Kevadine gümnaasiumiralli on alanud

 

Anu Mõttus

Repliik

Õpetan Tapa Vene Gümnaasiumis hiliskeelekümblusklassides geograafiat ja bioloogiat. Õpilased, kellega neli aastat tagasi alustasime, on jõudnud gümnaasiumisse. Geograafiat ja bioloogiat hakkasid nad eesti keeles õppima alates 6. klassist ja ees seisab geograafia riigieksam. Nii õpilased kui ka mina oleme mures, milliste tulemustega lõpetatakse.
Eksam on neile tõeline „pähkel”. Isegi eesti noortel on probleeme eneseväljendusega, täpsete mõistete ja seoste leidmisega emakeeles. Vene noored aga õpivad eesti keelena põhiliselt kõnekeelt. Kõik faktid, seosed ja muud aineteadmised tuleb selgeks saada sama arvu ainetundide ja materjalihulgaga ning ühtlasi suuta ennast arusaadavalt, loogiliselt väljen­dada. Eksamitöö parandaja ei tea, et tegemist on riigikeeles, mitte emakeeles väljendujaga ning iga lingvistiline ebatäpsus ja ülemäärane napisõnalisus röövib hinnalisi punkte. Kas me ei tee neile selles kontekstis liiga?
Olen nõus TLÜ professori Irina Belobrovtsevaga, et vene koolides peaks õppetöö kestma vähemalt pool aastat kauem, sest peab intensiivselt õppima eesti keelt. Praegu on kujunenud olukord, et vene lapsed õpivad suurema koormusega või jätavad muist materjali õppimata. See ei ole õiglane. Venekeelne põhikool peaks olema vähemalt aasta pikem, siis omandataks keel paremini, kuid samas poleks see nii kurnav.
Psühholoog Toivo Niiberg on öelnud selgesõnaliselt, et teises keeles õppiv laps võib jääda teadmisteta, sest tal ei ole piisavat sõnavara, mistõttu ta ei mõista õpetajat; ta väsib kiiremini ja vajab tihedamini pause; ta ei lase ennast üle koormata, vaid lülitab end välja, kui on väsinud; tal võivad tekkida väljendamisraskused, ei jätku sõnu väljaelamiseks. Õpetaja peab teadma lapse omapära ja sellele vastavalt reageerima. Kannatab nii keel kui ka teadmised.
Keelekümblus on vajalik ja kasulik, kuid nende õpilaste eksamitulemusi peaksid hindama inimesed, kes õpetavad nii eesti kui ka vene lapsi. Need, kes õpetavad vene koolis, mõistavad õpilaste väljenduslaadi ja mõtteid paremini kui ainult eesti koolis õpetavad inimesed. Teine võimalus: hinnata eksaminande diferentseeritult. Muidu jääb mulje, et kusagil oli vaja linnukest kirja, et asi töötab, meil on keelekümblus jms. Samas lonkab sisuline töö – teadmiste omandamine eesti keeles – kahte jalga. Kas eesti noored, kes on õppinud näiteks inglise keelt 3. klassist, suudaksid teha kolmeaastase õpingu järel mõnes aines riigieksami väga edukalt inglise keeles? Kahtlen. Sellega tulevad toime vaid üksikud.
Vene noored teavad, et riigieksamid tuleb sooritada hästi, muidu ei suuda nad konkureerida eesti noortega kõrgkoolidesse. Praegune ebavõrdsus on vesi nende veskile, kes räägivad diskrimineerimisest Eestis.

Uus tähendus naistepäevale

8. märtsil avati Tallinna Rahvus­raamatukogus Delta Kappa Gamma maailmaorganisatsiooni (Delta Kappa Gamma Society International) esimene Eesti allorganisatsioon.

24 Eesti õpetaja liikmeks vastuvõtmise tseremoonia viis läbi Delta Kappa Gamma maailmaorganisatsiooni president dr Barbara Day, keda assistee­risid organisatsiooni laienemiskomitee esimees Marika Heimbach Saksa­maalt ja Rootsi allorganisatsiooni president Marianne Skardéus. Sündmuse erakordsus oli ilmne, sest uusi liikmeid oli tulnud tervitama 28 külalist Soomest, Saksamaalt, Suurbritanniast, Hollandist, Norrast, Rootsist ja USA-st.
Marianne Skardéus rõhutas oma kõnes, et märts on olnud tähenduslik Delta Kappa Gamma organisatsiooni levikul Euroopas. Aasta tagasi asutati allorganisatsioon Taanis Hjörringis. Marianne Skardéuse sõnul oli naistepäev sobivaim päev alustamaks tegevust Eestis. Kuuluvad ju organisatsiooni naistest haridustöötajad, keda ühendab soov ehitada sildu erialainimeste ja riikide vahel.

Eesti on üheksas liikmesmaa
Dr Barbara Day märkis, et Eesti on Delta Kappa Gamma üheksas liikmesmaa Euroopas ja kõik ootavad põnevusega, millega uued liikmed tegelema hakkavad. Ta soovitas kasutada organisatsiooni kõiki võimalusi liikmete suhtlemiseks ja professionaalseks enesearenduseks. Marika Heimbach väljendas rõõmu ühingu laienemise üle, nimetades 8. märtsi tähelepanuväärseks teetähiseks. Tutvustati teiste riikide allorganisatsioonide presidente ja külalisi.
Urve Läänemets andis lühiülevaate Eestist, maa keele, kultuuri ja haridu­se arengust. Ta tänas toetuse eest Anne-Mari Asker-Badersteni Stockholmi Eesti Koolist, Tiiu Vitsutit Tallinna USA saatkonnast ja Marianne Skardéust.
Tutvustati organisatsiooni eesmärke, toimus liikmete inauguratsioon, anti üle liikmemärgid ja roosid ning lauldi Delta Kappa Gamma laulu. Üritus lõppes buffet-lauaga ja õnnitlustega külalistelt. „Te andsite naistepäevale uue tähenduse,” ütles üks õpetaja pärast pidulikku sündmust.

Delta Kappa Gamma
ΔΚΓ – Delta Kappa Gamma maailmaorganisatsioon on naistest haridustöötajate organisatsioon, mis edendab oma liikmete professionaalset arengut ja püüdleb täiuslikkuse poole hariduses. 1929. aastal rajatud Delta Kappa Gamma, mis ühendab kogu maailma naisõpetajaid ja -haridustöötajaid, on kogu eksisteerimisaja jooksul püüdnud avardada kvalifitseeritud õpetajate koolitusvõimalusi kõikidel haridustasanditel ja aidata kaasa nende staatuse tõusule.
Delta Kappa Gamma peab oma ülesanneteks austada naisi, kes on näidanud silmapaistvaid tulemusi või potentsiaali selleks mis tahes haridusastmel, arendada õpetajate professionaalset huvitatust ja positsiooni haridustöötajatena, initsieerida ja toetada selliste seaduste vastuvõtmist, mis toetavad hariduse edendamist ja naistest haridustöötajate huve, anda välja stipendiume ja toetusi väljapaistvatele naispedagoogidele kraadiõpinguteks ja toetusi teiste riikide naispedagoogidele, stimuleerida oma liikmete isiklikku arengut ja professionaalset kasvu ning julgustada neid osalema sobivates tegevusprogrammides, informeerida oma liikmeid aktuaalsetest sotsiaalpoliitilistest, majandus- ja haridusteemadest, et osaleda aktiivselt globaalses ühiskonnas.
Liikmeks saadakse kutse alusel ja ühingusse kutsutakse need naispedagoogid, kelle panus haridusse ja töösaavutused on pälvinud tähelepanu ja tunnustuse.
Organisatsiooni rajaja Annie Webb Blanton sündis 19. augustil 1870 Houstonis Texases. Ta lõpetas ülikooli 1899. aastal bakalaureusekraadiga kirjanduses ja alustas 1900. aastal inglise keele õpetajana Põhja-Texases Dentonis. Annie Webb Blanton oli esimene naine, kes valiti Texase osariigi õpetajate assotsiatsiooni presidendiks. Selles ametis rajas ta fondi rahvakoolide arendamiseks ja oli esimene riigiametisse valitud naine.

Võidukäik Euroopas
Annie Webb Blantoni arvukas sõprade ja tuttavate ring, sihikindlus ning head juhiomadused viisid Delta Kappa Gamma kiirele laienemisele pärast 11. maid 1929. 1941. aastaks oli ühtekokku 80 Delta Kappa Gamma allorganisatsiooni 35 osariigis. Praegu on ühingul 125 000 liiget ja 79 allorganisatsiooni 16 riigis: USA-s, Kanadas, Costa Ricas, Mehhikos, Puerto Ricos, El Salvadoris, Guatemalas ja üheksas Euroopa riigis.
1970. a alustas Maria Pierce kontaktide loomist Euroopas. Esimesena ühines Norra 1970, teisena liitus Rootsi 1972. Neile järgnesid Soome 1974, Island 1975, Holland 1976, Suurbritannia 1977, Saksamaa 1992, Taani 2007. Algusest peale oli ühing jagatud neljaks regiooniks, millele lisandus Euroopa regioon 1998. a.
Kui Balti riigid said Euroliidu liikmeks, leiti, et ka neile tuleb anda võimalus liituda Delta Kappa Gamma maailmaorganisatsiooniga. Eesti kaasamisel oli initsiaator Rootsi, siinne allorganisatsioon kutsuti ellu tänu Anne-Mari Asker-Baderstenile ja Ma­-
rianne Skardéusele. 2007. a kohtu­sid nimetatud Rootsi kolleegid meie haridusministeeriumi esindaja Urve
Läänemetsaga, märtsis osalesid Meri-ke Saar ja Marge Kusmin Rootsi algorganisatsiooni konverentsil Umeås. Augustis aset leidnud Eesti naispedagoogide seminaril esines riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees Mailis Reps. Novembris toimunud Delta Kappa Gamma Eesti allorganisatsiooni ettevalmistuskoosolekul koostati põhikiri, valiti president ja juhatus. Delta Kappa Gamma Eesti president on Anu Joon, sekretär Piret Tamm ja varahoidja Sirje Hellermaa.
Loodame uuest rahvusvahelisest organisatsioonist palju kasu Eesti hariduselule ja naispedagoogide professionaalsele arengule.

Eesti lapsed ei hooli oma tervisest

Mida teie oma tervise heaks teete?

LY JAGOR, Pärnu Õppenõustamis­keskuse psühholoog:
„Kindlasti jälgin, et töö ja puhkus oleksid tasakaalus. Ei tohi võtta liiga palju ületunnitööd ja oma tegemisi tuleb planeerida. Peab olema võimalus tööst välja lülituda, ümber lülituda ja asjad enda jaoks läbi mõelda. Minu trump on see, et kuna ma olen maal sündinud ja kasvanud, siis on ka minu ellusuhtumine ja harjumused natuke teistsugused. Olen tüübilt rahulik ja tahan kõike hästi teha.
Väga oluliseks pean liikumist, käin aktiivselt jalutamas. Mul on selleks hea võimalus – maakodu. Toitun tervislikult, söön iga päev kindlasti sooja lõunat, ei joo kohvi.
Töö psühholoogina tekitab pinget, mida on vaja maandada. Tore on sõpradega kokku saada, rääkida ja suhelda. Väga hästi mõjuvad koduloomad, mul on kaks jänest, kass, kalad. Püüan selle poole, et kõik oleks tasakaalus – kodu ja töö ja tervis. Kui kodus on kõik korras, laabub ka töö paremini.”

