Carpe diem!

Kiri

Eestis on liiga palju vigastussurmasid
Kooli alguseni pole enam palju aega jäänud. Elevil on lapsed, lapse­vanemad ja õpetajad. Vaadatakse üle riided ja ranitsad, muretsetakse vihikuid ja spordidresse. Ent on üks asi, millele mõtleme liiga vähe. Eestis on liiga palju vigastussurmasid, sealhulgas laste vigastussurmasid. Olgu nimetatud kas või värske traagiline juhtum Kärdla staadionil.
Kui räägime turvalisusest, mõtleme eelkõige sellele, kuidas ära hoida liiklusavariisse sattumist, uppumist või tulekahju. Samas on veel sadu asju, mis võivad meile ohtlikuks saada, aga mis igapäevaelus tunduvad tähtsusetud.
Tasub vaadata ringi oma kodus, koolis ja lasteaias, kas ikka on kõik tehtud, et laps ei saaks trepist alla kukkuda; kas talle on pandud kasvukohane käsipuu, ega trepid ja põrandad ole liiga libedad; kas on välistatud, et väike rahutu tegelane jääb millegi alla või vahele.
Omavalitsuste, aga ka koolidirektorite ja lasteaiajuhatajate asi on jälgida, et avalikud mänguväljakud ja ujumispaigad ohutud oleksid, et veekogude ääres oleksid hädapärased päästevahendid ja hoiatavad sildid, et veele ei mindaks päästevestideta, et omavalitsuste territooriumil olevate veekogude sillad oleksid korras, et avalikud asutused, koolid, majapidamised oleksid varustatud suitsuanduritega, et tänavatel oleksid tähistatud ülekäigukohad, et bussipeatused oleksid ohutus paigas, et lapsi õpetataks tänavatel liiklema ja nii edasi ja nii edasi.
Rootsi Karolinska ülikooli professor Leif Svanström, kes juhib maailma terviseorganisatsiooni turvalisuse edendamise koostöökeskust, rõhutas Läänemaa tervise arendusseminaril, et kui lapsega midagi juhtub – kui ta saab viga või, jumal hoidku, surma –,hävib koos sellega ka vanemate ja õpetajate-kasvatajate elu. Seda teadmist, et miski, mida te ise olete teinud valesti või jätnud tegemata, on põhjustanud kergemate või raskemate tagajärgedega trauma teie lapsele, kannate endaga kaasas elu lõpuni.

Hele Leek-Ambur, Lääne maavalitsuse tervisejuht

Kui mina olin veel väikene mees

Andres Ammas 3-aastasena. „Olen eluaeg olnud väga ebasportlik – pehme, ümar ja kehalistes harjutustes saamatu,” tõdeb ta nüüd. „Aga hing on spordimehe oma, võidutahe on suur.”

Ihaldasin spordireporteri ametit

Nagu pildiltki näha, olen eluaeg olnud väga ebasportlik – pehme, ümar ja kehalistes harjutustes saamatu. Aga hing on pigem spordimehe oma: võidu­tahe on kõva.
Olen kuulunud ainult ühte spordi­ühingusse – see oli umbes kümneaastaselt õuesõpradega loodud ühing Kalevipoeg. Nii head seltskonda, kus sulle iga isikliku rekordi puhul – isegi kui see on näiteks kõrgushüppes
1.10 – siiralt õnne soovitakse, pole hiljem olnud lihtne leida.
Ameteid olen pidanud palju, hüpelnud rahutult ühelt töökohalt teisele, aga unistuste elukutseni pole veel ulatunud. Aga usun, et jõuan veel.
Siis, kui paljud minu kamraadid tahtsid kosmonaudiks, kraanajuhiks, tuletõrjujaks, ihaldasin mina spordireporteri ametit. See tundus üliväga põnev: muudkui reisid ja näed oma silmaga kõiki iidoleid.
Olen põlvkonnast, kelle lemmikraamatute hulgas olid aukohal olümpiaraamatud. Tagantjärele hinnates olid need ju üleüldse tolle aja parimad, seejuures peaaegu ausad publitsistikaraamatud. Olgugi, et ilmusid kaks aastat pärast võistluste toimumist, loetusse sisse elades hakkasid fantaasiakaadrid ikka silme eest läbi jooksma. Päris võistlused olid nagunii kusagil teises universumis, kuhu pääs ilmvõimatu.
Miks ma praegu seda meenutan? Aga selleks, et taas kord endale ja kõigile lugejaile meelde tuletada, millise ime osaliseks oleme olnud. Iseseisva riigi suurim ime on ikkagi see, et tohid minna sinna, kuhu tahad, ja vaadata seda, mida tahad. Nüüd olen näinud oma silmaga Sydney olümpiastaadionil Erki Noolt sinimustvalgega auringil ja võin kõigile oma õpilastele südamerahuga kinnitada: kui ikka väga tahate, siis teie unistused täituvad.

