Õpetajat tuleb hoida

 

Kristi Helme

Repliik

Erikoolid tuleks sulgeda. Neist on saanud kinnipidamisasutused, kooli mõte ja sisu on aga õpetamine, mitte karistamine. Lapsele tuleb läheneda lähtuvalt tema probleemidest ja nende võimalikest lahendustest. Kui lapsel on sotsiaalsed probleemid, tegeleb temaga lastekaitse või hoolekandeasutus, parema tulemuse saamiseks mõlemad. Tervisehäirete korral sekkuvad meditsiinitöötajad. Õigusrikkujate puhul rakendatakse kas tingimisi või kinnipidamisasutuses karistamist. Kõigis nimetatud asutustes võib korraldada õpet.
On vaja tõhustada sektorite koostööd. Tallinna Laste Turvakeskus pakub alaealiste mõjutusvahendite seaduse üht mõjutusvahendit – sotsiaalprogrammi. Võõrutame ja rehabiliteerime alkoholi-, narko- või toksiliste ainete sõltlasi. Tegemist on sotsiaalhoolekandeasutusega, kus tegeldakse sotsiaal- ja meditsiiniliste probleemidega. Meie lapsi käivad õpetamas Tallinna Ristiku Põhikooli ja Karjamaa Gümnaasiumi õpetajad. Samamoodi peaks lähenema Puiatule.
Kõlab intrigeerivalt, aga alaealiste komisjonid on ühed mõttetumad organid. Nende liikmed petavad ennast – tegelik elu ja seadus ei lähe juba ammu kokku. Olin Kristiine linnaosa halduskogu liikmena alaealiste komisjoni liige. Enam ei ole, sest nägin, kui piiratud on komisjoni töö. Mulle ei meeldi ainult istuda ja kaasa noogutada. Lapsed teavad, et komisjon ei saa rahapuudusel karm olla.
Kahjuks ei ole analüüsitud, millised alaealiste komisjonide rakendatud mõjutusvahendid on olnud efektiivsed, millised mitte, mis on jäänud rahapuudusel tegemata. Enamasti kasutatakse hoiatust või vestlust, sest need ei maksa midagi.
Alaealiste mõjutusvahendite seadus vajab läbivaatamist, kogu süsteemi võiks viia sotsiaalministeeriumi haldusalasse, sest alaealiste mõjutusvahendite seaduses sätestatud mõjutusvahendeid rakendab valdavalt sotsiaalsektor. See pole aga odav, sest kõik komisjoni liikmed peaksid olema palgalised ja vastutama iga noore kohta tehtud otsuste eest. Näiteks Rootsis võib alaealist valesti mõjutanud või oma tööd hooletult teinud komisjoniliikme kriminaalvastutusele võtta.
Üks näide haridusministeeriumi „kiirest” tööst. Õiguskantsler külastas Tallinna Laste Turvakeskust novembris 2006. Ettekirjutus seoses sellega, et sõltuvusprobleemidega lapsed vajavad eraldi õppevormi, läks samal aastal ministeeriumi. Eelmisel nädalal osalesin haridusministeeriumis nõupidamisel, kus muu hulgas oli arutlusel ka sõltuvusprobleemidega laste õpetamine. Millal tuleb seadusetäiendus, on veel vara öelda, kuid selline suhtumine ja töötempo ei tee meie riigile au.

Küsimusele, millal tulevad kooli uued õppekavad, vastab minister Tõnis Lukas, et valmis peaksid need saama aastaks 2009 ning rakenduma 2010.

„Alushariduse raamõppekava kiideti valitsuses mõni nädal tagasi heaks ning see rakendub 2009. aastal. Üldhariduskoolide õppekavade kohta on tehtud mitu olulist otsust, näiteks on koostamisel eraldi põhikooli ja gümnaasiumi õppekava, nõukogus on heaks kiidetud ka õppekava uuendamise suunad.
Teisipäeval arutasime õppekava nõukogu ja kultuurikomisjoniga õppekavaarenduse seisu, ka tunnijaotus­plaani ettepanekuid. Plaanime senisest rohkem paindlikkust eri suundade vahel otsustamiseks. Koolid võivad valida humanitaar-, reaal-loodus­teaduste suuna või üldgümnaasiumi õppekava mudeli, mille aluseks on tavaline gümnaasiumi programm. Neid kolme varianti saab omavahel ka kombineerida. Arvan, et reaalainete vähese populaarse paljukõneldud probleemi saab lahendada just harudeks jaotamisega, teiste ainete arvelt reaalainete mahtu tõsta ei saa. Põhiline diskussiooniobjekt ongi see, milliseid tunde ja kui palju õppekavas on. Kompromisse leida ei ole lihtne.
Aasta lõpus tahan tulla õppekavaga riigikokku, et seal arutataks läbi ja võetaks vastu põhiteesid ning õppekava alused. Neid küsimusi ei ole riigikogu tasandil varem arutatud. Ainekavade ja õppekava üldosa lõplik kokkukirjutamine tuleb pärast seda. Valmis peaks lõplik variant saama 2009. aastal ning rakenduma aasta hiljem.
Eesti jätkab ilmselt traditsioonilises süsteemis, kus õppekavas on eraldi ained. Need on valdkondade kaupa rühmitatud, kuid ei ole liidetud. PISA ja TIMSS-i tulemused näitavad, et meie lapsed teavad fakte, oskavad analüüsida ning leida seoseid. Samas ei tohi õppekavaarendus seisma jääda, kiirelt muutuva eluga peab kaasa liikuma.”

Uue raamõppekava järgi peaksid muukeelsete lasteaedade lapsed 2009. aastast alates hakkama juba kolmeaastaselt eesti keelt õppima. Kas õpetajad on selleks olemas?
„Heade õpetajate kinnihoidmine ja uute leidmine on probleem nii laste­aias kui ka koolis. Lasteaias ei saa n-ö klassikaliselt keelt õppida, pigem on seal oluline luua keelekeskkond õppe­materjalide ja õpetaja metoodilise ettevalmistuse abil. Lasteaialaps omandab teist keelt nagu emakeelt – suheldes ja kuuldut-nähtut matkides, grammatikaõpe lisandub koolis.
Uuendusi teha on loomulikult raske, kui ei ole õpetajaid. Samas on meie ülesanne mitte üksnes leida vene lasteaedadesse eesti keele õpetajad, vaid tõsta õpetajaameti prestiiži tervikuna. Imetlen siiralt lasteaiaõpetajaid, kelle amet on tavalisele inimesele veel hõlmamatum kui üldhariduskooli õpetaja amet. Siduda väikeste laste huvi, olla nende eeskujuks, panna nad ennast kuulama on väga suur kunst.”

Üks valdkond, kus riik kokku hoiab, on lasteaiakohtade puuduse leevendamiseks mõeldud riiklik programm. Kui palju ja milliseid summasid vähendatakse?
„Vähenenud on investeeringute maht, aga kuna programm ei ole veel startinud, siis ei saa öelda, et kelleltki on midagi ära võetud. Sel aastal on eelarves programmi investeeringute osa jaoks eraldatud 75 miljonit krooni, kohalikelt omavalitsustelt on laekunud üle saja taotluse. Nendest valime, milliseid objekte nelja aasta jooksul ehitame. Investeeringud lähtuvad riigi finantsvõimalustest, nimetatud summa on võrreldes tegelike vajadustega muidugi liiga väike.
Samas on lasteaedade programmi teine pool rakendunud tõrgeteta. Nimelt lasteaiaõpetajate palga võrdsele tasemele tõstmine üldhariduskoolide pedagoogide palgaga. Üldiselt oli lasteaiapedagoogide palgatõus tänavu suurem kui üldhariduskoolide õpetajatel, mõnes paigas oli lasteaednike palgahüpe ligi 40%. Tõsi, oli ka 24 omavalitsust, kes ei suutnud vaatamata riigi abile (150 miljonit krooni) viia lasteaiaõpetajate palka nõutavale tasemele.
See, kui riiklik programm järgmistel aastatel investeeringute osas väheneb, ei tähenda, et lasteaiad ehitamata jäävad. Omavalitsuste tulud laekuvad hoogsalt, mõned teevad isegi positiivseid lisaeelarveid. Programmi raha ei ole ainuke, mille eest lasteaedu saab ehitada, see on mõeldud toeks.”

Et taotleda Euroopa Liidu tõukefondidest raha, peab riik suut­ma maksta omafinantseeringu osa. Kas suudab?
„Aastatel 2007–2013 toetatakse tõukefondidest Eesti haridus- ja teadusvaldkondi kokku 10,6 miljardi krooniga. Hiljutisel valitsuse kabinetiistungil otsustati toetada HTM-i ettepanekuid, mille järgi kutseõppeasutustesse in-vesteeritakse lähiaastatel 3,6 miljardit krooni. Sellest üks miljard tuleb leida riigil endal. Riigipoolseks kaasfinantseerimiseks tuleb leida raha eelisjärjekorras. Võimalikud täiendavad vahendid sõltuvad iga-aastasest riigieelarve läbirääkimiste käigust.
Euroopa Liidu tõukefondidest saame 2,6 miljardit krooni. Suured rahasüstid haridussüsteemi tuleb sisuga täita. Kõik seni veel investeeringuteta jäänud Eesti kutseõppeasutused saavad järgmise seitsme aasta jooksul tõukefondidest vajaliku raha. Olen väga rahul, et elukestva õppe osakaal on hakanud Eestis jõudsasti tõusma ning et täiskasvanud hindavad eriti kõrgelt just kutsekoole ja tulevad tagasi õppima teist või kolmandat eriala.”

Milliseid olulisi otsuseid võime tulevikus oodata?
„Oluline on õpetajate kooli toomine ja seal hoidmine, õppekava arendamine jne. Ideede teostamine sõltub aga riigieelarve võimalustest. Olen siiski lootusrikas, sest ma ei kujuta ette, et mõni valitsuse liige ütleks, et haridus ei ole Eesti prioriteet. Seni on haridus- ja teadusvaldkonnale igakülgne toetus olemas, sest nende valdkondade rahastamiseta tulevikku ei ole. Loomulikult mõjutab sissetulekute vähenemine ka haridusvaldkonda, aga põhiasjad ei saa jääda tegemata. Õpetajate palgatõusu pean kõige tähtsamaks, seda tuleb jätkata. Hariduse osakaal rahastamisel ei tohi mingil juhul langeda.”

Kuidas äratada noortes rohkem huvi loodus- ja täppisteaduste õppimise vastu?

JAAN PALUMETS, Saue Gümnaasiumi direktor:
„Viimastel aastatel võib tõesti täheldada, et reaalained, eriti füüsika, pole õpilaste hulgas populaarsed. Meie majas toimunud Lääne-Harjumaa gümnaasiumide füüsika riigieksamil oli kokku 13 sooritajat, sealhulgas neli meie koolist. Ei õnnestu ka füüsikaolümpiaade läbi viia, sest ei ole huvilisi. Jne.
Üks võimalus oleks suurendada gümnaasiumis reaalainete tundide arvu, mida meie oma majas ka teinud oleme. Probleem on muidugi kvalifitseeritud õpetajate puudus, näiteks füüsikaõpetajaid Tartu ega Tallinna ülikoolis enam eriti ette ei valmistata. Peale selle nüüdisaegsed õppevahendid ja raha, et neid osta, laborid.
Gümnaasiumi lõpus võiks olla kohustuslik matemaatikaeksam, aga mitte riigi-, vaid koolieksamina. Ja muidugi tuleb muuta üldist suhtumist reaalainetesse. TÜ juba pakub medalistidele reaalainetele konkursita sissesaamist, see võiks jätkuda Tallinna ülikoolides. Reaalainete õppija peaks nägema, et tulevikus on tal garanteeritud töökoht ja kindel sissetulek.
Meie gümnaasiumi lõpetanutest on igal aastal läinud tehnikaülikooli pea pooled noormehed, aga ka paljud tütarlapsed. Nii et kui tahta, saab reaalainete populaarsust tõsta.”

KALLE TAMMEMÄE, IT kolledži rektor:
„Noorte huvi loodusteaduste alal tegutseda võimendatakse või tapetakse valdavalt juba põhikoolis. Neid, kes gümnaasiumis või hiljem oma tegeliku profiili avastavad, on vähemus ning alustada on siis ka raskem.
Kui koolil ressurssi ei jätku, saab pöörduda piirkonna ettevõtete poole. Mis puutub tehnoloogiasse üldiselt või eriti infotehnoloogiasse, siis seda on kõikjal – olgu see vorstivabrik, ilmajaam või saeveski. Tuleb rääkida ettevõtete spetsialistide ja juhtkonnaga ja võib oodata mõistmist, kuna vähegi tulevikku vaatav juht näeb juba praegu ahenenud valikut spetsialistide tööjõuturul. Usutavasti on haridus- ja teadusministeeriumil oma meetmete ja ressursside komplekt, mille kasutamiseks peab samuti vaid algatus tulema.
IT kolledži panuseks praegu on esmalt IT kolledži robootikaklubi valitud koolide õpilastele suunatud minikoolitused ja avalik materjal, mis robootikaklubi kodulehelt leitav. Teiseks toon välja IT kolledži osavõttu ITL-i roadshow tuurist, mille käigus külastati 18 kooli Eesti eri paigus – tõsi, regiooniti valiti välja koolid, kust juba traditsiooniliselt on mindud LTT-alasid õppima. Ehk siis informeeritud koolid said veelgi informeeritumaks.
Oleme ikka vastu võtnud klassiekskursioone, tutvustanud õppimisvõimalusi ja näidanud nüüdisaegset IT-tipptehnoloogiat. Küllap suudaksime enamatki, kuid eelistame, et koolid ise huvi tunnevad ja küsivad –
kindlasti vastame!”

