Iga töö tuleb teha lõpuni

Kui vaadata mõnel kolmapäevaõhtul kella nelja ja poole üheksa vahel üle Rõuge Põhikooli poiste tööõpetuse klassi ukse sisse, leiab sealt eest suure ja kireva tööhoos seltskonna. Siin tegutseb juba teist aastat Perering, mille liikmetelt ringi ja selle juhendaja, õpetaja Kaido Kaasi kohta ainult kiidusõnu kuuleb.

Kaido Kaas ütleb, et alguses ei läinud siiski kõik sugugi nii libedalt. Lastevanemate Liidu algatatud Pere­ringi projektist kuulis ta Eesti Töö­õpetajate Seltsis juhatuse esimehelt Tõnu Tammarilt. „Meie Rõuge Põhikool oli üks esimesi, kes sellega kahe aasta eest liitus. Panime kuulu­tused üles, aga inimesi ei tulnud. Esimese matsuga saingi kohale oma kooli õpetajad – mitte just lausa vägisi, aga suure lunimisega. Meil on palju neid, kelle lapsed käivad oma koolis. Just neist ongi jäänud tänini päris oluline tuumik tegutsema. Vaikselt hakkas ka küla pealt rahvast tulema. Vallavalitsusestki on mõned inimesed osalenud.”

Küünlajalast voodini
Lapsevanemad ja lapsed võivad Pere­ringis teha endale puidust kõike, mida neil kodus vaja on. Kaido Kaas ütleb, et sel aastal on tehtud näiteks neli-viis korralikku 1.40 või 1.20 laia voodit, kapikesi, treipingid töötavad tihedalt.
„Teate, kui tore on vaadata, kui selline kena naisterahvas treib, nii et laastud lendavad üle pea. Rahval silmad säravad: andke mulle kirvest, ja ma lähen…
Esialgu kardeti muidugi, kas saadakse ikka hakkama, ja kui aus olla, siis ega ükski asi ka täna päris õpetaja abita valmis saa. Kuna igaüks teeb seda, mida talle konkreetselt vaja on ja mis meeldib, siis ametlikult oleme siin küll kuus tundi kolmapäeva õhtuti, aga tegelikult venib ringiaeg vahel kaheksa tunnini, nii et alles kella kümne paiku saab koju minema hakata. Sellist momenti, kus saaksin ise rahulikult maha istuda, praktiliselt pole. Ainult nii palju, et kuna mõni tuleb otse töölt, on meil kujunenud traditsiooniks enne tööga pihta hakkamist poolt tundi kohvilauas juttu ajada.”
Kaido Kaas ütleb, et kuigi hasartmängumaksu nõukogu pärast projekti ametlikku lõppu rahastamise lõpetab, kavatsetakse jätkata. „Loodame toetust vallalt ja osalejad on leidnud, et kui muidu ei saa, teeme kas või tasulise ringi – käimise isu on nii suur.”

Ekskavaatorit ei taha
Mida selline lisatöö õpetajale annab? Muidugi saab ringitundide juhendamise eest natuke raha, aga tähtsusetu pole ka töörõõm. „Kui näed, kuidas inimestel tõesti silmad säravad ja kõik tahavad seda tööd teha. Vahel on koguni nii, et kui mul on hommikul mõni tühi auk, küsitakse, kas saaks sel ajal tulla ja näiteks midagi ära lakkida. Perering on andnud ka seda, et kolleegid teavad, millised võimalused tööõpetuse klassis on ja millega neis tundides tegeldakse. Paljudele oli esialgu väga suur üllatus, mis siin kõik teha on võimalik. Ei olegi nii, et antakse poisile lihtsalt viil kätte ja muudkui viili.”
Rõuge Põhikooli tööõpetuse klass on Kaido Kaasi hinnangul, kes sellest õppeaastast annab muide tunde ka Krabi Põhikoolis, üks Lõuna-Eesti parematest. Jätkub nii tehnikat ja tööriistu kui ka materjali. „Mitte kunagi ei ole mulle öeldud, et üheks või teiseks pole raha. Muidugi, ega ma ole kunagi läinud ka ülemuste juurde jutuga, et mul on siia ekskavaatorit vaja. Soovid peavad ikka mõistuse piiresse jääma. Aga oma soovide kolleegidele mõistetavaks tegemiseks on Perering tublisti kaasa aidanud ja tööõpetuse klassi väga populaarseks teinud. Ega lastega teisipäeviti ringi tehes teistmoodi ole: kell viis peaksid välja minema, aga kipub kuueni.”

