Tuntud austraalia pedagoog ja hariduskonsultant, nii lasteaias, üldhariduskoolis kui ka ülikoolis töötanud Bill Rogers on karismaatiline esineja. Ta joonistab ja räägib – see teeb jälgimise lihtsaks.
Ma ei valda inglise keelt ja seepärast kahtlesin, kas üldse minna tema Tartu Ülikooli haridusteaduskonnas peetud seminarile. Lubati tõlget. Seegi oli väga hea ja mis eriti tore – meeshäälega. Esineja vabandas algul, et temagi on uues olukorras – pole varem kunagi tõlgi vahendusel esinenud. Ometi kujunes seminar väga tõhusaks. Esineja ilmekus (joonistamine, kehakeel ja tekst koosmõjus) pani mind unustama, et esitus on mulle võõras keeles.
Käitumisprobleemidega puutub kokku iga õpetaja. Tavaliselt mõtleme selle all õpilaste käitumist, kuid ka enda käitumist (õigemini selle jälgimist ja juhtimist) ei tohi õpetaja kunagi unustada. On olemas lahutama­tu kolmnurk: õpetaja – laps – kodu (kooliterviklik lähenemine). Tulemusi saab ainult siis, kui kolmnurk tegutseb koos.
Samas on õpetajal alati võimalik teha midagi ära konkreetse lapse ja konkreetse klassiga ning käesoleval hetkel. Laps on suure osa oma päevast pedagoogi mõjusfääris ja seda tuleb kasutada isegi siis, kui õpetaja lapse kodu toetust ei tunneta.
Parim sõnum, mille Rogers väga selgelt edasi andis, oli: „Räägime asjast!” Ehk õpetaja ei peaks ainult diagnoosima olukorda ja siis laiutama käsi: pole võimalik midagi teha, vaid koondama tähelepanu sellele, mi­da olukorra parandamiseks siiski teha saab (ära irise lapse kallal, ära tänita, vaid leia see võimalus!).
Lektor „võimles” ette värvikaid olukordi koolielust ja selgitas, milliseid reageerimisvõimalusi on. Pidin kadestama tema näitlejameisterlikkust ja samas endalt küsima, miks pole ma ise alati näinud võimatuna tunduvas võimalikku.
Bill Rogers pakub häid ideid oma 2004. aastal ilmunud raamatus „Taasleitud käitumine”, mis nüüdsest on meil eestikeelsenagi olemas. Sellest saamegi teada, mis on kordarikkuv käitumine, mis lihtsalt käitumishäire; kuidas tuvastada käitumisprofiili, koostada kava käitumistaastuseks, kuivõrd oluline on õpilase motiveerimine, meie klassi tunde loomine, isegi õpetaja sõnakasutus kogu protsessi käigus, rääkimata kolleegi toest ja sellest, kuidas vihaga toime tulla. Nii et kaugel Austraalis ingliskeelses keskkonnas on samad probleemid mis meil ja Bill Rogerski tundus lähedase kolleegina.