ÕpL
Ideedest ei tule puudust
|
Sirje Tohver |
 |
268 inimese hulgas, kes tänavu presidendilt riikliku teenetemärgi said, olid ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor Anne Rande ja Tallinna Reaalkooli ajalooõpetaja Tiia Luuk. Mõlema teeneid hinnati Valgetähe V klassi ordeniga.
Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse direktor Anne Rande ütleb, et see ei ole tunnustus ainuüksi talle, vaid kogu majale, kõigile töötajaile. „On loomulik, et autasu tuli, selleks on 20 aastat vaeva nähtud. Niisugust keskust, mis lastekirjandusega nii mitme kandi pealt tegeleb, ei ole mujal Euroopas ja vististi kogu maailmas.”
Anne Randest sai toonase ENSV Riikliku Laste ja Noorte Raamatukogu juht täpselt 21 aastat tagasi. „Tulin õnnelikul ajal tööle, sest siis hakkas kõik muutuma, mõte sai vabalt joosta.” Vastsel direktoril ideedest puudust ei olnud, ta tahtis rajada polüfunktsionaalse keskuse, kus oleks teave kogu eesti lastekirjanduse kohta. Eeskujusid otsis piiri tagant. „Olin vist esimene ja ainus raamatukoguhoidja, kes aastatel 1987–1989 nii palju välismaal käis.” Peagi hakkas ta raamatuoksjonitelt ennesõjaaegset kirjandust kokku ostma. „Tänaseks on meil Eesti parim lastekirjanduse valik, 90% enne 1940. aastat ilmunud raamatutest on olemas. Ent raamatukogu on ainult üks meie rollidest,” rõhutab ta. Peale selle täidab keskus arhiivraamatukogu ülesandeid, kogudes ja säilitades igast eestikeelsest lasteraamatust ühe eksemplari – 2006. aastast ka originaalillustratsioone –, koostab lastekirjanduse andmebaase, tegeleb sellealase uurimistöö, arendus- ja koolitustegevusega, korraldab kirjanduslikke suurprojekte.
Tänu uuele, 7. jaanuaril avatud Pika tänava majale on keskusel ka lastekirjanduse muuseum ehk varakamber ja kunstigalerii.
Laste vaimse kultuuri paradiis
Pärast sööklaks ehitatud ruumides töötamist tähendab vanalinna renoveeritud maja Anne Rande sõnul kõige julgemate unistuste täitumist. „Võitlesin selle eest 20 aastat. Hästi palju oli takistusi ja tõkkeid, meid ei väärtustatud, kõrgemal pool isegi ei teatud meie olemasolust. Aga me ei andnud alla. Minu ajal on olnud 14 kultuuriministrit, alles 12. neist –
Urmas Paet – tuli, vaatas ja otsustas anda lastele selle imelise hoone.”
Maja on kiiresti omaks võetud, iga päev käib siin üle 200 inimese. Juuni-juulini on kõik ekskursiooniajad kinni, kunstigalerii on reserveeritud 2011. aastani.
Anne Rande ei kujuta lapse elu raamatuta ette. Ta usub, et lugemise trend tuleb tagasi. Tema arvates võiksid täiskasvanud lapsele palju rohkem anda just raamatu kaudu, tulla ostukeskusesse mineku asemel koos lapsega hoopis raamatukokku „Lasteraamat määrab palju iga inimese elus. Täiskasvanu ei võta esimest raamatut pihku, kui pole seda lapsena teinud. Raamat aitab elada juba pisikesest peale, annab teadmisi, loob identiteedi, sisendab turvalisust, tekitab tunde, oi kui ilus on elu, oi kui tore on elada.”
Raamatuni võib jõuda mitmel moel, kas või musitseerides või tantsides. „Meil on klaver, laps paneb end kirja ja tuleb mängib, uksed on lahti, kõik kuulevad. Kord kuus hakkame korraldama tantsuõhtuid. Minu unistus on poiste luuleklubi, kus nad saavad filosofeerida ja näitleja juhendamisel luulet lugeda.”
Anne Rande peab oma elutööd tehtuks – laste vaimse kultuuri paradiis on loodud –, aga ideed pole kaugeltki otsas. „Selle maja võimalused toovad nii palju mõtteid pähe. Tõusen öösel ja kirjutan need üles, et hommikuks ei ununeks, teinekord turgatab mõte autoga sõites, taas haaran pliiatsi – mul on kott väikseid lipikuid täis.” Kõige toredam on Anne Rande sõnul see, et kolleegid tulevad tema mõtetega kaasa ja head ideed saavad teoks.
Tööd ja tahet on vaja
Tiia Luuk õpetab Tallinna Reaalkoolis ajalugu ülikooli lõpetamisest saadik. Algusest peale on ta teinud rohkem, kui tingimata peaks, täites igasuguseid lisaülesandeid. 1980. aastatel oli ta tegev rajooni komsomolikomitee juures tegutsevas noorte õpetajate nõukogus. „Probleemid olid täpselt samad nagu praegu, arutasime, kuidas noort kaadrit kooli tuua ja seal hoida. Sai välja pakutud õppetoetuste süsteem.” Suved möödusid õpilasmaleva tähe all.
1990. aastatel tulid ajaloo ainenõukogu, osalemine uue ainekava väljatöötamises, õpikukäsikirjade retsenseerimine, ajaloo riigieksamite hindamine, Eesti Ajalooõpetajate Seltsi Tallinna sektsiooni juhtimine.
2000. aastast on Tiia Luuk olümpiaadikomisjoni esimees. 2002. aastast on reaalkooli õpilased jõudnud üle-eestilisel ajaloo-olümpiaadil esikümnesse. 2006. aastal saavutasid Tiia Luugi õpilased Glen Roosaar ja Hannes Vinnal esimese ja teise koha. Samal aastal tõid kaks 6. klassi õpilast kaksikvõidu piirkonnavoorus. Kuidas nii heade tulemusteni jõuti? „Tööd ja tahet on vaja,” ütleb õpetaja. „Kõige aluseks on õpilaste endi huvi, tahe veel lisaks lugeda. Vahetult enne olümpiaadi arutame eelmiste aastate tööd läbi, et nad teaksid, mis laadi küsimused võivad tulla. Mulle meeldis väga, kuidas üleriigilisse vooru pääsenud gümnasistid materjali üheskoos läbi töötasid ja siis oma konspektide ja küsimustega minu juurde tulid.”
Tallinna Reaalkoolis on olümpiaadid populaarsed. Ajaloo-olümpiaadi koolivoorus osaleb 160 õpilast. „See ei ole sunduslik,” rõhutab õpetaja, „õpilased võtavad endale vabatahtlikult lisakohustuse.” Eelmisel laupäeval toimunud piirkonnavooru pääses 40 reaalkooli õpilast.
Tiia Luuk leiab, et õpetaja peab õpilase eeldused üles leidma, ükskõik milliseid meetodeid ta selleks kasutab. Olümpiaad on üks võimalus. „Õpilane, kelle hinded polegi võib-olla kõige paremad, võib üllatada suure lugemusega. Talle pakub rohkem huvi see, mida õppekavas pole ette nähtud. Kurb on kuulda, et mõnes Tallinna koolis ei teatagi olümpiaadi toimumisest.”
Tiia Luuk õpilaste vähese ajaloohuvi üle ei kurda. Tõsi, paar aastat tagasi huvi Eesti vanema ajaloo vastu pisut rauges, aga nüüd pole see enam probleem. Seda, et poliitika nooremate klasside õpilasi ei köida, peab õpetaja loomulikuks. „Ajalugu tuleks lapsele lähemale tuua, põhikoolis võiks seda õpetada lugudepõhiselt, praegu pole põhikoolis õpitu gümnaasiumis enam meeles. Selle üle on kõikidel tasanditel palju vaieldud, elame-näeme.”
18. sajand ja renessanss
Tänapäeva laps ei lepi kuiva õpikuteabega, vaid ootab tunnis analüüsi, pilte, dokumente. Kõike seda Tiia Luuk ka pakub. „Tüütan oma õpilased ära, soovitades lugeda lisaks veel üht või teist teemaga seonduvat ilukirjandusteost. Uutest õpikutest meeldivad mulle Mart Laari ja Lauri Vahtre „Lähiajalugu” ja „Eesti ajalugu”, kus on toodud kirjanduse ja filmide loetelu.”
Õpetaja peab väga oluliseks sõnalist suhtlemist. „Pole õige teha gümnaasiumis ainult kirjalikke töid. Suuline arvestus nõuab küll aega – see tuleb leida väljaspool tundi –, aga annab ka väga palju juurde ja, mis peaasi, õpilastele meeldib.”
Üle hulga aja on Tiia Luugil jälle põhikoolis tunnid. „Kui lasen Jeanne d’Arcist või Napoleonist vabatahtliku ettekande teha, on kümme õpilast klassi ees, kõik tahavad midagi öelda. See elavdab tundi,” rõõmustab ta õpilaste innukuse üle.
Õpetaja ütleb, et mõnikord on õpilased temast targemad. 24 tunnist ööpäevas jääb väheks, et end kõigega kurssi viia. Aga kui on mahti lugeda, eelistab ta midagi renessansihõngulist või 18. sajandist. „Eriline armastus on Prantsusmaa. Eesti ajaloost köidab 20. sajand, eriti Eesti Vabariigi aeg, millest olen kuulnud oma vanavanematelt ja vanematelt.”
ÕpL
Repliik
|
Karl Kello |
|
|
Täna on peetripäev. Kuum kivi visatakse vette (mida see siis ka peaks tähendama). Õhus on igatahes tunda kevade hõngu. Eelmisel nädalal nähti mõnel pool juba sinililli. Homme on Konstantin Pätsi sünniaastapäev, vahepeal tuntud kui Nõukogude armee ja sõjalaevastiku päev. Ülehomme on madisepäev – ja Eesti iseseisvuspäev. Iseloomulik, et kui sügisene madisepäev meenutab üht meie suuremat kaotust muistses vabadusvõitluses, siis talvine madisepäev sai iseseisva Eesti riigi sünnipäevaks. Mis on muidugi sümboolne: kui sügisele järgneb vali tali, siis pärast talve puhkeb kõik loodu uuele elule.
Elame tähelepanuväärsel ajal – nii oli veel mõnikümmend aastat tagasi kombeks kõrgetest kõnepultidest maha hüüda, pidades silmas, et kommunism on käega katsuda. Valdav osa publikumist pani seda sisimas loomulikult naeruks, aga paradoksaalsel kombel tabasid need ütelused otse naelapea pihta. Meile oli tõepoolest antud elada tähelepanuväärsel ajal. Vaid kümmekonna aastaga sattusime Aasia mõjusfäärist Euroopasse, paigalt liikumata. Mitte iga põlvkond pole juhtunud elama kahe ühiskondliku formatsiooni, kahe aastatuhande, kahe märgimaailma piiri peal.
Nii juhtubki, et iga kord, kui Tartus käies tuleb sõita üles Riia mäest, kisub pilgu vasakule – tõdemaks, et no tõesti pole teist enam seal. Keda? Eks seda pronksi valatud Saksa agenti, kes organiseeris Venemaal bolševistliku riigipöörde. Ja kellel õnnestuski suuresti hävitada Vene aadel-, vaimulik-, haritlas- ja talupoegkond, kes aga suure ja rikka Vene riigi lõpliku laostamisega siiski hakkama ei saanud – ning keda vaatamata kõigele Venes senini pjedestaalil peetakse.
Aga iga kord on ka tuline kahju, et meil ei jätkunud omal ajal tahet teha teoks andekas idee koguda kõik kohalikud Leninid üle Eesti ühte kohta kokku, möödasõidetavasse paika põllu peale, nii pronksi valatud kui ka graniiti tahutud, nii tohutu suured kui ka õige pisikesed, elusuuruses kodused Leninid. Ei rohtunuks sinna rahva rajad, sest vajame pidevalt kinnitust, et kutsumata külaline on avalikkuse pilgu all ega oota kusagil varjus vaikselt oma uut võimalust.
Juba on kasvanud peale põlvkond, kes pole linna peal pronks-Leninitki näinud. Just noortele, nii eesti- kui ka venekeelsetele, oleks niisugune teemapark vajalik. Lisaks ligitõmbav turismiatraktsioon: iga nurga taga uus Lenin, uues poosis, korduv ja kordumatu: soni peas ja soni peos (või anekdootlikult – üks soni käes, teine peas). Loomulikult kõlanuksid seal eesti heliloojate kantaadid Leninile. Loomulikult saanuks seal igaüks lugeda eesti luuletajate tulikirjas lauluridu Leninist.
See olnuks tõhus märk enesekindlast iseseisvusest. Nii jätnuksime naerdes hüvasti valusa minevikuga. Küllap olnuks see paljuski naer läbi pisarate, aga ikkagi naer. Naer on terviseks. Naer teeb tugevamaks kui nutt ja hala.
ÕpL
Koolieelse lasteasutuse seadus on muutmisel
| Anu Mõttus |
|
|
Kui senini on koolieelsed õppeasutused oma õppekavade koostamisel aluseks võtnud 1999. aastast kehtiva alushariduse raamõppekava, siis praeguseks on riigikogus teisele lugemisele jõudmas koolieelse lasteasutuse seaduse, erakooliseaduse ning huvikooli seaduse muutmise seaduse eelnõu (165 SE), mis peaks olema uue, valitsuse määrusega kehtestatava koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava eeldus.
Uus õppekava on haridus- ja teadusministeeriumis juba ette valmistatud ning esitatakse valitsusele päras 165 SE vastuvõtmist. 1. septembrist, kui uus seadus vastuvõtmise korral kehtima hakkab, jääb lasteaedadele veel kuus kuud, et viia oma õppekavad sellega kooskõlla.
Vähem ettekirjutusi
Seadusemuudatust riigikogus tutvustades ütles Tõnis Lukas, et õppekava muutmistel on tuginetud 2003. aastal läbi viidud rakendusuuringus tehtud ettepanekutele. Eesmärgiks muuhulgas muuta õppe- ja kasvatustegevus paindlikumaks, täpsustada lapse arengu eeldatavate tulemuste kirjeldusi ja kooskõlastada kuue-seitsmeaastaste laste arengu eeldatavad tulemused põhikooli esimese astme ainekavadega.
Esimene oluline muudatus eelnõus ongi õppekava nimetuse muutmine. Teiseks esitatakse laste arengu eeldatavad tulemused nüüd ainult 6–7-aastastele, sest on mõistetud, et koolieelses eas arenevad lapsed ebaühtlaselt ning lapse arengutulemuste esitamine vanuste kaupa seaduse tasandil ainult raskendaks õpetajal lapse individuaalse arengu toetamist. Küll esitatakse vanuselised arengutulemused õpetajale mõeldud käsiraamatus. Seadusega on reguleerimata jäetud ka õppe- ja kasvatustegevuse maht ning ajaline korraldus. Uue õppekava määruse eelnõus pole Tõnis Lukase sõnul enam planeeritud õppe- ja kasvatustegevuse nädalatabelit, mis takistaks paindliku rühma tegevuskava koostamist juba õppeasutuses endas.
Nii seaduseelnõu üle peetud arutelul riigikogu kultuurikomisjonis kui ka selle esimesel lugemisel riigikogus esitati HTM-i alushariduse peaeksperdile Heda Kalale ja minister Tõnis Lukasele ohtralt küsimusi. Esmajärjekorras puudutasid need väidet, et uus seadus ei too kehtima hakates kaasa mingeid lisakulutusi.
Ei tekita lisakulusid?
Tõsi ta on, et kulutusi ei too kaasa 165 SE kehtima hakkamine, küll aga selle alusel vabariigi valitsuse määrusega kehtestatav uus koolieelse õppeasutuse riiklik õppekava.
Ka praegu kehtivas seaduses on kirjas, et lasteasutuses või rühmas, kus õppe- ja kasvatustöö ei toimu eesti keeles, tagatakse eesti keele õpe vastavalt õppekavale. Erinevus on aga selles, et kui alushariduse raamõppekava kohaselt alustati eesti keele õppega viieaastaselt, siis uue õppekava järgi tehakse seda juba kolmandast eluaastast. Vastates Jaak Aabi küsimusele, nentis ka Tõnis Lukas, et eesti keele õppe soodustamine koolieelsetes lasteasutustes, sealhulgas tõenäoliselt ka sobivate õpetajate leidmine ja koolitamine, nõuab riigilt lisatoetust: „See on omavalitsustega läbirääkimise teema. Kas see raha antakse mingi üldise toetuse sees või just ainult selleks asjaks, on kokkuleppe küsimus. See eraldatakse teatud eelarvereal või integratsiooni sihtasutuse kaudu.”
Meie lasteaedadesse on juurde vaja ka eripedagooge. Seda kitsaskohta peaks tuleval aastal aitama leevendada tõukefondide rahaga loodavad maakondlikud nõustamiskeskused.
Arutelu jätkub
Mitmeid küsimusi tekitas seadusemuudatuse § 16 lõige 5, mis ütleb, et lasteasutuse õppekava läbinule annab lasteasutus välja sellekohase tõendi. Nimetatud säte on ka seni seaduses olnud. Eripedagoogide väljatöötatud lapse individuaalse arengu hindamise kaart annab sellest põhjaliku ülevaate alates lasteaeda tulekust koolivalmiduse hindamise leheni ja võiks anda koolile olulist infot lapse individuaalseks toetamiseks. Samas väljastatakse kaart vastavalt isikuandmete kaitse seadusele ainult lapsevanema nõusolekul. Tõnis Lukase sõnul ei saaks see ka olla aluseks lapse kooli võtmisel või mittevõtmisel.
Keskerakond on esitanud seaduseelnõu kohta ka parandusettepaneku, mis puudutab eralasteaedade rahastamist. Kultuurikomisjon pole viimase suhtes oma otsust veel langetanud. Arutelu jätkub 10. märtsil kultuurikomisjoni istungil, kuhu on kutsutud ka haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas.
Mängides targemaks
Tallinna Mahtra Lasteaia juhataja Pille Kibur, kes on alushariduse nõukogu liikmena uue õppekava eelnõuga hästi kursis, peab selle juures kõige olulisemaks muutuseks lapsest lähtuva õppetöö esiplaanile seadmist. „Ei ole seda sundi, et ka lasteaias valitseks koolilik töökorraldus. Muidugi töötasid paljud lasteaiaõpetajad sel põhimõttel ka praegusest õppekavast lähtuvalt, uus aitab aga tõenäoliselt kõigil õppetegevust ja mängu integreerida. Seal on rõhutatud, et õpitakse kogu päeva jooksul ja mänguliselt, õpetaja on lapse abistaja ja suunaja, mitte käskude ja keeldude andja. Me ei taha lasteaeda koolitundi, kus lapsed istuvad laua taga ja peavad küsima, millal ometi mängida saab. Tore oleks, kui laps ei saaks arugi, et õppetöö toimub. Siis võib muidugi tekkida probleem, et kui vanem lapselt kodus küsib, kas ta täna midagi õppis ka, on vastuseks: „Ei, me ainult mängisime.” Sellest vastuolust peaksid aitama üle saada arenguvestlused ja koostöö lapsevanematega. Et nemadki mõistaksid: õppetöö käib isegi siis, kui taldrikuid lauale pannakse ning loendatakse, mitu last ja mitu taldrikut.” Õppekavasse lisanduvad ka mõned sealt varem puudunud teemad. Rohkem pööratakse tähelepanu näiteks tervise- ja keskkonnakasvatusele.
Pille Kiburi sõnul on küll nende lasteaia moto juba täna „Mängides targemaks” ja lasteaia õppekavas on mängulisuse ja integreerimisega arvestatud, aga sedagi annab veel huvitavamaks teha. „Lisandunud on õppematerjali ning õppekavade uuesti üle vaatamine ja parandamine ei tee kunagi paha.”
Jah, loomulikult on õppekava arendamine tähtis, aga meie lasteaedade peamine probleem on ka Pille Kiburi hinnangul ikkagi õpetajate puudus. „Õpetajad lähevad nii välismaale kui ka lihtsalt teisele eriala-
le – ikka suurema palga peale. Viimasel ajal on uus trend: lasteaiatööle veel truuks jäänud õpetajad töötavad mitmes majas. Aga pole normaalne, et inimene teeb iga päev 12 tundi tööd –
ühes majas 6 ja teises 6. See tapab tervise. Paraku peab sellegi üle õnnelik olema, et nad üldse lasteaeda on jäänud: muidu peaks rühmad lihtsalt kinni panema.”
ÕpL
Kutseõppe väljakutsed
| Tarmo Loodus, Viljandi Ühendatud
Kutsekeskkooli direktor |
|
|
Kutseõppe edendajate ühingu liikmed pidasid eelmisel nädalal Narva Kutsehariduskeskuses arenguseminaril „Kutseharidus aastal 2015” kolm päeva aru kutsehariduse tuleviku üle.
Selle valdkonna arengukava lõpeb sel aastal ja nii on ülim aeg järgmisse arengukavasse oma mõtteid pakkuda. Tegelikult küsida: milline on kutseharidus aastal 2015?
Ja ega vastata nii lihtne olegi. Moevooludega kaasa minnes tõdeme, et meil on vaja kõrgtehnoloogiat valdavaid kalli töökohaga töölisi. Seega on õppeprotsessis oluline teaduspõhisus, vajame ju tarkade masinate juhte. Või on vaja ka teistsuguseid töömehi? Neid, kes oskavad torusid parandada, leiba küpsetada? Seega on õppeprotsessis peamine rõhk tööoskustel.
Regionaalpoliitika
Õigus on mõlema tõekspidamise esindajatel. Aastal 2015 vajame sellist kutseõppesüsteemi, mis pakub ametiõppe võimalusi erinevate vajaduste, võimete ja tasemega inimestele. Ja seda võimalikult oma maakonnas. Kui palju kedagi vaja on, see on prognooside ja riigi arenguperspektiivi küsimus. Kutsekoolid reageerivad piirkonna tööturu vajadustele üsna paindlikult.
Kutseõpe maakonnas on reaalne regionaalpoliitika. Viljandis õppinud kokk jääb tõenäoliselt Viljandisse ega põruta kohe pealinna kokkama. Kutsekoolide võrgustik annab maakonnakoolidele koostöös rakenduskõrgkoolidega võimaluse õpetada ka keerulisemaid erialasid. Nii saab kohalik ettevõtlus kvaliteetset tööjõudu, normaalsemalt edeneda. Piirkonna arenev ettevõtlus ongi ju kutsehariduse üks olulisi eesmärke. Kool on vahend selle unistuse täitmiseks!
