Ene Pajula

Repliik

Mida laps tahab? Nii küsitakse paari nädala pärast lastekaitse liidu 20. aastapäeva konverentsil, mille ühe ettekandja Inna Järva Eesti vene perede muutunud väärtushinnanguid käsitleva artikli leiab ka tänasest Õpetajate Lehest.
Lastekaitse liidu president Katrin Saks on oma konverentsikutses kirjutanud: „Pannes konverentsile pealkirjaks „Mida laps tahab...”, ei pidanud me silmas mitte seda, millist arvutimängu, mobiili või muud trendikaupa lapsed ihaldavad. Meid huvitavad väärtused. See, mida peavad elus oluliseks meie lapsed ja kuidas nende hinnangud on muutunud võrreldes eelmiste põlvkondadega. Millest nemad unistavad?”
„Persepolise” autor, äsja Eestiski viibinud Marjane Satrapi, kes, nagu tema omapärasest koomiks-autobiograafiast lugeda võib, teadis kuueaastaselt kindlalt, et on viimane prohvet. Tema pühakirja kolm esimest käsku pärinesid Zarathustralt, aga edasi tulid juba soovid, et kõik pühitseksid tulepüha ja pärsia uut aastat, mida peetakse kevade alguses 21. mail, et igaühel oleks auto, kõik koduabilised sööksid koos teistega ja ühelgi vanal inimesel poleks õigust valu kannatada. (Viimast, muide, lootis ta saavutada väga lihtsalt – keeluga.)
Marjane Satrapi, kes täiskasvanuna ning juba suurema maailmaparandamise ambitsioonita kirjutas-joonistas oma lapsepõlve ja ühtlasi Iraani revolutsiooni loo lihtsalt selleks, et ei peaks seda igaühele eraldi jutustama, leidis üllatusega, et tema raamatus tundsid end ära inimesed üle maailma. Me oleme sisimas sarnasemad, kui välja paistab. Alles pealispinnal tulevad oludest, vanusest, temperamendist ja muust tingitud erinevused, mis aga pealiskaudsel vaatlemisel esimesena silma hakkavad.
Ikka veel jätkuval Eesti vabariigi juubeliaastal oli mitu hetke, mil ma rõõmuga tabasin teismelisi nende sootuks erineva elukogemuse taustal tundmas, mõtlemas ja reageerimas samamoodi kui ma ise. Rõõmu valmistasid 9. klassi eksamikirjandid teemal „Mulle meeldib Eestis elada?”, mida suve hakul lugesin. Sugugi mitte pimesi ülistavad, vaid vägagi kriitilised. Aga samas kindlad tõdemuses, et siin ma olen, ja tei­siti ma ei saa. Et see maa on osa minust. Kirjutamas needsamad teismelised, kellest räägitakse, kui varmad nad on kodumaa tolmu jalgadelt raputama ja kuidas nende väärtushinnangud eelmise põlvkonna omadest erinevad. Muidugi oli ka neid, kes oma tulevikku väljaspool Eestit nägid – nagu on olnud ka nende vanemate ja vanavanemategi seas.
J. K Rowling on koolidirektor Dumb­ledore’i suu läbi öelnud: „Noo­rus ei saa teada, kuidas kõrge iga mõtleb ja tunneb. Aga vanad mehed on süüdi, kui nad unustavad, mis tun­ne oli olla noor...” Kui oleme unustanud, siis polegi muud teha, kui uuesti välja uurida, mida laps tahab.

Viimaste aastate pingutused kutse­hariduse maine parandamiseks hakkavad lõpuks vilja kandma.

Kutseharidust väärtustatakse järjest rohkem, kuigi paljud lapsevanemad soovivad ikka veel, et nende lapsed jõuak­sid gümnaasiumi kaudu kõrgkooli. Erialavalik ning hilisem tööleidmise võimalus on teisejärguline. Suur probleem pole nende jaoks seegi, kui lapsel kõrgkool edaspidi pooleli jääb: lapsevanema rahuoluks piisab sageli sellestki, et tema võsu on vähemalt korra jala mõ­ne kõrgkooli ukse vahele suutnud lükata. Sellist mõtteviisi on raske muuta, eriti kui põhikooli äsja lõpetanul endal tulevikuplaanides selgus puudub. Siiski võib tõdeda, et kuigi gümnaasiumi riigieksamitulemustelt jäävad kutsekoolid gümnaasiumidele alla, õpib praegu kõrgkoolides juba 5–7% kutsekooli lõpetanutest. See näitaja on järjest kasvanud.

Ametikool kutsub igaüht
Ühiskonnad demograafilised muutused ei mõjuta kutsekoole nii tugevasti kui gümnaasiume. Võtmeks on osutunud kutseõppesüsteemi paindlikkus, uute kutseõppeliikide rakendami­ne. Kutse­kool pakub võimalusi kõigile: nii põhikoolist väljalangenutele kui ka kõrgharitud spetsialistidele. Kui mitmel viimasel aastal on sooviavaldusi kutsekooli õppima asumiseks laekunud 10 000 piires, siis tänavu oli soovijaid ligi 400 võrra enam.
Tänapäeva kutsekool pole pelgalt oma ala hästi tundvate oskustööliste taimelava. Kutsekoolid teevad koostööd kõrgkoolidega selle nimel, et kutse­kooli läbinu saaks jätkata õpinguid kõrgkoolis. Näiteks Võru kutse­hariduskeskuses turismi erialal lõpetanu võib jätkata kõrg­hariduse saamiseks kohe õpinguid samas koolis, Rakvere ametikoolis arvuti eriala lõpetanu võib aga jätkata Lääne-Virumaa rakenduskõrgkooli infotehnoloogia erialadel. Seejuures võetakse kutsekoolis õpitut arvesse ja ligilähedasel erialal jätkav õpilane saab vahel astuda kohe teisele kursusele, jättes „rebaseaasta” vahele.
Laieneb ka vastupidine liikumine, kus pärast kõrghariduse omandamist tullakse kutsekooli juba konkreetset ametit õppima. Sel sügisel alustas ametiõpingutega üle 140 varem kõrgkooli lõpetanu, mullu oli neid 120 ringis. Eelistatumad erialad kõrgharitud valgekraede hulgas on keevitaja, tisler ja aiandusega seotud ametid.
Kutsekoolid võtavad järjest enam kasutusele uusi kutseõppeliike, mis on paindlikumad ja järgivad enam eri sihtgruppide vajadusi.

Ametiõpingud algavad tavakoolis
Sel õppeaastal on 1500 lapsele antud võimalus alustada ametiõpinguid tavalises põhikoolis või gümnaasiumis, mis annab võimaluse jätkata samal erialal kutsekoolis. Üldhariduskooli valikainetundides saab omandada esmased teadmised infotehnoloogia ja elektroonika alal, samuti ülevaate sekretäri-, puidu- ja metallitööst, autoremondist, kaubandusest, iluteenindusest ja turismindusest. Näiteks pakub Parksepa gümnaasium koostöös Võrumaa kutsehariduskeskusega oma õpilastele metalli- ja puidutöö, arvuti-, hotellindus- ning infotöötluserialast kutseõpet.
Igal aastal langeb üldhariduskoolidest eri põhjustel välja 600–800 last. Eeskätt haridussüsteemi heidikute õpikeskkonda tagasitoomiseks on loodud kutsekoolides „õpipoisi” õppevorm, milles osaleb ligi tuhat noort. „Õpipoisi” programmist moodustab teooriaõpe vaid 20–25%, ülejäänu on praktiline õppetöö töökeskkonnas. Nii saavad kuldsete käte, kuid raskustega teoreetilisi teadmisi omandavad oskusi, millega hiljem leiba teenida. „Õpipoisi” programmi erialade valik pole suur: pagar, abiaednik, puhastusteenindaja, koosteelektrik, palkmajade ehitaja, trükkal ja kinnisvarahooldaja, kuid hiljem on võimalus kutsekoolis oma teadmisi-oskusi täiendada.
Oluline läbimurre on, et kutsekool ei ole enam ainult alaealistele, vaid enamikus kutsekoolides on teist aastat ka täiskasvanute täienduskoolitus. Mulluse õppeaasta jooksul sai 9000 juba töötavat inimest nüüdisajastada oma teadmisi ja oskusi ligemale 125 erialal. Sel õppeaastal on plaanis koolitatavate arvu kahekordistada.

Poisse on üle poole
Koolijuhtidega vesteldes on selgunud, et koolivalikule avaldab suurt mõju kooli välisilme, uuenenud ruumid, moodne sisseseade ja hea reklaam. Seejuures võib ka üsna ebapopulaarne eriala muutuda populaarseks. Näiteks laiaulatusliku remondi läbi teinud Tallinna tööstushariduskeskuses pole juba mitmendat aastat probleeme õmbluseriala komplekteerimisega, mida teiste sama eriala pakkuvate kutsekoolide puhul täheldada ei saa. Euroopa raha (Euroopa regionaalarengu fond) abil on järgmise kuue aasta jooksul enamikus kutsekoolides plaanis ette võtta tõsised ehitustööd, kus põhirõhk ongi õppebaasidel ja majutustingimuste parandamisel.
Koolile teevad parimat reklaa­mi õpilased ise, kutsudes õppima oma sõpru ja sõbratare. Populaarsemad on koolid, mis pakuvad laias valikus erialasid nii poiste kui ka tütarlaste koolitamiseks. Kui nõukogude ajal olid poistele ja tüdrukutele lausa eraldi kutsekoolid, siis tänapäeval on kadumas piir isegi erialade vahel. Ligi 10% kutsekoolis õppivatest tüdrukutest on valinud endale varem kindlalt poistele kuulunud eriala, õppides näiteks keevitajaks, autoplekksepaks-maalriks, raietööliseks, elektrikuks, sepaks. Sa-mas on poisse, kellest saavad meditsii­niõed, sotsiaalhooldajad, õmblejad, juuksurid. Poisse on kutseõppurite hulgas 56% ja tüdrukuid 44%.
Pelgalt koolimaja fassaadi uuendamisest õppegruppide täies mahus komplekteerimiseks siiski ei piisa. Kui maanoor kipub pigem linna õppima ja jääb ka hiljem sinna tööle, siis linnanoor maale maalähedast eriala õppima ei lähe – sellest tingituna on langenud põllumajanduserialade populaarsus. Samas ei prognoosi ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium lähitulevikus nõudluse kasvu põllumajanduserialade spetsialistide järele.

Tulevik kuulub keskustele
Laia erialavalikuga suured koolid, mis enamikus asuvad linnades, maakonnakeskustes või ühistranspordiga hästi ligipääsetavates kohtades, äratavad noorte hulgas suuremat huvi kui väiksemad mõne erialaga ametikoolid. Nii pakub Narva kutseõppekeskus eelkõige Ida-Virumaa noortele õppimisvõimalust 17 valdkonnas ligi 40 erialal, seal ei ole võimalik õppida vaid meditsiini-,
muusika- ja põllumajanduserialasid. Narva ongi tänavu tulnud põhikoolilõpetajaid viiendiku võrra rohkem kui varasematel aegadel.
Õpperühmade komplekteerimisega on vähem muret ka spetsiifilisematele erialadele spetsialiseerunud õppeasutustel, mille maine on aastaid kõrgel püsinud. Edukalt on komplekteeritud Tallinna polütehnikumi arvuti ja arvutivõrkude, Tallinna teeninduskooli koka, Tallinna majanduskooli raamatupidamise eriala õpperühmad, hea täitumus on Tallinna transpordikoolis, mis ainsana Eestis koolitab raudteespetsialiste; kesk- või kõrgkooli lõpetanute seas on hinnas Räpina aianduskool. Näib, et noored on hakanud jälgima majanduses toimuvat: suurenenud on huvi tehnika ja tootmisega seotud erialade vastu, samas on vähenenud huvi ehituserialade vastu.
Aastaid on populaarsed olnud kunsti- ja muusikakoolid, nagu Georg Otsa nimeline Tallinna muusikakool, Heino Elle­ri nimeline Tartu muusikakool ja Tartu kunstikool, mida päris tavapäraste kutsekoolide hulka ehk lugeda ei saagi. Neisse pürgijailt eeldatakse kunsti või muusika algteadmisi ja
-oskusi ning neis koolides on erialasid, mille kohtade täitumise pärast pole kool kunagi pidanud muretsema.