Meil ilmub hulgaliselt kõikmõeldavaid kaunimaid, parimaid, suuri jne muinasjuttude varalaekaid, aardelaekaid, kuldraamatuid jne, üksikväljaannetest kõnelemata. Igaühes neist on täiskasvanutele ammuilma tuntud lood omal moel ümber jutustatud. Ja sellest „omast moest” saab alustekst neile väikestele, kes looga just selle raamatu kaudu esmakordselt kokku puutuvad.

„Lapsed, mis juhtus kurja hundiga Punamütsikese loos?” – „Puuraidur lõi ta maha.” - „Ei. Hunt uppus kaevu, tal pandi kõht kive täis ja siis tuli tal janu ja...” – „Ei-ei. Ta kõht pandi kive täis küll, aga hunt hüppas püsti, et plehku panna, ja varises surnult maha.” – „Õpetaja-õpetaja, mina tean! Hunt ei surnudki ära. Jahimees hirmutas teda ja ta jooksis metsa ja vanaema pakkus kõigile teed ja kooki.” – „Häh, muidugi ei surnud hunt ära. Hunt jäi norinal vanaema voodisse magama ja mingit jahimeest ei tulnudki.”

Igaühel oma ettekujutus
Niisugune vaidlus võiks klassis aset leida pärast seda, kui kõik lapsed on kodus läbi lugenud klassikalise muinasjutu pealkirjaga „Punamütsike”. Ja igaühel on õigus, sest nad lugesid erinevaid väljaandeid.
No tegelikult ei ole ju mingit põhjust nurisemiseks. Kas pole lõpuks ükskõik, miks tüdrukut Punamütsikeseks hüüti? Kas punase sametmütsikese või punase keebi pärast. Kas pole ükskõik, kas ema keelas tüdrukul üksnes teelt kõrvale minna või hoiatas lisaks ka võõrastega kõnelemise eest. Kas seal korvis oli pudel veini või pudel mahla, kooki või juustu või hoopis kirsikakukesi, moosipirukaid ning tagatippu ka üks punane õun.
Muinasjutt on ju rahvaluule. Igal uuel jutustajal on õigus värvikaid detaile lisada, enese jaoks ebaolulist ära jätta. Eks olnud ju Charles Perrault 17. sajandi lõpus ja vennad Grimmid 19. sajandil ka kõigest järjekordsed jutuvestjad. Asjaolu, et nad muinaslood kirja panid, muutis tekstid muidugi omal kombel kanooniliseks.
Ja sellepärast siiski tundub, et on asju, mida muuta ei tohiks. Olgu selle veinipudeli ja muu menüüga haigele vanaemale kuis on. Aga vähemasti mulle tundub küll oluline, et tüdrukule nime andnud mütsi (olgu peale, kas või keebi) peaks laps ikka vanaemalt heldelt-lahkelt saama ning seda just omapoolse kiindumuse märgiks iga päev kandma.
Muinasjutu kasvatava-õpetava-hoiatava algidee kohaselt ei tohiks ära jätta keeldu, üleastumist ja sellele järgnevat karistust. Kui karm võib olla õpetlik rahvajutt, näeme ju Perrault’ kirja pandud variandist. Mingit kõhu lõikamist ei toimu. Kes on söödud, see on söödud! Miks laps siis ei kuula endast vanemaid ja targemaid!

