„Kõiges, mis meie ajalooõpetamise algusaastate ümberkorralduse käigus on viltu läinud, võite üheks süüdlaseks pidada Sulev Valdmaad,” aasib Jaan Tõnissoni instituudi kodanikuhariduse keskuse juhataja, kes töötas 1989.–1993. aastani Eesti hariduse arenduskeskuse (EHA) ajaloo­õpetamise peametoodikuna.

Ka toonane õpetajate täiendusinsti­-tu­udi baasil loodud hariduse arenduskeskus tekkis Eesti hariduselu reorganiseerimise käigus, kui käsil oli ümberkorralduste aeg.
„Kõige keerulisem oligi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ainekavadega. Nõu­kogude-aegseid distsipliine enam ei õpetatud ja ka õpetajad polnud veel valmis midagi nende asemele pakkuma. Koos kolleeg Ants Elvikuga nuputasime siis, mida teha näiteks Hillar Palametsa 4. klassi õpikuga „Jutustusi kodumaa ajaloost” ja muu seni käibel olnud õppekirjandusega. Mõtlesime välja alternatiivseid valikprogramme: Ene Grauberg pakkus loogikat, keegi eetikat, Soomest saime religiooniloo õppekirjandust. Eesmärk oli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ainesisu normaliseerimine ja sealt algas ka töö õppekavadega. EHA direktori asetäitja oli siis Urve Läänemets, kelle eestvõttel hakkasime pihta õppekavatööga, millel pole senini lõppu näha.”

Kantseldas Mart Laari
Viimased 30 aastat Kuusalu vallas Harjumaal elanud Sulev Valdmaa on Tallinna poiss – pärit Kristiine linnaosast. Kooli pidi ta minema elukohajärgsesse Mooni tänava kooli, aga ema pidas poissi nii andekaks, et viis ta äsjaavatud kunstikallakuga Tallinna 46. Keskkooli katsetele. Ja katsed õnnes­tusid.
„Mulle meeldis tohutult koolis käia, sest seal juhtus iga päev midagi põnevat. Kui vahel tuli koju jääda (haigus või gaasikontroll), lipsas ikka keegi poistest pärast tunde läbi ja pajatas, mida põnevat päeva jooksul juhtunud oli. Eks me ise neid põnevusi sünnitasime: keerasime näiteks elektripirni pesast välja, panime kolmekopikalise pessa ja sättisime siis pirni tagasi. Kui õpetaja tule põlema pani, lõi klassis korgid läbi. Talvel pakasega, kui käidi klassides temperatuuri mõõtmas, tegime enne tunde kõik kolm suurt akent pärani ja lõdisesime. Tulemuseks külmapüha.”
Oma kooliajast on Valdmaal mäletada ridamisi nüüdseid kuulsusi. Tema klassivend oli Raivo Järvi, mõni klass eespool õppisid Mart Ummelas, Georg Bogatkin, Urmas Kibuspuu ja mõni klass tagapool Signe Kivi. Ka kahekordse peaministri Mart Laariga oli Sulev Valdmaal kooli ajal paaril korral pistmist.
„Käisime Moskvas ekskursioonil ja kaasas olid ka nooremad õpilased. Igale rüblikule pandi abiturient kantsel­dajaks, et ta suurlinnas ära ei kaoks. Mulle sattus Mart Laar, kes võis olla tollal ehk 6. klassis. Mäletan seika Borodino panoraamis: kõik olid sealt juba lahkunud, kui Mart uuris ikka veel kahurite makette, prill nina peal viltu. Mul oli tegu, et teda sealt välja tirida. Teist korda saime kokku juba Mardi abituuriumis – olin TRÜ tudengina koolis pedagoogilisel praktikal ja andsin talle ajalootunde.”
Valdmaa õpetajaks kujunemisele andsid tõuke 46. kooli fantastilised õpetajad. Erakordse inimesena on meelde jäänud inglise keele õpetaja Erna Riikjärv, väga range, aga eluks eeskuju andnud eesti keele õpetaja Lea Andresen, kunstiõpetajad Roosvalt, Kivisaar ja Isok. Nende eeskujul sündiski otsus ka ise õpetajaametit proovida.