PEETER BURK, TÜ LOTE dekaan:
„Laste huvi loodus- ja täppisteaduste õppimise vastu peaksid toetama kõik: vanemad, kool, ühiskond. Lapse arengu teatud etapis on loomulik, et tuntakse huvi selle vastu, miks ja kuidas asjad looduses toimuvad. Kahjuks ei saada sageli oma küsimustele (mõtlema) inspireerivaid vastuseid. Nii see huvi kaob ning mingil hetkel tuleb hakata nägema vaeva selle uuesti tekitamisega.
TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonnal on siin oluline roll – valmista­me (või vähemalt peaksime valmistama) ju meie ette suure osa tulevasi õpetajaid, siin paikneb ka oluline osa vastavate teaduste kompetentsist. Oleme püüdnud igati toetada vastavasuunalist tegevust – kohe tulevad meelde füüsikabuss ja teadusteater. Ilmselt on sellest aga vähe olnud, kui vaadata tudengikandidaatide arvu, kes soovivad loodus- ja täppisteaduste vallas õppida.”

Liberaale valdab väsimus

Käes on suur suvi ja üldkogude aeg. Hiljuti käis koos Reformierakonna üldkogu. Vana uudis juba, aga jätkuvalt päevakajaline, sest seal seatud sihid puudutavad kõige otsesemalt Eesti elu arengut lähema aasta-pooleteise jooksul. Mis sõnum oli valitsuskoalitsiooni juhterakonnal Eesti rahvale? Mis võiksid olla selle erakonna väljakutsed? Loomulikult need, millega inime­ne (s.o valija, maksumaksja) iga päev kokku puutub: toidu- ja kütusehinna­tõus, tööjõu/ajude väljavool; olematu alkoholipoliitika, omandireformi lõpuleviimine...
Ei. Reformierakonna ees seisvad kolm peamist väljakutset on: 1) riigi kulutuste piiramine ja konservatiivse eelarvepoliitika jätkamine; 2) europarlamendi valimiste võitmine ja 3) kohalike valimiste võitmine, s.o eelkõige võimuvõtt Tallinnas. Tundub väga, et aetakse rohkem partei kui Eesti asja, kuigi juhtiva valitsuserakonna väljakutsed – need on riigi ja rahva ees seisvad väljakutsed. Mitte nende probleemidega ei maadle Eesti ühiskond; mitte need ei muutu üha aktuaalsemaks (et Reformierakond pääseks Tallinnas võimule ja saaks europarlamendis kolm kohta). Prio­riteedid jäid kahjuks paika panemata, ei ole nendeks haridus/kultuur, inflatsiooni ohjeldamine/euro kasutu­selevõtt, toimetulekuturvalisus, ener­geetika tulevik... Valitsusparteilt ootakski kiiret ja kindlat seisukoha­võttu Eesti oma tuumajaama(de) as­jus – ja kui see on eitav, siis kuidas edasi. Otsustamisaega hakkab väheks jääma.
Riigi kulutuste piiramine ja konservatiivse eelarvepoliitika jätkamine jääb, tõdegem, võrdlemisi üldsõnaliseks. Konservatiivne eelarve ja ebaefektiivsete kulutuste vähendamine on loomulik. Uusi, radikaalseid ideid on vaja, mis kõik ei nõua raha kulutamist, ütleb ettevõtja Heldur Meerits: näiteks võiks muuta matemaatika riigieksami kohustuslikuks või vähendada tunduvalt pehmete erialade koolitustellimust kõrgkoolides, mis aitaks ehk pikemas perspektiivis muuta meie majandust jätkusuutlikumaks (EPL, 10.06.).
Kas liberaalid hakkavad väsima, et pole enam esitada Suurt Ideed, kuidas Eesti riigi, eesti rahva ees lähitulevikus seisvate väljakutsetega hakkama saada? Mille suunas mobiliseerida rahva vaimujõudu, panna helgemates peades mõtted liikuma? Küll siis tuleks ka soovitud valimisvõit. Liberaalid väsivad võimust kogu maailmas. Turu iseregulatsioonile ei saa enam loota, sest see on praeguse kriisi üks põhjusi (vt Heido Vitsur, Sirp, 6.06.). Kuivõrd näiteks eluase on teatud määral inimõigus ja riik on inimeste jaoks, oleks loomulik, et riik vajaduse korral garanteeriks eluasemelaene – kuni maksu­maksja saab ise taas jalad alla. See investeering tulevikku ei tohiks ju minna vastuollu isegi liberaalsete põhiväärtustega.
Üht-teist rõõmustavat oli see-eest öelda rahaliigutajatele: „Liberaali­de­na usume majanduse isereguleerumise võimesse. Me ei otsi turumajanduse seaduspärasustele vasturohtu riigilt.” Piiks-piiks-ja-raha-tuleb on selle riikliku mittesekkumispoliitika ühed õied, viljad on tasahilju valmimas. Kindlasti leidub meie nupumeeste seas veel avastamata andeid, kes näevad uusi täiesti seaduslikke võimalusi, kuidas vaeste käest nende raha ära võtta – niikuinii kulutavad teised selle lihtsalt ära, ärissse investeeri­mata. (Ääremärkuse korras: Eesti ajal oli üks seadus, nimelt liiakasuvõtmise vastane seadus, mille kohaselt ei tohtinud ühegi laenu intress (koos teenustasudega) ületada kaheksat protsenti.) Juba oli Postimehest (16.06.) lugeda uuest äriideest, mille järgi ostetakse 24 tunniga ja poole odavamalt kokku nende kinnisvara, kes ei suuda oma laene maksta.
Eesti riik pole kunagi nii rikas ol­nud/tundunud kui veel pool aastat tagasi. Nüüd siis on äkitselt neile esikohtadele, mida hoiame Euroopas tagantpoolt, lisandunud ka olematu majanduskasv. Enesekindlust libe­raa­lidel siiski jätkub (tõsi, sellel on veidi eneseõigustuslik maik juures): „Senine edu näitab, et me ei ole mi­dagi valesti teinud. Oleme teinud otsuseid, mis loovad arenguks jätkuvalt hea pinna. Lihtsalt meie häid lahendusi – lihtne ja proportsionaalne maksusüsteem, liberaalne majanduspoliitika – on hakanud kasutama ka teised riigid.” Enesekindlus on poliitikas väga oluline, kui mitte peamine.

Karl Kello

Ministeeriumis

 16. juunil esines minister Tõnis Lukas ettekandega Tallinnas ACA (Aca­demic Cooperation Association) kahepäevasel aastakonverentsil „Kõrghariduse arengud Euroopas järgmisel kümnendil”. 16. juunil osales Tõnis Lukas rahvastikuteadlase Kalev Katuse ärasaatmistseremoonial TLÜ aulas. 16. juunil vastas minister Lukas riigikogu liikmete arupärimisele. 17. juunil osales Tõnis Lukas Kuriteoennetuse Nõukogu koosolekul justiitsministeeriumis. Arutluse all oli alaealiste arengukava edasiminek, alaealiste karistuspraktika analüüs ja erikoolide kontseptsioon. 17. juunil osales minister riigikogu kultuurikomisjoni töös. 18. juunil tegi Tõnis Lukas vi­siidi Viljandi maakonda. Ta külastas Carl Robert Jakobsoni nimelist Gümnaasiumi ning kirjutas Viljandi Maavalitsuses alla koolivõrgu korrastamise koostöölepingule. 18. juunil peeti Tartus Athena kultuuri- ja konverentsikeskuses kutseharidusele rakendatav varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) teemaline seminar. Seminari korraldas Tartu Kutsehariduskeskus, toetasid Euroopa Liit ning HTM. 19. juunil osales Tõnis Lukas valitsuse istungil. 19. juunil osales minister Lukas presidendi vastuvõtul parimate koolilõpetajate auks presidendilossi roosiaias. 20. juunil osaleb Tõnis Lukas Tartu Ülikooli haridusteaduskonna lõpuaktusel ning Eesti Maaülikooli spordihoone nurgakivi panemisel.

Sõnumid

Tallinna Ülikooli suveülikool kutsub kõiki huvilisi õppima. Lisaks eestikeelsetele kursustele toimuvad mitmed rahvusvahelised suvekursused, mille tänavune peakülaline on maailmakuulus linnaplaneerija Edward Soja.
Õppimisest ja teadmiste täiendami­sest huvitatutele pakub suveülikool võimalusi valida juhtimise, koolitamise, isikliku arengu täiendamise, filmi- ja fotokursuste, psühholoogia, kunstiteraapia, õpetajaseminaride ning mitmete teiste kursuste vahel. Eestikeelseid kursusi viivad läbi Voldemar Kolga, Peeter Tulviste, Larissa Jõgi, Anu Virovere, Kaia Köster, Marin Gross, Koidu Tani-Jürisoo, Reeda Tuula jpt. Suveüli­kooli kursused toimuvad augusti lõpuni, see on ainulaadne võimalus õppida vabas õhkkonnas, avastada Eesti kauneid paiku, kohtuda kolleegidega ning sõlmida tutvusi inimestega teistest organisatsioonidest ja riikidest.
14. juulist 1. augustini toimuvad rahvusvahelised suvekursused. Tänavune peakülaline Los Angelese Califor­nia Ülikooli professor Edward Soja peab lisaks suveülikoolis loengute lugemisele 25. juulil algusega kell 17 avaliku loengu „The Urbanization of the World / The Globalization of the Urban”. Edward Soja loengud on osa rahvusvahelisest kursusest „Ruum, maastik, linn: distsipliinid ja vaatenurgad”, mis toob Eestisse ka Londoni Ülikooli emeriitprofessori György Schöpflini, Läti Ülikooli professori Irina Novikova, Aberdeeni Ülikooli professori Timothy Ingoldi, Bristoli Ülikooli doktori Veronica della Dora, Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikooli professori Kenneth Olwigi, Glasgow’ Ülikooli doktori Hayden Lorimeri, Jason Finchi Åbo Akadeemiast, Tartu Ülikooli professori Kalevi Kulli ja Londoni Ülikooli lektori doktori Meike Wulfi.
Teistel rahvusvahelistel kursustel on võimalik õppida eesti, vene, itaalia, hispaania ning inglise keelt ja kultuuri nii algajate, kesktaseme kui ka edasijõudnute gruppides. Prantsuse keele ja kultuuri kursus keskendub Euroopa Liidu temaatikale. Võimalik on osaleda ka Eesti sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika strateegia või filmikursustel ning suhtekorralduse töötubades. Joonistamise ja maalimise kursusel on Eesti Kunstiakadeemia õppejõudude juhendamisel võimalik maalida nii stuudios, looduses kui ka Tallinna vanalinnas.
Suveülikooli kursused toimuvad peamiselt Tallinnas, aga ka Haapsalus, Aegviidus, Otepääl ning Luual. Lisaks on suveülikooli planeeritud eriline üritus – Siberi Ekspress. Rongiga reisitakse läbi Venemaa Vladivostokki. Venemaa linnade külastajatel on võimalik reisi jooksul kuulata loenguid Eesti ja Vene ning Vene ja Euroopa Liidu teemadel, aga ka laiemalt Vene­maa staatusest maailmas.
Praeguseks on suvekursustele re­-gist­reerunud üle 200 inimese mitmelt poolt Euroopast, Aasiast, Ameeri­kast ja Austraaliast, kokku 35 riigist. Suveülikooli korraldavad Tallinna Ülikooli instituudid, kolledžid ja keskused. Kursuste mitmekesisuse ja sisukuse tagamiseks tehakse mitme kursuse raames koostööd eri partneritega, nagu Bologna Ülikool, Chieti-Pescara Ülikool, Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balkani maade keskus, Põhjamaade Keskajauuringute Tippkeskus, Eesti Instituut, Ameerika Ühendriikide saatkond, Suurbritannia saatkond, Ungari saatkond, Euroopa Parlament, Eesti Vabaõhumuuseum, teadusvõrgustik Nordic Landscape Research Network, maa-arhitektuuri ja maastike uurimise ja hoidmise riiklik programm, Soome Kirjanike Liit jpt. Vt ka www.tlu.ee/suvi ja www.tlu.ee/summerschool.
 