Kasvada muinasjutuni
Nihked ja töötlused on teretulnud, kui algne lugu juba tuttav. Midagi taolist on ju kirjutatud ka, lavalgi mängitud. Pealkiri „Kolm põrsakest ja hea hunt”. Paul-Eerik Rummo pahupidised lood pakuvad raamatus „Kokku kolm juttu” suutäie naeru. Ent meie, täiskasvanute valikust sõltub, millise variandiga tuntud loost meie lapsed esimest korda kohtuvad. See nõuab aga üksjagu head tahet süveneda, uurida, valida, ette sööta.
Olgu peale, lühendatud-pehmendatud-lihtsustatud jutu eeliseks loevad tegijad kindlasti selle jõukohasust õige tillukesele jutukuulajale või algajale lugeda pusijale. Mis peaks õigustama näiteks ka Anderseni „Inetu pardipoja” mudilasele parajaks ampsuks amputeerimist. Aga kas ikka õigustab, kui ohvriks tuuakse kirjaniku kujundirikas sõnakasutus, kahekõned, meeleolu, mis originaali lugedes kaasa haarab? Tegelikult kõik see, mis loo väärtuslikuks muudab! Kui on ära jäetud autori otsesõnaline ja kõigile arusaadav sõnum: „Partlas sündimine ei tähenda midagi, kui sa vaid luigemunast välja koorunud oled!”
Las lapsuke kasvab, kasvab muinasjutuni, mis teda omakorda kasvada aitab. Igal asjal on oma aeg, nii ka igal raamatul. Mõnele mõne raamatu aeg ei saabugi. Ja polegi miskit hullu.
Lugemine on nagu raskejõustik. Täismehe kangi poisike ei tõsta. Ei hakka tõstma ka, kui treener talle ainult sellist raskust ette annab, mida ta mängeldes tõsta jaksab. Raskust tuleb lisada pisitasa. Ühel päeval teeb ta seni põrandale jäänud kangile tuule alla. Lugemisega on samamoodi. Kes seda tegevust enesele liiga raskeks arvab, on vähe trenni teinud.

Laps tahab värvilist pulgakommi
Üks muganduste õigustus on kindlasti see, et lapsed ise ju tahavad, need on kerged ja lühikesed, enamasti ohtralt iseäranis reibaste piltidega varustatud. (Piltide teema meie mudilasraamatus on hoopis omaette jutt.) Laps tahab ka värvilist pulgakommi ning kiirtoitu. Miks me talle siis järjekindlalt keedetud porgandit pakume!
Raamatukoguhoidjana olen kogenud, et meie lapsed oskavad veel lugeda, suudavad ka süveneda. Kiusaka vanainimesena ma nende elu selles vallas liiga lihtsaks küll ei teeks. Kirjandusteose nudimine on kurjast, aga hunt sellega.
Ümberjutustused panevad õpetaja ja ka raamatukoguhoidja keerulisse olukorda. Tuleb noor inimene raamatukokku ja küsib raamatut „Jumala­ema kirik Pariisis”. Toon selle ja näen, kuidas silmad rattasse lähevad. „Kas teil õhemat ei ole?” küsib kohkunud õpilane. Ausa inimesena pean vastama, et meil on küll õhem Jumalaema kirik. On ümberjutustus. Küsin veel, kas õpetaja arvestab, kui õpilane selle läbi loeb. Aga tema on „Illustreeritud klassikavaramu” sarja üllitise juba kotti pistnud ja lahkub rahulolevalt. Küll selle õpetajaga ka toime tuleb...
Eelnimetatud sarja kõrvale on hakanud ilmuma teinegi, nimelt värviliste piltidega „Noorte klassika”. Usutavasti tahab kirjastus oma väljaandega head, aga tegelikult alahindab ta sellega noori. Sest kas see, kes loeb läbi „Illustreeritud klassikavaramu” sarja „Kolm musketäri”, on A. Dumas’ ajaloolist seiklusjuttu üleüldse lugenud? Kas kool peaks aktsepteerima klassikalise kirjanduse lühivariandi lugemist? Kas peaks rõõmu tundma selle üle, et õpilane üleüldse midagi loeb? Või tuleks tal lasta pingutada? Tema enda pärast.