Treialina Dvigatelis
1973. aastal TRÜ ajaloo-osakonda sisse­astumiseksameid teinud Valdmaal jäi sissesaamisest paar palli puudu. Tal soovitati minna kaugõppesse ja siis teisel kursusel päevaõppesse üle tulla, sest kinnitati, et esmakursuslastest kukub alati keegi välja. „Juhtus nii, et Tallinnas sattus meil kaugõppijatest kokku niivõrd kihvt punt, et järgmisel aastal ei proovinudki ma päevases­se minna. Tegime koos üksteisele kont­­-
rolltöid, andsime TRÜ Tallinna konsul­tatsioonipunktis eksameid ette ära ning sesside ajal käisime Tartus tudengielu elamas.”
Nõukogude armeest pääsemiseks oli üks võimalus minna tööle liidu­tehasesse Dvigatel. Sinna mindi tavaliselt aastaks varjupaika otsima. Sulev Valdmaa esimesel tööaastal töötasid seal näiteks raadiomees Peeter Kaldre ja kadunud Urmas Alender. Kui teised poisid olid troppijad, siis Valdmaa sai peenema töö peale – treialiks.
„Kolm aastat treisin polte ja mutreid. Neljandal nahistasin ennast tubasema töö peale – olin arvutuskesku­ses kaadridokumentide spetsialist. Et sisestasin tööletulnute andmeid perfo­kaartidel masinasse, oli mul ülevaade kõigi 5000 töötaja taustast – nii hari­dusest, erialast, rahvusest kui ka muust. Rakettidele, kosmoseaparaatidele ja aatomielektrijaamadele detaile tootvas liidutehases oli tööl üle 2000 konstruktori.”
Saanud 1979. aasta kevadel ajaloo­õpetaja diplomi kätte, läks Sulev Vald­maa Kuusalu keskkooli õpetajakohta nõutama.
„Mul oli Kuusalu lähedal Kahala külas emapoolse vanaema talu, kus veetsin kõik lapsepõlvesuved, kant oli tuttav. Kuusalu koolis oligi koht vaba ja see tähendas, et olin jälle kroonust pääsenud – tol ajal ei võetud maa­-
kooliõpetajaid sõjaväkke. Sellest ajast olengi maamees, aastaid kohaliku volikogu töös osalenud ning haridus- ja kultuurikomisjoni esimeeski olnud.”
Tagantjärele tunnistab Sulev Vald­maa, et sõjaväest ära viilimise eest tuli maksta üsna ränka hinda. Esiteks kuus aastat Dvigatelis ja seejärel linnamehena maakoolis.

30 tundi, aga ikka nagu kuurort
„Aga lõpuks harjusin. Abiellusin ja et abikaasale maaelu sobis, jäimegi paikseks. Kuigi koolis pandi kohe esimesel aastal kõva mahv peale – ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ning 8. klassi riigi ja õiguse aluste tunnid, lisaks 5. klassi juhatamine ning seal veel vene ja inglise keele tunnid. Kokku tuli koormus ligi 30 tundi. Aga noore mehena tundsin pärast Dvigateli ennast koolis kui kuurortis. Olin juba lõunaks prii, lisaks vabad koolivaheajad ja pikk suve­puhkus. Tehases käis kõik vile järgi, olid rakkes kella 7–16 ja puhkus kestis vaid kaks nädalat.
Koolis tiirlesin tunnist tundi nagu orav rattas. Direktor Laine Kadajas oli printsipiaalne naine, nõudis detailseid tunnikonspekte. Mul olid need perfo­kaartidel, kus isegi vaheküsimused kir­jas, kõik on senini alles. Mida teavad sellest tänased noored õpetajad!
Tunde andsin Palametsa metoodika järgi: parema käega kirjutad andmeid tahvlile, vasakuga joonistad graafikuid juurde ja suu kogu aeg käib.