ENE PILL, Tallinna Perekeskuse ja Tähetorni lastekeskuse psühholoog:
„Kõige tähtsam, mida ma tervise heaks teen, on see, et käin vähemalt kolm korda nädalas kõndimas. Mulle meeldib teha kiirkõndi. Marsruudi pikkus on 10–12 km. Käin tavaliselt üksinda. Käimisel on see hea omadus, et jalad liiguvad, aga pea on vaba. Kui on vaja midagi mõelda või iseendaga arutada, on see väga hea variant.
Minu suur hobi on fotograafia. Panen fotoka kaela ja jalutan kuskile. Eelmisel aastal käisin mitu korda rabas. Rabamaastik on väga ilus, seal käia ja pildistada on tervi-
seks. Kui ei ole võimalust välja min-na, võtan tüki savi – tegelen loovteraapiaga, sh sellise erilise metoodikaga nagu töö saviväljal –, mõtlen oma mõtteid ja vaatan, mis välja tuleb. Savi on väga hea pingemaandaja.
Söön iga päev sooja lõunat, söömata hommikul kodunt välja ei lähe. See harjumus pärineb mul juba lapsepõlvest. Ei söö liha ega nisu­jahutooteid, väga maitseb aga must ja kore leib.”

SILVA KOLK, Tääksi Põhikooli õpetaja:
„Jälgin seda, mida söön, viimasel ajal järjest rohkem. Katsun võimalikult palju vaadata, et toit oleks tasakaalus. Mul on aed, kus enda tarbeks köögivilju kasvatan. Et liikumist oleks, käin rahvatantsurühmas tantsimas. Minu uusim harrastus on kepikõnd. Esialgu külarahvas naeris, kui hakkasime sõbrannaga kahekesi kepikõndi tegema. Nüüd on nad juba harjunud. Kes vastu tulevad, tervitavad ja teevad juttu, isegi kiidavad. Pärast meie tehtud algust läksid ka teised julgemaks. Nüüd on külas päris palju kepikõnniga tegelejaid – see ei ole enam uus ja imestamist väärt asi. Maal on ju mõnus käia.
Aga ega ma kõiges ideaalne ole, midagi peab viga ka olema. Minu kõige suuremad patud on kohvijoomine ja šokolaadisöömine.
Toitumisest tähtsamaks pean õues liikumist ja aias töötamist, sest siis saavad tuge kõik meeled. Head energiat annavad soojad suhted sõprade ja kolleegidega. Arvan, et just sealt tuleb minu hea tervis. Olen kogu elu jooksul olnud vaid ühe korra sinisel lehel – tahtsin teada, mis tunne see on, ja võtsin lehe köha pärast.”

Pühad sinus eneses

See oli 1950. aastate keskel, kui ma kevade- või lihavõtte või ülestõusmis- või munadepühade eel, nagu neid tollal ja nüüdki kutsutakse, hommikul esimese asjana postkasti juurde tõttasin. Sest oodata oli vanaema pühadekaarti. Need olid rõõmsalt kire­vad, värviliste munade, jäneste ja imearmsate tibudega, kolme lõvi­ga postmargidki tagaküljel alles. Hoopis teistsugused kui minu toona­sed mustvalgete piltidega juturaamatud. Esialgse teksti oli vanaema kustutuskummiga maha nühkinud, et oma parimad soovid asemele kirjutada.
Kui kaart käes, ootas ees teine põnev tegevus, munade mähkimine sibulakoortesse ja mõistatamine, mida munakoorele joonistunud hele- ja tumekuldsed mustrid tähendada võiksid. Lapse silm leidis sealt muinasjutulosse, lilli ja liblikaid, mida iganes. Ja alati oli natuke kahju, kui lauda ehtinud munavaagnast ainult koorekuhil järele jäi. Kahju oli ka martsipaniloomakestest, kes sama iseenesestmõistetavalt nagu munad ja pajuurvad minu lapsepõlvepühade juurde kuulusid. Hea oli ainult see, et nende ärasöömisega sai viivi­tada. Üksnes roosade võiroosidega poe­torti, mis meie peres pashat asendas, polnud põhjust taga nutta.
Hiljem ülestõusmispüha tähistamise traditsioon aegamisi hääbus, kuigi mune sai ikka värvitud. See oli paratamatu, sest riik oli pühadesõnumi taunimisväärseks kuulutanud, aga ainult välise vormi najal ei saa midagi kuigi kaua elus hoida.
Taasiseseisvunud Eestis saime nii jõulu- kui ka ülestõusmispühad tagasi. Suur reede on kalendris punane päev. Aga sellele päevale sisu andmine näib olevat sama raske kui varem. Tekib isegi veel suurem vastuolu kui nõukaajal. Siis mindi suurel reedel tööle nagu ikka, nüüd hakatakse juba neljapäeva õhtupoolikul „pidu panema” – kolm vaba päeva ootavad ju ees.
Ei pea ilmtingimata tõsiusklik olema, et võtta endale aastas kas või üks iseenesega olemise ja järele­mõtlemise päev. Miks ei võiks see päev olla just suur reede, kus pole vaja tööle minna, lapsi kooli saata, ammugi mitte külalisi vastu võtta või suurpuhastust korraldada – need asjad lihtsalt ei sobi päeva, mil vanarahva ütlust mööda ei pidavat isegi rohi kasvama. Suurel reedel võib mõelda ka valusatele asjadele, nii nendele, mis olnud, kui ka neile, mis tulekul. Loobuda iseendale valetamast, nagu oleks võimalik elada täiesti kannatustevaba elu. Sellel on suur vabastav mõju.
Miks mitte võtta aega pere ja laste jaoks, minna koos loodusesse kevade märke otsima või kontserdile. Laupäeval on aega kodukaunistamiseks ja pühadetoitude valmistamiseks küll ja küll, peolaud kaetakse ju alles pühapäeva hommikul. On palju viise, kuidas muuta see päev lastele sama meeldejäävaks nagu jõuluõhtu või sünnipäev ja koos nendega elu üle rõõmu tunda.
On omamoodi tore, et lihavõttepühad, kevadpühad, ülestõusmispühad või munapühad – kuidas kellelegi meeldib – nii kodused ja perekondlikud on. Et asutustel pole tavaks saanud pidada sel puhul aktusi või korraldada üüratuid pidusid. Need on pühad sinus eneses, just niisugused, nagu sa need iseenese jaoks oled lahti mõelnud.

Sirje Tohver

Ministeeriumis

18. märtsil osales minister Tõnis Lukas Rõngu Keskkoolis peetud Forseliuse Seltsi hariduspäeval „Ühtlusgümnaasium maal”. 18. märtsil toimus Räpina Aian­duskooli nõukogu, juhtkonna ja HTM-i esindajate ühine nõupidamine. 19. märtsil osales minister Lukas Tallinnas Eesti Haridustöötajate Liidu volikogu istungil. 20. märtsil võttis minister Lukas osa valitsuse istungist. Samal päeval kohtus minister veel Rektorite Nõukoguga.

Sõnumid

Pedofiilia ohustab lapsi

Soov eesti keelt õppida sõltub õpetajast

c   

Mõte

Kahtlemata on meid ümbritsev tegelikkus juba olemuslikult vägivaldne mehhanism. Kõik, mis toimub, toimub ju tänu vägivallale.

Isegi sõna „vägivald” valgele paberile kirjutades teostame just sedasama vägivalda – vägivalda nii paberi suh-tes, millele tekitame jälgitava jälje, kui ka kirjutava pliiatsi/pastaka suhtes, millelt me jälje tekitamiseks vajaliku olluse ju vägivaldselt, survet avaldades eemaldame. Loomulikult on see, mida me ni­metame vägivallaks, ka n-ö läbinisti metafüüsilisele „olemise” kategooriale tunnuslik – olemine on kahtlemata vägivalla rakendamine mitteolemise resp. olematuse suhtes. Teisisõnu. Mitteolemise/olematuse täitmine olemi­sega on vaieldamatult vägivaldne žest.
Ent aitab juba sellest pretensioonikast targutamisest! Tänase Eesti Vabariigi vägivallavõrgustik ei vaja filosofeerimist, vaid leevendamist.

Vägivald on vana asi
Niisiis – räägime vägivallast lihtsamalt, inimlikumalt. Sest peale oleviku on vägivallal ju ka minevik ja tulevik. Kõige inimlikumalt on see tõsiasi sõnastatud vist küll vana testamendi Koguja raamatus: „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.”
Nii see paraku on – kas see meile meeldib või mitte. Ei ole meilgi tihtilugu mälestust endisist asjust. Nii on see ka koolivägivallaga, mis praegu eestlaste jaoks nii oluliseks on saanud. Seda tunnistab eelkõige eesti kirjandus oma kõige klassikalisemates tekstides. Kas on meil aga neist korralikku mälestust?
Meenutagem siinkohal Oskar Lutsu surematut „Kevadet”. Kas pole siis Jorh Aadniel Kiir kõige klassikalisem koolivägivalla ohver? Meenutagem, kuidas ta nööpsaabastel öösel nööbid ära lõigatakse! Meenutagem, kuidas Toots pohmellis Kiire alasti külma sauna külmetama jätab!

Arnogi võttis kaika ja virutas...
Meenutagem ka massikaklust kihelkonnakooli eesti poiste ja ratsapiitsadega relvastatud saksa noorhärrade vahel! See oli tõeliselt rahvuslik lahing, milles isegi Arno Tali vägivaldseks muutus ja ühele oma saksa soost eakaaslasele kaikaga vastu pead virutas: „Kui ta nägi, et Tõnisson mitmest vaenlasest ümber piirati ja üks talle parajasti tugevat hoopi pähe tahtis lüüa, võttis ta, ilma et isegi oleks teadnud, mis ta teeb, aia äärest kaika ja lõi Tõnissoni tigedamale vastasele pähe, kusjuures ta ise silmad kinni pigistas.” Füüsilist vägivalda rakendab luulemeelne Tali ka oma eestlasest koolivenna suhtes: „Järsku haaras Arno Kuslapi käsivarrest kinni ja pigistas nii kõvasti, et teine valu käes küüru kiskus.”
Ent sellega Paunvere koolivägivald ei piirdu. Luts paneb kunagises kihelkonnakoolis tulirelvagi paukuma! Tulevane mõisavalitseja Joosep Toots võtab kooli kaasa „müristaja”, viinalembese kellamehe Lible korraldatud „loteriil” võidetud püstoli, millel kahetsustväärivalt puuduvad aga Tamasseri rauad. Sellele vaatamata võtab Joosep tulirelva koolis kasutusele: „Ta sidus püstoli sauna akna alla kase külge kinni, pani pika nööri päästiku külge, tuli ise teiste juurde ja tõmbas siis. Käis pauk. Sauna aken lendas klirisedes puruks. Ja varsti tuli läbi katkise aknaruudu määratu suur rusikas nähtavale. Üks hääl karjus saunast: „Te kuradi hinged!
Te tapate inimesi!””
Tootsi koolitulistamisest õnneks eluga pääsenud kirikumõisa rentnik võtab kasutusele psüühilise vägivalla ja käratab poisile: „Kuule, sina, inimeseloom, oled ikka sündinud loll.” Pedagoogidest kasutab köster aga juba otsest füüsilist vägivalda – ta rebib Joosepilt juuksesalke otsekui lehti ja oksi saja-aastaselt tammepuult! Muidugi ei saa ei kirikumõisa rentniku ega köstri reageeringut heaks kiita, ent olgem ausad – samavõrra taunitav on ka Tootsi läbi viidud koolitulistamine.

