Järgnevad on minu isiklikud mõtted, mida sunnib nende lõpuni arendamatuse tõttu avaldama ainult enne õiget aega ja vales vormis lahvatanud sõnavahetus.

Seda lugu polnud kavas kirjutada. Vähemalt mitte praegu. Aga kuna eksamiarenduskomisjoni 11. ja 12. aprilli koosoleku suhtes oskuslikult ajas­tatuna ilmus kaks avalikku teksti (Mari Kodres, „Ministeerium kangutab kirjandit õpetajate vastuseisust hoo­limata”, EPL, 11.04.; EES-i juhatuse avaldus „EES-i seisukoht kavandatava gümnaasiumi lõpueksami kohta”, 9.04., eeselts_liikmed@lists.eenet.ee; https://lists.eenet.ee/mailman/listinfo/eeselts liikmed), mille seisukohtadest osa oli tahtlik või tahtmatu desinformatsioon, osa kuulujuttudel põhinev väärtõlgendus ning osa tulenes oskamatusest mõista või luua eestikeelseid tekste, siis tuleb paljude inimeste töörahu säilitamiseks ning stressi vähendamiseks asju selgitada. Komisjon pole oma tööd lõpetanud, järelikult pole tal ka avalikuks aruteluks küpseid seisukohti.

Komisjon otsib lahendusi
Eesti keele riigieksami arendamiseks on tõesti moodustatud komisjon ja see peab oma ettepanekud esitama 15. maiks. Komisjon teeb oma tööd nii, nagu oskab. Tulemusi, milleni ta peab jõudma, pole ette kirjutanud minister ega keegi teine. Teemaga tegelemine vastab täielikult 2004. a sügisel Margusel toimunud eesti keele õpetajate konverentsil soovitatule, millest küllalt palju – näiteks tasuta töövihikud, eesti keele olümpiaadisüsteemi ümberkujundamine, eesti keele teaduskoolikursuse avamine, Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi (EES) toetamine – on juba ellu viidud. Üks tollane koos teistega kahele haridusministrile üle antud ettepanek ütleb, et kirjand tuleb säilitada seni, kuni uut eesti keele oskuse kontrollimise viisi pole välja mõeldud. Just välja­mõt­lemise alustamisega ongi tegemist (kusjuures praegugi pole keegi rääkinud kirjandi kaotamisest). Päris kohane pole etteheide, et komisjon on avalikust arutelust loobunud. Meil on kümneid komisjone ning vaevalt on ükski neist kahe koosoleku järel jõudnud saavutusteni, mis võiksid olla aluseks asjalikule avalikule arutelule. Samas: mida on võimalik arutada, kui „EES kujundas oma eitava seisukoha osaoskuste testi kohta gümnaasiumi lõpueksamina 2002. ja 2004. aastal, kui see idee arutusele pandi”?
Osaoskustest ei ole räägitud rohkem kui praeguses RÕK-is kirjas. Ei ole kõneldud ka testidest (mille all mõistame eelkõige ristikeste tegemist või vastusevariantidele ringide joonistamist). Vastupidi: pooldame nendest eesti keele riigieksami kontekstis mitmeti tõlgendatavatest mõistetest loobumist. Jutt on olnud sellest, et eksamil tuleks algul tekste lugeda ja seejärel loetu põhjal oma keeleoskuse näitamiseks ise kirjutada (st tekste luua).
Oleme otsinud lahendust probleemidele, mille olemasolu ei ole avalikes arutlustes ega ka komisjoni koosolekutel suudetud põhjendatult eitada: praegune eksam ei kontrolli kogu eesti keele ainekava täitmist – pigem on seal osa keelt, osa kirjandust, osa õppekava üldeesmärke (vt RÕK-i), on subjektiivselt hinnatav (vaadatagu „kääre” hindeettepanekute vahel), ei anna kõrgkoolidele piisavalt infot sisseastujate keeleoskuse kohta (hiljutine kõrgkooliprorektorite arvamus), ei loo võrdseid võimalusi (poistele/tüdrukutele, loomelistele/mitteloomelistele, eestlastele/mitte-eestlastele), ei motiveeri tegelema keeleküsimustega (selleks ei jätku aega), ei mahu hästi eksamiperioodi (õigeaegne tulemuste teatamine nõuab suuri pingutusi), eeldab keeleväliseid teadmisi (oluline osa keeleeksami hindest tugineb teistest ainetest pärit teadmistele). Loomulikult ei koonda praegune riigikirjand kõiki kehtiva eksamisüsteemi puudusi. Nagu ka võimalik uus eksamivorm ei suuda neid kõiki kaotada.
Õige pole seni avaldatust jääv mulje, nagu oleksid teema käsitlemi­sel vastamisi ainult riigiametid (HTM
ja REKK) ning EES (siiski mitte Õpeta­tud Eesti Selts, nagu seisab EPL-i artik­lis). Komisjoni kuuluvad ka kahe kõrg­-
kooli esindajad ning lisaks EES-i ametlikule esindajale viis tegevõpetajat (neist neli EES-i liikmed). On tõsi, et komisjonis ei ole kõik kõiges ühel meelel (kui nii oleks, milleks siis töörühma moodustada?), ent komisjon vaidleb ja liigub edasi ning piir ei lähe riigiametnike ja õpetajate vahelt, vaid eri arvamusi on ka õpetajail endal ning ülikooliinimestel. Igal juhul on suur julgus väita nimekirja järgi 200-liikmelise seltsi korraldatud küsitluse 61 vastuse põhjal, et õpetajad on kas poolt või vastu ettepanekutele, mida ei ole lõplikult välja töötatud: eesti keele õpetajaidki on umbes poolteist tuhat. Lisaks teiste ainete õpetajad (küsigem neiltki!), kõrgkoolid ja ka koolis õppivad noored (kelle arvamus arenduse eitajate omast erinema kipub – seda ka hiljutiste kohtumiste taustal).

