Haridusministeeriumil on uus kantsler

 

Sirje Tohver

Repliik

Voldemar Kolga on hakanud oma tuttavatelt küsima, missugused suured lood (grand narratives) eestlaste mõtlemist mõjutavad. Lyotard on pakkunud Lääne-Euroopas suuremate mõjutajatena välja Jeesuse loo, Karl Marxi loo revolutsiooni hädavajalikkusest, Sigmund Freudi loo oma ihasid alla suruvast inimkonnast. Aga mis on eestlaste suured lood?
Tundub, et Jeesust, Marxi ja Freudi pole me eriti tõsiselt võtnud. Meil on väiksemad ja lihtsamad lood. Marju Lauristin on pakkunud eestlaste tüvitekstiks Kitzbergi „Libahunti”, sest eestlased kartvat endiselt endast erinevaid inimesi. Seda väidet kinnitavad mõningad ebameeldivad vahejuhtumid Eestisse õppima tulnud tumedanahaliste üliõpilastega ja üsna levinud hirm Eestisse saabuvate Aasia ja Aafrika immigrantide ees.
Toomas Liiv on pakkunud eestlaste suureks looks Lutsu „Kevadet”, leides paraku sealtki nii ksenofoobiat kui ka rassismi. Saksa poistega läheb kaklema isegi õrnahingeline Arno, indiaanlaste hävitamist Ameerikas ei pea „Kevades” keegi taunimisväärseks, raamatu peategelane samastab end kõhklusteta tugevama poolega, Kentuki Lõviga, ja proovib lõpnud kassi peal skalpeerimistki. Laste süütud mängud muidugi, kuid ikkagi...
„Libahunt” ja „Kevade” on kindlasti meie suured lood, mis on paljudel eestlastel nii mõtetes kui ka tunnetes, kuid kas nende lugude aeg ei hakka läbi saama? Kui lugeda koolikirjandeid, kohtab seal Kitzbergi ja Lutsu nime üliharva. Kirjanditest jääb mulje, et lastel on kõige rohkem mõttes eesti rahva enda lugu. Kirjutatakse rahvast, kes on murdnud kangelaslikult läbi sajandite, arvult väike, kuid vaimult suur, on laulnud ennast vabaks, elanud viis tuhat aastat paikselt.
Patriotism on muidugi tore, kuid tahaks ka avaramaid narratiive. Soomlastel on kuulus Nokia, kuid neil on teisigi toredaid lugusid! Joosep Tootsi ja Ameerikaga seoses on kohane märkida, et mitukümmend tuhat soomlast spondeerib Kolumbia ja Peruu vaeste laste õpinguid. Nad maksavad kinni nende õppemaksu, mis on 25–45 eurot kuus, ja seda summat kümme-üksteist aastat järjest – kuni laps keskkooli lõpetab. Samal viisil toetavad soomlased vaeste laste õpinguid Ugandas, Keenias, Namiibias jm. Soomlased ei ole juba ammu Kentuki Lõvi poolel. Maailma teises otsas elavate laste õpingute toeta­mine on soomlaste uhke grand narrative.
Kas meiegi ei vaja uusi, üle Eesti piiride ulatuvaid suuri lugusid?

9. ja 10. aprillil toimus Tartus projekti „Koolikatsuja 2006+” lõppkonverents „Oma tehtud töö on meistritöö”, mis keskendus nii seni tehtule kui ka retoorilisele küsimusele „mida edasi?”.

Seni tehtut üle vaadates tõdeti, et seda polegi nii vähe: on koolitatud 60 nõunikku ja 36 õppeasutust, läbi viidud uuringuid ning välja antud metoodilised käsiraamatud. Meeleolu oli ülev, mistõttu nimetati sisehindamist juba kui revolutsiooni koolielus, mis toetab õpilase arengut ning mille lõpptulemusena on võimalus luua uut tüüpi kool – õnnelike laste kool.
Kuna sisehindamise eesmärk on muutunud niivõrd ambitsioonikaks, ei saanud esimese päeva lõpus toimunud foorum keskenduda pelgalt helgele tulevikuusule, vaid oli lausa sunnitud esitama provotseerivaid küsimusi nii tänase päeva kui ka õnneliku homse võimalikkuse kohta.

Kas sisehindamine toetab koolide arengut?
Tublimad koolid avastasid sisehindamise kindlasti juba aastaid tagasi ja nende jaoks pole asja mõttekus kahtluse all olnudki, sest nad on sinnamaale ise jõudnud. Teisi hakatakse nüüd kohustama ning kohustamine pole kindlasti sama huvitav ja motiveeriv kui ise avastamine. Mitmed koolid on selleni jõudnud Omanäolise Kooli, Eesti Kooli Kvaliteedikooli ja eri kvaliteedimudelite kaudu, kuid enesehindamise kui arengumuutuste aluse levik ja sisuline areng on seni olnud vaevaline.
Aeg peab näitama, kas ja kuivõrd võtavad väljastpoolt nõutava süsteem seesmiselt omaks ka need, kes ise selleni veel jõudnud pole. Loodetavasti jätkub riigil ja eelkõige meil endil piisavalt kannatlikkust, et oodata ära kogu meie koolimaailma sisemiste veendumuste laiapõhjaline uuenemine.
Praegu tundub, et suurim kasu sisehindamisest võiks olla koolikultuuri kvaliteedinihe. Koolikatsuja projekt on vähemalt osalejaile andnud lootuse uue hingamise tekkele, sest taas on huviorbiidis strateegiline juhtimine, visioon, põhiväärtused, toimivuse mõõtmine jms.

Kas osava paberimäärimisega saab ära petta?
Kindlasti on üks võimalik ohuallikas uue bürokraatiavaldkonna tekkimine ning miski ei välista võimalust, et sisehindamisse suhtutakse formaalselt: riik käsib, seepärast teeme, st õpime selgeks uue aruandlusvormi perfektse koostamise. On ka selline võimalus, et kuna seni pole päriselt selge, kes neid aruandeid loevad, mis nendega tehakse, milline on nende osatähtsus koolidele hinnangute andmisel jne, võib koolides tekkida n-ö kaks raamatupidamist. Esimene on võimete piires aus analüüs koolile endale ja teine „veidi” ilustatud variant riigile, koolipidajale jne.
Omaette probleem on kindlasti seegi, kust võtab riik suutlikkuse nõustada ja vormistada üle tuhande sisehindamise aruande, mis kahe aasta pärast korraga uksele koputavad. Peab ju igale koolile andma nõuniku ja üks nõustamisprotsess vältab vähemalt kuu aega. Tehti ettepanek hajutada see protsess paari-kolme aasta peale.

Kas hindame seda, mida peab?
Küllaltki keeruline on kooli seesmist arengut väljapoole aruandevormis kirjeldada, sest konkreetse kooli protsessides mitteosalenule jääb üht-teist nagunii arusaamatuks. Peamine soovitus koolile on muidugi jälgida ja hinnata ning analüüsida ja parendada neid valdkondi, mis talle tõesti olulised on. Seega peab kool ise teadma, mis on oluline, ning valima ka sobiva analüüsivormi. Hindamise formaat on põhimõtteliselt vaba, on vaid teatud hulk kohustuslikke mõõdikuid, mida peab kajastama. See aga tekitab peavalu sisehindamise nõunikele, kes peavad oma aruande kirjutama formaadis, mis järgib riiklikult kinnitatud sisehindamise formaati.
Ministeeriumi tehtud uuringust selgus praegune seis: 44% haridusasutustest kasutab enda loodud hindamismudelit ja 25% HTM-i poolt soovitatut, ülejäänud 31% kas ei teadnud, millist mudelit nad kasutavad, või kasutasid mõnd muud (TQM, Malcolm Baldridge, Merlecons jne) tunnustatud/autoriteetset eneseanalüüsi vormi.

Milline on nõunike ja nõustatavate tase?
Kindlasti saavad väga määravaks nii nõunike tase kui ka kooli avatus koostööle. Ülalt alla kontrolli asemel peaks oluliseks kujunema nõuandev ja toetav koostöö välishindajaga (nõunikuga). Koolidele antud võimalus minna alternatiivset ehk konkreetsele koolile sobivat teed võiks tekitada seesmise aktiivsuse, entusiasmi ja tegeliku vastutustunde.
Kindlasti on tore, kui ülalt kontrollimise kõrval hakkaks domineerima sisemise motivatsiooni arendamine, mida targalt ja mõistvalt peegeldab kooli tulnud sisehindamise nõunik, ning ka väikevalla kool võiks olla sama tubli kui suure linna eliitkool. Kuid kas meie võistluslikus edukultuuris on see võimalik, kas nõunikud ikka on head nõuandjad või hoopis välisluurajad? Neist hirmudest on kindlasti raske üleöö vabaneda ja praegu õpivad kõik. Nõunikel on 1–2 nõustamist tehtud ja projektis osalenud koolidel esimesed hindamiskogemused käes ning REKK-i sisehindamise osakond üritab kasvada usaldusväärseks partneriks.

Kas sisehindamine aitab jõuda arusaamisele, milline on hea kool?
Küsimus on oluline, sest sisehindamise ideoloogide väide on, et õigesti rakendatuna toetab sisehindamine lõpptulemusena õpilase arengut ja loob uut tüüpi kooli – õnnelike laste kooli. Jah, ma tõesti tahaks seda uskuda, siis oleks, mille nimel elada. Paraku pean ma kiuslikult küsima, kas praegune sisehindamise formaat ja sisehindamise hindamise formaat väljendavad arusaamist heast koolist. Sellele ei osanud foorumil keegi vastata, kuigi, jah, lõpuks öeldi, et kui sisehindamise aruanded on kõik REKK-is koos, siis seal kirjas olev parim kogemus kokku ongi hea kool.
Nii võibki ju olla, seniks lähtun aga elutarkusest, et olulisem on teel olemine kui kohale jõudmine.

P.S. Foorumil osalenud võivad öelda, et me (Ardi Paul, Toomas Kruusimägi, Ale Sprenk, Erkki Piisang, Olev Salu­veer) ei rääkinud päris nii, nagu siin kirjas on. Jah, nii ongi – foorum oli pigem lõbus improvisatsioon eespool kirjeldatud probleemide ümber.

Kas emakeele riigieksam peaks või ei peaks koosnema üksnes kirjandist?

Priit Ratassepp, Tallinna Kuristiku Gümnaasiumi emakeeleõpetaja:
Kirjandil on väga palju puudusi, mida on imetlusväärse järjekindlusega tutvustanud Märt Hennoste. Ei hakka neid kordama, esitan mõned, mis esimesena hinge närivad.
Kas te kunstiõpetuses kujutaksite ette kohustuslikku riigieksamit? Igaüks peaks joonistama pildi, mi-da hinnataks sarnaselt kirjandiga – selge see, et andekamatel on eelis.
Kirjand võimaldab valetamist – sada punkti on võimalik saada sellise teksti genereerimise eest, millest kirjutaja ei usu sõnagi, kuid mis „meeldib” hindajatele.
Kirjand on eluvõõras. See on ainuke eksam, kus väga hea tulemuse võib saavutada pähetuupimisega. Kindlasti on võimalik luua piisavalt üldine Eesti-teemaline tekst, mida saaks eri teemade puhul pisikeste kohendamistega kasutada. Pealegi, kellegi tsiteerimiseks tuleks tsitaadid samuti pähe tuupida, sest lisamaterjali kasutada ei tohi.
Kirjandi hindamine, eriti keskmise headusega tööde puhul, võib hindajati lubamatult suures ulatuses kõikuda.
Nii mõnigi leiab, et vähemalt kolme lehekülje pikkuses kirjandis väljendatud mõtted saaks märksa lühemalt ära öelda. Miks mitte? Ehk oleks lahenduseks kirjandi ma-hu määramisest loobumine. Niigi on suurem osa õpilaste kirjanditest tapvalt igavad, väljavenitatud ja ebaoriginaalsed – kindlasti ei näita need küpsust, pigem vastupidi.”

IVIKA HEIN, Tartu Miina Härma Gümnaasiumi emakeeleõpetaja:
„Riigieksami muutmine osaoskuste testiks oleks kahetsusväärseim eksitus viimase aja hariduselus. Sellega alavääristataks eesti keele õpetust ja vähendataks lugupidamist aine vastu, muutes selle grammatikareeglite tuupimiseks. Kes teab, missuguseid erandeid riigieksamil küsitakse, kas Rooma ja araabia numbrite erinevust või mustasõstramoosi/mustsõstramoosi valimist. Praegu saab õpilane kahtlasi keelendeid ÕS-ist kontrollida, sest tähtis on osata täpselt, loogiliselt, ilmekalt ja muidugi ka õigekeelselt oma mõtteid väljendada. Arendus osaoskuste suunas oleks regress. Peaksin mõistlikuks hoopis vastupidist arengut, mis arvestab modernset maailma ja infoühiskonna võimalusi. Näiteks võiks essee või alustekstil põhineva arutluse kirjutamisel kasutada lisaks elektroonilist ÕS-i või muidki allikaid.
Praeguse eksami peamist puudust – hindamise subjektiivsust – on võimalik vähendada ja seda on hindamisjuhendi pideva täpsustamisega juba edukalt tehtudki.
Teine probleem, et kirjand eeldab loovust, mida kõigile võrdselt antud pole, laheneks, kui võetaks kasutusele alustekstid.
Mõtlemisvõime, arutlusoskus ja loovus on võtmeväärtused, mis aitavad elus toime tulla. Riigieksami vorm peaks vajalike vilumuste kujundamist soosima. Osaoskuste eksam seda kindlasti ei tee, seega oleks see emakeelevaenulik.”

AIMUR LIIVA, Tiigrihüppe SA projektijuht:
„Ma ei ole kirjandi põhimõtteline vastane. Kui tehtaks näiteks koolisiseseid või koolidevahelisi kirjandiüritusi, nagu laulu- või tantsukonkursse, oleks kõik väga hästi. Aga kahjuks see ei ole nii. On hoopis
nn riigikirjand, mille abil määratakse noorte saatust ehk konverteeri-takse kunstilisi tekste riigieksami punktideks. Ehkki ainus meetriga mõõdetav asi on kirjandi puhul õigekiri.
Kirjandist on kujunenud midagi religioosse riituse sarnast, millest väga paljudel on valus loobuda. Eri kultuurides on teatavasti erinevad riitused. Meil on selleks kirjand, mille puhul tihti kasutataksegi täpsustavat nimetust „küpsuskirjand”.
Paar aastat tagasi oli ETV-s dokumentaalfilm Lõunamere saarte pärismaalastest. Ühe saare omad said mehe staatusesse siis, kui olid kaika ja paljaste kätega haikala kinni püüdnud. Teised ehitasid kõrge bambustorni, sidusid liaani otsapidi jalgade külge ja sooritasid midagi benji-hüppe sarnast. Erinevalt kirjandist on hainahk ja terved kondid täiesti üheselt mõõdetavad suurused. Selles mõttes on pärismaalaste meetodid oluliselt objektiivsemad.”

MAIA RÕIGAS, TÜ eesti ja üldkeeleteaduse instituudi eesti keele õpetamise metoodika dotsent:
„Üksnes kirjandist ilmtingimata ei peaks, küll aga ei võrdsustaks ma leheküljepikkust lühiteksti praeguse kirjandiga, mis demonstreerib lisaks arutlus- ja argumenteerimisoskusele ka kirjutaja õigekeelsuspädevust, sõnastusoskust, stiilitunnet, lugemust ja maailmapildi avarust.
Aegade jooksul on mul olnud võimalus lugeda väga häid, huvitavaid, sisutihedaid ja isikupäraseid eksamitöid: erineva tonaalsusega ja erinevate hoiakutega. Ja sellest võimalusest on kahju ilma jääda.
Väga pessimistlik olen luuleinterp­reteerimisülesannete suhtes. Mis õigus on hindajal öelda, et kirjutaja saab luuletusest valesti aru? Aga just viimast kehv hinne tähendakski.”