Muukeelsete koolide kakskeelsele õppele ülemineku toetamine

Projekt „Muukeelsete üldhariduskoolide kakskeelsele õppele ülemineku toetamine” oli jätk projektile „Õpetajate konkurentsivõime tõstmine muukeelses koolis”. Projekt algas veebruaris 2007 ja lõppes juunis 2008.
Projekti kogueelarve oli 4 966 237
krooni, millest ca 70% moodustas Eu-roopa Sotsiaalfondi toetus ja ca 30% Eesti avaliku sektori kaasfinantseering. Läbi viis projekti Integratsiooni Sihtasutus koostöös HTM-iga. Siht­grupp oli vene õppekeelega koolide juhtkonnad, aineõpetajad, õpilased, haridusametnikud ning laiem avalikkus. Üldeesmärk oli tõsta vene õppekeelega gümnaasiumide valmisolekut minna üle eestikeelsele aineõppele, pedagoogilise personali kompetentsust ja konkurentsivõimet, et parandada ja ühtlustada hariduse kvaliteeti Eestis.
Projektil oli neli tegevusvaldkonda.
Ajalooõpetajate täienduskoolitus. 40 ajalooõpetajale on toimunud neli kolmepäevast Eesti ajaloo pöördepunkte käsitlevat seminaride sarja, sh muuseumikülastused ning väljasõit Tartusse. Läbi on viidud kolm metoodikapäeva Tallinna ja kolm Ida-Virumaa koolide õpetajatele, kus tutvustati kakskeelse aineõpetuse metoodikat ja kakskeelsete tundide ülesehituse põhimõtteid ning külastati ka tunde. CD-le on koondatud Eesti ajaloo 20. sajandi pöördepunkte käsitlevad metoodilised materjalid ajalooõpetajatele.
Eesti ajaloo õppematerjalide koostamine vene õppekeelega gümnaasiumidele. Valminud on Eesti ajaloo lisamaterjalide komplekt „Eesti ajaloo pöördepunktid. Dokumente ja materjale vene õppekeelega gümnaasiumile” ja „Eesti ajaloo pöördepunktid. Lisamaterjale õpetajale”. Kogumiku sihtrühm on vene õppekeelega üldhariduskoolide õpilased ja õpetajad ning teised asjast huvitatud. Mõlemad allikakogumikud on ilmunud eesti ja vene keeles.
Õppematerjale tutvustati vene õppekeelega koolide ajalooõpetajatele koolituspäevadel Tallinnas, Tartus ja Jõhvis.
Vene õppekeelega koolide nõustamine ja kakskeelsele õppele ülemineku tugikeskkonna loomine. Toimunud on neli koolituspäeva vene õppekeelega koolide juhtkondadele, kaks koolituspäeva haridusametnikele ja koolide juhtkondadele ning viis koolituspäeva aineõpetajatele ja õppealajuhatajatele. Koolituste eesmärk oli vene õppekeelega koolide juhtkondade nõustamine eestikeelsele aineõppele üleminekuga seonduvas ning venekeelsete õpetajate eesti keeles suhtlemise toetamine. Koolitustest võttis osa 147 sihtrühma liiget.
Sügisel 2007 toimus neljapäevane ajalooõpetajate seminar-laager ning kevadel 2008 geograafiaõpetajate kolmepäevane seminar-laager, et soodustada eesti ja vene õppekeelega koolide aineõpetajate koostööd ning käsitleda aktuaalseid hariduskorralduse küsimusi ja ühiskonnaprobleeme. Kokku osales koolitustel 75 geograafia- ja ajalooõpetajat.
Vene õppekeelega koolide ja avalikkuse teavitamine eestikeelsele aineõppele üleminekust. Vene õppekeelega koolide õpilastele on toimunud kuus väljasõitu. Tallinna koolide õpilased külastasid Tammsaare muuseumi Vargamäel ning Mustvee Vene Gümnaasiumi ja Ida-Virumaa koolide õpilased käisid Lutsu muuseumis Palamusel ja Tartu Annelinna Gümnaasiumis. Väljasõitude kohta ilmusid artiklid eesti- ja venekeelsetes kohalikes ja üleriigilistes ajalehtedes. Jaanuaris ilmus ülemineku teemat käsitlev vaheleht Perehod ning aprillis teemat jätkav vaheleht. Need avaldati ühes üleriigilises ja kohalikus trükiväljaandes ning saadeti otsepostitusena koolidesse ja haridusosakondadesse.
Kevadel toimus vene õppekeelega koolide eesti kirjanduse teemaline näidendikonkurss. Finaal oli märtsi lõpus Salme Kultuurikeskuses. Võisteldi kahes vanuserühmas: 7.–9. ning 10.–12. klassi õpilased. Nooremas vanuseklassis hinnati kõrgeimalt Narva Paju Kooli ning vanemas vanuseklassis Tallinna Juudi Kooli.
Mais anti Eesti Vabaõhumuuseumis Rocca al Mares konverentsil „Eestikeel­ne aineõpe vene õppekeelega koolides” ülevaade eestikeelsele aine­õppele ülemineku esimesest aastast.
 

Mõte

Ühiskond oleks nagu hingehädas. Kui keegi väga haiget saab, siis lendab SL Õhtuleht peale ja teeb teise inimese kannatused rahaks. Interneti-portaalides vohab kõnts paljude anonüümsete kommentaaridena, see pritsib välja oma suurest reservuaarist ja jõuab meie elu igasse hetke, avaldudes vihkamise ja lauslollusena.

Sellega ei taha ma ütelda, nagu oleks näiteks Delfis artiklid kuidagi ebanormaalsed. Suur tsenseerimatus on langenud peale kogu ühiskonnale ja kel suu kibedat sappi täis, võib selle anonüümselt välja pritsida Interneti mis tahes nurgas. Ka normaalsed asjad, nagu riikidevaheline poliitika, parteide koostöö või lauljatari hääl, võivad anonüümkommentaatorite käes muutuda sellisteks süljekaussideks, et neist enam kuuldagi ei taha.
Mark Twainil oli jutustus „Valimised”, milles ta osavalt kirjeldab, milline naiivik ta oli, kui soostus osalema valimistel. Poliitilise kandidaadina sai mõnusast kirjanikust rahva silmis abielurikkuja, pervert ja kurjategija. Sest neid, kes teda nõnda tituleerisid, sai äkki liiga palju.

Jaan Kreuksist ja moraali kahestumisest
Mõnikord tundub, nagu oleks nimetu kommenteerija taga mingi haiget saanud, kibestunud papi, kes näeb kõikjal juudi illuminaate, homosid ja kommareid. Juba ammu ei ole vastikuks muutunud mitte ainult konjunktuursed punased, vaid ka need, kes igas nurgas punast tonti näevad. Võib-olla oli nõukaaegne topeltmoraal kuidagi hirmsamgi. Sest kui ma rääkisin tuuleveskitega sõdivast kibestunud papist, siis võib rääkida ka sarnasest vanadaamist.
Me ei saa siin tuua absoluutselt paremat näidet kui enamlaste kunagine sohvailudus Alma Vaarmann, keda allakirjutanust natuke vanema generatsiooni esindajad mäletavad koolist kooli käiva väsinud parteiveteranina, kes alustas oma juttu nii: „Vaat kus meie Kreuksiga omal ajal...” Aga kui otsida, kes on süüdi enamliku desperaado, oma aja lapse Jaan Kreuksi hukkumises, peame teda kahjuks otsima just Alma Vaarmanni lähedalt.
Kreuksi hukutasid naised, eriti need, kes tema hukkumise pärast vangis istuvad, kirjutas Vaba Maa politseimaterjalidele tuginedes 2. ap­rillil 1923, neli päeva pärast saatuslikku
revolvrilasku, mis Kreuksi meilt viis.
Kommunistide sohvailudus Alma oleks ka ise saanud Kreuksi õigel ajal päästa, arvestades sündmuste arengut kogu selle päeva, 28. märtsi 1923 jooksul. Aga ta ei teinud seda ja kiitles veel viiskümmend aastat sellega, millega ei oleks mingil juhul kelkida tohtinud. Enamgi veel, Alma Vaarmann andis naiseliku kadeduse pärast valetunnistuse naise peale, kes oli Kreuksiga tema surmahetkel koos, misjärel Nõukogude võim tolle paarikümne aasta pärast surnuks piinas.

Ülespuhutud pseudokangelased
Et Vaarmann rääkis seda kõike koolis, hariduses, tootis ta sellega samasuguseid ülespuhutud pseudokangelasi, nagu ta isegi oli. Topeltmoraal, mis annab ühele kehtivad õigused, mis teistele ei ole lubatud, on üks vastikumaid asju siin maailmas ning nägijad kirjanikud on ikka just sellega sõdinud.
Nii oli see 50 aastat tagasi ja nii on see praegu: suured lurjused sõidavad tõllas, väiksed kõlguvad võllas ning Vaarmanni näide on siin vaieldamatult ja absoluutselt parim. Igal ajal on nõnda, et raamat ja kinolint ei näita seda, mis räpases elus tegelikult toimub. Tõstad pilgu Tammsaare „Elu ja armastuse” pealt, kus Irma Ikka on just oma Rudolfile seletanud: „Mul ei ole vaja sinu raha, kui mul ei ole sind. Palun ärme räägime midagi minu hakkama saamisest pärast meie lahkuminekut.” Tõstad raamatulehelt pilgu ja otsekohe jääb su silme ette SL Õhtulehe plakat „Kersti Toots nõuab Jaan Tootsilt lahkumineku eest miljoneid”. (Minuga eile just nii juhtus.) Niisiis, on toimunud mingi afäär ja ajaleht on selle kasumiks vändanud. Aga elu ja armastuse analüüsi ajaleht ei paku – ainult kõmulised fakte. Nende varal kasvades jääbki inimene pealiskaudseks.
Kes parandab kapitalismi hingehaavu?
Meil on hiiglasuur vastutus peale kasvava Eesti ühiskonna kvaliteedi ja vaimse tervise eest. Kommunismi hingehaavad paranevad ajaga, aga kes parandab kapitalismi hingehaavu?
Sõjaväe poolest on meie ühiskond tugev, paraadide poolest samuti, aga väga paljud sotsiaalsed grupid, nagu me loo algusestki nägime, ei hiilga just lõpuni mõtlemise poolest.
Oli meil üks hallipäine akadeemik, kes tegeles kosmoloogiaga ja keda me oma vaenlaseks pidasime. Vaat tema kõneles alati – mõelge ikka lõpuni, seltsimehed, vaagige asju ikka ühelt poolt ja teiselt poolt. Mis te algul ähmispäi tegite, võib teises valguses ja teistes oludes osutuda mõttetuks.
Aga meie pidasime teda oma verivaenlaseks ega kuulanud teda.

Pedagoogika

Töötades Helmes ja mõeldes Puiatule, Urvastele ja teistele koolidele
Saatus on tahtnud nii, et olen kümmekond aastat tagasi käinud Puiatu erikoolis, Võrumaa Urvaste kooli pole aga kunagi sattunud. Ma ei oska midagi öelda Puiatus tehtava õppekasvatustöö kohta, kuid Urvastet pean eliitkooliks.
Küllap satub mõnigi lugeja, kelle aju on meedia pannud ühes suunas tööle, sellest väitest segadusse. Eliitkoolid saavad ju olla vaid Tallinnas ja Tartus. See on näide sellest, kuidas kooliprobleeme mitte tundvad inimesed õpetajaskonda oma arusaamade järgi tantsitavad.
Eliitkool saab olla vaid see, kus õpilaste arengus, teadmistes ja eriti kasvatuses toimuvad olulised nihked, kust astuvad välja eluküpsed inimesed. Kui aga kooli valitakse neljadele-viitele õppijad ja nad lõpetavad selle neljade-viitega, on tegemist lihtsalt normaalse kooliga.
Viimastelgi aastatel on Urvastest Helmesse tulnud õpilased, kes paistavad silma distsipliini, töökuse ja suhtlemisoskusega. Nendega on lust edasi töötada. Urvaste kolleegid võivad rahul olla – Helmes me nende õpilasi ära ei riku. Tõsi, nad ei lähe tööle pealinna büroodesse ega võistle superstaari nimele. Neid ootab ees raske tootmistöö, mida Eestis varsti enam keegi teha ei taha.
Ilmselt töötavad kolleegid Urvastes veel pedagoogika kuldse kesktee põhimõtete järgi ega ole hakanud kasutama nn moodsaid õppe- ja kasvatusmeetodeid. Minu üliõpilased-magistrandid kolmest Eesti kõrgkoolist räägivad vahel imelugusid lektoritest, kes oma „pedagoogiliste” imevõtetega noori õpetajaid hullutavad. Sealt algabki Eesti kooli allakäik.
Paljud poliitikud ja võib-olla isegi õiguskantsler arvavad nähtavasti, et õpetaja (resp. pedagoogika-psühholoogia­teadus) on kõikvõimas. Kahjuks pole see nii, sest seda, mis jäänud lapse varasemal arenguastmel, eriti enne kooli tegemata, pole hiljem enam võimalik kompenseerida. See on arengupsühholoogia karm tõde. Paljud Puiatu õpilased pole päris kindlasti enam pedagoogiliselt mõjutatavad. Haridusminister Lukase mõte noorsoovanglast on ülimalt aktuaalne.
Täiskasvanu kasvatatus tugineb suuresti lapsepõlves loodud seostele. Mõningate „teoreetikute” levitatavad vabakasvatuse põhimõtted on äärmiselt ohtlikud, sest just nii tuuakse meie ellu matslus ja kasvavad jõhkardid. Kui õpilane võib koolis vastu haukuda, ebasündsaid sõnu kasutada ja õpetajat isegi kuhugi saata, kujunevad vastavad seosed. Pedagoogilises mõttes käitub õpetaja vastutustundetult, kui ta oma tundides seda kõike lubab. Samas on õpetaja keerulises seisus, sest kõmuajakirjandus ja „teoreetikud” levitatavad hoopis teistsugust sõnumit, mis on mõjutanud ka paljusid kodusid.
Kool on raskes olukorras just seetõttu, et tööd tuleb jätkata sealt, kus see kodus pooleli on jäänud. Aga tihti pole kodus lastega eriti tegeldud või töötab kodu kooli nõuetele lausa vastu. Õpetaja, kes ei pruugi olla tugev isiksus, annab sellises olukorras järele.
Igal sügisel tuleb pärast põhikooli Helmesse ka taolisi õpilasi. Need, keda enam mõjutada ei saa, tuleb koolist välja heita, vastasel juhul on kogu õppekasvatustöö häiritud. Kool kui pedagoogiline asutus käib alla. Kuid siingi pole lihtsat lahendust – pearaha­süsteem paneb koolijuhte hoidma koolis õpilasi, kes peaksid olema eakaaslastest eraldatud.
Meil puudub ka vanemate harimise süsteem, kuigi olukorra parandamist tuleks alustada põhjustest. Asi on veelgi keerulisem. On palju kodusid, kus vanemad on raskete sotsiaalsete ja majandustingimuste tõttu (töötus, vaesus, perekond lahus, isa või mõlemad vanemad välismaal tööl, terviseprobleemid jne) löönud laste kasvatamisele käega, jättes nad täiesti omapead. Lõuna-Eestis pole selline olukord erandlik. Loodetakse ainult koolile.
Suhtumine lastesse on meie ühiskonnas juba pikemat aega väga silma­kirjalik. Ühelt poolt muretseme, et vanemad saaksid mitmesuguseid toetusi, et lapse koolikott poleks raske, et laps ei teeks tööd (näiteks koolis), et tema tööpäev oleks hästi lühike. Teisalt on meie elukorraldus selline, et lapsed saavad kergesti kätte alkoholi ja suitsud, vaba aega kasutatakse meelelahutuslikult, peatähelepanu on oma ego, välimuse ja seksuaalsuse rõhutamisel, raha on ületähtsustatud. Kõige selle taga on võimas ärimaailm. Sellises olukorras on silmakirjalik väita, et tööst väsinud vanemad ja õpetajad peaksid rohkem (!?) kasvatustööd tegema.
Juba pikka aega puudub meie ühiskonnal pedagoogiline mõõde – peatähelepanu on mugavustel, kuhu
lapsed ja alaealised eriti ei sobigi.
 

