Alljärgnev artikkel põhineb uurimusel, mille eesmärk oli määratleda muutusi laste ja nende vanemate suhetes Eesti vene perede nooremas põlvkonnas. Kasutasin lapsevanemate autobiograafilisi esseesid ja intervjuusid lasteaiaõpetajatega. Elulood on kogutud 2000–2002, intervjuud lasteaiaõpetajatega viidi läbi 2001. ja 2007. aastal.

Kaks aastat tagasi köitis Daugavpilsi–Riia rongis minu tähelepanu noor vene ema, kes õpetas oma kahe aasta ja kolme kuu vanust tütart. Koos vaatlesid, sorteerisid ja laotasid nad ühest hunnikust teise kaardikesi, millele olid kirjutatud numbrid ja matemaatikatehted. Laps oli tore ja kannatlik, ta nautis ema tähelepanu ja suhtlust temaga.
Võib-olla polnud tolle ema lähenemine kasvatusteaduslikust aspektist kõige lapsepärasem, kuna ei arvesta­nud lapse mõtlemist – piltlikku ja konk­reetset –, kuid asi pole selles... Mind pani nähtu mõtlema selle üle, kuidas on muutunud lapsepõlv ning miks lapsevanem selle asemel et lugeda lapsele muinasjutte eelistab õpetada talle numbreid.
Küsitletud vanemate iseloomulik hoiak on lähenemine lapsele kui võrdväärsele partnerile ja püüe mitte suruda maha lapse individuaalsust. Lapsevanemad püüavad näha maailma laste silmadega, osutada talle palju südamesoojust ja armastust, olla mitte ainult vanemad, vaid ka sõbrad.

Kas liiga demokraatlik?
Kasvatuses tähistab orienteeritus individualismile vabadust, mida võimaldatakse lapsele nii käitumises, riietuses kui ka oma arvamuse väljendamise võimalustes, mis asendavad eelmiste põlvkondade kasvatuses venelastele tavapärast vabaduse piira­mist, sõnakuulelikkust ja allumist lapse­vanema autoriteedile. Lastelt oodatakse oskust käituda vabalt ning spontaanset reageerimist, neilt isegi küsitakse nõu. Kooskõlas lapsekeskse hoiakuga eksisteerib karistuste ja ergutuste süsteem, kus karistus ei ole füüsiline, vaid millestki heast ilma­jät­mine, nt viis päeva maiustusteta, keeld vaadata telerit või kasutada arvu­tit. Hoolimata sellest, et lastele õpetatakse reegleid ja vastutust, tunnistavad lapsevanemad, et piirid lubatu ja lubamatu vahel ei ole alati selged ka neile endile.
Lasteaiaõpetajad rõhutasid, et paljude perede demokraatliku atmosfää­ri tulemusel muutusid ka lapsed. Nüü­disaja vene lapsed ei karda rääkida oma probleemidest, on aktiivsed, uudishimulikud ja vastuvõtlikud ning suhtlevad julgelt endast vanematega. Kriitilisemalt olid lasteaiaõpetajad häälestatud normide õpetamise suhtes, väites, et mõnes peres valitseb „normide vaakum”. Eriti on seda tunda pärast nädalavahetust, kui esmaspäeval tulevad lasteaeda erutatud ja väljamagamata lapsed, kes on vaadanud telerit kella kaheni öösel ning veetnud päeva omapäi.
Kolmandik lasteaiaõpetajatest rõ­-hutab, et vanema ja lapse võrdsed suhted on vähendanud vanema autoriteeti lapse silmis. Tihti nimetavad lapsed isegi oma vanemaid nimepidi: „Olja tuli!”, „Dima, võta mind sülle!”

