Armastusega Peeter Põllust

Peeter Põld on minu õpetaja. Kuulsin temast esmakordselt 1992. aastal, ehkki olin pedagoogika valdkonnas töötanud pea 30 aastat. See eesti rahva suurmees oli meie eest ülima hoolega maha vaikitud ja ära peidetud. Miks?

4. septembril 1930. aastal, Peeter Põllu muldasängitamise päeval, langetati Tallinnas Pika Hermanni tornis rahvuslipp poolde vardasse ja Toompea valge saali akendel särasid küünlad. Tuhandete leinajate juuresolekul kanti põrm Tartus Pauluse kalmistule. Oma järelehüüdes kirjutas Juhan Tork, et Eesti rahvas jääb igaveseks Peeter Põllu tänuvõlglaseks.
Peeter Põllu mälestamise komitee eestvedamisel asuti seda tänuvõlga kustutama.
Algatati üleriigiline korjandus mä­les­tussamba rajamiseks Toome­mäele, otsustati välja anda tema biograafia ja kogutud teosed. Ühte-teist jõuti ka ära teha: Tartu üks tänav nimetati ümber Peeter Põllu tänavaks, Tartu linnavolikogu hakkas välja andma Peeter Põllu nimelist uurimistoetust ja ülikooli filosoofiateaduskond Peeter Põllu nimelist stipendiumi, ülikooli mälestusmedalit kaunistasid Johan Skytte ja Peeter Põllu reljeefid ning Pauluse kalmistule rajati Peeter Põllu perekonna hauamonument.
Mälestussamba püstitamine Toome­mäele, biograafia ja kogutud teoste väljaandmine jäidki vaid plaanideks –
Eesti iseseisvusaeg sai otsa. Peeter Põllu kirjutised suruti keelatud fondidesse ja kui kuskil ta nimi vilksataski, soditi see musta tušiga loetamatuks. Eesti rahva ideoloog ja õpetaja, keda kaasaegsed nimetasid Eesti rahva südametunnistuseks, tuli rahva mälust kustutada.

Koolijuht ja haridusminister
Peeter Põld lõpetas Tartu Ülikooli teoloogiakandidaadi kraadiga. Siiralt ja sügavalt usklik, loobus ta ometi kirikuõpetaja kutsest ja suundus haridusalale.
Ta teadis väga hästi, et kooliõpetaja amet on majanduslikult palju vähem pakkuv kui maapastori oma. „Aated on minu igapäevane leib,” on ta selgituseks öelnud.
Eestikeelse kooli avamiseks oli vaja keskust, seltsi. Eesti Noor(e)soo Kasvatuse Seltsi (ENKS) asutajad Oskar Kallas, Karl Parts, Anton Jürgenstein, Peeter Põld, Ernst Enno, Jaan Jõgever jt leidsid, et kõigepealt tuleb asutada tütarlastekool.
„Eesti kool ja selle ülesehitamine oli Peeter Põllu eluülesanne,” tunnistas Helmi Põld ühes oma kirjas. Tuli võidelda venestussurvega, aga ka küllalt sügavale juurdunud kadakasakslusega. Tuli õhutada usku oma rahvusliku kooli vajadusesse ja võimalikkusesse. Tuli võita poolehoidu gümnaasiumile kui uuenduskoolile, mis põhines õpetajate ja õpilaste usalduslikul vahekorral. Tuli võidelda ka majandusraskustega.
7.–9. aprillini 1917 kutsus Peeter Põld kokku esimese rahvahariduse (õpetajate) kongressi, millele 20.–23. juunini järgnes teine. Tema ettekanded andsid mõlemale kongressile sisu ja suuna. Keskne arutlusaine oli eesti rahvuskooli rajamine.
14. mail 1917 asutati Eesti Õpetajate Keskliit ja valiti juhatus. Esimeheks sai Peeter Põld. Samal aastal asutas Peeter Põld ENKS-i organina ajakirja Kasvatus ja Haridus. 1917. aastal ilmus kuus numbrit. Uued kohustused viisid Põllu toimetusetööst eemale.
1. juulil 1917 alustas tööd Ajutise Maanõukogu valitud maavalitsus. Peeter Põld valiti haridusosakonna juhatajaks. Sellel ametikohal töötas ta novembrini, olles samal ajal ka tütarlastegümnaasiumi juhataja.
Veebruaris 1918 algas Saksa okupatsioon ja kui Saksa väed novembris lahkusid, astus tegevusse Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus. Peeter Põld oli selle esimene haridusminister. Esialgu oli ta ministeeriumi ainus töötaja.