Peep Leppik

Kui mina olin veel väikene mees

Pinginaabrid Tallinna 21. Keskkoolis, täna tuntud laulupeolugude autor, helilooja ja EMTA dotsent Mart Siimer (paremal) ning molekulaarbioloog, TTÜ professor
Priit Kogerman.

Kahe kooli vahel

Kui praegu käib koolide (ja iseäranis lapsevanemate) vahel kõva võistlus, milline on elitaarsem ja milline kõige elitaarsem, siis ega see ka minu kooliminemise ajal 1973. aastal puudunud. Inglise keele süvaõppega Tallinna 21. Keskkooli sattus tagantjärele vaadates küllaltki markantsete inimeste lapsi. Mõni neist vanematest suutis vajutada oma positiivse pitseri kogu klassi ja kooli elule.
Teiste hulgas käis meie klassis Jaan Krossi ja Ellen Niidu poeg Eerik Niiles. Tema isal küll ilmselt kooliasjadega tegelda aega polnud – istus tagumistes tubades ja kirjutas oma romaane –, aga emal seda jätkus ja tema suutis oma kirjanduslikku mõju levitada mitmel moel. Olgu toodud ainult paar näidet. Senimaani peab 21. kool igal aastal kevadkontserti, mis algab alati Ellen Niidu just selle tarvis kirjutatud luuletusega: „Tere tulemast, tere olemast selles saalis suures. / Tere tulemast, tere olemast täna meie juures” jne…
See traditsioon sai alguse just meie klassist ja puhtjuhuslikult olin mina see, kes need read esimest korda Es-tonias ette luges. Õpilasmaleva aegadel tegi Ellen Niit mulle teksti malevalaulule, millega saime esimese koha, ja keskkooli ajal aitas klassil panna regivärssi näidendi, mille tarvis Veljo Tormis regilaule otsis. Ka 21. kooli laulu „Pesapuu on me kool” on just Ellen Niit ja Veljo Tormis kirjutanud.
Kuigi läksin pärast 8. klassi õppima muusikakeskkooli, jäin otsapidi ka 21. kooliga seotuks – käisin edasi oma suurepärase inglise keele õpetaja Marju Tapferi tundides. Algul plaanisin koguni paralleelselt kahes koolis õppida – juba siis oli käibel Tallinna Muusikakeskkooli suurim legend, et kohe-kohe kolitakse kesklinna, ja mina mõtlesin naiivselt, et mis viga oleks siis kahe kooli vahet tilbendada.
Õigupoolest vedas mul aga ka muusikakeskkoolis – seal sain kohe hakata õppima Eino Tambergi juures kompo­sitsiooni, olid niisugused õpetajad nagu Helju Tauk, Eespered. Millisel keskkoolilapsel on tavaliselt privileeg õppida kõrgkooli õppejõudude käe all? Muusikakeskkoolis see just nii oli.
Muidugi ei ole kõik asjad kusagil ideaalsed, aga ilmselt mul ikkagi vedas, et sain käia just sellistes koolides.

Mart Siimer




 

Ei vaibu meil mõtte- ja mõttetuste­vahetus teemal, kes me oleme, mis on meie identsus, kas meil seda ongi, kui on (oli), siis kes andis, kui enam ei ole, siis kuhu kadus (kes ära võttis) jne.

Ajaloolased ja kirjanikud, semiootikud ja sotsioloogid (ka „punaprofessorid”), isegi naljamehed arutlevad selle üle, kui tähtis on, et inimene teaks, kes ta on, kust tuleb, miks ta siin on.
Mis see identsus või peenemalt öeldes identiteet on, jääb kõrvaliseks. Sõna-sõnalt tähendab identsus samasust, aga iga korralik keeleteadlane ja semiootik teab, et samastamine (iden­tifitseerimine) käib eristamise (diferentseerimise) kaudu. Et ma tun­neksin, et olen teatud tunnuste poolest samane teatud hulga teiste kahejalgsetega, pean ma tajuma, et mina ja minusugused on vähemalt mõne meile olulise tunnuse poolest erinevad nendest, keda mina ja minu grupp ei pea meie hulka kuuluvaks.
Üldlevinud arvamine on, et eestlase identsus põhineb eelkõige keelel ja kultuuril. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul väljendab seda niimoodi, et eesti keele ja kultuuri edasikestmine läbi aegade on meie ülim eesmärk ja Eesti riigi olemasolu üks põhipõhjendus. Olen sellega väga nõus, hoolimata sellest, et eesti moodne kultuur on suurel määral laenuline (laiemas mõttes saksa kultuuri tõlge ja mugandus).
Identsuses on koht veel ka rahvustundel, mida ei eitanud isegi Leninid ja Stalinid. Rahvustunne (etnilise identsuse tunne) võiks tulla keelest ja kultuurist (mõnel maal, nagu Leedus ja Poolas või islamimaailmas, ka usust). Nii on harjunud mõtlema intelligent. Aga kui keele staatust õõnestatakse ja kultuur ei suuda (enam) huvi pakkuda, mis siis?
Eestis on kahtlemata mõjukaid juhiinstinktiga isikuid ning ka institutsioone, kes heameelega näeksid eesti keele tagasitõmbumist olmekeeleks. Selliseid inimesi on akadeemikute, ministrite, muidupoliitikute, ärimeeste, Rahvusringhäälingu plaadikeerutajate hulgas. Mitte pimedast vihast eesti keele vastu, vaid ikka lootuses, et inglise keeles õnnestuks midagi paremini müüa, või siis pugejalikkusest nende ees, kellel arvatakse olevat selline müügilootus.

Kultuur tähendab vastutust
Kultuuriga on sama lugu. Kui oma identsusgrupi tüvitekste enam ei tunta, siis tulevad asemele võõrad tunnused, millel ei pruugi meie vaimse kultuuriga seost olla. Kui moodne ajakirjanik nimetab Juhan Liivi menukirjanikuks (PM, 24.05.) või kui „Kui Arno isaga koolimajja jõudis” ja sellele lausemallile üles ehitatud naljad ei ütle enam midagi, siis tulevad asemele (mitte kõrvale, sellest poleks midagi) sõrmuste isandad.
Minu arvates tähendab kultuur ka mingit sisetunnet vastutada, kas või mõnikordki mõtlemist sellele, et kuigi oleme sellel maal peremehed, ei tohiks me ühepäevaperemeestena meie kätte usaldatud või meie kätte sattunud maaga, veega ja varaga teha, mis pähe tuleb. Me peaksime omaenda maal käituma külalistena, kes lahkudes jätavad maa maha elamiskõlblikuna. Ja nõudma seda ka teistelt.
1980.–1990. aastate vahetusel olid Euroopa poliitilises-sotsioloogilises debatis küllalt populaarsed demagoogilised vasakpoolsed vaated rahvuslikule identsusele. Leidus väitlejaid ja teoreetikuid, kelle arvates üks tunnus pole kaalukam kui teine: keeleühiskond moodustub samal põhimõttel nagu margikogujate ühiskond; soolise eelistuse, eriti homoseksuaalsuse tunnust hinnati identsusest kõneldes mõnikord selgelt kaalukamaks kui keelelist, kultuurilist või usulist kuuluvust.
Selliseid vaateid saaks ehk isegi põhjendada, kui margikogujad kuskil moodustaksid oma ühiskonna ja sellega hakkama saaksid (rohkem ma ei julge ütelda). Aga kui ühiskonnad kujunevad suurel määral keele ja kultuuri ühisuse pinnal, siis ei pääse sellest, et identsuse tunnused on hierar­hilised.
Mõtlesin nendele asjadele uuesti päris veidrate näidete najal. Olin kuu aega tagasi esimest korda üle seitsme aasta pärisvälismaal, kus käimisest polnud ma isikliku ja perekonna saatuse tõttu pikka aega hoolinud. Nüüd olin loengureisil Saksamaal, kus olen ju varemgi korduvalt ja pikalt viibinud, ka loengureisidel.

Džiibid Nokiat ei garanteeri
Ma arvan, et Saksamaa pole viimase seitsme aasta kestel hirmus palju muutunud, muutunud on Eesti ning niimoodi ka Eesti ja Saksamaa võrdlus. Kui ma praegu seda mõtet kirjutades vaatan oma aknast välja, näen ma, et üle poole autodest parkimisplatsil on suurte ratastega hiiglaslikud mustad, hõbehallid, beežid kastdžiibid.
Hiigellinnas Hamburgis nägime (olin reisil oma naise ja juba saksa keeles hakkama saava pojapojaga) ter­ve päeva kestel ühtainsat sellist suurt džiipi ja Göttingeni ülikoolilinnas viie päevaga samuti ainult üht džiipi. Pro­fessorid sõitsid seal motorolleritega, üliõpilased jalgratastega. Muidugi ei puudunud ka autod, aga džiibid puudusid. Mis muud kui vilets värk, kuid Göttingeni ülikool seostab endaga 44 Nobeli laureaati! Džiibid vist Nokiat ei garanteeri.
Teine asi, mis mulle silma torkas, oli paljastatud nabade ja rasvavoltide­ga (palun vabandust!) neidude puudumine.
Kui džiibid ja paljad nabad oleksid identsuse määratlemisel diferentseerivateks tunnusteks, siis saaks Eestit defineerida kui paljastatud vöökohaga neidude ja hiigelsuurte kastdžiipide maad. Kes on Venemaal käinud, need ütlevad, et Moskvas on ka palju džiipe, aga neid peetakse maffia autodeks. Meil muidugi mitte. Meil ütles mulle juba professorist sõbergi, et peaksin ka endale ostma suuremate ratastega auto. Kauaaegne sõbratar aga küsib nagu naljaviluks: „Sa sõidad ikka veel Škodaga?” Üks teine armas inimene lõpetas mulle helistamise, kui nägi, et ma istun odavasse Škodasse. Mina aga olen patrioodina arvanud, et kõige mõistlikum ongi Eesti Vabariigi väliskaubanduse bilansi miinuspoolt kasva­tada nii vähe kui võimalik.
Autohullus ja paljas naba on naljakad, aga nad ei ole naljaasjad. Teine neist on terviserisk (esteetikast vaikime), aga autohullus on autoärimeeste rõõmuks haaranud suure osa eesti rahvast ja muutunud kitsama grupikuuluvuse tähtsaks tunnuseks, staatuse sümboliks, millele ei suuda vastu panna isegi selge mõistusega inimesed. Need, kes tahaksid vastu panna, surutakse grupi arvamuse jõuga autoärimeeste haardesse. Kes siis tahab hüljatud olla? Mina ka ei taha.

Identiteeti on kerge manipuleerida
Need näited on pinnalised, aga osutavad siiski, kui lihtne on tarbimis- ja müügiühiskonnas grupiidentiteeti manipuleerida. Kahjuks pole see põhimõtteliselt teisiti ka terve rahva ja üksikisiku puhul. Ajaloo ideologiseerimine ja valikuline ümberkirjutamine avaldab survet kogu rahva identiteedile, aga näiteks delikaatsete isikuandmete seadus ja avaliku elu tegelaste poliittoimikute salastamine legaliseerib ümberkujundatud meelepäraste isiklike elulugude konveieri.
Identsus ei olegi nähtavasti see, mis ta on, vaid see, mis ta peab olema. Need on ühes õigusriigis juba väga kariohtlikud teemad.

Vanasti anti kuldmedalid eksamitulemuste alusel ja mõlemad koos olid aluseks edasistele ülikooliõpingutele. Praegu kuldmedalil sellist rolli enam ei ole.

Eesti päritolu soome kirjanik Hella Wuolijoki (Ella Murrik) kirjutab oma mälestusraamatus „Koolitüdrukuna Tartus”, kuidas ta 1904. a kevadel te­gi keskkooli lõpueksameid Tartu Puš­kini-nimelises tütarlastegümnaasiumis.
Eksameid – nii kirjalikke kui ka suulisi – korraldati tol ajal koolieksamitena, eksamiperioodi pikkus oli 5–6 nädalat ja see sai läbi alles vahetult enne kooli lõpetamist. Neid, kes sooritasid eksamid viitele, pärjati kuldmedaliga.
Kuldmedal jälle oli Wuolijoki järgi vajalik nendele, kes tahtsid astuda Venemaa populaarsetesse ülikoolidesse, kuigi isegi kuldmedal ei suutnud kindlustada kohta ülikoolis. Hella Wuolijoki kirjutab, kuidas ühest sellisest ülikoolist teatati, et nendel olevat juba 20 tüdrukust kuldmedaliomanikku sisseastumisjärjekorras.
Kuldmedali andmise alused on aastatega vahetunud nii sageli ja palju – korra ka viimasel aastal –, et eri aastate kuldmedaleid ei ole võimalik omavahel võrrelda. Ka ühel ja samal aastal antud medalite võrdlemine pole alati võimalik.

Medalid pole võrreldavad
Sel õppeaastal näiteks antakse medalid esimest korda kooliastmehinnete alusel. Kooliastmehinne jälle on kokkuvõttev hinne, mis „pannakse välja õppeaine 10.–12. klassi kursusehinnete alusel” (haridus- ja teadusministri 16. novembri 2006. a määrus nr 41). Kuidas kooliastmehinnete panemine eri õpetajate ja koolide puhul välja näeb, on siiski teadmata.
Enam ei ole ka medalite puhul piiratud, millal ja millises mahus on lubatud vanu kursusehindeid parandada, et saada kuld- või hõbemedal.
Kõik see viib olukorrani, kus nn medali­kandidaatidel on võimalik parandada oma kursusehindeid pidevalt või tagantjärele – ka 10. või 11. klassi hindeid 12. klassi teadmistega –, kui õpetaja/kool seda lubab ja selleks võimaluse leiab. Seega kaob ära medalite tähendus autasuna hästi ja õigel ajal tehtud pideva tulemusrikka töö eest kõigi gümnaasiumiaastate jooksul. Isegi sama aasta medalid pole koolide – ja isegi eri õpetajate/õppeainete – erineva suhtumise ja praktika tõttu üheselt võetavad.