USA on kõige vägivaldsem
Ent kõnesoleval Paunvere-juhtumil on veel üks oluline nüanss – seos Ameerika Ühendriikidega. On ju Joosep Toots hingelt „valge” ameeriklane, potentsiaalne kolonisaator, kes igati püüab matkida vägivalda USA põlisrahva indiaanlaste („punanahkade”!) vastu ja kes püstoliomanikuna alatasa kordab oma koolivendadele: „Mis mul viga minna ja punanahkasid maha plõksutada.” Oli ju tema suur eeskuju Kentuki Lõvi, kes „kaheteistkümne punanaha vastu võitles üksipäini”! Nii lihtne see oli ja on vist praegugi. Ka Iraagis. Hiroshimast ja Nagasakist rääkimata.
Teisisõnu. Meid ümbritseva tegelikkuse vägivaldsuses on kõige vägivaldsem vist ikkagi USA.

Kirjad

Ole nüüdisaegne!
Eesti Haridusjuhtide aastakonverents korraldati tänavugi Pärnu Strand spaa- ja konverentsihotellis. Aastast kokkuvõtteid tegema kogunes 420 koolijuhti ja lasteaiajuhatajat.
Kahe päeva jooksul käisid konverentsilt läbi eilsed ja tänased ministrid, Tõnis Lukas, Peeter Kreitzberg ja Tarmo Loodus, koolitusguru Peep Vain, ajakirjandusspetsialist Aavo Kokk, psühhiaater Jüri Ennet ja veel teisi.
Mida kuulsime ja mis kõlama jäi?
Peep Vain jaotab inimese elu viieks etapiks. Täiseelik (0–22 a), varane täisiga (17–45), keskiga (40–65), hiline täisiga (60–85) ja väga hiline täisiga (85...). Koolitaja rääkis kõik eluetapid üksipulgi lahti. Seda täiendas Jüri Ennet, kes psühhiaatrina pühendas oma ettekande juhi ja alluvate omavahelistele suhetele, rõhutades üksteise mõistmise tähtsust. Ta tõi näiteks, et kui koer veab oma rihma ümber puu, tuleb talle see ring järele teha. Ei tea – minul on küll õnnestunud oma koer nii välja õpetada, et ta tuleb ise ümber puu tagasi.
Ettekannete suunitlus oli lähendada haridusasutusi äriettevõtetele. Sellest johtuvalt kuulsime haridusinimestele nii mõndagi võõrastamapanevat.
Kuulutati, et elukutsel ei ole enam tähtsust. Seni oleme koolis pinguta­nud sellel nimel, et aidata noorel maast madalast leida eluala, mis talle rahuldust pakub ja võimaldab edaspidi teha tööd, millega teisedki rahule jäävad. Nüüd tõi Janek Mäggi kõigile eeskujuks, kuidas ta on olnud edukas juht nii Äripäevas, ühispangas, kindlustusettevõtetes kui isegi Eurovisioonis. Aavo Kokk on juhtinud hoiupanka, Eesti Ekspressi ja Päevalehte. Toonitati, et eluala vahetus rikastab inimest ja annab talle täiendavaid kogemusi. Koolijuhi kohale kandideerimiseks piisab seni veel küll (osaliselt) HTM-i seatud kvalifikatsiooninõuetest. Aga kuniks?
Kuulajate seas leidus peale minu veel konservatiive, kes leidsid, et kool vajab traditsioonide säilitamist, aga pidevas uuenemise-uuendamise protsessis pole neile kohta jäetud.
Pikaajaline armastatud erialal töötamine toob kaasa rahulolu tehtuga ning ühiskonna (laste ja nende vanemate) tunnustuse. Kas iga viie-kuue aasta tagune elukutse ja töökoha vahetamine ei too kaasa stressi kartusest, et sa ei tunne küllaldaselt uut eluala ega saa tööga tulemuslikult hakkama?
Koosolijatele rõhutati taas, et lapsel peab olema koolis hea. Hoopis jäi päevakorrast välja, mida teha selleks, et ka õpetajal koolis hea oleks.
Kuigi aastakoosolekul osalesid ka noored lasteaiajuhid, ei puudutanud otseselt nende eriala oma ettekandes ükski sõnavõtja. Isegi haridusminister unustas oma korralduste igapäevaseid elluviijaid tunnustada ja neile edaspidiseks jõudu soovida.
Palju räägiti trafaretsetel teemadel. Näiteks et tuleb luua tingimused huvitegevuseks, aga sellest vaikiti, et spordi- ja muud ringid on muudetud juba ammu äriettevõteteks.
Kokkuvõtteks tahan toonitada, et hariduse omandamine on olnud ja on ka edaspidi konservatiivne tegevus. Seal ei saa mood vahetuda nagu daamide tualettidel. Pidevalt suunda muutev kool võib kurvist välja sõita. Kui aga näiteks kogu maailma mehed hakkavad korraga punast lipsu kandma, ei muutu ju midagi.
Kuigi riigijuhid ei väsi rääkimast hariduse prioriteetsusest, ei tervitanud koolijuhtide üleriigilist konverentsi (isegi telegrammiga) ükski riigijuht ega pidanud asja kajastamisväärseks ükski telekanal.
Lõpuks leidsid kõik osalejad, et koolijuhid Toomas Kruusimägi ja Andres Laanemets aitasid konverentsil täpselt ajakavas püsida ning juhtisid aastakoosolekut kindla juhikäega.

Sven-Allan Sagris

Kui mina olin veel väikene mees

Väike Valve, tulevane majandusteadlane ja riigikogu liige oma suure venna Harriga. 


Koolilummus lõppes koos sõjaga

Kui mu vend Harri 1939. aastal kooli läks, avastasin, et see on äärmiselt huvitav uus maailm. Istusin ikka venna kõrval, kui ta õppetükke tegi, sain targemaks ja hakkasin ka kooli kippuma, just Laia tänava 18. algkooli, kus Harri käis.
See oli tore vanalinna maja, kinnise hooviga, räägiti, et seal kummitab. Kooli sai kas Tornide väljakult läbi kitsa värava või Laialt tänavalt. Kõik see oli nii põnev, aga mina olin alles
seitsmeaastane, kooli võeti tollal kaheksaselt. Vanemad käisid küll nurumas, aga olid ka minu kaasa võtnud ja mina olin õnnetuseks hästi väikest kasvu. Ema ütles alati, et sa, tüdruk, jonnid nii palju, et ei kasvagi suuremaks.
Laiale tänavale mind niisiis ei võetud, aga õnneks leidsid vanemad Koplist ühe kooli, kus oldi nõus võtma. Minu esimene õpetaja Veske oli hell ja hoolitsev, oleksin nagu ühest kodust teise läinud. Aga nii kui 1. klassi läbi sain, kolisin Harri juurde üle.
Kõik koolid olid siis veel segakoolid ja minu meelest olid just 18. algkoolis poistel ja tüdrukutel väga toredad suhted, vahetundides mängisime koos, poisid tegid kolli. Muusikaõpetaja Bür­ger, tõeline proua, mängis nii hästi klaverit, Bachi ja Beethovenit, et mina otsustasin ka seda pilli tema juures kodus Pikal tänaval õppima hakata. Oli Saksa aeg, õpetaja juures kodus nii külm, et mängida sai ainult kinnastes. Muidugi ei tulnud sellest niimoodi midagi välja.
Ilus elu lõppes juba 1944. aasta veebruaris, kui koolid märtsipommitamise eel kinni pandi. Mind saadeti koguni Vääna vanaema juurde. Kui ma sügisel linna tagasi jõudsin, ei olnud 18. kooli enam olemaski. Vähe sellest, kõik koolid olid tehtud kas tüdrukute või poiste koolideks. Meie klassi tüdrukud kolisid Pühavaimu, siis Säde tänava 7. kooli. Vaheajal polnud seal õieti kuskil olla, mängimisest rääkimata. Kohe 5. klassis hakati õpetama Nõukogude Liidu konstitutsiooni. Direktoriks oli pandud üks pisike Venemaa eestlane, mees, kellele meeldis väga tüdrukute juurde pinki istuda, justkui uurida, kas saame ikka õigesti aru, mida see konstitutsioon meile andnud on.
See oli sootuks teine maailm, õppimise isugi kadus ära. Kui helge oli üks, kui sünge teine kool.

Valve Kirsipuu






 

Koolijuht ei ole kordnik

Minister Tõnis Lukas andis Pärnus haridusjuhtide konverentsil lubaduse, et tuleb peatselt välja seadusandliku initsiatiiviga. Selle järgi tekiks kohalikel omavalitsustel võimalus anda koolijuhtidele kohtuvälise menetleja staatus.

Direktorid saaksid siis kohapeal ise, ilma politsei abita otsustada, kas määrata korda rikkunud õpilasele või mõnele teisele kooli territooriumil viibivale korrarikkujale suuline hoiatus või koguni rahatrahv.
Et koolides ja koolide lähistel toimuvad aeg-ajalt korrarikkumised, et suitsetavate õpilaste hulk suureneb ning mõne õpilase käitumine on ammu väljunud lubatud piiridest, on teada faktid, millest ajakirjanduse vahendusel ikka ja jälle lugeda saame. Samuti on üldteada, et tegemist ei ole enam üksikjuhtumitega, pigem peame sel puhul kõnelema süvenevast tendentsist. Sellest ilmselt ka ministri soov oma haldusalas kord majja lüüa.
Nõustun ministriga, et avalikkuse ette toodud fakte koolikiusamisest ja korrarikkumistest ei saa pidada normaalseks. Süüdlased peaksid saama õiglase karistuse. Kuid kas koolijuht on ikka kõige õigem karistust määrama? Või kas trahviga on üldse võimalik olukorda paremuse suunas muuta?

Riik on ise süüdi
Ülekäte läinud last kasvatab sageli varahommikust hilisõhtuni toidu ja igapäevase elementaarse toimetuleku nimel rabelev pika tööpäevaga üksikvanem. Trahv teeks selle pere olukorra veel hullemaks. Ema/isa peaks veel rohkem töötama ja tulemus oleks loodetule vastupidine. Pigem peaks riik „trahvima” iseennast, leidma eelarvest raha, millega saab aidata kasvatusraskustega laste peresid, kasvamisraskustega lapsi ja nende vanemaid.
Kindlasti oleks direktori kohtuväliseks menetlejaks nimetamine kõige kiirem moodus trahvida üleastunuid, hirmutada potentsiaalseid korrarikkujaid. Kuid kas ka kõige efektiivsem?

Tšekivihik kasvatab rahakotti
Kui eesmärk on riigi või omavalitsu­se eelarvesse laekuva trahviraha hüp­peline kasvatamine, siis annab direktori võrdsustamine kordnikuga kindlasti parima tulemuse. Jõuab ju suurem osa koolis või selle lähistel toimunud korrarikkumisi otsapidi direktorini ning kui koolijuhil on (trahvi)tšekivihik käepärast, on lisaraha eelarvesse kiire tulema.
Kaaluda võiks veel ka kunagi maksuametis rakendatud tulemustasu viimist koolidesse. Maksuametis sõltus tulemustasu suurus ametniku poolt mingi aja jooksul välja antud maksuotsuste hulgast. See, et mitmed otsused hiljem tühistada tuli, ei mänginud enam olulist rolli.
Ühesõnaga, mida rohkem trahve direktor valla- või linnaeelarvesse „toob”, seda rohkem preemiat võiks ta saada... Stopp! Siinkohal ei tahaks selle mõttega edasi mängida.