Tartu Ülikooli juht
Ent aeg oli selline, et lahendada tuli hoopis põletavamaid probleeme kui koolielu korraldamine. Kaalul oli noore vabariigi saatus, sest punavägi tungis tagasi Eestisse.
Jaan Tõnisson ja Peeter Põld käisid Soomes riigihoidja Svinhufvundilt Eesti sõjaväele relvi muretsemas. Saadi 20 kahurit, 50 kuulipildujat ja 500 püssi. Kui Peeter Põld tagasi jõudis, selgus, et ta oli vabastatud haridusministri ametist ja määratud Tartu Ülikooli kuraatoriks. Haridusministrina oli ta jõudnud töötada vaid kaks nädalat.
1918. aasta 1. detsembril andis Sak­sa sõjaväekomando komandör Tar­tu Ülikooli üle Eesti Ajutise Valit­suse moodustatud komisjonile, mida juhtis Peeter Põld. Töö ülikooli juures katkes siis, kui venelased 21. detsembril 1918 Tartu vallutasid. Peeter Põld lahkus Tartust, astus vabatahtlikult kooliõpetajate roodu ja läks rindele.
Mõne aja pärast saadeti rindele pliiatsiga, nähtavasti põlvel rutuga kritseldatud teade, et reamees Põld kutsutakse uuesti ülikooli korraldama. Tema ülesanne oli tsaariaegse ülikooli baasil organiseerida rahvuslik eesti ülikool.
Kuraatorina sai ta töötada vaid kolm nädalat, siis tuli põgeneda enamlaste eest. Oma tööd sai ta jätkata 1919. aasta jaanuari lõpupäevadel. Kuigi ülikoolil oli ligi 300-aastane
ajalugu seljataga, oli ta oma struktuurilt ja olemuselt Eestile üsna võõras. Enne iseseisvust oli õppejõudude hulgas vaid neli eestlast. Üks raskemaid probleeme oligi, kust võtta õppejõude.
Ei olnud ühtki küsimust ülikooli keerulises korraldustöös, millest Peeter Põld poleks osa võtnud. Tuli välja selgitada varade seisukord, määrata allasutustele juhid ja töötajad, komplekteerida õppekaader, teha ümberkorraldusi olemasolevates teaduskondades ja asutada põllumajanduse teaduskond, võtta vastu üliõpilasi, töötada välja ülikooli põhikirja eelnõu ning lahendada tuhandeid praktilisi küsimusi selleks, et ülikool võiks 1919. aasta sügisel tööd alustada. 4. oktoobril immatrikuleeriti esimesed üliõpilased ja kaks päeva hiljem algas õppetegevus viies teaduskonnas.
Aastad 1919–1920 olid Peeter Põllu elus eriti vaevarikkad. Lõpmatu arv koosolekuid, nõupidamisi, läbirääkimisi, suur kirjavahetus, kõikvõimalike projektide koostamine, läbivaatamine ja -arutamine – kõik see nõudis aega. Pääsu polnud ka kurnavast öötööst kodus kirjutuslaua taga.
Oma sõbrale kirikuõpetaja Jaan Varikule kirjutas ta Jõhvi nii: „Pead olema ökonoomne. Meie põleme kahest otsast. Nüüd saab teenida suurt asja, tuleb töötada.”
Esialgu oli ülikooli rektori ja kuraatori amet Peeter Põllu isikus ühendatud. 1920. aasta veebruaris määrati professor Henrik Koppel rektoriks ning osa juhtimisest läks tema kätte. Peeter Põld jäi kuraatorina vabariigi valitsuse esindajaks ülikooli juurde; tema ülesandeks oli selgitada ülikooli vajadusi nii haridusministeeriumis kui ka riigikogu komisjonides.

Nõudis pedagoogilist andekust
Palju aega nõudis loengute ja seminaride pidamine. Keskkooliõpetajate ettevalmistamiseks alustas 1922. aastal ülikooli juures tegevust didaktilis-metoodiline seminar. Peeter Põld oli nii selle juhataja kui ka õpetajate kutsekomisjoni esimees. Õpetajakutsele pühendunuilt nõudis ta pedagoogilist andekust. Range selektsioon peaks toimuma nii, et noort inimest kutsele kõlbmatuks ei tunnistataks alles siis, kui ta ettevalmistus juba lõppenud on, arvas Peeter Põld.
Ülikooliseaduse rakendumisega 1. detsembril 1925 kuraatori ametikoht kaotati ning Peeter Põld valiti filosoofiateaduskonna dekaaniks, kellena ta töötas ühe kuu, ja seejärel prorektoriks. 1. aprillil 1927 astus Peeter Põld prorektori ametist tagasi, hoolimata sellest, et ülikooli valitsus palus tal tungivalt edasi jääda. Peeter Põllu teeneid tunnustati filosoofia audoktori kraadiga. Ta oli esimene eestlane, kellele Tartu Ülikool andis dr. phil. honoris causa aukraadi, avaldades sellega tehtu eest sügavat tänu.

Poliitik
Peeter Põld oli aastaid Tartu linnavolikogu esimees (1921–1930), võttis osa Asutava Kogu tegevusest (1919–1920) ning oli Rahvaerakonna haridus- ja kultuuripoliitika peaideoloog. Riigikogus esindas ta oma valijaid aastatel 1920–1923 ja 1926–1929. Peeter Põld võttis sõna nii kultuuripoliitika, koolivõrgu, koolimajade, õpetajate töö kui ka ülikooli kohta käivates arutlustes. Sõnavõttude ettevalmistamine nõudis palju tööd ja nagu varasematelgi aastatel, tuli nüüdki öötundidest lisa võtta.
1930. aasta suvel sõitis Peeter Põld koos perega Võsule suvitama. Seal nakatus ta tüüfusesse ja tuli Tartusse tagasi raskelt haigena. 25. augustil viidi ta Toomele sisehaiguste kliinikusse, kus suri 1. septembri pärastlõunal parimais tööaastais, 53 aasta vanuselt.
Peeter Põllu elust ja tema kasvatusõpetusest annab ülevaate äsja ilmunud populaarteaduslik monograafia „Peeter Põld”. Et aga Peeter Põld pole tähtis mitte ainult ajaloolises plaanis, siis toimub 26. märtsil Tallinna Pedagoogilises Seminaris teaduskonverents „Peeter Põld ja tänapäev”, kus teiste hulgas esineb ka Peeter Põllu pojatütar Rutt Hinrikus. Olete oodatud!