Tahaks meenutada, aga alati ei tule meelde

Gabriel Garcia M?rquez, kes sajandi­pikkusest üksildusest kirjutas, on öelnud, et elu ei ole mitte see, mis me elasime, vaid see, mida me sellest mäletame. Tõdemus sobib kommentaari aprillikuust, mil tähistame ühteaegu 800 aastat muistse vabadusvõitluse algusest ja 20 aastat esimestest Tartu muinsuskaitsepäevadest, kui avalikku kasutusse tulid taas sinimustvalged lipud. Neile, kes siis tõrvikurongkäigus ülikooli peahoone eest üle Toomemäe Eesti Üliõpilaste Seltsi maja juurde marssisid ning seal kolme lipu – sinine ja must ja valge –
all tõrvikute paistel kõnelesid ja kõ-nesid kuulasid, on see meeles ka kui rahvarinde tegeliku tekke algus.
Nüüd, 20 aastat hiljem küsivad need, kes igaks juhuks kuskile ei läinud ega kedagi ei kuulanud, kas see sadu tuhandeid inimesi kaasa kiskunud rinne ei olnud mitte KGB algatatud asi. Ühed küsivad ja teised vastavad, et ei olnud, sest mingeid dokumente selle kohta ei ole päevavalgele tulnud.
Selle koha peal jääb siinkirjutaja mõttesse, küsides omakorda, mis üldse võis N Liidus juhtuda ilma KGB osaluseta. Tolles riigis kehtis üks teine loogika, mille põhjal kõlbas väita, et NSV Liidus aatomipomme kindlasti ei toodetud, sest neid ei olnud Odessa turul keegi kunagi müünud. See riik on meil meelest läinud, ja jumal tänatud. Aga kui me toonast konteksti ei suuda mälus taastada, ei tule meil ka kuigi õigesti meelde, mis me siis tegelikult tegime ja mõtlesime.
Paar nädalat enne kuulsaid muinsuskaitsepäevi oli veel kuulsam loome­liitude ühispleenum, millest nüüd kuulukse, et seal tuldi välja Eesti Vabariigi taastamise ideega. Ei mäleta, et oleks tuldud. Üks vaat et kõige ilusama häälega eesti mees hüüdis kõuehäälselt saali, et ta ei tahaks kuuluda NLKP-sse, vaid sellesse parteisse, kuhu Hendrik Allik noorpõlves astus. Unistus iseseisvast EKP-st oli aastal 1988 suur julgustükk. Et elu läheb kord edasi sootuks ilma komparteita, võis ju mõnel meeles mõlkuda, aga sellest ei räägitud. EKP-lased olidki Baltikumis viimased, kes NLKP-st lahkusid. Kaks praegugi tublit kuulsat meest näiteks raiusid viimse lõpuni nagu rauda, et seda parteid nad ei jäta. Kui just välja ei visata.
Eesti territooriumi elanikest kuulus kompartei ridadesse 100 000 inimest. Tragimad neist on hiljem kõva häälega selgitanud, et astusid sinna kommunismiehitamist seestpoolt õõnestama. Nad jätavad tun­nistamata, et parteipiletit oli paljudel neist raskem maha panna kui punast passi. Parteipilet andis oma­moodi aadliseisuse, omad haiglad ja puha. Ja nüüd äkki olid inime­sed nagu ühtemoodi, sama väärt, ühed matsid kõik. Sellega ei ole igaühel olnud kerge leppida.
Üleskutsega teha vabariik tagasi, tuli lauluväljakul mitu kuud hiljem välja tollal eelkõige muinsuskaitsemehena tuntud Trivimi Velliste. Ja sai igati edumeelses pressis kõvasti sugeda, et ei tohi ikka Gorbatšovi niimoodi alt vedada. Novembris 1988 sündis suveräänsusdeklaratsioon, sest võõrapärane „suveräänsus” oli
kuidagi viisakam sõna kui maa­villane „iseseisvus”. Ja kes see käskis meil sinna juurde sokutada veel uue liidulepingu projekti? Ah et olime kavalad, astusime edasi samm-sammult? Mina küll ei usu. Tegime nii palju, kui 50 aastat puhanud poliitiline mõistus parajasti välja kandis.
Üks ehitajana kuulsaks saanud mees, kes siis, kui perestroika peale hakkas, oli just kõik koolid läbi saanud, ütles kord üle suure auditooriu­mi, et tema on kõige eest, mis tal on, tänu võlgu Gennadi Janajevile, kes augustiputši aegu täitis Krimmi kupatatud Mihhail Gorbatšovi asemel suure riigi presidendi kohuseid ja kukkus juba esimesel putšipäeval jooma. Riik kukkus juhtideta kokku, meie lipsasime rusude alt välja.
Iial sa ei tea, millal vabaks võid saada. Kogu aeg pead valmis olema.

Virve Liivanõmm

Ministeeriumis

14. aprillil oli minister Tõnis Lukas visiidil Helsingis. Ta külastas Roihuvuori kooli, kus üle kümne aasta on õpetatud eesti keelt ja Eestist pärit lapsi. 14. aprillil korraldas Ameerika Kaubanduskoda Eestis koos HTM-iga õpetajatele seminari „Tunne oma õigusi”. Selgitati, mida peaksid õpetajad teadma intellektuaalomandist ning kuidas nad saavad oma õigusi paremini kaitsta. Seminari avas HTM-i kantsler Janar Holm. 15. aprillil osales minister Tõnis Lukas Eesti ning Soome Teadus- ja Arendusnõukogu ühisistungil.16. aprillil korraldas HTM Tallinna esinduses infoürituse vene koolide üleminekust eesti­keelsele aine­õppele gümnaasiumiastmes. TNS Emor tutvustas ministeeriumi tellimusel tehtud uuringu „Eestikeelne aineõpe vene õppekeelega koolide gümnaasiumiastmes: mitte-eestlaste teadlikkus ja suhtumine ning seda mõjutavad tegurid” tulemusi. Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimees Margus Allikmaa andis ministeeriumile üle vene õppekeelega koolidele mõeldud heliraamatu „Hüvasti, 20. sajand!”. Üritusel osalesid minister Tõnis Lukas, asekantsler Katri Raik ja rahvusvähemuste hariduse osakonna juhataja Irene Käosaar. 16. ja 17. aprillil oli Väi­ke-Maarjas Ferdinand Johann Wie­de­man­ni rahvusvaheline keelekonverents „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa”. Minister Tõnis Lukas an­dis kõikidele Wie­de­manni keeleauhinna pälvinutele üle laureaadistaatust tõendava rinnamärgi. 19. aprillil peetakse Peterburis eesti keele päeva. Päeva korraldavad HTM, Eesti Emakeele Selts ja Peterburi Eesti Selts.

Sõnumid

Arutati riikliku õppekava arendamist
Möödunud nädalal korraldas Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus Tal­linnas kahepäevase seminari põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava ainekava koostavatele ekspertidele. Tegemist oli REKK-i sissejuhatusega õppekava arendusprotsessi uuele etapile, kus osalejad tutvusid põhjanaabrite õppekavakogemusega ja arutlesid õppekava valukohtade ning arendusprotsessi üle.
Õppekava arendamise aluseks võetava lähteülesande kinnitas õppekava nõukogu veebruaris ning see näeb esmatähtsana õpilaste ülekoormatuse vähendamist, õppe paremat vastavust eesmärkidele ja kasutatavale ajaressursile, õppekava osade suuremat lõi­mitust ja arusaadavust.
Uut riiklikku õppekava plaanitakse rakendada koolides alates 2010/2011. õppeaastast.
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Seadusemuudatus toetab eesti keele õpet
Möödunud nädalal võttis riigikogu vastu koolieelse lasteasutuse seaduse, erakooliseaduse ja huvikooli seaduse muutmise seaduse, mille eesmärk on viia õppekava ülesehitus kooskõlla koolieelse lasteasutuse uuendatud õppekavaga. Kõige olulisem muudatus on eesti keele kui teise keele õppe laiendamine koolieelses lasteasutuses ja sel eesmärgil kohalikele omavalitsustele toetuse eraldamine.
Pärast seadusemuudatust valitsusele kinnitamiseks esitatav koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava rõhutab mängu osatäht­sust õppe- ja kasvatustegevustes. Kehtivas õppekavas esitatud planeeritud tegevuskordade määratlemine raskendab üldõpetuse ja erinevate metoodikate rakenda­mist. Õppe- ja kasvatustegevus muutub paindlikumaks. Õppekavasse lisanduvad seni käsitlemata valdkonnad, nagu eesti keele kui teise keele õppekorraldus, mängu- ja õpioskused, sotsiaalsed ja enesekohased oskused, erivajadusega lapse arengu toetamine, koostöö lapsevanematega. Uuenenud õppekava täpsustab lapse arengu eeldatavate tulemuste kirjeldusi, esitab need valdkonniti ning kooskõlastab need põhikooli esimese kooliastme ainekavadega.
Alushariduse raamõppekava arendamise vajadus tulenes kasvatusteadu­se arengust ja mõni aasta tagasi läbiviidud õppekava rakendusuuringu analüüsist, mille tegid ühiselt HTM, REKK, üleriigiline alushariduse nõukogu, maakondade haridusosakonnad, Alushariduse Juhtide Ühendus ning Tartu Ülikooli Õppekava Arenduskeskus.
Sõnumid edastanud
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

2,37 miljardit teadusele ja kõrgharidusele
Euroopa Liidu tõukefondide rahastamisel kõrgkoolide ning teadus- ja arendus­asutuste õppe- ja teadustöö hoonete projekteerimiseks, renoveerimiseks või ehitamiseks laekus kõrgkoolidelt, teadus- ja arendusasutustelt 38 projektikavandit kogusummas 4,1 miljardit krooni. Euroopa Liidu tõukefondide toel rahastatakse projekte 2,37 miljardi krooni väärtuses. Tegelik vajadus on aga veelgi suurem. Vabariigi Valitsusel tuleb teha rasked otsused.
Esitatud ettepanekuid analüüsis ekspertide kogu, mis praeguseks on jõudnud tingimuste kohta läbirääkimisteni. Toetudes töörühma koostatud eelistusnimekirjale, esitab haridus- ja teadusminister investeeringute kava eelnõu valitsusele kinnitamiseks.
Laekunud 38 investeerimisettepanekust 22 koguväärtusega 1,5 miljardit krooni esitati kõrghariduse infrastruktuu­ri nüüdisajastamiseks ning 16 taotlust kogusummas 2,6 miljardit krooni teadus- ja arendustegevuse infrastruktuuri nüüdisajastamiseks. Paraku on võimalik kõrghariduse infrastruktuuri investeerimisettepanekuid rahastada vaid 0,78 miljardi krooni ja teadus- ja arendustegevuse infrastruktuuri investeerimisettepanekuid 1,59 miljardi krooni ulatuses.
Investeeringute kava eelnõu soovib HTM esitada valitsusele kinnitamiseks mais ning kinnitatud kavas nimetatud taotlejad saavad õiguse esitada taotlus sihtasutusele Archi­medes.
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Õismäe Humanitaargümnaasiumi saksa keele süvaõpe ja ladina keel pidasid juubelit
7.–11. aprillini toimus Õismäe Huma­nitaargümnaasiumis järjekordne võõrkeelte nädal. Tänavu mahtus sellesse kaks tähtpäeva: 30 aastat saksa keele süvaõppe ja 20 aastat ladina keele õpetamise algusest.
1993. aastast õpetavad TÕHG-s saksa keelt ka programmõpetajad Saksamaalt. Juba üheksandat aastat töötab koolis Ivo Henry Rösel. Programmõpetajad on 1997. aastast toetanud TÕHG gümnasistidel rahvusvahelise saksa keele eksami – DSD II – sooritamist. 2007. aastal sai vilistlane Helen Holm heade eksamitulemuste eest täisstipendiumi Saksamaa kõrgkoolis õppimiseks. Neiu valis Tübingeni Ülikooli.
9. aprillil toimus 7.–9. klassi õpilastele aulatund „Ladina keel – Õhtumaa emakeel”, esinejateks ladina keele õpetaja Kristiina Leinemann ja humanitaarklasside gümnasistid. Ladinakeelsete tekstide (Cornelius Tacituse „Germania”, Läti Henriku kroonika, kuninganna Kristiina kooliseadus) ja nende eestikeelsete tõlgete toel heideti pilk Eesti vana-, kesk- ja uusaega.
Aulatunniga tähistati kooli klassikalise filoloogia ümmargust tähtpäeva – ladina keele õpetamise algusest TÕHG-s möödub tänavu 20 aastat, aastail 1988–1996 õpetati ka kreeka keelt. Kõik aastad on õpetajaks olnud Kristiina Leinemann, 1999. aastast lisandus Maarika Mark. Ladina keele alal on Õismäe Humanitaargümnaasium pikima traditsiooni ja mahukaima ladina keele õppega üldhariduskool Eestis.
10. aprillil toimus süvaõppe 30. aastapäevale pühendatud saksakeelne õpilaskonverents, millel osalesid saksa süvaõppeklasside õpilased ja Berliini külalised. Konverentsi avas direktor Piret Hiisjärv, tervitussõnu ütlesid saksa keele õpetamise koordinaator E. J. Barthelmeh Saksa Suursaatkonnast ja Saksa Gümnaasiumi saksa osakonna juhataja H.-P. Wahring. Berliini Humboldt-Gymnasiumi delegatsiooni juht õpetaja B. Zimmermann kõneles TÕHG ja oma gümnaasiumi pikaajaliste sõprussidemete eri etappidest. Konverentsile olid kutsutud kooli endised saksa keele õpetajad.
Õpetaja Helle Kasesalu tutvustas kooli saksa keele süvaõppe ajalugu ning Ivo Henry Rösel kõneles Saksamaast ja saksa keelest Euroopas. Programmis oli üheksa õpilasettekannet – viis tallinlastelt ja neli berliinlastelt. Kolm ja pool tundi kestnud konverentsi täitsid sõnalise osa kõrval saksakeelsed laulud, luuletused ning eesti noorte rahvatants.
Saksa keele süvaõppe aastapäevale pühendatud nädalal 5.–12. aprillini viibis Tallinnas õismäelaste sõpruskooli –
Berliini Humboldt-Gymnasiumi delegatsioon. Nädala raames viibisid külalised ja võõrustajad kahepäevasel ekskursioonil Ida-Virumaal, tutvusid Tallinna vanalinnaga, käisid bowling’ut mängimas ja veetsid ühiselt vaba aega peredes.
8. aprill oli inglise keele ning 14. aprill vene keele päev. Võõrkeeltenädala lõpetas eesti ja saksa õpilaste ühine keelealane mälumäng 14. aprillil. Mälu­mängu eestvedajaks oli õpetaja Andres Kasesalu. Teadmisteproovi võitsid Ökulid, st Õis­mäe Humanitaargümnaasium õpilased.
Kahte kooli ühendavad koostöösidemed juba 1989. aastast.
Jaan Õispuu, Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasiumi arendusjuht

Tammsaare nädal Tallinna Ülikoolis
TLÜ eesti keele ja kultuuri instituudi
kirjanduse osakond ning A. H. Tammsaare Muuseum korraldavad 21.–24. aprillini Tallinna Ülikoolis Tammsaare nädala.
     21. aprillil algusega 12.15 – külaskäik Tammsaare juurde (Koidula 12 A).
Kogunemine TLÜ keeltemaja fuajees kl 12.
     22. aprillil algusega 11 –
„Kõrboja peremees” (TLÜ Tallinna saal, U-218).
     Toomas Haugi loeng „Kuidas lugeda klassikat. Tammsaare näitel”. Katkendeid romaanist esitab Linnateatri näitleja Elisabet Tamm.
Pärast loengut film „Kõrboja peremees”.
     23. aprillil algusega 15 – „Põrgupõhja uus Vanapagan” (TLÜ Tallinna saal U-218).
     Priit Ratassepa loeng „Sõnatu-sõnaline maailm”. Katkendeid romaanist esitavad Linnateatri näitlejad Ursula Ratasepp ja Tõnn Lamp.
Pärast loengut film „Põrgupõhja uus Vanapagan”.
     24. aprillil algusega 16 – „Tammsaare lugejana” (TLÜ keeltemaja auditoorium K-240).
     Maarja Vaino ja Jaanus Vaiksoo ettekanded. Katkendeid Tammsaare loomingust esitavad Linnateatri näitlejad Ursula Ratasepp ja
Tõnn Lamp. Võimalus vaadata huvitavaid arhiivikaadreid. Kõik huvilised on oodatud! Sissepääs vaba. Toetab Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium

Evi Lestal 20.03.1935 – 14.04.2008

Kõikjal jälgi Su töödest ja tegudest,
mida loonud Sa aastate reas.
Elad edasi meeltes ja mõtetes,
oled alati meie seas.