Pingeid saab ennetada
Enamasti ei ole lärmamine, ropendamine, suitsetamine, kaasõpilaste ja ka õpetajate kiusamine lapse või noore teadlik käitumine. Need on märgid sellest, et nooruk ei tule iseenda ja ümbritsevaga enam toime. Erinevalt täiskasvanutest, kes suudavad – tõsi, ka mitte alati – enda tundeid talitseda ning endasse kogunenud stressiga toime tulla. Noorukid seda tihti ei suuda. Nendesse kogunenud pinged saavad väljundi, mis panevad täiskasvanuid õlgu kehitama või tekitavad kihu karme karistusi määrata.
Selle asemel, et tormata eksinut karistama või trahvima, peaksid õpetajad ja direktorid koolis ning lapsevanemad kodus märkama lastes ja noortes kogunema hakkavaid pingeid ning püüdma neid ennetada. Seda saab aga edukalt teha vaid kooli ja kodu koostöös. Kool peab usaldama ja toetama kodu püüdlusi, kodu aga olema avatud koostööks õpetajate ja kooli juhtkonnaga. Üheskoos leitakse lahendus, mis on iga lapse jaoks parim, nii et tule tagajärgi klaarida ega karistusi-trahve määrata.

Võtkem võistlemist vähemaks
Vaat et väljakannatamatuks muutunud olukorras oleks lahendus haridussüsteemi paradigma muutmine. Me ei peaks sundima lapsi ja noori üksteise ja iseendaga pidevalt võistlema. Eesmärk ei peaks olema hindamine igal võimalikul ja võimatul moel ning nende hinnete põhjal õpilaste või koolide edetabelite koostamine. Koolis ei ole peamine riikliku õppekava täitmine, vaid õpilase areng.
Haridusministri eesmärk peaks direktoritele trahvimisvolituste andmise asemel olema koolides sellise keskkonna loomine, mis iga lapse arengut soodustaks. Koolides napib inimlikkust, soodustada tuleb iseseisvat mõtlemisvõimet ning loomingulisust. Õppimine peaks olema rõõm, kuid paraku kipub olema kool nii õpilasvaenulik, et paljud ei taha seal üldse käia.
Õnneks on minister taas käivitanud õppekavaarenduse ning see lubab
lapsevanematel, aga ka direktoritel vaadata tulevikku palju lootusrikkamalt kui teadmine, et trahv „normist” kõrvale kaldumise eest on kiire tulema.

Kohtuvälise menetleja staatuse andmine koolidirektoritele tuleneb igapäevavajadustest. Julgen isegi arvata, et arvestades meedia kõrgendatud huvi õpilaste huvide kaitsel – kusjuures sageli ei tehta vahet, mis huvisid õieti kaitstak-se –, on see õigus hädavajalik.

Kaheksakümnendate lõpus oli paljudel koolidirektoritel õigus trahvida koolikohustust mittetäitnud õpilase vanemaid, seda võimalust kasutati aktiivselt. Kuna inimesed on väga erinevad, erinesid ka tulemused: mõnele mõjus, mõnele mitte.
Nii ehk teisiti, see oli siis ja tundub, et oleks nüüdki eelkõige tagajärgede leevendamine. Vaevalt suudab koolitöötajale seadusega antud õigus oma kooli õues kurikaelasid korrale kutsuda mõjutada noorte hulgas levinud füüsilist ja verbaalset vägivalda. Tegemist on olukorraga, kus kraan tilgub, aga meie püüame meeleheitlikult remontida vett.

Eduelamusi on vähe
Üpris suure osa sellest katkisest kraanist moodustab meie koolides kehtiv õppekava, mis käib osale õpilastest selgelt üle jõu. On ammu teada, et kestev eduelamus tekitab inimeses frustratsiooni, mis väljendub igaühel omamoodi. Kes sulgub endasse, kes hakkab puuduma, kes muutub agressiivseks. Siit edasi mõeldes jõuame koolivägivalla põhjusteni.
Tunneme muret, miks järjest vähem koolilõpetajaid valib kõrgkoolis tehnilisi erialasid. Mida siin imestada, kui juba 6.–7. klassis surmatakse kehtiva õppekava tõttu osa õpilaste igasugune huvi matemaatika vastu.

Abivajajaid liiga palju
Statistika näitab, et eriti suured kannatajad on poisid. Tüdrukud on oma loomult kohusetundlikumad ja püüdlikumad, aga kahjuks näitab viimastel aastatel alaealiste komisjonides arutatud pahategude statistika tüdrukute osatähtsuse suurenemist.
Viimaste aastate üldhariduskoolide temaatiline järelevalve on keskendunud õpiabi süsteemide toimimisele. Saare maakonna koolide kiituseks pean ütlema, et nad teevad suuri ja tänuväärseid pingutusi, et õpilasi järje peale aidata. Aga jälle on tegemist tagajärgede likvideerimisega, sest kui kümned inimesed peavad täitma tavaklasside tavatundides tavalistel lastel tekkinud lünkasid, tekib küsimus, miks ikkagi ei saa nii paljud õpilased lisaabita hakkama.

Õppekaval on siiski oluline roll
Olen kaugel arvamusest, et kõikide hädade ainuke põhjus on õppekava, aga kindlasti on jõukohasel õppekaval siin suur roll.
Lõpetuseks tahan avaldada tunnustust neile Eesti tublidele õpetajatele, kes on suutnud ja suudavad ka edaspidi panna oma õpilasi vaimustuma koolitarkusest. Need inimesed ei vaja lisakaitset verbaalse ega ka füüsilise vägivalla vastu, sest nende igapäevategevus on neile parim kaitse.
Lugupeetud haridusministrile aga soovin edu, et riigile juba kümneid miljoneid maksma läinud õpilassõbralik õppekava ükskord valmis saaks.

Raha nii vähe, et kannatus katkeb

Olen gümnaasiumi raamatukoguhoidja. Juba kümme aastat. Mulle meeldib see töö. Kõik oleks nagu tore, aga… Kümme aastat tagasi määrati minu kuupalgaks 2650 kr, praeguseks on põhipalk 4500 kr.

Lisatasu ringide juhendamisest tuleb nii palju, et kokku saan vaevalt 5000 krooni kätte. Tõsi, kuidagi on palk ju kümne aastaga 1850 krooni võrra kerkinud, kuid seda on kergitatud nii vähe kui võimalik, et „mitte jääda jalgu miinimumpalgalistele”.

Terves riigis ühtemoodi
Selline olukord valitseb kooliraamatukogudes kogu Eestis. Seni on olnud nii, et kui tõsteti haridustöötajate palku, kuulusid raamatukogutöötajad kultuuritöötajate hulka, kui otsustati tõsta aga kultuuritöötajate palka, olime järsku hoopis haridustöötajad. Ja meie kui raamatukogutöötajad ei kuulunudki kuhugi.
Maakonna kooliraamatukogude sektsiooni esinaisena pöördusin korduvalt abi ja nõu saamiseks koolijuhi ja kohaliku omavalitsuse poole, aga nemad laiutasid käsi ja „ei ole ette nähtud” käis nendega sõbralikult kaasas. Tänaseks tean, et kooliraamatukogutöötajad kuuluvad haridustöötajate ridadesse, kuid ka seekord unustati palkade korrigeerimisel meid
ära – raha ei jätkunud!

Töö nagu teisedki
Rõõm on lugeda lehelugusid sellest, kuidas koolidirektor taotleb õpetajatele nende tehtud töö eest väärikat palka. Ja õigusega, sest õpetaja töö on raske. Miks ei näe aga asutusejuhid kooliraamatukoguhoidja panust? Kui paljud direktorid käivad aasta jooksul üldse raamatukogus ja tunnevad huvi meie igapäevase töö vastu? Ilma kooliraamatukoguhoidja abita ei saa keegi hakkama, sest tema tellib ja jagab koolile kogu vajaliku õppematerjali.
Pean häbiväärseks, et omavalitsused ei suuda oma piirkonna kooliraamatukoguhoidjatele tagada võrdset palka. Kahju on inimestest, kes jäävad selles ebavõrdsuses kõige suuremateks kannatajateks. Ka nemad peavad jaksama poest toitu osta ning bussi ja autoga sõita. Ka nemad peavad tööle minema korralikes rõivastes, sest koolis on nad täiskasvanutena eeskujuks sadadele lastele.

Lootus jääb
Miks ma halan ja nutan? Miks ei otsi mujalt muud tööd? Ma ei taha mujale minna! Mulle meeldib koht, kus ma elan, mulle meeldib minu töö. Puudu on ainult meie elukallidust arvestav inimväärne palk. Ja kui läheksingi ära, tahaksin väga näha inimest, kes on nõus sama palga eest raamatukogus tööd tegema. Kas palka tõstetakse alles siis, kui enam keegi pole nõus sellise palga eest tööd tegema? Kust siis need summad võetakse?!
Viimase piisa kannatustekarikasse lisasid raamatukogutöötajatest kol­leegid, kes nördinult teatasid, et pärast veebruari palgapäeva pole kellelgi palka tõstetud. Järgmisest palgapäevast on lubatud 10% palgatõus (450 kr). Otsustasime üldsust ühiselt teavitada, et ka raamatukoguhoidjad on inimesed, kes väärivad rohkem tähelepanu ja töö eest rohkem palka.
Me ei üritagi välja kuulutada streiki, vaid usume ikka veel, et keegi kuskil mõistab ja võtab muret kuulda.

Enam ei pane mind imestama mu töös mitu korda esinenud olukord, mil helistan kommentaari saamiseks kooli, aga enne kui jõuan kõne põhjust selgitada, küsitakse, mis nüüd viga on ja milles on probleem.

Ühel hommikul potsatas minu postkasti e-kiri pedagoogilt. Ta saatis mulle tutvumiseks meediakoolituse reklaami ja esitas küsimuse, kas ta peaks seal osalema.
Hakkasin kirja sisuga huviga tutvuma. Koolituse pealkiri oli „Lahing meediaga – kuidas ellu jääda?”. Tutvustuses oli kasutatud sõnu ja fraase, nagu „sala­relv”, „ajakirjanik kui meediatööstuse sõdur”, „milline „rohi” aitab rünnaku vastu”, „kuidas end kaitsta” ja „millal tormata lahingusse”.
Minu jaoks oli koolituse kirjeldus väga hea näide sellest, kuidas kujundatakse inimeste arvamust meediast või eeldatakse, et just selline see ongi – toimub lahing, kus võitleme ellujäämise eest.