Arenguseminaril jäi kõlama mõte, et haridus- ja teadusministeerium ei pea koolituskohtade arvu koolides ainult majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi prognooside põhjal jagama, vaid ka ise tulevikku planeerima, riigi prioriteete ellu viima. Koolituskohtade arv on koolivõrgu ja paikkonna ettevõtluse mõjutamise vahend.
Oluline teema on kutseõppe lõpetanute kvaliteet ehk töötegemise oskused. Neid, kes tahavad heaks töömeheks saada, on vähe. Ja neil läheb hästi! Kutseõppesse tulevad noored põhikooli või gümnaasiumi lõpetamise järel. Meile on eriti oluline noore tööalane ettevalmistus põhikoolis.
Töötegemise oskus ja distsipliin
Töötamise (ka õppimise) oskused kujunevad põhikoolis, eriti algklassides. Head töömeest iseloomustab distsipliin, kinnipidamine tööajast, etteantud ülesande tähtajaline täitmine esimesel katsel jne. Kas meie koolid toetavad seda? Mõelge – järelevastamine, õpiabi, konsultatsioonitund, lapsevanematele pidev õiguse andmine lapse kasvatamata ja õpetamata jätmisel, individuaalne õppekava jms. Leian, et nii tööharjumusi ei kasvata. Pigem teeme karuteene kõigile õppeprotsessis osalejatele. Et ühiskasulik töö ja enese järelt koristamine on ka keelatud ning kodus tehtav kehaline töö haruldane, olemegi olukorras, kus noortelt on võetud võimalus õppida koolis vastutustundega töötama (õppima), oma tegude eest ise vastutada. Ja nii ongi tööandjad imestunud koolilõpetajate ükskõiksest suhtumisest oma töösse. Ümberkasvamine on aga keeruline.
Kutseharidus ootab põhikoolilt muutusi, suuremat tähelepanu tööoskuste kujundamisele, tähelepanu käsitöö ja tööõpetuse tundides toimuvale, keha ja vaimu koostegevuse arendamisele. Tehnoloogiaõpet füüsikas, keemias ja bioloogias. Oleme ühise eesmärgi nimel valmis koos tegutsema, pakume oma õppebaase, vajadusel ka õpetajaid.
Kutse- ja gümnaasiumiharidus
Õpilasi jääb vähemaks. Konkurents õppijate pärast gümnaasiumi ja kutsekooli vahel aina teravneb. Õnneks on kutseharidus järjest populaarsem. 2015 on kõik kutseõppeasutused Euroopa Liidu rahaga korda tehtud, meil on tänapäevane sisustus, hea tasemega õpetajad.
On aeg vastasseis lõpetada ja koostööle asuda. Gümnaasiumis on mõistlik rakendada eelkutseõpet. See tugevdab gümnaasiume ja annab õppijale võimaluse hiljem kiirendatud korras amet õppida. Kutsekoolid saavad aga rohkem gümnaasiumijärgse õppe õpilasi. Haridusministeerium peab ainult õppekavad ümber hindama: aastal 2015 on gümnaasiumis 50 kohustuslikku ja 40 valikkursust, osa neist ametiõpe. Ametikoolis on põhikoolijärgses õppes 40 üld- ja 80 ametiõppe kursust. Aastal 2020 on meil gümnaasium, kus õpitakse ülikooli minekuks või tööleasumiseks.
ÕpL
Millised on kutseõppe tänased väljakutsed?
Prognoosige, milline on kutseharidus aastal 2015.
ANDRES PUNG, HTM-i kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja:
„Kutseõppel on palju väljakutseid. Detailidesse laskumata nimetan neist kaht, mis sisaldavad endas paljusid teisi – need on demograafilise situatsiooni radikaalne muutus lähiaastatel ja nõudlusele vastava kvaliteetse kutseõppe võimaluste loomine muutuvas olukorras.
Põhikooli on lõpetamas järjest vähem noori ning kui suhe gümnaasiumis ja kutseõppes jätkajate vahel jääb enam-vähem samaks (70 : 30), siis aastaks 2015 õpib kutseõppeasutustes peaaegu poole vähem noori kui praegu. Samas suureneb kordades täiskasvanute täiendus- ja ümberõppe vajadus, mis on eriti aktualiseerunud seoses ühiskonnas üha enam teadvustuva vajadusega majanduse restruktureerimise järele.
Kui praegu osaleb meil elukestvas õppes vaid 7% täiskasvanutest, siis näiteks eesrindliku majandusstruktuuriga Põhjamaades on see protsent 30 kandis. See võrdlus näitab väga kujukalt ära koolitusmahud, milleni meilgi tuleb lähiaastatel jõuda. Ning kutseõppeasutustel on siin oluline panus. Rõõmustab, et juba eelmisel aastal kasvas kutseõppeasutustes täiendus- ja ümberõpet läbivate inimeste arv hüppeliselt peaaegu 20 000-ni, mis on ligikaudu 6000 õppijat rohkem kui 2006. aastal.
Valitud suund teadmistepõhisele ühiskonna- ja majanduskorraldusele eeldab kõrgel tasemel, võiks isegi öelda tulevikku suunatud kutseõppevõimaluste loomist. Selleks on vaja tänapäevaseid õppebaase ja -seadmeid, aga veelgi enam konkurentsivõimelisi õpetajaid-juhendajaid ning õppevahendeid.
Ees seisavad väga töised aastad, kus kõigis eelnevalt mainitud aspektides tuleb saavutada põhimõtteliselt uus tase. Kui Eesti suudab tagada aastaks 2015 nõudlusele vastavad kutseõppevõimalused nii algajatele õpipoistele kui ka vilunud meistritele, on suudetud ambitsioonikale väljakutsele vääriliselt vastata.”
REIN OSELIN, Paide Kutsekeskkooli
direktor:
„Sündimuse vähenemisest tulenev õppijate arvu langus võib tähendada tugevat võitlust õpilaste pärast. Arvan, et suurim väljakutse on mõtteviisi muutus: parim pole mitte koolide konkurents, vaid koostöö selle nimel, et õpilasel oleks võimalikult palju valikuid.
Eesti noored on orienteeritud gümnaasiumidele ja kõrgkoolidele. Majanduse restruktureerimise vajadus sunnib kogu hariduskorraldust ümber vaatama, alates riigi ja omavalitsuse poliitikast kuni kutsesuunitluseni. Kutsehariduse roll selles protsessis on pakkuda kvaliteetset õpet riigile vajalikel erialadel.
2015. aastaks on kutseharidus tervikliku haridussüsteemi osa. Lisaks sellistele levinud erialadele nagu kokad, teenindajad, ehitajad õpetatakse ka tehnoloogia ja teadusega seonduvaid (automaatika, arvutijuhtimisega tootmisvahendid, materjalide töötlus). Õigupoolest saab seda kõike teha kutsekoolides juba praegu, kuid 5–6 aasta pärast püüdleb kutsekooli kaudu eduka karjääri ja eneseteostuse poole palju rohkem noori kui täna. Siis õpetavad neid praktilise kogemusega spetsialistid kõikidelt elualadelt. Mina tahan küll olla osaline 2015. aasta kutsehariduses.”
NEEME RAND, Kuressaare Ametikooli
direktor:
„Kutsehariduse oluline toimenäitaja on lõpetanute konkurentsivõime tööturul, vähem tähtis pole ettevalmistus elus toimetulekuks, mille alla kuulub ka õppimisvõime. Tänane väljakutse on homsete vajaduste võimalikult täpne prognoos. Milliseid oskusi ja teadmisi tööandja lõpetanult eeldab? Millised on tuleviku erialad?
Hea ettevalmistusega töötajad annavad ettevõttele konkurentsieelise. Efektiivne töö nõuab vilumust, vilumus tekib aga ainult korduva harjutamisega, mida enamikul juhtudel on kõige mõistlikum teha kutseõppeasutuses.
Et demograafilisest olukorrast tulenevalt mahuvad viie aasta pärast kõik põhikoolilõpetajad gümnaasiumi ja seejärel kõrgkooli, on oht, et Eestis kiputakse eeltoodud põhimõte unustama.
Avalikke või kommertsteenuseid tarbides eeldame, et meid teenindab tõeline professionaal. Aga kui sageli kohtame nendel ametikohtadel üldkeskharidusega noori? Kas on mõistlik veeretada koolitaja roll ettevõtja või kliendi õlgadele? Ja mis see kõik maksma läheb?
Lapsevanemad kipuvad täpselt teadma õnne valemit. Aga kuidas me teame, kas presidendile ust avades on meie laps õnnelikum ettevõtja, pankuri või hoopis portjeena?
2015. aastaks on kutseõpe ajakohane, atraktiivne ja paindlik, nii tipptegijast meister kui ka algaja leiavad sobiva õppimisvõimaluse. Kutsekooli läheb vähemalt
40 protsenti põhikoolilõpetanutest ja rakenduskõrgkooli astujatest on
50 protsendil kutsekeskharidus. Kogu teise taseme haridus on ühe koolipidaja haldusalas ja pole välistatud, et kutseõppeasutused on munitsipaliseeritud.”
ÕpL
Igal pool on parem kui kusagil mujal
Kas Eestis on hea elada? Kõikvõimalikud küsitlused on näidanud eestlaste rahulolu kasvu. Ei toimu massilist väljarännet meie pehmelt öeldes viletsa kliimaga maalt, kuigi piirid on ammu avanenud ning dokumenti näitamata võib sõita Tallinnast otse Brüsselisse.
Norrasse ehitajaks siirdunud politseinikud tulevad juba tagasi. Ka EURES-e (tööturuameti Euroopa töövahenduse võrgustiku) juhtivspetsialisti Marta Traksi sõnul on Eesti elanike huvi minna välismaale tööle võrreldes paari aasta taguse ajaga vaibunud (EPL, 21.09.07). Kas see näitab, et ära mindi ajutiselt ja eelkõige majanduslikel kaalutlustel ning et juured on tugevalt Eestimaal kinni?
Alles areneva Eesti areng algab inimestest endist. Arvan, et seda on väga oluline uskuda, mitte lüüa kibestunult käega ning jätta näiteks valima minemata, kuna „niikuinii on kõik poliitikud ühesugused”. Igaühe heaolu sõltub eelkõige ikka temast endast. Ka teistes, n-ö arenenumates riikides kritiseeritakse oma kodumaad, selle valikuid ja poliitikat (vähemalt demokraatlikes riikides, kus seda lubatakse avalikult teha).
Kahjuks on vähe uuritud, mida arvavad Eestis elamisest siinsed lapsed ja noored. Kas ka neile siin meeldib? Eelmisel aastal Euroopa ja Põhja-Ameerika 35 riigi 11–15-aastaste õpilaste hulgas läbi viidud koolimeeldivuse uuringu tulemused olid eestlaste jaoks masendavad – kooli suhtuti väga negatiivselt ning veel vähem kui Eesti lapsed soovisid koolis käia vaid ühe riigi õpilased. Kuid kas väsimus ja pinge, mida õpilased kurdavad, näitab üksnes koolisüsteemi puudulikkust? Ehk tuleneb see hoopis kiirete muutuste virvarris närviliseks muutunud vanemate närvilisusest? Ei saa ju lahutada kooli perest ja ühiskonnast…
Kas uuringus osalenud lastele, kellele koolis käimine tähendab eelkõige pinget ja peavalu, meeldib siin elada? Mida nad sellele küsimusele vastaksid? Puudub neil ju võrdlusmoment ning seetõttu peaks nende jaoks justkui tingimusteta meeldima oma kodumaal elada. Aga kas see nii ka on? Arvan, et need küsimused on tähtsad ja väärivad selgitamist.
Kohati tundub, et kodumaatunne on justkui loom, kes on konstantselt talveunes ning keda tuleb aeg-ajalt togida, et näha, kas ta ikka hingitseb. Trotslikult keeldun eestlases nägemast kodumaatut kosmopoliiti, kelle jaoks on väärtuste hierarhias esikohal (ja ainsal kohal) majanduslik heaolu. Kuigi see võib praegusel laenude ja liisingute ajastul nii tunduda.
Nii naiivselt (mõne arvates võib-olla triviaalselt), kui see ka ei kõla, meeldib mulle Eestis elada. Mulle meeldib, et ma võin öelda seda, mida mõtlen, ning et poliitiline korrektsus ei ole eestlaste väärtustes esikohal. Mitte et teiste tunnetega ei peaks arvestama, aga kui üritada rääkida üksnes väga korrektselt, ettevaatlikult ja iga sõna hoolega kaaludes, ei öeldagi lõpuks midagi.
Arvan, et Eesti jätkusuutliku arengu seisukohalt oleks üpris halb, kui noor inimene teisiti arvaks, iga hinna eest siit lahkuda sooviks ning kibedusega oma juurtele mõtleks. Nagu ütles Kaljo Kiisa kehastatud Johannes populaarses kodumaises seriaalis Õnne 13: „Igal pool on parem kui kusagil mujal.”
Kristi Helme
ÕpL
Ministeeriumis
17. veebruaril osales minister Tõnis
Lukas põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava nõukogu koosolekul.19. veebruaril toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia suures saalis Eesti Teaduste Akadeemia pidulik koosolek „Akadeemia roll riigis”. Haridus- ja teadusministeeriumi esindas asekantsler Andres Koppel. 20. veebruaril võttis minister Tõnis Lukas osa Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise üritusest Tallinna Pedagoogilises Seminaris. 21. veebruaril viibis Tõnis Lukas suursaadik Margus Laidre kutsel visiidil Londonis. Lisaks töökohtumistele esines minister tervituskõnega Eesti Vabariigi 90. aastapäeva puhul korraldatud Eesti suursaatkonna vastuvõtul.
ÕpL
Sõnumid
Aasta keeletegu 2007 hääletus avatud
Haridus- ja teadusministeerium kutsub üles esitama kandidaate 2007. aasta keeleteo auhinnale, millega tunnustame möödunud aastal eesti keelele suurimat avalikku toetust ja tähelepanu toonud tegu ning selle tegijat/tegijaid. Igaüks saab anda oma hääle lemmikkandidaadile või esitada oma kandidaadi haridus- ja teadusministeeriumi veebilehel <http://www.hm.ee/index.php?047968> (www.hm.ee) kuni 29. veebruarini.
Esitada võib neid keeletegusid, mis tehti täielikult möödunud aastal või viidi 2007. aastal lõpule. Keeleteo auhinna saamiseks võib esitada nii üksikisikuid kui ka ühendusi. Esitajateks võivad olla nii üksikisikud kui ka ühendused.
2007. aasta keeletegu on palutud valima kõik taasiseseisvunud Eesti haridusministrid minister Tõnis Lukase juhtimisel. Lisaks ministrite nimetatavale 2007. aasta keeleteole tunnustatakse ka avalikkuse poolt enim hääli saanud keeletegu.
2007. aasta keeleteo kandidaate saab esitada posti teel (HTM, Munga 18, 50088 Tartu, märgusõna „keeletegu”), e-aadressil keeletegu@hm.ee <mailto:keeletegu@hm.ee> või HTM-i kodulehel (http://www.hm.ee/index.php?047968).
Ettepanekut esitades tuleb lühidalt nimetada tunnustamiseks esitatav keeletegu ja selle tegija (koos kontaktandmetega) ning kirjeldada keeletegu (kuni ühel A4-leheküljel, selgitades teo olemust ja tähtsust eesti keelele). Arvesse lähevad kandidaadid, mille esitaja teatab oma nime ja kontaktandmed (telefon ja/või e-aadress).
Auhinna suurus on 2008. aastal 25 000 krooni. Sellele lisandub raamatupoe kinkekaart 10 000 krooni väärtuses. Samaväärse kinkekaardi saab ka avalikkuse lemmikuks valitud keeleteo tegija. 2007. aasta keeleteo auhind antakse pidulikult üle 13. märtsil Athena keskuses Tartus.
Aire Koik,
HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant
Kõrghariduse rahastamine suureneb
Valitsus otsustas tõsta õppekoha baasmaksumust rakenduskõrgharidus-, bakalaureuse- ja magistriõppes 30%. Baasmaksumuse tõus võimaldab õppeasutustel tõsta õppejõudude palka ning tagada tudengitele õppe kvaliteet ja jätkusuutlikkus.
Õppekoha baasmaksumus bakalaureuseõppes on 26 000 krooni senise 20 000 asemel ning magistriõppes 39 000 krooni senise 30 000 asemel.
Integreeritud õppekavadel ehk arsti-,
loomaarsti-, proviisori-, hambaarsti-,
arhitekti- ja ehitusinseneriõppes ning
klassiõpetaja õpetajakoolituses on õp-pekoha baasmaksumus 32 500 krooni
senise 25 000 asemel. Rakenduskõrgharidusõppes on õppekoha baasmaksumus 23 400 krooni 18 000 asemel.
Baasmaksumuse kasv mõjutab nende õppeasutuste eelarvet, kellelt tellitakse lõpetajaid riikliku koolitustellimuse alusel.
Baasmaksumus on ühe õppekoha arvestuslik maksumus, mis sisaldab ühe üliõpilase õpetamiseks tehtavaid kulutusi.
Õppekoha maksumus sõltub ka õppevaldkonna kallidusest, mistõttu õppekoha tegelik maksumus kujuneb baasmaksumuse ja vastava valdkonna koefitsiendi korrutisena.
Ülikooliseaduse kohaselt kehtestab valitsus igaks eelarveaastaks riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekoha baasmaksumuse.
Aire Koik,
HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant
80 aastat kutseharidust Vana-Antslas
1920. esimesel poolel hakati Eestis asutama kutsekoole. 1924. a avati riigile kuuluvas Vana-Antsla mõisas kodumajanduskool. Mõis oli sel ajal väga heas korras, seda kutsuti Võrumaa Taaniks. Antsla Kodumajanduskooli põhikirja (1932) järgi on kooli asutamise kuupäev 19. veebruar 1928. Kooli direktoriks sai Peeter Liebus, kes juhtis seda 1944. aastani.
1935. a tõi kooli kontrollinud revident Vana-Antsla kooli teistele eeskujuks. Kool oli populaarne, ühele kohale kandideeris kolm õpilast. Liebus kirjutas 1932. a kohalikus ajalehes Ilmatar: „See on paremaks jõuks põllumajanduse kriisiaja üleelamiseks, sest kutseharidust peetakse raskuste äravõtmise abinõuks. Tuleks suuremal arvul juhtida talunoori põllumajanduslikesse kutsekoolidesse, ka Vana-Antslasse.” Tänapäevaselt ja värskelt kõlaks see kutse ka praegu.
1947. a nimetati kool põllumajandustehnikumiks, 1964. a sovhoostehnikumiks. 2000. aastast kannab kool Vana-Antsla Kutsekeskkooli nime.
1947.–1986. aastani lõpetas kooli 1601 linakasvatajat ja agronoomi ning 1986.–2007. aastani 1178 põllumajanduse ja ehituse õpilast. Kooli keskmine õpilaste arv on viimastel aastatel olnud 270. Koolis tegeldakse aktiivselt spordi ja isetegevusega. Kolmel korral on peetud üle-eestilisi kutsevõistlusi. Igal õppeaastal toimuvad koolis õpilastööde näitused.
Alates 2002. a õpetame lisaks põllumajandusele ja ehitusele eluks vajalikke oskusi mõõduka vaimse puudega õpilastele. Erivajadustega õpilased arenevad ja muutuvad koos teistega kiiresti.
Väikses koolis teeme kõike koos. Meil on töötanud läbi aegade vilistlased: Endla Marits, Linda Mändla, Jaan Püss, Lembit Muru, Raul Abel, Kaido Juks. Praeguseni on koolile truuks jäänud Vally Koorits, Kristina Kiidron, Siiri Maran, Urve Kaska, Raili Laul.
Kool on ja jääb, kuni jätkub kooli tulijaid. Küsimus ei ole nimes ega asukohas, vaid inimestes, kes selles koolis töötavad. On halvemaid ja paremaid päevi. Mul on olnud suur au ja rõõm töötada koos oma kolleegidega ja ma olen neile selle eest väga tänulik. Meie kooli vilistlaste kokkutulek toimub 21. juunil.
Hele Angerjärv,
Vana-Antsla Kutsekeskkooli direktori kt
Laagri Koolis avati
savikoda
Sõbrapäeval lõigati läbi savipärlikee ja savikoda oligi avatud. Kojas leiab palju rõõmu ja eneseavastamist. Igas inimeses on peidus looming ning just saviga mässates võib tulla esile andekus ja ainulaadne ning kordumatu loovus.
Savikoja avamisel sai igaüks oma andekust eksponeerida. Esimene töö oli savitordi kaunistamine. Kõik kohalolijad said näpud saviseks. Saviplaadile kirjutasid ka sponsorid oma nime. Külalisesineja oli kunstnik, Toompeal asuva „Boga poti” omanik Georg Bogatkin, kes osava meistrina näitas potikedral treimist.
Keraamika tegemine algas u 35 000 aastat tagasi. Põhimõtteliselt pole selle aja jooksul midagi muutunud. Ikka võtad savi kätte, mätsid teda oma sõrmedega ja põletad siis kiviks. Ainult lõkke asemel on meie koolis 21. sajandi elektriahi, mille ostmist toetasid Saue vallavalitsus ja Saue valla volikogu. Vallaametnikud ja sponsorid meisterdasid hiljem savipoti, kuhu pensioniraha koguda.
Järgmisel aastal tulevad savikotta ka portselani- ja klaasimaal. Aga juba praegu on neli treiratast ja tööde glasuurimise võimalus.
Savi on teraapia. Stressis ja närviline inimene võib kõik oma emotsioonid savisse suruda. Õnnelik olles võid aga luua midagi erilist. Tule vaatama ja tee näpud saviga sõbraks! Tule ja jäta oma näpujälg savisse – igaveseks!