Kui Arno isaga koolimajja jõudis...
Kui Evi Eiland 1955. a suvel Pala­muse kooli jõudis, ei olnud tunnid veel alanud. Nooruke õpetaja tuli ja jäi 46 aastaks siia. Õblukesest eesti keele ja kirjanduse koolmeistrist sai Palamusel aega­mööda väga tubli, aktiivne maa sool. Eilandist sai Lestal oma kodu ja perekonnaga.
Evi oli huvijuht, tegi vastutus­rikast õppealajuhatajatööd 22 aas­-
tat. Palamuse kool sai Evi Lestalile elutööks. Kolleegidele väga inim­lik, humaanne, oma töös nõud­lik, tasakaalukas, abivalmis – nii mä­-
letavad Evit töökaaslased. Soo­ja südant jätkus kõigile. Evi oli paljudele eeskujuks. Koolis jätku­-
vad praeguseni Evi ideed, kirjan­dusõpetajana pani ta aluse O. Lutsu kirjandusnädalale, aitas väl-
ja anda almanahhid. Teda jätkus kõikjale, olgu üritused või kooli arenguplaanid. Ta jõudis olla klassijuhataja ja osaleda alevi te­gemistes: rahvatantsus, mälu­män­gudes, O. Lutsu huumori­preemia väljaandmisel, Naisseltsi töös.
Tema elutöö võrsed kasvavad praegu ja tulevikus. Selliseid õpe­tajaid on kooli ajaloos mõned. Teda austati soojade sõnade, aukirjade, tänukirjade, 2006. a Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
Nüüd austatakse Evi Lestali mälestustes ja kooli ajalukku jääb Evi Lestal alatiseks ereda tähena.
Austus ja kummardus Sinu ees, Evi Lestal! Palamuse kool langetab leinas pea.
Täname Sind
     higi ja hoole,
     ilu ja elu,
     tahtmise ja tarkuse,
     toimetuste ja tööde eest
     oma kooli,
     valla,
     kodukandi
heaks.
Oskar Lutsu
Palamuse Gümnaasium
Ärasaatmine 19. aprillil kell 12 Palamuse Gümnaasiumi saalist.

Gustav Haller 29.10.1947 – 14.04.2008

Meel kurdub vahest nagu tuules laine,
tuul puhub, heidab, ära küsi, kust...

Lahkunud on Sõmerpalu Põhikooli kauaaegne direktor, teenekas haridustegelane, koolijuhtide ühenduse liige ja pikaaegne vallavolikogu esimees.
Gustav Haller sündis Võrumaal
Lõõdla järve ääres lihtsas taluperes. Haridus­janu ja edasipüüdlikkus viisid ta pärast põhihariduse omandamist Tartu Pedagoogilisse Kooli. Järgnesid tööaastad Linnamäe Eriinternaatkooli matemaatikaõpetajana. Kõrgkooliaastad 1991–1995, lõpetatud cum laude, ja vastutusrikas direktoriamet Sõmer­palu Põhikoolis kulgesid paralleelselt. Energia ja jõudu jät-
kus ka valla­volikogu töös osalemiseks ja aastaid volikogu esimehena piirkonna elu edendamiseks.
Gustav Haller oli tunnustatud ja armastatud nii kolleegide kui ka õpilaste poolt. Aastal 2002 pälvis ta Võrumaa aasta õpetaja tiitli.
Juhina oli ta eriline oma nüüdisaegsete vaadete ja ideede poolest, mis on muutnud Sõmerpalu Põhikooli algusest peale konkurentsi­võimeliseks ja andnud võimaluse õpilastele oma kooli üle uhkust tunda. Tema ideed ja suunad innustasid õpetajaid astuma ühte jalga ja taotlema parimat. Juhina oskas ta valida pädevat kaadrit, leidis arengu- ja enesetäien­dusvõi-malusi, oli avatud uuendustele.
Gustav Haller oli Võrumaa Koolijuhtide Ühenduse asutajaliige ja juhatuse kauaaegne esimees. Eesti haritlased tundsid teda kui aktiivset koolijuhtide listi kasutajat ja arvamuse avaldajat, väsimatut koolielu arengut pidurdavate elu­võõraste reformidega võitlejat.
Tunneme valusalt puudust Gus­tav Halleri naeratusest ja naljadest, tema sõbralikust ja kindlast kohal­olekust.
Sõmerpalu Põhikool
Võru Maavalitsuse
haridus- ja kultuuriosakond
Võrumaa Koolijuhtide Ühendus
Sõmerpalu Vallavalitsus ja volikogu
Oskar Lutsu
Palamuse Gümnaasium
Ärasaatmine 19. aprillil kell 12 Palamuse Gümnaasiumi saalist.

 Ässad Jõgeval

150 õpetajat üle Eesti pidas koolivaheajal Jõgeva Ühisgümnaasiumis maha ambitsioonika nimega võrkpalliturniiri „Ässad”. Eesti Koolispordi Liit korraldas turniiri juba 15. korda. Sellest võttis osa rekordarv võistkondi – 18. Teist aastat järjest läks võidukarikas Nõo Reaalgümnaasiumi õpetajatele Võrumaa ja Põlvamaa koondvõistkondade ees. Võõrustajad jäid neljandaks. Teise liiga võit läks Ida-Virumaa õpetajatele.
Nime „Ässad” kannab turniir eesmärgiga rõhutada sportivate õpetajate soliidset iga. Sellel võistlusel on naisõpetajate vanuse alampiir 35 ja meesõpetajatel 40 eluaastat. Esimeses liigas oli võistkondi 14 ning teises liigas neli. Teise liiga eripära on, et väljakul viibivate võistlejate vanuse summa peab ületama 290.
Jõgeva ÜG on „Ässade” võõrustajaks turniiri algusest peale. Võistluse hing ja peakorraldaja on Jõgeva ÜG majandusdirektor Raul Kull, 15-kordne peakohtunik kehalise kasvatuse õpetaja Rainer Võsaste ning pallimängu kohtumõistjad õpetajad Etna Leppik ja Hille Kirpu.
Korraldustiimile jagub koolispordi liidul ainult kiidusõnu. Läbi aegade on turniirist osa võtnud 265 õpetajat, kõige rohkem – 42 – Tartumaalt. Väga paljude koolide võistkonnad on turniiril osalenud algusest peale. Kõik võistlused on kaasa teinud Mart Märand Nõo Reaalgümnaasiumist ja Oskar Pettai Tootsi koolist.

c   

Mõte

Oktoobri viimastel päevadel istusin Rootsis, lastekaitseorganisatsiooni Röda Barn koolitusel. Kuuldes ikka samadest probleemidest – koolivägivald, vaimsete väärtuste asendumine kaubanduslikega, vähemuste hädad mitmekultuurilises klassis, vastukaaluks õpetajate pidev valmisolek nr 1 järjekordse pahatahtlik­kuse või lihtsalt lolluse enneta­mi­sel –, hakkas peas tiksuma naljakas mõte.

Nimelt räägime palju väärtustest ja väärtuste õpetamine on väärtuskasvatuse nime all ka õppekavadesse kirjutatud. Väärtuste loend on hea ja õige. Aga kas mõni neist võiks olla n-ö võtmeväärtus, mille edendamisel teised väärtused vähema vaevaga ise kujuneksid?
Mõtlesin tüüpolukordadele. Õpila­sed omavahel kaklemas, nõrgem saab tappa. Või pekstakse nõrgemat suuliselt. Vastureaktsiooniks püüab rünnatav end kaitsta, lööb vastu, sõimab vastu – harjub lööma ja sõimama. Õpilased kaklemas õpetajaga: õrritamas, vaidlemas, tavapäraselt kogu klassiga ühe vastu. Õpetaja ennast kaitsmas, kasutades massi võitmiseks ära oma edemusi relvastuse vallas: märkus päevikus, kaebused direktorile või vanematele, politsei kutsumine, aga ka halva hinde panemine mitte õpilase teadmiste, vaid käitumise eest. Kumbki näide toodab lõppkokkuvõttes kahepoolset kurjust, osalised muutuvad järjest rafineeritumalt ebaõiglaseks, tihti ka julmaks. Kuni jõutakse olukorda, mida lahendada ei suudeta, ja raiutakse keeruline sõlm ekstreemse, harilikult jälle ebaausa võttega katki. Kui ei raiuta, jääb keegi pidevalt kannatama. Halb on mõlemal vaenupoolel.
Kas on olemas mingi võimalikult konkreetne väärtus, mis motiveeriks nii õpilasi kui ka õpetajaid hoidma ennast vaos, kui tekib tunne, et asi kisub konflikti poole? Veidi mõelnud, leidsingi võimaliku ühisnimetaja, mille alla saaks paigutada kurjale mittekurjaga vastamise ja kurja mitteprovotseerimise.

Väärikuskasvatus õppekavasse?
Kujutleme, et õpetaja õpetab lastele, et nende väärikus on puutumatu. Kuid et väärikust võib kaotada. Ja et väärikus ei kao mitte (ainult) siis, kui keegi sind solvab või alandab, vaid rohkem ikka siis, kui sa ise kellegagi ebaväärikalt käitud. Kui sa ropendad, käsitled ilusaid teemasid inetu nurga alt, kui sa nõrgemale liiga teed. Väärikuskasvatuse alla mahuks teooria: mis on väärikus ja kuidas seda on käsitletud (huvi teabe, sh ajaloosündmuste ja kuulsate inimeste vastu on lastel suur ja väärikuse nimel tehtud kangelasteod sobivad õppematerjaliks hästi, ka emotsiooni poolest). Teooriat võiks näitlikustada mitte vestlused, vaid sotsiaalteatri laadis tegevus. Miks mitte katkendid filmidest, mitte ainult „Klassist”, vaid ka „Valdisest”. Võibolla tuua sisse ka tõelist klassikat? Lapse käitumine riskiolukorras ja eneseväärikuse säilitamine või kaotamine on lapstegelastega filmide põhimotiive.
Meenutame Bergmani suurfilmi „Fanny ja Alexander”. Õel kasuisa annab poisile valida: kas juua katastroofilises koguses kastoorõli või võtta vastu kümme kepihoopi. Alexander valib viimase, kuid säilitab väärikuse. Teadlik valik. Vähem väärikas tundub Alexandri eelnev käitumine ema laula­tuse ajal: ta ropendab kõige koledamate sõnadega, mida teab, kuigi vaik­selt. Noores vaatajas võiks see segadust tekitada. Kuid Alexander lausub nilbusi nagu kaitseloitsu: ta ei taha nutta, talle on tähtis säilitada oma väärikus. Hea aine aruteluks, mis eesmärgil me mõnes olukorras ikkagi trükivabalt räägime. Et enamik õpetajaid, keda tunnen, on kaevanud: „Vähemalt korra päevas saadab keegi mind p...sse,” aga samuti kurdavad õpilased õpetajatepoolse lakkamatu hurjutamise üle, saaks vaatenurka laiendada ka õpilase-õpetaja suhetele.

Mõte on õhus
Stockholmi–Tallinna lennukis lõin lahti Postimehe. Vastu vaatas Toomas Jüriado lugu „Kas väärikas või väärakas?”. Kuigi kirjutatud hoopis teisel teemal, sobis pealkiri minu mõtetega kokku. Kuid kodus eitas mu teismeline tütar väärikuskasvatuse idee elujõulisust. Esiteks väitis ta, et väärtuskasvatuse all kõneldakse koolis ka väärikusest: koos teiste teemadega ühe koolitunni vältel. Teiseks arvas sihtrühma esindaja, et õpetajad ei suudaks asja noorte jaoks köitvalt esitada. Aga kui võtta aksioomiks, et alustatakse varakult, isegi enne kooliminekut? Kust võtta aeg, kust entusiastlik pilootide seltskond? Kuidas hinnata väärikuskasvatuse õppetöö tulemusi? On muutus nähtav kohe ja koolis või tuleb lihtsalt loota, et lapsed on väärikusest ja eneseväärikust hoidvast käitumisest vähemalt teadlikud ning võib-olla kasutavad omandatut kunagi hiljem? Nii palju küsitavusi kinnitab, et ideed tasub tõeluseks vormima hakata ainult siis, kui see nii õpilaste, õpetajate, lapsevanemate kui ka hariduse üle otsustajate arvates tõesti hea on.
Kiire töine aeg jättis mõtte ajusoppi tuhmuma. Aga nüüd, aprillis, nägin kellegi Ingridi blogi, kus öeldi: „Mõte väärikusest keerleb mul juba ammu peas, kuid tean, et ma ei suuda sõnadesse panna kõike, mida tahaks. Siinkohal kutsuks üles blogijaid kaasa mõtlema ja mõtteid avaldama: 1) Kuidas sina defineeriksid väärikust? 2) Kas väärikus on õpitav? 3) Millises vanuses hakkab ilmnema inimese väärikus?”
Tundub, et väärikuse küsimus on jõudnud paljudeni. Äkki on ühiskond huvitatud ka väärikuskasvatusest? Toomas Jüriado tõdes oma artikli lõpus: „…nii mu kõrgkool kui ka mu sünni- ja kodulinn peavad veel usinasti õppima, kuidas väärikas olla.” Eks peaks seda õppima ka kõrgkooli pürgijad. Juba alusharidusest peale. Kas oleks mõtet arendada väärikuskasvatuse kontseptsiooni Õpetajate Lehe veergudel?
Tundmatu Ingridi blogi saab tervi­kuna näha Interneti-aadressil http://ingridfromestonia.blogspot.com/.