Järeldus põhinegu faktidel
Ükskord sain kooli juhtkonnalt loa nende toreda ja täiesti konfliktivaba sündmuse pildistamiseks alles siis, kui olin korduvalt selgelt ja aeglaselt öelnud: „Ma ei taha teile halba!” Foto tuli suurepärane ja kooli juhtkond oli hiljem selle avaldamise üle väga rõõmus.
Paratamatult tunnen oma tööd tehes, et nii mõneski koolis oleks nagu stendi peale kõigile meeldetuletuseks kirjutatud „ajakirjanik = probleem”.
Seda kurvem on, et koolirahval ei aidanud meediast tõepärasemat arusaama kujundada 29. veebruari Õpe-tajate Lehes ilmunud lugu „Meedia rikub, ei riku koolirahu”, autor Virve Liivanõmm, ja meediateemaline küsitlus selle kõrval.
Esiteks eksib kajastus hea ajakirjanduse väga olulise nõude vastu. Lehe­külg ei olnud nimelt objektiivne. Meedia kohta oli toodud välja süüdistavaid väiteid ja oletusi, kuid sõna ei saanud ükski ajakirjanik ega meediaspetsialist, kes oleks osanud süüdistus­tele vastata ja aidanud selgitada, kuidas meedia toimib.
Ka pildiallkirjas olnud allikaviiteta laused („Ajakirjandus taotleb kasumit ning pakub intriigi, kajastades probleeme ühekülgselt ja pinnapealselt. Seetõttu ei teki ka sisulisi avalikke diskussioone ühiskonnale olulistes küsimustes”) jätavad mulje, et tegemist on sama tõsikindla faktiga nagu see, et maakera on ümmargune.
Samamoodi esitatakse loo alguses tõsiasjana väidet, et „kooliasjus on mee­dia kreenis, otsib ainult halba”, millele kirjutaja on omalt poolt lisanud, et „seda lauset kuuleb üha tihedamini”. Tekib küsimus, kas selle väite tõestuseks on statistikat. Kui ei, siis peab olema allikaviide.
Olen maakonnalehes koolielu teemadel peaaegu kaks aastat järjepidevalt kirjutanud. Need väited on hinnang ka minu tööle. Ma ei taha, et koolipere võtaks kõiki neid arvamusi faktidena.
Viljandi maavanem Kalle Küttis väitis Õpetajate Lehe loos, et Eesti ajakirjanduses on kombeks rõhutada seda, mida ajakirjanik oluliseks peab. Samas tõdes ta, et ajakirjanikku süüdistada ei saa, sest esindatakse kasumit taotlevat ettevõtet ja loos peab olema intriigi.

Aru peavad saama kõik lugejad
Esiteks ei rõhuta professionaalne ajakirjanik seda, mida tema isiklikult oluliseks peab. Ta lähtub uudisväärtuse seitsmest kriteeriumist: värskus, mõjukus, aktuaalsus, ebatavalisus, konfliktsus, lähedus, prominentsus. Just neist lähtume lugusid kirjutades ja teemasid valides. Me ei loetle neid kogu aega toimetuse koosolekul üles, kuid oleme need omaks võtnud ja tunneme nende põhjal uudise ära.
Küsite, kui palju on professionaalseid ajakirjanikke. Jah, paljud kirjutajad pole seda eriala ülikoolis õppinud, kuid iga päev selles valdkonnas töötades on võimalik saada väga asjatundlikuks infotöötlejaks. See tähendab, et teeme inimestele info „söödavaks”. Kui kirjutan lugu olulisel, aga keerulisel teemal, hoian kogu aeg silme ees abiturienti, koristajat, firmajuhti, töötut, pensionäri, müüjat, ametnikku, arsti ja paljusid teisi, kes loevad kohalikku lehte ja loodavad leida arusaadavalt esitatud teavet. Kõik nad peavad saama aru loo mõttest ja infost. Ma ei vali loo rõhuasetusi lähtuvalt endast, vaid lugejatest. Näiteks koolielu lehekülg ei ole mõeldud Järva Teatajas ainult õpetajatele, ka lapsevanemad ja õpilased peaksid leidma sealt enda jaoks olulist.
Hiljuti kirjutasin koolide uuest rahastamissüsteemist. Seda teemat on raske kajastada arusaadavalt ja samas nii lühidalt, et see ära ei tüütaks. Kas võtta mudeli kirjeldus ministeeriumi kodulehelt ja panna lehte? See oleks kõige täpsem info, aga kes seda siis loeks? Ehk mõni koolijuht, aga väga paljud jätaksid selle sinnapaika. Kuna leheruumi ei ole lõputult, ei saanud kajastada mõju kõigile Järvamaa koolidele. Loole tuleb leida fookus. Teemat uurides selgus, et esimesena võivad löögi alla sattuda maagümnaasiumid ja nendele võib see tähendada suurimat muutust lähiaastatel. Sellest kirjutasingi (ehk lähtusin kriteeriumist „mõjukus” – võimalik suurim mõju ja tagajärg Järvamaa koolivõrgule; teiseks puudutab see paljusid lapsevanemaid ja lapsi). Nii see töö käibki.

Kohalik meedia kirjutab head
Mina olen viimase paari kuu jooksul kirjutanud kaks artiklit, mis võiks ühele koolile halba varju heita. Samas on mul järg kadunud nende lugude kohta, kus olen kirjutanud õpilaste saavutustest, näitustest, õppepäevadest ja üritustest. Miks koolirahvas neid lugusid ei märka?
Ajakirjanikud on harjunud, et ühiskonna probleeme pannakse meedia süüks. Kuulsin jaanuaris Haridus­foo­rumil ettekannet, kus koolijuht teatas: meedia võiks hakata õpetajate tööd positiivsemalt kajastama. Tema meelest ei ole vaja rääkida, kui raske on koolis, kui väike on palk, kui pikad on tööpäevad, sest nii hirmutame noored õpetajad ära ja nad ei tulegi kooli.
Minu jaoks oli see kummaline mõte, sest palju saavutatakse just tänu ühiskondlikule survele ja seal levivale meelsusele. Seda aga aitab väga efektiivselt tekitada pidev meediakajastus. Raske on nõuda märkimisväärset palgatõusu, kui valdav osa elanikkonnast ei pea seda teemat probleemiks ja arvab teemat valdamata, et õpetajad saavad täiesti normaalset tasu.

Haarake ise ohjad
Ülikoolis ajakirjandust õppides pidime kirjutama uudiseid etteantud teemal. Kui järg oli jõudnud hariduse ja koolini, saatis õppejõud, Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits meid teele sõnadega, et koolid on ühed kinnisemad asutused ja sealt on väga raske infot saada.
Aga peaks olema vastupidi. Kuidas saada meediakajastust? Ärge oodake telefoni juures, millal ajakirjanik helistab ja küsib, mis teie koolis toimub. Olge ise aktiivsed.
Saatke ajakirjanikele kirju saabuvate oluliste sündmuste kohta või helistage neile. Tehke seda paar nädalat enne ürituse toimumist, et see vastaks kriteeriumile „värskus”. Vahel saadetakse toimetusse toredaid uudisnuppe, aga paraku üritustest, mis toimusid kaks nädalat või isegi kuu aega tagasi.
Asja päästab ka see, kui teil on hea koduleht. Ajakirjanikuna külastan ikka koolide lehti ja olen nendelt vahel ka huvitavaid sündmuseid üles korjanud.

Relvad võib maha visata
Soovitan määrata koolis pressiteadete saatmise kellelegi ülesandeks. Paide Gümnaasiumiga on Järva Teatajal hea koostöö just seetõttu, et seal on selline inimene olemas. Kõik nupud ei leia kajastust, kuid on kindel, et meediast käib selle kooli nimi läbi rohkem kui nendel, kes ootavad ajakirjaniku kõnet.
Ka Paide Ühisgümnaasium on meedias rohkem pildil ajast, mil neile tuli uus infojuht, kes saadab teateid. Suurematele kooli­sündmustele võib määrata ka õpilasest pressiesindaja.
Kui Paide koolid korraldasid ülemaakonnalist noorte infomessi, käisid toimetuses noored, kes tahtsid kohtuda ja rääkida messist. Kui valdavalt ühe kooli õpilastest koosnev meeskond korraldas ülemaakonnalist moesõud, võttis nende 10. klassi õpilasest pressiesindaja toimetuse reporteriga ühendust kuu aega varem, et arutada võimalikku meediakajastust.
Alati on võimalus kirjutada arvamuslugusid. Võtke endale eesmärgiks kirjutada õppeaasta jooksul kaks lugu haridusteemadel. Õpetaja ja juhtkond on ju maine oluline osa.
Kui tahate meedia kohta nõu küsida, kutsuge ajakirjanikke kooli, õpetajate konverentsile või koolijuhtide kokkusaamisele esinema. Või minge ise toimetusse külla. Võite avastada, et lahingut polegi vaja pidada, relvad võib maha visata, hakata rahulikult asja arutama ja plaane pidama.

Veronika Kalmus, meediateoreetik
Jagan Merili Nikkolo veendumust, et Eesti meedia ei ole kooli suhtes vaenulik. Meedia kui institutsioon on ühelt poolt liialt masinlik ja impersonaalne selleks, et mõne teise seadusliku institutsiooni suhtes süstemaatiliselt vaenulik olla: ajakirjandusel pole oma toimeloogika tõttu lihtsalt aega asja eest, teist taga „kauna kanda”. Teiselt poolt toimivad vähemalt mingilgi määral meedia eneseregulatsioonimehhanismid, mis välistavad pideva põhjendamatu kriitika, seda isegi meie mõnevõrra skisofreenilises avalikkuses, mida on nimetatud ka „ärapanemisühiskonnaks”.
Isikliku mulje põhjal võin öelda, et Eesti meedia on kooli suhtes küllaltki tähelepanelik, kajastades võrdlemisi aktiivselt nii koolide ja õpilastega seotud positiivseid sündmusi kui ka probleeme ja valukohti. Paraku jäävad negatiivsed lood ja ebameeldivad kogemused meediasuhtlusest asjaosalistele alati teravamalt meelde.
Võib-olla tundub meedia osale õpetajatest pigem vaenuliku kui sõbralikuna seetõttu, et Eesti ühiskond üldiselt on seadnud kooli pingeolukorda: siirdeühiskonnas langeb koolile väga suur vastutus noore põlvkonna kasvatamisel muutuvale sotsiaalsele keskkonnale vastavalt, vaja on kujundada sootuks uut tüüpi pädevusi, edetabelite kultuse tõttu seatakse paremusjärjekorda ka koole, õpilased ja õpetajad seisavad silmitsi uute võimaluste ja väljakutsete, aga ka riskidega jne. Ühiskond tunneb nõudlikku huvi, kuidas kool ootustele vastab ja väljakutsetega toime tuleb, meedia üritab ühiskonna huvi rahuldada, tekitades oma sekkumisega koolijuhtides ja õpetajates veelgi suuremat pinget. Kindlasti tuleks püüda sellest pingest meediasuhtluses vabaneda, anda võimalike probleemide korral ajakirjanikele üheselt mõistetavat ja ammendavat informatsiooni ning kasutada julgelt positiivse meediakajastuse saavutamise võtteid, mida kirjeldab oma artiklis ka Merili Nikkolo.

Jüri Orn, kasvatusteadlane
1936. a kirjutas Alfred Koort, et kooli, riigi ja ühiskonna pedagogiseerimisel ei näi olevat piire. Mitte ainult kooli ja kodu, vaid kogu ühiskonna kasvatusmõju hinnati väga kõrgelt. Ilmselt just tänu sellele sai veel okupatsiooni ajal rääkida Eesti-aegsest kasvatusest ja haridusest ning selle mõjudest. Saab see aga olla ideaal ja eeskuju tänaseks? Kas vajame jälle kasvatusriiki, riiki kasvatuse jaoks?
Kõik kasvatavad kõiki, kogukond kasvatab oma liikmeid, kogukonna liikmed kasvatavad teisi jne. Need on ideed nn funktsionaalsest kasvatusest, millega sai Saksamaal kuulsaks Ernst Krieck, kelle „Kasvatuse filosoofia” oli omal ajal populaarne ka Eestis. Selline ideestik oli aga natsionaalsotsialistliku pedagoogika ja kasvatuse riigi rajamise lähtekoht Saksamaal. Inimest pidi kasvatama kõik, millega ta elus kokku puutus: kogukond, kunst, muusika, meedia, kirik jne. Mõistagi pidid nad inimest „õigesti” kasvatama. Natsi-Saksamaa jõudis selle kasvatuskäsitusega välja totaalse kasvatuse, kasvatusriigi tekkeni. Tollastest dokumentaalfilmidest oleme näinud, et selle mõjud olid koletuslikud. Ka Nõukogude Liit oli kasvatusriik. Nüüd on küsimus selles, kas püüdleme kasvatusriigi poole või taotleme midagi muud? Missugusele püüdlusele viitab võitlus „õige” otsuse ümber, „punaprofessorite” süüdistamine ja muu selline?