Irja Kändler ja Rave Puhm,
Laagri Kooli ja Laagri Huvialakooli õpetajad
Suitsetamisvastane HELP-õppekomplekt
Euroopa Komisjoni suitsetamisvastane kampaania „HELP – elagem tubakata!” on välja töötanud õppekomplekti, mis abistab õpetajaid suitsetamisvastases tegevuses. Komplekti saab tasuta tellida kampaania kodulehelt
www.help-eu.com. 12–18-aastastele suunatud õppekomplekti kuuluvad 18 küsimusest koosnev Euroopa- ja suitsetamisteemaline küsimustik, mille vastused esitavad õpilased ainult oma õpetajale; HELP-i töörühma pöördumine; sotsiaalturundusinstituudi ja tubakatoodete tarbimise piiramise uurimiskeskuse direktori ning HELP-i nõuandekogu juhataja professor Gerard Hastingsi pöördumine; koopia Euroopa noorte manifestist tubakavaba elu nimel; temaatiline infoleht, mis sisaldab kasulikku teavet HELP-i programmi kohta; 30 kampaaniatoodet, sealhulgas käevõrud, pastakad, kaelapaelad, rohelised rullviled ja muud HELP-i sõnumit kandvad meened; HELP-i plakatid. Kogu materjal on saadaval kõigis EL-i ametlikes keeltes, sealhulgas eesti keeles.
Komplekti tellimisega võtavad õpetajad endale kohustuse korraldada tund, kus HELP-õppekomplekti kasutades räägitakse tubaka tarbimisega kaasnevatest mõjudest. Õpetajatel, kes tellivad õppekomplekti, palutakse saata foto oma klassist materjali kasutamas; pildid avaldatakse HELP-kampaania kodulehel.
Õppekomplekt ei ole pedagoogiline õpetamisvahend, vaid mõeldud innustama ja abistama õpetajaid, kes keskenduvad suitsetamise ja passiivse suitsetamise negatiivsetele mõjudele.
Piret Pert,
suhtekorraldusbüroo Corpore konsultant
„Tere, kevad!”
alustab taas
Taas on algamas loodushariduse ettevõtmine „Tere, kevad!”. Nagu eelnevatel aastatel, kutsume ka sel kevadel lapsi koos õpetajate ja vanematega loodusesse kevadet otsima ning leide teistega jagama. Osalema on oodatud kõigi Interneti-ühendusega varustatud koolide 1.–9. klassi õpilased ning lasteaedade vanemate rühmade lapsed koos õpetajatega.
Lapsed tuletavad meelde ja õpivad kevade otsimise käigus selgeks palju looma- ja taimeliike. Vaadeldakse 35 üle Eesti laialt levinud kevadekuulutaja (looma- ja taimeliigi) ilmumist kevadisse loodusesse. Kevadekuulutajateks on valitud varakult õitsema hakkavad taimed (sinilill, maikelluke, paiseleht, ülane jne), saabuvad rändlinnud (põldlõoke, kuldnokk, valge-toonekurg, suitsupääsuke), esimestena ärkavad liblikad (väike-koerliblikas), kahepaiksed (rohukonn) ning kevadised seened (kevadkogrits).
Lapsed panevad kirja nende ilmumise kuupäeva (lindude laul, taimede õitsema hakkamine) ning sisestavad projekti kodulehel asuva vormi kaudu andmebaasi. Seda, millised kevadekuulutajad on ilmunud Eesti eri paikadesse ning kui kaugele on kevad ühes või teises paigas arenenud, saavad tabelite ja animeeritud kaartide kujul veebi vahendusel jälgida nii osalejad kui kõik teised huvilised.
Peale kevadleidude on projekti veebilehel ka eestikeelsed kirjeldused ja pildid kõigi vaadeldavate taime- ja loomaliikide kohta, eelmiste aastate tulemused ja mitmed lisamaterjalid.
Lisaks vahetutele loodusvaatlustele sisaldab „Tere, kevad!” ka teemakohast lisategevust: joonistatakse pilte kevadekuulutajatest, kirjutatakse luuletusi ning toimub kevadfotode konkurss. Jätkub populaarne loodusteemaline viktoriin kahes vanuserühmas, kus lapsed on nii küsijate kui vastajate rollis.
6.–8. juunini toimub tublimatele kevadeotsijatele suvelaager. Kohti on paraku vaid 30 õpilasele ja nii pääsevad laagrisse kümne kõige tublima grupi esindajad.
„Tere, kevad!” toimub juba 13. korda. 2007. a osales kevadeotsimises üle 4800 lapse 190 koolist ja lasteaiast. Projekt saab teoks Tiigrihüppe Sihtasutuse ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel.
Tegevus algab 3. märtsil ja kestab mai keskpaigani. Osalemiseks tuleb registreerida projekti veebilehel
http://tere.kevad.edu.ee. Juhendajatel palume grupid registreerida veebruari lõpuks.
Lisainfo:
kevad.org@irc.ee <mailto>, telefon 517 7697, Viktor Muuli.
Viktor Muuli,
projektijuhtAare Ustaal
15.02.1938 – 13.02.2008
Hea õpetaja on lahkunud, see lahkumine oli meile kõigile ootamatu, aga kahjuks valus reaalsus.
Aare Ustaal sündis Tartus. Tema koolitee algas 1947. aastal Valga rajoonis, kus ta 1956. aastal lõpetas Valga 1. Keskkooli. Õpinguid jätkas ta Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus 1961. aastal lõpetas matemaatika-loodusteaduskonna.
Esimene töökoht oli Aare Ustaalil ENSV Teaduste Akadeemia küberneetika instituut, kus ta töötas inseneri, seejärel vaneminseneri ja noorema teadusliku töötajana. 1965.–1966. a töötas ta NSVL Statistika Keskvalitsuse projekteerimis-tehnoloogiabüroo Eesti osakonnas ja seejärel neli aastat riiklikus projekteerimisinstituudis Eesti Projekt peamatemaatiku ja vaneminsenerina. 1970. a septembrist alates töötas Aare Ustaal
ENSV MN Riikliku Plaanikomitee arvutuskeskuses osakonnajuhatajana.
Alates 1972. a töötas Aare Ustaal Tallinna Majanduskoolis.
Meie kaotusvalu aitab leevendada teadmine, et kogu Tallinna Ma-janduskoolis töötatud 36 aasta jooksul oli Aare väga hea pedagoog ja organisaator.
Koolis lisandusid pedagoogitööle mitmed teised ametid. Aastast 1972. oli Aare programmeerimise kabineti juhataja, aastast 1978 arvuti Nairi 2 ülem, aastast 1987 arvutustehnika laboratooriumi ning aastast 1993 infotöötluse osakonna juhataja. Võib julgelt öelda, et just Aare kujundas kooli infotehnoloogilise ilme. Kõigil järgmistel on olnud võimalik seda edasi arendada.
Erudeeritud ja suurte kogemustega spetsialistina orienteerus Aare arvutustehnika arenedes kiiresti ümber, oli sageli ühe või teise asjatundjate töörühma liige või nõustaja.
Aare oli aktiivne spordimees, paljude muude ametite kõrval oli ta aastaid koolis võrkpallitreener, tema sporditööd jäävad meenutama võidetud karikad ja diplomid.
Oma tööde ja tegemistega võitis Aare kõigi kooli töötajate sümpaatia, temaga oli meeldiv nõu pidada, ta oli hea partner, kolleeg, sõber. Aare ei kiirustanud ega rabistanud kunagi, uskus ja usaldas kolleege, võttis kõiki töid väga tõsiselt ja tegi neid hästi.
Tallinna Majanduskool poleks ilma Aareta see kool, mis ta täna on.
Aitäh, Aare selle kõige eest.
Tallinna Majanduskool
Lootus Maldur Lubi
11.03.1930 – 13.02.2008
Mäeharjalt pilgu nüüd
heidan tagasi teele –
see oli tõsine tee.
Asjata seal ei astutud,
muidu ei mindud.
(K. Merilaas)
Manalateele on lahkunud Pärnu Ühisgümnaasiumi püsivuse sümboleid – füüsika- ja informaatikaõpetaja Lootus Maldur Lubi.
Lootus Lubi lapsepõlveaastad möödusid viielapselises peres Tartus. Nagu ta ühes intervjuus mee-nutas, oli ta tavaline väike poiss, kes kogus marke, tegi vallatust ja lippas sõpradega Emajõe kallastel.
Väga varakult lugema-kirjutama õppinud poiss eksis teaduse keerdkäikudesse terveks eluks. H. Treffneri Gümnaasiumi medaliga lõpetanud noormees sai koolist kaasa sügava huvi füüsika ja arhitektuuri vastu. Pärastsõjaaegsete karmide olude tõttu jätkusid füüsikaõpingud kodulinna ülikoolis, sest arhitektuuri sai õppida vaid Tallinnas.
Pärast kõrghariduse omandamist 1952. aastal määrati noormees õpetajaks Pärnu 1. Keskkooli. Sellele koolile jäi ta truuks pensionile minekuni 2002. aastal. Pedagoogitöö kõrvalt jätkus huvi astrofüüsika ja programmeerimise, hiljem geenitehnoloogia ja informaatika vastu. Lootus Lubi nime leiame ka praegu kasutusel olevate füüsikaõpikute tiitellehelt. Õpetaja Lubi oli hinnatud pedagoog – õpeta-ja-metoodik. Tema teeneid arvutiõpetuse toomisel Pärnu Ühisgümnaasiumi on raske üle hinnata.
Lootus Lubi oli rahulik, vaikse häälega kõnelev õiglane härrasmees, kes nõudis oma küsimustele loo-gilist vastust, seoste leidmist „maailma asjade” vahel. Tema tunnid olid huvitavad, küsimused mõtlemapanevad, tihti riukalikud. Hinne „4” temalt oli juba suur tunnustus, „5”-st rääkimata. Lootus Lubi oli õpilaste jaoks väga autoriteetne, ta tundus olevat kuskil kaugel ja kõrgel – peaaegu geenius!
Lootus Lubis oli peidus soe huumorisäde. Muhedaid kilde ja keerdküsimusi jagus nii tundidesse kui ka vahetundidesse. Temaga sai mõnusalt vestelda mis tahes teemal astronoomiast keeleteaduseni. Tema huvide skaala oli ääretult lai. Veel viimase ajani ei jätnud ta vahele ühtki Pärnus aset leidnud kunsti- või muusikasündmust.
Lootus Lubi oli hoolitsev isa oma poegadele. Õpetaja, kellel oli teeneid nii Eesti kui ka Pärnu linna hariduselu edendamises. Selliste inimeste suurus ilmneb tihti siis, kui neid enam meie keskel pole.
Ühisgümnaasiumi ajalehes il-mus mõni aasta tagasi olemuslugu armastatud õpetajast pealkirja all „Lootus ei kustu”. Nüüd peame kurbusega tõdema, et Lootus on siiski kustunud. On jäänud vaid mälestused... Avaldame sügavat kaastunnet Lootus Maldur Lubi lähedastele.
Pärnu Ühisgümnaasium
Oma tööde ja tegemistega võitis Aare kõigi kooli töötajate sümpaatia, temaga oli meeldiv nõu pidada, ta oli hea partner, kolleeg, sõber. Aare ei kiirustanud ega rabistanud kunagi, uskus ja usaldas kolleege, võttis kõiki töid väga tõsiselt ja tegi neid hästi.
Tallinna Majanduskool poleks ilma Aareta see kool, mis ta täna on.
Aitäh, Aare selle kõige eest.
Tallinna Majanduskool
Keemiaõpetajate talvepäevad Tartus
Eesti Keemiaõpetajate Liidu korraldatud talvepäevadel jagasid õpetajatele väärt teadmisi teadlased, tootjad ja külalised. Aga ka õpetajad õpetajatele.
Vastloodud TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) keemia instituudi direktori professor Enn Lusti ettekanne veenis õpetajaid meie keemikute ja keemiateaduse üha kasvavas potentsiaalis. Keemia instituudi kümne õppetooli ja katsekoja koosseisu kuulub 144 töötajat, kellest pooltel on doktorikraad. Tegevad on üks juhtiv teadur, 11 vanemteadurit ja 57 teadurit. Viimase viie aasta jooksul on tehtud üle saja magistritöö, lisaks kaksteist patenti. Peatselt Eestis tööd alustavad seitse teaduse tippkeskust teevad koostööd ülikoolidega.
Lust peatus pikemalt energiatootmisel, kus päikesepatareist saadavale energiale võib kas kohe rakenduse anda või kasutada seda elektrolüüserites hapniku ja vesiniku tootmiseks. Viimase võib omakorda mõistlikult ära kasutada mootorikütusena või kütuseelementides. TÜ keemia instituut võimaldab asjast huvitatud õpilastel lähemalt tutvuda uusima aparatuuri ja uurimismeetoditega.
Riigi teaduse hetkseisust kõnelnud TÜ professor Ain Heinaru selgitas, kui alusetud on sotsiaalteadlaste süüdistused sotsiaalvaldkondade alarahastamisest. Kui maailmas eraldatakse neile teadustele ja kunstile umbes 5% kogu teadusele tehtavatest investeeringutest, siis Eestis ulatub see 10–12%-ni. Küsimus on, kuidas raha sotsiaalteaduste sees jaotub. Heinaru kõneles ka teaduse üldisest rahastamisest Eestis, mis on tublisti alla EL-i keskmise (esikohal Rootsi ja Soome).
TÜ lektor Urmas Kokassaar kõneles õigest toitumisest, nt kuidas süsivesikuid ja rasvasid oma toidusedelis asendades võime oluliselt vähendada toiduga saadavaid kaloreid. Kasutatakse nii süsivesikulisi, valgulisi kui ka rasvapõhiseid asendajaid. Samas, ühest küljest saame vähendada energiaannuseid 5 kcal võrra, teisalt pole me kaitstud ebameeldivate kõrvalnähtude eest (kõhulahtisus, allergiahood jne). Ettevaatlik tuleb olla ka täissünteetiliste magusainete sahhariini, tsüklamiinhappe, aspartaami ja sukraloosiga. Viimane kujutab endast sahharoosi modifitseeritud halogeenühendeid. Olles tavalisest suhkrust sadu kordi magusam ja odavam, on täissünteetiliste magusainete tarbimise kiusatus suur. Liigtarbimisel tekivad aga tervisehäired ja suhu jääb ebameeldiv metallimaitse. Vältimaks täissünteetiliste magusainetega liialdamist on kehtestatud piirnormid: 5–40 mg suhkruasendajat ööpäevas.
Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi keemik-ekspert Peep Rausberg tutvustas uurimisvaldkondi (lõhkeained, narkootikumid) ja -meetodeid ning aparatuuri, mida nüüdisteaduse standardite kohaselt kohtuekspertiisis kasutatakse. Mõne narkootilise aine süntees on üsna lihtne, mistõttu on tekkinud põrandaalused narkolaborid. Üks tõhusamaid meetmeid selle ennetamisel on narkootikumide sünteesiks vajalike lähteainete kättesaadavuse piiramine.
Tootjalt õpetajale
Ott Licht AS-ist Viru Õlu kõneles alkoholiga seotud müütidest, lahates tootmise ja tarbimisega seotud tehnoloogilisi ja sot-
siaalseid probleeme. Selgus, et alkoholi tarbimise esikümnesse ei kuulugi Eesti,
vaid hoopis Portugal, Luksemburg, Prantsusmaa, Ungari, Hispaania, Tšehhi, Taani.
Õpilaste jaoks tuleb kummutada müüt, nagu oleksid lahjad alkohoolsed joogid süütumad kui kanged. Asi pole joogis, vaid etanoolikoguses, mis nende tarbimisel omastatakse. Nii on tühise 400 ml õlle ekvivalent terve klaas veini või 40 ml viina. Füsioloogiliselt langeb alkoholi organismist eemaldamise raskuspunkt maksale. Ligemale 95% tarbitud alkoholist oksüdeerub maksas leiduva ensüümi alkoholdehüdrogenaasi mõjul. Higistamisega vabaneme vaid 1% tarbitud alkoholist. Mõni protsent eraldub ka väljahingatava õhuga.
AS Eesti AGA tegevjuhi Andrus Lauri sõnul on võrreldes 1995. aastaga gaaside tarbimine Eestis kasvanud seitsmekordseks (nagu firma kasumgi). Vajadus globaalsel tasandil palju poleemikat tõstatanud süsihappegaasi järele on niivõrd suur, et meie oma toodangust jääb lootusetult väheks. Karastusjookide gaseerimisel on süsihappegaasi hakatud asendama mõne tilga vedela lämmastikuga, mis on nii tehnoloogiliselt mugavam kui ka odavam.
Kasvuhoonegaasi tarbijaid tuleb iga päevaga juurde. Suuremad neist on praegu Rakvere ja Valga lihatööstus, kus kasutatakse süsihappegaasi loomade tapaeelseks uimastamiseks. Nii saadakse paremate maitseomadustega nn stressivaba liha. Newcastle’i tõppe haigestunud kanade hukkamiseks kulus üle 120 tonni süsihappegaasi. Suurimad kogused seda gaasi tarbitakse metallitöödel ja toiduainete tööstuses „kuiva jääna”. „Kuiva jääga” puhastamisel saab kergesti lahti nt nn grafitikunstnike loomingust. Automootorite võimsuse tõstmiseks on hakatud kasutama naerugaasi (N2O).
Talvepäevalised said gaaside abil valmistatud jooke ka degusteerida, nt kodusel teel valmistatud karboniseeritud vett.
Õpetajalt õpetajale
Huvitava näituse oli valmistanud ette Otepää Gümnaasiumi kauaaegne keemiaõpetaja Tiiu Sander, kelle erakogu Eestis väljaantud keemiaõpikutest äratab aukartust. Autor jagas ka kogemusi, kuidas neid kõiki õppetöös kasutada. Teema või ainelõigu käsitlemisel tutvustab õpetaja, kuidas küsimust käsitleti nt pool sajandit tagasi. Seejärel näitab ta, kuidas ise seda teemat koolis õppis. Lõpuks saavad õpilased vaadelda ja võrrelda, millise kasutusel oleva õpiku järgi materjali paremini selgeks saab. Sander kasutab eri autorite õpikuid paralleelselt ka õppetöö individualiseerimiseks ja diferentseerimiseks.
Lasnamäe Gümnaasiumi keemiaõpetaja Helle Mürk on loonud tähelepanuväärse iseseisva töö süsteemi, mis kulmineerub teaduskonverentsi stendisessiooni taolise üritusega. Väljapanekutel pole üksnes aineõpetuse tähendus, hinnatakse ka õpilaste loomingulisust. Sellise tööviisi traditsiooniliseks muutmine on aidanud tõsta õpimotivatsiooni.
Tallinna 53. Keskkooli õpetaja Vladimir Ossipov tutvustas koos Artur Jõgiga TTÜ-st uut keemiakohvrit. Kõik ergonoomilised eelised, mis on sarnastel Micro Kit-tüüpi kogudel, on ka tutvustatud kohvritel. Uus jaotusmaterjal kätkeb endas palju võimalusi. Uudselt pakuvad koostajad võimalust kohvreid rentida ning saada kulutatud keemilistele reaktiividele täiendust. Ainus, mida uue õppevahendi puhul napib, on õpilaste visuaalne elamus, sest mikrokoguste puhul jääb kõik meeleliselt tajutav mõnevõrra tagasihoidlikumaks kui klassikaliste keemiakatsete korral.
Professor Miia Rannikmäe tutvustas Eestis uue loodusteaduslikule ja tehnoloogiaharidusele pühendatud ajakirja LoTe avanumbrit. Ajakiri hakkab ilmuma kaks korda aastas.
Külalistelt õpetajale
Talvepäevade külaline oli Läti loodus-,
matemaatika- ja tehnoloogiahariduse rahvusliku projekti meeskond eesotsas doktor Dace Namsone ja Läti Ülikooli keemiateaduskonna dekaani professor Janis Svirkstsisega. Ettekandes tõdeti, et nüüdisaegse õpetuse ja õpikeskkonna suudab tagada vaid haridusministeeriumi, omavalitsuste ja koolide tihe koostöö, mida toetavad Euroopa Liidu fondid. Õpetajate valmisoleku töötada muutunud tingimustes tagab vaid selline täienduskoolitus, millele loob vundamendi tänapäeva paradigmaatiliste seisukohtade tutvustamine. Alles seejärel on mõtet käsitleda õpetamise uusi strateegiaid, meetodeid, viise ja vahendeid.
Uusi õppematerjale on lõunanaabrid gümnaasiumi tarbeks koostanud kokku 90. Kõigis loodusteaduslikes õppeainetes ning matemaatikas on neid igale gümnaasiumiklassile 6. Läti olulisim uuendus gümnaasiumi õppekavas on õppetöö diferentseerimine nelja õppesuunana. Humanitaar- ja kutseprofiili (kunst, muusika) valinud õpivad gümnaasiumis integreeritud loodusainete kursust, mistõttu eraldi ainena bioloogiat, füüsikat ja keemiat neil ei ole. Läti kolleegid selgitasid ka võimalusi ja vahendeid kasutada loodusteaduslikes õppeainetes uurimuslikku lähenemisviisi.
Talvepäevad õnnestusid. Järgmine keemiaõpetajaid ootav tähtis üritus on Balti keemiaõpetajate suvekool Tõstamaal.
Aarne Tõldsepp,
EKL president
ÕpL
Lapsehoolduspuhkus ja ametijärk
|
Vaike Parkel, Eesti
Haridustöötajate Liidu õigusnõunik |
|
|
Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord, õigemini selle rakendamine, võib tekitada aeg-ajalt segadust, kuna nimetatud kord otseselt ei sätesta, kuidas mõjub tähtajaliselt omistatud vanempedagoogi või pedagoogi-metoodiku ametijärgu tähtaja kulgemist lapsehoolduspuhkus.
Nimetatud kord ei saagi reguleerida kõiki elus ettetulevaid üksikjuhtumeid. Sellistel juhtudel tuleb lähtuda seadustest, mis reguleerivad töölepingut ja puhkust, samuti palgaseadusest. Määrus ei saa muuta (ega muudagi) seadusi.
Puhkuse ajaks, sh lapsehoolduspuhkuse ajaks, tööleping peatub. Peatumine tähendab, et töötaja ei pea ajutiselt tegema tööd, milles kokku lepiti, ja tööandja ei ole kohustatud teda kokkulepitud tööga kindlustama. Leping n-ö seiskub ja jätkub õpetaja lapsehoolduspuhkuselt naasmisel samadel tingimustel, kus peatus.