Uus õppekava

Kui Eesti Õpetajate Liit eksisteerib…
Viimasel ajal on jälle aktuaalseks muutunud õppekava problemaatika. Ja aeg on selleks tõepoolest küps. Kui minister Lukas peatus sellel teemal juba oma uue ametiaja alguses, siis nüüd on tänu ajakirjale Haridus saanud selgemaks seegi, mismoodi ülikoolides õppekavale lähenetakse. Tundub, et seekord on tegu tõesti uue õppekava sünniga, mitte vanade õppekavade pisut teistmoodi ümberkirjutamise ja uuteks ümber nimetamisega.
Kui jälle räägitakse uuest õppekavast, peab see sedakorda olema tõepoolest uus nii sisult, probleemide lahenduselt kui ka rakendumise võimalustelt. Ja siin juba kipub kahtluseuss kallale. Kas ei väsita enne ära, kui kogu uueks õppekavaks nimetatav dokumentidekompleks on valmis? Sest uus õppekava peab haarama kindlasti enesega kaasa ka kogu senise kooli tehnoloogiasüsteemi uuendamise. Siin tahangi pisut peatuda.
Sõltumata mis tahes õppekavadest ja „hariduspoliitikast”, peab õpetaja ja õppejõud päev-päevalt oma tööd edasi tegema, õppurite ette ilmuma ja noortele pakutavate teadmiste olulisust teadvusesse süstima. Seda võib muidugi teha nii, nagu alati on tehtud, aga oleks lõpmata hea, kui pedagoog kõnniks „hariduskorraldajatest” pisut eespool, sest nii saaksid ka uue õppekava autorid millelegi reaalsuses toimivale tugineda. Tõepoolest, pedagoog saab niisuguses tulevikku vaatavas arendustöös palju ise ära teha, ootamata „ülalt” ettekirjutusi. Kui „ülaltpoolt” ei tule soovitusi, siis tuleb „altpoolt” asuda ulatuslikult uuendama, võiks öelda et isegi muutma kooli kogu õpetamise tehnoloogiat. Nii saab panna aluse vajalikele läbitöötlustele, nii teooria kui ka praktika aspektist juhistele, mis tuleb õppekavadele, nii uutele kui vanadele, lisada.
Millised peaksid olema uue õppekavaga kaasas käivad lisad?
     Õpetajate ettevalmistamise programm, selle põhipunktid, millele tuginetakse.
     Uue õppekavaga seotud õpetajate täienduskoolituse programm.
     Õpetaja tunnirežii kirjeldus (tuleb mõista ja avada õpetaja kogu tegevus tunnis).
     Koolitunni metoodika (ainetunni mõiste ei ava täielikult õppetunni ülesandeid).
     Teadmiste kinnistamise ja kontrolli vormid.
     Ainekava kui projektipõhine teadmiste tagamise vorm, võrreldes õppekavaga kui aineteülese hariduse tagamise programmiga.
     Õpetaja-õpilase elava suhtluse ja õppetehnika kasutamise juhised.
     Arenguvestluste kavandamine, läbiviimine ja tulemuste analüüs ning rakendamine.
Ei maksa arvata, et kõike juba teatakse ja et kõik tänane on kriitikata homsesse üle kantav. Samuti tuleks karta, et õppetöö selgem korraldus piirab õpetaja kui looja vabadust. Pigem vabastab selgus kahtlustest ja kobamisest, annab julgust uuteks rakendusteks, milleta ei ole loovat koolitööd. Kui õppeasutuse tööpraktikast tuleb novaatorlik aja ja inimressursi kasutus, siis on lihtsam rajada üldine õpetamis-arendustegevus adekvaatsetele teoreetilisele ja, mis eriti oluline, praktilisele tegevusele.
Kui Eesti Õpetajate Liit tõepoolest eksisteerib, ootaks sellelt nüüd küll mainitud probleemide lahkamist. Eesti Haridustöötajate Liit on teinud tõsist ja pühendumisega tööd õpetajate palgatingimuste parandamiseks. Eesti Õpetajate Liidult ootaks samasugust tööd innovaatilise õppetegevuse juurutamisel.
Kui on olemas professionaalne ja kompetentne ministeerium, kui on tugevad pedagoogide organisatsioonid ja kui riigi juhtorganid mõistavad kodanikuks kasvamise tähtsust, siis saab kool tõepoolest olla tuleviku kindlustaja kaugemalegi kui kümme aastat ette vaadates. Aga kõigepealt peavad olema pedagoogid, kes oskavad püstitatud nõudeid täita ja olla ka ise nõudlikud nende vastu, kes peavad tagama õpetajale normaalse töökeskkonna ja elustandardi.
See jutt ei olnud järjekordne jutt jutu pärast. Kasvatuse ja kodanikuks kasvamise mure on olnud südamel aastakümneid ja hea, et nüüd on sama mure ilmsiks tulnud ka nende juures, kes varem pole selle probleemi tähtsust mõistnud.
 

Kalju Luts

Kui mina olin veel väikene mees

1964. aasta väljalaske Ilmar koos õega 1958. aasta väljalaske IŽ-56 sadulas. Viimased sõidud truu mootorrattaga tegi Ilmar Tomusk siis, kui ta juba keeleametit juhtis.

Vana mootorratas

Juuresolev pilt on tehtud 1966. aastal. Istun koos oma vanema õe Astridiga isa IŽ-56 seljas, mis oli tehasest välja veerenud 1958. aastal. Sellest mootorrattast tahakski kirjutada.
Kuna meie peres oli viis last, ostis isa mootorrattale juurde veel ka külgkorvi, kuhu meid pere väljasõitudel kenasti ära mahutati. Ema istus taga.
Kui sain 16, omandasin juhiload ning sain isalt volituse ise mootorrattaga sõitma hakata. Loomulikult loobusin ma kohe külgkorvist, sest esialgu polnud mul sinna kedagi istuma panna. Kui aga pärast sõjaväge oma tulevase abikaasaga tutvusin, panin korvi jälle tagasi. Üliõpilasmalevas vedas truu sõiduriist ühel korral koguni 13 väsinud üliõpilasbetoneerijat objektilt ööbimispaika.
Kuna abikaasa Reet on pärit Kad­ri­nast, mina aga Tallinna poiss, said meist Tallinna–Leningradi maanteel töötavatele liiklusmiilitsatele head tuttavad. Kevaditi esimest korda Kuusalu miilitsapostist mööda sõites pidas tuttav militsionäär meid ikka kinni ja küsis imestunult: „Kas teie ikka veel sõidate sellega?”
Kui meid pärast Tallinna Pedagoo­gi­lise Instituudi lõpetamist 1988.–1989. aastal Kadrina keskkooli õpetajateks suunati, jätkasime sõitmist oma ustava transpordivahendiga, mis selleks ajaks juba 30 aasta vanusena ei vajanud peale generaatori kontaktide va­hetamise mingit muud hooldust.
Kadunud ämm anus meid pidevalt: „Kulla lapsed, palun ärge sõitke selle jubeda mootorrattaga, see on ohtlik, ma annan teile bussipileti jaoks raha.” Meie aga sõitsime sellega julgelt edasi.
See oli kindlasti omamoodi tore vaatepilt, kui me rattaga mööda alevit ringi põristasime, koolijütsid tee ääres lehvitamas ja hüüdmas: „Vaata, meie inglise ja eesti keele õpetaja!”
Mina kandsin sõidu ajal oma vanaisa eelmise sajandi kahekümnendatest aastatest pärit pikka kummimantlit, mille sai puidust nööpidega jalgade vahelt kinni nööpida. Peas olid meil kuuekümnendatel Saksa DV-s toodetud poolikut munakoort meenutavad kiivrid.
Abikaasa kiituseks pean ütlema, et külgkorvis veedetud aastatega omandas ta perfektselt mootorisportlase põhipädevused ning kallutas end alati õiges kohas ja õigel ajal, nii et me ka kõige vallatumates kurvides kindlalt tee peale jäime.
1995. aastal keeleametisse tööle asudes sõitsin alguses veel paar korda mootorrattaga Tallinna ja Kadrina vahet, mispeale mõned inimesed arvasid, et see pole soliidne. Siis võtsin kasutusele mulle asutuse eelmiselt juhilt pärandunud ning minu senisest sõiduvahendist 33 aastat noorema ametiauto, millest paari aasta pärast loobusin, kuna Ameerika tehnika ei pidanud Eesti teedel vastu.

Ilmar Tomusk
 

Turumajanduslik vaba kirjastamine ja seninähtamatud tehnilised võimalused on Eesti pisikesele raamatuturule toonud uued ilmingud ka entsüklopeediate vallas.

Eesti rahval on entsüklopeediatega hea seis. Kaheksaköiteline eestiaegne „Eesti entsüklopeedia” (EE, 1932–1937, täiendusköite algus 1940) kasvatab jär­jest oma väärtust ja hinda. Samas mahus „Eesti nõukogude entsüklopeedia” (ENE, 1968–1976, lisaköide 1978) on muutumas ENSV aja tegelaste elulugude ülitähtsaks allikaks. Õpilase teatmeteos ENEKE (1982–1986) anti välja tolle aja kohta maksimalistlikul tehnilisel tasemel, heal paberil ja värvitrükis. „Eesti nõukogude entsüklopeedia” - „Eesti entsüklopeedia” (1985–2000) esindab üleminekuaega kõigi selle ilmingutega: entsüklopeedia sõuab „arenenud sotsialismi” stiilist „delikaatsete isikuandmete” varjamise ajastusse.
TEA kirjastus on ambitsioonikalt realiseerimas oma kaunis kujunduses laste- ja noorteentsüklopeediat ja välja kuulutanud uue 22-köitelise üld­entsüklopeedia projekti.
Arvan, et olen üsna nõudlik ja kriitiline teatmeteoste kasutaja. Seetõttu kerkib iga uue entsüklopeedia puhul taseme küsimus.
Minu seekordse mõtteavalduse tõukeks on Tartu Ülikooli matemaatika didaktika dotsendi Lea Lepmanni kirjutis „Muremõtetega TEA entsüklopee­diast” (ÕpL, 4.04.). Ka mina olen TEA kirjastusele väljendanud oma mõningast kriitikat kõnealuse laste- ja noorteentsüklopeedia puhul ja kirjastaja on minuga teatud määral nõustunud. Minu meelest sobiks seda entsüklopeediat esitleda huviäratamise sihitlusega värvika abimaterjalina kooliraamatute juurde. Sellisena ta polegi halb. Tõsisemate eesmärkidega on ikkagi suurte inimeste entsüklopeediad.

Pole küll täpne, aga saan aru
Turumajanduslik-copyright’i­õiguslik situatsioon seab iga uue tegija üs­na raskesse olukorda. Kui ma olen õigesti aru saanud, on Eesti Entsüklopeediakirjastusel läinud korda seada ennast Eesti NSV aegsete entsüklopeediate õigusjärglaseks (kui eksin, siis palun vabandust). Sellisel juhul pole teisel kirjastajal võimalik ilma keeruliste ja kulukate tehinguteta kasutada varasemate entsüklopeediate õnnestunud formulatsioone. Kas see on päris õiglane?
Dotsent Lea Lepmann seab viidatud artiklis häbiposti TEA laste- ja noorte­entsüklopeedia paar matemaatika formulatsiooni (artiklites „liitmine” ja „mur­rud”). Minu meelest (olen Tartu Ülikoolis sooritanud kõik matemaatiliste põhidistsipliinide eksamid hinde­le „väga hea”, aga muidugi ammu) on tal mõnel juhul õigus, aga mõnes näites on tõlgendus venitatud mitte just heatahtlikuks. Mina saan küll ilma pingutuseta aru Lea Lepmanni tsiteeritud positiivsete ja negatiivsete arvude liitmise seletusest, millest Lea Lepmannil on raske aru saada. Minul jälle on raske aru saada, kuidas seda seletust saab ümber sõnastada nii, et tulemuseks on tõlgendus: 2 + 5 on suurem kui 1000 + (–1). Selline tõlgendus on kistud ja ma ei tea, miks seda on vaja esitada kui lasteentsüklopeedia formulatsioonist paratamatult tulenevat. Pigem arvan ma, et lasteentsüklopeedia formulatsioone ei peagi sõnastama nii, nagu taotletaks neis põhjani minevat semantilist analüüsi.
Ma ei taha ütelda, et Lea Lepmanni muremõtetes esitatu on põhjendamatu. On tõsi, et TEA lasteentsüklopeedias on astendamist käsitletud lihtsustatult, et kümnendmurdude käsitlemata jätmine viidatud artiklites on väga oluline puudujääk, et erineva nimetajaga murdarvude teisendamine ühisnimetajaga murdarvudeks pole vormistatud korrektselt (kuigi on täiesti arusaadav). Kuid mulle tundub, et näiteks ENEKE-se 3. köites (1984) ei ole murru ja murdarvu seletus lapsele kergemini arusaadav (kaasa arvatud kümnendmurru seletus).

Tegijad jalgratast leiutamas
Lea Lepmann kutsub kõigi erialade esindajaid TEA laste- ja noorteentsüklopeediat lugema kriitilise pilguga. Väärt üleskutse. Ent miks peaks kriitiliselt lugema ainult seda entsüklopeediat? Minu kogemused ka teiste entsüklopeediatega (kaasa arvatud suured Lääne entsüklopeediad) on sama kurvad kui Lea Lepmannil TEA lasteentsüklopeediaga. Eriti pahandav on entsüklopeediatest lugeda oma eriala või siis Eestit käsitlevaid artikleid. Selles on nähtavasti seaduspära. Entsüklopeedia mõte – olla kõigi teaduste usaldusväärne kompendium – ei ole saavutatav, kuid see ei tee entsüklopeediaid ülearuseks ega mõttetuks. Entsüklopeedia on eriline sõnaraamatutüüp, mitte eriteaduste käsitluste asendaja.
Mõistlik oleks anda Eesti vähene entsüklopeediaalane kompetents va-baks selles mõttes, et varem ilmunud entsüklopeediate formulatsioonide, näidete jne kasutamine ei oleks uute tegijate jaoks nii õrnal jääl liikumine, et nad pigem riskivad jalgratast leiutada, seda mujalt osta või jalgsi käia kui rahva varasemat vaimset ühisvara kasutada.
Gustav Naani peatoimetatud ENE artiklid käisid läbi mitmekordsest retsenseerimise sõelast + karm ideoloogiline kontroll. Vahemärkusena võin meenutada, kuidas mind kutsuti ENE peatoimetusse aru andma ja peapesu vastu võtma ühe moodsa keeleteaduse justkui liiga Ameerika keeleteadusele orienteeritud artikli pärast, mille autoriks tegelikult polnudki mina, vaid üks Tartu Ülikooli õppejõud. Aga Ameerika-meelsuses kahtlustati automaatselt mind ja ka välja kutsuti ilma kontrollimata mind. Hukkamõistvad ja paljastavad retsensioonidki olid juba laual. Nii vänge oli ideoloogiline kahtlustamine ja kontroll. Aga samas toimis siiski ka erialane retsenseerimine.
Mulle tundub, et ideoloogilised suu­nised (muidugi teistsugused) hakkavad tasapisi tagasi tulema. Tagasi on ka eriti tähtsad autorid, kelle entsüklopeediaartiklid on väljaspool kriitikat. Seevastu erialane retsenseerimine on entsüklopeediates praegu pinnaline – ilmselt ei jätku mitmeringiliseks retsenseerimiseks ning siis veel raamatuturul võistlemiseks ja kohtuskäimiseks aega ega raha. Seda kahetsusväärsem on, et koostöö ei õnnestu ja et varasemad entsüklopeedilised teadmised ei ole vabas ühiskasutuses. Võib-olla on seda seisu võimalik mingite regulatsioonidega muuta!
Praegu (veel) on Eesti entsüklo­peediakirjastamises ainsaks suurtegi­jaks Eesti Entsüklopeediakirjastus. Ka selle kirjastuse entsüklopeedias saab kõrgel ametikohal olev autor esitada entsüklopeedilise tõena oma täiesti toorest eriarvamust, vähemalt humanitaarias on see nii.

Valitud autorite meelevald
Toon näite artiklist „Eesti keel” „Eesti entsüklopeedia” 11. köitest (2002, lk 589–591). Selle autor on Eesti Keele Instituudi bioloogist direktor Urmas Sutrop. Artiklis avaldub korraga nii autori eruditsioon kui ka või­metus oma eruditsiooni keeleteaduslikult süstematiseerida. Väga julge on näiteks Sutropi oletus, et selles regioonis kõneldud läänemeresoome keel võis kunagi oma morfoloogiliselt tüübilt olla isoleeriv keel (lihtrahvalikult öeldes: hiina keele tüüpi). Milleks niisuguseid väiteid esitada, ja veel entsüklopeedias, kui samas tuleb lisada, et neid tõestada ei saa?
Eesti identiteedi aluseks oleva eesti keele ajalugu on kõige uuemas entsüklopeedias esitatud nii segaselt ja usutamatult, et kui entsüklopeedia üldköidet 2005. aastal vene keelde tõlgiti, ei saanud filoloogidest tõlkijad sellest artiklist aru ning venekeelse väljaande jaoks telliti artiklile uus ja mõistlik sissejuhatus teiselt autorilt.
Püüdsin Keelde ja Kirjandusse saadetud retsensioonis juhtida tähelepanu Urmas Sutropi keeleteadusliku maailmapildi meelevaldsusele. Pärast mõningast e-kirjavahetust Keele ja Kirjanduse tolleaegse peatoimetaja Mart Meriga jäin ootama oma tagasihoidliku retsensiooni ilmumist. Seda lubati. Ootan tänapäevani. Sest „teaduslike” seisukohtade õigsuse määrab kirjutaja ametitool, nagu ühel eelmiselgi ajastul.
Uue EE tubli töö näiteks on hinnanguliste sõnade kasutamine Teise maailmasõja käsitlustes (9. köide, 1996). Aga siiski: 1941. aastal vallutasid Sak­sa väeosad Viljandi ja Pärnu, 17. au-gustil langes Narva. 1944. aastal aga oli nii: 13. augustil langes Võru, 25. augustil vallutati Tartu. Narva hõivamist sakslaste poolt ja Võru hõivamist Punaarmee poolt on kirjeldatud kaotamist märkiva sõnaga (langes). Kuid üldiselt on nii EE 9. kui ka 12. köites (2003) Teise maailmasõja käsitlused neutraalsed. Selline korrektsus ei teki iseenesest, see on kindlasti saavutatud püüdliku ühtlustava korrektuuriga. Iseenesest tekib ainult vabastamiste, vallutamiste, langemiste, hõivamiste, sissetungide, loovutamiste jne virvarr. Nii on isegi professionaalses ajalookirjanduses, kuid entsüklopeedia on seekord karidest mööda saanud.