Tiia Mikson, meediaõpetaja
Meie kooli üks õpilane uurib praegu, missugust infot on ilmunud Põltsamaa Ühisgümnaasiumi kohta linna- ja maakonnalehes. Võib-olla leiab ta viimase viie aasta kohta midagi negatiivset ka, ehkki ilma uurimata ei mäleta ma, et midagi tõsist oleks olnud.
Probleem polegi meedia halvas suhtumises kooli, vaid pigem kõiges muus, mis seal ilmub. Meedia võimendab ju kõike negatiivset, mitte ainult koolis juhtuvat. Andrus Veerpalu kiiruseületamisest kedrati mitu päeva. Pikalt on olnud juttu Räpina koolitulistamisest. Aga kas õpilased oskavad kõigesse kriitiliselt suhtuda – selles on küsimus. Kas nad märkavad, et Räpina juhtumi puhul pole tulistaja ise meedias sõna saanud, et info on olnud ühekülgne?
Noored ei taju, et meedia mõjutab neid: sõnaliselt, märgiliselt, käitumuslikult. Me oleme teinud oma koolis kolm aastat üleriigilist meediakonverentsi. Eelmisel aastal rääkisime seal reality show’st, mille üks tegelane sooritas hiljem enesetapu, sest tema kodukoha rahvas oli hakanud temasse saates osalemise pärast halvasti suhtuma. Meie õpilased kuulasid seda kõike, suu lahti. Nad polnud tulnud selle pealegi, et põneval teleformaadil võib olla ka negatiivne mõju? Kui õpilased ei tea, et meedia neid mõjutab, on meedia mõju eriti suur.
Õpilastele peaks kindlasti rääkima meedia mõjust, meediast kui manipuleerijast, negatiivse võimendajast, suhtumiste, hoiakute ja väärtuste kujundajast. Õpilasi peab õpetama meediast aru saama ja meediaga suhtlema. Kus ja kes? See kõik peaks olema selgelt õppekavas sees!

Ilmar Tomusk, Keeleinspektsiooni peadirektor
Keelealase koostöö arendamine Euroopa Liidu tasandil vajab kindlasti tunnustamist, ennekõike juhul, kui see tõesti aitab kaasa väikese kõnelejaskonnaga keelte arengule ja positsioonile Euroopa Liidus.
Arvestades tõsiasja, et Euroopa Liit on ennekõike majandusliit, on EL-i ühised poliitikad suunatud just sellega seotud valdkondade arengule. Seetõttu on EL-i mitmekeelsuspoliitikal ennekõike majandusarengut ning liidu õiguse liikmesriikides rakendamist toetav väljund. Selle kohta leiame viite Euroopa Komisjoni uuest mitmekeelsuse strateegiast (2005), kus on sõnaselgelt kirjas: „Komisjoni mitmekeelsuspoliitikal on kolm eesmärki: ergutada keeleõpet ja edendada ühiskonna keelelist mitmekesisust, edendada tugevat mitmekeelset majandust ja muuta Euroopa Liidu õigusaktid, menetlused ja teave kodanikele nende omas keeles kättesaadavaks.” Teadupärast nimetatakse just isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist Euroopa Liidu põhi­vabadusteks.
Lähtuvalt EL-i varasematest aluslepingutest ja Lissaboni lepingust, saab EL-i keelepoliitika valdkonnas võtta meetmeid liikmesriikide tegevuse toetamiseks, koordineerimiseks või täiendamiseks, kuid ühtseid reegleid liikmesriikide keelepoliitika kujundamiseks kehtestatud ei ole. Näib, et liikmesriigid ei näe selleks ka mingit vajadust, sest tõenäoliselt hakkaks EL-i ühtset keelepoliitikat kujundama suurriigid.
Vaadates aga, millised on Euroopa Komisjoni algatused, tuleb tõdeda, et paljudes valdkondades oleme oma keelepoliitikaga EL-i teistest riikidest sammu võrra ees. Enam kui kümme aastat on Eesti tegelnud süsteemselt vähemuste integratsiooniga, mitmetes „vanades” liikmesriikides hakatakse sellest rääkima alles praegu. 2002. aastal vastu võetud põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava seadis juba toona ülimalt euroopaliku eesmärgi: „Eesti kool seisab eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ja arengu eest, toetab Eestis elavate rahvusvähemuste kultuurilist identiteeti, Eestis elavate rahvaste vastastikust mõistmist ja koostööd ning arvestab Eesti suundumust integreeruda Euroopas.” Õppekava annab üldhariduskooli õpilastele võimaluse vähemalt kahte võõrkeelt õppida, kuid on koole, kus õpitakse rohkem võõrkeeli, nende hulgas Eestis elavate vähemuste keeli.
Haridus- ja teadusministeeriumis äsja valminud võõrkeelte strateegia üldeesmärkidest (visioon aastaks 2015) võime aga lugeda: valdav osa elanikkonnast on nii formaal- kui ka mitteformaalhariduse kaudu kaasatud võõrkeeleõppesse, emakeelele lisaks osatakse vähemalt kaht võõrkeelt; keeleõppevõimalused on mitmekesistunud, õpetatavate võõrkeelte valik on laienenud, formaalhariduses on inglise, saksa, prantsuse ja vene keelele lisaks võimalik õppida naabermaade ning Euroopa Liidu ametlikke keeli; hea võõrkeelteoskus on parandanud ühiskonna jätkusuutlikkust ja sidusust, vähendades erinevusi põlvkondade ning rahvuste ja piirkondade vahel; kasvanud on ühiskonnaliikmete ettevõtlikkus, sotsiaalne kapital ja
kultuuriline avatus ning võõrkeele­õppe tähtsus elukestvas õppes.
Õpiväljundite kohta on strateegias seatud järgmised eesmärgid: elanikkonna mitmekeelsus on laienenud ja põhikoolis on loodud võimalused esimese võõrkeele omandamiseks vähemalt B1-tasemel ja teise võõrkeele omandamiseks vähemalt A2+-tasemel; gümnaasiumis ja kutseõppeasutustes on loodud võimalused esimese võõrkeele omandamiseks vähemalt B2-tasemel ja teise võõrkeele omandamiseks vähemalt B1-tasemel; üldhariduskoolis ja kutseõppeasutuses on laienenud võimalused õppida ka kolmandat ja neljandat võõrkeelt; kõrgkoolides on loodud võimalused kahe võõrkeele õppimiseks; bakalaureuse õppekavad sisaldavad kohustusliku ainena võõrkeelt (vähemalt 4 AP); täiskasvanute võõrkeeleõppes on loodud võimalused võõrkeelteoskuse täiendamiseks ja arendamiseks.
Seega on paljud Euroopa Komisjoni jaoks aktuaalsed probleemid Eestis juba läbi vaieldud ning pikaajalised sihid seatud, nagu asekantsler Katri Raigi esinemise kokkuvõttest ka nähtub. Eestil tuleks tähelepanelikult jälgida Euroopa Komisjoni keelepoliitika algatusi ning teha meid huvitavates valdkondades koostööd, kuid see ei tohiks asendada Eesti iseseisvat keelepoliitikat. Esiteks on see üks meie suveräänsuse nurgakive, teiseks oleme probleemidele vaatamata olnud nii riigikeele kui ka võõrkeelte poliitika valdkonnas küllalt edukad.

Mart Rannut, Tallinna Ülikooli dotsent
Mitmekeelsus ning sellega tihti paaris käiv sõna mitmekultuurilisus (ehk multikultuursus) on mitmetähenduslik ning seetõttu ei ole siin ettevaatus liiast. Kuigi mitmekultuurilisteks peavad end nii Rootsi (nendel on ilmunud isegi teatmik „Mångkulturella Sverige”), Suurbritannia, Prantsusmaa ja Läti, tõlgendab iga riik seda sõna vägagi erinevalt. Sama pädeb
mitmekeelsuse puhul, mida näiteks Prantsusmaa tõlgendab kui inglise keele vastaste meetmete kogumit. Brüsseli eurokraatide arvamus mitmekeelsusest lähtub keelte mitmekesisusest olukorras, kus probleeme ei teki. See tähendab näiteks, et kui Venemaa tõstab häält meie keeleliste ümberkorralduste vastu (nt üleminek eestikeelsele gümnaasiumiõppele), siis Eesti mitmekultuuriliselt ei käitu.
Praegu on Euroopa Liidul keelepoliitilised aluspõhimõtted, millest olulisim on liikmesriikide suveräänsus keele- ja kultuuriküsimustes. Ettevaatlikult on Euroopa Liit oma kanda kinnitamas selles valdkonnas laiemalt, vältides otseseid poliitilisi küsimusi. Töö käib mitmes valdkonnas, alates võõrkeelte laiemast ning kvaliteetsemast õpetamisest kuni vähemuskeelte ning immigrantide keeleküsimusteni välja.
Praegused Euroopa Liidu programmid ja tegevussuunad ei ole keelte tegeliku mitmekesisuse tagamiseks tõhusad. Suurem mobiilsus ja keeleõpe toetab ennekõike inglise keelt ning vähemal määral ka teisi suuremaid keeli. Eestikeelsus on suurenenud põhiliselt siia õppima tulevate soomlaste kaudu, mõni teine keel on siin hoopis märkamata jäänud, kuigi maksumaksjad need programmid kinni maksavad. Sisuliselt on keeleküsimused kanaliseeritud keeleõppesse (nii vahendi kui ka eesmärgina), muud keelekorraldusmõõtmed alles ootavad Brüsselis avastamist.
Eesti seisukoht peaks olema, et mitmekeelne ühiskond on integreeritud ühiskond. Kõik meetmed, mis takistavad lõimimist, kahjustavad lõppkokkuvõttes ühiskonna mitmekeelsust tervikuna. Vaevalt peaks Eesti alaväärsuskompleksi tundma oma mitmekeelsuse pärast, sest siin oleme Euroopa tipus, küll aga ei saa lugeda mitmekeelseks ühiskonda, kus inimesed vähese keeleoskuse tõttu üksteisest aru ei saa.
Mitmekeelsus on mõttekas eesmärk, kui selle sisus on kokku lepitud. Selleks on tarvis oluliselt tugevdada Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat, mis võimaldaks resoluutselt tõrjuda mõningate maade sekkumist keeleküsimustesse, aluseks udused määratlused.
Samuti peaks Euroopa Komisjon pühenduma rohkem ebavõrdsusega seotud küsimustele keelepoliitikas, olgu selleks suurkeeltele orienteeritud majandustegevus, EL-i projektid, millest väikesed keeled tihtipeale välja jäetakse, kui ka Euroopa Komisjonis endas toimuv, kus (ühe EL-i keelepoliitika tippametniku sõnul) peetakse normaalseks, et „tõlget on vaja ainult Lõuna-Euroopa keelte kõnelejatele, muidu ei saa nemad aru, aga põhjaeurooplased on mitmekeelsed ja saavad ise hakkama”. Säh sulle mitmekeelsust!