Ka mugandustel on oma roll
Ei saa olla jäigalt muganduste vastane. Mugandustel on samuti oma roll täita. Mugandused võivad olla väga erinevad. Eelmisel aastal ilmus Oskar Lutsu „Kevade” esimene osa pealkirja „Kui Arno isaga koolimajja jõudis...” all. Mingil arusaamatul põhjusel nähakse „Kevade” käsitlemist ette juba neljandas klassis. Aili Kalavuse ja Mare Müürsepa üllitatud väljaanne on selleks nüüd ka tõesti jõukohane. Tegijad ei jutusta Lutsu teksti ümber. Tekst on lühendatud, varustatud sõnaseletuste, kommentaaride, Mare Hundi tehtud piltide ja ülevaatega „Kevade” ajastust. Lugeja võimete arvestami-
ne niisugusel kujul on igati teretulnud.
Lõpetuseks ja edasimõtlemiseks „Tom Sawyeri seikluste” lõpulõik selle ümberjutustusest ja Mark Twainilt endalt. Mõelge ise, kumb on kumb.
„Ja sa pead surnukirstul vande andma ja verega alla kirjutama.” – „See mulle juba meeldib!” rõõmustas Huck. „See on miljon korda toredam kui mereröövel olla. Tom, kui ma ühel päeval röövel olen, siis tunneb lesk uhkust selle üle, et ta mu kasupojaks võttis.”
„Vanne tuleb anda surnukirstu peal ja sellele tuleb verega alla kirjutada.” – „See on juba midagi väärt! Oh, see on ju miljon korda toredam kui mereröövel olla. Ma jään lese juurde, kuni mädanen, Tom. Ja kui ma siis ükskord tõesti vahva röövel olen ja kõik minust kõnelevad, siis arvan, on ka lesk uhke selle üle, et tema mu vihma käest ulualla viis.”

Miks ja kas on vaja kohustuslikku kirjandust?

Üks noormees arvas nii: tema loeb ulmekirjandust ja seal on olemas kõik vajalik, mida temal kirjanduselt saada. See on haarav, mõtlemapanev ja eriline. Ükski teine raamat ei saa niikuinii enam midagi juurde lisada. Aga kohustuslikku kirjandust ei loe ta põhimõtteliselt, sest niikuinii ei ole sel mõtet. Kui küsisin, mis siis saaks, kui tema armastatud teosed ka kohustuslikeks muuta, arvas ta, et võib-olla jääksid siis needki lugemata. Lihtsalt seetõttu, et need on kohustuslikud.