Seadus salastab teadmise
Lisandub ka uusi entsüklopeedilisi probleeme. Ainult Gustav Naani peatoimetatud ENE-st saan ma heal juhul teada, kes Eesti tegelastest ENE vastava köite trükkitoimetamise ajal kuulus tolle ajastu „au, mõistuse ja südametunnistuse” ehk kompartei ridadesse. Kõige uuema aja elulugudes on sellised andmed hinnatud delikaatseteks isikuandmeteks (ja mingis mõttes seda nad ju on!). Igaüks võib oma elulugu ka järgmises Eesti entsüklopeedias esitada sellisena, nagu ise soovib. Kui keegi teab rohkem või täpsemini, võib teda selle teadmise eest kohtusse kaevata ja karistada. 2008. aastast hakkas kehtima delikaatsete isikuandmete kaitse seaduse karmim variant, mis kõige rohkem kaitseb neid, kellel on, mida põhjusega varjata.
Nendele probleemidele praegu la-hendust ei ole. Kas poleks siis õigem koguda Eesti elulugude andmepanka ka ühe ja sama isiku puhul eri aegade väljaannete elulookirjeldused ja jätta tõepärasema eluloo setitamine ajaloo hooleks?
Kõvade teaduste puhul peaksid üldtunnustatud formulatsioonid ja definitsioonid siiski olema maksuvabad üldiseks avalikuks kasutamiseks ning keegi ei tohiks selliseid sõnastusi patenteerida.

11. aprilli Õpetajate Lehe arvamusküljel ilmus gümnasist Hellika Järvala kiri „Matemaatika = füüsika?”. Et nädalalehe ilmumistsükkel on päris pikk, sai neiu ise vastuse oma lisaks toimetusele ka HTM-i saadetud küsimusele õigupoolest juba napilt enne loo ilmumist. Et aga „füüsikalise sisuga ülesannete” mõiste võis segadust tekitada rohkemateski, avaldame allpool REKK-i vastuse Hellika Järvalale.

Einar Rull, eksamiarenduse nõunik

Kuidas muuta laste käitumist?

Märtsi keskel väisas Tartut professor Bill Rogers Austraaliast, kogenud praktik ja koolitaja, kes on õpetanud paljude riikide õpetajaid, kuidas käitumisprobleemidega lastega toime tulla.

Bill Rogers on kirjutanud ka mitu selleteemalist raamatut. Eestisse sattus ta seoses oma raamatu „Taasleitud käitumine” („Behavior Reco­very”) tõlkimisega eesti keelde Euroopa Liidu Sotsisaalfondi toel. Nimetatud raamat aitab laste probleemset käitumist mõista ja annab juhiseid normaalse käitumise õpetamiseks. Tegemist on käsiraamatuga, mis võiks kuuluda iga õpetaja, koolipsühholoogi ja sotsiaalpedagoogi riiulisse.
Tartu Ülikooli haridusteaduskonna kahepäevasel koolitusseminaril „Kuidas muuta laste käitumist? Toime­tulek probleemsete lastega lasteaias ja koolis” jagas B. Rogers talle omasel emotsionaalsel moel rohkete näidete varal oma teadmisi ja kogemusi Eesti lasteaia- ja kooliõpetajatele. Võtan kuuldu lühidalt kokku, et õhutada õpetajaid mõtlema, mil viisil igaüks meist võiks aidata oma õpilastel paremini käituda.

Lapsi ei saa allutada
Ka Eesti õpetajatel ei ole klassis enam üks-kaks rahutut, sageli korda rikkuvat õpilast. Üha enam tõdetakse, et rahutu on kogu seltskond. Mida õpetaja peaks sellises olukorras ette võtma? B. Rogers paneb tuttavad ideed konkreetsetesse raamidesse, et õpetajal oleks igapäevatöös kergem valida moodus, kuidas laste probleemse käitumise korral sekkuda.
Õpetaja eesmärk on alati suurendada lapse teadlikkust tema käitumisest, aidata tal vastutust võtta, luua õppimist toetav keskkond ning töötavad suhted. Et nimetatud eesmärke täita, tuleb kõigepealt jõuda vastastikuse mõistmiseni – määratleda koostegutsemise reeglid. Reeglid paigas, on õpetaja ülesanne toetada neist kinnipidamist: probleemse käitumise korral alati sekkuda ja laps tagajärgede eest vastutama panna. Pärast probleemi lahendamist tuleb tegelda heade suhete taasloomisega, et õpetaja ja lapse toetav ning austav suhe säiliks, et saadud kogemused õpetaksid, mitte ei kahjustaks last.
Rogers rõhutab, et igal lapsel on koolikollektiivis kolm vaieldamatut õigust: õigus turvalisusele, õiglasele kohtlemisele ja õppimisvõimalusele. Õpetaja ülesanne on õpilasi julgustada ja toetada, et nad kellegi õigusi ei kahjustaks. Rikkumistele on vaja alati reageerida. Käitumishäiretega lastele tuleb esitada samad nõudmised, mis teistelegi, sest ka nemad mõjutavad kõigi heaolu. Sellistele lastele on vaja anda veelgi konkreetsemaid juhiseid, neid teistest rohkem jälgida. Klassis kehtestatud reegleid peaksid teadma ja järgima kõik selle klassi õpetajad.
Kuidas distsipliini toetada? Rogersi sõnul saab õpetaja lapsi juhtida, suunata, intrigeerida, neile vastanduda ja neid vahel harva ka piirata, aga mitte allutada. Rahutute lastega soovitab ta suhelda rahulikul ja kindlal moel, vältida ärritunud hääletooni, et klassis valitsevat melu mitte veelgi suurendada. Otstarbekas on anda lühikesi konkreetseid juhiseid, näiteks „Silmad-kõrvad siia!”, ning neid paar-kolm korda järjest korrata, kuni laps katkestab oma tegevuse.
Vahel piisab ka olukorra kirjeldamisest. Õpetaja kirjeldab rahulikul neutraalsel moel, mida ta näeb last tegemas. See aitab tõsta õpilase teadlikkust oma käitumisest. Kirjeldusele võiks järgneda konkreetne positiivselt sõnastatud juhis või reegli meeldetuletus.

Ärgem valagem õli tulle
Teine soovitus on taktikaline ignoreerimine. Kui õpetaja annab näiteks kaaslase laua peal kõhutavale lapsele korralduse oma kohale istuda, võib laps sellele reageerida ohkamise, mossitamise, virina, osatamise või solvava märkusega. Õpetajale on oluline eristada primaarset ja sekundaarset käitumist. Kirjeldatud juhul on primaarne kaaslase laua peal lösutamine, millele õpetaja otsustas korralekutsumisega reageerida. Sekundaarne käitumine – pahameele demonstreerimine – on tingitud õpetaja sekkumisest. Sellega väljendab laps vastupanu õpetaja korraldusele, isegi kui ta selle täidab. Tõsi on, et sekundaarne käitumine võib vahel mõjuda hoopis ärritavamalt kui see, mis nõudis sekkumist. Kujutage ette, et palve peale jalad laualt ära võtta vastab laps pahura porina ja demonstratiivse toolikolksutamisega. Kuid just sekundaarset käitumist soovitab Rogers taktikaliselt ignoreerida, et mitte „valada õli tulle” ning toetada rahulikke suhteid.
Professori kolmas soovitus on väl­tida tarbetut vastasseisu. Lisa­pingete ärahoidmiseks tuleks hoida fookuses primaarset käitumist ja mitte vaielda sekundaarse käitumise üle. Vahel aitab osaline nõustumine. B. Rogers tõi näite poistest, kelle kõrval murul on prügi. Õpetaja palub prügi prügikasti panna, kuid poisid vastavad, et see ei ole nende oma. Sellises olukorras võiks õpetaja vastata: „Võib-olla see tõesti ei ole teie prügi, aga muru tuleb puhtaks teha. Ma teen seda teiega koos.” Sellise lähenemisega on tõenäosus, et poisid nõustuvad, oluliselt suurem kui ähvardamise või kamandamisega. Nõustumisega kaasneda võivat torisemist õpetaja mõistagi ignoreerib.

Parastamine lõhub suhet
B. Rogers peab oluliseks, et korraldu­se täitmisele järgneks positiivne tagasiside – tänu või muu viisakus. Last sobimatu käitumise tagajärgede eest vastutust kandma pannes tuleb arvestada, et rakendatavad meetmed oleksid teo või selle tekitatud kahjuga vastavuses, olemuselt mõistlikud, mitte põhjendamatult karmid. Ainult nii säilivad vastastikune austus ja lugupidamine. Siinjuures on abiks lapse arutlus sellest, mis juhtus, mida ta tegi, millist reeglit rikkus, milline on tema arusaam sellest, kuidas tehtut heastada. Rogersi sõnul võib panna lapse oma käitumist ka kirjalikult analüüsima, kuid seda võtet on mõttekas kasutada alles siis, kui laps on rahunenud.
Oma teo üle arutledes võib laps jõuda järeldusele, et parim viis tehtut heastada on vabandust paluda. Kui laps seda tegema läheb, peaks õpetaja tegelema suhete taastamisega. Parastamine, tagantjärele näägutamine ja vindi üle keeramine lõhuvad suhet. Suhete taastamine ehk juhtunu rahulikult lõpetamine on vajalik ka teistsugustes olukordades.

Ka käitumist tuleb õpetada
Rogers rõhutab, et õpetuse tõhusus ei sõltu õppetunni tõsidusest, vaid sellest, kui kindlalt see on lapsele esitatud. Laps vajab oma teo tagajärgedega tegeldes sageli õpetaja toetust. Näiteks julgustust ja tunnustust vabandamise korral. Kui suhteid ei taaslooda, positiivset tulemust pole.
Kuidas ennetada võimalikku probleemset käitumist? Sageli ootavad täiskasvanud, et lapsed omandavad sotsiaalselt aktsepteeritud käitumisviisid iseenesest. Enamasti see nii ongi, kuid alati on ka käitumisprobleemidega lapsi, kel on raskusi tähelepanu koondamise ja keskendumise, käitumise ja tundeelu kontrolliga, oma viha vaoshoidmisega, lapsi, kel on keeruline kodune taust. Käitumist saab ja vahel lausa peabki õpetama. Kui lapsel on raskusi emakeele või matemaatikaga, abistavad õpetajad meelsasti, tegelevad individuaalselt, annavad järeleaitamistunde. Käitumise õpetamisse suhtutakse aga kui millessegi tavapäratusse. B. Rogers veenab käitumise õpetamise vajalikkuses ja pakub selleks hästi läbimõeldud ning praktikas järeleproovitud mudeli.
Mudelist, selle rakendamisest ning
paljust muust olulisest ja kasulikust saab lugeda tema raamatust „Taas­leitud käitumine”, mis jõuab raamatupoodidesse tänavu augustis.

„Mis on juhtunud Eesti ühiskonnaga, et prevaleerima on hakanud ärapanemise vaim?” küsib Aarne Ruben.

Aarne Ruben: „Areen (21.02.) nimetas Rein Veidemanni artikleid inimsusevastasteks kuritegudeks. Minu silmis on Veidemann tõeline suurmees, ta on kaitsnud inimkeskset ja inimesest hoolivat poliitikat nagu mõnedki vasakpoolsed. Lisaks on ta Tallinna Ülikooli professor, kuigi ilmselt on ta siiski poliitik. Kui Eesti peaks üldse kedagi tänama, siis just Rein Veidemanni, et ta kodumaale ülirasketel aegadel on nõu andnud. Kuigi ka tema on esitanud seisukohti, millega ma ei ole päris nõus, aga seda enam paneb see mind teda austama.
Kõik ju teavad, missuguse hoobi andis tekst „ENSV kirjanike liit seisuga 1981” kadunud Aivo Lõhmuse südamele. Aga ärapanemise vaim roomab ühiskonnas edasi ja kõige kahetsusväärsemal kombel ka vaimuringkondades. Varem, kuigi oli Nõukogude aeg, diskuteeriti nagu džentelmenid: akadeemik Raukas akadeemik Naani vastu, dr Jaan Undusk Lennart Meri vastu. Mis on selle eetiline tagamaa, et nii enam ei ole, ja mis meie ühiskonnast sedasi saama hakkab?”