Mängule „raisatud” aeg
Laste kasvatamise peamist eesmärki näevad lapsevanemad selles, et osutada lastele abi nende elu eesmärkide leidmisel ja edu saavutamisel. Vene perekondades on tendents mõelda väga varakult oma laste tulevikule, sellepärast iseloomustab kasvatust taotlus arendada last mitmekülgselt juba varasest east. Kodus mängivad tähtsat osa arendavad mängud, mnemotabelid ja kollaažid. Tavaliselt ei püüa lapsevanemad oma lapsi siiski ise arendada, vaid ostavad arendusteenust lasteaiast ja arendusringidest. Võrreldes aastaga 2001 on tekkinud uus suund: lapsevanemad põhjendavad oma pöördumist professionaalide poole kartusega kahjustada lapse arengut. Seoses arendava tegevuse rohkusega lasteaias jääb lastel üha vähem aega nende endi valitud mängudeks, mure, millele on osutanud tähelepanu ka psühholoogid. Võimalust mängida ei anta lastele ka kodus: kui ta tuleb arendusringist ja tahab mängida, küsib nii mõnigi ema: „Miks sa raiskad aega nendele rumalatele mängudele?”
Tihti aga ei õpetata seejuures lastele elementaarseid oskusi. Paradoksaalsed on ka aastatel 2001 ja 2007 lasteaiaõpetajate uuringute andmete põhjal täheldatud üksikjuhtumid: mõni laps ei oska kasutada treppi, sest lapsevanem tõstab ta autost välja ja kannab süles lasteaiarühma.
Nii lapsevanemate kui ka lasteaiaõpetajate väitel loetakse peredes varasemast tunduvalt vähem raamatuid. Lasteaiaõpetaja mainis intervjuus juhtumit, kus ta küsis kolmeaastase lapse vanema käest, miks too ei loe oma lapsele muinasjutte. Küsimusele järgnes lapsevanema soovitus: „Õpetage lapsele tähti – siis saab ta muinasjutte ise lugeda.” Lasteaiaõpetajate väitel on laste seas märgata suurt vaimset nälga muinasjuttude järele, lapsed lausa värisevad erutusest, kui neid kuulavad. Samas vanema põlvkonna lapsepõlve multifilmid jätavad nad ükskõikseks.

Suhtlusdefitsiit
Paljudes peredes kujuneb välja nõiaring: lapse vajaduste rahuldamiseks peab lapsevanem tegema ületunde või leidma lisatööd, lapsega suhtlemiseks jääb aga aega ja jõudu üha vähemaks. Ajapuudusele suhetes lastega vihjab 22 lapsevanemat 57-st, väites, et töö ja eneseharimine nõuavad palju aega: Õhtutunnid peaksid olema pühendatud lastele, kuid me ei jõua päeva jooksul kõiki oma asju ära teha, räägime lastega käigu pealt, samaaegselt midagi muud tehes. Lapsed näevad, et oleme kogu aeg hõivatud, ja kannatavad tähelepanu puudumise all. Meie poja lapsepõlv pole pilvitu, mõtted homsest päevast, tööst, rahast ja lapse haridusest mürgitavad meie õnne.
Lasteaiaõpetajate väitel võib formaalseid suhteid ja suhtlemisdefitsiiti täheldada kolmandikus peredest, kus suhtlemine lapsega piirdub vaid teatud vilumuste õpetamisega.
Võib väita, et vene perekultuur tervikuna (peremütoloogia, peresisene suhtlemine, lapsele raamatute lugemine, muinasjutud, laulud, suurpere sündroom) on oma positsioone taandamas: elurütm on selleks liiga kiire. Peretraditsioonidest väärivad mainimist pühapäevased lõunad, mis ühendavad pereliikmeid igas kolmandas peres. Õhtused ühised teejoomised, kus arutatakse päevasündmusi, on säilinud vaid igas neljandas peres.
Suhtlusdefitsiidi tõttu kannatab laste kõne – logopeediliste laste arvu kasv tõestab, et koduse suhtluse kvaliteet jätab soovida. Lapsevanemad püüavad puudulikku suhtlemist kompenseerida kallite kingituste ja isegi rahaga, kuid lapsed ootavad vanematelt eelkõige armastust ja tähelepanu, mida saadakse aina vähem. Lapsed muutuvad vanemate suhtes üha utilitaarsemateks ja pragmaatilisemateks. Viiendikus peredes kasvavad omapead jäetud teleri- ja arvutilapsed. Lasteaias võib mängivatelt lastelt kuulda repliike, mis kajastavad nende ettekujutusi ja arusaamu teleseriaalidest. Isa, kuhu sa nüüd läksid? Mees ei tohi magada üheaegselt kahe naisega!

