60 aastat Merivälja kooli

Merivälja koolis on 180 õpilast ja 19 õpetajat. Klassikomplekte on üheksa – 1.–3. klassini on kaks paralleelklassi, 4.–6. klassini üks.

„Viimasel ajal on meie kooli jälle rohkem õpilasi tulema hakanud,” on direktor Kaja Laanmäe rahul. „Mui­dugi on vanemaid, kes eelistavad mõn­da kuulsat kesklinna kooli. Pole mingi saladus, et Tallinnas kipuvad äärelinna koolid tühjaks jääma. Aga väikese seitsmeaastase jaoks kujuneb koolipäev sellisel juhul liiga pikaks ja kurnavaks. Kui tema lõpuks koolist koju jõuab, on naabrilastest sõbrad jõudnud koos väljas mängimas käia ja tuppa tagasigi minna.”

Merivälja vajas oma kooli
Merivälja kant hakkas pärast sõda jõudsalt kasvama ning piirkond tundis järjest suuremat puudust oma koolist. Otsus kooli loomiseks sündis 1948. a kevadel ja õppetöö algas, nagu ikka, 1. septembril. Kool asus eramajas Aia tee 15, mis oli varem kuulunud laevakapten Teodor Vompale. Kahekordne hoone oli ehitatud 1937. a.
Koolis oli kolm klassi ja lapsi õpetati nii eesti kui ka vene keeles. Kolme õpetaja käe all alustas õppetööd 19 vene ja 38 eesti last. Vene õpilaste osa vähenes järjekindlalt, kuni 1958. aastal enam venekeelseid klasse ei avatud.
Uus koolimaja Heki teel sai valmis 1960. aastal. Samal aastal alustas tööd muusikaklass, kus sai õppida klaveri- ja akordionimängu. Muusikaklass tegutseb tänini. Õpetus kestab seitse aastat. „Me ei sea eesmärgiks kasvatada muusikuid, ei võta sinna katsetega. Kõik, kes tahavad, võivad tulla. Pillimäng on igal juhul arendav tegevus,” arvab direktor Laanmäe.

Meeskond on eriline
Kaja Laanmäel on direktorina käsil 29. tööaasta, Merivälja kooliga on ta peagi olnud seotud 45 aastat – 1964. aastal tuli siia 1. klassi.
„Ma arvan, et Merivälja kool on parim kool Tallinnas, Eestis ja Euroopas ning päris kindlasti on Merivälja kool Tallinna parim maakool,” ütleb direktor Laanmäe. „Võib-olla on see üks põhjusi, miks ma pole kunagi tahtnud siit ära minna, praegu on iga nael seinas ja täke trepis mulle tuttav.”
Direktor kiidab kolleege: „Üksi ei suuda keegi eriti palju ära teha. Meeskond on see, kes kujundab kooli näo ja maine. Ja meie meeskond on eriline. Me ei sõida bussiga vabaõhu­muuseumi ekskursioonile, meie läheme purjekaga Naissaarele, parvega Emajõele, öisele kanuumatkale Soo­maale. Möödunud sügisel käisime Aegviidu seiklusrajal, kus mängisime RAF-bussidega orienteerumismängu. Sadas lörtsi, läks pimedaks, eksisime ära… Aga sellised asjad liidavad inimesi.” Pole vist juhus, et kooli üheksateistkümnest õpetajast kaksteist on koolis töötanud üle kümne aasta.
„Meie kool on algkooliks ehitatud ja loodetavasti see algkooliks ka jääb, kuigi nähtud on igasuguseid aegu,” meenutab Kaja Laanmäe.

Algkooliks loodud
„Kool on olnud 3- ja 4-klassiline, on arvatud, et meid tuleks kokku panna Pirita majandusgümnaasiumiga ja meie seinte vahelt on välja läinud ka üks põhikoolilend. Õnneks ainsaks see jäigi,” ei varja direktor rahulolu. Maja jäi põhikoolile lihtsalt kitsaks. Kõik suured ja väikesed olid pead-jalad koos: üheksandikud hiilisid vahetunnis suitsu tegema, esimese klassi tibud vaatasid suu ammuli pealt.
„See ei lähe mitte,” ütleb direktor ja temaga ühte meelt on ka lapsevanemad. Vanematele meeldib, et kool on kodu juures, väike ja armas, tähelepanu jagub igale lapsele. Koolil on oma kokk, söök tehakse valmis kohapeal. Pikapäevarühm kestab kella neljani, pärast seda hakkavad töölt koju jõudma ka vanemad ja lapsed ei jää omapead. „Muidugi on vanemad mures, kuidas laste edasine koolitee kulgeb. Et nende tulevik oleks kindlam, kui nad käiksid algusest peale keskkoolis. Samas on nad saanud aru, et Meriväljal koolis käimine on omamoodi muretu lapsepõlve pikendus.” Kaja Laanmäe on seisukohal, et selline koolimudel –
eraldi 1.–6. ja 7.–12. klass – võiks olla Tallinnas valdav. Seda on linnavalitsuseski arutatud, kuid vastus on alati olnud eitav.