Iga töö tuleb teha lõpuni

Kui vaadata mõnel kolmapäevaõhtul kella nelja ja poole üheksa vahel üle Rõuge Põhikooli poiste tööõpetuse klassi ukse sisse, leiab sealt eest suure ja kireva tööhoos seltskonna. Siin tegutseb juba teist aastat Perering, mille liikmetelt ringi ja selle juhendaja, õpetaja Kaido Kaasi kohta ainult kiidusõnu kuuleb.

Kaido Kaas ütleb, et alguses ei läinud siiski kõik sugugi nii libedalt. Lastevanemate Liidu algatatud Pere­ringi projektist kuulis ta Eesti Töö­õpetajate Seltsis juhatuse esimehelt Tõnu Tammarilt. „Meie Rõuge Põhikool oli üks esimesi, kes sellega kahe aasta eest liitus. Panime kuulu­tused üles, aga inimesi ei tulnud. Esimese matsuga saingi kohale oma kooli õpetajad – mitte just lausa vägisi, aga suure lunimisega. Meil on palju neid, kelle lapsed käivad oma koolis. Just neist ongi jäänud tänini päris oluline tuumik tegutsema. Vaikselt hakkas ka küla pealt rahvast tulema. Vallavalitsusestki on mõned inimesed osalenud.”

Küünlajalast voodini
Lapsevanemad ja lapsed võivad Pere­ringis teha endale puidust kõike, mida neil kodus vaja on. Kaido Kaas ütleb, et sel aastal on tehtud näiteks neli-viis korralikku 1.40 või 1.20 laia voodit, kapikesi, treipingid töötavad tihedalt.
„Teate, kui tore on vaadata, kui selline kena naisterahvas treib, nii et laastud lendavad üle pea. Rahval silmad säravad: andke mulle kirvest, ja ma lähen…
Esialgu kardeti muidugi, kas saadakse ikka hakkama, ja kui aus olla, siis ega ükski asi ka täna päris õpetaja abita valmis saa. Kuna igaüks teeb seda, mida talle konkreetselt vaja on ja mis meeldib, siis ametlikult oleme siin küll kuus tundi kolmapäeva õhtuti, aga tegelikult venib ringiaeg vahel kaheksa tunnini, nii et alles kella kümne paiku saab koju minema hakata. Sellist momenti, kus saaksin ise rahulikult maha istuda, praktiliselt pole. Ainult nii palju, et kuna mõni tuleb otse töölt, on meil kujunenud traditsiooniks enne tööga pihta hakkamist poolt tundi kohvilauas juttu ajada.”
Kaido Kaas ütleb, et kuigi hasartmängumaksu nõukogu pärast projekti ametlikku lõppu rahastamise lõpetab, kavatsetakse jätkata. „Loodame toetust vallalt ja osalejad on leidnud, et kui muidu ei saa, teeme kas või tasulise ringi – käimise isu on nii suur.”

Ekskavaatorit ei taha
Mida selline lisatöö õpetajale annab? Muidugi saab ringitundide juhendamise eest natuke raha, aga tähtsusetu pole ka töörõõm. „Kui näed, kuidas inimestel tõesti silmad säravad ja kõik tahavad seda tööd teha. Vahel on koguni nii, et kui mul on hommikul mõni tühi auk, küsitakse, kas saaks sel ajal tulla ja näiteks midagi ära lakkida. Perering on andnud ka seda, et kolleegid teavad, millised võimalused tööõpetuse klassis on ja millega neis tundides tegeldakse. Paljudele oli esialgu väga suur üllatus, mis siin kõik teha on võimalik. Ei olegi nii, et antakse poisile lihtsalt viil kätte ja muudkui viili.”
Rõuge Põhikooli tööõpetuse klass on Kaido Kaasi hinnangul, kes sellest õppeaastast annab muide tunde ka Krabi Põhikoolis, üks Lõuna-Eesti parematest. Jätkub nii tehnikat ja tööriistu kui ka materjali. „Mitte kunagi ei ole mulle öeldud, et üheks või teiseks pole raha. Muidugi, ega ma ole kunagi läinud ka ülemuste juurde jutuga, et mul on siia ekskavaatorit vaja. Soovid peavad ikka mõistuse piiresse jääma. Aga oma soovide kolleegidele mõistetavaks tegemiseks on Perering tublisti kaasa aidanud ja tööõpetuse klassi väga populaarseks teinud. Ega lastega teisipäeviti ringi tehes teistmoodi ole: kell viis peaksid välja minema, aga kipub kuueni.”

Pooleli ei jäeta midagi
Kaido Kaas ütleb, et ega ka tööõpetuse tundides ole päris nii, et võtame kõik höövlid kätte ja hakkame ühes taktis hööveldama. „Sügisel alustavad küll kõik enam-vähem sama asjaga, aga kevadeks jõuab mõni mees kordades rohkem teha kui teine. See ei tähenda, et ta tundides logeleda on võinud. Minu põhimõte on, et kõik tööd tuleb korralikult lõpuni teha. Mõnel võtab see teisest tunduvalt rohkem aega.”
Kui rääkida sellest, mida Rõuge poisid koolitundides meisterdavad, siis näiteks 8. klass lõpetas kolmanda veerandi lõpus parajasti hoovituulikuid, 7. käteräti- ja 6. klass tikutoosihoidjaid, 5. klass põrsakujulisi rahakassasid, 4. klass tegi raamatuid. Aasta alguses valmisid kõigil tööd Eesti vabariigi 90. aastapäeva juubelile pühendatud näitusele, mida ligi kuu aja jooksul käidi ka teistest koolidest vaatamas. Vahel tehakse selliseid töid, mis koolile jäävadki – näituseriiuleid näiteks.
Põnevamatest asjadest võiks veel mainida, et Kaido Kaas on kogunud klassi näidisteks vanu tööriistu eelmise sajandi algusest. Koolil on ka sepistamisvõimalus. Omatehtud ääsid ja alasid tõstetakse õue, kivisüsi põlema ning saabki naelu ja nagisid, ahjuroope ja nuge teha. Kaido Kaas naerab, et need noad küll ei lõika, aga ilusad on ikkagi.
Et tööõpetus Rõuge poistele meeldib, näitab seegi, et mullu külmapühade aegu marssinud neljas klass ligi kolmekümnele miinuskraadile vaatamata kooli, sest pidi tulema tööõpetuse tund. Ja olnud hirmus solvunud, kui nad koju tagasi sõidutati.

Töötoas
Ott, 8. kl õpilane: „Mulle meeldib puidutöö. Igal kolmapäevaõhtul käin Pereringis. Sinna võib minna koos perega. Mulle meeldib seal, sest saan teha seda, mida tunnis ei saa. Ma olen Pereringis palju asju meisterdanud. Eelmisel aastal ehitasin auto, millega võitsin üleriigilisel mudelautode võistlusel autasu. Veel olen teinud lambi, küünlajalgu ja palju teisi asju.”
Jaanus, isa: „Perering on selline tore koht, kus saab oma lapsega koos meisterdada. Kuna poiss on alles 7-aastane, siis tuleb palju asju tema eest ära teha, kuid samas on tal juba varakult võimalus õppida, mida nende masinatega teha saab. Lisaks koostegemise rõõmule on Pereringis käimine hea lõõgastus igapäevatöö kõrval. Lisaväärtuse annab Kaido positiivne olek ning ringi rõõmsameelne seltskond. Ja kõige toredam on, et nii enda kui ka poja meisterdamise tulemusena valmib koju midagi uut.”
Tanel, 5. kl õpilane: „Mulle meeldib Pereringis käia. Siin saab nii vahvaid asju teha. Minu emale meeldib ka siin käia vanu asju restaureerimas. Praegu teeme üht vana ilusat kappi korda. Õpetaja on ka lahe, räägib väga huvitavaid lugusid. Ta pakub huvitavaid asju välja, mida võiks meisterdada. Minu sõpradele meeldib ka puutöö väga.”
Terje, ema: „Pereringis käimine on andnud juurde paraja annuse eneseusku. Kui paljud meist, emadest, usuvad, et on võimelised hakkama saama puutööga? Kes võiks arvata, et üks naisterahvas suudab valmistada puust peekreid, seinakella, leiliviskamise kul­bi, kapi või voodi? Keegi meist ei uskunud seda enne, kui ühines Kaido Pereringiga. Mäletan ühte tõeliselt väsitavat veebruarikuu kolmapäeva, kui läksin Kaido juurde ringi ning kavatsesin vabandada, et olen jube väsinud ja täna ei tule. Uksest sisse astudes kuulsin Kaidot ütlemas: „Tore, et tulid, mul on sinu jaoks materjal olemas!” Loomulikult ei läinud ma koju, vaid hakkasin meisterdama ja sellest saadik olen käinud seal igal kolmapäeval.
Kaido on ise kuldsete kätega ning on suutnud innustades ja õpetades meie kätele ka kuldset helki anda. Tore on jälgida lapsi koos emade-isadega, sellised kolmapäevad lähendavad ja ühendavad peresid märksa rohkem kui ühised telerivaatamised diivanil. Selles ruumis ei näe ühtki pettunud nägu ega kuule virisemist. Üle klopsimise, hööveldamise ja masinamüra kõlab naer ja mõnusad jutukatked.
Osalemine Pereringis on andnud suurepäraseid mõtteid, uusi ideid ja julgust midagi oma kätega teha, samuti tõstab see tohutult eneseusku, kui tuttavad sinu kätetööd imetledes uskumatult pead vangutavad ja küsivad: „Kas tõesti sina tegid selle?””

Kes lõhkus suur viiul ära?

Möödunud aasta novembris tähistas Rakvere Gümnaasium 95. aastapäeva. Siinkohal paar-kolm poliitilis-muusikalise alatooniga koolipõlvelugu 1950. aastate algusest. Rakvere 1. Keskkool, mille lõpetasin eksternina 1955, oli tol ajal, vaatamata keerulisele poliitilisele olukorrale, väga eestimeelne õppeasutus.

Mängisin kooli kontsertorkestris (sümfoniettorkester, umbes 20 mängijat), mida juhatas legendaarne lauluõpetaja Jaan Pakk. Tema õpilane, tuntud koorijuht professor Kuno Areng (lõpetas Rakvere Eesti Keskkooli
1948. a kuldmedaliga) on väitnud, et selline organiseerimisvõime nagu Jaanil on looduse antud anne – ta oskas alati endale õpilaste seast abimehi valida. 1940. aastate esimesel poolel olid neiks keemiainsenerist koorijuht Olaf Leps (minu vanem vend) ja 1940. aastate teisel poolel Kuno Areng, kes juhatas ka keskkooli meeskoori; minu ajal aga Arvo Pärt ja Ants Meristo.
Vähemalt kuuest orkestrandist said elukutselised muusikud (Eve-Piia Grossthal mängis meil viiulit, Tiit Varts klarnetit, Arvo Pärt peamiselt klaverit, Juta Eesmaa akordionit, Tiit Tralla trompetit, Jüri Kesküla tromboo­ni). Ülejäänud, pea kõik hil­jem tuntud teadlased, majandus- ja ühiskonnategelased, said koolist kaasa eluaegse huvi muusika vastu. Orkestri repertuaaris olid Lagardie marss „Meie kaardivägi”, Suppé avamäng operetile „Kergeratsavägi”, Brahmsi Ungari tants nr 5, Waldteufeli valss „Uisutajad” jt.
Õpetaja Pakk, kes ise mängis orkestri ees viiulit, armastas muheldes rääkida: „Peaasi, et viis välja kostaks” või „No mis ta nüüd siin pusib!”. Kui mõni lugu tuli eriti hästi välja, ütles ta: „Ilus, ilus”, ja oli veendunud, et „kui pillimees juhtub väljas libedaga kukkuma, siis pillimees võib ise küll haiget saada, kuid pill peab terveks jääma”. Seda viimast korraldust me täita ei suutnud.
Tulime kord õhtul kusagilt mängimast, väljas oli libe, kontrabass kukkus maha ja kael tuli pilli küljest ära. Meil oli Venemaa eestlasest sõjalise õpetaja, kes katkist pilli nähes küsis: „Kes lõhkus suur viiul ära?”