Alles kolmandal-neljandal aastal hak­kasin aru saama, kuhu olin sattunud. Tuli teadmine, et pean looma õpilastes teadmisi ja oskusi ning vastutama oma töö tagajärgede eest. Seni olin ainult klassist klassi jooksnud. Kolleegid tunnistasid hiljem, et olid omavahel arutanud – ei tea, kaua ma niimoodi vastu pean.”
Sulev Valdmaa esimese tööaasta kevadel tuli Kuusalu kooli haridusministeeriumi kontroll. Enne seda, sügisel, käis Harjumaa haridusosakond kooli ette valmistamas ja kontrolliks häälestamas.
„Eks ma sain siis õppenõukogus inspektuurist kokkuvõtete tegemise ajal ikka sugeda ka. Kust mina pidin teadma, mida see inspektuur endast kujutab! Ministeeriumi kontrolli ajaks olin juba targem. 8. klassi riigi ja õiguste aluste tunnist mäletan isegi teemat: töötasu, tunni- ja ajatöö. Mu abikaasa töötas Kuusalu autoremonditehases, sain sealt blankette ja andmeid. Nende abil näitasin, kuidas tehases
tasustamine käib ja milline on preemiasüsteem. Tunni lõpus pööras ministeeriumi inspektor Maire Oksa uksel ringi ja ütles üle õla: „No ega iga tund kindlasti nii hästi ette val­mistatud ole!” Võtsin seda kui kiitust.”
Juba viie aasta pärast kutsus direktor noore mehe välja ja teatas, et tema jääb nüüd pensionile ja soovitas rajoonis oma mantlipärijaks Sulev Valdmaad. Lubas ka aidata.
„Jäin lõpuks nõusse, kuigi parteikomitees vestlusel käies uuriti, kus mu ema on. Ema oli abiellunud Rootsi kuningriigi alamaga ja just väljasõiduloa saanud. „Nüüd on teil eluks ajaks märk küljes,” loeti mulle Kentmanni tänavas sõnad peale.“

Peametoodik Valdmaa
Polnud see direktoriamet midagi ihaldusväärset. Pidid olema šeffidele meelepärane, hoidma haridusosakonna ja rajooni parteikomiteega häid suhteid, oskama lapsevanematega läbi saada, õpetajaid innustada ja õpilastele autoriteet olla. „Raske oli. Kui laulev re­-vo­lutsioon käima läks ja moodustati muinsuskaitse seltsid, asutasime selle ka Kuusalus. Mind valiti esimeheks.
Tahtmine kõigis uuendustes kaasa lüüa viis mind Tallinna. Kui loodi EHA, konkureerisin sinna ajaloo peametoodikuks.”
Aeg oli põnev. Valdmaa meenu­tab, kuidas interrindelased Toom­pead ründasid. „Sõitsin õhtul Tal-linnast Kuu­salu poole ja panin teel autoraadio mängima. Järsku kuulen, et keegi Savisaare häälega kutsub rahvast Toompead kaitsma: „Tähelepanu! Meid rünnatakse!” Mõtlesin, et tegu on kuuldemänguga, ja nuputasin, kes see näitleja on. Alles mõne aja pärast sain aru, et käib otsesaade ja asi on tõsine.”
Tol ajal arenesid välissuhted tormiliselt. Külas hakkasid käima rootslased ja soomlased, kes tahtsid oma silmaga nõukogude korda näha. Neile oli see eksootika.
Mõne aja pärast avanes Sulev Vald­maal võimalus minna Rootsi Instituudi stipendiaadina Stockholmi pedagoo­gi­kaülikooli juurde ennast täiendama. Oli seal pool aastat.
„Raha maksti, töölaud ja arvuti anti, aga tööülesandeid ei täpsustatud. Hakkasin omal käel Põhjamaade ajalugu tudeerima ja selle tulemusena valmis eestikeelne õppevahend, kus teemad avatud nii riikide kui ka ajalooperioodide kaupa. Tagantjärele ma sellega ise rahul ei ole, aga vähemalt on asi olemas.”