Elavate tapmine
Toomas Raudam: „Alustan lõpust. Nõukogude aega ma ühelgi juhul ei idealiseeriks ehk siis: kui on lubatud rääkida ainult lubatust, siis on ka kergem olgu või väliselt džentelmeniks jääda. Kuna võtsin ka ise mõnest taolisest diskussioonist osa, siis tean, et kuigi avalikult keegi kellelegi kallale ei läinud – nagu ei peetud ka vajalikuks kedagi sõimuga üle valada, nagu see nüüd kombeks on –, olid kõik need väitlused rohkem või vähem patoloogilised ning nende vastu valitses ebaterve uudishimu, kuna vaidluse objekt oli vaid ettekääne õõnestamaks todasama võimu või selle mehhanisme.
Näiteks võin tuua Jaan Undi ja Linnar Priimäe diskussiooni ühe Voltaire’i tõlke üle. Kuigi see väitlus oli võrdlemisi „puhas” ja seal ei puudu­tatud midagi mittefiloloogilist, kui välja arvata mõned laiema publiku eest varjule jäänud kirjastamispoliitika küsimused, küsis minu isa pärast konverentsi lõppu kohe: „Noh, kumb neist oli Vene võimu poolt?” Asja huvides ma pisut muidugi liialdan, kuid juba see, et tema, napi haridusega lihtne tööline, oli tahtnud minuga koos Tartusse tulla, räägib iseenda eest.
Usun, et just toosama aeg arendas kurjust ja umbusku inimeste va­hel, mis praegu nii eredalt esile lööb. Pruukis vaid olla kommunist, eriti mõnel kõrgel ametikohal, kui ka su parimal sõbral oli tagataskus sinu vastu välja käia toosama parteipilet, ning kui ta seda siis seljataga – näiliselt ebaefektiivselt, kuid ometi ühiskondlikku sisekliimat saastades ning kõntsa hiljem uude ühiskonda kaasa võttes – ei kasutanud, teeb ta seda nüüd. Mälestustes tolle aja kohta avaldub see julmal ja halastamatul moel. Tean paljusid, kellele on löödud sügavaid haavu. See toimib isegi mitte­poliitilisel tasandil. Kunagi näitas Mait Raun mulle üht oma romaani ning palus mul see läbi lugeda ja nõu anda.
Mida ma ka tegin. Oma mälestustes („Wake Up”) mäletab ta meie kohtumist mitte just eriti „halvasti”, kuid täiesti välja on jäänud minu siiras soov teda aidata. Ega ma sellest otseselt rääkinud, aga usun, et kuskilt otsast pidi see välja paistma. Kuidas ka ei ole, mäletaja mäletas ainult iseennast, minu aitamissoov „pildile” ei jäänud. Oleksin ma teadnud, et ta koju minnes kõik üles kirjutab, poleks ma temaga kohtuma läinudki. Selliseid mälestusi ilmub praegu hulgaliselt ning ükski neist pole ajalugu, sest aeg neis on esitatud emotsionaalse ning ühepoolse hinnanguna. Ehkki eetiliselt kaheldavad, on sellised mälestused siiski vajalikud. Ent sõna peab andma ka vastaspoolele, praegu aga ollakse rohkem huvitatud „kuriteost” ja võimalik et ka karistusest/kättemaksust, millest omakorda johtub nii mainitud kallutatus kui ka tõsiasi, et need, kes ennast „teistmoodi mäletami­sega” kaitsta võiksid, eelistavad pigem vaikida. Kuid alles neist kahest poolest kokku saab sündida ajalugu, mida peab kirjutama mõistagi keegi kolmas, neutraalne neutrum. Laske surnuil rääkida, nii võiks lühidalt kokku võtta ajaloo kirjutamise eetika. Paraku käib praegu suuresti veel elavate tapmine. Läheb tükk aega, enne kui ühiskond vabaneb toona saadud traumadest.
Mis isikutesse puutub, siis mina tean mitut Veidemanni. Üks on tõesti poliitik ja pane tähele tema sõnavara parteilisi filipikaid kirjutades – mõnikord muutub see jõhkraks ja rämedaks –,
teine aga kirjandusprofessor, kelle kirjutistes tõuseb taeva poole humanismipaatos. Ka mulle on see sümpaatne ja mul on temast siiralt kahju, kui ta mingis poliitilises vestlus­ringis räägib soravalt ükskõik millest, aga on kuulda ja telepildis ka näha, et ta on lihtsalt väsinud. Sinu mainitud Eesti Ekspressi artiklilt pole ma lugenud, aga kui sellist väljendit tarvitati, siis ei tahagi ma seda lugeda. See on näide sellest, kui madalale võidakse laskuda.
Mitte keegi pole mind nii rängalt solvanud kui Kivisildnik. Mul ilmus Delfis artikkel eutanaasiast, kus tutvustasin heasurma praktikat moodsates ühiskondades, analüüsisin pisut keelt, mis meid surra ei lase, ning kirjeldasin ka oma isa surma. Kuna tahtsin kuulda inimeste lugusid, pidin lugema ka kommentaare. Lood olid tõesti valusad, loomulikult leidus ka sõimu, mis mind eriti ei üllatanud. Küll jahmatas mind mu enda kolleegi Sven Kivisildniku blogikommentaar, mis kõlas enam-vähem järgmiselt: Rau­dami ideed ajavad mind oksele, pooldan Raudami halastussurma, kirjanike liidus tegeleb halastussurma küsimustega Raudam. Kas pole see laim kirjanike liidu kohta? Kirjanike liidust kui mingite ühiste vaimsete eesmärkidega organisatsioonist, mille liikmed peaksid olema üksteisega solidaarsed, pole paraku midagi järel. (Kas seda kunagi üldse on olnud, on iseküsimus.) Viimasel koosviibimisel nägin oma silmaga, kuidas hoogu sattunud noored lällasid, nende pea kohal seinal aga näidati lahkunud kolleegide pilte. Keegi neid korrale ei kutsunud, ka mina mitte, ma lihtsalt kartsin.”

Kulturism kultuuri asemel
„Kivisildniku õelad ilkumised aga ripuvad veel praegu netis ülal. Isa, küsisin ma endalt mõttes, mida pean ma tegema? Sest solvatud polnud mit­te ainult mind, vaid ka teda, surnute solvamine aga on pattudest suurim. Mõtlesin, et astun Eesti Kirjanike Lii­dust välja, senini pole ma kindel, et ma seda ei tee. Miks peaksin kuuluma ühte liitu kellegagi, kes on võtnud oma eesmärgiks teistele haiget tegemise, kusjuures avalik-õigusliku ringhäälingu ombudsman Tarmu Tammerk kutsub seda Sildniku „stiiliks”, „uudseks lähenemiseks” ja „provokatsiooniks”? Milleks on vaja minu raha eest mind provotseerida? Ja mis on sellise provokatsiooni eesmärk? Kas ei peaks avalik-õiguslik ins­titutsioon teenima hoopis teistsuguseid eesmärke? Kirjanike liiduga seovad mind vaid Käsmu ja hauaplats Metsakalmistul. Paraku piisab neist, et lõplikku otsust mitte teha. Käsmus käin ma igal suvel koos poja perega, ei saa ma ju oma ideaalide või põhimõtetega teiste elu ära rikkuda, ning ka Metsakalmistul on neil kergem ja ligem käia, ehkki ise tahaksin puhata pigem Paide surnuaial oma vanemate kõrval.
Võib-olla räägib see rohkem must endast, kuid mul on tunne, et üldine taktitundetus ning hoolimatus ja kalkus iseloomustab mingit osa noortest kirjanikest, minu silmis on nad eelkõige edukad reklaamiagendid ja logistilised geeniused, preemiaid ja auhindu jahtivad, kirjanduslugudesse ja -õpikutesse küünarnukkidega sisse trügivad, üksteist häbitult haipivad sportlaskirjanikud või parimal juhul pohhuistid ja irvhambad kui tõelised, sügava sisse­vaatega visionäärid. Kahjuks ei iseloomusta see ainult noori, vaid kõiki neid, kes poetavad oma kirjutistesse järelejätmatult kahemõttelisi vihjeid, russo- ja homofoobiat, antisemitismi või lihtsalt musklilist maskuliinsust, kulturismi kultuuri asemel, külvates nii piiskhaaval vaenu ja vihkamist. Nimesid mainima ei hakka, küll nad ennast nimetamata nimetatult kõige paremini ära tunnevad. Neid ei ole palju, kuid piisab piisastki.
Meenub, kuidas Elo Viiding oma vanaisa Kaljo Kiisa matustel ütles, et mitte kunagi varem pole olnud põlvkondade, praeguste vanade ja nüüdsete noorte vahel suuremat lõhet. Tal oli õigus.”

Solvaja kui psühhopaat
Aarne Ruben: „Nõukogude ajal olid löögi all teisitimõtlejad, nüüd on löögi all „punased professorid”. Siis võisid teisitimõtlejad, kui nad sõnadeski seadusekuulekad olid, tegel­da oma ideedega öövahi ja katlakütja­na, saades seejuures ikka palka, nüüd võib tööline, kui ettevõtjal tast isu otsa saab, leida end tänaval.
Esimene Eesti aeg oli eetilise sisekliima poolest järgnevatest aegadest parem. Siis teadsid kõik, et sotsiaaldemokraadid Rei, Oinas, Hellat, Vil­de, Martna, Lepp-Utuste, Ostra jt olid uurinud Marxi ja mõelnud Mar­xi õpetuse revideerituna kasutusele võtule. Keegi ei süüdistanud neid selle eest kuritegudes nagu nüüd Rein Veidemanni, kes samuti Marxi õpetust omal ajal vaaginud.
Või Jüri Vilmsi artiklid: 1916–1917 kirjutas ta palju Eesti autonoomiast „Venemaa ühisriikides”. Keegi ei heitnud talle seda hiljem ette. Poliitik Arnold Rüütel võttis palju kiiremini suuna autonoomiajutust iseseisvusjutule kui poliitik Jüri Vilms, kuigi situatsioonid 1916–1917 ja 1988–1989 olid väga sarnased. Ometi tuleb Rüütel nüüd valimiste ajal täis sülitada, teda „kommariks” ja „Johannes Hindi represseerijaks” nimetada? Oi-oi. Me vajame eetilis-moraalset revolutsiooni, et oma tegelikku Eesti aega tagasi saada.
Mis aga puutub solvamisse, siis kellegi hingepõhjani solvaja peab ennast üliinimeseks, paljusid teisi aga kõntsaks, ta lähemad sõbrad vahest välja arvatud. Psühhopaat läheb kellelegi sõnadega kallale sellepärast, et ta võib olla lapsepõlves elanud suure terrori all või on ta vanemad teineteisega mingeid mänge mänginud. Ta on ise ohver ja vajab kellegi targema isalikku abi. Suurim rahuldus solvajale on, kui solvatu läheb endast välja ja tunnistab, et on haiget saanud. Suurim karistus solvajale on tema kollektiivne ignoreerimine ja jäine põlgus.”

Kommunismi ei taha isegi vanad kommunistid
Toomas Raudam: „Oskan sulle vastata (ja iseennast iseendale selgitada) vaid nii. Sa võrdled tollaseid teisitimõtlejaid ja „punaseid professoreid” ja lisad veel töölise, kes võib leida ennast tänavalt. Ja arvad, et siis oli parem. Kas ikka oli? Nii mõnigi neist ju saadeti keldrist otse Siberisse? Kui sa soovid ühiskonda, kus nn punased professorid võiksid vabalt rääkida ja keegi neile seda pahaks ei paneks, siis selline ühiskond saab olla ainult praegu, ainult et see „praegu” pole veel sündinud ja see ei sõltu ainult sellest, kas „punased professorid” saavad rääkida või mitte, vaid ka sellest, kas meie võime, saame ja tahame rääkida.
Me ei pea rääkima mitte sellest, kas tööline visatakse tänavale, vaid sellest, et kui seda tehakse, siis nii, et ta saaks vanast töökohast väärikalt lahkuda ning võiks uuele uksele koputama minna. Põhimõtteliselt võime ka kommunismi tahta, kuid seda ei taha isegi kunagised kommunistid, kui mõni tobuke välja arvata. Mis jälle ei tähenda, nagu oleks Marx olnud mingi kaabakas või varjatud terrorist.
Ma olen sinuga nõus, et Rüütlile tehti valimiste ajal liiga, kuid selles on süüdi iga (ajakirjanduslik) ahista­ja, mitte riigikord. Kas kusagil on teisiti, kas on kampaaniaid ilma alt- ja ülaltpoolt vööd ärapanemisteta? Meil on lisaks veel ülepolitiseeritud lähiminevik. Ideaalis võime vist mõlemad oma igatsusi väljendada nii: tahame, et meil oleks demokraatia, kus järgmine kord enam „Rüütlile” liiga ei tehtaks (ja vastaskandidaat ei kasutaks räpaseid võtteid). Kuid kui me nii tahame, peaksime igal üksikjuhul ka reageerima ja solvajale ütlema, et ta on talitanud vääralt. Vaikida oleks vale! Ja kui solvaja minu solvumisest rõõmu tunneb, siis las tunneb, mul on hea meel selliseid „kinke” teha. Muuseas, kas Rüütel andis oma solvajad kohtusse? Ei, sest ta arvas, et parem on olla ohver, st ta käitus nii, nagu oli poliitiliselt kasulikum.”

Mitte peita pead liiva alla
„Ka mina võin oma solvajale vastata külma (tapva, tarretava) vaikusega, aga kui olen kindel, et solvaja pole solvanud mitte ainult mind, vaid kogu ühiskonda, minu eriala (kirjandust) või siis hüvelise heaolu üldtunnustatud norme (kristlikku moraali, kristlust aga, pane tähele, eitab ja kritisee­rib nii mõnigi „närviline noor”), siis peaksin täitma oma kodanikukohust ja reageerima, mitte matma pead metafüüsiliste vanasõnade alla või piirduma kulissidetaguste sosinate, elektronkirjadega või anonüümsusse hajuvate netikommentaaridega. Sellest sõltub, kas „eetilis-moraalne revolutsioon” toimub või ei.
Sinu esitatud ajaloolistele tõika­dele võin lisada, et näiteks Vilde „Lu­-nastusele” anti juba selle ilmumise ajal tauniv hinnang suuresti tänu sellele, et Vilde oli oma peakangelase korterisse riputanud Marxi ja Darwini pildid, see aga ajas toonastel „mittepunastel kirjandusprofessoritel” harja punaseks. Nii et vähemalt Vildele pandi tema vaateid pahaks küll ja Vilde pidi oma ideid kaitsma, mida ta tegi, välja arvatud mainitud juhul, kus ta ka ise oma teosega rahul ei olnud. Mis tähendab aga seda, et kommunismi ja sotsialismi koll kummitas tedagi ning ta andis oma teosele vaid ühe võimaliku tõlgenduse, muutudes pimedaks peategelase, aga ka kogu sisemise suhtevõrgustiku suhtes.
Kuid kõige häirivam on, et tol ajal teose kohta langetatud hinnanguid korrutatakse senimaani ilma igasuguse kriitikata või siis lähtudes oma egost ja maailmavaatest. Nii aga olemegi jälle tagasi „vasaku” ja „parema” juures, tundub, et sel­lest pole pääsu isegi siis, kui meie ideaal on täitunud ja inimeste rahulik kooseksistents enam-vähem olemas. Kui ma viimati Jyväskylas olin, räägiti mulle kellestki kirjandusprofessorist, kes olevat oma kohalt vallandatud, kuna oli „liiga vasakpoolne,” järelikult siis kommunist.”

Ajatunnetus näitab ühiskonna kvaliteeti
Aarne Ruben: „Vallandamisvabu ühiskondi on läbi ajaloo püütud luua, seda meie lapsajakirjanikud ei tea. Ja vallandamisvaba ühiskond ei ole alati tähendanud kommunismi. Mina nägin 1988. ja 1989. aastal pisikest vallandamisvaba ühiskonda maal. Olid nn seltsimehelikud kohtud, kus seltsimehed püüdsid oma kaaslase moraalset palet otseks keerata ja võtta omavahel kollektiivset vastutust, et see või teine halbade elukogemustega kodanik järgmisel päeval enam tööajast ei magaks. Inimesega nunnutati lõpmatuseni: „Ära sa nüüd enam tee, seltsimees Heintuk, seltsimehed ju ootavad sinult tegusid!” – „Mrr-rühh, ei tee...” Aga ikka tegi. Mis oli see siis teisiti kui Etienne Cabet’ ikaarlaste lii-
kumises, kes 19. sajandi USA Kesk-Läänes võrdsete ühiskonda püüdis luua? Seal söödi samas, kus töötati, lapsed olid kogukonna kasvatada, keegi kuhugi ei kiirustanud ja kuna aega oli piisavalt, oli ikaarlaste raamatukogu suurem kui raamatukogud mujal mitme osariigi peale kokku. Vallandamist ei esinenud, kuid ka erilist varandust mitte.
Inimesega nunnutamine rikub inimese küll ära, aga see ei ole ebainimlik. Niisiis sisaldab sotsialism ka positiivseid aspekte. Me ei saa süüdi mõista parteilast, kes sellist seltsimehelikku kohut organiseeris. Mina hindan sotsialistlikku ühiskonda nii, et vallandamishirmu ei tuntud. Iga vallandamine aga vabastab hulga negatiivset energiat. Kuna seda hirmu toona ei olnud, puudus pelgus homse ees ja inimesed võisid süstemaatiliselt tuhnida raamatutes. Nagu ikaarlasedki, kel oli kah aega. Ja tulemused olid käega katsutavad.
1998. aastal ütlesin Tuneesias öise lõkke ääres selle riigi turismitegelastele, et mulle ei ole vaja seletada, mis värsivorm on qassida. No siis olid kohe suured silmad: ta teab, mis on qassida! Seda õpetati ju keskkoolis, miks siis mitte teada, oletasin mina. Asja võttis kokku üks informeeritum Tuneesia härrasmees, kes sele­tas minu kohta: ta on õppinud seda koolis, sest tegemist on Nõukogude-aegse haridusega. Kuna sovetikodanikud ei pidanud ennast laenu ja liisingu nimel lõhki tõmbama, vaid neid toitis ja kattis riik, jäi neil täiesti võrreldavalt ikaarlastega avastada õpingute teel igasuguseid looduse saladusi. Puudus hirm, et mind tõstetakse homme tänavale, ma võisin veel midagi uurida Etienne Cabet’ kohta ja võtta siis õppimise alla Gracchus Babeufi naiivse kommunismi. Kant ja Descartes olid mul päris sõbrad, ma võisin nendega pärast koolist tulekut rohelises tammikus veel ja veel juttu puhuda. Ja
keegi ei kirunud,
et kuhu noormehe aeg küll kaob. Ajatunnetus an-nab märku sellest, kas inimene on filosoofilisel lainel või mitte, ajatunnetus ütleb ka ühiskonna üldise kvaliteedi kohta.
Nüüd pole enam midagi sellist: nüüd vaata sekundhaaval, et su krediitkaart miinustesse ei vaoks ja raba selle nimel iga hetk. Kui need „miinused” sulle kaela sajavad, ei päästa sind ükski filosoof. Järelikult oleme jõudmas primitiiv­se ühiskonna aja-tunnetusest industriaalsesse. Paari­­-kümne aasta pärast ei tunne Eesti ko­danik enam ajaloos ära paarikümne aasta taguseid sündmusi, ta suhtleb kaaskodanikuga ropu, pooleldi pseudo­ingliskeelse netikommentaari formaadis, pakkudes talle halastussurma ja halastusseksi. Ta peab vana kiriku­aeda „pronksjunni kõrval asuvaks trollipeatuseks”. Sealt edasi kaovad tõenäoliselt isikutunnistused ja inimese identiteeti hakkavad märkima teatised, kui palju kellelgi pangalaenu tasuda on. Lõpuks asenduvad inimeste nimed ilmselt numbritega ja reklaamimaailm hakkab olema inimeste automaatlüpsik.”
Toomas Raudam: „See vallandamis­vaba ja õdus ühiskond, millest sa räägid, oli sama, kes saatis ühe mu sõbra Siberisse (Rüütli allkirjaga, muide). Ka meil oleks praegu võimalik luua uus-ikaarlaste liikumine, keegi ei keelaks, kuid karta võib, et ega seal peale sinu ja võib olla ka minu palju rohkem liikmeid poleks, ning varsti oleks ka meil sussid püsti – nälg teeks oma töö. Vallandamisvaba riiki on raske, kui mitte võimatu luua, kui selles riigis midagi toodetakse ja on ka mingi ülejääk, mida ümber jaotada.
Ka mina kardan „kaotada tööd”, mis konkreetsetes oludes tähendab seda, et Kulka mulle ühel heal päeval enam stippi ei anna. Lausa pööraselt kardan. Aga saan aru ka sellest, et minu hirm tuleb sellest, et olen nelikümmend või nii aastat elanud valesti, oleksin ma sündinud näiteks Jyvaskülas, poleks ma kindlasti „palgaliseks” kirjanikuks hakanud, vaid omandanud mingi eriala ja kirjutanud töö kõrvalt. Väike hirm peab olema, muidu jääb ühiskond seisma. Loomulikult ei tohi see hirm ületada mõistlikku piiri, ja selles osas on meie riigil veel palju teha.”