Lavast paremat kätt
Orkestriproovid toimusid õhtuti aulas. Nii ka seekord, õppeaastal 1950/1951. Pärast proovi läksime koju. Järgmisel päeval kooli jõudes ei teadnud midagi halba aimata. Kuid selgus, et lavast paremat kätt aula seinal rippunud „maailma kõigi rahvaste suure juhi, sõbra, õpetaja ja rahulipukandja” sm Stalini pilt oli alla kukkunud või kukutatud ja pildi klaas katki läinud või puruks löödud. Et orkestrandid olid õhtul viimaste lahkujate seas, langes kahtlus kohe neile, ka minule.
Kooli direktor ja arvatavasti keegi julgeolekust kuulasid meid üle. Kuul­sin, et minu kohta oli Ado Osman (mängis orkestris esimest viiulit, lõpetas keskkooli 1952 kuldmedaliga, hiljem Eesti Energia peavalitsuse juhataja, suri 2006) öelnud, et tema oli koos minuga orkestriproovilt lahkunud, ja pärast seda jäeti ka mind rahule.
Hiljem selgus, et hoopis keskeas meessoost kooliteenija oli püüdnud Jossi nägu veidi puhastada, kuid viimasele ei olnud see meeldinud ja ta otsustas seina pealt alla kukkuda.
Direktor Albert Baunverk (1908–2007) oli Kaukaasia eestlane, sündinud Punase Lageda külas, käinud koolis Salme külas, sõdinud Teises maailmasõjas Vene poolel ohvitserina ja saanud Saaremaal haavata, mistõttu lonkas veidi. Hiljem on ta rääkinud, et haavatasaamine 5. oktoobril 1944 Saaremaal oli elu üks suuremaid kingitusi, sest tema jaoks sai sõda läbi. Keskkooli juhtis ta arvatavasti kõige raskemal ja keerulisemal ajal, s.o aastatel 1948–1956. Tema perekond oli stalinlike repressioonide läbi kannatanud, tal endal aga õnnestunud kuidagi pääseda Leningradi Pedagoogilisse Instituuti. Endine saksa sõdur, 1944. aasta septembris raskelt haavata saanud ja meil aastatel 1950–1955 kehalise kasvatuse õpetajana töötanud Arvo Kuslap, kes suutis varjata oma Saksa sõjaväes olekut ja 1950 lõpetada TRÜ kehakultuuriteaduskonna, on kirjutanud, et Baunverki „välises kestas oli sageli märgata küllalt ägedat parteilast, sisemuses aga peitus palju inimlikkust, vastutulelikkust ja abivalmidust. Direktorina tegi ta tööd talupoegliku visadusega. Kooli edukuse eest seisjana oli ta mõnegi õpetaja suhtes kõrgendatult nõudlik, kuid mitte kunagi pahatahtlik ega urgitseja” (vt Rakvere Gümnaasium 1912–1997. Tallinn, 1997).
Järgneva loo rääkis mulle väga meeldiv emakeele ja kirjanduse õpetaja Liina Kinks (1924–2007), kes lõpetas Rakvere 2. Gümnaasiumi 1944. aastal.
Tol ajal käis koolidirektori tööülesannete hulka ka õpetajate kodude külastamine – et veenduda, kas ikka on soetatud Lenini ja Stalini kogutud teosed. Ühel õhtul kokkulepitud ajal saabus direktor Baunverk õpetaja Kinksi „kontrollima”. Et õpetaja Kinksil neid raamatuid polnud, oli ta asetanud rinnahoidja põiki üle raamaturiiuli. Ilmselt avaldas see direktorile niisugust mõju, et marksismi-leninismi klassikute töödest ei räägitud sõnakestki. Joodi kohvi ja aeti niisama juttu.

Konkurents koorilaulu alal
Rakvere 1. Keskkoolis oli isetegevus au sees. Kõrgel tasemel oli koorilaul. Õpetaja Pakk juhatas ka segakoori, mis oli Eesti koolikooride parim – kui seda parasjagu polnud Rakvere Õpetajate Seminari segakoor, mida juhatas Mari (Marie) Kull (1901–1972), kes viis laulutunde läbi samuti viiuliga (Saksa ajal oli ta Rakvere Gümnaasiumis ajalooõpetaja).
Õpetaja Pakul oli keskkoolis muidugi häälematerjali kõvasti käes, eriti poiste seas, kuna seminar oli suures osas siiski tüdrukute kool, kuid Mari Kull pani ka kehvad poisid laulma. Koolidevaheline konkurents oli äge.
Jaan Pakk juhatas samuti keskkooli puhkpilliorkestrit, kuhu kuulus 20–25 mängijat. Kooli rongkäike saatis alati puhkpilliorkester. Ka seminaril oli oma puhkpilliorkester, mis minu mäletamise järgi oli isegi suurem keskkooli orkestrist, kuna seal mängisid ka tüdrukud. Pedagoogilise kooli orkestrit juhatas helilooja Johan Tamverk (1906–1988). Mäletan, et eri orkestrites mängivate poiste vahel oli isegi ütlemisi teemal, kelle orkester mängib paremini. Arvan, et meie mängisime paremini.
Juhtus, et käisime hea koolipõlvesõbra Jüri Keskülaga, kes elas Rakvere külje all Vana-Tõrma külas, suvistel hilisõhtutel Tõrma surnuaias koraale mängimas, tema tromboonil, mina aldil. Tantsumuusika hing oli keskkoolis Ants Meristo, kes ise mängis klaverit, klarnetit ja saksofoni. Mõned keskkoolipoisid mängisid suvevaheajal Rakvere rahvaaia kõlakojas paar korda nädalas ja samuti ETKVL-i puhkpilliorkestris ehk linnaorkestris (umbes 20 pillimeest), nagu Heino Parve, kelle isa mängis samas orkestris esimest trompetit, Jüri Kesküla, kelle isa oli omaaegne tuntud Rakvere ümbruse kooli- ja koorijuht, Tiit Varts, kelle isa oli näitleja ja mänginud mitmes orkestris, ning allakirjutanu, kel­le ema töötas Rakvere Õpetajate Seminaris klaveriõpetajana.

Preobraženski polgu trompetist
Linnaorkestrit juhatas Tsaari-Venemaa eliitpuhkpilliorkestri, Preobraženski polgu trompetisolist, soomuslaeva Sevastoopol, Kaug-Ida asevalitseja admiral Aleksejevi staabi ehk nn Mandžuuria õukonna, 1. Orenburgi kasakatepolgu, Eesti 1. diviisi 5. üksiku jalaväepataljoni, Rakvere garnisoni, Kaitseliidu 1. malevkonna jmt orkestrite juht ning mitmete Tsaari-Venemaa kõrgkoolide muusikaõpetaja Aleksander Veske, kes oli sündinud 1877. aastal Virumaal Aa mõisas ja suri väga kõrges vanuses.
Orkestri tuumiku moodustasid endise 1. diviisi 5. üksiku jalaväepataljoni, Rakvere garnisoni ja Kaitse­liidu 1. malevkonna elukutselised mängijad, nende hulgas Peterburi Konservatooriumis klarnetit õppinud Aleksander Abel, kellest sai pärast Veske Rakverest lahkumist ETKVL-i
puhkpilliorkestri juht. Eriti tahan rõ-hutada sõjaväekasvandikust trummimängija Juku (Johannes) Lille osavust väikese trummi mängimisel. Niisugust trummimängu on harva kuulda: ta oli sõna tõsises mõttes „pool orkestrit”.
Veske rääkis, et sõjaväekasvandikust trummiõpilasele ei antud väikest tum-mi enne kätte, kuni ta polnud kaht toolipõhja katki trummeldanud.
Veske oli iseloomult veidi järsk, Abel seevastu hästi leebe. Veske rääkis, et Vene–Jaapani sõjas rindel orkestrijuhiks oleku ajal ei pidanud orkestrandid mitte ainult pilli puhuma, vaid ka lahinguväljalt laipu korjama. See „töö” oli pillimeestele väga vastumeelt ega vastanud nende seisusele. Ta rääkis samuti, et Vene–Jaapani sõjas seisnes Venemaa sõjaline võimsus vaid paberil, tegelikult oli laskemoona ja toitu vähe, arstiabi peaaegu et puudus.
Orkestrijuht Abel oli erakordselt osav jutuveeretaja. Võib-olla tema jutuosavusest oli pärit ka poeg Ervin Abeli näitlejatalent. Aleksander Abeliga võis tänavanurgal rääkida tundide kaupa. Selle asemel, et minna kohvikusse ja jalgu puhata, ütles ta – ei tarvitse minna, kohe lõpetame.
Meiesugustele noortele poistele oli linnaorkestris mängimine teatud mõttes teise kooli eest. Elukogenud meestele polnud nõukogude võim muidugi meelt mööda ja seda nad meile ka tasa ning targu sisendasid.

Pärast sõda sattus meie sõjast räsitud perekond (isast, kes tahtis põgeneda Läände, ja vanemast vennast Olafist, kes oli Saksa sõjaväes, polnud mi­dagi teada) elama Tartu tänava lõppu Kondivalusse.
Naabripoisiks oli minu noorpõlve suur sõber Tiit Post, kes elas vanaisa juures. Ta oli minust klass ees ja umbes 195 cm „kõrge” ning hea korvpallimängija. Tema kirjanikust isa Elmar Post oli lõpetanud Rakvere Poeglaste Gümnaasiumi 1927. aastal, olnud Saksa sõjaväes ja elas Kanadas, kus kirjutas peamiselt nõukogudevastaseid näidendeid.
Olime ühel õhtul koolimajas, enam ei mäleta, miks. Järgmisel päeval pidi aulas toimuma mingisugune ülerajooniline komsomoliüritus.
Nägime, et „dire” liikus mööda koolimaja ringi ja nagu kontrollis, kas suurürituseks on ikka kõik valmis. Meid ta loomulikult ei näinud.
Hiilisime rõdule, aulas oli võrdlemisi pime. Kui „dire” tegi aulaukse lahti, lasime rõdult alla suure punase raamitud loosungi, mis sinna valmis pandud. Seejärel lasime kähku varvast. Päris kindlasti direktor ehmatas. Ta oli hiljem kusagil seltskonnas sellest loost rääkides maininud, „kui eluohtlik pidavat olema üks koolidirektori amet”.
Post ja mina iseenesest mõista komsomoli ei kuulunud. Tolleaegse keelepruugi järgi olime kodanlike natsionalistide võsud. Mäletan, kaheksandas klassis kutsus direktor Baunverk mind oma kabinetti ja ütles, et oleks aeg komsomoli astuda. Seepeale vastasin, et pidi olema vabatahtlik organisatsioon. Rohkem mulle keegi ettepanekut komsomoli astuda ei teinud, ka mitte ülikoolis, kuhu ma juhuste täieliku kokkulangemise tõttu sattusin.

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.