Seega – kui pedagoogil oli enne lapsehoolduspuhkusele minekut vanempedagoogi ametijärk ja palk, jätkab ta tööle naastes vanempedagoogina selle aja ulatuses, mis tal jäi vanempedagoogi ametijärgu tähtajani enne puhkusele minekut. Keegi ei kaota lapsehoolduspuhkusel olles oma ametijärku, vaid jätkab töötamist endistel tingimustel ja endiste õigustega, sh võimalusega taotleda sama või kõrgemat ametijärku ettenähtud korras.
Vastupidine oleks ju mõeldamatu –
näiteks võib juhtuda, et vanempedagoogi või pedagoogi-metoodiku ametijärgu kehtivus lõpeb just lapsehoolduspuhkuse ajal. See tähendaks õpetaja naasmist madalamale ametijärgule ja palgale, mis on vastuolus töölepingu seaduse ja palgaseadusega. Seadus ütleb, et lapsehoolduspuhkusel viibivale töötajale säilitatakse tema ametikoht ja palk.
Atesteerimise eesmärk on soodustada pedagoogide karjääri, innustada neid enesetäiendusele ja kvalifikatsiooni tõstmisele, samas võimaldada kasvatada ka oma lapsi ning ühendada pere- ja tööelu. Asetades lapsepuhkuselt naasva õpetaja teistest töötajatest ebasoodsamasse olukorda, kohtleksime lapsi kasvatavat inimest ebavõrdselt.
ÕpL
Interneti kasutamise trendid
|
Helena Uri, Tallinna Ülikooli
sotsiaaltöö magister |
|
|
Kuna Internetti kasutatakse suurtes kogustes ja iga päev, on palju uuritud selle mõju inimestele, eriti pööratakse tähelepanu nooremale generatsioonile, kuna nemad on piltlikult väljendades sündinud, arvutihiir peos.
Internet on loonud palju uusi suhtlemisvõimalusi, mis on ühest küljest positiivne, kuid samal ajal võib see sotsiaalsest keskkonnast hoopis isoleerida, kui noor suhtlebki vaid arvuti vahendusel. On kasvanud mure, et uued sotsiaalsed kanalid Internetis vähendavad teismeliste sotsiaalseid oskusi ja võimeid. Samas arvavad paljud uurijaid, et need pigem lisavad uusi sotsiaalseid oskusi ja võimeid.
Siinkirjutaja magistritöö „Interneti/arvuti kasutamise trendid ning nende võimalikud negatiivsed mõjud lastele ja noortele” käigus küsitleti 388 4., 7. ja 9. klassi õpilast kogu Eestist, lisaks viidi läbi süvaintervjuud. Muuhulgas ilmnes, et lapsed, kelle kodus puudus Interneti-ühendus, kurtsid, et ei saa sõpradega suhelda. Internet on muutumas väga oluliseks osaks noorte kultuurist. Eriti on kasvanud teismeliste seas huvi Interneti suhtluskanalite (sh jututubade) vastu.
Mulje kujundamine jututubades
Tänapäeval ei piirdu endast mulje kujundamine enam „päris elus” suhtlemisega. Eriti on see esile kerkinud Interneti jututubades, kus omavahel kohtuvad võõrad inimesed.
Beckeri ja Stampi poolt 2005. aastal läbi viidud uuringust selgus, et enamikule Internetis suhtlejatele on jututubade kultuuris väga oluline olla teiste poolt aktsepteeritud ja seetõttu loovad nad endast võimalikult hea mulje. Teine vajadus Interneti-suhtluses on luua ja säilitada suhteid. Endast hea mulje loomiseks demonstreeritakse oma oskusi eri suhtluskanalites. Suhtluskanalites osalejad suhtlevad tavaliselt nendega, kes on mingil moel sarnased, olgu siis soo, ea, huvide või elukoha poolest. Selektiivse identiteedi presenteerimise juures on peamine, et endast avaldatakse ja näidatakse seda, mis tundub toetavat positiivse mulje loomist. Interneti suhtluskanalites on näost näkku suhtlusega võrreldes palju enam võimalusi oma identiteediga eksperimenteerida ja manipuleerida ning olla see, kes sa tegelikult pole.
Kindlad oma oskustes
Tihti aitavad teismelised oma vanemaid arvutiga seonduvate probleemide korral, mitte vastupidi. Ka käesolevas uuringus hindas üle poolte õpilastest enda arvuti-/Interneti-oskusi oma vanemate omadest paremaks (56%). Osa arvas end oskajamaks ka arvutiõpetajast (26%).
Kuigi intervjueeritavad arvasid, et teavad arvutite/Interneti kohta enam kui vanemad, pidavat see eelkõige sõltuma valdkonnast: „Pole see sugugi nii, et noored teavad alati vanematest rohkem arvuti kohta. Oleneb väga paljudest asjadest. Kui noor ainult kogu aeg arvutimänge mängib, siis ei tea ta näiteks riistvara, programmeerimise kohta midagi. Väga paljudel klassikaaslastel on tegelikult üsna nõrgad teadmised arvutist. Noored ei pruugi olla jube targad arvutis – kui nad pidevalt rate.ee-s on või muudes suhtluskeskkondades, sellisel juhul piirduvadki teadmises sellega, kuidas ennast näidata teistele, mis muljet endast luua.”
Laste ja noorte liigne enesekindlus võib tuleneda ka sellest, et meedia on järjepidevalt kuvanud noori kui „tegijaid” Internetiga/arvutiga seonduvas.
Häkkerlus ja identiteedivahetus
Kui intervjueeritavatelt uuriti, kas nad käivad pornograafilise/seksuaalse sisuga Interneti-lehekülgedel ja tegelevad Interneti-häkkerlusega, tulid nendele kahele küsimusele vastustest välja sarnased trendid. Üldiselt vastati mõlemale küsimusele, et ise ei käi pornograafilise/seksuaalse sisuga lehekülgedel ega tegele häkkerlusega, kuid teised küll! Lisaks pidi nii häkkimine kui ka ebasobivatel lehekülgedel kolamine väga lihtne olema. Uurimusest ilmnes, et õpilasi, kes on mingil moel arvutihäkkerlusega seotud, oli kokku 10%.
Identiteediga eksperimenteerimine Internetis on paljudele noortele tuttav tegevus. Uuringust ilmnes, et Internetis on kellegi teisena esinenud 36% õpilastest; varjunimesid on kasutanud ligi pooled vastanutest; teistega Internetis suheldes on oma vanust muutnud 33% vastanutest. Ka osa intervjueerituid oli oma identiteeti mingil viisil muutnud: „Olen ennast vanemaks valetanud. Seda selletõttu, et foorumitesse ei saa kirjutada lapsed alla 12 a – selleks peab olema spetsiaalselt vanema luba (vanema allkirjaga faksitud avaldus).” Ühel intervjueeritul muudeti vanust tema enda teadmata: „Ise ei ole muutnud vanust, aga keegi häkkis minu rate.ee kontole sisse ja pani mulle vanuseks 22. a.”
Interneti-kiusamine
Internetis puututakse aina sagedamini kokku solvavate, ülbete, ebaviisakate, mingil moel häirivate inimestega (5%): „Inimesed solvavad rohkem kui päris elus … probleemiks on see, et paljud ülbitsevad ja alandavad teisi. Näiteks Runescape’is suuremad ja tegijamad (kõrgematel levelitel) ülbavad nendega, kellel mängus halvasti läheb. Kogu asi keerleb selle ümber, et „kes on kõige parem” – see on väga oluline.”
Siinkohal saabki rääkida uuest nähtusest Interneti-kiusamine, mida ei ole maailmas veel kuigi palju uuritud. On leitud, et see võib muutuda noortele probleemiks, sest kuigi kiusamise ilmingud algavad sageli Internetis, võivad need kanduda kooli. Internetis kogetud negatiivsed intsidendid mõjutavad õpilase toimetulekut koolis. Paljud noored ei pruugi kellelegi rääkidagi oma Internetis kogetud ebameeldivustest. Samuti on Interneti-kiusamist raskem tuvastada.
See, kas uued sotsiaalsed kanalid Internetis vähendavad või suurendavad teismeliste sotsiaalseid oskusi ja võimeid, sõltub paljuski sellest, kui palju on viitsitud nii koolis, kodus kui ka ühiskonnas tervikuna tegelda laste kriitikameele arendamisega nüüdisaegse arvutustehnoloogia suhtes.
ÕpL
c
Mõte
| Lembit Pallas, TTÜ
matemaatikainstituudi dotsent |
|
|
Statistika näitab tagasiminekut nii matemaatika riigieksami sooritamise kvantiteedis kui ka kvaliteedis. Tekib küsimus, kas seda protsessi on võimalik peatada. Või veel parem – anda sellele vastupidine suund.
2007. aasta matemaatika riigieksamil osales 5513 eksaminandi. Võrdluseks: kirjandit kirjutas 10 225 eksaminandi. Veel nukram paistab olukord, kui analüüsida matemaatika riigieksamist osavõtu dünaamikat aastate lõikes: 2004. aastal valis matemaatika riigieksami 7207, 2005. aastal 7127 ja 2006. aastal 6289 õpilast. 2008. aastal on matemaatika riigieksami valinud napilt üle 5000 õpilase.
Samal ajal näitab ka kogutud keskmine punktisumma langustendentsi. 2004. aastal oli matemaatika riigieksami keskmine tulemus 56,2, 2005. aastal 52,03, 2006. aastal 50,65 ja 2007. aastal 49,3. Mullukevadisi kehvasid tulemusi püüti põhjendada mõne ülesande halva sõnastusega. Pigem oli põhjus siiski selles, et eksaminandid ei suutnud ülesandest välja lugeda seda, mida oleks vaja olnud.
Tundub paradoksaalne, aga nn heaoluühiskondades on reaalainete õppimine kehvemal järjel kui mõnelgi arengumaal. Atraktiivsemad riigid, nagu Ameerika Ühendriigid, saavad endale seda lubada, sest reaalainetes tugevad ja hea ettevalmistuse saanud noored Indiast, Hiinast, Taist siirduvad meeleldi tööle kõrge elatustasemega riikidesse.
Meie siin Maarjamaal pürime elatustasemelt Euroopa viie esimese riigi hulka. Ometigi ei saa loota, et ühes sellega kasvab Eestimaale Aasiast ja mujalt tulnud reaalainetes hea ettevalmistuse saanud noorte töölesoovijate hulk. Peame eelkõige oma jõududega hakkama saama ja tagama, et meil oleks piisavalt korraliku reaalteadmiste pagasiga gümnaasiumilõpetanuid.
Matemaatikata on mugavam
Hoobasid, millega tõsta noorte huvi reaalainete – sealhulgas matemaatika – õppimise vastu, ei ole just palju. Jutt sellest, et parem matemaatikaoskus tagab suuremad võimalused ja kõrgema lähteplatvormi pea kõikides valdkondades, kus vähegi reaalset mõtlemist vaja on (kus ei ole?), on suhteliselt üldine. Tänapäeva pragmaatilises maailmas elav noor küsib, mida ma determinandiga peale hakkan, milleks mulle elus siinust vaja läheb jne.
Matemaatika õppimine ei ole lihtne. Läheb vaja nii mõnegi valemi päheõppimist, iseseisvat mõtlemist, tööd, järjepidevust. Pealegi ei saa matemaatika õppimisel rakendada absoluutselt vaba loovuse põhimõtet. Ees on reeglid, valemid, st raamid, mille eiramine viib mõttetuseni. Matemaatika erineb humanitaarainetest suuresti selle poolest, et iga uus fakt, teoreem, valem tugineb paljudele eelnevalt õpitud faktidele. Kui eelnevas on lüngad, tekib arusaamisega raskusi. Nii hakkabki noor pidama end rohkem humanitaarainete õppijaks. See ei nõua nii suurt pingutust, on mugavam.
Kas kohustuslik eksam
parandaks olukoda?
Viimasel paaril kuul on tekitanud poleemikat matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmine. Kas see parandaks matemaatikaoskuse üldist taset? Arvamusi on seinast seina. Isegi nii väikeses kollektiivis, nagu seda on Tallinna Tehnikaülikooli matemaatikainstituut.
Ühed arvavad, et matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmisel pole mõtet, sest milleks matemaatika näiteks nendele, kes tulevikus valivad muusiku, kunstniku või mõne muu matemaatikast kauge elukutse. Arvatakse, et kõik õpilased ei olegi suutelised matemaatikat arusaamise tasemel õppima ja milleks neile matemaatika riigieksam.
Teised on seisukohal, et tuleb pöörduda tagasi vana süsteemi juurde. Loobuda matemaatika riigieksamist üldse ja taastada kõrgkoolides matemaatika sisseastumiseksam. See annaks igale kõrgkoolile võimaluse kehtestada miinimumtase, mille ületamata jätmine jätaks tudengikandidaadi kõrgkooli ukse taha. Pealegi oleks seda miinimumtaset võimalik teaduskonniti diferentseerida.
Kolmandad pooldavad matemaatika riigieksami kohustuslikuks muutmist, põhjendades oma arvumust sellega, et sellisel juhul peavad kõik gümnaasiumiõpilased matemaatika õppimisse tõsisemalt suhtuma, olgu võimed kui tahes tagasihoidlikud. Keskmisele hindele see vaevalt positiivset mõju avaldaks, kuid kokkuvõttes üldist matemaatikahariduse taset vabariigis parandaks ikkagi.
Vajame noorte
matemaatikaõpetajate plejaadi
Ühes asjas ollakse täielikul üksmeelel:olukord on aasta-aastalt halvemaks läinud. Seda nii matemaatika faktiteadmiste kui ka nende rakendamise oskuste poolest. Selleks et üliõpilased oleksid võimelised kohustuslikke matemaatikakursusi omandama, tuleb kõrgkoolis üha enam gümnaasiumi matemaatikakursust korrata. Juba mitmendat aastat toimub TTÜ-s matemaatika täiendusõpe, mis sisuliselt kujutab endast gümnaasiumi matemaatika teistkordset õppimist.
Matemaatikaõpetajate kaader vananeb ja kvalifitseeritud matemaatikaõpetajatest tuntakse puudust. Samuti on matemaatikatundide arv paljudes koolides (kolm tundi nädalas) praegu kehtiva matemaatika õppekava selgeksõppimiseks liiga väike.
Olukorra parandamise esimene eeldus oleks järelikult noorte võimekate matemaatikaõpetajate koolitulek. Mitte ühe või kahe, vaid terve plejaadi. Kui noor õpetaja koolis alustab, ei ole ta veel professionaal. Selleks kujunemiseks kulub aastaid.
Kui lisada siia teine sama utoopiline eeldus, et matemaatikatundide minimaalne arv nädalas oleks mitte kolm, vaid näiteks viis, alles siis võiks loota, et huvi matemaatika õppimise ja ka riigieksami sooritamise vastu hakkaks suurenema. Õigemini mitte huvi, vaid võimaluste ja vajaduse tunnetamine. Siis oleks mõtet hakata arutlema teemal, kas muuta matemaatika riigieksam kohustuslikuks.
ÕpL
Kirjad
Õpetaja on tugi
Kui suured inimesed kutsuvad väikesi korrale, lõpetavad väikesed enamasti „pahanduse tegemise”. Kui aga suured ise teevad oma lähikondsetele kõike seda, mida nad lastele keelavad, kasutavad ka väikesed neid võtteid teiste väikeste, aga miks mitte ka suurte peal edasi. Lapsed on nagu peeglid, kust võid näha iseennast. Ainult tark inimene julgeb neisse vaadata, sest julgeb mõista, enda tehtut neis näha ja hinnata.
Õpetaja töö on seotud just julgusega neisse peeglitesse vaadata. Ainult tõeline õpetaja vaatab sinna rõõmuga. Ka temal tuleb vahel eksimisi ette, kuid soov paremaks/targemaks saada, midagi uut leida ja seda mõista on eksimishirmust suurem.
Õpetajaks olemine ei hakka haridusest. Õigupoolest ei pruugi haridusel õpetajaks olemisega peale selle, et tööle minnes tuleb juhtkonnale oma haridust tõendavad paberid esitada, üldse midagi pistmist olla. Ja pabereid pole tänapäeval sugugi raske hankida. Loeb see, kes sa oled diplomiteta, mida õigeks pead, mis sul lastele öelda on. Sõnum peab olema igas õpetajas, sest eesmärgita pole kuhugi teele asuda, püüelda, midagi saavutada. Õpetajatöö on nagu reis, millel on lähtekoht ja sihtpunkt. Või oleks õigem öelda, et see on nagu palverännak. Ja need, kes tunnevad, et see küll püha, kuid väga künklik ja mõõnu täis tee on liiga ränk, peaksid sellest juba eos loobuma.
Hea õpetaja on autoriteet, kuid autoriteet ei kasva aastatega õpetajale „selga” nagu sammal puudele. Autoriteet kuulub neile, kes selleni ei püüdle – neile, kes armastavad seda, mida teevad, kulutavad sellele iga killu iseendast, tahtes ise areneda ning kuhugi jõuda – oma palverännaku lõpp-punkti.
Õpetaja jääb elu lõpuni tokiks taimele, kes kõrgustesse püüdleb ja kasvada tahab. Vahel juhtub sedagi, et toetav tokk läheb lehte. Pigem kasvab puutokk aga läbi taime, kellele toeks ta pandud on. Ja tokk on kõigil meeles – eriti taimel, kes temale toetus.
Kas olla pedagoog või andragoog?
Tõdemus, et iga õpetaja võiks andragoogikaga lähemat tutvust teha, tekkis Tartu Kutsehariduskeskuses andragoogi kvalifikatsioonikursusel, mille korraldas täiskasvanute koolitajate assotsiatsioon Andras.
Läksin kursusele kõhklusega. Tehnikavaldkonna õpetaja koolituse olin ülikoolis äsja läbinud, milleks täiskasvanukoolitajaks saamise nimel veel 400 tundi koolipinki nühkida? Nüüd võin öelda, et nii asjalik-ku koolitust pole ammu kohanud –
selles olid ühel meelel kõik õppegrupi liikmed. Väga õnnestunud oli lektorite valik. Oma ala tippe on alati huvitav jälgida, ka oli lektorite hulgas praktikuid väljastpoolt formaalhariduse süsteemi.
Avastus, et andragoogika läheneb õppijale ja õppimisele paljuski teise nurga alt kui pedagoogika, oli äärmiselt värskendav. Kuna kutsekooliõpetaja tegeleb aina enam just täiskasvanutega (kaugõpe, täienduskoolitused, uus töökohapõhine õppevorm – nn õpipoisikoolitus), oli kursus meile suureks toeks igapäevatöös täiskasvanud õppijatega. Ka tavalises üldhariduskoolis võiks andragoogika põhitõdedega rohkem arvestada, eriti gümnaasiumiastmes. Võimalikult lai arvestamine õppija soovide ja ootustega, õppija elulise kogemuse integreerimine õppeprotsessi, iseseisva õppimise maksimaalne toetamine jne muudaks üldhariduskooli õppijasõbralikumaks. Õpilasena koolis käies oleksin andragoogilisi meetodeid rõõmuga tervitanud. Ja teiseks –
kui räägime elukestvale õppele üleminekust, annab ka see põhjuse andragoogika põhimõtete rakendamisega varakult pihta hakata.
Igal õpetajal on oma stiil ja kes kui palju andragoogikas õpitut kasutab, on iseasi. Meie õpperühma liikmetele anti võimalus taotleda andra-googi kutsetunnistust. Eestis on praegu 101 kutsetunnistusega andragoo-gi – sama palju kui riigikogu liikmeid. Seda ei ole palju, kuid lisa on tulemas. Soovitan kõigil kutseõpetajatel mõelda andragoogikakursuse läbimisele.
Eve Talas, Kohila lasteaia Männi
noorempedagoog
Veiko Belials,
Luua Metsanduskooli kutseõpetaja
IV kutsetaseme andragoog
ÕpL
Kui mina olin veel väikene mees
Esimese klassi poiss
K1944. aasta suve lõpul tulid meie küla kolme tallu elama vene sõjaväelased, kes rajasid Kuusiku lennuväebaasi õppelendude polügooni – külast põhja pool paiknevatele sooheinamaadele, mis jäid minu kodust vaid pooleteise kilomeetri kaugusele. Meie naabertalus Andresel elas siis üle 20 sõduri ja kaks ohvitseri.
Mõne aasta pärast, kui sõjavägi oli polügooni maha jätnud, käisid poisikesed sealt lõhkemata kuulipildujakuule (trasseerkuulid, soomust läbistavad süütekuulid, 14,5 mm) ja kahurimürske (20 mm) otsimas. Neid, mida kutsuti leekkuulideks, tagusid suuremad poisid tantsuõhtuil kiigetule juures kivi peal haamriga põlema –
fosforne tuli põles sisinal, aga ei plahvatanud.
Polügoonilt lennurünnaku sihtmärkide ümbert võis leekkuulidest rohkem leida neile väga sarnaseid lõhkekuule. Neid oli ohtlik haamriga lüüa: kui ükskord üht niisugust kahekäehaamriga lõin, lendas lõikavalt suur metallikild mu püksisäärest läbi. Ehmusin juhtunust tõsiselt ja edaspidi panin sääraseid plahvatajaid ainult lõkkesse. Lõkkes plahvatavad lõhkekehad võisid ka ohtlikud olla –
kui ei loetud plahvatusi õigesti ja mingi mürsk või lõhkekuul millegipärast viivitas lõhkemisega. Kui arvati, et ta on juba lõhkenud, aga tema ootas ja varitses, et plahvatada siis, kui keegi tuleb laialipillutatud tukke kokku lükkama.
Kui ma esimesel koolinädalal ükskord tavalisest varem koolist ära sain, läksin kohe koos vanemate poistega polügoonile kuule ja mürske otsima. Tõin neid sealt mütsitäie ja peitsin ära. Oli aasta 1948.
Ootasin kevadeni, kuni ükskord aprillis läksid isa ja ema kahekesi Raplasse ja koduhoidjaks kutsuti hea tuttav vanatädi, kelle hooleks jäi eelkõige mu kolme ja poole aastane õde. Vend oli siis kuue ja poolene, mina hiljuti saanud kaheksaseks.
Saime vennaga loa minna metsa vaatama, kas ehk saaks korjata männi seemnekäbisid. Teadsin küll, et aeg on seemnekäbide korjamiseks liiga hiline, kuid mul oligi muu mõttes.