Rohkem tüli kui rõõmu
Mina kui teisest riigist ja teistsugusest koolitraditsioonist tulnud inimene ei ole see, kes peaks ütlema, millistest traditsioonidest tuleks Eestis kinni pidada ja millistest mitte. See on mõistagi eestlaste endi asi. Minu kui tegevõpetaja kohus on siiski tunda huvi nende asjade ja olude kohta, mis minu tööd puudutavad, sealhulgas medalid.
Leian, et praegustest medalitest ja nendega autasustamise korrast on kõigile osapooltele rohkem tüli ja vaeva kui rõõmu ja kasu. Aga juhul kui Eestis otsustatakse jätkata medalitega autasustamist riigi tasandil ka edaspidi, eelistaksin viisi, kus medaleid jagataks riigieksamite tulemuste põhjal. Siis oleks nende tähendus võimalikult selge ja üheselt mõistetav.
Pole küll esmatähtis küsimus, aga...
Nii võiks ka gümnaasiumilõpetaja, kes soovib medalit ja tagantjärele oma varasemaid teadmisi parandada, õppida otse riigieksamite jaoks – mitte teha seda vanu kursusehindeid parandades.
Teine võimalus, mille üle võiks vähemalt mõelda, oleks loobuda medalitest riigi tasandil, sest nii medalite praktiline kui ka ühiselt mõistetav sümboolne väärtus on juba kadunud.
Aga see – nagu öeldud – ei ole enam minu rida. Pealegi on küsimus medalitest teiste hariduselu puudutavate küsimustega võrreldes siiski teise- või kolmandajärguline.

Elu, lugu ja mälu

Eesti Kirjandusmuuseumis lõppes elulugude kogumise võistlus.

Miks nii paljud tahavad jäädvustada lugu oma elust? Võiks arvata, et see on populaarsem Ida-Euroopas, kus paljudest asjadest, eriti pöördelistest ja rasketest minevikuaastatest ei ole seni ausalt ja valjusti rääkida saanud. See on üks põhjusi, miks paljusid eestlaste ja teiste idaeurooplaste elulugusid saab määratleda ka traumalugudena.

Katsumused ja ülekohus
Eluloojutustustes domineerib läbielatud katsumuste ja ülekohtu väljenda­mise/väljaelamise liin. Sellesse ritta kuuluvad sõjaeelse põlvkonna jutustatud elulood Siberisse küüditamisest või paadiga läände põgenemisest. On veel üks oluline põhjus, miks elulugude kirjutamine, kogumine ning uurimine –
suured elulooarhiivid on Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Suurbritannias, Soomes, Norras jm – maailmas nii aktuaalne on. See on ühiskondlik ja teaduslik huvi mälu-uuringute vastu, mis tekkis omamoodi reaktsioonina kõiki meid mõjutavatele üha kiirenevatele ühiskondlikele muutustele. Sellele osutas Eesti Ekspressile antud intervjuus ka mõni aeg tagasi Eestit väisanud maailma tuntumaid ajaloolasi Peter Burke. Ei pea olema tingimata kaheksakümneaastane, et ümbritsevast aru saada. Ka kolmekümnesed märkavad, et on toimunud suured muutused ja nende lapsepõlvemaailma ei ole mitmeski mõttes enam alles.
Just oma lapsepõlvemaailma kaotamine ongi suur stiimul huvituda mälust. Selles on kindlasti omajagu nostalgiat. Mälu jäädvustavad nii elulood kui ka mälestused. Esimesed on inimeste jutustused oma elust, kogemustest ja tunnetest, need keskenduvad isikutele ja ajaloosündmustele, teistel on veidi üldisem vaatenurk, jutustaja jääb ise tagaplaanile ja vahendab pigem ümberringi toimunut.
Kuigi kirjandusloolased peavad elulugu puhtalt kirjandusžanriks ja ajaloolased oma allikmaterjaliks, tunnevad autobiograafiate vastu üha rohkem huvi ka folkloristid, etnoloogid ja sotsioloogid. Enam ei vaja tõestamist autobiograafiate kultuurilooline, ajalooline, kirjanduslik, aga ka pärimuslooline väärtus.
Elulugudes kirjeldatakse möödaniku olustikku, eriti lapsepõlve ja noorusaega väga detaili- ja nüansirikkalt. Niisugust minevikukajastust ei kohta üheski ajalooülevaates. Ometi ei saa elu loo ja aja loo vahele tõmmata võrdusmärki.

Elulugu vs ajalugu
Mälu, mis eluloo kirjutamist juhib, võib olla ebatäpne ja erapoolik. Eluloolise narratiivi loomisel on määrav eesmärk, mille jutustaja endale seab, samuti jutustaja ja kuulaja suhe. Tegelikkuses võidakse ühtedest ja samadest asjadest jutustada vägagi erinevalt. Elulugude kogumise praktika näitab, et ka ühe ja sama inimese eri aegadel kirjutatud elulood võivad oma suhtumises ja hinnangutes erineda. Samas on just vaate­nurkade paljusus, millega sündmust kirjeldatakse, huvipakkuv ja võimaldab suurt ajalugu hoopis paremini tajuda. Rääkimata tõigast, et autobiograafiad on pakkunud ja pakuvad ainest ning inspiratsiooni paljudele kultuurivormidele, näiteks teatrile ja kinole. Tuntud on elulugude põhjal lavastatud Merle Karusoo dokumentaalnäidendid, meedias on palju räägitud Imbi Paju dokumentaalsest jutustusest „Tõrjutud mälestusted”, mis on olemas nii filmi kui ka raamatuna. Omapärane on küüditatute elulugude traagika ja lastepärase kerge väljendusvormi endas ühendanud Rao Heidmetsa hiljuti valminud animafilm „Elulood”.
Eestis hakati elulugusid koguma juba vabariigi taaskehtestamise eelsel, laulva revolutsiooni ajal. Elulugude kogujaid ja institutsioone ühendav selts Ühendus Eesti Elulood, mida senini juhib kirjandusloolane Rutt Hinrikus, moodustati 1996. aastal. Eesti Kirjandusmuuseumi koduleheküljelt leiab lingi Ühendus Eesti Elulood (http://www2.kirmus.ee/elulood/) alt mitmesugust teavet nii elulugude kogumise kui ka uurimise, samuti seni kirjastatud elulooraamatute kohta. Siin on praktilisi nõuandeid algajale elulookirjutajale. Arusaadavatel põhjustel on Eestis olnud põhirõhk ajaloolise fookusega elulugude kogumisel, aga toimunud on ka soost ja elualast lähtunud kogumisprojekte (näiteks naiste elulood, kus põhirõhk oli naiseks olemise kogemusel; õpetajate elulood).

Üheväärseid häid lugusid oli palju
Käesoleva aasta mais Eesti Kirjandus­muuseumis peetud eluloopäevaga finišisse jõudnud eluloovõistluse teema oli „Minu elulugu. Minu suguvõsa ja eelnevate põlvkondade lood”. Laekus 120 tööd. Oli kirjutisi, kus keskenduti lapsepõlvele või ainult ühele episoodile sellest. Niisugune oli näiteks Jaak Kotkase justkui väikese lapse mälupiltidest kokku pandud, aga siiski hästi komponeeritud ja terviklik lugu endast ja oma perest sõjalõpu Tallinnas. 1924. aastal sündinud naine kirjutas oma eluloo pealkirjaga „Miks? Miks? Oleks... Veel ühe naise elu(lugu)” kahe inimese armastusloona, kes segastel aegadel üksteist kaotasid ja lõpuks läbi raskuste oma saatused ühendasid. Oli analüüsivaid ja liigutavaid lugusid, kus keskenduti ainult endale või ka vanema(te)le, vanavanema(te)le, tädidele, õdedele, tervele suguvõsale, oli küla- ja talulugusid.
Kirjutajad olid valdavalt pensioniealised, kelle lapsepõlv ja noorusaeg möödusid sõja eel, ajal ja järel, aga päris valjusti kõlas lugudes ka nooremate kirjutajate hääl. Tööde mahtki, mis ei olnud hindamisel sugugi kõige määravam (mõni kümneleheküljeline lugu oli väga terviklik ja tihe), oli väga erinev, ulatudes mõneleheküljelistest kirjutistest mitmeköiteliste raamatute-uurimusteni. Lisaks oli võistlusele pakutud väga palju originaalseid ja ajaloolisi fotosid ning kirju perearhiividest. Žüriil, mida juhtis Ruth Hinrikus ja millesse ka allakirjutanu kuulus, oli raske, sest üheväärseid, huvitavaid ja hästi kirjutatud eluloojutustusi oli palju. Valik tuli siiski teha ja nii anti välja terve hulk rahalises väärtuses tagasihoidlikke preemiaid. Parimaks autasuks paljudele kirjutajatele on ilmselt „raamatusse raiumine” ehk eluloo avaldamine edaspidi kirjandusmuuseumi või Tänapäeva kirjastuse raamatus.
Elulugude kirjutajate hulgas oli endisi õpetajaid, äramärgitute seas ka kaks õpilast: Greteliis Peedimaa ja Karin Reiman Tartu Kommertsgümnaasiumist (juhendaja õpetaja Milda Karu), kes olid kirja pannud oma vanaemade elulood. Elulugude kogujad ootasid õpetajate ja õpilaste suuremat kaasalöömist. Minu enda kolmekordne lapsevanema kogemus ütleb, et koolis lastakse küll koostada väike perekonna põlvnemislugu ja vahest ka üles kirjutada leheküljeke vanemate või vanavanemate mälestusi, aga seda jääb väheks, et oma (vana)vanemate maailma kas või veidigi lähemale tuua. Muidugi on minevikuhuvi äratamine üsna raske, sest tavapäraselt tekib sügavam huvi oma juurte vastu alles keskeas, kui on jäänud järele vähe neid, kellelt mineviku kohta küsida. Ühte võiksin aga õpetajatele nende pingelises kooliprogrammis kindlasti soovitada: suuremat autobiograafiate kasutamist õppetöö elavdamiseks (loe: inimlikustamiseks).

Elulood elavdavad õppimist
See kultuuri- või ajaloosündmus, mis tuuakse inimlikule tasandile kellegi kaasaegse silmade ja tunnete läbi, tekitab kuulajates emotsiooni ja sügavama huvi aine vastu. Nii võib ajalootunnis lugeda ette sõjasündmusi läbi elanud inimese mälestusi, kirjandustunnis analüüsida kirjaniku eluloo ja loomingu seoseid tema enda autobiograafia põhjal. Elulugude põhjal on hea rääkida mineviku sotsiaalsest ja kultuurilisest kogemusest, kas või oma koolist, kodukoha seltsitegevusest, tähtpäevadest ja peretraditsioonidest.
21. sajand on väikeste ja suurte lugude vestmise aeg. Mõlemad on samavõrra olulised, sest väikeste lugude lapitekist sünnib suure tajumine, s.o läbi aastakümnete kulgenud ühe rahva elu ja saatuse lugu. Seekordne võistlus on lõppenud ja siin ei olnud kaotajaid, ainult võitjad. Võitsid kirjutajad, kes olid esmalt ületanud kirjaliku eneseväljenduse raske tõkke ning siis kohtunud iseenda ja oma juurte ning selle läbi ka suure ajalooga. Just nagu neljakümnendates naine, kes oma lühikeses emotsionaalses kirjatöös oskas välja tuua põlvkondade järjepidevuse ja lõpuks jõudis arusaamisele, et tema ise ongi selle teadmise edasiviija.

Riiklik õpilaste kokkuvõtva hindamise juhend (16.11.2006) kõige muu sinna juurde kuuluvaga on üsna üldsõnaline ja jätab koolile mitmes küsimuses lahtised käed ning seda tuleb ära kasutada. Viljandi Maagümnaasiumis on seda ka tehtud.

Kui minna kergema vastupanu teed, saab riiklikus juhendis kasutatud sõnastusi „kool võib läbi viia ülemineku­eksami”, „õppenõukogu võib 1.–3. kooliastmes jätta õpilase klassi­kursust kordama” tõlgendada nii, et seda ei pea tegema. Kui kool tahab olla tõsiselt võetav kool, peab ta tegema siiski oma juhendid.