Milles on asja mõte?
Võib-olla on õigus neil, kes arvavad, et kohustuslikus kirjanduses on liiga palju „vanaaegset” ning klassikat, mis tänapäeva noori ei kõneta. Võimalik, et loetavus tõuseks oluliselt, kui domineeriksid tänapäeva autorid ja „atraktiivsemad” teosed. Aga kas kohustusliku kirjanduse mõte on õpetada lapsi lugema või mõtlema?
Kas kooli ülesanne on õpetada lapsi midagi mehaaniliselt tegema või hoopis juurdlema ja ise seoseid looma? Kui eesmärk on pigem mõtlemisvõime arendamine, kaasneb sellega automaatselt vajadus tunda lisaks nüüdisaegsele kirjandusele ka kirjandusklassikat. Sel juhul ei ole võimalik lugeda uuemat kirjandust, asetamata seda varasema kirjanduse taustale. Loomulikult, suurem osa inimesi ei aseta ühtegi raamatut teadlikult millegi taustale, alateadlikult aga küll (nt määrab eelnev lugemiskogemus sageli järgneva teose/autori valiku). Mõtlemisvõime ei saa tekkida ega areneda ainult ühes ajas, nii ripuks ta pidetult õhus ja oleks lihtsalt juhuslik nähtus.
Klassikud kohustusliku kirjanduse nimekirjades paistavad silma eelkõige sellega, et nende teostes tegeldakse sageli nn ajatute teemadega, see on andnudki neile kestvuse. Inimlikult sõnastades tähendab see, et suurem osa teoseid on kergesti üle kantavad meie aega ja ellu, hoolimata sellest, millised riided on tegelastel seljas või kus tegevus toimub – inimese loomus on ikka sama. Muidugi sõltub palju õpetajast ja sellest, millele rõhk panna. Kahtlemata on ühest teosest või kirjanikust võimalik rääkida väga erineval moel, igavalt ja vanaaegselt või siis meie jaoks aktuaalselt, kõnetavalt.

Rumal inimene on enesekindel
Mis juhtub, kui inimesed ei ole saanud või viitsinud saada enam-vähem korralikku haridust, võib näha nii mõnestki artiklist või arvamusloost, kus ajalugu ning kirjandust (ja/või kultuuriajalugu üldisemalt) tundmata tullakse välja mõttekäikudega, mis panevad lihtsalt oigama.
Mida vähem on inimene lugenud, seda rohkem arvab ta endal üldjuhul originaalseid mõtteid olevat (ja vajadust neid kuulutada). Seda võib näha poliitikaski (või eelkõige just seal?), kus toimuvat ei saa ajalugu tundmata mõista ega analüüsida. Milleks imestada rumalate otsuste üle, kui me ei tunne piisavalt Eesti ega maailma ajalugu.
Oleks ideaalne, kui näiteks kirjanduses, ajaloos ja filosoofias õpitaks teatud perioodi tundma üheaegselt, nii et õpilastel tekiks seos maailmas toimuva vahel ning mingisugunegi aimdus ühiskonna elualade omavahelistest toimimismehhanismidest ja mõjudest. Ning kujuneks võime kanda neid teadmisi üle oma ellu ja tänasesse päeva.
Muidugi, küllap on see utoopia, sest lapsi huvitab mõistagi rohkem tulevik, mitte see, mis on juba olnud. Nemad elavadki tulevikus, seega on igasugune mineviku päevavalgele toomine nende jaoks justkui koormav ja mõttetu. Nemad, nagu kõik inimesed, elavad parasjagu esimest korda ja arvavad, et teevad seda igal juhul õigemini, kui on tehtud enne neid. Kohustusliku kirjanduse oluline ülesanne on tuua laste teadvusesse tõik, et nad ei olegi esimesed inimesed. Et nad kuuluvad mingisse olulisse järjepidevusse. Et kirjanduse kaudu on meile vahendatud inimkonna elutunnetuslik pärand, mille tundmine on haritud inimese elementaarne eeldus.

Londonist umbes tunniajase rongisõidu kaugusel asuvas Eastbourne’is toimunud koolitusele kogunesid suve hakul seitsme riigi inglise keele õpetajad. Lihviti keeleoskust ja tutvuti kultuuriga.