Loomade võitlus territooriumi pärast
„Kui ma sinuga siin räägin ja oma rääkimist üles kirjutan, korrigeerin ma oma suhtumist pidevalt, kuid impulsiivselt käitun täpselt samuti nagu naine, keda eile bussipeatuses kohtasin ning kes, nähes, et suure lõõtsbussi asemel tuleb väike, ütles oma pojale: „Nii ta on, kõik käib alla, sellised nad seal riigikogus on!” Minul jälle tõmbab süda kokku ja tahaks karjuda, kui näen midagi sellist: bussi tuleb prükkar, käes pungil täis kilekotid, nägu lõkendavpunane, käed korpas ja proovib ennast pingile istutada, kui buss peatub ja bussijuht käratab oma kabiinist: „Välja! Miiis, ei kuulnud või? Kasi kohe välja, sa haised.” Ning kobibki mehike välja, ta on kaotanud inimväärikuse, aga sama on juhtunud bussijuhiga, mõlemad on oma territooriumi eest võitlevad loomad, üks aga on parem, sest tal on töö.
Muuseas, sinu ikaariajutt tõi mulle meelde Derrida raamatu „Given Time” (Antu-aeg), kus räägitakse sellest, et tõeline kink on see, mida ei saa kinkida – aeg, armastus, süda, hing. Näiteks tuuakse Lõuna-Ameerika indiaanlaste potlachi-ühiskond, mis olevat olnud absoluutselt altruistlik ning kus tunti vaid kingitusi, mida aeg-ajalt hävitati, tagasi saada ei tahetud midagi. Nagu hilisemad uuringud on selgitanud, päris nii see siiski ei olnud, mingit kasu pidi ka niisama andmisest saama.
Kuid ega ma seepärast Derridast vähem lugu pea, et ta oma teooriat praktilise näitega tõestada ei suutnud. Nagu ka sinust. Peab olema keegi, kes pidevalt tagant torgib ja küsib, kas me ikka elame õigesti. Kas meil on aega? Kas meil on hinge ja südant? Kas meie hulgas pole eetilisi kurjategijaid, kes levitavad enda ümber vihkamist ja sallimatust?”

Pronksiöö ja riigi väärikus
Aarne Ruben: „Mina toetasin Pronssõ­duri viimist surnuaeda. Lugesin läbi ka ajaloolise õiendi Tõnismäe sõduri­-
kalmus olnud säilmete kohta. Pole usutav, et sinna maetud oleksid osalenud marodööritsemises, mis 1944. aasta septembripäevadel oli iga­päevane.
Kivisildnik kirjutas artikli, mille kohaselt tiblad on maetud trollipeatusse, ja ütles, et trollipeatusse tuleks matta teisigi tiblasid. Iseenesest vaimukas, kuid näitab, et nii mõnedki meie kirjanikud põevad teatavat ajaloolise mälu katkestust. Kõige rohkem aastaid on see koht siiski olnud Kaarli kirikuaed. See tähendab, et kui tahame neid karistada ja „matta trollipeatusse”, saaks neile just osaks eriline au puhata pühitsetud mullas. Niisiis mitte karu-, vaid just inimese teene.
Kuigi pronkssõduri äraviimise vajadus oli ilmne, ei võitle väärikas riik hauasammastega. Paljud ajaloolased põiklesid kõrvale „arheoloogiliste uuringute” sildi all toimunud hauarüüstamisest. Tehes nii riskantseid samme ja viies monumendi ära öösel, oleks valitsusel pidanud olema tagataskus plaan vene rahvusvähemuse rahustamiseks. Kuid seda ei olnud ja praeguse rahvastikuministri töö paistab sama vähe välja kui eelmise oma.”
Toomas Raudam: „Kui sa ütled, et pronkssõduri teisaldamise vajadus oli ilmne, tunnistad sa paratamatult, et tavaliste vahenditega (politsei ja Kapoga) polnud teatud kuupäevadel pronkssõduri juures enam võimalik korda hoida. Pole tõesti kerge hoida ühe käega turjast okastraati mähkunud ning ennast torpeedona samba poole veeretaval „vabadusvõitlejal”, teise käega aga toppida suud kinni täiel kõril N Liidu hümni laulval „va­bastajal.” Siiski olnuks see märksa parem kui see, millega nüüd hakkama saadi. Pealegi olid vastaspooltel võidelnud juba kokku leppinud, et kuju viiakse ära. Või kui vajadus sellest hoolimata oli, tulnuks informeerida kogu eesti rahvast, milles see seisneb, mitte teha abituid vihjeid vene spioonidele, rõhuda rahvustundele ja võita selle arvel hääli. Ka president pidanuks rääkima! Tegelikult hoiatas president sellise teguviisi eest aga juba enne.
Minu jaoks on põhiseadus püha. Kui sellega parteilise kasu nimel manipuleerima hakatakse, on mul väga valus. Kogu toimunu oli loogiline ja ettenähtav. Ja kui Ansip telekas ütleb, et tema jaoks oli juhtunu uskumatu, ei taha ma nii rumalat ja küündimatut (või lihtsalt küünilist) inimest oma peaministrina küll näha. Sellest ajast peale on Eesti tõeline monumentaalriik, üks monumendiskandaal järgneb teisele. Tööpõld on lai, terve Eesti on täis monumente, mida maha rebida, mille asemele uusi teha ning kuhu haakriste ja viisnurki kraapida!
Ühes Foorumis väitis Eiki Nestor, et mitte kõik sellest tohutust summast, mida toonane abitu jõunumber meie riigile väljakuulutamata majandusblokaadi tagajärjel tekitas, ei ole otseselt „pronksiöö” tulemus, kuid võimatu on hakata arutama, kui suur see siis õieti on, ning see pole ka vajalik. Mina näen selles vaid katset lükata ebamugav ajaloolise ja inimliku tõe tunnistamine võimalikult kaugele edasi. Mis vahet, kas nelja miljardi asemel on kaks? Kui rahvas on löödud kaheks või isegi neljaks, sest lõhed jooksevad ka „meie” ja „nende” sees, mis eetikast või demok­raatiast saab siis rääkida?”

Kaks nädalat tagasi, 2. aprillil saatis Toomas Raudam mulle tutvumiseks Aarne Rubeni algatusel toimunud meilidiskussiooni küsimusega, kas see võiks ehk sobida avaldamiseks Õpetajate Lehes. Vastasin, et minu poolest kindlasti, esimesel võimalusel. Olen varem mitu korda pöör­dunud Raudami poole, et ta ütleks Õpetajate Lehe veergudel sõna sekka n-ö ühiskondlikus debatis, tulutult. Paar aastat tagasi ütles ta: „Kui ma üldse veel ajalehtedele kirjutaksin, siis sellest, miks ma enam ei kirjuta.”
Aarne Ruben viitab diskussiooni alustuseks ärapanemise vaimu prevaleerimisele Eesti ühiskonnas. Omal ajal käis üks tont ringi Euroopas – kommunismitont.
Käis-käis ja kummitas, kuni ühtäkki tõmbas ennast õhku täis ja muutus täiesti reaalseks koletiseks. Pole see tont senini lõplikult otsa saanud, kummitab praegugi veel. Hiiliv ärapanemisvaim po-leks ju iseene­sest kuigi suur oht (eriti kui õn­nestub teda ignoreerida), sest on muidki probleeme, aga äraspidine ärapanemisrõõm on üks fenomen probleemide sasi­puntras (vägivallakultus, sallimatus, korruptsioon, rahulolematus, võlguelamine, alkoholism...), mis üksteisest vastastikku jõudu ammutades ähvardavad mässida endasse ühiskonna inimliku eetilise alge. Kui kindlad saame olla, et pudelist kord juba välja meelitatud džinn õnnestub sinna valutult tagasi toppida? See ei lõpe kunagi hästi, kui üks tont hakkab avalikult ringi hiilima. Vaimud jäägu ikka sinna, kus nende koht – varjuderiiki, mitte avalik-õiguslikku. Võimalik, et just n-ö ärapanemine on soodustanud küberkiu­samise hoogsat esiletõusu laste virtuaalmaailmas.
Lühidat kommentaari näib nõud­vat kõrvaloleva diskussiooni esimeses lõigus toodud viide tekstile „Kirjanike liidust seisu­ga 1981”. Tegu on Sven Kivi­sildniku tekstiga „Eesti Nõu­kogude Kirja­ni­ke Liit – 1981. aasta seisuga, olulist” (kirjutatud 1990, avaldatud Internetis 1996). Leidsin selle kirjanike loetelu väga soliidsest online-ajakirjast Kirikiri, kus ta on üleval koos „Baali eepose”, „Anzu eepose”, „Nutulaulu Su­meri ja Uri hävitamisest” tõlgete jpmt teostega. Seda teksti on nimetatud puhtaks pastiššiks, s.o paroodiaks ilma naeruta, autorit ennast aga tõenäoliselt kõige tõupuhtamaks postmodernistiks, kelle tekstides on liitunud mitu postmodernismi tunnust: sügavusmõõtme puudus, intertekstuaalsus, tekstisisesed mängud, fragmentaarsus, kollaaži­tehnika, kuhu juurde kuulub ka autori isiku muutumine meediafiguuriks ja kaubaks (Piret Viires, „Kirjanduse kohandumisi 1990. aastatel ehk Kauboikapitalismi kultuuriloogika”, 2002).
Mis veel – kaaskirjas toimetusele kirjutab Toomas Raudam: „...muidugi tahaks lõpuni rääkida, aga lõppu pole, on vaid hargnevad teed ... vihkamise aias.”

Peeter Põllu isiksus pakub mulle huvi eeskätt selles suhtes, et kui inimesed suudavad endas ühendada nii palju erinevaid rolle kui tema, kus üks roll mitte ei takista teiste täitmist, vaid aitab sellele kaasa, siis on võimalik ka väikesel riigil iseseisvalt toime tulla.

On ju väikeses riigis sama palju prob­leeme kui suures. Ei saa me läbi hariduse, tervishoiu, kultuuri, põllumajan­duse, sise- ja välisjulgeolekuta, funktsioneeriva majanduse ja palju muuta. Meie inimesed kannavad palju suuremat koormat kui suurte riikide omad.
Kunagi Egiptusest läänemaailma toodud tööjaotus tagas suurema ma­jandusliku efektiivsuse ja kvaliteedi. Samas on eluvaldkondi, mille osadeks jagamine võib kasu asemel kahju tekitada.
Hariduses ja meditsiinis on võimalik üsna suur tööjaotus. Praegu räägitakse palju tugiõppest. Kooli on vaja logopeedi, psühholoogi, sotsiaaltöötajat, abiõpetajat jne. Õpetamine on võimalik lahutada kasvatusest, füüsika õpetamine keemia õpetamisest, emakeel muusikaloost jne. Kas ei maksa me selle eest üsna suurt lõivu? Küllap oli mingis mõttes õigus õppijate huvikeskse hariduse pooldajatel, kelle enam kui sajandivanune loosung oli: me ei õpeta mitte ainet, vaid last.
Kunagi ütles mulle üks arst, et meditsiini suuremaid küsitavusi on see, et üks arst tegeleb südamega, teine närvidega, kolmas muude siseorganitega, neljas nägemise ja kuulmisega, aga inimese kui tervikuga ei tegele keegi. Ehk on siin annus liialdust, kuid sama palju ka tõde. Õpetaja, kes tegeleb peamiselt tugiõppega, ei saa lapsest täit pilti, ta kaotab terviku ja tema otsused võivad olla ekslikumad võrreldes sellega, kui ta õpetamise ja kasvatamisega seotud rolle maksimaalselt ise täidaks. Poliitiliste otsuste ja teaduse eraldiseismine jätab mõlemad vajaliku toeta.

Maailma muutjad ja tõlgendajad
Peeter Põld liitis endas kõik, mida liita annab. Ta oli koolijuht, ülikooli juht, riigikogu liige, esimene eesti pedagoogikaprofessor, isa 11 lapsele ja ühele kasulapsele, teoloog, sügavalt usklik inimene, elu ja olemise mõtestaja, Vabadussõja reamees, Tartu Linnavolikogu esimees, Tartu Noorte Meeste Kristliku Ühingu esimees, Eesti Karskusliidu esimees, kõnemees, aatemees, sügavalt lugupeetud inimene, andja, kes endast liiga vähe hoolis. Kas on võimalik olla veel rohkem, kui oli Peeter Põld. Vaevalt.
Tal oli suur eesmärk – iseseisva Eesti riigi ja rahva teenimine, Eesti haridussüsteemi väljaarendamine –, mis eri rollid üheks liitis. Rääkides nendest, kes Eesti riiki on vorminud, mitte ainult rääkinud ja kirjutanud sellest, tuleks Peeter Põldu nimetada esimeste hulgas.
Kuulus Soome filosoof von Wright on kirjutanud, et filosoofid jagunevad kahte leeri. Ühtesid kannustab soov maailm paremaks muuta, mõistagi vastavalt oma arusaamadele ja väärtushinnangutele. Neile on õpetus vahend, mitte eesmärk (Platon, Rousseau, Wittgenstein, Dewey).
Platonit häiris sofistide mõjutusel Ateena mõtlemises ja toimimises juurdunud relativism. Inimese kuulutamine kõikide asjade mõõduks andis eluõiguse paljudele tõdedele, nõrgestades riigi ühtsust. Platoni objektiivse tõe käsitlus oli ajendatud murest Ateena ühtsuse säilimise pärast.
Rousseau, kes polnud käinud klassigi koolis, oli tundlik igasuguste jõuvõtete suhtes ja üritas konstrueerida inimese ja ühiskonna loomuliku, kindlatest arenguseadustest tuleneva arenguloogika, panustades asjade loomusele (ingl k nature). Rousseaul ebaõnnestus naturalismi väljaarendamine, tema töödes on liiga palju usaldamatust laste spontaansuse suhtes. Oma kujutlusega loob ta uue pinnase jõuvõtete rakendamisele.
Maailma muutjate hulka annab liigitada ka eelmise sajandi suurkujud, postmodernistid M. Foucault, J. Derrida, kes rõhutasid erilisuse erilisust, normi ja tõe suhtelisust, andes lootust teistest erinevatele, kelle suhtes sotsiaalselt konstrueeritud tõde ja norm polnud ülearu helded.
Von Wrighti järgi moodustavad teise mõtlejate liigi need, kes analüüsivad eri autorite töid, vahendavad uut ja vana teadmist. Nad on sageli nagu Piibli tõlgendajad, kes püüavad oma sõnastuses edasi anda, mida Jumal öelda tahtnud on. Siia kuulub valdav enamik akadeemilisest vennaskonnast. Nad püüavad laadida oma õpilaste püssi laskemoonaga, aga ise nad tavaliselt seda püssi ei kasuta.

