Maret Kongija on Tallinna Kopli lasteaias töötanud aastast 2001, mil vene lasteaed hakkas seal vaikselt otsi kokku tõmbama ja eestikeelseks muutuma.

Esimesed lapsed sai õpetaja n-ö poole pealt 4–5-aastastena, järgmised tulid tema käe alla juba mähkmete ja lutti­dega ning lahkusid sel kevadel koolivalmilt.
„See on hoopis teistsugune tunne kui saata ära neid, kellega oled vaid kaks-kolm aastat koos olnud. Lapse areng koolieelses eas on kiire – ja mis ikka õpetajale rohkem rõõmu teeb kui näha, et oled kuhugi tasahaaval vett tilgutanud ja lõpuks on sellest kasu olnud. Kuidas igaüks läheb edasi ning kuhu ja kuidas ta välja jõuab.”

Vankrit veeti ühes suunas
„Suurepäraseks kujunes ka koostöö vanematega. Olen head ja usalduslikku kontakti peredega alati tähtsaks pidanud, aga üks-kaks aastat on lühike aeg, et üksteist põhjalikult tundma õppida. Vanemad toetasid õpetajate ideid ning pakkusid ka omalt poolt välja ja aitasid läbi viia toredaid ühiseid ettevõtmisi.
Palju käisime väljas­pool oma maja – viimati näiteks sõjalaeval Admiral Pitka. Väga huvitav oli Kumu-projekt, kus terve õppeaasta vältel mõnusalt ja lastepäraselt tutvustati eesti maali­kunsti ja skulptuuri. Väljasõidud ja ekskursioonid annavad palju – lapsed on uues ümbruses vastuvõtlikud, korraga saavad selgeks mitmed asjad.
Tähtis oli seegi, et mul oli paariline, kellega koos alustasime ja lõpetasime. Meie töös on oluline, et astuksid kaaslasega ühte sammu. Üks küll täiendab teist, aga ei vea vankrit päris teises suunas.”

Era- või munitsipaallasteaed?
Lasteaiaõpetaja tööd alustas Maret Kongija kohe pärast keskkooli Kurtnas linnuvabriku töötajate lastele mõeldud väikeses korter-lasteaias, kus tuli olla nii kasvataja, koristaja kui vahel ka köögitädi eest. „1988. aastal läksin kaugõppesse ja käisin töö kõrvalt koolis. 1999. aastal tulin tööle Tallinna eralasteaeda Midrimaa, kus jõudumööda tegutsen senimaani.”
Õpetaja jaoks Maret era- ja munitsipaallasteaia vahel väga suuri erinevusi ei näe ning üht teisele ei eelista. „Mina kui inimene ja õpetaja olen nii siin kui ka seal ikka täpselt selline, nagu olen oma tõekspidamiste ja arusaamadega. Kui need klapivad tööandja ja lapsevanematega, ongi kõik hästi. Erinev on ehk see, et kui munitsipaallasteaias võib ühte rühma sattuda lapsi väga erinevatest peredest, siis eralasteaias on sotsiaalne taust palju ühtlasem. Teatud määral teeb see õpetaja töö lihtsamaks.
Eralasteaias on meil välja töötatud oma maja reeglid, millega vanem enne oma valiku tegemist tutvuda saab. Kui ta otsustab, et meie põhimõtted talle sobivad, peab ta neid ka järgima. Kõigil töötajatel on täpselt teada, mis on tema ülesanne, kõik me tahame sama ja näeme asju sarnaselt. Aga laps on ühtmoodi tähtis ikka igas majas, olgu siin või seal.”
Kopli lasteaia teeb teistega võrreldes eriliseks juba 80 aastat tagasi ehitatud ja mõne aasta eest põhjalikult renoveeritud maja ning õu, mida võib lausa pargiks nimetada. Maret Kongija: „Kohe meie ligidal on ka mererannad, kuhu lastega minna saab. Inimesed pelgavad seda kanti ilmaaegu. Iga päevaga saab ümbrus aina rohkem korda, mul pole siin töötatud aastate jooksul küll mingeid intsidente ette tulnud.”

Omamoodi ettevõtmised
„Meil on suhteliselt väike lasteaed – viis rühma, terve majaga on võimalik ühiseid asju ette võtta, kõiki lapsi ja vanemaid tundma õppida. Meilgi on oma traditsioonid. Ehk tavapärasest erinev on meie isadepäeva tähistamise komme, mida me ise nimetame pudru­hommikuteks. Hommikul toob isa lapse lasteaeda ja nad lähevad koos sööma. Sööklas on lauad veidi pidulikumalt seatud, muusika mängib, küünlad põlevad ja on ka õpetaja, kes sööma tulijaid teenindab. Õhtul, kui isa lapsele järele tuleb, on igal rühmal oma ettevõtmine, olgu pidu või meisterdamisvõimalus, kus antakse üle laste valmistatud kingitused.
Meie lapsed liiguvad „pesades”: laste­aeda tulles alustavad linnupesas, siis lähevad päikesepessa, siis liivapessa, siis vetepessa ja lõpuks jõuavad tuultepessa. Igal aastal käime uude pessa jõudnuid ristimas mere ääres, kust iga „pesatäis” ka midagi kaasa saab: tilgakese merevett võtame kaasa vetepesale, liivateri liivapesale jne. Terve aasta tegevused on teatud määral nime peale üles ehitatud.”
Lasteaia lõpetamisega kaasneb ikka mingi ekskursioon või lõpureis. Et Maret elab linna lähedal maal, kuhu saab rongiga sõita, viis viimane ekskursioon tema rühma lapsed õpetajale külla. Käidi matkamas, pärast tehti lõket. Uus sügis toob Maretile juba uue rühma.