Ministeeriumis

   15. septembril osales minister Tõnis Lukas valitsuse kabinetiistungil.17. septembril osales Tõnis Lukas Tallinna tehnikaülikooli 90. aastapäeva aktusel. 17. septembril korraldasid in-tegratsiooni sihtasutus ning HTM Tallinnas Nordic Hotel Forumis Eu­-roopa sotsiaalfondi programmi „Keele­õppe arendamine 2007–2010” infoürituse.17. septembril korraldas HTM
iga-aastase Eestisse akrediteeritud diplomaatilise korpuse haridus-, teadus-, noorte- ja keelepoliitika õppereisi, mis tänavu tutvustas Läänemaad ning Tallinna tehnikaülikooli küberneetika instituudi foneetika ja kõnetehnika laboratooriumi. 18. septembril osales Tõnis Lukas valitsuse korralisel istungil ning pärast seda kohtus riigikogu esimehe Ene Ergmaga. 18. septembril algasid Hollandis Rotterdamis esimesed Euroopa kutsemeistrivõistlused Euroskills. Eestit esindab 12 võistlejat kuuel alal: automehaanik, mehhatroonikud, ehitajad, mööblitisler, kelner ja kokk. 19. septembril alustab minister Tõnis Lukas kohtumisi kodanikega, kellel on mõtteid või ettepanekuid Eesti haridus-, teadus-, keele- või noortepoliitika kohta. Kohtumiseks ministriga tuleb aeg reserveerida kas välkposti või telefoni teel (5661 9303; toomas.kalmus@hm.ee). 19. septembril algab Kopenhaa­genis 20. Euroopa Liidu noorte teadlaste konkurss. Eestist osaleb kolm 2008. a teadustööde riiklikul konkursil premeeritud õpilast.

Sõnumid

Mõte

Loodus on nii seadnud, et iga linnu- ja loomapoegki, inim­lapsest rääkimata, tahab õppida, sest see tähendab ellujäämist. Õpihirm on seega eelkõige sotsiaalne, mitte pärilik nähtus.

Eestis tehtud küsitlustest selgub, et esimesse klassi tahab minna enamik lastest, teise klassi juba vähemus ja keskastmes peab koolikohustust karistuseks enamik poisse. 74% noormeestest, kes jätavad põhikooli pooleli, jätkab elukooli vanglas.

Esimene mure: laste käitumine
Väsivad ka õpetajad, kes peavad täitma lisaks veel sotsiaaltöötaja, psüh­holoogi, andragoogi (töö lapsevanematega) rolli, ja lähevad koolist sinna, kus töö konkreetsem, tööpäev piiritletum, vastutus väiksem ja palk kõrgharidusega inimesele kohasem.
Olen viimasel kümnel aastal palunud oma kursustel osalenud õpetaja­tel panna kirja mureprobleemid. Aastatega on teatud pingestajad pi­gem süvenenud kui vähenenud. Olgu öeldud, et töötasu on neist alles viiendal kohal. Esimesel kohal on käitumisprobleemide ja erivajadustega lapsed. Et kodu roll vanemate suure tööhõive ja vabakasvatuse põhimõtete rakendamise tõttu järjest väheneb, näitavad käitumishäired ehk madal sotsiaalne intelligentsus kasvu­tendent­si.

„Kui ma pulli ei tee...”
Tõmbamaks endale täiskasvanute tähelepanu, käitub enamik lapsi halvasti nii kodus kui ka koolis. Meenub ühe teismelise käitumishäiretega poi­si ütlus: „Kui ma kodus mingit pulli ei tee, siis lubjakad mind ei märka­gi...” Mida suurem on klass, seda suurem on vajadus millegagi silma paista. Paljude laste halb käitumine on appihüüd nende tõrjutuses. Et tähelepanu jätkuks kõigile, ei tohiks lasteaiarühma ja algklassi suurus ületada normaalse suhtlusrühma suurust, s.o 7–9 last. Gümnaasiumis võib ühte auditooriumi panna ka sada õppurit – peaasi, et õhku jätkuks.
Paljud õpetajad võtavad õpilaste käitumishäireid isikliku solvanguna. Soovitan neil kooli minnes ja sealt tulles korrata: „Matab oma pere! Matab oma pere! Matab oma pere!” Rõhutan loengutes, et keeldugu nad kategoori­liselt minemast sinna, kuhu mõni ropu suuvärgiga õpilane nad saadab. Teadku, et vahel on vanemad sellist last kümneid kordi teatud punkti saatnud. Soovitan õpetajatel uurida, kuidas nad teda aidata saaksid.
Eraldi teema on erivajadus. Profes­sor Mart Saarmaa tegi oma üliõpilas­tele selgeks, et kõik peale vaimupuude on erivajadused. Järelikult on kõik õpilased mingil määral erivaja­dusega. Kui neile ei tagata sellekoha­seid õpitingimusi, siis erivajadused suure­ne­vad, mitte ei vähene.

Usaldamatus ja kontroll
Suurimad erivajadused on tingitud soolisest diferentsist (poiste aju areng on tüdrukute omast keskmiselt üle pooleteise aasta maas), temperamendist ja IQ suurest varieeruvusest (ka andekas laps on erivajadusega). Ma ei näe muud alternatiivi kui lisaks normaalsuurusega klassidele hakata poisse ja tüdrukuid eraldi õpetama. Kindlasti on õppeaineid, mida saaks ja tuleks koos õpetada. Samuti tuleks üheselt lahti kirjutada kooliküpsuse mõiste. Muidu võib juhtuda, et emad hakkavad veel sündimata lastele prantsuse keelt õpetama – vastav metoodika on ju juba olemas.
Pingestajate nimekirja teisel-kolmandal-neljandal kohal on õpetaja usaldamatus, süüdistamine, liigne kontroll. Kui minult küsitakse, miks ma enam koolis bioloogiat ei õpeta, vastan naljatamisi, et ei julge –
hakkasin unes vanglatrelle nägema. Riigieksamite hirmus ja gümnaasiumi pea ülikooli omaaegse üldbioloogiaprogrammi piires õpib laps selgeks rakuehituse, mitokondrite kestade koostise, aminohapped jne. Aga kui Tallinnast pärit õpilane satuks metsa, eksiks ta sinna ära, kannatataks nälga, kuigi looduses on pea 300 söödavat taime, jooks valest kohast, läheks karupoega patsutama... Edasi ei julge ma mõelda. Või õpiks loodust nii vihkama ja kartma, et ministriks saades likvideeriks kõik metsad.
1980. aastate lõpus, 1990-ndate algul käidi ainesektsiooniti koos, et panna paika 30% põhimõistetest, mida iga laps peaks ühes või teises aines teadma, õppigu ta siis ükskõik millises koolis. Ülejäänu pidi jääma õpetaja otsustada – nii tekiksid omanäolised õpetajad, koolid ja õpilased.
Minu meeldivaim aeg bioloogiaõpetajana oli Tallinna bakalaureuse erakoolis, kus võisin õpetada nii, et bioloogiat hakkasid õppima ka need, kes ütlesid, et nad seda iialgi ei tee. Et 160 bioloogiatunni asemel oli meil 80 (vähendamisel oli objek­tiivne põhjus – vajadus õpetada õigusgümnaasiumis loogikat, õiguse aluseid, kolmandat võõrkeelt jne), jäime bioloogiaeksamite tulemustega riigis eelviimaseks. Olen selle näitaja üle isegi uhke – mulle on tulemustest tähtsam õpilaste tänu. Kas tulevane jurist ikka peab tundma mitokondri ehitust? Leian, et ta peaks pigem loodust austama ja hoidma ära jõgede või mägede mõttetu nihutamise.

Jäägem ellu!
Läksin alati tundi teadmisega, et mul on klassis 36 õpilast, kellest vaid kuus on bioloogiast huvitatud. Mida teha, et 30 laseksid neil kuuel õppida? Tegin kontrolltöödeks eri küsimustikud, ühe kolmega leppijatele, teise nelja või viit saada soovijatele, kolmanda bioloogiahuvilistele. Viimasesse rühma kuulusid õpilased, keda vanemad olid sundinud õigusgümnaasiumi tulema, aga kelle salasoov oli saada arstiks, geenitehnoloogiks, bioloogiks, psühholoogiks jne.
Inimesel on kaasasündinud pea 160 võimet ja igaühel neist on oma potentsiaal. Kui mõni ongi nullilähedane, siis kindlasti on kõrval kümnepalliline. Usaldagem õpetajat, avastamaks koos lapsega seda, mida loodus on lahkelt jaganud! Jäägem kõik koos ellu!

Enn Kirsmani artikkel õppekavadest (vt ÕpL, 5.09.) on tähelepanuväärne. Teemat on pea igal aastal käsitletud, kuid praeguseni pole HTM, ülikoolid ega õpetajate ja lapsevanemate organisatsioonid ühistele arusaamadele jõudnud.

Küsimaks, kas meil on vaja riiklikku õppekava, pole vaja julgust, vaid asjatundlikkust. Küsida võib kõike ja eks küsimus iseloomustab ka küsijat. On kiiduväärt, et lapse­vanemate liit õppekavade vastu huvi tunneb ja avalikult sõna võtab, kuid lisaks deklaratsioonidele on vaja pakkuda ka lahendusi. Haridusega seotud ametikohtadel töötanud inimeselt ootaks konkreetseid ja pädevaid ettepanekuid õppekava ja koolikorralduse parendamiseks.

Kas RÕK-i on vaja?
Riikliku õppekavata on võimalik hakkama saada küll. Näiteks Inglismaal ja Walesis kehtestati see dokument alles 1988, ja suurte raskustega. Küsimus on pigem selles, kas meie oma praeguse hariduskorralduse ja võimalustega saame ilma hakkama.
Kogu maailmas on hakatud mõistma, et üldhariduskool peaks olema ühtluskool, mis võimaldab omandada ühiskonna sidususeks vajalikke ühisväärtusi, teadmisi ja oskusi. Riik pakub üldharidust kogu elanikkonnale ning õpilastel peab olema võimalik elukohta vahetades õpinguid suuremate probleemideta jätkata.
Omaette probleem on hariduse kättesaadavus. Kui riigis on kehtestatud hariduskohustus, peavad olema tagatud ka võimalused selle omandamiseks. Kas piisab ainult vanusepiiri kehtestamisest? Kas tahame ja saame siis PISA-s jt uuringutes osaleda ning hariduse kvaliteeti meil ja mujal võrrelda? Mis oleks siis õppevara koostamise ja õpilaskoha maksumuse arvestamise alus? Kuidas tasustada õpetajaid ja milline näeks välja kooli eelarve?
Haridusökonoomika ütleb, kui pal­ju õppekava – õigemini tema rakendus – maksab ja mida riik suudab või ei suuda oma kodanikele tagada. See, et Eestis pole suudetud haridusökonoomika spetsialiste koolitada ja õppekava maksumust määratleda, ei tähenda veel, et riikliku õppekavata oleks lastel koolis kergem ja õpetajal elu lihtsam.

Formaalselt RÕK, tegelikult KÕK
Ka riigieksamid on ummikusse jooksnud, sest formaalselt on meil küll tsentraliseeritud RÕK, aga tegelikkuses KÕK ehk kooli õppekava de­-tsent­raliseeritud õppesisu, igal koolil omanäoline ja sageli teistest tuntavalt erinev. Niisuguses olukorras pole otstarbekas ega õiglane rakendada ühetaolisi riigieksameid. Ega matemaatikud ilmaasjata kahetasemelistest ainekava­dest ja eksamitest räägi. Mõistlik on kontrollida ikka seda, mida on õpitud. Riigieksamite ebakohtadest on väsitavalt palju kirjutatud, aga asi läheb ikka omasoodu. Eestile on endiselt vaja nii ühtluskooli kui ka haridusnõudlusele vastavat RÕK-i.
Iga lapse eripära saab tõesti kõige paremini arvestada individuaalne õp­pekava. Kuid ka tsentraliseeritud ehk ühise õppesisuga õppekavas pole midagi halba, kui tegemist on professionaalselt koostatud dokumendiga. Sellisega, kus on arvestatud õppekava teooria ja praktika põhitõdesid, kus hariduse sisu on integreeritud kõigile arusaadavaks ja ratsionaalselt omanda­tavaks tervikuks.
Eestis löödud lahingud Lehrplan’i või curriculum’i eelista­mise ümber pole kuskile viinud. Nii üks kui ka teine on süsteemsed do­kumendid ning sisu ja õppeprotsessi reglementeerituse üle otsustavad haridusjuhid tavaliselt õpetaja kvalifi­katsioonist lähtudes. Madalama kvalifikatsiooniga õpetaja vajab rohkem ettekirjutusi ja soovitusi. Isegi Soomes, kus õpetaja on kõrgelt kvalifitseeritud, leiti, et õppesisu on vaja teemade kaupa täpsemalt avada. See säästab õpetaja aega ning ta jõuab õpilastele huvitavamaid ja kasulikumaid koolitunde välja mõelda.