Programmiline pedagoogika
Peeter Põllu eesmärk polnud kirjutada ülevaateid kasvatusteooriast, vaid inimeste kasvatamine, maailma paremaks muutmine. Tema tekstid on erakordselt täpsed, oma lakoonilisuses ütleb ta teiste autorite kohta vaid kõige olulisemat, otsides pingeliselt inimese tegeliku kasvatamise teed. See teeb ta veenvaks. Ei mingit teadmistega eputamist, vaid enese ja teiste veenmine. Pluss isiklik eeskuju.
Peeter Põld annab endale aru loodusteaduste ja pedagoogika erinevusest, sellest, et pedagoogika ja paljud sotsiaalteadused on programmilise iseloomuga, rääkides mitte niivõrd sellest, kuidas asjad on, vaid sellest, kuidas tahame haridust ja kasvatust näha. Ta kirjutab: „Kasvatus ei ole loodusliku kasvu edendamine, nagu arvavad Dewey ja pedagoogiline naturalism. Pedagoogikat ei saa positiivseks teaduseks teha. Empiritsistlik, eksperimentaalne pedagoogika on võimetu viimaseid küsimusi lahendama. Individualiteeti ei saa mõista ainult tema elementidest, ta on rohkem kui elemendid. Kasvatuse üldeesmärki ei saa loodusteaduste ja ülepea olemasolu teaduste mõttes tunnetada, vaid ta tuleb postuleerida, statueerida.” Peda­googika ei saa olla väärtusvaba.
Programme saab välja käia vaid realiseeritavuse piirides, mitte puht voluntaristlikult. Peeter Põld kirjutab: „… teadus võib küll ütelda, missugust teed tuleb käia, kui teatavaid eesmärke tahetakse saavutada, kuid ta ei või ütelda, kuhu reis tõepoolest läheb. Ta ei saa olla ülemjuhiks.” Pole viljakas vaielda, kuidas on ainuõige defineerida kasvatust ja haridust, selle asemel peaksime endalt küsima, kuidas me neid nähtusi näha tahame.

Teadus ja praktika
Eesti ülikoolid ja praktiline elu elavad sageli eri maailmas. Üks ei tea teisest eriti palju. Nad justkui pole kutsutud sama asja ajama. Ühel on vaja täielikku autonoomiat, ta panustab maailmateaduse edendamisele, teine peab tootma materiaalset rikkust, olema innovaatiline, otsima ise abi, kust aga saab. Üks heidab teisele ette, et ei peeta lugu teadusest ega kasutata teadusuuringute tulemusi, teine ei ütle, kuid mõtleb, et teadlased on vähe huvitatud praktilistest probleemidest ja elavad elevandiluust tornis. Vähe on akadeemilisi inimesi, kes panustavad konkreetsete praktiliste probleemide lahendamisse, kes võtaksid osa poliitiliste otsuste põhjendamisest, eesmärgiseade vaidlustest. Üsna levinud on arvamus, et kõigel, mida teadlased uurivad või kirjutavad, on automaatne väärtus poliitiliste otsuste põhjendamisel.
Suhteliselt vähe on uurimusi ja ettepanekuid, mille alusel kujundada meie koolivõrku, mis annaksid vähegi selgema ülevaate õpilaste kohustuste ja õiguste mõistlikust sümbioosist, õppekava koostamise käsitlustest rääkimata. Domineeriv uuringute paradigma üritab ikka ja jälle selgitada üksikute parameetrite lihtsaid seoseid, mis on kas situatiivsed või olematud. Positivistlik, loodusteaduslik paradigma pakub otsustamisele vähe. Praktilised olukorrad on võrratult keerukamad ja mõtlemise loogika ei allu siin techne’le, vaid praxis’ele.
Peeter Põld kirjutas: „Pedagoogika ei ole mingi retseptide kogu…Ta on praksise teenistuses, kuid mitte paljas rakendus ja tehniline teadus. Tema huvi ulatub ka üle praksise, haarab elu laiemalt, kui see koolisse puutub, temaga on ühendatud elu ja maailmavaatelised küsimused.” Pedagoogika pole rakendusteadus loodusteaduslikus mõttes, kus üldist seaduspärasust rakendatakse konkreetsele juhtumile. Konkreetsete otsuste, sh poliitiliste otsuste põhjendamisel jääb puudu kui tahes suurest hulgast uuringutest. Ehk nagu ütles Derrida: praktilise otsuse ja teooria vahele jääb tükk tühja ruumi. Praktiline otsus tuleb projekteerida paljudele väärtusskaaladele, see pole teaduslikult tuletatav.

Julgus võtta vastutus
Teadust ei saa teha vastutavaks praktiliste otsuste eest, võttes vastutuse otsustajatelt. Küll annab aga teadus palju paremad võimalused probleeme analüüsida ja lahendusi kavandada. Kui teadus ja poliitika tegeleksid ühe ja sama arengukava raames, paraneks teineteise mõistmine oluliselt. Poliitika poolelt takistab seda liigne konfrontatsioon, teaduse poolelt kitsaste probleemidega tegelemine.
Oleme alahinnanud hariduskorralduse võrdlevaid uuringuid, mis vahendaksid meile eri maade kogemusi, praktilisi otsuseid ja ideid. Peeter Põld oli praktiline sihiseadja, oletatavasti kõigi oluliste haridusettevõtmiste käimalükkaja omaaegses Eestis. Ta laadis ennast teooriaga, et tulistada, võttes väga suure vastutuse. Ta oli ennekõike praktiliste, poliitiliste otsuste tegija, valgustatud poliitik ning poliitilistest, rahvuslikest ja religioossetest eesmärkidest innustunud teadlane.

Ameeriklasest sai eestlane

Jeffrey Vollmer tuli USA-st Eestisse 1997. aastal ja lõi siin kohe kaasa rohelise liikumise konverentsi korraldamisel. Seejärel aitas ta koos teiste rahukorpuslastega välja arendada Eestimaa Rohelise Fondi struktuuri. Kolmandaks oli ta n-ö kontroll-lugeja Tartu Teaduspargis, kus vaatas Euroopa Liidule esitatud projekte keeleliselt, aga ka sisuliselt üle.

Jeffrey Vollmer on Wisconsini Ülikooli kasvatusteaduste magister ja lõpetanud sama ülikooli kommunikatsioo­ni eriala bakalaureuse tasemel. Prae­guseks on ta elanud juba ligi kümme aastat Tartus.

Eesti on väike ja vaikne
Eesti meeldib Jeffreyle, sest siin on vaikne. Näiteks Tallinna lennujaamas ootab oma paarsada inimest lennukit, kuid seal on vaikne nagu raamatukogus. Eestlased räägivad sissepoole, nagu sisse hingates, inglise keelt räägi­takse väljapoole, sõnu intensiivselt välja paisates, võtab Jeffrey oma Eesti-kogemuse kokku.
Jeffreyle meeldib ka Eesti väiksus. Igaüks on siin tuntud ja kuulus, nagu väikses järves on iga kala suur. Suures Ameerikas tunneb inimene end väikse kalana.
USA Rahukorpus pakkus Jeffreyle vabatahtliku tööd Kasahstanis ja Moldovas, kuid ta valis Eesti, sest tema vanaisa aretas kunagi siin hobuseid. Tema eelkäijad lahkusid Eestist Ameerikasse alles 1905. aastal ja Jeffrey peab ennast Ameerika eestla­seks. Ta naljatab, et Hardi Volmer on peaaegu ta sugulane, sest neil on sarnased perekonnanimed.
2001. aastal alustas Jeffrey tööd Raatuse gümnaasiumis, kus ta oli viis aastat inglise keele õpetaja, õpetades algklassidest abituuriumini. Eelkõige andis ta vestlustunde, sest õpilastel oli vaja suhelda inimesega, kellele inglise keel on emakeel.

Keeleõpetaja linnas ja maal
7.–11. klassini harjutas ta õpilastega suhtlemist neile lähedastel teemadel, koostades teemade kohta ka portfooliod. 12. klassi õpilastel aitas ta valmistuda riigieksamiks ja teiste maade ülikoolidesse astumiseks. Nendega arutas ta juba fundamentaalsemaid küsimusi, nagu mis on inimloomus, humanism, idealism jms. Õpetas ka veenmisvõtteid, sest veenmisoskust on ülikoolide vastuvõtukomisjonidega vesteldes vägagi vaja. Näiteks visualiseerimine veenab – üksindusest kõneldes tasub kirjeldada tühja kõrbe või ulgumerd jne.
Jeffrey on õpetanud inglise keelt ka maakoolis – Parksepa gümnaasiumis. Tunnid olid nädalalõppudel, reedest pühapäevani. Kursused olid 16-tunnised ja õppijateks 12. klassi noored, kes tahtsid ülikooli astuda. „Kõik olid väga hoolsad õppijad,” ütleb Jeffrey, „unistus, mis võib teoks saada, motiveerib.”

Täiskasvanud kardavad keelevigu
Veel on Jeffrey teinud inglise keele vestluskursusi täiskasvanutele. Ta on üllatunud, et täiskasvanud kardavad palju rohkem keelevigu teha kui lapsed. Eestlased armastavad oma emakeelt nii väga, et pelgavad isegi teistes keeltes reeglite vastu eksida, arvab Jeffrey. Samas on ta vahel märganud ka vastupidist – mõni õpilane räägib inglise keelt otsekui meelega valesti, et see ei saaks liiga selgeks ega ohustaks eesti kultuuri.
Inglise keele oskamine ei tähenda ameerika või inglise kultuuri ülevõtmist, see keel on lihtsalt universaalne suhtlemisvahend selgitab Jeffrey. „Ma valdan inglise keelt väga hästi, aga see ei tähenda, et oleksin USA-st vaimustuses ja et muud kultuurid mind ei huvitaks – pigem vastupidi,” ütleb ta.
Jeffrey on ka muusikamees. Ta õpetab Tartu Rahvaülikooli laulukoori lauljatele ingliskeelsete laulusõnade õiget hääldust. See koor laulab tema meelest väga hästi jazz-ooperit, ansambli The Beatles repertuaari ja muud lüürilise alatooniga popklassikat.

Bändi- ja mängumees
Jeffrey ise armastab Billy Joeli ja Eric Claptonit ning on nende lugusid oma Tartu sõprade bändiga Illegardiski ette kandnud. „Põdra maja” laulab Jeffrey puhtas eesti keeles, selle õpetas talle selgeks poeg Henrik.
2006. aastal käivitas Jeffrey Vollmer oma keelefirma The English Language Resource Centre (ELRC), kus huvilised saavad inglise keelt harjutada ja muid keeleteenuseid.
Eesti hariduspoliitikutele paneb Jeffrey Vollmer südamele, et õpilased igatsevad noori õpetajaid ja neid võiks kooli tuua kas või alternatiivteenistu­se kaudu. Õpetada peaksid oskama kõik, siis oleks ühiskonnas palju parem, ütleb ta.
Kui Ameerika koolilt midagi üle võtta, siis maskottide traditsiooni, arvab Jeffrey. Oma maskott võiks olla igal koolil ja klassil. On ju suur vahe, kas oled võistlustel „Oravate” või 6.b poolt. Lapsed armastavad mängulisust.
Eesti õpetajatele ütleb ta: „Olge innovaatilised ja te võidate õpilaste lugupidamise.”

17. märtsist 1. aprillini käis Nõmme Muusikakooli kammerorkester dirigent Jüri-Ruut Kanguri juhatusel kontsertturneel Lõuna-Aafrika Vabariigis. Reisi kestel läbiti bussiga üle 4000 km ja anti seitse kontserti Lõuna Aafrika eri kontsertsaalides koos KwaZulu-Natali Noortekooriga. Orkestri kavas oli nii klassika (Mozart, Sibelius, Svendsen jt), eesti muusika kui ka üldtuntud filmimuusika. Kontsertide lõpus kõlasid ühisnumbrid, nende seas Tõnis Mägi „Palve”, mida KwaZulu-Natali Noortekoor mustanahalise solistiga esitas eesti keeles. Kahel kontserdil lõid kaasa KwaZulu-Natali Noorte Sümfooniaorkester ja Free State’i Noorte Sümfooniaorkester.
Kontserte anti Durbanis, Bloemfon­teinis, Kaplinnas, Grahamstownis ja Kokstadis. Viimases oli orkestril au koh­tuda Lesotho kuningapaariga, kes tänasid muusikuid ja kaasasolevaid saatjaid suurepärase muusikaelamuse eest. Kuningapaari sõnul kõlas noortest muusi­kutest koosnev orkester tõeliselt professionaalselt, unustamatu elamuse jättis laste vahetu, vaba esinemis- ja musitseerimisoskus. Et kohalikus kultuurielus viljeldakse klassikalist muusikat järjest vähem, oli suur üllatus, et 35 noort Eesti muusikut mängivad Õhtumaade kultuuripärandit nii kõrgel tasemel. Kuninganna rõhutas, et klassikaline muusika aitab laiendada noorte silmaringi, parendada ühiskonda ning loob lisaväärtust tulevikku silmas pidades.
Dirigent Jüri-Ruut Kanguri sõnul olid kõik kontserdid väga edukad. Noored said kordumatu kogemuse, esinedes väga erinevates paikades. Kogu kollektiiv näitas üles oodatust kõrgemat valmisole-
kut – pikkadest vahemaadest ja sõiduväsimusest hoolimata olid kõik pillirühmad kunstiliselt väga heas vormis ja andsid endast parima. Kohalikes lehtedes ilmus kontsertide järelkajana viis artiklit, kus orkester sai vaid kiiduavalduste osaliseks.
Kontaktid Lõuna-Aafrika koorimuusikaga said dirigent Jüri-Ruut Kanguril alguse 2002. a, mil dirigent Gerard du Toit osales oma poistekooriga Pärnu koorifestivalil. G. du Toit andis 2004. a meistrikursusi Eestis, J.-R. Kangur aasta hiljem Lõuna-Aafrikas. Möödunud suvel osales G.du Toiti KwaZulu-Natali Noortekoor meie noorte laulupeol, õppides ära 18 laulupeo laulu eesti keeles.
Noored said tutvuda ka Lõuna-Aafrika vaatamisväärsustega. Reis sai teoks tänu Kultuurkapitali, kultuuriministeeriumi, Tallinna Haridusameti, Nõmme Muusikakooli ja Nõmme Linnaosa Valit­suse toetusele ning lapsevanematele.
Keva­del 5. sünnipäeva tähistav Nõmme Muusikakooli kammerorkester on eelnevalt käinud turneel Prantsusmaal, Hollandis, Saksamaal ja Itaalias. 2010. a
toimub KwaZulu-Natali Noortekooriga ühisturnee Euroopas.

Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.