Eastbourne on väike linn Inglismaa lõunarannikul umbes pooletunnise bussisõidu kaugusel Brightonist, mis on rajatud Londoni elanikele suvituskohaks ning muutus pärast raudteeühenduse loomist ääretult populaarseks. Nii ehitatigi Eastbourne, mis kopeeris Brightonit, eriti selle suurejoonelist rannapromenaadi ja muuli. Tänapäeva Eastbourne laiub Inglismaa lõunaranniku maalilistel küngastel. Tänu suurepärasele kliimale on tegemist kohaga, kuhu pal­jud Inglismaa põhjapiirkondadest pärit inimesed vanaduspõlve veetmiseks elama asuvad. Nii võiski eriti rannapromenaadil näha enamasti eakaid inimesi jalutamas, ratastoolis sõitmas või pingil istumas. Kõik olid väga sõbralikud ning kohe valmis juttu alustama.
Eastbourne on mitmekesise kultuurieluga linn. Lisaks tavapärastele teatritele ja kinodele on seal rühm inimesi, kes kutsuvad ennast Eastbourne’i jutuvestjateks (Eastbourne Storytellers). Kord kuus tulevad nad kokku ja jutustavad üksteisele muinasjutte. Nad on meisterlikud esinejad, kuigi keegi neist ei ole kutseline näitleja.

Briti kultuur
Sõidu eesmärk oli osaleda Eastbour­ne School of Englishi kursusel „Aspects of British Culture” (Archimedese stipendiumi toel). Grupis oli kümme inglise keele õpetajat Hiinast, Hispaaniast, Šveitsist, Ungarist, Tšehhist, Soomest ja Eestist. Rääkisime Briti kultuuri eri tahkudest – haridussüsteemist, ajakirjandusest, tänapäeva kirjandusest, religioonist, huumorist, keele regionaalsetest ja sotsiaalsetest aktsentidest, tuntud inimestest, televisioonist (muuseas, kuninganna lemmikseriaal on „Coronation Street”), olukorrast Põhja-Iirimaal. Armusime hoobilt Bill Brysoni raamatutesse, ostsin kaasa mitu tema teost.

Mida arvavad britid?
Kursuse juhendajad Rolf Donald ja David Mitchell andsid endast parima, nii möödusid igapäevase auditoorse töö seitse tundi kiiresti. Kuna sellise kursuse läbiviimine on ka juhendajatele äärmiselt töömahukas, korraldavad nad seda vaid kaks korda aastas.
Ühel pärastlõunal kutsusid juhendajad meid matkale. Pärast pooletunnist bussisõitu kõndisime läbi taluõuede ja lambakoplite rannikul asuvatele kriidikaljudele, mida kutsutakse Seitsmeks Õeks. Uskumatult ilus ilm ja juhendajate lood salakaubavedajatest, kes selles piirkonnas tegutsesid – ning olimegi teinud ligi kümnekilomeetrise jalutuskäigu üle kriidikaljude. Teise maailmasõja ajal olevat need niigi valged kaljud veel valge värviga üle värvitud, et tõsta Prantsusmaal sõdivate briti sõdurite patriotismi. Nii võisid nad üle La Manche’i näha Inglismaad, mille nimel võitlesid.
Järgnevalt mõned faktid, mis olid kas üllatavad või mõtlemapanevad. Telegraphi andmetel arvas 61% britte 2006. aastal läbi viidud küsitlusel „Mis eristab Suurbritanniat teistest?”, et selleks on sõnavabadus, 59% pidas selleks vastupanuliikumist natsliku Saksamaa vastu 1940. a ning 54% mainis brittide ausust ja õiglustunnet. Kõrgel kohal oli ka inimeste viisakus ja üksteisega arvestamine. See ei tohiks olla üllatav, kuna aususe, õigluse ja heade kommete kasvatamisele pööratakse seal suurt tähelepanu. Seda võib märgata igal pool, kus on näiteks vaja järjekorras seista. Järjekorras ettetrügija saab muidu viisakate brittide tormilise pahameele osaliseks.
Esimese kümne olulise tunnuse hulka mahtusid veel Suurbritannia maastik, Briti teadlaste saavutused, õigussüsteem, riigikord, merevägi ning majandus. See, mida meie tavali­selt seostame Suurbritanniaga, nagu pubid, BBC, William Shakespeare, kahekordsed bussid, punased telefonikabiinid ja vasakpoolne liiklus, oli brittide hinnangutes viimaste hulgas. Punaseid telefonikabiine kasutatakse mobiilideajastul järjest vähem. Arutatakse, kas neid ei saaks avalikeks Interneti-punktideks ümber ehitada.