Muutunud mängud
Mõne pere lapsed käivad oma vanematega igal pool kaasas, peale aktiivse osavõtu lasteüritustest viibivad lapsed ka vanemate töökoosolekutel ja ärikohtumistel, mille tõttu oskavad paremini suhelda nii täiskasvanute kui ka lastega. Head lapsevanemad püüavad olla kodus lastele mängukaaslased. Paraku on mängude temaatika ajaga tunduvalt muutunud: eelmistes põlvkondades mängitud traditsioonilised mängud (kool, ema-isa) asenduvad multifilmide kangelaste imiteerimisega. Põlvkondade mängud on nii erinevad, et enne ühise mängu alustamist peavad lapsevanem ja laps leppima kokku, kas mängitakse lapsevanema lapsepõlve- või lapse eakaaslaste mängu. Vanemad väidavad, et nende suurim probleem on aru saada, kas multifilmikangelane, keda mängitakse, on hea või halb: isegi kui vanem vaatab vastuse leidmiseks multifilmi, on ta segaduses, sest täna on kangelane positiivne, homme aga negatiivne.
Lapse maailmapilt on muutunud fragmentaarseks, selles kaovad piirid hea ja halva vahel. Lasteaiaõpetajate arvates on lapsepõlv kaotanud naiivsuse ja kalgistunud. Lapsed võtavad varakult omaks täiskasvanute probleemid. Nad teavad hästi, mis on töötus või abielulahutus. Paradoksaalsed on muutused laste arusaamades. Näiteks postkontor on nende jaoks koht, kust inimesed muretsevad endale rõivaid (postimüügi mõju).

Õpitud abitus
Vahel tundub, et lapsevanemal esineb raskusi oma lapsele lähenemisel. Nii palus lapsevanem lasteaiaõpetajat tulla õhtul nende juurde koju. Kui õpetaja kohale jõudis, selgus, et lapsele on vaja ninna tilku panna. Lasteaiaõpetaja küsis, kas siis lapsevanemad pole seda kunagi ise teinud. Viimased vastasid, et nad proovisid: panid lapse diivani peale, isa hoidis kätest, ema jalgadest ja laps karjus nii, et oli näost sinine. Lasteaiaõpetaja palus lapsel istuda sülle, kallutada pea taha – hetkega olid tilgad pandud.
Tahtmatult tekib paralleel inglise psühhoanalüütiku Donald Winnicotti väitega, et praegused lapsevanemad on kaotanud intuitsiooni oma laste kasvatamisel ja seetõttu pidevalt hädas. Alles siis, kui nad muretsevad endale psühholoogiakirjandust, saavad nad teada, et teevad kõike õigesti, ning rahunevad maha.
Meenub teinegi paralleel, mis on aga märksa tõsisema alatooniga. Vene psühholoog A. Zahharov leiab oma raamatus laste neuroosidest, et lapsevanema ratsionaalsed suhted lapsega on lausa ohtlikud. Ta väidab, et laste neuroose leidub kõige rohkem inseneri­haridusega emade lastel. Selline lapse­vanem tähtsustab intellekti üle; nähes oma last väikese täiskasvanuna, ratsio­naliseerib ta teda, oskamata laskuda lapse tasemele. Tema mõtlemine on adekvaatne tootmises, kuid ei sobi laste kasvatamiseks.
Äärmuslikul kujul on suhtlemisdefitsiit otseselt seotud lapsevanema soovimatusega lapsega tegelda. Paljud leiavad, et laste kasvatamine on eelkõige lasteaia ülesanne (nii arvavate vanemate protsent on kõikuv: 5–50%).

Nii head kui ka halba
Võib väita, et vene perekonna kasvatus Eestis on muutunud demok­raatlikumaks ja omandanud lääne lapsekesksele kasvatusele omaseid hoiakuid. Võrreldes Eesti venelaste eelmiste põlvkondadega on toimunud kvalitatiivne ja väga positiivne sotsiokultuuriline nihe.
Samuti võib väita, et 2/3 peredes domineerivad head suhted: vanemad tunnevad laste vastu huvi, püüavad neid ära kuulata, mängivad nendega, osutavad neile tähelepanu ja armastust. Samas on ülejäänud kolmandik peresid ühiskonnale häiriv väljakutse. Lasteaiaõpetajate arvamuste järgi ei seisne kasvatuse põhihäda aga ainult vanemate väsimuses, vaid ka oskamatuses ja soovimatuses lapsi kasvatada.
See seisukoht leiab kinnitust kvan-
­titatiivses uuringus, kus lapsevanemad tõid välja põhjused, miks peres suhtlus lapsega nende arvates vähenenud on. 2/3 juhtudel peetakse põhjuseks liigset töökoormust ja igapäevaaskeldustega seonduvat kiirustamist. Veerandil juhtudel on nimetatud vanemate soovimatust oma lastega tegeleda (nagu kirjutas üks emadest: lapsevanemad ei oska ega ole altid mõistma oma lapsi) ning vaid kümnendik respondentidest ei nõustunud väitega. Kümnendik lapsevanemaid arvab, et lapsed ei tohi segada oma vanemate huvisid ja isiklikku elu.