Tegime karjamaa lagedale väikese lõkke ja poetasin sinna viis mürsukest. Kiirustasime mitmekümne sammu kaugusele kivi taha varju ja ootasime plahvatusi. Meie lõke põles juba madalaks, kuid mürsukeste lõhkemiskärgatusi ei tulnud ega tulnud. Päikesevalguses ei paistnud elavat leeki enam peaaegu üldse. Ütlesin Reinule, et lõke kustub vist ära. Ta kargas selle kahtlustuse peale viivitamata püsti, rebis end mu tagasihoidvast haardest lahti ja jooksis tule poole. Hüüdsin, et ta ei läheks, aga või ta mu keelamisi kuulas. Järgnesin talle sörkides.
Mul jäi paar sammu, Rein sorkis juba pulgaga tukkide vahel, kui korraga prahvatas lõkkepõhi meile vastu silmi. Vend sai otsaette väikese killuhaava, millest väljus peen, kuid sammu kaugusele lendav verekaar. Vend hakkas hüüdma: „Oi, ma suren!” Õnneks oli haavake ohutu. Juhtisin venna kraavi juurde, kus me verejooksu külma vee ja jääkildudega pidama saime. Minu kipitavas lõuaaluse ja kaela nahas leidus metallikillukesi, mida veel aastaid hiljem peene nõelaga välja torkisin.
Kõigil pärast sõja poisikestel ei lõppenud niisugused seiklused suure hädata: ühes-teises-kolmandas lähemas külas sai keegi surma, raskeid või kergemaid vigastusi. Hoidsime oma juhtumuse saladuses.
Raul Meel
ÕpL
Õppekava aluseks peab olema arusaam inimesest
|
Külli Volmer, Waldorf-koolide õppekava arendaja |
|
|
Alljärgnevat kirja pannes toetun oma kaheteistkümne aasta pikkusele õpetajatöö kogemusele Eesti lõunapoolseimas Waldorf-koolis, Johannese Koolis Rosmal.
Mulle on see olnud kool, millega mind kõigepealt ühendas tundest lähtuv äratundmisrõõm, hiljem on lisandunud aina põhjalikum arusaamine asja olemusest.
Rosmal õpitakse ja õpetatakse numbrilise hindamiseta, suhtumine kooli on positiivne, kedagi ei jäeta istuma, õpitakse ka õues, 3., 5., 8. klassis esitatakse (kogu klassiga!) näitemänge, esinetakse (kogu klassiga!) kooli kuupidudel ja pühade tähistamisel. Klassiõpetaja on seal 1. kuni 8. klassini lisaks õpetuse jagamisele ja sotsiaalse elu korraldamisele õpilase esmane tugiisik ja ainetevahelise integratsiooni võtmeisik. Sellised on esimesed silmaga nähtavad eripärasused.
Keha, hing ja vaim
Miks on Rosmal õpe just nii korraldatud? Sest meie õppekava aluseks on selline arusaam inimesest, nagu Rudolf Steiner selle ligi sada aastat tagasi oma inimeseõpetuses välja töötas. Hilisemad aastad on lisanud tema käsitusele palju kooliomaseid metoodilis-didaktilisi aspekte ning ajakohasust, kuid praeguseni on keskendus õppijal kui tervikul, tema kehal, hingel, vaimul. Pedagoogiline küsimus on, missuguses suhtes on need osad erinevas vanuses omavahel ning kuidas õpetada inimest terviklikult. Waldorf-koolides püütakse toetada võrdselt nii keha, hinge kui ka vaimu arengut. Taotletakse tasakaalu. Eesti Waldorf-koolid on suutnud nii toimida juba 18 aastat.
Ka riikliku õppekava üldosa väidab üheselt, et inimese areng selle terviklikkuses on kooli kõrgeim siht ja väärtus, kuid täpsemad vihjed selle kohta, mida terviklikkuse all mõeldakse, see dokument ei anna. Ma pole küll suur statistika austaja, kuid väikese uurimuse huvides tuli protsentarvutused ette võtta. Uurisin riikliku õppekava kaudu edendatavat inimpilti 7.–9. klassi ainejaotuskava alusel. Selle ea valisin põhjusel, mis õpetajaile hästi teada – kõige raskem periood õpilase elus, kõige rohkem emotsioone, kõige suuremad käitumisprobleemid, drastiline väljalangus.
Hingeharidusega tegelevaiks aineiks lugesin kunsti ja muusika, motoorikat ja üldist liikumist ning oskusi arendavaiks tööõpetuse ja kehalise kasvatuse. Ülejäänud ained pistsin kõik intellektile ehk õpilase peale suunatud patta.
Mõistuse ja tunnete arendamine
tasakaalust väljas
Vabandan siinkohal kõigi kolleegide ees, kes oma ainet südamega andes ka tõeliselt tundeid kaasata suudavad, kuid ainemahtusid ja tunniplaani segaputru vaadates on näha, et kohusetundlikulgi õpetajal tunnetele panustamiseks eriti aega ei jää. Pigem on pilt selline, et ka muusikast on 9. klassiks järele jäänud vaid muusikateooria ja referaadid, kunstist kunstiajalugu ehk siis peale mõeldud ained.
Pilt sai järgmine: 85% õppekavast on suunatud intellekti arengule ehk peale. Tunde- ja tahtekasvatusele jääb 15%. Tunde- ja tahteinimene on seega lihtlabaselt näljas... Kuidas käitub indiviid, kellel on nälg?
Praktikas me sellist intellektuaalset vesipead muidugi luua ei suuda. Toimib looduslik iseregulatsioon, ehk – mis liigne, see ära! Aga sellest püüdlusest, sellest igapäevasest ponnistusest sünnivad kõigile tuttavad nähtused: üheks päevaks (hinde jaoks) õppimine, kontrolltööks õppimine, uskumatult hästi välja arenenud lühiajaline mälu, tegeliku õpihuvi puudumine. See on üks kivi, mille all vähid peidus on – õppekava proportsioonid on paigast ära!
Ainult veendunud materialist saab tunnijaotuskavva kirjutada üheainsa muusikatunni nädalas. See on selge sõnum nii õpilasele kui ka lapsevanemale: saate aru küll, tegelikult pole see tähtis! See on lihtsalt üks väike kahetsusväärne rudiment, eksikombel säilinud dinosaurus, mõistetamatu komme, ütleme, Vana-Kreeka algelisest kultuurist...
Meie riiklik õppekava tekitab minus kui lapsevanemas umbusku. Selle koostamise alustena on mainitud õigusakte ja hariduspoliitilisi dokumente. Aga inimene?! Lapsevanemana tahan teada, missugusest inimkäsitusest lähtub kool, kuhu ma oma lapse saadan, ning kuidas see õppekava kaudu rakendub.
Millest me lähtume?
Kui te nüüd arvate, et tulen Steineri inimeseõpetust teilegi soovitama, siis eksite. Meist keegi ei tea lõplikku tõde. Küsimus on selles, kas üritame teadvustada alust, millest me õppekava koostades lähtume. Kas koolikogukonnad (suurepärane väljend Euroopa Komisjonilt!) ei peaks tulema kokku arutlemaks, missugune on nende ühine arusaam inimesest ning sellest lähtuva õpetuse ja kasvatuse iseloomust? Uskuge, need arusaamad on erinevad! Aga mitte nii erinevad, et nad ühtluskooli tema parimas tähenduses täiesti välistaksid. Kuniks oleme inimesed ja õpime koolis, on ühisosa olemas.
ÕpL
Kas ja miks naised hariduses domineerivad?
|
Eve Kasekamp, Tapa Gümnaasiumi
geograafiaõpetaja |
|
|
Et õpetajatena töötavad
põhiliselt naised, on viimase
50–60 aasta riikliku poliitika
tulemus. Riiklikult on toetatud protsessi, et kooli ikka vähem mehi tööle tuleks ja jääks.
Pärast sõda oli koolis vähe mehi objektiivsetel põhjustel – kogemustega pedagooge oli langenud, ükskõik siis kummal pool rindejoont. Järgnev represseerimislaine vähendas nende arvu veelgi. Õpetajaks õppima läksid alates 1960. aastatest valdavalt tütarlapsed, sest korraga polnud kool enam piisavalt mehelik koht. Sotsialistlik realism tõstis esikohale musklis töölise, mutrivõti või kellu käes. Nõukogude Eesti hariduspoliitika kujunes niisuguseks, et pärast 8-klassilise kooli lõpetamist läks keskkooli 2/3 tüdrukutest ja vaid 1/3 poistest. Kes keskkooli ei läinud, siirdus tehnikumi või kutsekooli. Pärast keskkooli lõpetamist tegid tütarlapsed edukalt sisseastumiseksamid Tallinna Pedagoogilisse Instituuti ja kohusetundlike õppuritena ka lõpetasid.
Kui poisse reaalainete teaduskondades oligi, siis ühed langesid välja ebakorrapäraste elu- ja õpiviiside tõttu, teised rajasid oma karjääri parteitööle ja olid kooli jaoks n-ö kadunud hinged. Kui taaskehtestati Eesti Vabariik, tekkis korraks lootus, et Eesti koolihariduses on võimalik muuta nihkes olukorda, kus kasvavat ja arenevat noort suunavad enamasti naised. See olnuks ka võimalik, kui oleks tähtsustatud haridust ja kooli ning kindlustatud pedagoogile pisut üle Eesti keskmise palk, mis väärtustaks õpetaja rasket tööd ja tõstaks tema prestiiži. Selle asemel algasid arutelud heast ja halvast õpetajast ning sellest, et Eesti õpetaja ei tee Euroopa kolleegidega võrreldes piisavalt tööd. Seejärel hakati haridust bürokratiseerima, mis praegu eeldab õpetajalt iga oma sammu kirjalikku fikseerimist. Kõik see tõukas mehi koolist veelgi kaugemale.
Eesti ühiskonda vaevab edukuse sündroom. Kiirustatakse ikka paremini elama, rohkem kulutama. Poodlemiseks on vaja raha, mida õpetajal ei ole. Kellel raha pole, on tunnistatud luuseriks. Kuid Eesti mees, eriti noor mees, ei taha olla luuser.
Arenenud maade probleem
UNESCO koostatud „Haridus kõigile” kavas on üks eesmärk kindlustada aastaks 2015 kõikidele lastele, eriti tüdrukutele ning rasketes tingimustes elavatele ja rahvusvähemustesse kuuluvatel lastele, juurdepääs kvaliteetsele kohustuslikule tasuta algharidusele (UNESCO, 2004). Milline on olukord praegu?
Eestis on ülikooli astujatest enamik naised. Ka tavakoolis on enamuses tüdrukud. Kas Eestis on naisi rohkem kui mehi? Eesti Statistikaameti andmetel oli 2006. aasta 1. jaanuaril Eestis naisi tõepoolest 106 086 võrra rohkem kui mehi. Kuid arvestades, et Eesti naiste eluiga on meeste omast ligi kümme aastat kõrgem, polegi see vahe suur.
Ikkagi, miks on Eestis (ja ka mujal arenenud maades) naiste osatähtsus hariduses suurem, olgu siis õpetajate või õpilastena? Eestis on viimase rahvaloenduse andmetel 62% naistest ja 57% meestest omandanud keskhariduse (Kui haritud oleme? Eesti Statistikaamet, 2000), mis on iseenesest väga kõrge näitaja. Naiste haridustase on Eestis natukene kõrgem kui meestel, meeste protsent ületabki naisi ainult põhihariduse osas –
põhjuseks see, et mehed omandasid elukutse juba pärast põhikooli ja lahkusid seega haridussüsteemist. Gümnaasiumilõpetajatest on umbes 60% naised. Üheksakümnendatel suurenes Eestis sooline erinevus ülikooli astujate hulgas pidevalt, 2004/2005. õppeaastal oli ülikooli vastu võetud naiste osatähtsus kõigis õppeastmetes üle 50%. Peaaegu tasakaalus oli see ainult doktoriõppe puhul (Haridus. Eesti Statistikaamet, 2006). Naised omandavad kõrghariduse poolteist korda sagedamini kui mehed.
Arenguriikides on olukord hoopis teistsugune – hariduseta on ca 15 miljonit last Ida-Aasias ja Vaikse ookeani saartel, kellest pooled on tüdrukud. Globaalselt ca 100 miljonit last ei ole algkooli nimekirjaski, neist 55% tüdrukud (United Nations Girls’ Education Initiative, UNGEI, 2006). Näiteks Hiinas ei käinud 1987. aastal koolis 2,7 miljonit last, 83% nendest oli tüdrukud, ning igal aastal tootis Hiina ca 2 miljonit kirjaoskamatut (neist 80% tüdrukud). Naiste osakaal vähenes kõrgema astme koolides, mis on vastupidine arenenud maailmale. Jaapanis valitses suur ebavõrdsus 1980. aastatel: vanemad arvasid, et tütred ei vaja professionaalset ametit ja naisi oli ülikoolis ainult 35%. Kindlasti on andmed selle aja jooksul muutunud, kuid näited ilmestavad hästi olukorda arenguriikides. Indias pääseb koolile ligi 90% lastest – kuid siiski on haridus tüdrukutele puudulikult kättesaadav sotsiaalsetel ja kultuurilistel põhjustel.
UNESCO „Haridus kõigile” toodud eesmärgis oli esile tõstetud just tüdrukute harimine probleemsetes piirkondades. Tüdrukute haridusse investeerimisel on praktiline kasu. Koolitatud naine tagab tulevikus emana ka pere haridustraditsioonid. Väärtustab nii ennast kui ka oma peret. Haritud naised on teadlikumad pere planeerimisel, vähem on soovimatuid rasedusi, rasedate ja imikute surmasid, tervislik seisund on parem ja tõenäosus saada terveid lapsi suurem. Suure HIV-i riskiga piirkondades on nii vähem HIV-positiivseid naisi. Väheneb ka laste tööjõu kasutus (UNGEI, 2006).
Mida ette võtta hariduse feminiseerumise vastu? Teatud määral võiks abi olla eraldi koolidest või klassidest poiste ja tüdrukute jaoks. Poiste õppeedukusele mõjuks positiivselt motiveerimine, individuaalne tegelemine, naisõpetajate arvu vähendamine. Meesõpetajate osakaalu tõus tasakaalustaks soorolle. Naisõpetajad toovad kooli rohkem tüdrukuid, meesõpetajad looks parema distsipliini. Tuleks kaotada osaliselt piirid „naiste valdkondade” ja „meeste valdkondade” vahel.
Ring saab täis
Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid kirjutab 13. jaanuari Postimehes artiklis „Kui kauaks veel Eesti meest?”: „Me oleme kujundanud hariduse-, palga- ja, mis eriti oluline, ka väärtuste süsteemi selliselt, et võimalikult suur hulk eesti mehi ihkaks teha mittetootvat tööd.” Milline on see mittetootev töö Eestis, võib igaüks oma teadmiste piires ette kujutada. Eesti mees ei taha olla ka spetsialist, kes toodab tervist või haritud tööjõudu, sest ta ei taha vaevarikka õppimise järel saada luuseriks. Pigem lahkub noor ülikoolidiplomiga spetsialist Eestist ja läheb oma ühika toakaaslastest kokkuklopsitud brigaadiga välismaale ehitajaks, sest juhtumisi on neil olnud õnne töötada suviti ehitaja käealustena.
Feminiseerunud kool ei arvesta asjaoluga, et keskastme poisid vajavad õpetamisel tüdrukutest erinevat metoodikat, ja seetõttu loobuvad poisid õppimisest, sest neil ei kujune õppimisharjumust. Veel kord Kersti Kaljulaidu tsiteerides: „Eesti haridussüsteem ei kanna keskkoolidiplomini piisavalt reaalainetes haritud mehi. Ülikooli üldse satuvad pigem naised kui mehed.” Ring saab jälle täis.
ÕpL
Armastusega Peeter Põllust
|
Maie Tuulik, Tallinna Pedagoogilise Seminari
õppejõud |
|
|
Peeter Põld on minu õpetaja. Kuulsin temast esmakordselt 1992. aastal, ehkki olin pedagoogika valdkonnas töötanud pea
30 aastat. See eesti rahva suurmees oli meie eest ülima hoolega maha vaikitud ja ära peidetud. Miks?
4. septembril 1930. aastal, Peeter Põllu muldasängitamise päeval, langetati Tallinnas Pika Hermanni tornis rahvuslipp poolde vardasse ja Toompea valge saali akendel särasid küünlad. Tuhandete leinajate juuresolekul kanti põrm Tartus Pauluse kalmistule. Oma järelehüüdes kirjutas Juhan Tork, et Eesti rahvas jääb igaveseks Peeter Põllu tänuvõlglaseks.
Peeter Põllu mälestamise komitee eestvedamisel asuti seda tänuvõlga kustutama.
Algatati üleriigiline korjandus mälestussamba rajamiseks Toomemäele, otsustati välja anda tema biograafia ja kogutud teosed. Ühte-teist jõuti ka ära teha: Tartu üks tänav nimetati ümber Peeter Põllu tänavaks, Tartu linnavolikogu hakkas välja andma Peeter Põllu nimelist uurimistoetust ja ülikooli filosoofiateaduskond Peeter Põllu nimelist stipendiumi, ülikooli mälestusmedalit kaunistasid Johan Skytte ja Peeter Põllu reljeefid ning Pauluse kalmistule rajati Peeter Põllu perekonna hauamonument.
Mälestussamba püstitamine Toomemäele, biograafia ja kogutud teoste väljaandmine jäidki vaid plaanideks –
Eesti iseseisvusaeg sai otsa. Peeter Põllu kirjutised suruti keelatud fondidesse ja kui kuskil ta nimi vilksataski, soditi see musta tušiga loetamatuks. Eesti rahva ideoloog ja õpetaja, keda kaasaegsed nimetasid Eesti rahva südametunnistuseks, tuli rahva mälust kustutada.
Koolijuht ja haridusminister
Peeter Põld lõpetas Tartu Ülikooli teoloogiakandidaadi kraadiga. Siiralt ja sügavalt usklik, loobus ta ometi kirikuõpetaja kutsest ja suundus haridusalale.
Ta teadis väga hästi, et kooliõpetaja amet on majanduslikult palju vähem pakkuv kui maapastori oma. „Aated on minu igapäevane leib,” on ta selgituseks öelnud.
Eestikeelse kooli avamiseks oli vaja keskust, seltsi. Eesti Noor(e)soo Kasvatuse Seltsi (ENKS) asutajad Oskar Kallas, Karl Parts, Anton Jürgenstein, Peeter Põld, Ernst Enno, Jaan Jõgever jt leidsid, et kõigepealt tuleb asutada tütarlastekool.
„Eesti kool ja selle ülesehitamine oli Peeter Põllu eluülesanne,” tunnistas Helmi Põld ühes oma kirjas. Tuli võidelda venestussurvega, aga ka küllalt sügavale juurdunud kadakasakslusega. Tuli õhutada usku oma rahvusliku kooli vajadusesse ja võimalikkusesse. Tuli võita poolehoidu gümnaasiumile kui uuenduskoolile, mis põhines õpetajate ja õpilaste usalduslikul vahekorral. Tuli võidelda ka majandusraskustega.
7.–9. aprillini 1917 kutsus Peeter Põld kokku esimese rahvahariduse (õpetajate) kongressi, millele 20.–23. juunini järgnes teine. Tema ettekanded andsid mõlemale kongressile sisu ja suuna. Keskne arutlusaine oli eesti rahvuskooli rajamine.
14. mail 1917 asutati Eesti Õpetajate Keskliit ja valiti juhatus. Esimeheks sai Peeter Põld. Samal aastal asutas Peeter Põld ENKS-i organina ajakirja Kasvatus ja Haridus. 1917. aastal ilmus kuus numbrit. Uued kohustused viisid Põllu toimetusetööst eemale.
1. juulil 1917 alustas tööd Ajutise Maanõukogu valitud maavalitsus. Peeter Põld valiti haridusosakonna juhatajaks. Sellel ametikohal töötas ta novembrini, olles samal ajal ka tütarlastegümnaasiumi juhataja.
Veebruaris 1918 algas Saksa okupatsioon ja kui Saksa väed novembris lahkusid, astus tegevusse Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. Peeter Põld oli selle esimene haridusminister. Esialgu oli ta ministeeriumi ainus töötaja.
Tartu Ülikooli juht
Ent aeg oli selline, et lahendada tuli hoopis põletavamaid probleeme kui koolielu korraldamine. Kaalul oli noore vabariigi saatus, sest punavägi tungis tagasi Eestisse.
Jaan Tõnisson ja Peeter Põld käisid Soomes riigihoidja Svinhufvundilt Eesti sõjaväele relvi muretsemas. Saadi 20 kahurit, 50 kuulipildujat ja 500 püssi. Kui Peeter Põld tagasi jõudis, selgus, et ta oli vabastatud haridusministri ametist ja määratud Tartu Ülikooli kuraatoriks. Haridusministrina oli ta jõudnud töötada vaid kaks nädalat.
1918. aasta 1. detsembril andis Saksa sõjaväekomando komandör Tartu Ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile, mida juhtis Peeter Põld. Töö ülikooli juures katkes siis, kui venelased 21. detsembril 1918 Tartu vallutasid. Peeter Põld lahkus Tartust, astus vabatahtlikult kooliõpetajate roodu ja läks rindele.
Mõne aja pärast saadeti rindele pliiatsiga, nähtavasti põlvel rutuga kritseldatud teade, et reamees Põld kutsutakse uuesti ülikooli korraldama. Tema ülesanne oli tsaariaegse ülikooli baasil organiseerida rahvuslik eesti ülikool.
Kuraatorina sai ta töötada vaid kolm nädalat, siis tuli põgeneda enamlaste eest. Oma tööd sai ta jätkata 1919. aasta jaanuari lõpupäevadel. Kuigi ülikoolil oli ligi 300-aastane
ajalugu seljataga, oli ta oma struktuurilt ja olemuselt Eestile üsna võõras. Enne iseseisvust oli õppejõudude hulgas vaid neli eestlast. Üks raskemaid probleeme oligi, kust võtta õppejõude.