Pereelu ja haridus
Kui laps saab kolm aastat vanaks, maksab riik perele toetust, et oleks võimalik panna laps pooleks päevaks (umbes 15 tundi nädalas) lasteaeda, kus ta saab suhtlemiskogemuse teiste lastega. Lapsed lähevad kooli viieaastaselt ning kooli valib lapsele kohalik haridusnõukogu. Kooli valikul arvestatakse kolme asjaolu: kas lapsel on erivajadusi, kus õpivad õed-vennad (ühe pere lapsed suunatakse samasse kooli) ning kui kaugel on kool kodust.
Õppetöö ajal ei ole lubatud vanematel oma lapsi reisile viia, selleks on koolivaheajad. Kui lapsed puuduvad koolist põhjuseta, määratakse vanematele kopsakas rahatrahv (võivad saada isegi vanglakaristuse). Järjest rohkem lapsi (praeguseks 24%) kasvab üles peres, kus on ainult üks vanem. 90% juhtudest on üksikvanemaks ema.
Paljudes peredes eelistavad täiskasvanud lapsed elada vanematekodus ja mitte rajada oma kodu. 58% 22-aastastest ja vanematest meestest ning 39% naistest elavad koos vanematega. Oma sissetulekuid eelistavad nad kasutada reisimiseks, meelelahutuseks jms. Prantslastel on niisuguste noorte koh-
ta väljend kangaroo kids, britid ütlevad nende kohta boomerang kids.
2007. aasta suvel avaldasid inimesed rahulolematust uue seadusega, mis kohustab vanemaid minema tööle, kui pere noorim laps on saanud 12-aastaseks: ainult sel juhul jätkab riik perele lapsetoetuse maksmist. Varem võisid vanemad tööl mitte käia ja saada riigilt toetust laste kasvatamiseks, kuni pere noorim laps oli 16-aastane.

Huumor
Huumor on kultuuri lahutamatu osa. Briti huumorit iseloomustavad muuhulgas veenvus, teravmeelsus, iroonia, tähtsuse vähendamine. Tegelikult suurepärase kohta kuuled not bad jne. Enamikus vestlustest on huumor alatoonina sees, brittide huumorit mõistmata ei saa me aru, mida võtta tõena ja mida mitte, ning võime end ikka ja jälle leida olukorras, kus ei taipa, mis ümberringi toimub.
Huumorina võib võtta ka poliitilise korrektsuse näiteid keeles. Kes või mis on a non-traditional shopper, temporally challenged, alternatively schooled, tempo­rarily misoriented, a person of different sob­riety, vertically challenged, hair dis­advantaged? Õiged vastused on a shoplifter, late, illiterate, lost, an alcoholic, tall, bald.

Rohkem, kui oskasin oodata
Kursusest osavõtjaid majutati peredes. Minu seekordne võõrustaja Gillian oli võrratu. Meie õhtusöögid kujunesid pikkadeks vestlusteks nii argistel kui ka igavikulistel teemadel. Kogesin kultuuri ja eluviisi mitmel moel.
Soome kolleeg, kes oli Suurbri­tan­nias koolitusel juba kaheteistkümnendat korda ja ka varem osalenud mitmel Briti kultuuri käsitleval kursusel koolis, ütles, et Eastbourne School of Englishi korraldatu oli by far the best. Sellega jäi üle vaid nõustuda, sest kuigi ootused olid suured, pakkus tegelikkus veel enamat.

