Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.