Nagu ütleb kõrvalveerus ka emeriitprofessor Viive Ruus, on eluaegne õpe aksioom, mis vaidlustamisele ei kuulu. Ammugi siis õpetajate puhul. Täienduskoolituseks on ette nähtud 3% palgafondist.

Täienduskoolitus pole ju lihtsalt uute teadmiste saamise viis, seda loomulikult ka, aga heal koolitusel on lisaks teisigi häid omadusi: see raputab rutiinist välja, tutvustab inimesi omavahel ehk moodsamas keeles – loob võrgustikke.
Õpetajate täienduskoolitust pole jäetud juhuse hooleks, selle raamnõuded on ära toodud valitsuse 2000. aasta määruses nr 381: õpetaja läbib tööalase täienduskoolituse iga viie aasta jooksul vähemalt 160 tunni (nelja ainepunkti) ulatuses. Kutseõpetaja lä-bib iga kolme aasta jooksul tööalase täienduskoolituse vähemalt kahe kuu ulatuses. Õpetaja tööalane täienduskoolitus toimub õpetaja iseseisva tööna ja riigi- või munitsipaalasutuses, koolitusloaga erakoolis, era- või avalik-õigusliku juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja juures, kui selle tegevus vastab õpetaja poolt õpetatavale ainele või erialale.
Seda määrust on hiljem mõnevõrra muudetud, kuid nõue, et õpetaja peab iga viie aasta järel läbima 160 tundi täienduskoolitust, on jäänud samaks.

Olid ajad
Kunagi eelmise riigikorra ajal oli õpetajate täienduskoolituseks loodud vabariiklik õpetajate täiendusinstituut (VÕT). Välja oli töötatud õpetajate viieetapiline täienduskoolitusprogramm, mis nägi ette täienduskursuse iga viie aasta tagant. Enamasti toimus see suvel Värskas, kuhu oli rajatud VÕT-i
õppelaager. Õpetajad, kui neil just parajasti ei olnud väikesi lapsi, käisid seal üldiselt meeleldi, sest loengud pakkusid huvi, suvitus- ja seltsieluvõimalused olid head.
Et keegi kooli­tuste puhul kahe silma vahele ei jääks, oli loodud kolmekordne kartoteek: rajooni haridusosakonnas, VÕT-is ja haridusministeeriumi kaadriosakonnas. Aga valikut ega mingeid individuaalseid enesetäiendusvõimalusi, kui lugemine välja arvata, muidugi ei olnud. Programm oli kõigile täpselt ühesugune.
Selles mõttes pole ilmselt üllatav, et üleüldise vabaduse saabumisel muuhulgas ka täiendusõppes, mis kaasnes VÕT-i likvideerimise ja koolitusraha andmisega kooli eelarvesse, hakkasid õpetajad esimese hooga haarama igasuguseid eksootilisi kursusi nagu näiteks astroloogia. Ka koolitusfirmasid hakkas tekkima kui seeni, sest kiiresti saadi aru, kui tulus äri see on. Ainuüksi koolide eelarvetes on täiendusõppeks ette nähtud sadu tuhandeid kroone. Koolituspakkumisi tuleb seinast seina paremalt ja pahemalt ning sageli satuvad sekka ka sellised: Õnneseminar on just see koht, mida vajad! Õnne-, elu- ja edustrateegiad! Energeetiline võimlemine! Feng shui’ga sinu unistuste figuur!

Ministeerium ei eelista kedagi
Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsioonibüroo juhataja Tarmu Kurm kinnitab, et eelistatud koolitajaid ja koolitusfirmasid ei ole, koo­litatavad teevad oma valiku ise. Ministeerium on järelevalve käigus pedagoogide osalemist koolitustel uurinud siis, kui see on seotud kontrollitava valdkonnaga. Finantsressursside õiguspärast kasutamist kontrollitakse eelkõige teenistusliku järelevalve raames, mis on koolipidaja, enamasti kohaliku omavalitsuse pädevuses.
2005/2006. õppeaasta riikliku järelevalve ülevaatest selgub, et konkreet­selt planeeritud täienduskoolitus, mis lähtub lasteaia arengukavast, on olemas 61% lasteasutuste aasta tegevuskavades. 39% lasteasutustes ei ole täienduskoolituse prioriteedid määratletud ning puudub seos lasteasutuse arengu- ja aasta tegevuskavaga. Niisiis – 3/5 lasteasutustest planeerib täiendusõpet ja 2/5 mitte.
Ühtlasi saame teada, kui paljud kutsekoolipedagoogid on läbinud täienduskoolituse eripedagoogika valdkonnas – see arv kõigub 4–84%.
Mingit keskset andmebaasi õpetajate täienduskoolituse kohta ei näi olevat ja valitsuse määruse täitmine on koolipidajate, koolidirektorite ja õpetajate eneste südametunnistusel.
Lääne maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja asetäitja Helge Ehrpais kiidab Ridala põhikooli täienduskoolituse korraldust. Ridala kooli direktor Lea Tuusov ütleb, et pole nen­de töös erilist midagi. Nemad koostavad igal sügisel õpetajate täiendusõppe aastakava, mis kajastub kooli üldises töökavas. Arvestust õpetajate täiendusõppe üle peetakse 1999. aastast.
Lea Tuusov: „Kõik meie 17 kooli- ja neli lasteaiaõpetajat teevad oma ettepanekud lähtuvalt kooli arengukava temaatikast. Ettepanekuid tuleb tavaliselt seinast seina. Nopime välja need 2–3 teemat, mis huvitavad enamikku, nii klassi-, lasteaia-, pikapäevarühma kui ka aineõpetajaid, ning korraldame nendest vähemalt ühe koolituse kohapeal. Näiteks stressi maanda­misest. Mis puudutab konkreetse aine õpetamise metoodikat, siis selles valdkonnas jätame õpetajale koolituse valikul vabad käed.”

Puudus sobivatest kursustest
„Üritame oma õpetajaid suunata nende valdkondade koolitusele, mille spetsialiste meil ei jätku. Nii näiteks läks üks meie õpetajatest 160-tunnisele erivajadustega laste õpetamise koolitusele. Üritame saada täiendust tugisüsteemidele – kuidas käituda käitumishäiretega lastega. Õpetaja, kes läbib vastava koolituse, jagab oma teadmisi teistega. Tahaksime saata ühe õpetaja liitklassiõpetaja koolitusele, aga ei ole leidnud sobivat kursust. Mul on hea meel, et inimesed on täienduskoolitusest huvitatud ega lähe koolitusele sellepärast, et peab.
Suur vajadus on meil loodusainete õpetaja järele, kes suudaks anda nii bioloogia-geograafia- kui ka keemia-füüsikatunde, sest üksikute ainete kaupa on koormus väike. Mõni aasta tagasi oli Tallinna ülikooli Haapsalu kolledžis isegi üks selline kursus kavas, aga teoks ei saanud, sest väidetavalt polnud piisavalt soovijaid ega õppekavagi. Üldiselt oleme Haapsalu kolledži täienduskoolitusega rahul, nõutavad on olnud kutseta õpetajate koolitused ja mõned teisedki.
Olemasolevate õpetajate hulgast on raske ümberõppijaid leida. Jääb loota vaid sellele, et 4–5 aasta pärast saame uued tublid noored õpetajad.”