Konkreetsed nõuded
Viljandi Maagümnaasiumis on põhjalikult lahti kirjutatud kokkuvõtva hindamise, täiendava õppetöö ja järelevastamise nõuded. Lähtutud on põhimõttest, et õpilase õppetööd ja edasijõudmatust tuleb ajaliselt reguleerida, õpilast tuleb distsiplineerida, õpetada talle tähtaegadest kinnipidamist ja kohusetunnet. Kõige selle juures ei tohi õpetajast kujuneda õpilase narr lausjärelevastamise buumis. Kõige raskem probleem on puudumine, seetõttu oleme seda hindamisel arvesse võtnud. Allpool mõnest seisukohast, mis võiks huvi pakkuda teistelegi.
     Jooksva hindamise puhul lubatakse kasutada hinde juures pluss- ja miinusmärke, veerandi- ja perioodihinde juures mitte.
     Kokkuvõtvat hinnet ei panda keskmise hinde põhjal. Lõplik otsus jääb aineõpetajale.
     Kui tuvastatakse mahakirjutamine, on hindeks „nõrk”, õpilasele jääb järelevastamise võimalus.
     Positiivset perioodihinnet gümnaasiumis võidakse mitte välja panna, kui kõik tähtsad arvestuslikud tööd pole sooritatud positiivsele hindele. Aineõpetaja saab määrata puudujatele järeltöö, muidugi on õpetajale lisakoormuseks uute tekstide koostamine.
     Gümnaasiumiõpilasel on oma jooksvat „mitterahuldavat” võimalus järele vastata kokkulepitud ajal, ainult üks kord ja sama perioodi jooksul.
     Eelmise perioodi „mitterahulda­vat” perioodihinnet saab järele vastata järgmise perioodi kahe nädala jooksul.
     Kui õpilane ei ole kasutanud perioodihinde järelevastamise võimalust ettenähtud kahe nädala jooksul, jääb ta kevadel täiendavale õppetööle.
     Perioodihinnet ei panda välja, kui õpilane on koolist pikemat aega põhjendatult puudunud (haigus jm), hilisem järelevastamise kohustus jääb.
     Kui õpilane on aines põhjuseta puudunud 50% tundidest, pannakse perioodihindeks „nõrk” ja ta jääb täiendavale õppetööle.
     Täiendav õppetöö määratakse gümnaasiumiõpilasele, kellel on ühe või kahe õppeaine perioodihinnete hulgas „mitterahuldavad”.
     Kui gümnaasiumiõpilasel on kolmes ja enamas õppeaines perioodihinnete hulgas „mitterahuldavad”, kustutatakse ta õpilaste nimekirjast. Seda tehakse enamasti kevadel, kuid ka õppeaasta keskel.
     Kui gümnaasiumiõpilane ei sooritanud täiendavat õppetööd „ra­-hul­davale” või ei ilmunud mõjuva
põhjuseta ettenähtud täiendavale
õppe­­tööle, kustutatakse ta nimekirjast. Kevadisele täiendavale õppetööle võib lisanduda täiendav õppetöö au­-gustis.
Igal aastal kustutatakse meie gümnaasiumis umbes 90 õpilasega lennust 4–5 õpilast nii edasijõudmatuse kui ka põhjuseta puudumiste tõttu.
Põhikoolis, mis on kohustuslik kooliaste, on meie koolis rakendatud mitmesuguseid abiõpetamise (konsultatsioonid, järeleaitamistunnid) ja abisuhtlemise võimalusi (raamatukogus ootab kogu päeva üks abiõpetaja neid, kes tunnis rahulikult olla ei oska).

Põhikoolis jõudlusrühmad
Põhikoolis halva hindega enamasti ei kasvata ega motiveeri, nende lastega on vaja hullusti suhelda õppetöö käigus, sest see vanus tahab õpetaja nõudmisi väga täita.
Alates 7. klassist on meie koolis õpilased jagatud eesti keeles ja matemaatikas jõudlusrühmadeks, millel on olnud head tulemused. Kolmest 30 õpilasega klassist saab tavaliselt neli jõudlusgruppi. Kõige nõrgem grupp on väiksearvuline, enamasti on nad lõpetanud kõik rahuldavate hinnetega, üksikuid erandeid ikka jääb, need on koolikohustuse mittetäitjad. Jõudlusgrupi sees on hindel pisut teistmoodi kaal ja õpetamise raskuspunktid ka teised.
Kui rääkida põhikooli eesti keele ja kirjanduse riiklikust eksamist, siis meie koolis pole aastaid seda hirmu olnud, et eksamit ei suudeta sooritada. Enne eksamit väike kartus muidugi on, kuid aastate jooksul pole läbikukkujaid olnud.
Elutarkus ütleb muud
Väga vaieldavad on riikliku hindamisjuhendi kriteeriumid, kus 45% õigesti vastatu eest pannakse õpilasele hinne „kolm”. Olen kindel, et õpetajaskond hiilib sellest vaikselt mööda, sest õpetaja elutarkus räägib millestki muust, eelkõige sellest, et iga läbimõtlemata ettepanekuga ei tohi kaasa minna.
Mina eesti keele õpetajana kasutan protsente: 75% õige on viimane „3”, 85% „4”, 95% „5”. Kui vaadata eesti keele õpetajaraamatu tööde ja hindamise näidiseid, pole ka seal arvestatud neid riiklikult kehtestatud madalaid hindenorme. Eksamiteste hinnatagu nende normide järgi, ei juhtu midagi, õpilane lõpetab kooli. Kui hindame kogu õppeaja jooksul nii, et teadma peab ainult 45%, on õppeedukuse tulemus kooli lõpuks nullilähedane.

Rohkem otsustamisjulgust
Vahel tuleb tähtsaid juhendeid, kus otsustamisse pole kaasatud tegevõpetaid, lihtsalt ignoreerida. Meie kool ei läinud mõni aasta tagasi kaasa nõudega hinnata kirjandust ja eesti keelt ühe hindega, samuti ei hinnanud me põhikoolis nn suhtlemisõpetust eraldi hindega. Probleem arutatakse õppenõukogus läbi, õppenõukogu kinnitab kooli seisukoha ning elu läheb edasi. On vaja rohkem julgust.

Mihkel Rebane, Kiili Gümnaasiumi direktor:
„Uus hindamisjuhend ei teinud asja selgemaks, vaid vastupidi.
Esimene puudus: 10. klassi lõpul, mis oleks kõige eetilisem aeg öelda õpilastele, kes on teinud ilmselt vale valiku, et nende koht pole gümnaasiumis, ei selgu veel õpijõudlus – põhiainetest on üldjuhul läbitud nii vähe kursusi, et ei saa teha otsuseid.
Kui õpilane on 10. ja 11. klassi läbinud, võib ta 12. klassis mõnesse ainesse väga pealiskaud­selt suhtuda – kui rohkem kui pooled kursusehinded juba on positiivsed, usub ta, et enam midagi juhtuda ei saa.
Ka medali tase langeb. Kui lõplik hinne võib moodustuda 12 kursusehindest, on viit lihtsam kokku saada.”

Urmas Tokko, Tartu Tamme Gümnaasiumi bioloogia-õpetaja:
„Pooldan gümnaasiumis veerandi­hinnetelt kursusehinnetele üleminekut. Loen ka mõistlikuks, et kooliastmehinne pannakse välja kõigi gümnaasiumis vastavas õppeaines saadud kursusehinnete põhjal. Varem kasutatud aastahinnete alusel kooliastme­hinde (nn lõputunnistuse hinne) kujunemine võimaldas suuremat nn ümardamist. Toon näite: oletame, et õpilane sai (kokku) kuuekursuselises aines kahel õppeaastal aastahindeks 5 kursusehinnete seisuga 4 ja 5 (nn keskmine hinne seega 4,5 ning õpetaja otsustas kursusehinde õpilase kasuks). Kolmandal gümnaasiumiaastal olid kursusehinded 4 ja 4 ning aastahinne 4. Seega kujunes kooliastmehindeks 5 (kaks aastahinnet 5, kolmas 4. Praeguse süsteemi järgi võiks see aga olla pigem 4, sest neli kursust on hinnatud 4-ga ja kaks 5-ga – see vastaks selles näites õpilase teadmistele paremini.
Teisest küljest võib uus süsteem tuua kaasa veidi vähem pingutamist viimasel õppeaastal: kui varasemate aastate kursusehinded on rahuldavad, võib õpilasele paista, et viimastest kursusehinnetest hoolimata saab ta kooliastmehinde kenasti rahuldava. Arvan, et eeskätt puudutab see neid, kes selles aines riigieksamit ei vali.
Meie koolis loetakse iga puudulik kursusehinne järelevasta­mist vajavaks võlgnevuseks. 30. au­-
gusti seisuga kuni kolme võlgnevusega (kõigis õppeainetes kokku) õpilase edasiviimise või nimekirjast kustutamise otsustab õppenõukogu.”

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

Teismeliste kasvukeskkond valglinnastumise tingimustes

Kiirelt arenevaid elamupiirkondi tutvustatakse avalikkusele kui pere- ja lapsesõbralikke. Nüüd hakkavad ilmnema ehitusbuumis kujunenud elupaiga puudused.

Uutes elamupiirkondades on vaikust, loodust, vabadust. Mida noorele perele veel vaja! Paraku muutuvad laste vajadused nende kasvades. Kui pisipõnn saab esimesi samme teha kauni uue maja ümber muruvaibal ning koolieelik lustida plastkiigel ja liumäel, siis algklassipoiss tahab juba trikirattaga oma võimeid proovida ja pallile täiest jõust virutada. Kus? Igas küljes on maast laeni klaasseinad, heledad fassaadid ja hinnalised sõidukid, mille pisimagi kriimustuse parandamine läheb kalliks maksma. Nüüd hakkavad ilmnema ehitusbuumis kujunenud elupaiga puudused.
Teismelise eluviisi on eesti kasvatus­teaduslikus kirjanduses kesiselt käsitletud. Kui 1970. aastate kasvatusuurimus arenes lapse süsteemse jälgimise suunas, siis tänapäeval märgib juba valdkonna „haridusteaduseks” kitsen­damine ränka tagasiminekut. Ajakirjas Haridus on kõne all peamiselt laps koolis. Vaid mõni kirjutis viimaste aastate ajakirjanumbritest toetab siin kajastatavat suunda, näiteks „Teismelised ja igavus”. „Mida rohkem teismelise vaba aega kontrollida, seda igavam tal on,” ütleb Anu Aavik (Haridus, 2006, 7–8). Tuge on Silvia Kera 1970. aastate uurimustest, kus käsitleti teismelise tegevusavarust seoses koolieduga. 1966. a on ilmunud A. Mälbergi „Õpilaste stiihilised rühmitused väikelinnas”. Lähiajal kaitstud lõputöödes leiab ka tänaste laste ja noorte vaba aja tegevuste ja kodukoha-suhte uurimusi – Evi Tammeveski uurimus Kärdla noortest.

Täiskasvanu vihkab teismelist
Rootsi kirjanik Per Christian Jersild iseloomustab täiskasvanute suhtumist lastesse romaanis „Laste saar” 11-aastase poisi vaatepunktist: „Kõik täiskasvanud vihkavad lapsi, mida suuremaks lapsed saavad, seda rohkem neid vihatakse. On täiskasvanuid, kelle silmad lähevad kohe peas pungi, niipea kui nad näevad mõnda teksariidest vestiga 16-aastast. /- - -/ Käis õudne trügimine, kui ta kella viie ajal kesklinnast välja sõitis. Tigedad, väsinud või poolpurjus, kottide ja pakkidega täiskasvanud eelistasid teda mitte näha. Väikeste lastega peab ettevaatlik olema, kaheaastaste jalge alla tallamine ei sobi normidega kokku. Teismelisi enamik täiskasvanuid kardab, nad hoiavad distantsi, otsekui kardaksid nad, et nende riided võidakse žiletiga lõhki lõigata. Kuid 11-aastastel, nendel oli sellel palaval pärastlõunal ühiskonnas oma ülesanne: lasta ennast tallata, lükata ja tõmmata, olla käepideme või kiilu eest.” Nii on näinud Jersild varateismelist Rootsis aastal 1976.
Keskendun lastele vanuses 11–16 ehk siis arenemisjärgule, mida on kujutatud kui kardetavaks muutumist. See on etnograafilise uurimuse suunas püüdlev käsitlus, mis tahab juhtida tähelepanu ning inspireerida võimalikke uurijaid ja juhendajaid.
Siinses käsitluses on jutt teismeliseeast, millele on tunnuslik püüelda välja vanemate kontrolli alt. Samas on õnnetuse või muu ebameeldiva puhul ikkagi vanemad need, kes peavad vastutama, sekkuma, juhtumi tagajärgi võimalust mööda likvideerima või kahandama.
Artikkel tutvustab aastatel 1998–2008 kogutud tähelepanekuid. Jälgi­mise keskmes on olnud kolm paari lapsi, kes esindavad eri tüüpi peresid, ja nende suhtluskaaslased. Põhilised jälgitavad on märgitud kui P1 ja T1, P2 ja T2 ja P3 ja T3. Nende kaudu on esindatud nii kahe vanemaga (tööka, eduka ehitaja ja firmaomaniku), üksik­vanemaga pere kui ka kasupere ja vahetunud pereliikmega pere. Kokku on kaardistatud 30 teismelise, praeguseks 11–16-aastase noore suhted ja tegevused. On analüüsitud laste omaalgatusi. Andmed on kogutud ot­seselt jälgides ja intervjuusid tehes. Kasvukeskkonda on iseloomustatud füüsilises ja sotsiaalses aspektis.

Mänguplatsid kaovad
Kõnealused teismelised elavad 1960. aastatel rajatud aianduskooperatiivide kogumis, millest on arenemas püsielanikkonnaga elamupiirkond. Hoogsalt areneb uusehitus nii seni hoonestamata ühisaladel majade vahel kui ka laieneb mitmes suunas. Ajalooline on piirkonna seos kõrvalasuva suurema linnaga. Admi­nistratiivselt allub see aga teisele poole jäävale sadama- ja tööstuslinnakesele. Korrapärane bussi­ühendus seob elanikke pigem suurlinna kui n-ö kodulinnaga. Kokku on maa-alal ca 3000 krunti, kus elab 4000 inimest.
Teismeline tahab olla eakaaslaste seas. Suurt kampa (10–30) keegi oma laste juurde koju ei lase. On kodusid, kus on seatud reegel: korraga üks külaline (P1). Seega tuleb kohtumispaiku otsida väljas.
Kümne aasta eest, kui uurija vaatlusalusesse piirkonda kolis, oli kilomeetri raadiuses kaks jalgpalliplatsi ja mitu looduslikku mänguplatsi, millele lapsed andsid nimed seal nähtud loomade järgi (jänes, kits, rebane). Kinnisvarafirmad on neist maadest jagu saanud. Spetsiaalselt rajatud jalg­palliplatsile ehitati kohalike vastu­­seisust hoolimata neli elamut. Traditsiooniks olnud jalgpallivõistlusi enam pidada ei saa. Kadus laste ja noorte igapäevane kohtumispaik, kuhu mahtus korraga mängima mitu eri vanuses laste ja noorte kampa.
Aedlinna on alles jäänud vaid üks võrkpalliväljak. Selle juures olnud külakiik viidi minema naabrite kaebuste tõttu – neid häiris laste koosviibimine. Üks lapsevanem on oma aia lähedale varumaale ehitanud rambi. Ka seal kogunevate laste hääled on naabreid häirinud niivõrd, et nad on kutsunud politsei ja koguni rambi tugiposte läbi saaginud. Sellist probleemi on täheldatud ka mujal (Mustla elanikud ei taha mänguväljakut, EPL, 16.05.08).
Kõnealuste teismeliste kohtumispaigad on poeesised katusealused ja parklad ning bussipeatused. Külma ilmaga harrastatakse liinibussiga ringi tegemist. Veerand tunniga, millega buss teeb silmuse ümber asumi, jõuab natuke sooja saada. Talviste ajaveetmiste hulka kuuluvad kesklinna sõidud, veepargi, jäähalli, kobarkino ja kaubanduskeskuse külastamine.

