina kardan „kaotada tööd”, mis konkreetsetes oludes tähendab seda, et Kulka mulle ühel heal päeval enam stippi ei anna. Lausa pööraselt kardan. Aga saan aru ka sellest, et minu hirm tuleb sellest, et olen nelikümmend või nii aastat elanud valesti, oleksin ma sündinud näiteks Jyvaskülas, poleks ma kindlasti „palgaliseks” kirjanikuks hakanud, vaid omandanud mingi eriala ja kirjutanud töö kõrvalt. Väike hirm peab olema, muidu jääb ühiskond seisma. Loomulikult ei tohi see hirm ületada mõistlikku piiri, ja selles osas on meie riigil veel palju teha.”

Loomade võitlus territooriumi pärast
„Kui ma sinuga siin räägin ja oma rääkimist üles kirjutan, korrigeerin ma oma suhtumist pidevalt, kuid impulsiivselt käitun täpselt samuti nagu naine, keda eile bussipeatuses kohtasin ning kes, nähes, et suure lõõtsbussi asemel tuleb väike, ütles oma pojale: „Nii ta on, kõik käib alla, sellised nad seal riigikogus on!” Minul jälle tõmbab süda kokku ja tahaks karjuda, kui näen midagi sellist: bussi tuleb prükkar, käes pungil täis kilekotid, nägu lõkendavpunane, käed korpas ja proovib ennast pingile istutada, kui buss peatub ja bussijuht käratab oma kabiinist: „Välja! Miiis, ei kuulnud või? Kasi kohe välja, sa haised.” Ning kobibki mehike välja, ta on kaotanud inimväärikuse, aga sama on juhtunud bussijuhiga, mõlemad on oma territooriumi eest võitlevad loomad, üks aga on parem, sest tal on töö.
Muuseas, sinu ikaariajutt tõi mulle meelde Derrida raamatu „Given Time” (Antu-aeg), kus räägitakse sellest, et tõeline kink on see, mida ei saa kinkida – aeg, armastus, süda, hing. Näiteks tuuakse Lõuna-Ameerika indiaanlaste potlachi-ühiskond, mis olevat olnud absoluutselt altruistlik ning kus tunti vaid kingitusi, mida aeg-ajalt hävitati, tagasi saada ei tahetud midagi. Nagu hilisemad uuringud on selgitanud, päris nii see siiski ei olnud, mingit kasu pidi ka niisama andmisest saama.
Kuid ega ma seepärast Derridast vähem lugu pea, et ta oma teooriat praktilise näitega tõestada ei suutnud. Nagu ka sinust. Peab olema keegi, kes pidevalt tagant torgib ja küsib, kas me ikka elame õigesti. Kas meil on aega? Kas meil on hinge ja südant? Kas meie hulgas pole eetilisi kurjategijaid, kes levitavad enda ümber vihkamist ja sallimatust?”

Pronksiöö ja riigi väärikus
Aarne Ruben: „Mina toetasin Pronssõ­duri viimist surnuaeda. Lugesin läbi ka ajaloolise õiendi Tõnismäe sõduri­-
kalmus olnud säilmete kohta. Pole usutav, et sinna maetud oleksid osalenud marodööritsemises, mis 1944. aasta septembripäevadel oli iga­päevane.
Kivisildnik kirjutas artikli, mille kohaselt tiblad on maetud trollipeatusse, ja ütles, et trollipeatusse tuleks matta teisigi tiblasid. Iseenesest vaimukas, kuid näitab, et nii mõnedki meie kirjanikud põevad teatavat ajaloolise mälu katkestust. Kõige rohkem aastaid on see koht siiski olnud Kaarli kirikuaed. See tähendab, et kui tahame neid karistada ja „matta trollipeatusse”, saaks neile just osaks eriline au puhata pühitsetud mullas. Niisiis mitte karu-, vaid just inimese teene.
Kuigi pronkssõduri äraviimise vajadus oli ilmne, ei võitle väärikas riik hauasammastega. Paljud ajaloolased põiklesid kõrvale „arheoloogiliste uuringute” sildi all toimunud hauarüüstamisest. Tehes nii riskantseid samme ja viies monumendi ära öösel, oleks valitsusel pidanud olema tagataskus plaan vene rahvusvähemuse rahustamiseks. Kuid seda ei olnud ja praeguse rahvastikuministri töö paistab sama vähe välja kui eelmise oma.”
Toomas Raudam: „Kui sa ütled, et pronkssõduri teisaldamise vajadus oli ilmne, tunnistad sa paratamatult, et tavaliste vahenditega (politsei ja Kapoga) polnud teatud kuupäevadel pronkssõduri juures enam võimalik korda hoida. Pole tõesti kerge hoida ühe käega turjast okastraati mähkunud ning ennast torpeedona samba poole veeretaval „vabadusvõitlejal”, teise käega aga toppida suud kinni täiel kõril N Liidu hümni laulval „va­bastajal.” Siiski olnuks see märksa parem kui see, millega nüüd hakkama saadi. Pealegi olid vastaspooltel võidelnud juba kokku leppinud, et kuju viiakse ära. Või kui vajadus sellest hoolimata oli, tulnuks informeerida kogu eesti rahvast, milles see seisneb, mitte teha abituid vihjeid vene spioonidele, rõhuda rahvustundele ja võita selle arvel hääli. Ka president pidanuks rääkima! Tegelikult hoiatas president sellise teguviisi eest aga juba enne.
Minu jaoks on põhiseadus püha. Kui sellega parteilise kasu nimel manipuleerima hakatakse, on mul väga valus. Kogu toimunu oli loogiline ja ettenähtav. Ja kui Ansip telekas ütleb, et tema jaoks oli juhtunu uskumatu, ei taha ma nii rumalat ja küündimatut (või lihtsalt küünilist) inimest oma peaministrina küll näha. Sellest ajast peale on Eesti tõeline monumentaalriik, üks monumendiskandaal järgneb teisele. Tööpõld on lai, terve Eesti on täis monumente, mida maha rebida, mille asemele uusi teha ning kuhu haakriste ja viisnurki kraapida!
Ühes Foorumis väitis Eiki Nestor, et mitte kõik sellest tohutust summast, mida toonane abitu jõunumber meie riigile väljakuulutamata majandusblokaadi tagajärjel tekitas, ei ole otseselt „pronksiöö” tulemus, kuid võimatu on hakata arutama, kui suur see siis õieti on, ning see pole ka vajalik. Mina näen selles vaid katset lükata ebamugav ajaloolise ja inimliku tõe tunnistamine võimalikult kaugele edasi. Mis vahet, kas nelja miljardi asemel on kaks? Kui rahvas on löödud kaheks või isegi neljaks, sest lõhed jooksevad ka „meie” ja „nende” sees, mis eetikast või demok­raatiast saab siis rääkida?”