Õppekavast loobumine ei aita
Ideaalis oleks riiklik õppekava integreeritud sisu määratlev ühine, st tsentraliseeritud dokument. Metoodika peaks jääma õpetaja otsustada, st oleks detsentraliseeritud ehk avatud. Avatud on ka haridusmiinimumile lisanduv täiendav õppesisu, mis koolile oma näo annab. Mõistetavalt peavad õppekava juurde kuuluma rakendusmaterjalid paljude soovitustega, sh õuesõpe, avastusõpe jmt. Õpetaja peab tundma nii „vanu” kui ka uusi õppevorme ja tehnikaid, et leida neist sobivaim oma õpilastele.
Erivajadusega lapsi kiputakse meil liiga kergekäeliselt sildistama. Meditsiinilise erivajadusega õpilane pole seesama, mis sotsiaalsete probleemidega, sh muukeelne laps. Ka andekus mingis valdkonnas on erivaja­dus, aga hoopis teises tähenduses, ja tegelda on vaja nii tagasihoidliku matemaatiku kui ka energiapommist spordipoisiga.
Riikliku õppekava puudumine ei aita õpetajal tunnis tööd paremini diferentseerida või individualiseerida. Kui oleme endiselt ühel meelel selles, et kõik peaksid õppima lugema ja kirjutama, siis tark õpetaja oskab erineva suutlikkusega õpilased soovitud tulemusteni viia. Mõistagi eri viisil ja paljude paberiteta, mis tema tööd kirjeldavad ja tõestavad.

Kaks kuubis
Ago Künnapi kaks kuubis (õppekava mah­tu tuleks kaks korda vähendada, koolipäeva kaks korda lühendada ning laste koolikotti kaks korda kergemaks teha) on küll lööv loosung, ent kuidas ja mida me poolitama hakkame? Õpetajate palkade ja koolilõunate raha poolitamine aitaks küll praegust riigi­eel­arvet pisut kosuda, aga ilmselt peaks kaugemale mõtlema. Kui RÕK-i
mah­tu vähendada, siis kas õppepäevade (175), ainetundide (vt kooliastmete lubatud normkoormu­sed) või õppeainete arvelt? Võib-olla mõtles Ago Künnap omal ajal sedagi, et õppeaineid on liiga palju. Olen temaga sama meelt, näiteks inimese­õpetuse tundides on õpilaste sõnul „üs­­na vähe teha”. Kõik õppeained teenivad inimeseks kasva­tamise-õpetamise eesmärke. Kui minister lubab maailmaharidust jt uusi õppeaineid, siis kas neid ei saaks lõi­mida mõne juba olemasoleva ainega?
Kui lapsevanemate liidu aruteludel peeti silmas õppesisu vähendamist, siis seda saab teha vaid kahel viisil: ? la „juurime välja” ja kuulutame tarbetuks või hindame õppesisu rakenduslikku tähendust praegu ja tulevikus ning püüame selle õppeainete ja klasside vahel mõistlikult jagada. Enamikus arenenud maades kasutatakse viimast lähenemist, ja see töö pole õpetaja teha – sellega tegelevad vajaliku ettevalmistusega spetsialistid. Ka meil on nad olemas ning projektigruppe ning TÜ arenduskeskust on pikalt, piisavalt ja jätkuvalt rahastatud. Mida pole, on koolikõlbulik RÕK. Kõigepealt võiks kehtivast RÕK-ist välja jätta kas või need sajad pädevused, millega koolis midagi mõistlikku teha pole. Kas lapsevanemate liit on arutanud, miks viidatakse Euroopa haridusringkondades enamasti vaid 8–10 kompetentsusele?
Kindlasti vajab kool, kes tahab õpilastele midagi erilist pakkuda, õppekava n-ö vaba mahtu. Natuke on seda ju praegugi, kasutamisoskus aga kooli­ti erinev. Kas ikka tasub valikainena õpetada udmurdi jt hõimuvellede etnograafiat, kui Eesti omagi hästi ei tunta? Vabadus on üllas ideaal, kuid selle rakendamisel peavad valikud ja vastutus õpilaste arenguvõimaluste eest olema tasakaalus. Kui tehnikaülikooli astuda sooviv tudengikandidaat teatab, et nende koolis pole kunagi ühtki teoreemi tõestatud, on selle kooli õppekavas midagi tõsiselt viltu. Koolikott võiks kergem olla küll, aga koolipäev kaks korda lühem mitte. Mida lapsed siis teeksid? Kust saada raha, aega ja kompetentsust kõikide laste arendavaks huvitegevuseks? Kool ei tohi olla projektipõhine ettevõtmine, vaid stabiilselt funktsioneeriv süsteem.
Ema, vanaema ja õpetajana ütlen, et kõige õigem lapse arengukava tehakse kodus enne kooli. Seda ei panda aga kirja ega viida kooli tõestamaks, et perekond lapsega tegeleb. Lapse arenguvõimalusi mõistavad ja kujundavad lapsevanemad kõige paremate kavatsustega ja enamasti kõige õigemini. Paraku on vanemad erinevate teadmiste ja võimalustega, sellest tekibki Eesti suurim hariduslik kihistumine. Kui lisanduvad veel ülimalt eriilmelised ja eri õppetasemega koolid, ongi arenguvõimaluste erisused lastele karjuvalt suured. Meedias väidetavast ai-na kasvavast heaolust hoolimata ei saa paljud lapsed harituks ega õnnelikuks, kuigi nad seda sooviksid.

Arengukavad. Kas, kes ja kus?
Klassis ei saa tundi pidada 30 individuaalse õppekava alusel, aga tööd on võimalik diferentseerida eri tasemel ülesannetega jpt võtetega. Õpilane peab saama omandada kohustusliku haridusmiinimumi keskkonnas, mille põhitegurid on sobiv õpperuum, hea õpik ja tark õpetaja. Õpikeskkonna loomise aluseks ongi riiklik õppekava ja vastav koolikultuur.
Meie koolikultuuris on palju väärtuslikku. On ülim aeg mõista, mis on väärtuslik ja mis pelgalt virvatuli. Eesti kool on alati töötanud koduga käsikäes ja kui lapsevanemate liit soovib õpetajaid toetada, on see ainult tänuväärne. Meelsasti kuuleks neilt konkreetseid nõuandeid, mida hariduse sisus ja koolikorralduses muuta. Mida arvestada nende riikide kogemu­sest, kus lapsevanemate kaasatus haridusotsustuste tegemisse kõigil tasandeil on suurem kui meil? Miks kritiseeritakse Rootsi üldhariduse kvaliteeti, kuigi lapsevanemad on aktiivselt kaasatud? Mis oleks meile sobiv, vajalik ja kasulik? Mida on teiste kogemusest õppida? Ja miks teistes maades räägitakse ja kirjutatakse aina rohkem ühismõõtmest nii väärtushinnangutes kui ka hariduse sisus?
Neoliberalismi pikaaegse harrastamise tulemused on pannud poliitikud ja haridusjuhid hoopis teises suunas mõtlema. Professionaalsuse, reeglite ja kõlbeliste normideta pole stabiilsust koolis ega ühiskonnas.
Stavangeri ülikooli juhtmõte on: uue teadmiseni jõudmiseks peame oskama olemasolevat teadmist kriitiliselt hinnata. See tähendab, et enne kui midagi muutma hakata, peaks asja ennast ja asjakohast teadmist põhjalikult tundma. See kehtib ka õppekava ja Eesti kooli arengu kohta.

Õpetaja jutt selle kohta, et tuleb korralikult koolis käia ja hoolega õppida, ei maksa enam midagi. Võib ka koolis mitte käia, õppimata jätta ja ikka klassist klassi pääseda.

Toon elust pärineva näite. Poiss lõpetas 7. klassi kordajana nelja hindega. Pikendatud õppetööl sai mingil kombel veel kolm hinnet. Sügiseks, s.o õppeaasta lõpuks oli tal viis mitterahuldavat. Õppeaasta jooksul oli ta koolist puudunud 400 tundi.
Poiss väidab, et ema nõusolekuta (avalduseta) teda nagunii istuma jätta ei saa. Haridus- ja teadusministri 16. novembri 2006. a määruse nr 41 „Õpilase hindamise, järgmisse klassi üleviimise, täiendavale õppetööle ning klassikursust kordama jätmise alused, tingimused ja kord” 5. peatüki § 12 lõige 5 ütleb: „Õppenõukogu kaasab otsuse tegemisel õpilase või tema seadusliku esindaja ning kuulab ära tema arvamuse.” Seekord ei õnnestunud kedagi kaasata, sest õpilane ega tema ema ei ilmunud kutse peale õppenõukogu koosolekule.
Mida tähendab „kaasata”? Seadus võimaldab seda vist mitmeti tõlgendada. Haridusministeeriumi põhihariduse peaekspert Merike Mändla andis küll selge vastuse: kui õpilane ei ole omandanud klassikursust kolmes või enamas aines, ei saa teda järgmisse klassi viia.
Poiss jäetigi istuma. Kaks päeva pärast õppeaasta algust tegi õppealajuhataja siiski otsuse, et kui õpilane vastab mingisuguse x ajaga ära viiest puudulikust ainest kolm, pääseb ta edasi järgmisse klassi. Mis tähendab, et ta tuleb tagasi minu klassi.
Olen rivist väljas. Miks me siis õpetame, paneme hindeid, manitseme ja kasvatame, kui lõpptulemus on ikka sama – edasi pääseb ka õppimata ja koolis käimata? Minu klassis on enamasti korralikud lapsed. Mida ma neile ütlen? Kuidas põhjendan, et nemad peavad ikka endiselt iga päev koolis käima, kuigi too poiss ei käinud?
Väidetavalt on tegemist individuaalõppega. Poisile, kes enne ei saanud kahe aastaga hakkama ühe klassiga, antakse nüüd võimalus teha kaks klassi ühe aastaga. Miks siis ei anta samasugust võimalust kõigile klassikursust kordama jäetutele? Kui palju lisatööd see õpetajatelt nõuab ja kas sellest on üldse abi, kui õpilane vanas vaimus jätkab? Selle probleemiga silmitsi seismise asemel mõtleksin palju meelsamini hoopis sellele, kuidas olla toeks neile, kes hästi õpivad, mil viisil nende võimeid paremini arendada. Paraku segab kirjeldatud lugu mind praegu väga oluliselt.

Eesti n-ö heraldiline renessanss on lahutamatult seotud Priit Herodese nimega. Mitte et ta oleks ainuke heraldika asjatundja Ees-tis, kuid just tema tõi sinimust­valge tagasi eesti heraldikasse.

Ta on kavandanud heraldilised sümbolid suurele osale Eesti omavalitsus­test, loonud vappe, lippe, au- ja ame­timärke kodanikuühendustele, riigi- ja militaarinstitutsioonidele, haridusasutustele, konfessioonidele. Ka Eesti üks kõrgemaid riiklikke autasusid Maarjamaa Rist on tema kavandatud.
Eesti heraldiline renessanss 20 aastat tagasi sai teoks tänu muinsuskaitseliikumisele. Heraldik Priit Herodes tõdeb, et tõeline vapiloomine ei saanud mõeldav olla varem kui aastast 1987. Eesti muinsuskaitse seltsi vapp oli tema esimene suurtöö – ja ühtlasi esimene ametlikult kinnitatud sümbol, millel kasutatud taas avalikult rahvusvärve.
EMS-i vapikonkurss kuulutati välja vahetult pärast seltsi asutamist 12. detsembril 1987. Kahes etapis toimunud võistluse tulemusena kinnitas EMS-i volikogu 2. juunil 1988 Herodese ka-vandi (väga tugevas võistluses tuli teisele kohale Heinz Valk, kolmas oli Ene Valter). Nädala-paa­ri pärast toimusid praegu juba legendaarseks muutunud vanalinna­päevad koos öölaulupidudega. Muin­suskaitsjate kokkutulekul draamateatris anti autorile pidulikult teada sümboolikavõistluse võitmisest ja ul­atati kimp maikellukesi – nende lõhn püsib meeles senini. Ütlemata ülev tunne olnud näha sinimustvalge vapiga pannood juba siis, 10. juunil, draamateatri fassaadil ja lava kohal.
Samal aastal tuli kutse osaleda Eesti kristliku liidu ja EMS-i raames sündinud Eesti juudi kultuuri seltsi sümbolite konkurssidel, ka seal valiti välja tema kavandid. Tallinn oli juba varem taastanud oma ajaloolised vapid. Suure üllatusena kõigile puhastati draamateatri peasissekäigu kohal välja linnavapp. Ilmnes, et see oli lihtsalt kinni krohvitud. Üllatas, et ta oli alles, polnud maha raiutud; et oli leidunud julgeid inimesi