Hea stardipositsiooni nimel
Ühiskonnas toimuvate muutuste kiirus ületab perekonna võime nendega kohaneda. Vanemad kaotavad pea, tekib kasvatuslik pessimism, väärtuste ja normide kriis, väheneb vanemate autoriteet. Ähmastub arusaam, kus kulgeb piir lubatud ja lubamatu vahel. Puudulikku suhtlust püüavad lapsevanemad heastada kingitustega. Siin aga tekib küsimus, kas kingitused, mille sisu on püüe vabaneda lapsega suhtlemisest, pole sellisel kujul hoopis hülgamise vorm?
Järjest kasvavad huvi lapse tuleviku vastu ja soov arendada last alates noorimast elueast. Seda võib seletada postmodernse ajastu teadmatusega tuleviku ees. Soovi anda oma lapsele võimalikult hea stardipositsioon, et ta oleks tulevikus konkurentsivõimeline, ilmutavad kõik lapsevanemad. See tendents paneb isegi kahtlema M. Wynessi väites, et tänapäeva lapsepõlve diskursuse keskne mõiste on mäng. Äkki võiks võtmesõnaks pakkuda hoopis õppimist või arendamist? Püüe last varakult arendada on tervitatav, kuni see ei kahjusta lapse huve ja tema koormus on optimaalne. Teisalt käsitavad vanemad lapse arengut tihti kui tehnilist probleemi, jättes unarusse emotsionaalse suhtle­mise. Vähene suhtlemine ei jäta lastele võimalust tunda end erilise ja vajalikuna. Probleem puudutab otseselt lapse arengut: täna näeme logopeedilisi lapsi, homme võib olla juba lapsi, kes ei oska arutleda, öeldust ja loetust aru saada.

Lapsevanem vajab toetust
Lapsevanemate pedagoogilisi probleeme on vaja aidata lahendada juba riigi tasandil. Esiteks on vaja teadvustada, et probleem on olemas (miks kukuvad lapsed nii tihti akendest alla, miks on palju hooletusse jäetud lapsi, kust on tulnud tänavalapsed jne). Tänuväärset harivat tööd teevad lasteaiad, kes püüavad diskreetselt toetada vanemate teadlikkust kasvatuses, jättes samas pere lapse tähtsaimaks kasvatajaks.
Vajalikud on lapsevanemate teadlikkust toetavad telesaated. Praegu pakub vaid Kanal 2 lapsevanematele mõeldud saatesarja, „Lastetaltsutaja” (USA), kuid juba selle saate pealkiri edastab vaatajale vale sõnumi. Sarja originaalpealkiri „Nanny 911” kõlab üsna rahumeelselt: „Lapsehoidja, tule appi!” Kes on vaadanud kas või üht saadet, teab, et probleemid peituvad siin mitte lastes, vaid hoopis vanemates, kes ei oska lastega suhelda.
Reageerivast ühiskonnast peaksime muutuma võimalikke probleeme ennetavaks ühiskonnaks. Tulevikule mõeldes ei tohi unustada, et suhtlus­mudelid peredes saavad etaloniks, millele orienteeruvad lapsed oma tulevaste laste kasvatamisel. Samuti ei tohi unustada, et kultuur ja kasvatus on alati olnud parimad kuritegevuse ennetamise vahendid. Kui tahame rahvana püsima jääda, peaksid just kultuur ja kasvatus olema meie riigi prioriteedid ning rahvusliku julgeoleku tagamise tähtsaimad tegurid.