Ei olnud ühtki küsimust ülikooli keerulises korraldustöös, millest Peeter Põld poleks osa võtnud. Tuli välja selgitada varade seisukord, määrata allasutustele juhid ja töötajad, komplekteerida õppekaader, teha ümberkorraldusi olemasolevates teaduskondades ja asutada põllumajanduse teaduskond, võtta vastu üliõpilasi, töötada välja ülikooli põhikirja eelnõu ning lahendada tuhandeid praktilisi küsimusi selleks, et ülikool võiks 1919. aasta sügisel tööd alustada. 4. oktoobril immatrikuleeriti esimesed üliõpilased ja kaks päeva hiljem algas õppetegevus viies teaduskonnas.
Aastad 1919–1920 olid Peeter Põllu elus eriti vaevarikkad. Lõpmatu arv koosolekuid, nõupidamisi, läbirääkimisi, suur kirjavahetus, kõikvõimalike projektide koostamine, läbivaatamine ja -arutamine – kõik see nõudis aega. Pääsu polnud ka kurnavast öötööst kodus kirjutuslaua taga.
Oma sõbrale kirikuõpetaja Jaan Varikule kirjutas ta Jõhvi nii: „Pead olema ökonoomne. Meie põleme kahest otsast. Nüüd saab teenida suurt asja, tuleb töötada.”
Esialgu oli ülikooli rektori ja kuraatori amet Peeter Põllu isikus ühendatud. 1920. aasta veebruaris määrati professor Henrik Koppel rektoriks ning osa juhtimisest läks tema kätte. Peeter Põld jäi kuraatorina vabariigi valitsuse esindajaks ülikooli juurde; tema ülesandeks oli selgitada ülikooli vajadusi nii haridusministeeriumis kui ka riigikogu komisjonides.
Nõudis pedagoogilist andekust
Palju aega nõudis loengute ja seminaride pidamine. Keskkooliõpetajate ettevalmistamiseks alustas 1922. aastal ülikooli juures tegevust didaktilis-metoodiline seminar. Peeter Põld oli nii selle juhataja kui ka õpetajate kutsekomisjoni esimees. Õpetajakutsele pühendunuilt nõudis ta pedagoogilist andekust. Range selektsioon peaks toimuma nii, et noort inimest kutsele kõlbmatuks ei tunnistataks alles siis, kui ta ettevalmistus juba lõppenud on, arvas Peeter Põld.
Ülikooliseaduse rakendumisega 1. detsembril 1925 kuraatori ametikoht kaotati ning Peeter Põld valiti filosoofiateaduskonna dekaaniks, kellena ta töötas ühe kuu, ja seejärel prorektoriks. 1. aprillil 1927 astus Peeter Põld prorektori ametist tagasi, hoolimata sellest, et ülikooli valitsus palus tal tungivalt edasi jääda. Peeter Põllu teeneid tunnustati filosoofia audoktori kraadiga. Ta oli esimene eestlane, kellele Tartu Ülikool andis dr. phil. honoris causa aukraadi, avaldades sellega tehtu eest sügavat tänu.
Poliitik
Peeter Põld oli aastaid Tartu linnavolikogu esimees (1921–1930), võttis osa Asutava Kogu tegevusest (1919–1920) ning oli Rahvaerakonna haridus- ja kultuuripoliitika peaideoloog. Riigikogus esindas ta oma valijaid aastatel 1920–1923 ja 1926–1929. Peeter Põld võttis sõna nii kultuuripoliitika, koolivõrgu, koolimajade, õpetajate töö kui ka ülikooli kohta käivates arutlustes. Sõnavõttude ettevalmistamine nõudis palju tööd ja nagu varasematelgi aastatel, tuli nüüdki öötundidest lisa võtta.
1930. aasta suvel sõitis Peeter Põld koos perega Võsule suvitama. Seal nakatus ta tüüfusesse ja tuli Tartusse tagasi raskelt haigena. 25. augustil viidi ta Toomele sisehaiguste kliinikusse, kus suri 1. septembri pärastlõunal parimais tööaastais, 53 aasta vanuselt.
Peeter Põllu elust ja tema kasvatusõpetusest annab ülevaate äsja ilmunud populaarteaduslik monograafia „Peeter Põld”. Et aga Peeter Põld pole tähtis mitte ainult ajaloolises plaanis, siis toimub 26. märtsil Tallinna Pedagoogilises Seminaris teaduskonverents „Peeter Põld ja tänapäev”, kus teiste hulgas esineb ka Peeter Põllu pojatütar Rutt Hinrikus. Olete oodatud!
ÕpL
Eesti koolid kujundavad pigem
autoritaarseid kui demokraatlikke kodanikke
| Kaarel Haav, Audentese Rahvusvahelise
Ülikooli õppejõud |
|
|
Käesoleva artikli peamine eesmärk on akadeemilise vaikiva oleku häirimine demokraatiahariduse küsimustes. Minu seisukohad ei ole lõplikud ega muutumatud, olen valmis neid akadeemilise diskussiooni käigus korrigeerima. Mul ei ole palju lootusi akadeemilise suletuse avamise võimalikkuse suhtes. Kuid kaalul on meie noorte ja kogu rahva tulevik.
Aastal 2005 avaldas EL-i haridusinfo süsteem Eurydice (www.eurydice.org) ülevaate ühiskonnaõpetuse olukorrast. Eesti kohta esitas sinna andmed Mare Oja REKK-ist. Ka see ülevaade näitab, et Eesti kodanikuharidus on Euroopa Nõukogu programmide ja teiste maade tavadega üldjoontes kooskõlas. Paraku pole rõõmustamiseks põhjust, sest ka puuduste osas on kooskõla.
Osalemine ja väärtused
tagaplaanil
Euroopas on kujunenud arusaam, et kodanikuõpetuses tuleb pidada silmas kolme põhilist eesmärki: poliitiline kirjaoskus (literacy), hoiakud ja väärtused, aktiivne osalemine.
Paraku piirdutakse Eesti ja mõne teisegi EL-i riigi kodanikuõpetuses vaid poliitilise kirjaoskuse teemadega: õpitakse tundma inimõigusi, põhiseadust, poliitilisi ja sotsiaalseid institutsioone. Aktiivse osalemise poolest on Eesti EL-i mõnest liikmesriigist ees, sest meie õpilastel on õigus moodustada vabatahtlikke ühendusi ja osaleda kooli hoolekogus, erinevalt näiteks Suurbritanniast, Iirimaast, Prantsusmaast ja Itaaliast, kus keskkoolinoored ei kuulu kooli nõukogudesse. Õppurite hoiakuid ja väärtusi ei käsitleta meie ühiskonnaõpetuse tundides aga üldse.
Eurydicest põhjalikuma võrdleva ülevaate õpilaste poliitilistest teadmistest, oskustest ja tegevustest annavad Rahvusvahelise Haridussaavutuste Hindamise Assotsiatsiooni (IEA) uuringud (viimati 2001 ja 2002), kus Eesti kohta on teinud ülevaateid Anu Toots ja tema kolleegid. Ka IEA uuringutest ei leia me midagi Eesti ega teiste maade noorte väärtuste kohta.
Demokraatia kui probleem
Demokraatlik kodanikuharidus eeldab ka demokraatia enda käsitamist keeruka sotsiaalse probleemina. Midagi taolist me aga Euroopa Nõukogu mudelites ja IEA uuringutes ei kohta. Demokraatlike riikide peamisi poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid institutsioone käsitatakse probleemivabalt, seostamata neid eri jõurühmade või sotsiaalsete subjektide huvidega.
Sama puudus on ka Eesti ühiskonnaõpetusel. Peamiste sotsiaalsete dilemmade (suhted inimese ja ühiskonna, õpilaste ja õpetajate, hierarhia ja demokraatia, vabaduse ja võrdõiguslikkuse, õigluse ja efektiivsuse jne vahel) analüüsist hoidutakse. Kui neid siiski käsitatakse, siis enamasti lihtsustatult. Majanduses, poliitikas ja ka hariduseski käsitatakse inimest valdavalt üksikindiviidina, mitte sotsiaalse subjektina sotsiaalsetes hierarhiates (grupi liikmena). Sellest puudusest on vaba Advig Kirise jt koostatud „Õigusõpetus” (2007).
Igas ühiskonnaõpetuse õpikus peaks olema taolise psühholoogilise reduktsionismi kriitika. Paraku kohtab seda üliharva. Tagajärg on, et aktiivsete kodanike asemel kasvatatakse, endale seda teadvustamata, riigitruid, seadustele ja võimudele kuulekaid kodanikke, kes ei saa aru oma kohast ja võimalustest sotsiaalsete gruppide ja institutsioonide süsteemis. Võib öelda ka, et sellistes maades (ka Eestis) antakse autoritaarset kodanikuharidust.
Eelnimetatud puudusi oleks võimalik ületada, kui ühiskonnaõpetuse ainekava ja õpikute koostamise aluseks võetaks sotsioloogiline teooria ja selle peamised dilemmad. Sotsioloogia (ühiskonnaõpetus – ladina ja kreeka keeles) ei keskendu üksikisikutele, vaid inimestevahelistele suhetele, eriti institutsionaliseeritud suhetele (sotsiaalsete subjektide suhted riigis, institutsioonides ja organisatsioonides). Vähemalt sellised sotsioloogia põhimõisted nagu sotsiaalne subjekt (indiviid, grupp, klass) ja struktuur (institutsioon, organisatsioon) oleks igaühel vaja keskkoolis omandada, vastasel juhul on väga raske ühiskonda adekvaatselt mõista. Sotsiaalsed subjektid ja struktuurid riigis, majanduses ja hariduses moodustavad ühiskonna terviklikuks mõistmiseks
hädavajaliku ja piisava mõistete süsteemi.
„Ühiskonnaõpetus” 2005
Seni on Eestis ühiskonnaõpikuid kirjutanud siiski peamiselt politoloogid, mitte sotsioloogid. Näiteks 2005. aastal ilmunud „Ühiskonnaõpetuse” üks autor on politoloog Anu Toots Tallinn Ülikoolist (kaasautor on Katrin Olenko TÜ-st), kes on kirjutanud mitmeid selleteemalisi raamatuid ka varem. Tema kui politoloogi puhul on isegi mõistetav, et õpikus on väga pikalt kirjutatud ühiskonnast, riigist ja demokraatiast. Neid teemasid käsitleb kaks kolmandikku trükise mahust. Riigi institutsioone on kirjeldatud asjatundlikult, kohati detailideni. Vähene on aga nende institutsioonide sotsioloogiline analüüs kõigi peamiste sotsiaalsete subjektide, sealhulgas õpilaste kui ühe huvigrupi aspektist.
Ehkki rohkem kui 200 lehekülge Tootsi ja Olenko raamatust käsitleb demokraatiat ja riiki, ei ole need mõisted ise rahuldavalt ja kompaktselt avatud.
Kolmas peatükk algab paljulubavalt Abraham Lincolni mõttega, et demokraatia on rahva valitsemine rahva osavõtul ja rahva jaoks. See osutabki esindusdemokraatia põhilisele probleemile: kas valitud vähemus toimib enamuse (masside) või vähemuse (eliidi) huvides. Tagajärjeks võib olla valitseva eliidi ja rahva võõrandumine ja vastandumine. Selle vältimiseks ei piisa ainult esindusdemokraatia (poliitilisest) mudelist, näiteks kord nelja aasta järel toimuvatest valimistest. Vaja on ka osalusdemokraatiat, vabade kodanike, gruppide ja institutsioonide regulaarset kontrolli riigiasutuste ja nende tegevuse üle. Juba selle peatüki pealkirigi eitab seda probleemi: „Demokraatia kui rahva võim”. Adekvaatsem oleks „Demokraatia –
kas rahva võim?”.
Eesti lähim ajalugu on täis näiteid selle kohta, kus riigi valitsejad on käitunud elitaarselt ja enamusele vastandunud, mistõttu tuleks õpilastele tutvustada mõisteid ja teooriaid, mis aitaksid seda probleemi ja vastuolu mõista.
Ka Eesti poliitilises praktikas rakendavad poliitikud oma otsuste põhjendatuse ja mõjukuse suurendamiseks osalusdemokraatiat. Näiteks seadusloomes on hea tava kutsuda osalema kõiki sotsiaalseid gruppe, keda vastav seadus otseselt puudutab. Seda tava rakendatakse ka meil, kuigi vahelduva järjekindlusega. Näiteks haridusseaduste arutamisel küsitakse ka meil õpilaste ja üliõpilaste esindusorganisatsioonide arvamusi. See põhimõte näitab huvigruppide võimalust poliitikas (ka seadusloomes) osaleda ja enda huve kaitsta.
Kõne all olev raamat kirjutab pikalt seaduste menetlemise tehnilistest protseduuridest, mainimata üldse seda huvigruppide esindajate kaasamise tava, rääkimata Eesti praktika hindamisest (Praxise monograafia, 2004). Demokraatia õpikus oleks vaja esitada näiteid õpilasesinduste kogemustest suures poliitikas. Kas nad on oma osalemise võimalustega rahul või mitte? Praktikas pole peamine probleem võimaluste puudumine, vaid demokraatiahariduse nõrkus, oskamatus oma õigusi ja võimalusi kasutada.
Õpilane ja tavaline kodanik, kes ei osale poliitilistes institutsioonides, ei leia vastust ühiskonnaõpetuse ainekava eesmärkidele. Raamat pole kirjutatud kodanike seisukohast, ei näita, kuidas hinnata poliitiliste parteide ja institutsioonide tegevust, kuidas poliitikas osaleda ja poliitilisi protsesse mõjutada.
Kuigi raamatu autorid on riigiteadlased, ei anna nad ka riigi rahuldavat määratlust. „Eesti entsüklopeediast” võime lugeda, et riik on ühiskonna institutsioon, ühiskonna ajaloolise arengu tulemus. 19. sajandi lõpust peetakse riigi kolmeks tunnuseks rahvast, territooriumi ja avaliku võimu institutsioone. Tootsi ja Olenko „Ühiskonnaõpetus” kirjutab võimust ja selle institutsioonidest, mainitakse ka territooriumi, kuid rahvast mitte. Riigi ja rahva seostamiseks võtavad autorid appi kodanikuühiskonna mõiste. Seda käsitletakse aga kord avalikust võimust ja majandustegevusest eraldiseisvana, kord seostatuna (lk 34–35). Kodanikuühiskonna laiem käsitlus aga sisaldab nii avalikku kui ka erasektorit, inimeste osalust ka nende sektorite organisatsioonides (Robert Dahl).
Puuduvad teemad ja probleemid
Lisame veel mõned teemad, mis on teiste EL-i riikide kodanikuhariduses olulised, kuid meie ainekavades ja õpikutes puuduvad täielikult.
Väärtustest on nimetatud raamatus juttu seoses poliitiliste ideoloogiatega, mitte sotsiaalsete subjektide (näiteks tööandjad ja töövõtjad) ja otsustamise mudelitega (autoritaarne, demokraatlik, partnerlus). Õpilaste väärtustest ei räägita midagi, kuigi koolid peaksid toetama humanistlikke ja demokraatlikke väärtusi. Vene koolinoorte autoritaarsete väärtuste probleem ilmnes äärmiselt teravalt 2007. aasta aprillis Tallinnas. Tegelikult on väärtusi uuritud Eestis üsna palju ja kaua (vt nt Eesti elavik, 2004).
Õpilaste demokraatlik praktika ja osalemine kooli juhtimises. Eesti koolinoortel on need võimalused vähemalt seaduste järgi täiesti head, neid aga ei tunta ega osata kasutada. Ühiskonnaõpetus peaks võimaldama noorte praktikat ja kogemusi teooriaga seostada, mida käesolev raamat kahjuks ei tee. Euroopa Liidu maades on selles vallas palju tehtud.
Eestis on vaja käsitleda ka üleminekut totalitarismilt demokraatiale. Kas autoritaarsuse vaheastme kaudu? Vaadeldav raamat ei kirjuta Eesti ülemineku probleemidest ühtegi sõna.
Sotsiaalteadusliku hariduse puudumine üldharidussüsteemis. Haridusministeeriumi arengukava järgi ei kavatseta lähiaastatel sotsiaalteadusliku hariduse (ühiskonnaõpetuse) ta-seme tõstmiseks üldhariduskoolides midagi teha.
Järgmisel aastal hakatakse vene koolides õpetama ühiskonnaõpetust eesti keeles. Sellega seoses on vaja töötada vene koolide jaoks välja uued õpperaamatud, mis arvestaksid vene noorte rahvushoiakuid, vene kultuuri, ajalugu, riiklikku poliitikat ja sotsiaalteaduste õpikuid.
Ühiskonnaõpetuse probleemid Eesti üldhariduses on üldiselt samad, mis teisteski EL-i maades. Mujal arutatakse neid probleeme aga palju, meil pea üldse mitte.
ÕpL
Eesti koolid kujundavad niisuguseid
kodanikke, nagu „süsteem” võimaldab
|
Sulev Valdmaa, Jaan Tõnissoni Instituudi
kodanikuhariduse keskuse juhataja |
|
|
Kaarel Haav soovib oma artikliga häirida akadeemilist vaikust Eesti üldhariduskoolides õpetatava demokraatiahariduse küsimustes. Ma arvan, et see tal ei õnnestu, sest pole valdkonna „akadeemikuid”, keda häirida. Probleemid seevastu on, ja küllalt tõsised.
Arvan, et K. Haava artikli tähelepanekud ainekava ja õpikute osas on õiged. Tuleb aga arvestada, et meie ainekava pärineb praktiliselt 1996. aasta RÕK-ist, sest ametniku 2002. aastal antud juhtnööri kohaselt tuli selles teha võimalikult vähe muudatusi. Pole siis ime, et meie ainekava just selline on, kuna on sündinud juba 1994–1995 ning kannab ilmselgeid aja märke. Näiteks paneb rõhu tollal meie jaoks uudsete teemade entsüklopeedilisele tutvustamisele ega oskagi käsitleda väärtusi, mis neil aegadel olid veel välja vahetamata. Rääkimata tõigast, et dokumendi koostajail puudus tõhus kogemus ja selge ettekujutuski demokraatlikus ühiskonnas toimimisest ning arusaam, kuidas seda üldhariduskoolis õpetada.
Käbi ei saa kukkuda
kännust kaugele, kui just...
Saadus oli seega üsna Nõukogude-aegse aineprogrammi sarnane. Säilitati aine paiknemine klassiti ja sisu rõhuasetused, varasem kommunistliku ühiskonnakorra indoktrineeritud õpetus asendati demokraatia mitmekülgse käsitlemisega. Nii on see jäänud praeguseni, kusjuures gümnaasiumis õpitav on suuresti põhikoolis õpitu kordamine. (Ühiskonnaõpetuse riigieksami võiks seetõttu suuremate probleemideta teha ära põhikoolis õpitu baasil.)
K. Haava artiklis tuuakse välja tõsiasi, et õpik ei püüa kuigivõrd analüüsida suhteid ühiskonnas. See oskus on aga ühiskonnaliikmete jaoks väga oluline. Just ühiskonnaõpetus on võtmeaine, mis aitab kõikides teistes ainetes omandatud oskusi ja teadmisi kaasates õpilasel sotsialiseeruda. Mõistetavalt ei saa õpik sisaldada kõige ajakohasemaid kaasusi, tüüpilisi aga küll. Nii või teisiti kannab analüüsioskuste kujundamise põhiraskust õpetaja ning temast sõltub see, kuidas tunnis ühiskonnaõpetuse skeletile liha ümber pannakse.
Mine sinna, ei tea kuhu,
too seda, ei tea mida!
Näen asjassepuutuvalt ühe suurema probleemina tõsiasja, et Eestis on jõutud hariduse juhtimise struktuuride ja vastutusalade reformimise teel olukorda, kus paljude vajalike asjade eest ei vastutagi keegi. Ainsaks institutsiooniks, mille puhul oleks loogiline, et selle juures toimuks ainealane töö, on REKK. Selle eeldus on näiteks ülemaaliste ainenõukogude töötamine eksamikeskuse egiidi all. Ainenõukogud „nõustavad Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Riiklikku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskust alushariduse, üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste aineõpetuse ning õppekirjanduse ja õpilaste hariduslike erivajaduste küsimustes” (http://www.ekk.edu.ee/vvfiles/3/Ainenoukogude_ylesanded_tqqkord.pdf ). Samas pole HTM-il ega REKK-il loetletud küsimustes sisulisi rolle – miks neid asutusi siis nõustada? Aga keda siis peaks nõustatama?
REKK-i kodulehelt ei õnnestu leida ainenõukogude koosolekute protokolle vaatamaks, mis nõu aineõpetuses antakse. Need pole kättesaadavad või on hoopis koostamata. Ise aastaid ühiskonnaõpetuse ainenõukogusse kuulununa tean, et vähemalt selles ainenõukogus arutati aineõpetuse küsimusi väga tagasihoidlikult. Tihti piirdub ainenõukogu roll püüuga jagada õpikuturgu, näidates kirjastustele ja autoritele kas rohelist või punast tuld.
Sestap ongi K. Haava artiklis esinevad probleemid tõesed, kuna nendega pole keegi tegelnud – isegi mitte arutamise tasemel. REKK oma praegusel kujul ei aita kahjuks kuidagi kaasa Eesti hariduse uuenemisele, selle asutuse ülesanded ja struktuur pigem tsementeerivad hetkeolukorda – olgu see siis hea või halb. Eestis ei toimugi koordineeritud aineuuenduslikku tööd, õppeainetel puudub vastutustundlik peremees.
Kuni ühiskonnaõpetuse ainekava (alates kontseptsioonist) on nüüdisajastamata, pole õpikuid mõtet kritiseeridagi. Teisest küljest tuleb tõdeda, et kui praegused õpikud on liigselt akadeemilised, laskuvad kohati ülemäära detailidesse, on ülearu keerukad, siis ei ole tõesed pareeringud, et ainekava kirjutab detailideni ette.
Mis saab kaevust vastu kajada?
Kui vaatame, mis ainekavas kirjas on, ei ilmne kusagilt, kui detailselt tuleks õpikus midagi lahti kirjutada. Pigem on see õpiku kontseptsiooni küsimus ning pee-
geldab autorite ettekujutust koolitunnis toimuvast ja õpiku rollist õppetöös.