Prügimägi ja Laibamägi
Kui maa taheneb, rajavad lapsed lõkke­platsi, sõidavad sisse rattaharjutusraja vms. Peamised suvised kohtumiskohad kannavad nime Prügimägi ja Laibamägi – need on n-ö tsivilisatsioo­ni äärealad, kust lapsi ära ei aeta. Kui noored tahaksid omal algatusel midagi püsivamat luua, tekiks probleeme kas kinnisvaraarendaja või taluomanikuga.
Pole raamatukogu, noortekeskust ega muud kokkusaamiskohta, ühisruumi, kuhu näiteks lastele sobilikke kultuuriüritusi tutvustavaid trükiseid panna. Ka lapsevanemad, kes tahaksid koguneda, et kohtuda linnavõimuga vm, peaksid sõitma kuhugi mujale.
Uuritavate laste vanemad on pärinud noorte tegevusvõimaluste kohta aru linnavalitsuselt. Et selle koosseisus pole noorsoo­töötajat, on vastanud haridusalaga tegelev abilinnapea. Vastus sisaldab väiteid, et 2008?2015 „linna arengukavas on planeeritud ehitada lasteaed-algkool koos raamatukogu ja pensionäride päevakeskusega, mille territooriumile on ette nähtud spordiväljakud. On võimalik rajada ramp ehitatava lasteaia-algkooli territooriumile”.
Arvestades, et hoogne elamuehitus ja püsiasustuse kasv on alanud 1990. aastate algusest, on nende plaanidega paljude noorte jaoks lootusetult hiljaks jäädud. Ei tundu kuigi usutavana, et pensionärid sooviksid päevakeskuse õuele noorte hoogsaid sportmänge. Samuti ei luba lasteaia õueala reeglid sinna ilmselt teha rampi, mida kasutavad teatavasti 10–20-aastased rulasõitjad ja trikiratturid. Muu sportliku tegevuse kohta vastab abilinnapea, et kõnealuse asumi jalgpallurid käivad treenimas keskuseks oleva väikelinna spordikeskuses ja staadionil, kus on kaks täismõõtmetega jalgpalliväljakut. Seega peetakse silmas võistlussportlasi. Pole loomulik, et 11–12-aastased poisid peavad igal pärastlõunal minema palli mängima kodunt 6 km kaugusele. Küsimusele nende paikade va-helise bussiühenduse kohta teatab abilinnapea, et bussiliikluse parandamiseks on huvilisi liiga vähe.
Et vaatlusalune sõpruskond on suhteliselt hästi jalgrataste ja motorolleritega varustatud, ulatub kevadel-suvel mängu- ja suhtluspaik mitmes suunas 10–12 km kaugusele, seda sõltuvalt liikluspolitsei aktiivsusest. Kokkupuuted liikluspolitseiga on kodupiirkonnas seni jäänud peamiselt konsulteerivateks. P1 on õppinud rolleriga sõitma seitsmeaastaselt.
Lastegrupp, kes T1-, T2-, T3-, P1-, P2-, P3-ga koos käib ja tegutseb, on suuruselt 10–20 vahel, juhtub, et korraga on koos rohkemgi. Uurijal on kir­jas 30 nime, keda korrespondendid jutu käigus on nimetanud, lisaks episoodi­lised tegelased. Neist 30-st seitse on tüdrukud, kusjuures ena­mas­ti käib kambas vaid paar-kolm tüdrukut korraga, kõige rohkem T1 ja T2. Peale nende elab lähikonnas veel tüdrukuid, kuid ilmselt pole tüdrukute tõmme kamba suunas nii tugev kui poistel. Kõnealune kamp pole oma suuruselt võrreldav Elva 1966. a uurimuse andmetega, kus on nimetatud suuruseks vaid 5–7, ehk küll mõni laps on olnud osaline ka kahes kambas. Tänapäeval määrab koostegutsemist kindlasti ühiselu MSN-is ja muudes infokanalites. MSN-is ja mobiilisuhtluses tehakse kindlaks, kus keegi on, kes on vaba või mis on teoksil, ja liitutakse vastavalt võimalustele.

Kampa vajavad koolis edutumad
Ühinemise aluseks on koostegutse­mise harjumus. Siia tuleb ka lapsi, kelle kodu on suurlinna kaugemates osades (siin elab näiteks vanavanem). Ühest liidrit pole. Aeg-ajalt üritab mõni teiste suhtes üleolekut näidata, otsib, keda kamandada, või alustab mingil põhjusel narrimist. See ei ole aga kestev ega mõjus. Alati võib leida kedagi teist, kellega koos tegutseda. Tülisid tuleb ette peamiselt siis, kui keegi on teise asja lõhkunud või ära võtnud. Lõhutud asi tuleb heastada. Kunagi jäi P2 mitmele võlgu, siis plaaniti temaga midagi ette võtta. Ähvarduse peale asi lahenes.
Asumi elanikkond ei ole kuigi pikalt paigal olnud. Praegugi tuleb siia peresid, kes ehitavad maja, siis müü­vad selle maha ja kolivad edasi või üürivad vana suvilat, kuni terendab parem võimalus.
Kui välismaistes kambakäitumise uurimustes etendab suurt osa klassikuuluvuse aspekt, siis meil saab rääkida eeskätt kahest kihist. Vanemad, kes tahavad, et nende laps läviks ainult omasugustega – seega püüd elitaarsusele –, ja vanemad, kellele pole oluline niivõrd mängusõprade perede staatus kuivõrd laste moraalsus ja sõbralikkus. Laste nimetatud suurem, kehalise kontaktiga tüli pärineb tõkkepuu ja kõrgete plankudega kaitstud kõrgema taseme elamukogumist.
30 kõnealusest teismelisest käib 28 suurlinna lähimas ja üks poiss kau­gemas koolis. Halva bussiühendusega piirkonnakoolis käib ainult üks. Organiseeritud huvitegevusega on hõlmatud nimeliselt teadaolevaist kaks tüdrukut ja kaks poissi. Mõlemad tüdrukud tegelevad oma huviala, muusika ja spordiga silmapaistval tasemel, mistõttu neil jääb vähem aega kambas osalemiseks. Kolm poissi ja kaks tüdrukut on teada heade õpilastena. Suurem osa on keskmised või nõrgad õpilased. Siin leiab tõestust Silvia Kera osutatu: kambalist suhtlust vajavad just need lapsed, kes pole koolis teab mis edukad. Teisalt võib oletada, et koolitöö ei paku neile seda emotsionaalsust ja kindlustunnet, mida kambas suhtlemine. P2 on kooliga väga punktiirses seoses, kusjuures ta on väga meeldiv inimene.

Müüjad, bussijuhid ja parmud
Küsimusele, kus oled õppinud ausust, abivalmidust, saime teismelistelt ühe­se vastuse – kambas. Vaadeldavat seltskonda iseloomustab tolerantsus, väljakujunenud õhkkonnas ei saa keegi kellelegi positiivset ega negatiivset käitumismudelit peale suruda. Kui miski ei meeldi, võid eemalduda. Ebameeldivuste pärast on üksteise ees vabandatud, püütud asju heaks teha.
Vaheldust toovad sünnipäevad, mida on kombeks pidada kardirajal, Megazone’is vm mängupaigas, kus saab osaleda vähemalt kümme last, jaanipäev, kus võrkpalliväljakut hal­dav OÜ korraldab tuletegemist ja tasuta peol esinevad tuntud artistid, mardi- ja kadripäev, mil nähakse vaeva nii välimuse kui ka repertuaariga. On palju peresid, kus lapsi rõõmuga vastu võetakse ja neilt täisprogrammi nõutakse.
Lastega tegelevad poemüüjad (poeskäik ja mõnekroonise päevalilleseemnete paki ost aitavad aega täita), bussijuhid (lubavad lastel pimedal ja külmal õhtutunnil veerand tunnikest bussis soojas olla), linnavalitsus (kelle plaanidest oli eespool juttu). Lastega käivad läbi ka suvilates elunevad asotsiaalid, rahvakeeli parmud ehk bomžid. Et lapsed kasutavad viimast nimetust, näitab, et mitmekultuuriline suhtlus toimub paraku just sellel tasandil. Kui laps annab parmule raha, ostab see talle suitsu ja ehk joogipoolistki. Suitsetamisvõimaluste eest on hoolt kandnud ka edukad vanemad. Mõnigi laps saab kaugelt maalt toodud vesipiibu tuua õue sõpradele proovida.

Politseibussiga jaoskonda
Olulisel kohal teismeliste elus on politsei. Liikluspolitsei õpetab rattamudeleid tundma ja annab nõu, kus liigelda. Kokkupuudetest patrullteenis­tuse ja noorsoopolitseiga annavad aimu järgmised mudeldatud kirjeldused.
Juhtum 1. P2 ja P19 käituvad kolmanda poisi koduõues kummaliselt, naaber kutsub politsei ja P2-l tuvastatakse tugev joove.
Juhtum 2. Ühe kambaliikme kohta on tehtud sündsusetu sisuga Interneti-lehekülg, lastekaitsetalitusest saadetud politseiametnik lahendab loo ruttu ja osavalt, selgitades, et süüdlane on T1.
Juhtum 3. T1, T2, P1, P2, P7, P23 viibivad bussipeatuses. Varjualusega kokkuehitatud kaupluse omanik on sellest häiritud ja kutsub politsei. Lapsed sõidutatakse politseibussiga jaoskonda, kust nad pärast vestlust tänavale saadetakse. Koju tulevad nad hilisõhtul 6 km jalgsi.
Juhtum 4. P1, P2, T1, T2 on rolle­ri­tega poe juures parklas. Vanem naine kurjustab nendega ja kutsub politsei. Saabunud patrullekipaaž kohtleb teismelisi nagu terroriste: „Paigale! Käed taskust välja!” Aktsiooni käigus selgub, et lastele pole muud ette heita kui seda, et nad on olemas.
Juhtum 5. Mitu sõpra on kaupluse­ga liidetud bussipeatuses, mille omanik on laste suhtes sallimatu olekuga. P3 sodib markeriga paviljoni seinale T2 nime. Poeomanik satub seda nägema ja kutsub politsei. Politseid oodates tahab ta kindluse mõttes toppida P3 oma autosse. Teised poisid ei lase seda teha. Poeomanik hoiab poissi veerand tundi kinni. Miks ta ei too lappi ega käsi kirjutist maha pesta? Ta ei valda eesti keelt. Politsei koostab protokolli varavastase süüteo kohta.
Juhtum 6. P11 on korduvalt sõitnud isa vana autoga ja satub kokku liikluspolitseiga. Perele antakse valida trahvi ja ühiskondliku töö vahel.
Juhtum 7. P11, P3, P23 ja P7 teevad P11 aias tuld. Kas sihilikult või kogemata viskab P11 lõkkesse bensiini samal ajal, kui kaaslane lükkab tukki jalaga. Kaaslane saab põletushaavu. Et P7 on juhtunu talletanud videos ja eksponeerib seda YouTube’is, on kahtlus sihilikkuses. Kannatanu palvel ei teavitata politseid.
Juhtum 8. Üks lastest teatab kodus, et T1 on muutunud viinast sõltuvaks. Et ka ühe poe müüja võtab lapsevane­maga ühendust seoses sellega, et lapsed mõne täiskasvanu vahendusel keelatut kätte saavad, teatab lapsevanem asjast konstaablipunkti. Sealt lubatakse õhtuti olukorda kaupluste juures kontrollida.
Miks on vaatlusaluse teismeliste kogumi tegevustes nii olulisel kohal kokkupuuted politseiga?
Vanematega kõneldes on selgunud, et keegi neist ei ole laste tegevusvõimalustega rahul. Kõik taunivad väärnähte ja igaüks karistab oma lapsi nii, nagu fantaasia ja moraal lubavad: koduarest, arvuti- ja mobiilikeeld jms. Paraku tõmbab lapsi kõige enam üksteise poole ning pärast karistuse kandmist jälle koos olles ja igavust tundes juhtub ikkagi, et ületatakse hea ja kurja piir.
Mida kirjeldatav kodukoht lastele võimaldab? Saab olla looduses, kus on kokku puututud rästikute, kobraste ja muude loomadega. On leitud paiku, kus ujuda, onni ehitada ja muud põnevat ette võtta. Vahel saab mõne lapse kodus kaasa lüüa ehitus- või lammutustöödel, kaevata maad, juurida põõsaid.
Mida ei saa teha sõpradega koos? Peamine puudus on sportimisvõima­luste nappus. Ei saa harrastada muu­sikat või kunsti ega osaleda muus vaimsemas meelelahutuses. Musit­seerimishuvi väljenduseks võib pidada moodi, et motorolleri pakiruumi monteeritakse autoraadio. Muusika saatel on tore sõita, poe ees või bussipeatuses seista.

