Ameeriklasest sai eestlane

Jeffrey Vollmer tuli USA-st Eestisse 1997. aastal ja lõi siin kohe kaasa rohelise liikumise konverentsi korraldamisel. Seejärel aitas ta koos teiste rahukorpuslastega välja arendada Eestimaa Rohelise Fondi struktuuri. Kolmandaks oli ta n-ö kontroll-lugeja Tartu Teaduspargis, kus vaatas Euroopa Liidule esitatud projekte keeleliselt, aga ka sisuliselt üle.

Jeffrey Vollmer on Wisconsini Ülikooli kasvatusteaduste magister ja lõpetanud sama ülikooli kommunikatsioo­ni eriala bakalaureuse tasemel. Prae­guseks on ta elanud juba ligi kümme aastat Tartus.

Eesti on väike ja vaikne
Eesti meeldib Jeffreyle, sest siin on vaikne. Näiteks Tallinna lennujaamas ootab oma paarsada inimest lennukit, kuid seal on vaikne nagu raamatukogus. Eestlased räägivad sissepoole, nagu sisse hingates, inglise keelt räägi­takse väljapoole, sõnu intensiivselt välja paisates, võtab Jeffrey oma Eesti-kogemuse kokku.
Jeffreyle meeldib ka Eesti väiksus. Igaüks on siin tuntud ja kuulus, nagu väikses järves on iga kala suur. Suures Ameerikas tunneb inimene end väikse kalana.
USA Rahukorpus pakkus Jeffreyle vabatahtliku tööd Kasahstanis ja Moldovas, kuid ta valis Eesti, sest tema vanaisa aretas kunagi siin hobuseid. Tema eelkäijad lahkusid Eestist Ameerikasse alles 1905. aastal ja Jeffrey peab ennast Ameerika eestla­seks. Ta naljatab, et Hardi Volmer on peaaegu ta sugulane, sest neil on sarnased perekonnanimed.
2001. aastal alustas Jeffrey tööd Raatuse gümnaasiumis, kus ta oli viis aastat inglise keele õpetaja, õpetades algklassidest abituuriumini. Eelkõige andis ta vestlustunde, sest õpilastel oli vaja suhelda inimesega, kellele inglise keel on emakeel.

Keeleõpetaja linnas ja maal
7.–11. klassini harjutas ta õpilastega suhtlemist neile lähedastel teemadel, koostades teemade kohta ka portfooliod. 12. klassi õpilastel aitas ta valmistuda riigieksamiks ja teiste maade ülikoolidesse astumiseks. Nendega arutas ta juba fundamentaalsemaid küsimusi, nagu mis on inimloomus, humanism, idealism jms. Õpetas ka veenmisvõtteid, sest veenmisoskust on ülikoolide vastuvõtukomisjonidega vesteldes vägagi vaja. Näiteks visualiseerimine veenab – üksindusest kõneldes tasub kirjeldada tühja kõrbe või ulgumerd jne.
Jeffrey on õpetanud inglise keelt ka maakoolis – Parksepa gümnaasiumis. Tunnid olid nädalalõppudel, reedest pühapäevani. Kursused olid 16-tunnised ja õppijateks 12. klassi noored, kes tahtsid ülikooli astuda. „Kõik olid väga hoolsad õppijad,” ütleb Jeffrey, „unistus, mis võib teoks saada, motiveerib.”

Täiskasvanud kardavad keelevigu
Veel on Jeffrey teinud inglise keele vestluskursusi täiskasvanutele. Ta on üllatunud, et täiskasvanud kardavad palju rohkem keelevigu teha kui lapsed. Eestlased armastavad oma emakeelt nii väga, et pelgavad isegi teistes keeltes reeglite vastu eksida, arvab Jeffrey. Samas on ta vahel märganud ka vastupidist – mõni õpilane räägib inglise keelt otsekui meelega valesti, et see ei saaks liiga selgeks ega ohustaks eesti kultuuri.
Inglise keele oskamine ei tähenda ameerika või inglise kultuuri ülevõtmist, see keel on lihtsalt universaalne suhtlemisvahend selgitab Jeffrey. „Ma valdan inglise keelt väga hästi, aga see ei tähenda, et oleksin USA-st vaimustuses ja et muud kultuurid mind ei huvitaks – pigem vastupidi,” ütleb ta.
Jeffrey on ka muusikamees. Ta õpetab Tartu Rahvaülikooli laulukoori lauljatele ingliskeelsete laulusõnade õiget hääldust. See koor laulab tema meelest väga hästi jazz-ooperit, ansambli The Beatles repertuaari ja muud lüürilise alatooniga popklassikat.

Bändi- ja mängumees
Jeffrey ise armastab Billy Joeli ja Eric Claptonit ning on nende lugusid oma Tartu sõprade bändiga Illegardiski ette kandnud. „Põdra maja” laulab Jeffrey puhtas eesti keeles, selle õpetas talle selgeks poeg Henrik.
2006. aastal käivitas Jeffrey Vollmer oma keelefirma The English Language Resource Centre (ELRC), kus huvilised saavad inglise keelt harjutada ja muid keeleteenuseid.
Eesti hariduspoliitikutele paneb Jeffrey Vollmer südamele, et õpilased igatsevad noori õpetajaid ja neid võiks kooli tuua kas või alternatiivteenistu­se kaudu. Õpetada peaksid oskama kõik, siis oleks ühiskonnas palju parem, ütleb ta.
Kui Ameerika koolilt midagi üle võtta, siis maskottide traditsiooni, arvab Jeffrey. Oma maskott võiks olla igal koolil ja klassil. On ju suur vahe, kas oled võistlustel „Oravate” või 6.b poolt. Lapsed armastavad mängulisust.
Eesti õpetajatele ütleb ta: „Olge innovaatilised ja te võidate õpilaste lugupidamise.”