Kaarel Haava hinnangute ja seisukohtadega nii praeguse ühiskonnaõpetuse loomuse kui ka õpikute osas olen üldjoontes nõus. Meil ei soodustata dilemmade käsitlemist, mis ometi ongi meid ümbritsev igapäevaelu. Kahtlus, et meil antakse autoritaarset kodanikuharidust, leiab autori võtmes esitatuna pigem kinnitust. Elavat diskussiooni eeldavad õppeained nõuavad uusi oskusi ka õpetajalt.
Nõustun teistegi väidetega, kuid ometi ei tohi siin teha üldistusi. Seda põhjusel, et ühiskonnaõpetuse õpetajate hulgas on kindlasti neid, kes ei lase ennast ainekavast ega õpikust kammitseda, vaid teevad oma aine õpilastele vajalikuks ja huvitavaks, suutes tunnis ka diskussiooni ja muud huvitavat korralda. Loodan seetõttu, et ühiskonnaõpetuse riigieksami populaarsuse taga pole ainuüksi selle suhteline lihtsus (võrreldes kas või ajaloo riigieksamiga, mis oma sooritajaskonda samas tempos kaotab), vaid ka huvi ühiskonnaelu vastu.
Pealt justkui kullakarvaline,
aga seest?
Õpetaja määrabki ühiskonnaõpetuse „näo” koolis. Õpetajakoolituse kaudu saab seetõttu mitmeid puudujääke ja mahajäämusi n-ö jooksvalt korrigeerida. Püüdsin Internetis vaadelda, kuidas on ühiskonnaõpetajate koolitus TÜ-s ja TLÜ-s korraldatud. Tartu Ülikoolis toimuva kohta polnud kahjuks võimalik ettekujutust saada, TLÜ õppekavasid vaadates aga ilmneb, et ühiskonnaõpetuse õppekava ei olegi olemas. Õpetajaid selle aine tarvis valmistatakse ette ajaloo õppekava raames. Eraldi ühiskonnaõpetuse ainekava ajaloo õppekavas ka ei ole. Kahe aine ühiskavasid on aga kokku seitse nimetust, neist üks tegelikult ühiskonnaõpetuse tekstide kasutamise õpetamiseks võõrkeele tunnis (http://www.tlu.ee/
?LangID=1&CatID=636&subAction=MainItems, otsingusõna „ühiskonnaõpetus”).
Kavasid uurides on ilmselge, et ühiskonnaõpetus on selles koosluses statisti rollis. Iga õppekava juures toodud kohustusliku kirjanduse loend on rohkem kui üllatav. Aine ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse didaktika I kohustusliku kirjanduse nimekirjas on kaheksa nimetust pluss märge „kõik ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpikud”. Ühtegi ühiskonnaõpetuse allikat pole nimistus toodud – ei Eestis välja antuid ega mingitki valikut Euroopa Nõukogu rikkalikust loendist. Muudest allikatest rääkimata. Mismoodi on tudengil üldse võimalik saada ülevaade ühiskonnaõpetuse didaktikast?
Läbi peab mõtlema, kas ühiskonnaõpetuse nõukogude ajast jätkuv sundabielu ajalooga on tänapäeval enam õige. Minu meelest endisel kombel mitte. Ühiskonnaõpetuse eesmärgid, nagu Kaarel Haav viitab, on selleks liiga olulised. Oma kogemusest võin tuua näiteid, kus ühiskonnaõpetuse eesmärke saavutavad edukalt geograafiaõpetaja, bioloogiaõpetaja, võõrkeeleõpetaja. Euroopa Nõukogu rõhutab praegu, et kõikide ainete õpetajad on koolis mitmel viisil ühtaegu ka ühiskonnaõpetuse õpetajad. Seega tuleks kõikidele üliõpilastele, sõltumata nende omandatavast erialast, anda kõrgkoolis ülevaade ka ühiskonnaõpetuse alustest.
Kokkuvõttena arvan, et Kaarel Haava tõstatatud ühiskonnaõpetuse probleemid on tõsiselt võetavad ning nende üle peab aru pidama. Probleemide lahendus ei seisne vaid parema ainekava koostamises või jõu- ja asjakohasema õpiku kirjutamises. Väga oluline on kujundada ühiskonnaõpetuses uus kontseptsioon, leida õppeaine(te)le Eesti koolis peremees, vaadata ümber riigieksamitega seonduv ning siduda eluga ja muuta sisuliseks ühiskonnaõpetuse õpetajate ettevalmistus kõrgkoolides.
Kõik saab heaks,
kui lõpp saab heaks
Meil pole pärast 1996. aasta riikliku õppekava vastuvõtmist ühiskonnaõpetuse alal pea mingisuguseid muutusi toimunud, kui küsitava väärtuse ja toimega riigieksami rakendamine aines välja arvata. (Ja miks pidi see küll taas ajaloo riigieksamiga nii ühte nägu saama?) Eurydice andmebaasist leiab infot Läti ja Soome kohta, kus öeldakse, et seoses uue õppekava rakendumisega toimusid neis riikides muudatused ka ühiskonnaõpetuse alal (http://www.eurydice.org/portal/page/portal/Eurydice/PubPage?pubid=055EN&fragment=11&page=1). Mõlemal pool tugevnes selle aine positsioon õppekavas. Tasub uurida, kas ja kuivõrd tõene see info on. Õpetlik oleks teada, kuidas naabritel õnnestus ühiskonnaõpetuse positsioone tugevdada ning milliseid sisulisi muudatusi tehti. Õppe- ja ainekavasid peaks uuendama / üle vaatama umbes iga kümne aasta järel, sest kiired muutused meid ümbritsevas elus lausa nõuavad seda.
ÕpL
Samal teemal
|
Alli Lunter, Viljandi Maagümnaasiumi eesti keele ja
kirjanduse õpetaja |
|
|
Õpikuautorit tuleks
rohkem usaldada
Olen Kaarel Haavaga nõus, et probleeme on ja nendest pole vabad minu tehtud õpikudki. Paraku seavad õigusnormid (RÕK, õppekirjanduse määrused) õpikukirjutajatele väga ranged piirangud. Kohustub ju autor kajastama kõiki märksõnu, mis RÕK-is kirjas. Kindlasti peaks autoreid teemade ja nende omavaheliste proportsioonide valikul rohkem usaldama.
Samas sellega, et IEA uuringutes pole midagi Eesti õpilaste väärtustest, ma nõustuda ei taha. Näiteks. 9. klassi õpiku teises trükis on IEA uuringu andmeid kasutatud illustratsioonidena just hoiakute ja väärtuste juures. Viimase uuringu lõppraportis „Noorte kodanikukultuur muutuvas ühiskonnas” on hoiakutele ja kodanikukäitumisele pühendatud üle poole kogu raamatust.
Väärtused ja käitumisvalmidus on tähtsaim osa ka IEA rahvusvahelistes uuringuraportites.
Anu Toots, TLÜ võrdleva halduspoliitika professor
Vaikiv akadeemiline olek
Kas Eesti koolid kujundavad pigem autoritaarseid kui demokraatlikke kodanikke; pigem niisuguseid kodanikke, mida süsteem võimaldab, või hoopis..., see sõltub suuresti kooli asupaigast ja õpetajast.
Enamiku Kaarel Haava artiklis
toodud mõtetega olen päri. Eriti on muret teinud üldhariduskoolides õpitava demokraatiahariduse ja aktiivse kodaniku kasvatamise võimalikkus meie koolisüsteemis. Junior Achievementi Arengufondi pakutavad programmid on jäänud ikka ainult valikaine võimaluseks, kuigi on ennast igati tõestanud ning õppurite poolehoiu võitnud.
Probleemid on olemas ja tõsisemad, kui esmapilgul paistab.
Nii Kaarel Haava kui ka Sulev Valdmaaga tuleb nii ainekavade kui ka õpikute koha pealt nõustuda. Rõhk on ju seaduskuuleka, lojaalse kodaniku kujundamisel, mis on ka mõistetav, vaadates ajale, millal ainekava tehtud ja kes on olnud tegijad.
Aeg on tõesti küps muutusteks.
Nii on ka Ühiskonnaõpetajate Selts pöördunud haridus- ja teadusministeeriumi poole küsimusega,
millal ja kuidas oleks seltsil võimalik õppekava ja ainekavade tegemisel osaleda.
Õppekavast võime pea igas vanuseastmes ja aines läbiva teemana lugeda ettevõtlikkuse arendamise vajadusest, praktikas sõltub see suuresti õpetaja entusiasmist ja koolijuhi hoiakust. Milliseid õpimeetodeid ühiskonnaõpetuse tunnis kasutatakse, oleneb samuti õpetaja pagasist.
Häid võimalusi oma pagasit täiendada on pakkunud Tõnissoni Instituut eesotsas Sulev Valdmaaga. Tahan märkida projekti „Kodanik”, mis on õpilaste poolt väga oodatud, kuid õpetajale ja koolile tülikavõitu. Ja nii õpetamegi vaikselt seaduskuulekaid, rahumeelseid kodanikke. Sulev Valdmaal on õigus – ühiskonnaõpetus on õpetaja nägu.
Muutus tuleb siis, kui suudame õppekava muuta, kui ühiskonnaõpetus ei ole enam pelgalt ajalooõpetaja pärusmaa. Protsessid on ühiskonnas niivõrd kiiresti muutunud ja ootused homsetele tegijatele, kes täna on alles koolis, erinevad oluliselt sellest, mida õpikud ja õppekavad soosivad: vaikivat akadeemilist olekut.
Mari Suurväli, Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees, TÜ Pärnu kolledži
õppejõud
Õpik peab valmima meeskonnatööna
Kas õpiku autor on sotsioloog, ajaloolane, politoloog või majandusteadlane, polegi ehk oluline. Tähtis on, et ta läheks süvitsi. Paraku on selliseid Eestis vaid ühe käe sõrmede jagu. Kõige parem, kui nad kirjutaksid
õpikuid koos.
Enamik Ameerika õpikuid on valminud meeskonnatööna. Kahtlen, kas sotsioloogid üksinda on piisavalt
pädevad ühiskonnaõpetuse õpikut kirjutama. Eestlased on aga enamasti individualistid. Koostöö on väga vaevaline.
Ivar Raig, akadeemia Nord juhtimis- ja kommunikatsiooniteaduskonna
õppejõud
ÕpL
Laste maailm on päikeseline
| Linda Järve |
|
|
Olivia Saar on 35 aastat töötanud lasteajakirjanikuna, siis mõneks ajaks ametit vahetanud ja nüüd tagasi lastekirjanduse juures. TEA Kirjastuses välja antud lasteraamatud on viimasel ajal kõik tema kui vanemkonsultandi käest läbi käinud ja nende väljaandmine süsteemseks kujunenud.
Kolleegid-kirjanikud on selle üle, et Olivia Saar nüüd lastekirjanduse väljaandmisega tegeleb, väga rõõmsad, sest temast paremini ei tundvat seda valdkonda keegi. Kahju on aga, et tal endal nüüd loominguks vähem aega on. Kirjutada oleks ju veel nii paljust.
Üle 25 lasteraamatu on ilmunud, mälestused „Humalapuu” täiskasvanutele samuti. Juba ainuüksi põgus loetelu praegu poodides saada olevate lasteraamatute pealkirjadest annab tunnistust, kui muljekirev on kirjaniku maailm: „Igal puul on elujooned”, „Klaasikillumäng”, „Kuldne kuljus loogapuul”, „Kure sukad”, „Laulvad liivad”, „Lõvi Lõrr ja jänes Jass”, „Mis värvi on kodu”, „Naerulohkudega maailm”, „Vihmavarjude vikerkaar” –
igaüks võib loetelusse mõne oma lemmiku lisada. Tema luuletusi on viisistanud Hans Hindpere, Heino Kaljuste, Raimond Lätte, Ants Sõber, Eino Tamberg, Ülo Vinter, Kustas Kikerpuu, Maret Mölder jt.
Mälestusi kirjutamas
Kui kokku saime, oli Olivia Saar just naasnud Soomest, Loviisa linnakesest, mida enamasti aatomielektrijaamaga seostatakse. Ta oli seal kuu aega kirjanike ja kunstnike külalisateljees „Humalapuule” järge kirjutamas. Tõenäoliselt jääb raamatu pealkirjaks „Kanarbikukartus”. Kui esimene mälestusteraamat rääkis kirjaniku lapsepõlvest kuni pedagoogilisse instituuti tulemiseni, siis uus raamat on ajakirjanikutööst Pioneeris ja Tähekeses ning pereasjadest.
Loviisa oli kirjutamiseks rahulik koht. Külalisateljee asub linna keskel suures korteris. Keegi sinna segama ei tule. Väikelinnas elab 7000–8000 inimest. Olivia Saar ütleb, et see meenutas natuke Pärnut. Omapärane oli väga hästi hooldatud ja säilinud puitarhitektuur. Igal suvel korraldatakse Loviisas lahtiste uste päevad, kuhu üle Soome tulevad kokku puitarhitektuuri imetlejad ja restaureerijad. Lisaks vaatamisele ja imetlemisele tehakse siis remondi- ja restaureerimistöid.
Esimese asjana näidati loomekorterisse tulijale signaallampi ja selle juures olevat totsikut tablettidega. Kui aatomielektrijaamaga seotud häire hakkab töötama, siis tuleb võtta tablette. „See totsik oli igas majas, ju ta siis mingi kaitse on,” nendib Olivia Saar. „Aga tore oli see, et mu saabumise ajal oli Loviisas kõik veel jõulueelne ja -meelne. Hommikupoolikutel kirjutasin. Pärastlõunal käisin sealses väga heas raamatukogus soome lastekirjandust uurimas. Tahtsin üldpilti saada, millega nemad tegelevad.”
Nüüd jääb Loviisas kirjutatu mõ-neks ajaks jälle seisma. Kuu ajaga ju raamatut valmis ei kirjuta, kirjutatu aga tahab veel „seedimist”. Isiklikke asju on ju ikka keeruline kirja panna. Suurt rõõmu on Olivia Saarele aga teinud oma ajakirjandustööst pajatamine.
„Nii palju igasuguseid fakte on meelde tulnud, mida enam ei mäletata: nii lustakaid kui ka kõikvõimalike kontrollidega seotud. Ja küll oli tore, et neis lasteväljaannetes ilmus palju lastekirjandust.”
Sädemest Pioneeri ja Tähekeseni
1952.–1955. aastani töötas Olivia Saar pioneerilehes Säde. Sinna sattus ta otse instituudi suunamiskomisjonist. Kuigi tööpakkumisi oli kolm: Rakvere Pedagoogiline Kool ootas tagasi oma endist õpilast, Tallinna Eelkoolikasvatuse Pedagoogiline Kool vajas eesti keele õpetajat ja Sädeme toimetus suleseppa. Viimases oli ta juba veidi kirjutanud ja seepärast arvas komsomoli keskkomitee sekretär Raoul Viies komisjonis, et neiu tuleks suunata sinna. Nii läkski. Olivia Saar meenutab: „Kaks meie kursuse tüd-
rukut saadeti Saaremaale. Üks nuttis haledalt: mõtle, mind saadetakse
välja, oi-oi. Ja kadestas mind, et küll mul veab. Nüüd aga ütleb ta, et on õnnelik Saaremaale sattumise pärast. Kogu ta elu on Saaremaaga seotud. Tal on pere, ta ei taha Tallinna lärmi ja suuruse poole vaadatagi. Elu teeb vahel ootamatuid pöördeid...”
Pioneeri toimetusse kutsus Olivia Saart peatoimetaja asetäitjaks Holger Pukk. „Ma töötasin kõige kauem Holger Pukiga koos ja mu mälestusteraamatus on tema peaaegu peategelane. Tal on kaks haruldast raamatut, „Tarkuseterad” ja sügava alltekstiga „Tsirkus”. Nüüd anname me TEA-s välja Holgeri lastejutud, mis ta tütar Piret Mäeniit pealkirja „Isevärki ivad” all kokku pani. Holgerist kui peatoimetajast räägin ma raamatus väga palju. Ta oli väga rahulik, alati Pioneeri eest väljas. Temaga oli asju hea ajada, arutleda, ta ei läinud endast välja ja kuulas sind, mis on oluline. Tal oli põhimõte, et Pioneeris peab vähemalt pool ajakirjast olema ilukirjandus. Seetõttu kujunesid meil kontaktid kirjanikega. 1960.–1977. a tegime koos ka Tähekest, sest Pioneeril ja Tähekesel oli ühistoimetus.
Ja paljud mu toonased kolleegid on tuntud kirjanikud: Heljo Mänd, Jaan Rannap, Rein Põder, Leelo Tungal... Loomingulist rahvast oli Pioneeris alati ja see lõi erilise meeleolu. Mäletan Mart Helme ja Lembit Rattuse tööajast diskussioone, üldist vaimsust, rohkeid kohtumistel käimisi ja kirjanikelt kaastööde tellimist...”
Elupöörded
Pärast 1987. aastal Pioneerist lahkumist töötas Olivia Saar Eesti Raamatuühingus. Seni, kuni raamatuühing lõpetas oma tegevuse uutes majandustingimustes finantside puudumise tõttu. Ka seal tuli tal loomulikult kirjandusega tegelda, hoida kontakte rajooniühingutega, korraldada kohtumisi ja üritusi. Jätkusid sidemed lastekirjanikega, aga ka näitlejatega, kes luule- ja kirjanduskavasid esitasid.
Kuigi nõukogude ajal sai pensionile 55-aastasena, ei ole Olivia Saar päevagi erus olnud. Raamatuühingu töö lõppedes kutsuti ta kohe Tallinna lastehaiglasse.
„Oma hämmastuseks olin seal 14 aastat infopunktis informaator. See ei haakinud minu elu ja huvidega, rohkem niisugune ametnikutöö. Alguses oli väga raske küsijatele seletada, mis haigete lastega toimub ja kuidas nende seisund on. Seal on ju päris raskeid haigeid. Aga oli ka rõõmu, kui vanemad läksid terve lapsega haiglast ära.
Tööd tegin kohusetundlikult, kollektiiv oli väga kena ja nii sai ka see elupool nähtud. Sain kogemusi lastega suhtlemises, nägin haigete, vanemate ja arstide probleeme. Lastehaigla toredad arstid tegid ikka lausa imet.
2006. a augustis pidin puhkusele minema, kui helistas Silva Tomingas ja kutsus TEA Kirjastusse. Mõtlemisaega ta mulle ei andnud. Kui seda oleks olnud, ega ma siis oleks julgenud tulla: kolm sarja, iga kuu kolm raamatut tundus suure koormana.”
Lastekirjanduse varalaekad
TEA Kirjastus hakkas lasteraamatuid välja andma kindlate sarjadena, nii suurematele kui ka väiksematele lastele, nii luulet kui proosat. Olivia Saar peab seda oluliseks ja põhjalikuks ettevõtmiseks, mis tõenäoliselt on nüüdseks, juba pärast 56 raamatu ilmumist nii lastejuttude kui lasteluule varalaekas, kirjandusmaailma oma jälje jätnud. Talle teeb rõõmu, et ka kujunduslikult näevad raamatud kenad välja, on heal paberil ja rikkalikult illustreeritud. „Hiljuti toimunud konkursil „5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2007” valiti 15 kirjastuse esitatud 36 raamatust välja viis ja meie kirjastuse raamatutest sai sinna neli: kunstnikud Piret Mildeberg, Catherine Zarip, Viive Noor ja Regina Lukk-Toompere.
Võitnud trükised osalevad maailma kauneimate raamatute konkursil Leipzigis, valikut eksponeeritakse Frankfurdi, Göteborgi ja Balti raamatumessil. Autorile on suur rõõm, kui ta raamat on ilusas mundris.
Lastekirjandus haarab praegu mu aja ja tähelepanu, aga see on ka kogu elu mu huviala olnud. Väga meeldiv on teha valikkogusid mingil teemal. Ka autorid on kenasti suhtunud palvesse anda välja valimik aastaid tagasi ilmunust.”
Olivia Saar ütleb, et tal on TEA Kirjastuses väga tore kolleeg Eve Leete, kes alustas keeletoimetajana ja on nüüd lastekirjanduse osakonna juhataja. Ta on asjadega kursis, loonud väga hea kontakti kirjanikega, oma töösse sisse elanud ja keeletark.
Sel aastal lõpetatakse lasteraamatute varalaeka väljaandmine teismelistele. Senise kolme sarja asemel jääb ilmuma kaks. Põhjuseks on ilmselt tõsiasi, et mida suuremaks laps saab, seda rohkem ahvatlusi tal on ja raamat jääb sageli ostmata.
Olivia Saarele teeb rõõmu, et väikelapsi suunatakse lugema nii lasteaedades kui ka kodudes. Tihti ostetakse kingituseks terve sari. Tundub, et see oleneb palju kodust, vanematest, vanavanematest, kes oskavad raamatut veel hinnata ja väärtustada ning annavad raamatuarmastuse edasi oma väikesele järglasele. Eriti märgatav on vanaemade lugemisharjumus ja -armastus.
Töörõõm hoiab tööl
Kunagised koolikaaslased Rakverest ütlevad Olivia Saarele sageli, et kuigi tal lastekirjanduses hästi läheb, on ta oma põhiala jätnud unarusse. „Kui ma Rakveres õpetajate seminaris käisin, oli mu joonistusõpetaja Riho Lahi – tuntud humorist ja karikaturist Kihva Värdi. Riho ütles mulle: „Sina lähed joonistamist õppima.” Sain Virumaal akvarellitegemises teise koha, Tallinnas Kunstihoones olid pildid väljas. Aga ma ütlesin Lahile, et ei saa kunstiinstituuti sisse, sest seal peab inimest joonistama. Olen mõelnud, et kui nüüd koju jääksin ja päris vaba oleksin, prooviksin kindlasti joonistada.”
Kojujäämise aeg pole veel kätte jõudnud. Huvi oma töö vastu ja rõõm sellest, kui jälle ilus raamat ilmub, on head stiimulid. Meeldib seegi, et lastekirjanikud omavahel palju suhtlevad ja koos käivad. Taastuda on aidanud rohke liikumine ja loodus, ka „väike onnikene” lillede ja põõsaste keskel Viimsi vallas.
Reisimine on muljetele lisa andnud: Siber, Kaukaasia, Kesk-Aasia, Volgamaad, paljud Euroopa linnad on nähtud, New Yorgiga ühel külaskäigul põhjalik kultuuritutvus tehtud. Olivia Saare südamele eriti armas paik on Vahase saar – imekaunis vaikuse saar, kus Albert Uustulndi juures sai suviti oldud järjepanu. Luuletused sünnivad ikka loodusest, ilusast ilmast, rõõmsast tujust. Metsa või mereranda minnes kaob kirjaniku must meeleolu.