Punane ja must, sinine ja must ja valge
Heraldika juurde sattus Priit Herodes oma sõnul puhtplatoonilisest huvist, mis põhines romantilisel kirjandusel, ajaloolistel romaanidel ja filmidel. Üks asi aga on huvi, hoopis teine vapi­­loomine. Heraldika pärineb väga konkreetselt 12. sajandist, dateeritakse selle teise veerandisse. Heraldikas valitsevad kindlad reeglid ja värvused, alati kaasneb vapi kirjeldus, mis puudub suhteliselt juhusliku tekkega peremärkidel.
Sinine ja must ja valge ning punane ja must on Herodese elus juba lapsepõlvest peale olulist rolli mänginud. Stalini surma ajal oli ta viieaastane, sellest on mällu jäänud punased lipud, mustad lindid Paldiski maantee majadel. Punane ja must – seda värvikombinatsiooni polnud ta varem näinud. Sinimustvalget aga kippus juba poisikesena akna peale välja panema. Aastatega tuli selgus, et meie rahvusvärvid on ühtlasi Eestimaa kaitsejanna Neitsi Maarja tunnusvärvid: sinine – taevane kuninganna, must – kannatav ema, valge – püha neitsi.
Eesti rahvusvärves teostatud Maar­jamaa Risti idee ja kujunduse lõi Priit Herodes tasuta, kingituseks oma riigile ja rahvale. Ordeni loomise oli algatanud 1994. aasta hilissügisel president Lennart Meri, soovides sellega tunnustada Estonia päästmisel osalenud Soome ohvitsere juba sama aasta 6. detsembril, Soome iseseisvuspäeval. Riigikogu asutas Maarjamaa Risti järgmise aasta 16. mail kui Eesti vabariigi kõrgeima ordeni välismaalastele. Samal päeval andis president Meri oma riigivisiidil Soome üle esimesed Maarjamaa Ristid. Need olid esimesed ordenid, mis anti välja iseseisvuse taastanud Eesti vabariigi nimel.

Mees, kes mõistab vapikeelt
Heraldika maailm on värvuste ja sümbolite maailm. Sümbolite juured on inimkonna alguses, sedastab heraldik Herodes. Märgi lahutumist objektist peetakse tähtsamaiks revolutsiooniks inimeseks kujunemise teel. Orienteeruda märkide maailmas tähendab säilitada side läbikäidud teega. Vapp kõnetab meid märgikeeles, see on universaalne keel. Kui märgikeelt peab igaüks jõudumööda oskama, et osaleda ühiskonnaelus, on vapikeel juba keerulisem, selle mõistmine nõuab teatud eelteadmisi. Teadmiste täpsustudes konkretiseerub ka kontekst. Vapp ei saa alati olla ennast otseselt avav, ütleb Herodes. Sõnum on tihti peidetud, mitte üheselt tõlgendatav. Kui vapil on kujutatud näiteks tammepuud või karu, on asi selge – see on kõnelev, omaniku nimele viitav vapp. Labidas vapil võib praegusajal tähendada arheoloogi või kas või hauakaevajat, varematel aegadel aga lihtsalt põllumeest.

Missioon teadmisi edasi anda
Väga koduselt tunneb Priit Herodes end Armeenias ja Iisraelis – nende maade mägedes ja karmis looduses on palju ühist. Tema tihedamad sidemed armeenlaste ja Armeeniaga said aga alguse aastat 27 tagasi tänu headele raamatutele ja toredatele inimestele (ja tasub vahest mainimist, et üks Herodes Suure lapselapsi oli Armeenia kuningas); Jeruusalemmas käis ta jõuluaegu 1989, pääsenud esimest korda N Liidust välja.
Samas ei saa ta ilma mereta ja inimesteta, keda meri vorminud – meri ja mäed ei lase endaga mängida ega tühikargamisega edu saavutada. Saaremaal, oma abikaasa kodupaigas, on ta veetnud palju parimaid päevi, ja kuigi suurem osa Saaremaast on n-ö Herodese vapi ja lipu all, pole neil seal enam oma kohta – nagu polnud sageli kohta lapsepõlveski, kui tal Stalini ajal sündinuna ja elukohast välja aetuna tuli igasugust üle elada.
Oma missiooni anda teadmisi järgmisele põlvkonnale edasi on Herodesel tulnud täita mitut teed pidi. Alates juba 1990. aastate algusest on ta korraldanud loengukursusi, eeskätt skautidele, koos Soome kolleegidega. On läbi viinud heraldika­kursusi, teinud näitusi kodu- ja välismaal (viimane ja ülevaatlikem oli tänavu Eesti Panga muuseumis). Pidevalt tuleb teha ettekandeid, anda konsultatsioone, käia kohtumistel. Iga vapi ja lipu loomine, koostöö inimestega – ka see tähendab koolitust. Väga hästi on sujunud koostöö vanalinna hariduskolleegiumi, Tartu katoliku kooli ja Jakobi Mäe kultuuri­kojaga, sisekaitseakadeemiaga, kus osatakse sümboolikat hinnata ja kasu­tada. Käru põhikoolile annetas lipu president Lennart Meri, enne kui uus kool valmis sai. Käru kool on fantas­tiliselt lapsesõbralik paik (tuleb arvestada, et 19. sajandi keskelt on Eesti Herodeste suguvõsa olnud seotud sealkandis asuva Lungo (Lungu) mõisaga). Plaanis on välja anda rikkalikult illustreeritud heraldikaraamat.
Priit Herodes on öelnud, et armastab heraldikat, mitte ennast heraldikas. Suureks tunnustuseks oma jätku­vale elutööle loeb ta Põhjamaade väärika heraldikaasjatundja Bo Tennbergi arvamust, et ta saab heraldikast aru nii mõistuse kui ka südamega.

Eesti märk
Eestis otsitakse oma märki ega suudeta seda leida. Kas probleem võib peituda selles, et otsitakse märki, mis müüks – mida infantiilne tarbimis­ühiskond peab ülimalt oluliseks? Küsimusele, mis võiks olla Eesti märk, vastab Priit Herodes, et tema sellesse mõttevahetusse pigem ei sekku, vaid jätkab omal viisil Eesti heraldiliste märkide loomist ning tutvustamist.

Alljärgnev artikkel põhineb uurimusel, mille eesmärk oli määratleda muutusi laste ja nende vanemate suhetes Eesti vene perede nooremas põlvkonnas. Kasutasin lapsevanemate autobiograafilisi esseesid ja intervjuusid lasteaiaõpetajatega. Elulood on kogutud 2000–2002, intervjuud lasteaiaõpetajatega viidi läbi 2001. ja 2007. aastal.

Kaks aastat tagasi köitis Daugavpilsi–Riia rongis minu tähelepanu noor vene ema, kes õpetas oma kahe aasta ja kolme kuu vanust tütart. Koos vaatlesid, sorteerisid ja laotasid nad ühest hunnikust teise kaardikesi, millele olid kirjutatud numbrid ja matemaatikatehted. Laps oli tore ja kannatlik, ta nautis ema tähelepanu ja suhtlust temaga.
Võib-olla polnud tolle ema lähenemine kasvatusteaduslikust aspektist kõige lapsepärasem, kuna ei arvesta­nud lapse mõtlemist – piltlikku ja konk­reetset –, kuid asi pole selles... Mind pani nähtu mõtlema selle üle, kuidas on muutunud lapsepõlv ning miks lapsevanem selle asemel et lugeda lapsele muinasjutte eelistab õpetada talle numbreid.
Küsitletud vanemate iseloomulik hoiak on lähenemine lapsele kui võrdväärsele partnerile ja püüe mitte suruda maha lapse individuaalsust. Lapsevanemad püüavad näha maailma laste silmadega, osutada talle palju südamesoojust ja armastust, olla mitte ainult vanemad, vaid ka sõbrad.

Kas liiga demokraatlik?
Kasvatuses tähistab orienteeritus individualismile vabadust, mida võimaldatakse lapsele nii käitumises, riietuses kui ka oma arvamuse väljendamise võimalustes, mis asendavad eelmiste põlvkondade kasvatuses venelastele tavapärast vabaduse piira­mist, sõnakuulelikkust ja allumist lapse­vanema autoriteedile. Lastelt oodatakse oskust käituda vabalt ning spontaanset reageerimist, neilt isegi küsitakse nõu. Kooskõlas lapsekeskse hoiakuga eksisteerib karistuste ja ergutuste süsteem, kus karistus ei ole füüsiline, vaid millestki heast ilma­jät­mine, nt viis päeva maiustusteta, keeld vaadata telerit või kasutada arvu­tit. Hoolimata sellest, et lastele õpetatakse reegleid ja vastutust, tunnistavad lapsevanemad, et piirid lubatu ja lubamatu vahel ei ole alati selged ka neile endile.
Lasteaiaõpetajad rõhutasid, et paljude perede demokraatliku atmosfää­ri tulemusel muutusid ka lapsed. Nüü­disaja vene lapsed ei karda rääkida oma probleemidest, on aktiivsed, uudishimulikud ja vastuvõtlikud ning suhtlevad julgelt endast vanematega. Kriitilisemalt olid lasteaiaõpetajad häälestatud normide õpetamise suhtes, väites, et mõnes peres valitseb „normide vaakum”. Eriti on seda tunda pärast nädalavahetust, kui esmaspäeval tulevad lasteaeda erutatud ja väljamagamata lapsed, kes on vaadanud telerit kella kaheni öösel ning veetnud päeva omapäi.
Kolmandik lasteaiaõpetajatest rõ­-hutab, et vanema ja lapse võrdsed suhted on vähendanud vanema autoriteeti lapse silmis. Tihti nimetavad lapsed isegi oma vanemaid nimepidi: „Olja tuli!”, „Dima, võta mind sülle!”

Mängule „raisatud” aeg
Laste kasvatamise peamist eesmärki näevad lapsevanemad selles, et osutada lastele abi nende elu eesmärkide leidmisel ja edu saavutamisel. Vene perekondades on tendents mõelda väga varakult oma laste tulevikule, sellepärast iseloomustab kasvatust taotlus arendada last mitmekülgselt juba varasest east. Kodus mängivad tähtsat osa arendavad mängud, mnemotabelid ja kollaažid. Tavaliselt ei püüa lapsevanemad oma lapsi siiski ise arendada, vaid ostavad arendusteenust lasteaiast ja arendusringidest. Võrreldes aastaga 2001 on tekkinud uus suund: lapsevanemad põhjendavad oma pöördumist professionaalide poole kartusega kahjustada lapse arengut. Seoses arendava tegevuse rohkusega lasteaias jääb lastel üha vähem aega nende endi valitud mängudeks, mure, millele on osutanud tähelepanu ka psühholoogid. Võimalust mängida ei anta lastele ka kodus: kui ta tuleb arendusringist ja tahab mängida, küsib nii mõnigi ema: „Miks sa raiskad aega nendele rumalatele mängudele?”
Tihti aga ei õpetata seejuures lastele elementaarseid oskusi. Paradoksaalsed on ka aastatel 2001 ja 2007 lasteaiaõpetajate uuringute andmete põhjal täheldatud üksikjuhtumid: mõni laps ei oska kasutada treppi, sest lapsevanem tõstab ta autost välja ja kannab süles lasteaiarühma.
Nii lapsevanemate kui ka lasteaiaõpetajate väitel loetakse peredes varasemast tunduvalt vähem raamatuid. Lasteaiaõpetaja mainis intervjuus juhtumit, kus ta küsis kolmeaastase lapse vanema käest, miks too ei loe oma lapsele muinasjutte. Küsimusele järgnes lapsevanema soovitus: „Õpetage lapsele tähti – siis saab ta muinasjutte ise lugeda.” Lasteaiaõpetajate väitel on laste seas märgata suurt vaimset nälga muinasjuttude järele, lapsed lausa värisevad erutusest, kui neid kuulavad. Samas vanema põlvkonna lapsepõlve multifilmid jätavad nad ükskõikseks.