Pooleli ei jäeta midagi
Kaido Kaas ütleb, et ega ka tööõpetuse tundides ole päris nii, et võtame kõik höövlid kätte ja hakkame ühes taktis hööveldama. „Sügisel alustavad küll kõik enam-vähem sama asjaga, aga kevadeks jõuab mõni mees kordades rohkem teha kui teine. See ei tähenda, et ta tundides logeleda on võinud. Minu põhimõte on, et kõik tööd tuleb korralikult lõpuni teha. Mõnel võtab see teisest tunduvalt rohkem aega.”
Kui rääkida sellest, mida Rõuge poisid koolitundides meisterdavad, siis näiteks 8. klass lõpetas kolmanda veerandi lõpus parajasti hoovituulikuid, 7. käteräti- ja 6. klass tikutoosihoidjaid, 5. klass põrsakujulisi rahakassasid, 4. klass tegi raamatuid. Aasta alguses valmisid kõigil tööd Eesti vabariigi 90. aastapäeva juubelile pühendatud näitusele, mida ligi kuu aja jooksul käidi ka teistest koolidest vaatamas. Vahel tehakse selliseid töid, mis koolile jäävadki – näituseriiuleid näiteks.
Põnevamatest asjadest võiks veel mainida, et Kaido Kaas on kogunud klassi näidisteks vanu tööriistu eelmise sajandi algusest. Koolil on ka sepistamisvõimalus. Omatehtud ääsid ja alasid tõstetakse õue, kivisüsi põlema ning saabki naelu ja nagisid, ahjuroope ja nuge teha. Kaido Kaas naerab, et need noad küll ei lõika, aga ilusad on ikkagi.
Et tööõpetus Rõuge poistele meeldib, näitab seegi, et mullu külmapühade aegu marssinud neljas klass ligi kolmekümnele miinuskraadile vaatamata kooli, sest pidi tulema tööõpetuse tund. Ja olnud hirmus solvunud, kui nad koju tagasi sõidutati.

Töötoas
Ott, 8. kl õpilane: „Mulle meeldib puidutöö. Igal kolmapäevaõhtul käin Pereringis. Sinna võib minna koos perega. Mulle meeldib seal, sest saan teha seda, mida tunnis ei saa. Ma olen Pereringis palju asju meisterdanud. Eelmisel aastal ehitasin auto, millega võitsin üleriigilisel mudelautode võistlusel autasu. Veel olen teinud lambi, küünlajalgu ja palju teisi asju.”
Jaanus, isa: „Perering on selline tore koht, kus saab oma lapsega koos meisterdada. Kuna poiss on alles 7-aastane, siis tuleb palju asju tema eest ära teha, kuid samas on tal juba varakult võimalus õppida, mida nende masinatega teha saab. Lisaks koostegemise rõõmule on Pereringis käimine hea lõõgastus igapäevatöö kõrval. Lisaväärtuse annab Kaido positiivne olek ning ringi rõõmsameelne seltskond. Ja kõige toredam on, et nii enda kui ka poja meisterdamise tulemusena valmib koju midagi uut.”
Tanel, 5. kl õpilane: „Mulle meeldib Pereringis käia. Siin saab nii vahvaid asju teha. Minu emale meeldib ka siin käia vanu asju restaureerimas. Praegu teeme üht vana ilusat kappi korda. Õpetaja on ka lahe, räägib väga huvitavaid lugusid. Ta pakub huvitavaid asju välja, mida võiks meisterdada. Minu sõpradele meeldib ka puutöö väga.”
Terje, ema: „Pereringis käimine on andnud juurde paraja annuse eneseusku. Kui paljud meist, emadest, usuvad, et on võimelised hakkama saama puutööga? Kes võiks arvata, et üks naisterahvas suudab valmistada puust peekreid, seinakella, leiliviskamise kul­bi, kapi või voodi? Keegi meist ei uskunud seda enne, kui ühines Kaido Pereringiga. Mäletan ühte tõeliselt väsitavat veebruarikuu kolmapäeva, kui läksin Kaido juurde ringi ning kavatsesin vabandada, et olen jube väsinud ja täna ei tule. Uksest sisse astudes kuulsin Kaidot ütlemas: „Tore, et tulid, mul on sinu jaoks materjal olemas!” Loomulikult ei läinud ma koju, vaid hakkasin meisterdama ja sellest saadik olen käinud seal igal kolmapäeval.
Kaido on ise kuldsete kätega ning on suutnud innustades ja õpetades meie kätele ka kuldset helki anda. Tore on jälgida lapsi koos emade-isadega, sellised kolmapäevad lähendavad ja ühendavad peresid märksa rohkem kui ühised telerivaatamised diivanil. Selles ruumis ei näe ühtki pettunud nägu ega kuule virisemist. Üle klopsimise, hööveldamise ja masinamüra kõlab naer ja mõnusad jutukatked.
Osalemine Pereringis on andnud suurepäraseid mõtteid, uusi ideid ja julgust midagi oma kätega teha, samuti tõstab see tohutult eneseusku, kui tuttavad sinu kätetööd imetledes uskumatult pead vangutavad ja küsivad: „Kas tõesti sina tegid selle?””