Juurdeehitus – igavene teema
Merivälja kooli juurdeehituse vajadusest räägitakse ajast, mil kool veel kapten Vompa majas oli. Heki teele ehitatud koolimaja jäi ka peaaegu kohe kitsaks, pealegi oli projekteerimisel silmapaari vahele jäetud vajadus ruumi järele, kus saaks teha ülekoolilisi üritusi. Lahtine terrass sobis selleks ainult suvel. Uues majas oli ahiküte ja suurte avarate akendega klassiruume ning koridori-sööklat ahjud soojaks ei kütnud. Esimesel talvel töötati mantlites ja reflektorite paistel.
Lapsevanem Edgar Tõnuristi, kes asjaolude õnnelikul kokkusattumisel oli ka ENSV Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja, eestvõtmisel ja energilisel asjaajamisel sai teoks maja viimine õliküttele, mis tänapäeval on asendatud elektriküttega. Tõnuristi algatusel ehitati ka lahtine katusealune ümber kooli saaliks. Ent koolil ei ole ikka veel võimlat.
„Keegi peale minu ei usu enam juurde­ehituse võimalikkusse,” ütleb direktor Laanmäe ja lisab: „Kui me seda võimlat nüüd ei saa, võib juhtuda, et me tõesti ei saagi või lükkub lootus edasi väga kaugesse tulevikku. Projekt on juba valmis ja selles on spordisaal, ujula ja Merivälja raamatukogu. Juurdeehitist ei ole vaja ju ainult koolile. Kultuurikeskust on vaja kogukonnale. Meie praegune saal on ikkagi tilluke. Ja Merivälja raamatukogu asub eramajas.”
Kuni võimlat ei ole, tuleb otsida laste kehalise tubliduse arendamiseks muid võimalusi. Üks on liu­väli – see valatakse kooli õuele alati, kui vähegi miinuskraade on. Koolil on korralik uisutagavara, igaüks saab uisud alla ja koju neid endale ostma ei pea. Ka suusatamas käiakse siinsamas lähedal. Kooli õues on rularamp ning spordilinnak – tänu linnale. Ja muidugi ujula – kooli uhkus ja rõõm.

Kodanikualgatuse korras
„Ujula ei ole suur – 3 x 7,5 meetrit ja meeter sügav –, aga vähemalt ujumaõppimise tunnid saab seal ära peetud,” on direktor Laanmäe uhke. Ujula saamislugu on näide kodanikualgatusest. Koolimaja oli projekteeritud nii, et keskele jäi nišš. Oli juba pikemalt arutatud, et see pind tuleks ära kasutada – kui sein ette ehitada, saaks juurde ühe klassiruumi. Saadi kaubale läheduses töötava kopamehega, kes kaevas vundamendiaugu. Siis aga tuli keegi naabrusest koolirahva toimetamist vaatama ja küsis: „Ujulat ehitate või?”
„Just,” ütles direktor. Ja kõik said aru, kui hea mõte see on. Sein ehitati ette, auk kaevati sisse, aga edasine tegevus ei kulgenud kuigi sujuvalt, sest mõnisada krooni jäi tehnika ostmisel puudu. Aga raha saadi, sest algus oli tehtud. Puuduolev klassiruum seati sisse vanas katlamajas. Peab lihtsalt leidlik olema.
Merivälja koolis ollakse aktiivsed ka klassi- ja koolivälises tegevuses. Jalgrattamatkadest koos vanematega on alati arvukalt osa võetud, kuigi need on väiksemate laste jaoks päris pikad. On karnevalid, ballid, inglise keele päevad, laulukonkursid jpm. Tähistatakse isade- ja emadepäeva, kooli sünnipäevi, jõule ning käiakse külas naabruses asuvas Merivälja pansionaadis. Erilist rõõmu teevad laste kontserdid pansionaadi eakatele elanikele, kel endal sugulasi pole. Igal suvel toimuvad linnalaagrid ja ajal, mil enamik eestlasi pürgib suvepuhkust veetma lääne poole, on Merivälja kool pidanud suvelaagrit hoopis Krimmis, külastades Beregovojes elavaid eestlasi. Esimest korda käidi seal 2003. aastal ja pärast seda igal suvel.

Miks valida Merivälja kool?
Mare Tolli: „Lapsevanema ja ühtlasi Merivälja kooli vilistlasena mäletan veel aastakümneid hiljem maja, kus oma kooliteed alustasin. Selles koolis on see seletamatu miski, millele võid aastaid hiljemgi heldimusega mõelda.
Emana ootan, et kool oleks turvaline ja laps saaks sealt positiivse elamuse, et õppimine oleks huvitav ega muutuks kohe vastumeelseks ja kohustuslikuks. Soovin, et laps saaks koolist kaasa terve närvikava, paar võõrkeelt, mõistliku mõtlemise ja toredaid hetki koos koolisõpradega.
Merivälja kooli valikul sai määravaks ka asukoht. Kool asub vaikses aedlinnas, kus lapsel ei tule ületada ristmikke, jälgida valgusfoore ega veeta päeva esimest hommikutundi liiklusummikus. Ka kodutee on mööda vaikse liiklusega tänavaid minnes turvaline. Haritust ei saa võtta, osta, müüa ega vahetada, harituks saab üksnes kujuneda. Merivälja kool loob keskkonna, kus on võimalik kujuneda haritud inimeseks.”