Suhtlusdefitsiit
Paljudes peredes kujuneb välja nõiaring: lapse vajaduste rahuldamiseks peab lapsevanem tegema ületunde või leidma lisatööd, lapsega suhtlemiseks jääb aga aega ja jõudu üha vähemaks. Ajapuudusele suhetes lastega vihjab 22 lapsevanemat 57-st, väites, et töö ja eneseharimine nõuavad palju aega: Õhtutunnid peaksid olema pühendatud lastele, kuid me ei jõua päeva jooksul kõiki oma asju ära teha, räägime lastega käigu pealt, samaaegselt midagi muud tehes. Lapsed näevad, et oleme kogu aeg hõivatud, ja kannatavad tähelepanu puudumise all. Meie poja lapsepõlv pole pilvitu, mõtted homsest päevast, tööst, rahast ja lapse haridusest mürgitavad meie õnne.
Lasteaiaõpetajate väitel võib formaalseid suhteid ja suhtlemisdefitsiiti täheldada kolmandikus peredest, kus suhtlemine lapsega piirdub vaid teatud vilumuste õpetamisega.
Võib väita, et vene perekultuur tervikuna (peremütoloogia, peresisene suhtlemine, lapsele raamatute lugemine, muinasjutud, laulud, suurpere sündroom) on oma positsioone taandamas: elurütm on selleks liiga kiire. Peretraditsioonidest väärivad mainimist pühapäevased lõunad, mis ühendavad pereliikmeid igas kolmandas peres. Õhtused ühised teejoomised, kus arutatakse päevasündmusi, on säilinud vaid igas neljandas peres.
Suhtlusdefitsiidi tõttu kannatab laste kõne – logopeediliste laste arvu kasv tõestab, et koduse suhtluse kvaliteet jätab soovida. Lapsevanemad püüavad puudulikku suhtlemist kompenseerida kallite kingituste ja isegi rahaga, kuid lapsed ootavad vanematelt eelkõige armastust ja tähelepanu, mida saadakse aina vähem. Lapsed muutuvad vanemate suhtes üha utilitaarsemateks ja pragmaatilisemateks. Viiendikus peredes kasvavad omapead jäetud teleri- ja arvutilapsed. Lasteaias võib mängivatelt lastelt kuulda repliike, mis kajastavad nende ettekujutusi ja arusaamu teleseriaalidest. Isa, kuhu sa nüüd läksid? Mees ei tohi magada üheaegselt kahe naisega!

Muutunud mängud
Mõne pere lapsed käivad oma vanematega igal pool kaasas, peale aktiivse osavõtu lasteüritustest viibivad lapsed ka vanemate töökoosolekutel ja ärikohtumistel, mille tõttu oskavad paremini suhelda nii täiskasvanute kui ka lastega. Head lapsevanemad püüavad olla kodus lastele mängukaaslased. Paraku on mängude temaatika ajaga tunduvalt muutunud: eelmistes põlvkondades mängitud traditsioonilised mängud (kool, ema-isa) asenduvad multifilmide kangelaste imiteerimisega. Põlvkondade mängud on nii erinevad, et enne ühise mängu alustamist peavad lapsevanem ja laps leppima kokku, kas mängitakse lapsevanema lapsepõlve- või lapse eakaaslaste mängu. Vanemad väidavad, et nende suurim probleem on aru saada, kas multifilmikangelane, keda mängitakse, on hea või halb: isegi kui vanem vaatab vastuse leidmiseks multifilmi, on ta segaduses, sest täna on kangelane positiivne, homme aga negatiivne.
Lapse maailmapilt on muutunud fragmentaarseks, selles kaovad piirid hea ja halva vahel. Lasteaiaõpetajate arvates on lapsepõlv kaotanud naiivsuse ja kalgistunud. Lapsed võtavad varakult omaks täiskasvanute probleemid. Nad teavad hästi, mis on töötus või abielulahutus. Paradoksaalsed on muutused laste arusaamades. Näiteks postkontor on nende jaoks koht, kust inimesed muretsevad endale rõivaid (postimüügi mõju).

Õpitud abitus
Vahel tundub, et lapsevanemal esineb raskusi oma lapsele lähenemisel. Nii palus lapsevanem lasteaiaõpetajat tulla õhtul nende juurde koju. Kui õpetaja kohale jõudis, selgus, et lapsele on vaja ninna tilku panna. Lasteaiaõpetaja küsis, kas siis lapsevanemad pole seda kunagi ise teinud. Viimased vastasid, et nad proovisid: panid lapse diivani peale, isa hoidis kätest, ema jalgadest ja laps karjus nii, et oli näost sinine. Lasteaiaõpetaja palus lapsel istuda sülle, kallutada pea taha – hetkega olid tilgad pandud.
Tahtmatult tekib paralleel inglise psühhoanalüütiku Donald Winnicotti väitega, et praegused lapsevanemad on kaotanud intuitsiooni oma laste kasvatamisel ja seetõttu pidevalt hädas. Alles siis, kui nad muretsevad endale psühholoogiakirjandust, saavad nad teada, et teevad kõike õigesti, ning rahunevad maha.
Meenub teinegi paralleel, mis on aga märksa tõsisema alatooniga. Vene psühholoog A. Zahharov leiab oma raamatus laste neuroosidest, et lapsevanema ratsionaalsed suhted lapsega on lausa ohtlikud. Ta väidab, et laste neuroose leidub kõige rohkem inseneri­haridusega emade lastel. Selline lapse­vanem tähtsustab intellekti üle; nähes oma last väikese täiskasvanuna, ratsio­naliseerib ta teda, oskamata laskuda lapse tasemele. Tema mõtlemine on adekvaatne tootmises, kuid ei sobi laste kasvatamiseks.
Äärmuslikul kujul on suhtlemisdefitsiit otseselt seotud lapsevanema soovimatusega lapsega tegelda. Paljud leiavad, et laste kasvatamine on eelkõige lasteaia ülesanne (nii arvavate vanemate protsent on kõikuv: 5–50%).

Nii head kui ka halba
Võib väita, et vene perekonna kasvatus Eestis on muutunud demok­raatlikumaks ja omandanud lääne lapsekesksele kasvatusele omaseid hoiakuid. Võrreldes Eesti venelaste eelmiste põlvkondadega on toimunud kvalitatiivne ja väga positiivne sotsiokultuuriline nihe.
Samuti võib väita, et 2/3 peredes domineerivad head suhted: vanemad tunnevad laste vastu huvi, püüavad neid ära kuulata, mängivad nendega, osutavad neile tähelepanu ja armastust. Samas on ülejäänud kolmandik peresid ühiskonnale häiriv väljakutse. Lasteaiaõpetajate arvamuste järgi ei seisne kasvatuse põhihäda aga ainult vanemate väsimuses, vaid ka oskamatuses ja soovimatuses lapsi kasvatada.
See seisukoht leiab kinnitust kvan-
­titatiivses uuringus, kus lapsevanemad tõid välja põhjused, miks peres suhtlus lapsega nende arvates vähenenud on. 2/3 juhtudel peetakse põhjuseks liigset töökoormust ja igapäevaaskeldustega seonduvat kiirustamist. Veerandil juhtudel on nimetatud vanemate soovimatust oma lastega tegeleda (nagu kirjutas üks emadest: lapsevanemad ei oska ega ole altid mõistma oma lapsi) ning vaid kümnendik respondentidest ei nõustunud väitega. Kümnendik lapsevanemaid arvab, et lapsed ei tohi segada oma vanemate huvisid ja isiklikku elu.

Hea stardipositsiooni nimel
Ühiskonnas toimuvate muutuste kiirus ületab perekonna võime nendega kohaneda. Vanemad kaotavad pea, tekib kasvatuslik pessimism, väärtuste ja normide kriis, väheneb vanemate autoriteet. Ähmastub arusaam, kus kulgeb piir lubatud ja lubamatu vahel. Puudulikku suhtlust püüavad lapsevanemad heastada kingitustega. Siin aga tekib küsimus, kas kingitused, mille sisu on püüe vabaneda lapsega suhtlemisest, pole sellisel kujul hoopis hülgamise vorm?
Järjest kasvavad huvi lapse tuleviku vastu ja soov arendada last alates noorimast elueast. Seda võib seletada postmodernse ajastu teadmatusega tuleviku ees. Soovi anda oma lapsele võimalikult hea stardipositsioon, et ta oleks tulevikus konkurentsivõimeline, ilmutavad kõik lapsevanemad. See tendents paneb isegi kahtlema M. Wynessi väites, et tänapäeva lapsepõlve diskursuse keskne mõiste on mäng. Äkki võiks võtmesõnaks pakkuda hoopis õppimist või arendamist? Püüe last varakult arendada on tervitatav, kuni see ei kahjusta lapse huve ja tema koormus on optimaalne. Teisalt käsitavad vanemad lapse arengut tihti kui tehnilist probleemi, jättes unarusse emotsionaalse suhtle­mise. Vähene suhtlemine ei jäta lastele võimalust tunda end erilise ja vajalikuna. Probleem puudutab otseselt lapse arengut: täna näeme logopeedilisi lapsi, homme võib olla juba lapsi, kes ei oska arutleda, öeldust ja loetust aru saada.

Lapsevanem vajab toetust
Lapsevanemate pedagoogilisi probleeme on vaja aidata lahendada juba riigi tasandil. Esiteks on vaja teadvustada, et probleem on olemas (miks kukuvad lapsed nii tihti akendest alla, miks on palju hooletusse jäetud lapsi, kust on tulnud tänavalapsed jne). Tänuväärset harivat tööd teevad lasteaiad, kes püüavad diskreetselt toetada vanemate teadlikkust kasvatuses, jättes samas pere lapse tähtsaimaks kasvatajaks.
Vajalikud on lapsevanemate teadlikkust toetavad telesaated. Praegu pakub vaid Kanal 2 lapsevanematele mõeldud saatesarja, „Lastetaltsutaja” (USA), kuid juba selle saate pealkiri edastab vaatajale vale sõnumi. Sarja originaalpealkiri „Nanny 911” kõlab üsna rahumeelselt: „Lapsehoidja, tule appi!” Kes on vaadanud kas või üht saadet, teab, et probleemid peituvad siin mitte lastes, vaid hoopis vanemates, kes ei oska lastega suhelda.
Reageerivast ühiskonnast peaksime muutuma võimalikke probleeme ennetavaks ühiskonnaks. Tulevikule mõeldes ei tohi unustada, et suhtlus­mudelid peredes saavad etaloniks, millele orienteeruvad lapsed oma tulevaste laste kasvatamisel. Samuti ei tohi unustada, et kultuur ja kasvatus on alati olnud parimad kuritegevuse ennetamise vahendid. Kui tahame rahvana püsima jääda, peaksid just kultuur ja kasvatus olema meie riigi prioriteedid ning rahvusliku julgeoleku tagamise tähtsaimad tegurid.

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

Eluaegne õpetaja, koolidirektor ja haridusosakonna juhataja Lembitu Varblane on sündinud 13. augustil 1923. aastal. Nii et äsja sai ta 85-aastaseks.

Kui palju on Eestis mehi, kes on üle elanud kõik okupatsioonid, võtnud osa Teise maailmasõja lahingutest ja on ikka veel elus? Ja mitte lihtsalt elus, vaid ikka veel tegus, kirjutamas artikleid, koostamas raamatuid, parandamas vana mööblit ja kelli, pidamas mesilasi... Ta on rikas mees: neli last, üksteist lapselast, seitse lapse­lapselast, kaheksas teadaolevalt kohe sündimas.
Lembitu Varblane ütleb, et tal on elus vedanud. Et saatus pole teda kunagi pannud olukorda, kus ta oleks pidanud oma südametunnistusega kar­milt vastuollu minema.

Eesti-venekeelne liitklass
Lembitu Varblane on elupõline läänlane, sündinud Matsalu kandis Meelva külas. Tema sünniaasta oli lootusrikas – Eesti vabariik oli viieaastane, elu edenes ja kõik teed tundusid vastse ilmakodaniku ees lahti olevat.
„Matsalu algkool, kus ma õppisin, oli omapärane – meil olid eesti-vene liitklassid. Mu pinginaaber oli Nikolai Morozov, kellest sõja ajal sai Nõukogude armee kapten. Kool aga sündis nii, et Petseri kandist asustati Läänemaale ümber vene perekondi ja nende jaoks asutati Matsallu venekeelne algkool. Kohalikud talumehed hakkasid torisema, et miks nende lapsed peavad viie kilomeetri kaugusele Saastna kooli minema, kui võimalus selleks on koduõuel olemas. Ja nad said oma tahtmise, koolile lisati n-ö eestikeelne osakond.
Tunnis seletas õpetaja kõigepealt eesti keeles ja siis kordas kõike vene keeles. Mingil hetkel tõusis tüli sellest, et õpetaja räägib eesti keeles roh­kem kui vene keeles, aga mingit rahvuslikku vaenu ei olnud ja üldiselt selline kool täiesti toimis, kuni minister Nigol Andresen selle 1941. aastal ära lõpetas.”
Lihula gümnaasium asutati erareaalkoolina president Pätsi korraldusega 1938. aastal. Haapsalus oli gümnaasium juba mõnda aega olnud, aga kuna Matsalu laht lõikab Läänemaa kaheks, tegi kohalik rahvas kõik, et Lõuna-Läänemaa saaks oma keskharidust andva kooli. Kool rajati samadel alustel nagu praegused koolid, st kohalik omavalitsus pidas seda ülal ja riik maksis õpetajate palgad.