Kui peametoodik Valdmaa 1993. aasta suvel täienduskoolituselt Tallin­na tagasi saabus, oli EHA juba likvidee­ritud, ametnikud töölt vabastatud ja Valdmaa dokumendid HM-i kooliameti direktori käes. „Läksin bravuurikalt Georg Aheri (kooliameti direktor – toim) juurde ja teatasin, et võib mind ka vallandada. Ega ma tea, kas tal see kavatsus oli, läksin pikemalt mõtlemata ägedaks. Antigi tööraamat näppu.”
Seejärel kutsus Riigikantselei koolituskeskusesse tööle läinud endine EHA direktor Ilmo Saulep Valdmaa sinna. Kaua ta koolituskeskuses olla ei saanud, Jaan Tõnissoni instituudil läks vaja kodanikuharidusega tegelejat, ühiskonnaõpetuse spetsialisti, kes õpetajaid suunaks ja juhataks.
Sulev Valdmaa on nii õpikuid kirjutanud, õppevara koostanud kui ka õpetajaid koolitanud. Ta on omal nahal tundnud, kui raskesti läheb meie õpetajal uue ellu rakendamine. Õpetaja istub koolitusel, kuulab ära, aga tagasi­sidet rakenduse kohta on talt raske saada.
„1999. aastal valmis meil koos Andres Adamsoniga Eesti ajaloo õpik, mida ajalooprofessorid pole eriti hästi vastu võtnud. Ladus eestikeelne kirjaviis ei olevat piisavalt teaduslik (loe: pole kantseliidis), õpik jätab paljud otsad lahti ja annab võimalusi endal järeldusi teha.”
Projektitöö Jaan Tõnissoni instituudis on pakkunud palju reisimisvõimalusi nii itta kui ka läände.

Musikaalsed lapsed
Sulev Valdmaa ütleb muigamisi, et temal puudub muusikaline kuulmine täiesti, ta ei saa isegi aru, kui keegi valesti laulab. See ei seganud tal siiski kogu kooliaja tantsimast Sveta Järvi legendaarses tantsuansamblis Pähklipureja. Sulev Valdmaa neljast lapsest kolm, tütar ja kaks poega, on lõpetanud aga Kuusalu muusikakooli ning pereansamblina isegi kohalikele elanikele muusikaelamusi pakkunud.
„Vanim lastest, tütar Maria, õppis TLÜ-s eesti keelt, läks selle lõpetamise järel Otsa-kooli laulmist õppima ja nüüd õpib kolmandat aastat Hollandis Haagi kuninglikus konservatooriumis klassikalist laulu. Poeg Sander on ka Otsa-kooli lõpetanud ja õpib EMTA-s kolmandal kursusel puhkpille. Sama õpib noorim poeg Sten, kes sõitis just edasi õppima Soome Kokkolasse muusikaakadee­miasse.” Vanim poeg Markus on lõpetanud Tallinna kõrgema tehnikakooli. Aga temagi on hobi korras diskor, käinud raadioski plaate keerutamas.
Kooliga pole Sulev Valdmaa sidet kaotanud. Neli aastat tagasi, kui oma valla Kolga kool oli hädas ajalootundide jagamisega, läks mees koolile appi. Ajutiselt. See ajutine kestab tänaseni.
Et töö pakub palju kohtumisi ja rohkelt reisimist, peab Sulev Valdmaa üheks oma hobiks lihtsalt loodusega omaette olemist. Juba koolipõlvest on riiulis margi- ja mündialbumid, mis ootavad taasavastamist. Hobid on ka lugemine ja pildistamine. Mitte kunstfotograafia, vaid oma paljude kohtumiste, käimiste ja kogemuste lihtne jäädvustamine, millest üht-teist on Sulev Valdmaa hakanud ka Internetti kõikidele vaatamiseks üles panema.