Olivia Saart vaadates ei tule pähegi, et tema vanusenumber kinganumbrist juba üle kahe korra suurem on. Kuigi ta on kolmekordse pedagoogilise haridusega, pole ta õpetajaks olnud rohkem kui praktikaajal. Senini ajab teda naerma, et Rakveres tuli praktikaajal isegi ajutiselt koolidirektor olla ja ahju parandada. Praktikatunde on ta andnud palju, aga elutee viis õpetajaametist eemale.
Oma töökäigule tagasi mõeldes tõdeb ta: „Nüüd uues ühiskonnas ja kollektiivis, uutes oludes oma tööd tehes avastan sarnasusi kunagise lasteajakirjaniku tööga. Algusimpulss on mul pärit tollest ajast. Õnn on olnud töötada lastega. Laste maailm on päikeseline. Kuigi neil on nii oma rõõmud kui ka kurbused, on see maailm ikkagi päikeselisem kui täiskasvanute oma ja selles olla on ju väga vahva.”
ÕpL
Henn Pärn otsib ja leiab lepitust
|
Virve Liivanõmm |
|
|
Olud Eesti tööturul on nagu õhuakrobaatidel tsirkusekupli all.
Kui kaitsevõrk on all, siis akrobaadid – nii tööandjad kui ka
töövõtjad – on aeg-ajalt valmis ühest trapetsist lahti ja teisest kinni haarama, et uus trikk sooritada. Nii kõneleb riiklik lepitaja Henn Pärn uue töölepingu seaduse eelnõust, mis Pärna meelest soosib kurnava töösuhte või vananenud tootmise säilitamist mis tahes hinna eest. Lepitaja ise on elus palju kordi „trapetsist” lahti lasknud, uut ja huvitavat kogenud.
Lepitaja institutsioon loodi Eestis 1995. aastal. Peale Pärna on seda ametit pidanud Leonhard Tammik ja Raivo Paavo. Lepitaja kinnitab ametisse vabariigi valitsus, ta lahendab kollektiivseid töötülisid. Eesmärk on tagada ühiskonnas sotsiaalne stabiilsus. „Streik ei tule kasuks töövõtjatele ega tööandjatele, traumeerib kõiki teisi,” on lepitaja veendunud.
Kui protestiaktsioon siiski teoks ja rahu mõnes eluvaldkonnas seeläbi rikutud saab, on riik midagi valesti teinud, kehvad seadused kehtestanud?
Henn Pärn ütleb, et riik ei pruugi süüdi olla, aga riik on huvitatud, et sotsiaalne stabiilsus püsiks ja just sellepärast on riik lepitaja ametisse pannud. Tal ei ole Eesti oludes ehk eriti palju tööd, sest ametiühinguid, kellest me kuuleme, on õige vähe – vedurimehed, autojuhid, arstid, õed, ehk ka õpetajad. Töövõtjate eest välja astujaid napib ja juhuseid, kus lepitaja saaks kahe osapoolega rääkida, ei
tulegi palju ette. Pärn küsib, kas Prantsusmaal on ametiühinguid rohkem kui Eestis, ja vastab ise, et seal on neid sama palju ja küsimus polegi nende arvus.
„Küsimus on elulaadis ja kultuuris, pika aja jooksul kujunenud hoiakutes. Eesti inimesed on suhteliselt kannatlikud. Meil ei ole senimaani ühtki ulatuslikku, ühiskonnaelu halvanud streiki olnud, kuigi läbirääkimised on teinekord käinud päris noateral. Mina hindan seda väga, et Eesti on saanud läbi ilma streigikogemuseta. Need riigid, kus tihti streigitakse, ütlevad, et sellest pole muud tolku, kui et järgmine tuleb kogemustele toetudes eelmisest räigem. Majanduslikku võitu ei ole kummalgi osapoolel, kõik on kahjumis kuni järgmise korrani, siis juba n-ö täisrelvis.”
Lepitaja leiab tee
Tee all tuleb siin mõista uut lähenemisnurka, mida lepitajal kui vahemehel on teinekord kergem leida kui tülitsevatel osapooltel. Kuni sinnamaani välja, et lepitaja ise koostab uue leppe, millele vaenutsejad käe alla panevad.
Lepitaja poole pöördub tavaliselt töövõtja, kes pole rahul töö tasustamise või töö- ja puhkeajaga, aga nõu tuleb ikkagi anda ka tööandjale. Mis mehed-naised ummikusse ajab, kas karakteritest johtuv või kehv seadusetundmine?
Pärn räägib, et üks pikem lepitamisprotsess, mis kestis üle kolme aasta, jõudis lahenduseni, kui delegatsioonide juhid said ära vahetatud. Eelmised kaks lihtsalt ei klappinud omavahel. „Ka praegu on käsil protsess, kus osapooled on teinud vigu ja nüüd lihtsalt jonnivad vastakuti. Kardan, et ka siit ei tule lahendust puht inimlikel põhjustel. Omanik ütleb, et tema on teinud kõik mis võimalik, loonud ideaalsed töökohad ja tingimused, aga töövõtjad pole sellest hoolimata muud teinud, kui kahjustanud tema mainet.” Pärn tunnistab, et see on tal üks keerulisemaid lepitamiskatseid, ja ta ei mõista muud kosta, kui et eks elu näitab, mis sellest asjast saab. Lepitaja ei saa isegi seda öelda, millises valdkonnas vaidlus käib. Tal on üldse palju teavet, mida ta kunagi edasi rääkida ei või. Pärn arvab, et peab terve elu vait olema.
Sagedamini avaldavad pahameelt need, kes saavad palka riigieelarvest. „Eesti on väga kiiresti arenenud just viimastel aastatel, kui kinnisvaraarendajad ajasid terve Eesti majanduse kiiva ja palgad tõusid just riigisektoris, teised ei jõudnud järele. Liiatigi menetletakse riigieelarvet väga pikka aega. Nii ei õnnestunudki viimati õigesti prognoosida õpetajate palka, mis pidi poliitilisest otsusest johtuvalt ennaktempos kasvama, riigieelarves kasvaski, aga aeglustuva majanduskasvuga Eestis osutus lõpuks ikkagi keskpäraseks (pluss 22% loodetud 30% asemel – toim). Lepitaja ja Eesti Haridustöötajate Liidu kõnelused õpetajate jätkuva palgatõusu üle aastal 2009 ja sealt edasi veel kolme aasta jooksul on juba käimas. Ehk nagu Pärn ütleb: „Rondik juba helistab!”
Mitte küll just EHL-ile viidates tunnistab lepitaja, et eestkõnelejate elu pole kergete killast, nad on delegatsioonide ja uusi palganumbreid ootavate inimeste väga suure surve all, lepitajal on teinekord neist üsna kahju, sest avalikkus tihtilugu ei mõista, kui suure töö eestkõnelejad ühele või teisele kompromissile jõudes on ära teinud. „Neil on palju raskem kui riiklikul lepitajal,” tunnistab Pärn.
Kui tülitsenud osapooled on kokku leppinud, lepingule käed alla pannud, läheb see koos kõikide lisadega sotsiaalministeeriumi kollektiivlepingute registrisse, on seal kõigile kättesaadav, ja toimib sellest hetkest nagu seadus. Nii on läbirääkijad lepitaja juures tegutsenud nagu väike parlament ja see pole enam sugugi naljaasi.
Kirik keset küla
Henn Pärn on elektriinsener, aastaid loovalt tegutsenud Eesti kütuseäris, juhtinud Eesti Tööandjate Keskliitu, kuulunud Res Publica ridades riigikokku, jätkuvalt IRL-i liige. Villu Reiljan ütleks, et riiklik lepitaja on meil kallutatud mees. Kuidas ta end kreenist välja painutab? Pärn naerab, et siinne loetelu ei ole ammendav. „Ma olen perekonnainimene, kristlane, mängin kolm korda nädalas võrkpalli. Inimene täidab ju elus alati mitut rolli, aga ta ei saa seda teha korraga. Tuleb ikka selgelt vahet teha, mida sa parajasti teed. Mul on oma maailmavaade, aga ega läbirääkijad pea seda omaks võtma, ega nad minuga lepi, nad lepivad omavahel. Oluline on, et minu arutluste käik oleks neile vastuvõetav ja arusaadav. Muide, kui ma lepitajaks kandideerisin, olid just ametiühingud energiliselt minu poolt.”
Kõik tunnevad kõiki
Eestis on ju kõik omavahel sugulased või hõimlased, kursuse- või malevakaaslased, see ei pruugi alati kasuks tulla. Mitmeid ameteid pidanud ja rahva hulgas laialt liikunud Pärn ütleb, et tema juures lepitust otsinute hulgas ei ole olnud praktiliselt kedagi, keda ta enne poleks tundnud. Ja see tuleb kasuks, sest lisab jutuajamistele usaldusväärsust ja lubab Pärnal jõuda algpõhjusteni, mis on vaenutsejad lepitaja juurde toonud.
Pärn täpsustab, et siin ei tohi talle midagi saladuseks jääda ja need, kes südant puistavad, peavad olema kindlad, et lepitaja nende avameelsust ei kuritarvita. Õhtuti ütleb Pärn siis väga rahuliku näoga televiisoris, et täna ei lepitud milleski kokku, aga küllap homme lepitakse.
Ons Pärn väga hea enesevalitseja? „Mõned ütlevad, et lepitaja peab seda kõike võtma kui mängu, aga päris nii see siiski ei ole. Alati pead endalt küsima, kas sa ikka tegid kõik, ja alati peab sul kuklas tiksuma teadmine, et seekordne katse ei pruugi õnnestuda.
Transporditöötajatega oli viimati nii, et teisipäeval kell 12 pidid delegatsioonide juhid lepingu parafeerima, kell 10 teatas üks neist, et tal on null lootust selleks volitatud saada, aga kell 12 ta siiski tegi seda. Mida mina ja veel paljud inimesed vahepeal kahe tunni jooksul ette võtsime... Okei, see sai tehtud. Järgmisel päeval kell neli pidime lepingu allkirjastama tingimusel, et ühe poole ametiühingu üldkogu selle heaks kiidab. Käisin seal, kõik sujus väga hästi. Kell pool kolm teatati, et üldkogu läks midagi otsustamata laiali. Aga kell neli kirjutasid mõlemad pooled ikka lepingule alla.”
Henn Pärn ei arva, et lepitaja töö eeldaks midagi, mida mõni teine töö ei eelda, või et see peaks tegijat kohutama. „Mina olen seitse korda elu jooksul kardinaalselt tööpõldu vahetanud, pole kogenud igavust ega abitust.”
Elust enesest
Kord küsis üks esimese klassi poiss kooli tulnud kirjaniku käest ootamatult: „Kuidas teil endal praegu läheb?” Küsimus meeldis kirjanikule väga. Kuidas läheb Henn Pärnal, kui ta parajasti kedagi ei lepita?
„Minul läheb väga hästi, sest mul on õnnestunud elada nii, et ma ise dikteerin tempo. Nagu Tartu maratonil, kus mind ei heiduta, kui keegi minust mööda läheb. Sõidan distantsi läbi väga hea enesetundega, olen sõitnud 16 korda. Aja valin jõukohase, see kuulub minu elustiili juurde. Abikaasa on alati finišis ja muretseb, kas ma ka ikka jõuan sinna.
Mina ei häbene tunnistada, et olen õnnelik. Varases lapsepõlves oli mu elu väga keeruline. Isa viidi Siberisse, ema jäi üksinda. Kui olin 7-aastane, läks meie kodu põlema. Saime vennaga raskeid põletushaavu, kaks nädalat olin teises ilmas, pool aastat vaakusin elu ja surma vahel. Pärast seda viidi meid isale Siberisse järele, seal juhtus nii mõndagi. Lugesin kokku – surmasuus olen olnud seitse korda. Ja ikkagi on kõik väga hästi.”
ÕpL
Pimedad loevad, nägijad loobuvad
|
Karl Kello |
|
|
Huvi raamatute lugemise vastu väidetavasti kahaneb, noorte
väljendusoskus ja sõnavara
vaesub. Siiski on üks kategooria inimesi, kes suudavad tunda ja ka tunnevad lugemisest ehedat rõõmu, kelle jaoks raamatu
tähendus ei kao – pimedad ja nägemispuudega inimesed.
Lugemine on pimedatele võti maailma, täpsemini – võti maailma on neile Braille kirja 63 reljeefset punktikombinatsiooni. Nii kirjutab Heidi Muhhina Eesti Pimedate Liidu infolehes Valguse Kaja, oktoober 2007 (info-
leht on trükitud ka punktkirjas). Pimedate punktkiri on otsekui šiffer, millest nägija midagi ei tea ega pea.
Sõrmed silmadeks
Samas Valguse Kajas kirjutab Mirja Kapanen: „Kui silmadega ei näe, tuleb leida alternatiivne võimalus. Siin tõttab mulle päevast päeva appi vana hea Louis Braille leiutatud punktkiri ja minu „silmadeks” on saanud sõrmed. Tegelikult on mul nüüd kahe silma asemel ju lausa kümme nägemisorganit!” Punktkiri loob pimeduse suhteliselt lamedasse ruumi hindamatu väärtusega lisadimensiooni.
Nii Mirja Kapanen kui ka Heidi Muhhina võtsid osa eelmisel rahvusvahelisel punktkirjapäeval välja kuulutatud Euroopa Pimedate Liidu punktkirjaesseede võistlusest teemal „Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi”. Punktkirjapäeva tähistatakse 4. jaanuaril, rahvusvahelise pimedate punktkirja looja prantslase Louis Braille sünniaastapäeval (praeguseni kasutatava reljeefse sõrmede abil loetava pimedate kirja, mille iga tähte, numbrit ja kirjavahemärki tähistab 1–6 reljeefset punkti, lõi ta aastal 1829).
Priit Kasepalu, esseekonkursi Eesti žürii esimehe teatel võtsid Eesti punktkirjakasutajad konkursist elavalt osa, kirjutasid igas eas autorid. Kõige noorem oli 9-aastane Mirjam Liivak, kes õppis sel ajal Tartu Emajõe Kooli 3. klassis, osalesid ka tema koolikaaslased Gerth Jaanimäe ja Mari-Liis Täht 11. klassist. Suurepärase töö auhindadest ühe pälvis Mirjam Liivak. Ta alustas oma esseed nõnda: „Punktkiri on kui mäng, mis aina täieneb. See voolab nagu salapärane jõgi mu sõrmede all.”
Pimedate pärisosa
Mirjam Liivak: „Kui ma punktkirja selgeks sain, sukeldusin põnevale lugemismaale. Lugedes sain palju targemaks. Paladest leidsin rohkesti toredaid sõnu ja nüüd on mul päris rikas sõnavara. Lugemine on arendanud ka minu kujutlusvõimet. Lugedes rändan paljude raamatutegelastega koos erinevates kohtades.” Oma sõnul on ta tänu lugemisele ja kirjutamisoskusele kirjutanud ise mitu raamatut, tema elu on muutunud kergemaks ja vahvamaks ning läheb järjest põnevamaks.
„Punktkirjaoskus on ka selles mõttes oluline, et ma saan öelda ja tunda –
olen kirjaoskaja,” sedastab Gerth Jaanimäe. „Raamatuid on pimedate kirjas palju parem lugeda, kui lasta neid kõnesüntesaatoril ette vuristada, kuna viimasel on tihti üsnagi monotoonne kõla.” Heliraamatutes võidakse lugeda paljusid sõnu valesti või tehakse võõrnimede hääldusvigu; kujutluspilti mõjutab palju see, millise hääletooni, intonatsiooni või pausidega esitaja seda loeb; punktkirjas teose puhul saab aga oma kujutluspilti ise vabalt luua; lugemise nauditavus sõltub kujutlusvõimest: „Teksti sõrmede all tunda on hoopis midagi muud, kui seda kuulata.”
Mari-Liis Täht on vahel „mõelnud muigamisi, et punktkirjas on parem lugeda kui tavakirjas, sest siis pole ruumi valgustus oluline. Pole ju lampi vaja põlema panna, seega kulub vähem elektrit”. Mõnikord halvas tujus võtab ta kätte mingi hea ja sündmusterohke teose ning „põgeneb teise maailma”, kust leiab oma halvale meeleolule lohutust. Raamatut lugedes saab üksi olla: „Keegi ei küsi midagi ega sega mind. Saan nagu ise seal toimuvate sündmuste keskel olla.”
Henn Kungla Läänemaalt Kullamaa vallast aga tõdeb, et on meeldiv üllatus, et sõrmedega lugedes jääb kõik paremini ja kauemaks meelde: „Tõepoolest, on elektroonikaajastu. Aga punktkiri oli, on ja jääb. Üha enam mõeldakse välja ja toodetakse kõikvõimalikke elektroonilisi abivahendeid. Aga ikkagi ei saa pimedad punktkirjata mitte kuidagi läbi.” Tema kindla veendumuse kohaselt tuleks Louis Braille hiigelkuju raiuda igaveseks ajaks graniitkalju seina.
ÕpL
Valge kepp ka nägijate maailmas
| Priit Kasepalu, Eesti Pimedate
Raamatukogu direktor |
|
|
Hommikuti, trükilõhnaste ajalehtede lugejateni jõudmise ajal jõuavad Eesti Pimedate Raamatukogu vahendusel nägemispuudega lugejate arvutipostkastidesse kolme suurema päevalehe elektroonilised tekstivariandid, mis sobivad kõnesüntesaatori abil kuulamiseks. Kõnesüntesaatori jutust on esmahetkel raske aru saada, kuid veidi harjudes ja ekraanilt teksti mõttes kaasa lugedes saab ka nägija sellest üsna pea aru.
Alates 2004. a Eesti Hoiuraamatukogu filiaalina töötav Eesti Pimedate Raamatukogu laenutab nägemispuudega või mõne muu tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimestele helikirjas raamatuid, ajalehti ja ajakirju ning punktkirjas trükiseid, ka pimedatele lastele mõeldud puuteraamatuid. Enamik kogus olevatest raamatutest – ligi 1600 nimetust – on heliraamatud ehk kassettidele või CD-plaatidele näitlejate esituses salvestatud tekstiga raamatud. Lugejaid-kuulajaid on koolieelikutest pensioniealisteni, raamatuvalik sobitatakse erineva kirjandusmaitsega inimestele. Kogust leiab romaane, jutukogusid, reisikirju ja populaarteaduslikku kirjandust.
Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ring tutvus jõulukuu esimesel neljapäeval Tallinnas Tondi 8a majas pimedate ja vaegnägemisega inimeste maailmaga. Ühele õppekäigul osalenule oli pimedatele ettelugemine tuttav –
Leida-Elise Sekker-Allik oli oma nooruses neile ette lugenud. Seda tegi ta ka külaskäigul raamatukokku – luges peast salmi, mida esitas koolis kümneaastaselt 1929. aastal.
Raamatukogu valmistab heliraamatuid CD-plaatidel mp3-formaadis. Helistuudio juhataja Mart Vaaks mahutab ühele plaadile enam kui 20 tundi raamatuteksti. Varemad kassettidel heliraamatud on aga samuti kuulatavad. Väärtuslikumad neist restaureeritakse ja antakse välja plaatidel. Tulevikusuund on nii-öelda ühele lugejale mõeldud heliraamatud, -ajalehed ja -ajakirjad. Kui eelarve võimaldab, evitatakse 2008. aastal uus CD-plaatide paljundusseade ja hakatakse alates suvest lugejatele plaatidel heliteavikuid saatma neid tagasi küsimata. Pimedate Raamatukogu valmistab heliraamatuid vastavalt autoriõiguse seadusele vaid nägemispuudega või mõne teise tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimestele.
Sama põnev või isegi põnevam on punktkiri. Punktkirjatoimetaja Avo Falkenberg rääkis huvitavalt sellest, kuidas harjumatutele sõrmedele vaevu tabatavad punktid pimedatele loetavaks punktkirjaks muutuvad. Kogus on ligikaudu 500 nimetust selles kirjas raamatuid. Juba üle kümne aasta on punktkirjas raamatuid valmistatud arvutitehnoloogial. Varem tehti seda ladumismasina ja trükipressi abil. Punktkirjas laoti plekkmatriitsidele tähthaaval ja seejärel pandi matriitsid trükipressi vahele ning trükiti tekst paberile. Praegu hoitakse ladumismasinat uudistajatele tutvustamiseks. Kodu-uurimise ringi liikmed said katsuda ringi kauaaegse esimehe, raamatuloolase Voldemar Milleri lasteraamatu „Merehundi jutud” punktkirjavariandi metallist lehte.
Võrdluseks välja pandud Aleksander Vassenini tavakirjas 143-leheküljeline raamat „Nägemispuudega inimesed” on punktkirja trükituna neljas mahukas köites 480 leheküljel. Kuuele helikassetile või ühele CD-plaadile loetuna kulub selle raamatu teksti kuulamiseks aga ligi kaheksa ja pool tundi. Nägemispuudega Aleksander Vassenin (1953–2007) oli Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ringi ning Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige. Ta lõpetas ajaloo eriala Tartu Riiklikus Ülikoolis ja sotsiaaltöö Tallinna Pedagoogikaülikoolis, magistritööd kaitses sotsiaaltöö alal cum laude.
Pimedad ja vaegnägemisega lugejad-kuulajad ootavad raamatukoguhoidjatelt kogus oleva kirjanduse head tundmist ja selle soovitamist. Info-
töötaja Ülle Olt ja tema kolleegid oskavad seda hästi. Raamatukogul, mille kümnest töötajast pooled on puuetega inimesed, tuleb olla valge kepp mitte ainult nägemispuudega inimeste, vaid ka nägijate maailmas.
Raamatukogu laenutab teavikuid kohapeal või posti teel. Tallinnas elavatele lugejatele raamatuid postiga ei saadeta. Neil või nende abilistel tuleb kohale minna. Informatsiooni raamatute kohta saab Eesti Pimedate Raamatukogust, elektronkataloogist
Urram, ka raamatukogu kodulehelt
www.epr.ee, telefonilt 674 8212 või e-aadressil
laenutus@epr.ee.
|