Lõputunnistus nr 1
„Mul on Lihula gümnaasiumi lõputunnistus nr 1. Kindlasti küsite, miks minul, kui mu nimi peaks olema nimekirja lõpus. Asi oli selles, et nagu teisedki meie klassi poisid, sain ma 1943. aasta märtsis gümnaasiumi lõpu­klassis õppides mobilisatsioonikutse Saksa sõjaväkke. Valida oli Eesti leegion või politseipataljon. Valisime kahest halvast parema, leegioni, sest politseipataljonis oleks meid saadetud Venemaale partisane jahtima. Kool oli meile lõputunnistused juba välja kirjutanud, kui saime ootamatult aja­pikendust. Nii sain lõpueksamid tehtud nagu kord ja kohus.”
Asjaolud rindel läksid aina hulle­maks, nii ei jäänud Lihula poisid uut tegevteenistuskutset ootama, vaid läksid Põhjarannikult paadiga või kaubalaeva peitununa vabatahtlikena Soome. Seal teenis ta aastapäevad soomepoisiks kutsutuna põhjanaabri mereväes, kuni Soome sõjast välja astus. 1944. aasta septembris liitus Lem­bitu Varblane Pitka poistega.

Vene riiki ümber ei tee
„Oleksin läände põgenenud, aga jäin hiljaks. Lahkusin Tallinnast 22. septembri hommikul, kui vene tankid linna sõitsid. Tuli sulanduda rahva hulka. Venelane mobiliseeris mind uuesti, läksin juba Ristile mobilisatsioonipunkti, kust tollane haridusosakonna inspektor Gustav Tooming mu sõna tõsises mõttes rajalt maha võttis, pakkus mulle õpetajaametit.”
Valida oli Pürksi, Vigala ja Matsalu algkooli vahel. Lembitu Varblane valis kodupaiga kooli ja jäi sinna viieks aastaks.
Matsalus kogeti suurriiklikku alatust ka kahe küüditamise vahel. Saks­lased teadagi küüditasid sõja ajal Venemaa eestlasi Eestisse ja neid sattus ka Matsalu kanti. Matsalu peremehed saatsid Tallinna Saksa administratsioonile märgukirja, et viidagu vene­lased Matsalust Peipsi äärde tagasi. Kirjale kirjutas alla 21 pereisa. Sakslased jätsid Tallinna peagi maha ja „unustasid” kirja julgeolekumajja lauale.
Venelane arreteeris kõik 21 juba 1944. aasta sügisel ja saatis Siberi laagritesse. Lembitu Varblane mäletab, kuidas arreteeritute naised kogunesid kooli ja arutasid, kuidas edasi elada. Kõigil oli talu pidada ja lapsed koolitada. Pole vaja selgitadagi, mis meeleolus nad olid. Ometi ajasid nad ennast sirgu ja otsustasid, et on asjast üle. Teevad igas asjas oma parima ja natuke rohkemgi, sest Vene riiki ümber ei tee. Lembitu Varblane, kes selle arutelu juures viibis, ütleb, et imetleb neid naisi ja kõiki eestlasi, kes tegid selle vankumatu tõe endale selgeks ning kasvatasid oma lapsi tões ja vaimus.
„Idanaaber oleks õnnelik, kui me kõik siin murduksime, aga seda rõõmu ei peaks talle tegema,” arvab ta.
1949. aastal seisis Lembitu Varblane Vene riigi ülekohtuga silmitsi juba isiklikult. Tema pere oli küüditatute nimekirjas. Isa oli Siberi vangilaagris surnud juba 1947. aastal, ema ja vend viidi nüüd ära. Lembitu jäi maha, sest oli küüditamisöö aegu õppesessioonil. Käis meeleheites ennast isegi julgeolekule pakkumas, aga seal oli ees kunagine pinginaaber Morozov, kelle ja veel mõne inimese soodsa hoiaku tõttu teda perekonnale järele ei saadetud.

17 aastat Taebla kooli direktor
„Taeblas tegin oma elutöö,” usub Lembitu Varblane. Tollases poliitilises olukorras tal Matsallu jääda ei sobinud, aga ta võttis vastu pakkumise minna Taebla kooli. Öeldes enne tollasele haridusosakonna juhatajale, et ankeet on tal kahtlane. „Nõukogude inimene saab ainult tegudega näidata, kes ta on. Paber ei loe,” väitis too.
Taeblas töötas ta aasta õpetajana, siis jäi vabaks direktori koht. Koolitöö kõrvalt õppis Lembitu Varblane kogu aeg ka ise: käis kaugõppes läbi Tallinna õpetajate instituudi ja seejärel Tartu ülikooli geograafiateaduskonna. Koolis pani ta rõhku teoreetilise ja praktilise ühendamisele: koolil oli katseaed ja elavnurk. Tal tuli palju tegelda ehitamisega – tollal kerkisid Taeblasse uus võimla, internaadihoone, õpetajate elamud. Kui ta 1963. aastal teenelise õpetaja tiitli sai, noris vana sõber Voldemar Pinn: „Oleksid pidanud hoopis teeneliseks ehitajaks saama!”
„Mõned lapsed pidid väga kaugelt käima ja tollal ju koolibusse ei tuntud. Nii oli õpilastel esimesest klassist alates mõistlik internaadis elada. Algul polnud meil internaadis kasvatajatki, paigutasime siis väiksemad suurematega kokku. Lõime kaks kärbest ühe hoobiga – väiksed said vaadatud ning suured end tähtsa ja vajalikuna tunda. Minu elupaik oli ka koolihoones, nii et oli korraldus mind alati üles ajada, kui midagi juhtus. Ja vahel ikka juhtus, et keegi jäi haigeks või midagi sellist. Aga hakkama saime,” on vanal koolijuhil põhjust uhke olla. 1967. aastal suunati ta juhtima Haapsalu RSN TK haridusosakonda.

Aeg nagu praegu
Haridusosakonna tähendus oli tollal muidugi hoopis teine. Haridusosakond koostas kõigi koolide eelarved ja kaitses neid täitevkomitees, komplekteeris kaadri, ehitas ehk moodsamalt öeldes tegeles investeeringutega jne jne. Tänapäeval on maavalitsuste haridusosakondade ülesanne vaid järelevalve ja sedagi piiratud ulatuses.
Sarnane oli see, et just oli käivitumas eelmine väikekoolide kaotamise kampaania.
„Haridusminister Ferdinand Eisen sattus Moskvast suure surve alla. Talle heideti ette, et vabariik on kääbus­koole täis. Ta pidi midagi ette võt­-ma,” meenutab Lem­bitu Varblane. „Haridusosakond püüdis koole säilitada, aga samas mõistsid kohalikud vahel isegi, et koolil pole tulevikku. Nii käis minu juures rääkimas Saastna kooli õpetaja ja palus kooli kinni panna, sest lapsi polnud enam peale tulemas. Sama Massu kooliga. Külanõukogu nägi ära, et lapsi pole juurde sündimas, olemasolevad saatsime Virtsu kooli.”
Lembitu Varblane tunnustab Ar­-nold Meri tegevust haridusministri asetäitjana: „See, et ta küüditatavatele hiidlastele liiga innukalt laeva otsis, on omaette lugu, aga haridusministeeriumis ei teinud ta oma tööd üldse halvasti. Ta otsis koolide liitmisele ja kaotamisele parimat lahendust, pani käima koolibussid. See muutis väike­koolide sulgemise rahvale pisutki vastuvõetavamaks.”
Lembitu Varblane on kindel, et nagu igal asjal, nii on oma head ja halvad küljed ka suurtel ja väikestel koolidel. Tema lapselapsed on õppinud Vormsi ja Hiiumaa väikestes koolides – ja nad kõik on olnud edaspidises elus edukad. Ei pea iga hinna eest panema last prantsuse lütseumi – mille poolest Kullamaa keskkool kehvem on? Kõik sõltub lapse võimetest ja õpetajast, kes need võimed üles leida ja välja arendada suudab.

Kättemaks ei tee õnnelikuks
1990-ndate algul avastasid Lihulast läinud soomepoisid, et üks terve sovetiaja Läänemaal juhtivas ametis olnud mees, kes nendega sõjaajal koos Soomes magamisnari jagas, osutus julgeoleku nuhiks. Ta oli Venemaa eestlane, Põhja-Venemaalt pärit. Kuna ta kodukohas valitses nälg, astus ta väga noore poisina, veel enne ametlikku mobilisatsioonikutset, vabatahtlikult sõjaväkke. Rääkis ebatavaliselt head eesti keelt, oskus, mille kompetentne asutus kohe ära kasutas ja sokutas ta „õige eestlasena” soomepoiste hulka.
Seda seika arutasid veteranid omavahel pikalt ja põhjalikult. „Mis see siis on – peame selle avalikuks tegema,” arvas nii mõnigi. „Mina seda seisukohta ei jaganud,” ütleb Lembitu Varblane.
„Mõelda, kui palju võimalusi tal meie elu kibedaks tegemiseks oli! Ta ju ei kasutanud neid! Miks siis meie seda tegema peaksime? Võib-olla on meil põhjust hoopis tänulik olla? Pealegi ei tee kättemaks kedagi õnnelikuks,” arutleb vana koolimees. „Nüüd on kõnealune mees juba teisel pool Toonelat,” ütleb Lembitu Varblane. „Ja jäägu tema mälestus määrimata!”

Lihula on jäänud südamesse
Lihula gümnaasiumi saatust on Lem­bitu Varblane jälginud erilise tähele­panuga. Ta on osa võtnud Lihula güm­naasiumi ajaloo koostamisest ja omaaegse eluolu kirjapanemisest, ütleb sõna sekka juubelikonverentsi korraldamises.
„Lõputunnistus nr 1 annab mulle õiguse kooli saatuse pärast muretseda. Viimasel ajal on seal direktorid vahetunud iga aasta-paari järel. Heitlikud ajad on sundinud lahkuma häid õpetajaid, mõned neist on päriselt ära kolinud, mõne kodu on Lihulas alles,” räägib Lembitu Varblane. „Tänavu augustist on seal jälle uus mees, endine haridusosakonna juhataja Peep Susi. Loodan väga, et ta suudab elu taas mõistlikku rööpasse viia, mõne kooli raudvarasse kuulunud õpetaja tagasigi tuua. Kahju on kuulda, et Virtsu põhikooli lõpetanud sõidavad Lihulast mööda ja lähevad hoopis Kullamaa keskkooli õppima. Loodetavasti teeb vallavalitsuski kõik, et olukord paraneks.”
Lembitu Varblast ümbritsevad vana mööbel ja vanad kellad. „Neid tuuakse mulle ikka veel remontida,” kommenteerib ta. „Kui ma pensionile jäin, otsis kohaliku kalurikolhoosi legendaarne esimees Otu Sukles mu üles ja pakkus kantseleimehhaaniku tööd. Et nende kirjutus- ja muud masinad langevad alalõpmata rivist välja. Mulle on peenmehhaaniku nikerdamistöö alati meeldinud ja kelli olen hobi korras parandanud terve elu,” selgitab ta. „Jõudumööda teen seda nüüdki. Olengi püüdnud elada põhimõttel, et ära võta teha midagi, mida sa ei suuda. Aga see, mida suudad, tee korralikult. Sest kes muidu oskaks kokku lugeda kahju, mida poliitikas ja majanduses oskamatud tegelased on riigile ja rahvale teinud.”

Marju Niit õpetas viis aastat Dakaris, kooli nimi oli West African College of the Atlantic.

Algus eelmises Õpetajate Lehes.