Kodukool tõstaks laste mainet
Mis oleks teisiti, kui kodukohas oleks kool, noortekeskus, raamatukogu, spordi­hall? Kui omavalitsuses oleks noorsootöötaja?      
Kindlasti saaks kool toetada pere kasvatus­taotlusi ka sellises piirkonnas ja laste puhul, kes vanusele omaselt vanemate mõju alt vabaneda üritavad. Koolis saab väärtustada laste
omaalgatust ning elukogemust. Saab kirjutada üksteise­le lugemiseks hu-vitavaid loovtöid oma vaba aja ettevõtmiste kohta, tutvuda ühiskonna­õpetuses omavalitsuse tegemiste ja töötajatega, õppida, kuidas otsida omavalitsusest abi mängukoha rajamiseks, lasteürituse korraldamiseks jm. Kui lapsed algul õpetaja või huvijuhiga koos mõne algatuse oma­valitsuse toel ellu on viinud, tekib neil usaldus nii enese kui ka teiste suhtes. Teismelisel, kelle suhtes täiskasvanud on olnud ainult karistavas ja kontrollivas rollis, on raske oma tegevusideega oma­valitsusse minna.
Koolis saaks koguda ja tähtsustada koduloolist pärimust: mida meie kandi lapsed ja noored läbi aegade on mänginud, mida rajanud, millised harrastused ja edusammud on mingil põlvkonnal olnud. Huvi- ja õppetegevust peaks seostama võimalikult iga lapse elukohaga, see oleks nii-öelda paikkondlik mitmekultuurilisus.
Kool saab tõsta laste mainet üldsuse silmis. Kui lapsed lähevad kooli korraldusel maanteeääri koristama, näevad kõik möödasõitjad, kui tublid nad on. Sellist head teadet on vaja nii lastele kui täiskasvanutele. Lapsed – ka teismelised – on täiskasvanutega võrreldes hal­vemas seisus. Kui ajakirjandus võtab kirjutada, kuidas noored joo­vad, kaubakeskustes aega viidavad, üksteist kiusavad jms, pole neil kuigi palju võimalusi vastu teatada, et nad on siiski enamasti kained, tahavad lihtsalt rahumeeli koos olla ja on loomuldasa toredad inimesed.
Vanemate roll on hoida ülal lapse enesehinnangut, julgustada teda ka halvas olukorras ja ebasõbralikus kasvukeskkonnas tegema häid valikuid.

Oma 20 õpetaja-aastaga olen aru saanud, et see on üks äraütlemata tore amet, mis võimaldab olla loominguline, pidevalt areneda ja näha noorte arengut.

Seda ametit pidades võid kindel olla, et rutiini ja tüdimust ei teki, sest pole ühtki sarnast tööpäeva, lahendamist vajavat olukorda ega lahendust. Ametile ainuomane on ka tagasiside endistelt õpilastelt.
Mul on viimastel aastatel olnud võimalus mentorina juhendada Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži üliõpilasi ja see on olnud väga tore kogemus. Kõik nad on saanud ülikoolist väga hea ja mitmekülgse ettevalmistuse. Hästi ettevalmistatuna on aga lihtsam tööle asuda ja on väiksem tõenäosus, et noor pettub.
Haapsalu kolledžis saab õppida klassiõpetajaks, mis annab võimaluse õpetada esimese ja teise kooliastme lapsi. Selles vanuses lapsed tahavad õppida, on avatud väljakutsetele ja väga siirad. Põnev on õpetada eri aineid, see teeb töö mitmekesisemaks ja võimaldab luua õpilaste jaoks tervikut.
TLÜ Haapsalu kolledž on tore ja soe paik, kus on meeldiv õppida nii õpetajatel kui ka üliõpilastel. Väikeses koolis tunnevad, märkavad ja aitavad kõik kõiki. Seda olen tundnud ise seal mentoriks õppides. Põhjalikku tööd teevad ainemetoodikud, samas pööratakse suurt tähelepanu psühholoogiale, et koolis jääksid „terveks” nii õpilased kui ka õpetaja. Kõige sügavama mulje on aga mulle kui praktikajuhendajale jätnud see, kui läbimõeldud ja hästi korraldatud on seal noorte õpetajate praktika.
Praktilise koolieluga puutuvad üliõpilased kokku üsna kohe, abistades 1. klassi õpetajat ja õpilasi. Järgnevad tõsisemad praktikad, kus saab rakendada õpitud teadmisi ja proovida, kas ja kuidas see kõik toimib. Esimese kooliastme praktikale tulevad üliõpilased kahekesi, et oleks julgem ja kindlam ning saaks koormust jagada. Teise kooliastme praktikaga tuleb üksi hakkama saada. Et noor end üksi ja abituna ei tunneks, on Haapsalu kolledž töötanud välja kõiki igakülgselt toetava praktikasüsteemi. Nimelt õpetab Haapsalu kolledž ise välja mentorid ehk praktikajuhendajad. Ülikool juhendab ja motiveerib nii praktikanti kui ka mentorit. Õppejõud osalevad aktiivselt nii praktika ettevalmistamisel kui ka kokkuvõtete tegemisel. Kõik kokku moodustab toimiva terviku.
Haapsalu kolledžis õppinud noored on valmis õpetajana töötama. Läbimõeldud ettevalmistus tagab, et nad teevad seda nautides. Seepärast julgustangi: õppige õpetajaks, see on tore!

Üpris tavalises linnas, kus sinagi oled kompvekki söönud ja paberi kõnniteele pillanud, elab süsimust kass. See kass on kiindunud päikeseloojangutesse. Iga loojangu ajal istub ta ühe vanalinna maja viilkatusel ja vaatab merre kaduvat Päikest.

Aeg aga muudkui nihkub ning muutub. Päike kasvab põledes üha suuremaks ja suuremaks. Ta saab kord nii suureks ja kuumaks, et terve laotus on tema punaseid protuberantse täis.
Kass istub endiselt katusel, või istub ta juba kusagil kivi otsa kuivaksjäänud mere kaldal, ja vaatab ikka edasi. Ta vaatab pilku pööramata, vaid tema sabaots võpatab vahel – imeilus loojang ei lõppe ega lõppegi ära.
See päikeseloojang on tõesti väga pikk ja kuum. Musta kassi vurrud muutuvad tasapisi halliks. Ja ühel hetkel on ta ka ise üleni hall kui pajuurb, siis varsti heleroosa nagu kirsiõis ja viimaks leegitsev nagu taevas tema ümber. Ja siis teda nagu enam polegi…
Päike vananeb ja vananedes ta kasvab, muutub hiigelsuureks punaseks täheks. Kõik asjad ja olevused meie väikesel planeedil nimega Maa sulavad selles suurenevas kuumuses üles. Sulavad kommipaberid, kohvikeetjad, traktorid, mustad kassid, linnad ja limonaadipudelid, sulavad ning auruvad ära.
Maa muutub elutuks kivitükiks. Kas virutab paisuva Päikese serv selle tüki Jupiteri taha või ei ulatu Päike nii kaugele ja kunagi Maaks nimetatud ainekogum jääb samasse tiirlema, see pole veel täpselt teada.
Võib-olla aurustume täiesti. Kuhu kaob aur?
Ehk tõmbavad kaks violettsilmset futurosaurust kusagil ruumi 19. mõõtmes oma ultrakoonudega siis korraks õhku, või seda, mida meie nimetame õhuks.
„Kuule, mingit jubedat haisu viskas,” ütleb üks.
„Jah, ma tunnen ka,” ütleb teine. „See oli üks väike ja väga reostunud planeet, mis just ära põles. Aga armas, me ei pea pikalt kannatama. Kohe tuleb tuul ja pühib selle kõik igavikku.”
Ehk võiks olla parem, kui 19., 21. ja kõikidesse ülejäänud mõõtmeisse jääks meist piibelehtede, sirelite ja kibuvitsade hõng ning mõõtmetevahelistes lüüsides, kui kunagi sellised luuakse, kõlaks võimenduskrappidest laulurästa erakordselt vaheldusrikas korduvfraasiline 138–219 laulutüübiga heliteos.
Kusagil neis lüüsides võib siis mõne inimese veendumuste kohaselt, ja mina kuulun nende hulka, alles olla ka 3. mai 2008 AD – päev, mil enamik Eestit käis pisut sirgema seljaga.
Kes käis, must kilekott käes, ja kummardus vahel midagi maast korjates. Kellegi küürus selg võpatas televiisori taga, kui ekraanilt paistis mustade kottide hunnik – aga see oligi ju eesmärk.
Esinejad, kaasalauljad ja -ümisejad, pealtvaatajad, kõrvaltvaatajad, kõrvalpilke heitjad – otsekui laulupeol, millest on teada, et ta tuleb kindlasti taas. Õnneks, paraku.
Toimetaja Kristi Helme küsis: kas võib täheldada positiivseid tendentse (prügi loopimise vähenemisel)? Mina küsiksin vastu: kas võib täheldada po­sitiivseid tendentse (inimeseks saamisel)?
Võib vaid oletada, et aastal 2108 ei loobi me Eestis enam nii palju prügi –
ega korralda selliseid prügikogumisaktsioone. Aastal 2108 lõikab keskkonnahoidlik mõtteviis küllap hoopis teise teraga. Iseasi, mis selleks ajaks on saanud Maast, meie suvedest ja talvedest.

26. novembril tähistas kogu teadlikum (ja ka vähemteadlikum) elanikkond Eestis kodanikupäeva. Toimus mitmesuguseid esitlusi, väljasõite ja -ütlemisi. Päeva kui sellise märkimine iseenesest on ju teretulnud nähtus, aga…

Meie koolis toimus teist aastat järjest väljasõit Tallinna, et õpilased koos oma õpetajaga saaksid külastada kohti, kus lihtne inimene iga päev ei käi. Loomulikult oli kool teinud eeltööd, nii et meie klassi saabumine presidendilossi polnud mingi üllatus. Pean ausalt tunnistama, et kohusetundliku maakooli õpetajana ajan päevast päeva „oma asja” ja oli puhas õnn, et ma, üksteist last sabas, kohe lossi peauksest sisse ei trüginud, sest, nagu hiljem kuulsin, olevat see Eesti Vabariigi kõige tähtsam uks! Ja sealt juba igaüks sisse ei käi. Seda ma tõesti ei teadnud. Seni olin arvanud, et iga kodaniku jaoks on tema tagasihoidliku kodu uks see kõige tähtsam. Aga kui nii, siis nii.
Avasin värisevi käsi massiivse ukse, mille kõrval silt „Presidendi kantselei”. Meid oldi juba aknast märgatud, seestpoolt aitas kaasa valges vormisärgis noormees. Teretasin ja nimetasin kooli, kus igapäevast leivapealist teenin, ning meid lubati uhkesse majja sisse. Näidati, kuhu üleriided saame riputada, ja käsutati metalliotsija-väravast ükshaaval läbi. Seejärel paluti kõrvalruumis oodata.
Ei möödunud viitteist (!) minutitki, kui kõrvaluksest astus sisse range oleku ja punaseks värvitud siilisoenguga proua.
„Tere!” ütles ta, mille peale lapsed kooris vastasid: „Tere!”
Tundsin, et nüüd on minu kord ja ulatasin tervituseks käe. Hetke vaadati seda väga umbusklikult, siis pisteti mulle kartlikult pihku sõrmeotsad. Ütlesin oma ees- ja perekonnanime, millele vastati mühatusega. Nii ei saanudki me teada, kes oli see tundmatuks jääda soovinud naisinimene. Ilus oleks, kui koolilapsi võtaks vastu viisakas ja haritud inimene, kes jätaks hea mulje neile, kellele ta esineb. Hoolimata suhteliselt ebaviisakast tervitusest, lubati meid väikesele ringkäigule presidendilossi.
Fuajees, seljaga „kõige tähtsama ukse” poole seistes, kuulsin, et loss on nii uhke ja ilus sellepärast, et president on kõige austusväärsem inimene terves vabariigis ja meie kõigi kohus on teda austada ja armastada. Neid kahte sõna – „austusväärne” ja „austama” – kõlas mitu korda järjest. Tundsin, kuidas minus pressib ülespoole pisike naer, nii väga tuli meelde enda koolipõlv ja seltsimees Lenini pilt kooliaula seinal… Mul ei ole ju absoluutselt midagi meie vabariigi ja härra presidendi vastu, hoidku selle eest, lihtsalt see, kuidas üht lihtkoda­nikku teistest paremaks üritatakse seada, on alandav.
Kui neli-viis tähtsamat ruumi oli tutvustatud, maja ajaloost lühiülevaade antud, juhatati meid tagasi garderoobi ja anti mõista, et meie ringkäik on lõppenud, sest uus grupp juba ootas.
Bussis kolleegi kõrval istudes ja kooli poole tagasi sõites mõtlesin, mida ma siis ise ka teada sain? Meelde jäi, et maja ehitati samal aastal, kui sündis minu isa, niisiis 1938. Ometi tundsin ennast natuke halvasti, kurb oli. Kindlasti oleks mulle jäänud parem mulje, kui „giid” poleks pidanud paljuks ennast tutvustada ja välja näidata, et me kõik – tema, mina, minu klassi lapsed, härra president ja teised kodanikud – oleme võrdsed. Kas või kodanikupäeval.

Toimetuselt.
Kirjutis on meie käes seis­nud juba pool aastat. Tookordse valve­toime­taja vea tõttu. Juunis Õpetajate Lehe ano­nüüm­sele ankeedi­le vastates avaldas autor pahameelt, et tema talve hakul saadetud kaastöö avalda­mata jäi. Selle peale oskasime viidatud sisu ja ligikaudse kirjutamisaja järgi otsima hakata – ning leidsimegi üles. Et Eesti Vabariigi juubeliaasta ikka veel kestab ning õpilasekskursioonid presidendilossi ja riigikogusse jätkuvad, otsustasime kaastöö avaldada tagantjärele – sest tõepoolest, mingit põhjust seda avaldamata jätta ei olnud ning sellekohast otsust pole toimetuses ka tehtud. Parem siis ehk hilja kui mitte kunagi.