Kutseõppe edendajate ühingu liikmed pidasid eelmisel nädalal Narva Kutsehariduskeskuses arenguseminaril „Kutseharidus aastal 2015” kolm päeva aru kutsehariduse tuleviku üle.

Selle valdkonna arengukava lõpeb sel aastal ja nii on ülim aeg järgmisse arengukavasse oma mõtteid pakkuda. Tegelikult küsida: milline on kutseharidus aastal 2015?
Ja ega vastata nii lihtne olegi. Moevooludega kaasa minnes tõdeme, et meil on vaja kõrgtehnoloogiat valdavaid kalli töökohaga töölisi. Seega on õppeprotsessis oluline teaduspõhisus, vajame ju tarkade masinate juhte. Või on vaja ka teistsuguseid töömehi? Neid, kes oskavad torusid parandada, leiba küpsetada? Seega on õppeprotsessis peamine rõhk tööoskustel.

Regionaalpoliitika
Õigus on mõlema tõekspidamise esindajatel. Aastal 2015 vajame sellist kutseõppesüsteemi, mis pakub ametiõppe võimalusi erinevate vajaduste, võimete ja tasemega inimestele. Ja seda võimalikult oma maakonnas. Kui palju kedagi vaja on, see on prognooside ja riigi arenguperspektiivi küsimus. Kutsekoolid reageerivad piirkonna tööturu vajadustele üsna paindlikult.
Kutseõpe maakonnas on reaalne regionaalpoliitika. Viljandis õppinud kokk jääb tõenäoliselt Viljandisse ega põruta kohe pealinna kokkama. Kutsekoolide võrgustik annab maakonnakoolidele koostöös rakenduskõrgkoolidega võimaluse õpetada ka keerulisemaid erialasid. Nii saab kohalik ettevõtlus kvaliteetset tööjõudu, normaalsemalt edeneda. Piirkonna arenev ettevõtlus ongi ju kutsehariduse üks olulisi eesmärke. Kool on vahend selle unistuse täitmiseks!
Arenguseminaril jäi kõlama mõte, et haridus- ja teadusministeerium ei pea koolituskohtade arvu koolides ainult majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi prognooside põhjal jagama, vaid ka ise tulevikku planeerima, riigi prioriteete ellu viima. Koolituskohtade arv on koolivõrgu ja paikkonna ettevõtluse mõjutamise vahend.
Oluline teema on kutseõppe lõpetanute kvaliteet ehk töötegemise oskused. Neid, kes tahavad heaks töömeheks saada, on vähe. Ja neil läheb hästi! Kutseõppesse tulevad noored põhikooli või gümnaasiumi lõpetamise järel. Meile on eriti oluline noore tööalane ettevalmistus põhikoolis.

Töötegemise oskus ja distsipliin
Töötamise (ka õppimise) oskused kujunevad põhikoolis, eriti algklassides. Head töömeest iseloomustab distsipliin, kinnipidamine tööajast, etteantud ülesande tähtajaline täitmine esimesel katsel jne. Kas meie koolid toetavad seda? Mõelge – järelevastamine, õpiabi, konsultatsioonitund, lapsevanematele pidev õiguse andmine lapse kasvatamata ja õpetamata jätmisel, individuaalne õppekava jms. Leian, et nii tööharjumusi ei kasvata. Pigem teeme karuteene kõigile õppeprotsessis osalejatele. Et ühiskasulik töö ja enese järelt koristamine on ka keelatud ning kodus tehtav kehaline töö haruldane, olemegi olukorras, kus noortelt on võetud võimalus õppida koolis vastutustundega töötama (õppima), oma tegude eest ise vastutada. Ja nii ongi tööandjad imestunud koolilõpetajate ükskõiksest suhtumisest oma töösse. Ümberkasvamine on aga keeruline.
Kutseharidus ootab põhikoolilt muutusi, suuremat tähelepanu tööoskuste kujundamisele, tähelepanu käsitöö ja tööõpetuse tundides toimuvale, keha ja vaimu koostegevuse arendamisele. Tehnoloogiaõpet füüsikas, keemias ja bioloogias. Oleme ühise eesmärgi nimel valmis koos tegutsema, pakume oma õppebaase, vajadusel ka õpetajaid.

Kutse- ja gümnaasiumiharidus
Õpilasi jääb vähemaks. Konkurents õppijate pärast gümnaasiumi ja kutsekooli vahel aina teravneb. Õnneks on kutseharidus järjest populaarsem. 2015 on kõik kutseõppeasutused Euroopa Liidu rahaga korda tehtud, meil on tänapäevane sisustus, hea tasemega õpetajad.
On aeg vastasseis lõpetada ja koostööle asuda. Gümnaasiumis on mõistlik rakendada eelkutseõpet. See tugevdab gümnaasiume ja annab õppijale võimaluse hiljem kiirendatud korras amet õppida. Kutsekoolid saavad aga rohkem gümnaasiumijärgse õppe õpilasi. Haridusministeerium peab ainult õppekavad ümber hindama: aastal 2015 on gümnaasiumis 50 kohustuslikku ja 40 valikkursust, osa neist ametiõpe. Ametikoolis on põhikoolijärgses õppes 40 üld- ja 80 ametiõppe kursust. Aastal 2020 on meil gümnaasium, kus õpitakse ülikooli minekuks või tööleasumiseks.