Septembri keskpaik Senegali pealinnas Dakaris. Kerge varikatuse alla koguneb 180 beežides-pruunides koolivormides õpilast, kelle selja taga uudistavad lapsevanemad. Koolipere ees laval seisavad õpetajad, keda uutele õpilastele ja lapsevanematele tutvustatakse. Õpilased seisavad klasside kaupa reas, jutuajamist ei kosta. Kui aktus lõpeb, kõnnivad nad õpetajate saatel hanerivis klassidesse. West African College of the Atlantic (WACA) on avanud uue õppeaasta.
WACA on rahvusvahelise programmi „International Baccalaureat” (IB) kool, mis on suunatud n-ö maailmakodanike kujundamisele. Praegu on 129 riigis 2384 IB-kooli, kus õpib kokku 645 000 õpilast. Kooliprogramm on segu IB ja vastava riigi õppekavast. Keskkooli lõpueksamid on kõigis IB-koolides ühtlustatud ja neid hinnatakse riigist väljaspool.
IB-programmis on ette nähtud teatud arv nn ühiskondlikult kasuliku töö tunde. WACA õpilased käivad igal kolmapäeval pärast tunde SOS-lastekülas abiks. Enamasti aidatakse lapsi koolitöös, kuid tehakse ka palju muud huvitavat, näiteks minnakse koos ekskursioonile. Sageli korraldavad õpilased korjandusi majanduslikult viletsamas seisus laste heaks. WACA õpilased on ikkagi rikkam rahvas, kooli õppemaks on 3800 Eesti krooni. Tore on näha, kuidas nad on alati nõus aitama neid, kel pole raha isegi kooliraamatute ja -vihikute ostmiseks.

Kõnekeel poole aastaga selgeks
WACA on algkooliosata kakskeelne keskkool, kus pool programmist on inglise, pool prantsuse keeles. Et Sene­gal on prantsuskeelne riik, räägivad noorimasse, 7. klassi tulevad õpilased ainult prantsuse keelt.
Kakskeelse programmiga tehakse algust esimesest koolipäevast alates. 7. ja 8. klassis on kümme inglise keele tundi nädalas, millele lisanduvad viis ingliskeelset matemaatika- ja kolm loodusõpetuse tundi. Esimese nädala lõpuks on paljud uued lapsevanemad vähemalt korra koolis kurtmas käinud, et nende laps „ei saa mitte millestki aru”. Ingliskeelseid aineid andvatel õpetajatel on nimelt keelatud õpilastega tunnis ja ka väljaspool seda prantsuse keeles suhelda. Lapsevanemad rahustatakse maha. Detsembri lõpuks on kõik 7. klassi õpilased võimelised vähemal või rohkemal määral inglise keeles suhtlema. Oma esimesel tööaastal WACA-s ei suutnud ma oma kõrvu uskuda, kui mu umbkeelsed „prantslased” jõuluvaheajaks minuga inglise keeles lobisesid.

Kõrvakiilud on tavalised
Eesti koolist tulnuna tundus 60-minutine tund mulle alguses väga pikana. Kõige harjumatum oli aga tundide jaotus. Päevas on ainult kaks vahetundi: 15 minutit pärast teist ning 45 minutit pärast neljandat tundi. Seega lähevad kaks esimest tundi jutti, järgmised kaks ning pärastlõunased kolm tundi antakse samuti ilma vaheajata. Lapsed on kogu päeva ühes klassiruumis, vahetuvad õpetajad. Õpilastel ei ole lubatud mõjuva põhjuseta tundide ajal juua või WC-s käia. Kui lisada, et ükski laps ei tohi kooli territooriumilt lahkuda (väravad on lukus ja valvur tee peal ees), võib jääda mulje, nagu oleks tegemist vanglaga. Vahel tundsin ennastki ahistatuna, sest täiskoormusega töötavad õpetajad pidid igal hommikul kell 7.30 toimuval infokoosolekul kohal olema ja võisid lahkuda alles kell 17, kuigi tunnid lõppesid tunni võrra varem. Teised Senegali koolid olid siiski leebema korraldusega.
WACA-sse on alati suur tung, sest kooli omanikud on sinna koondanud Senegali õpetajate koorekihi. Väga harva juhtub, et lõpuklassi õpilane põrub eksamitel. Eks oma osa on sellelgi, et erakoolil on kerge „ebasoovitavast” kontingendist lahti saada. Hindamissüsteem on range. Maksimumhinne on 20 (v.a kahes viimases klassis, kus hinnatakse seitsmepallisüsteemis). Kui kõigi ainete keskmine on kevadeks alla kümne, jäetakse õpilane klassi kordama. Teist korda talle seda võimalust ei anta, isegi juhul, kui tegemist on eri klassidega. Siis tuleb koolist lahkuda. Senegalis puudub absoluutselt Eestile nii omane mõtteviis, et „kaks” on õpetaja tegemata töö. Läbi kukub ikka õpilane, mitte õpetaja, eriti kui suurem jagu klassist kontrolltöö hästi kirjutas.
Lapsevanemad on enamasti õpetaja poolel. Kui ühe oma õpilase pärast tunde jätsin, kiitis tema isa minu meelekindlust, mainides muu hulgas, et kinniistumise päev olnud poisi sünnipäev ja et ta jäi ka sünnipäevakingitusest ilma, sest oli koolis loru olnud. Tundsin ennast suure süüdlasena, aga parandada ei andnud enam midagi.
Et Senegali pole veel jõudnud „Ära löö last” kampaania, on sagedased needki juhtumid, mil pahane papa direktori kabinetis või suisa klassiruumis teiste õpilaste ees oma võsukest nahutab. Kõrvakiilud on väga populaarsed. Kuigi see algul mind väga šokeeris, ei saanud ma midagi teha –
kultuuriga tuleb arvestada.

Karistusi jalaga segada
Senegalis on õpetajal kordi kergem kui Eestis, laste korralekutsumiseks on palju meetmeid ja karistused edasikaebamisele ei kuulu. Kui laps kodus õpetaja peale kaebab, saab ta tõenäoliselt paar kõrvakiilu ja sellega asi lõpebki.
Kui jutt juba karistustele läks, siis neid on õpetajatel jalaga segada. Suurem jagu lastest tõmbab kõrvad pead ligi juba õpetaja noomimise või lubaduse peale papale-mammale kaevata. Kui sellest siiski ei aita, on võimalikud muud variandid. Igal õpilasel on laual kollast värvi Carnet de liaison, päevik kodu ja kooli vahel side­pidamiseks. Sinna kirjutatakse infot kooliürituste, haiguste jne kohta, kuid ka märkusi, kui õpilasel on kodutöö tegemata või kui ta tundi segab. Märkus peab olema järgmiseks päevaks allkirjastatud, vastasel juhul võib õpetaja rakendada karistust B –
tunnist väljasaatmist. Väljasaadetu peab suunduma raamatukokku tegema õpetaja antud harjutusi-ülesandeid. Raamatukokku võidakse saata ka lärmakamad tunnisegajad. Suuremate pahategude puhul rakendatakse karistust C – jäetakse õpilane reede pärastlõunal kaheks tunniks pärast tunde. Selle ajaga tuleb sooritada üks või mitu kontrolltööd, mida hinnatakse arvestuslike hinnetega.
Ka kodutööde tegemata jätmist ei jäeta kahe silma vahele. Õpetaja püha kohus on anda alati koduülesandeid, nädalavahetuseks tavalisest rohkem. Igas klassis on seinal suur ruuduline tabel, kuhu märgitakse, kes mingis aines kodutöö tegemata jättis. Kuu lõpus võetakse tabel maha ja arvatakse „ristid” kokku. Õpilane, kel kolm risti, jääb üheks reedeks pärast tunde, kel kuus, peab ka laupäeva hommikul paariks tunniks kooli tulema. Kel üheksa või enam, saadetakse terveks päevaks koolist välja. Ta ei saa aga kodus jalgu kõlgutada, vaid peab tegema ülesandeid-harjutusi, mida arvestuslikult hinnatakse. Üks päev kodus võrdub ühe distsipliininõukoguga, teave selle kohta jääb õpilase dokumendikausta ega näe seal teps mitte hea välja, kui peaks tulema tahtmine kooli vahetada. Distsipliininõukogu kutsutakse kokku ka siis, kui õpilane on kellegagi kaklema läinud, õpetajat solvanud või mõnel muul äärmuslikul juhul.

Senegali üks parimaid koole
Hoolimata rangest korrast, ei ole õhkkond koolis nii halb, et lapsed klassis väriseksid. Võib-olla sõltub see ka ainest, kuid minu tunnid olid alati väga elavad. Senegali lapsed on jutukad, 8. klassis, kui keeletase võimaldab kõik jutud ära rääkida, võib ühe küsimuse arutelu kesta tunni või kaks. Seda muret, et rääkida kardetaks, ei ole. Senegallased, ka väikesed, arvavad igast asjast midagi.
Et WACA-s on palju inglise keele tunde, võetakse kohaliku programmi jaoks ettenähtud raamatud palju kiiremini läbi. 8. klassis arutasime juba 10. klassi teemasid, nagu AIDS ja abielu. Kultuuripõhiselt hõlmab abielu teema ka vanemate korraldatud ja mitmikabielu. Need on nii põletavad küsimused, et neist võiks rääkima jäädagi. Olgu märgitud, et igas klassis on nimetatud abieluliikide pooldajaid.
Nüüd pean end harjutama mõttega, et Eesti lapsed on palju tagasihoidlikumad ja ei tuleks imeks panna, kui arvamusküsimusele ühtki vastust ei tule.
Elu WACA-s oli nagu öö ja päev, võrreldes sellega, mida ma Eesti koolis olin näinud. Esimesel aastal parandasin kolm ja pool tuhat kirjalikku tööd, millele lisandusid suulised esinemised ja eksamid. Õpilased kurdavad, et WACA-s on raske, õpetajad samuti, aga edu ei tule raske tööta. WACA on kindlasti üks Senegali paremaid koole, mille diplom avab maailma parimate ülikoolide uksed. Et lõpetanud räägivad vabalt inglise ja prantsuse keelt ning enamik valdab hästi ka hispaania keelt, on neile pea kogu maailm valla. Ja mida rohkemat võiks ühelt koolilt tahta.

Käisin suvepuhkuse aegu juba seitsmes või kaheksas kord Saksa­maal.

Eestlasi ja maailma üldse kammitsevad seoses Saksamaaga mitmed kompleksid. Eks ole kompleksid ka sakslastel endil. Need on seotud ajaloo ja eriti kahe maailmasõjaga. Kuna Rooma paavst on palunud ristisõdades toime pandu eest vabandust, peaksime lahti saama ka kahe maailmasõja painest.
Olen märganud, et õpilasteski on teatav hoiak Saksamaa suhtes. See on nõukogulik n-ö võitjate, ka brittide-ameeriklaste hoiak, mis ei vasta täielikult tegelikkusele. Õpetajana rõõmustab mind, et ajalugu analüüsides näen, kuidas õpilased mõtlevad kaasa ja nende hoiakud muutuvad. Selles ongi õpetajatöö keerukus ja võlu.

Tänapäeva Saksamaa
Saksamaa on nüüd juba Euroopa Liidu majandusvedur. Kahju, et meie poliitikud ja majandusinimesed võtavad liigselt eeskuju nn ülemeremaadest, kus valitseb meile võõras anglosaksi kultuuriruum. Ilmselt on selle üks põh­jus saksa keele oskuse kidumine ja kõige välise tähtsustumine. Poliitikud räägivad palju üleilmastumisest, sakslased säilitavad oma vanu tavasid ja elulaadi.
Sõitsime sel korral ringi Harzi mägedes, mis koos Tüüringiga moodustavad Saksamaa ürgse ja omanäolise südame. Mägedevahelises Stollbergis leidsime vaid ühe maja, mis oli korrastamata, kõik teised olid nagu äsja pintsli alt tulnud. Püha Cyriakuse romaani stiilis ja kaunite freskodega Saksamaa kõige vanemas kirikus Gernrodes ja kiriku õues imetlesime vanade meistrite imelist kooskõlataju. Nii ka Quedlinburgi Püha Servatii suurejoonelises keisrikirikus. Saksamaal on loodud fond kirikute korrastamiseks. Olgu lisatud, et paar aastat tagasi taastati Dresdenis 1945. aastal puruks pommitatud barokses kesklinnas kuulus Frauenkirche, milleks olevat kogutud ca 8 miljardit Eesti krooni.