Avalik arutelu pole võluvits
Avalik arutelu on demokraatlikus ühiskonnas hädavajalik, kuid mitte kõiki probleeme lahendav võluvits. Avalikult võib arutada, kas eesti keelt on vaja õpetada ja selle oskust kontrollida (selle eitajaid polegi nii vähe); kuidas seda teha – on spetsialistide välja mõelda. Kui eesti keele õpetajailt oodatakse oma aine õpetamise spetsialistideks olemist, siis keelespetsialistid peavad tagama selle, et ühiskonnas ja riigis tehtaks kõik, mis tagab „eesti keele säilimise läbi aegade”. Riik peab ühiskonda teenides (ja teaduslikule kompetentsile toetudes) määratlema oskused, mida on vaja õpetada, ning kehtestama kontrollisüsteemi, mis õpetamist stimuleerib. Õpetaja ei pea mitte ühe (et laps kooli lõpetaks), vaid mitme sammu võrra ette vaatama (et tulevane ühiskonnaliige elus toime tuleks, saaks hakkama kõikides aktiivse ja passiivse emakeelekasutuse valdkondades). Kui korraldaksime igas professionaalset oskust nõudvas küsimuses lahenduse otsimise algfaasis rahvahääletuse, poleks meil Kumu ega Lotmani mälestusmärki, ei tuleks Vabadus(=sõja)sammast ega uut ERM-i.
Eksamiarendusprotsess on esimesel võimalusel avalikule arutelule (krii­ti­kale, konstruktiivsetele ettepanekutele) avatud. Ent sama kindlalt tuleb seista vastu katsetele arendusvõimaluste otsimist seisata või sellele poliitilist värvi anda (nagu on isegi riigikogu kaudu üritatud). Olen nõus professor Ingo Normetiga: sageli on kõige targem käitumisviis tunnistada, et mingis valdkonnas pädevus puudub. Ka eksamiarendus nõuab professionaalsust (ja vastuse ütleja ei saa olla populaarne kõigi jaoks), selle küsimuse lahendamiseks on tähtis töörahu ja võimalus mitte tegelda seda hävitava väärinfo ümberlükkamisega.
Rahu, ainult rahu!
Olgu väärinfo nüüd ümber lükatud.
     Komisjon ei tee ega saagi teha senist eksamisüsteemi muutvaid otsuseid, vaid ettepanekuid. Ettepanekud ja nende alusel võib-olla tehta­vad otsused ei puuduta kuidagi tänavuse, järgmise ega ülejärgmise aasta eksamit. Muutus – kui see tuleb – võib toimuda alles 2011. a (või veelgi hiljem).
     Kordan: keegi pole rääkinud kirjandi kaotamisest – on räägitud selle arendamisest ja selle kõrvale uute eksamiosade lisamisest. Tundub, et praeguse vastasseisu põhjus pole vajadus kaitsta kirjandi säilitamist, vaid soov takistada keeleteadmiste süsteem­set kontrollimist.
     Keegi pole kunagi mõelnud, et võimalikku uut süsteemi ei katsetata; oleme arutanud vähemalt kahe eeltesti korraldamist u 1000 õpilasega (ligikaudu 10% eksamitegijate üldarvust).
     Võimalik eksamiarendus ei nõua niisuguste teadmiste õpetamist, mida praeguses riiklikus õppekavas pole nõutud (kas ja mil määral õppekavas olevaid teemasid koolis seni on käsitletud, on muidugi iseasi).
     Eksamit ja uut õppekava saab arendada paralleelselt, sest eesti keele õppekava ei ole võimalik kardinaalselt muuta (eesti keel on välja kujunenud kultuurkeel 1930. aastatest, selles ei toimu olulisi struktuurimuutusi; kui kirjanduse kursusest saab mõne mehe välja jätta, siis keele õpetamisel ei ole näiteks vormi- või lauseõpetusest kuidagi võimalik mööda minna).
     EES on olnud komisjoni töös oma juhatuse liikme kaudu esindatud algusest peale. Lisaks võeti seltsi soovil 4. aprillil üks tema esindaja komisjoni juurde. Seetõttu on segane 11. aprillil ilmunud artikli väide, et „otsustaval koosolekul on ta hääleõiguseta”. Loomulikult mitte. Samas on veidi kummaline olukord, kus selts –
olles ja soovides komisjonis esindatud olla – ametlikult teatab, et „ei jaga kaasvastutust eesti keele riigieksami arendamise töörühma otsuste eest”. Kui eksamiarendus tõesti ei õnnestu (milles ma tõsiselt kahtlen), on EES-i niisugune seisukoht taktikaliselt õige. Kui aga asi peaks korda minema, võib selts sattuda õpetajaskonna enamikust kaugemale, kui ta praegu on (Soomes kuulub vastavasse seltsi u 80% emakeeleõpetajaist). Aeg näitab. Võimaliku eksamiarenduse üks kasulik tulemus on juba selge: eeltestide põhjal saame objektiivset infot õpilaste emakeeleoskuse kohta.
     Keegi ei mõtle, et uut tüüpi eksamiülesannete väljatöötamisega peaks hakkama saama praegu töötav komisjon 15. maiks ja tasuta.

Eksamist lähemalt järgmises lehes.