Koolijuht ei ole kordnik

Minister Tõnis Lukas andis Pärnus haridusjuhtide konverentsil lubaduse, et tuleb peatselt välja seadusandliku initsiatiiviga. Selle järgi tekiks kohalikel omavalitsustel võimalus anda koolijuhtidele kohtuvälise menetleja staatus.

Direktorid saaksid siis kohapeal ise, ilma politsei abita otsustada, kas määrata korda rikkunud õpilasele või mõnele teisele kooli territooriumil viibivale korrarikkujale suuline hoiatus või koguni rahatrahv.
Et koolides ja koolide lähistel toimuvad aeg-ajalt korrarikkumised, et suitsetavate õpilaste hulk suureneb ning mõne õpilase käitumine on ammu väljunud lubatud piiridest, on teada faktid, millest ajakirjanduse vahendusel ikka ja jälle lugeda saame. Samuti on üldteada, et tegemist ei ole enam üksikjuhtumitega, pigem peame sel puhul kõnelema süvenevast tendentsist. Sellest ilmselt ka ministri soov oma haldusalas kord majja lüüa.
Nõustun ministriga, et avalikkuse ette toodud fakte koolikiusamisest ja korrarikkumistest ei saa pidada normaalseks. Süüdlased peaksid saama õiglase karistuse. Kuid kas koolijuht on ikka kõige õigem karistust määrama? Või kas trahviga on üldse võimalik olukorda paremuse suunas muuta?

Riik on ise süüdi
Ülekäte läinud last kasvatab sageli varahommikust hilisõhtuni toidu ja igapäevase elementaarse toimetuleku nimel rabelev pika tööpäevaga üksikvanem. Trahv teeks selle pere olukorra veel hullemaks. Ema/isa peaks veel rohkem töötama ja tulemus oleks loodetule vastupidine. Pigem peaks riik „trahvima” iseennast, leidma eelarvest raha, millega saab aidata kasvatusraskustega laste peresid, kasvamisraskustega lapsi ja nende vanemaid.
Kindlasti oleks direktori kohtuväliseks menetlejaks nimetamine kõige kiirem moodus trahvida üleastunuid, hirmutada potentsiaalseid korrarikkujaid. Kuid kas ka kõige efektiivsem?

Tšekivihik kasvatab rahakotti
Kui eesmärk on riigi või omavalitsu­se eelarvesse laekuva trahviraha hüp­peline kasvatamine, siis annab direktori võrdsustamine kordnikuga kindlasti parima tulemuse. Jõuab ju suurem osa koolis või selle lähistel toimunud korrarikkumisi otsapidi direktorini ning kui koolijuhil on (trahvi)tšekivihik käepärast, on lisaraha eelarvesse kiire tulema.
Kaaluda võiks veel ka kunagi maksuametis rakendatud tulemustasu viimist koolidesse. Maksuametis sõltus tulemustasu suurus ametniku poolt mingi aja jooksul välja antud maksuotsuste hulgast. See, et mitmed otsused hiljem tühistada tuli, ei mänginud enam olulist rolli.
Ühesõnaga, mida rohkem trahve direktor valla- või linnaeelarvesse „toob”, seda rohkem preemiat võiks ta saada... Stopp! Siinkohal ei tahaks selle mõttega edasi mängida.

Pingeid saab ennetada
Enamasti ei ole lärmamine, ropendamine, suitsetamine, kaasõpilaste ja ka õpetajate kiusamine lapse või noore teadlik käitumine. Need on märgid sellest, et nooruk ei tule iseenda ja ümbritsevaga enam toime. Erinevalt täiskasvanutest, kes suudavad – tõsi, ka mitte alati – enda tundeid talitseda ning endasse kogunenud stressiga toime tulla. Noorukid seda tihti ei suuda. Nendesse kogunenud pinged saavad väljundi, mis panevad täiskasvanuid õlgu kehitama või tekitavad kihu karme karistusi määrata.
Selle asemel, et tormata eksinut karistama või trahvima, peaksid õpetajad ja direktorid koolis ning lapsevanemad kodus märkama lastes ja noortes kogunema hakkavaid pingeid ning püüdma neid ennetada. Seda saab aga edukalt teha vaid kooli ja kodu koostöös. Kool peab usaldama ja toetama kodu püüdlusi, kodu aga olema avatud koostööks õpetajate ja kooli juhtkonnaga. Üheskoos leitakse lahendus, mis on iga lapse jaoks parim, nii et tule tagajärgi klaarida ega karistusi-trahve määrata.

Võtkem võistlemist vähemaks
Vaat et väljakannatamatuks muutunud olukorras oleks lahendus haridussüsteemi paradigma muutmine. Me ei peaks sundima lapsi ja noori üksteise ja iseendaga pidevalt võistlema. Eesmärk ei peaks olema hindamine igal võimalikul ja võimatul moel ning nende hinnete põhjal õpilaste või koolide edetabelite koostamine. Koolis ei ole peamine riikliku õppekava täitmine, vaid õpilase areng.
Haridusministri eesmärk peaks direktoritele trahvimisvolituste andmise asemel olema koolides sellise keskkonna loomine, mis iga lapse arengut soodustaks. Koolides napib inimlikkust, soodustada tuleb iseseisvat mõtlemisvõimet ning loomingulisust. Õppimine peaks olema rõõm, kuid paraku kipub olema kool nii õpilasvaenulik, et paljud ei taha seal üldse käia.
Õnneks on minister taas käivitanud õppekavaarenduse ning see lubab
lapsevanematel, aga ka direktoritel vaadata tulevikku palju lootusrikkamalt kui teadmine, et trahv „normist” kõrvale kaldumise eest on kiire tulema.