Inimlikkus ja alalhoidlikkus
Tundub, et see on hea konservatiivsus. Joostes pidevalt kõige uue järel, võime kergesti kaotada aastasadadega järeleproovitu ja just meile sobiva. Nii tuleb meie ellu närvilisus ja tõmblemine, mida ma pole Saksamaal märganud. Elatakse aastasadade jooksul rajatud hoonetes, süüakse traditsioonilisi toi-te ja peetakse kinni kujunenud kommetest. Küll tundub, et alati on täh-
tis kvaliteet, see peab olema kõrge.
Nii on kujunenud inimlik elukorraldus.
Üks näide. Sõitsime sinna laupäevasel päeval, mul oli vaadatud Internetist välja teekond mööda raudteed Maagi­mägede Freibergi, kus pidime kohtuma vanade saksa kolleegidega. 300-kilomeetrise teekonna normaalhind oli ca 30 eurot inimese kohta, rongis pakkus aga konduktor meile grupipiletit nn ilusa nädalalõpu tariifiga, mis tegi ca 90 krooni.
Tagasi Tallinnas, küsiti meilt Helmesse sõiduks (ca 220 km) 180 krooni inimese kohta. Kui üks pensionär päris soodustuse kohta, siis nähvati, et bussifirmale ei anta pensionäride jaoks odavamat bensiini. Muidugi ei anta, ka Saksamaal ei anta, aga selleks poliitikud-ametnikud rahva palgal ongi, et korraldada argielu inimlikuks.
Selles erinevad Eesti ja Saksamaa nagu öö ja päev. Saksamaal on väga tähtis perekond, kõikjal tehakse peredele soodustusi. Valitseb stabiilsus, mis võimaldab inimesel oma elu rahulikult planeerida. Juba aastaid saab Saksamaal näiteks kaubahallis õlle alates 5–6 kroonist, veini võib söögi juurde osta 20 krooni eest pudel. Kala ja puuvilju saab odavamalt kui Eestis. Suhteliselt kallis on must leib ja söögikohas joogivesi.

Uus tehnoloogia
See pole Saksamaal eputamiseks, vaid on jõudnud nagu märkamatult argiellu. Ootamatult nägin uue tehnoloogia võrratuid võimalusi Eislebenis Martin Lutheri sünnimajas, mille uuendatud väljapanekut pean parimaks, mida on muuseumides õnnestunud näha. Käies seekord ära ka Lutheri surimajas ja Eislebeni Andrease kirikus ning olles varem viibinud Wittenbergis asuvas õukonnakirikus, kus Luther alustas oma reformiteed ja kuhu ta ka maetud on, aga roninud ka Wartburgi lossi, kus ta paavsti viha eest varjul oli ja piiblit saksa keelde tõlkis, on saanud ring täis selle renessanssaja suure sakslase eluteega tutvumisel.
Täiesti omalaadselt võis näha tehnoloogia kasutamist aga Dresdenis asuvas Panometris 1756. aasta Dresdeni panoraami (27 x 105 m) loomisel. Seda peab ise nägema. Ja muidugi tuleb Thales sõita köisteel üle metsade nõidade tantsuplatsile, kust paistab Põhja-Saksa kõrgeim mägi Broken. Just siin kogunevad ammusest ajast 30. aprilli õhtul nõiad, et üle kaljuste mägede ja kuristike luudade seljas tantsuplatsile tormata. Meie jõudsime Brockenile päikeselisel suvepäeval popsutava kitsarööpmelise rongiga. Saksamaal on müüdid ja tehnikamaailm kõikjal imelises ühenduses.

Lendamine on inimeste jaoks muutunud igapäevaseks. Samas on tänapäevase reisilennukiga pikkade vahemaade läbimisel tõelise lennutundega üsna vähe pistmist. Nii leidubki ikka ja jälle neid, kes ihkavad enamat – lennata nagu linnud.

Valga- ja Viljandimaa piiril Riidajas Torupillitalu pidav Ants Taul on laiemale avalikkusele tuttav eelkõige torupillimängija, -õpetaja ja -meistrina. Praeguseks on ta oma sõnul pillide valmistamise töö küll täielikult vanemale pojale Andrusele pärandanud ja kinnitab, et too on selles temast juba osavamgi. Kui isa Ants aastas üle kahekümne pilli valmis teha ei jõudnud, siis pojal läheb usinate rahvapillimängu õppivate torupillihuviliste varustamine kümnetes muusikakoolides märksa nobedamalt.

Torupillid ja deltaplaanid
Taulide turismitalul on kolm dominan­ti: rahvamuusika, mesindus ja lennundus. Ants Taul on lennuusku juba pisikesest peale ja nagu paljud lennundusest huvitunud, alustas temagi mudellennukite ehitamisest. Ise tõusis ta õhku juba 1970-ndatel, kui Eestisse jõudsid deltaplaanid. 1992. aastal valmis Ants Tauli esimene motodeltaplaan – siis ei pidanud enam ka kellegi teise õhkuvedamisest sõltuma. Talu lennuväli rajati kaks aastat hiljem.
Oma seni viimase motodelta on Ants Taul ehitanud just niisuguse, et sellega saaks pärast mootori väljalülitamist ja enne maandumist võima­likult pikalt mootorita planeerida. Lennata nagu kotkas. Temaga ühe reisi kaasa teinuna võin kinnitada – see on iseäralik ja omamoodi ülev tun­ne küll, kui äkitselt adud, et õhk tõepoolest kannab. Küllap veel erili­sem siis, kui tunned, et sinust selles õhuspüsimises ka midagi sõltub. Motodeltaplaani juhib piloot oma käte jõuga, nii et lind mis lind…
Ants Tauli motodelta gondel on mehe enda modelleeritud ja osalt ka valmistatud. 10,6-meetrise siruulatu­se ja 14-ruutmeetrise pindalaga tiib on valmistatud lennukitehases, kuid sedagi on parema juhitavuse saavutamiseks pisut ise täiustatud. Lennuaparaadi telik on muide liimpuidust – pillimeister kasutas siin materjalina kuuse- ja saarepuud.
Nii nagu kõik lennundust tõsiselt võtvad inimesed, peab ka Ants Taul väga tähtsaks ohutusnõuete täitmist. Ja just tema on see mees, kelle juures peavad kontroll-lennu sooritama need, kes tahavad iseseisvalt motodeltaplaani piloteerima hakata.

Lennuväli õunaaia asemel
Ehkki lennundushuvilised leiavad, et üldiselt ei ole Eestis väikelennuvälju ülearu palju, pole Ants Tauli lennuväli lähikonnas siiski ainus. Paarikümne kilomeetri kaugusel Karksis avati lennuväli kaks aastat tagasi. Juba teist suve peeti seal ka lennupäevi – peamine initsiaator ja korraldaja lennuvälja omanik, Õpetajate Lehe lugejatele Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi direktorina tuntud Hendrik Agur.
Kui endise õunaaia kohale alles lennuvälja rajama hakati, kartis nii mõnigi kohalik, et sellest saab nende vaikuse ja rahu röövija. Tegelikult ei tee õhusõidukid, millele Karksi lennuväli mõeldud, palju suuremat müra kui naabri muruniidumasin puhkepäeva hommikul. Ja kui tegemist on hoolsate naabritega, töötab nende muruniiduk ka märgatavalt sagedamini, kui lennukeid ühel väikelennuväljal maandub ja õhku tõuseb.
Tõsi, lennupäeval pidid Karksi elanikud tõepoolest arvestama tunduvalt suurema müraga, sest langevarjureid vedas neile vajalikku kõrgusesse ja tegi soovijatele huvireise ka sõjaväelangevarjuklubi vana hea AN-2. Paljudele nõukogude ajast tuttav „moosiriiul” on lende kommenteerinud asjatundjate sõnul nii lollikindel sõiduriist, et kunagi olla üks AN Venemaa avarustes mehhaaniku tähelepanematuse tõttu koguni piloodita õhku tõusnud, seni lennanud, kuni kütus otsa sai, ja seejärel täiesti tervena ka omapead maandunud. Niisugused asjad saavad õnnelikult lõppeda muidugi vaid stepi­avarustes, mitte metsases Eestis.
Lennunduses sõltub teadagi väga palju ilmast. Motodeltaplaaniga, mille juhtimisega piloot peab oma käte jõul toime tulema, lennatakse ainult suhteliselt vaikse ilmaga ja peami­selt vahetult enne päikeseloojangut või pärast päikesetõusu, kui tuul enamasti vaibub. Karksi lennupäevgi nihutati tänavu ilmaennustuse tõttu esmalt laupäevalt pühapäevale ja seejärel oodati ikka veel mitu tundi, et suurepärase ilmaga Lõuna-Eestisse saaksid startida ka lennukid põhja poolt Eestist, kus hommik oli väga udune.
Nii saigi publik esmalt soojenduseks jälgida mudellennukite vigurlendu, seejärel tegid oma avahüppe langevarjurid. Õhku tõusis ka aerofotode tegemiseks kasutatav mudelhelikopter ning soovijaid lennutas Pakker Avio kopter Robinson 22.

Kupli all
AN 2-lt sooritati muuhulgas ka tandemhüpe – sünnipäevakingitus ühele Viljandi neiule. Langevarjuhüppeid ja erapilootide demonstratsioonlendu kommenteerinud Raul Reap, kes on ka tandemlangevarju instruktor, pidas tandemhüppe eeliseks algaja jaoks muuhulgas võimaluse puudumist lennuki ukse peal kõhklema ja ümber mõtlema hakata. „Kuna olete kinnitatud instruktori ette ja tõenäoliselt on tema piisavalt hingega langevarjur selleks, et mitte viitsida lennukiga maanduda, siis ta lihtsalt tõukab teid mõlemaid uksest välja.”
Tandemhüppe sooritamiseks tõustakse lennukiga rohkem kui kolme kilomeetri kõrgusele ja hüpatakse koos instruktoriga. Esialgu kukutakse vabalangemises 1,5 km kõrguseni, seejärel avatakse langevari ja lennatakse koos maapinnale. Langevarju all on juba võimalik omavahel suhelda.
Langevarjuhüpped toimuvad tavaliselt maksimaalselt kõrguselt, kus inimesel on veel hapnikku ja kuhu lennuk suudab tõusta, just sellepärast, et saaks võimalikult palju nautida vabalangemist, mis eelneb langevarju avamisele. Raul Reapi sõnastust kasutades: „Langevari on langevarjuritel kaasas ainult selleks, et saaks teha veel ka järgmise hüppe. Põhielamus saadakse ikka vabalt kukkumisest.” Seejuures on võimalik teha igasuguseid manöövreid: kukkuda kõht, pea, selg või jalad alaspidi, hüpata teistega koos ja moodustada kujundeid, võttes vabalangemisel üksteisel käest kinni. Inimese kiirus vabalangemisel kasvab kõhuli asendis kukkudes kuni 200 kilomeetrini tunnis, pea alaspidi keerates isegi üle 300. Nii et seal pole tegemist hõljumisega, nagu James Bondi filmide põhjal võib tunduda.
Tänapäeva langevarjudki on nagu lennukid – ümmarguste dessantvarjudega visatakse maale ainult sõjaväelasi, et ainult lendur saaks otsustada, kuhu polk maandub. Kõik sportlikud hüpped tehakse tiib-tüüpi langevarjudega, mida on eri suuruse ja kujuga vastavalt sellele, kui äkiliselt juhitavat ja põnevat lendu keegi soovib. Raul Reapi sõnul on sealgi olemas nii omad Moskvitšid kui ka Porsched.
Langevarjudega saab teha manöövreid, ennast õhus väga hästi juhtida ning maandumiskohta vabalt valida. Väga levinud ala langevarjuspordis ongi täpsusmaandumine, milles maailma parimad on teinud paarkümmend hüpet järjest kolmesentimeetrise läbimõõduga märklaua pihta. Jällegi märk sellest, et inimvõimetel ei ole piire. Kellel jätkub viitsimist ja tahet treenida, võib saavutada esmapilgul uskumatuna tunduvaid tulemusi.
Pärastlõunaks oli Karksisse jõudnud juba kolme marki väikelennukeid: paar ilmselt maailmas kõige levinumat väikelennukit Cessna 172, neist veel pisut pisem ja kergem Ikarus C 42 ning ülikergklassi kuuluv Lambada, mida soodsa ilma puhul saab kasutada ka purilennuks – lülitada mootor välja ja lennata lausa tundide kaupa ainult tõusvate õhuvoolude abil.

Auto või lennuk
Muide, ka näiteks Bowing 737, mida kasutab Estonian Air, ei kuku pärast mootorite seiskumist kivina alla, vaid on täiesti võimeline kilomeetri kõrguselt umbes 10 km laueldes lendu jätkama. Iseasi, kas talle selle aja jooksul sobiv maandumisplats on võimalik leida. Mõnigi Karksis nähtud väikelennuk saab pidama ka paarisajal meetril tasasel pinnal, aga parem, kui seda tegema ei peaks. Ants Tauli lennuvälja raja pikkus Riidajas on 900 meetrit, Karksi lennuvälja pikendati tänavu 675 meetrini.
Oma võistlusalad on ka harrastuslenduritel – Karksis viidi läbi näiteks täpsusmaandumis- ja pommitamisvõistlus. Viimase puhul pidi kaassõitja ülelennu ajal tabama kahekilose jahukotiga lennuväljale pargitud traktorit.
Ilmastikuolude tõttu jäid sedapuhku lennupäevale tulemata nii pilotaažlennu meister Andres Rätsepp kui ka motodeltaplaanid. Aga ega see lennupäev viimaseks jää.