Baltimaade rahvarinded on näide selle kohta, kuidas veel miljonite mälestuses elavana püsivat kõige hilisemat ajalugu 1988–1991 saab tahtlikult unustada või suure­jooneliselt mäletada, põlastada või austada, üle võtta või tegijaid tunnustada.
Algus 15. augusti Õpetajate Lehes.

Seimase juhataja banketil kõnetas mind üks „Leedu patrioot”, halli peaga väga vana mees, kes kõneles head saksa keelt. Ta ütles, et minu kõne oli küll juriidiliselt korrektne, aga sisu poolest kuritegelik (verbrecherlich). Sest Hitler oleks pidanud sõja võitma ja olekski võitnud, kui ta poleks teisi rahvaid nii ala­vääristavalt kohelnud. Viisin võitleja kokku Guardiani ajakirjanikuga, sest võitleja oskas ka inglise keelt. Las seletab oma tõde ka ühele lääneliitlasmaa esindajale.
Banketil oli palju kohtumisi ja sain oma ettekande kohta ka „Leedu patrioodi” arvamusest erinevat tagasi­sidet (Läti Tautas Fronte üks juhte Ro­mualds Ražuks, professor Egbert Jahn, Guardiani vanemtoimetaja Jo-nathan Steele, Euroopa inimene Adam Michnik jpt). Egbert Jahn võrdles järgmisel päeval oma kõnes kommunismi ja natsismi genotsiidi Ukrainas ja ukrainlaste asundustes (mina kuulasin sel ajal teises sektsioo­nis Sergei Kovaljovi, aga Jahn saatis mulle kohe pärast konverentsi oma teksti). Jahn võrdles Ukrainas Stalini ajal kunstlikult esile kutsutud massilist näljasurma (holodomor) natside juudigenotsiidiga (holokaust), kuid rõhutas, et võrdlemine ei tähenda võrdsustamist. Tema vaatepunkt rõhutab moraali, arvatavasti tundis ta minu ettekandes ära samasse suunda kalduva mõtteviisi.

Ümarlauadiskussioon
Üheksa kõneleja ümarlauadiskussioon 6. juuni pärastlõunal kanti üle raadios. Üheks peaküsimuseks tõusis kommunistide osa demokraatlikes muutustes.
The Guardiani vanemtoimetaja Jo-nathan Steele ütles, et Leedu kompartei osa oleks sellel konverentsil pidanud rohkem esil olema. Steele oli olnud Vilniuses ka 1989. aasta suvel ja jälginud arenguid Leedus. Ta ütles, et Budapestis 1956 ja Prahas 1968 oli küsimus samuti kohalikes rahvuskommunistides. On väga tähtis, et inimesi ei välistataks kommunistiks olemise tõttu, sest võib olla kommunist ja natsionalist samal ajal: Brazauskase juhitud Leedu kompartei eraldus NLKP-st, seda peaks tunnustama. Ajalugu ei tuleks suunata ühte kanalisse.
Aplaus algas, aga sumbus kiires­ti, seevastu iga kommunistidevasta­ne sõna­võtt sai aplausi. Kommunistide­vas­taseid sõnavõtte tuli Leedu ümarlaualistelt päris võimsate väidetega: kommunistid oleksid edasi valitsenud vanaviisi, kui teistele poleks avanenud uusi võimalusi. Alles siis avastasid kommunistid, et nad on ka natsionalistid. Kommunistid toetasid iseseisvust, sest enam polnud muud võimalust. Kommunistidel polnud maailmavaadet, nad olid lihtsalt hästi kohanevad inimesed.
Gruusia filosoof Nodar Natadze üt­-les, et kommunistlik maailmavaade ja rahvuslikkus ei välista küll teineteist, aga enamasti on kommunistidel sellised isikuomadused, et rahvuslikkus pole neile tähtis.
Jonathan Steele ütles veidi irooniliselt: Gruusias teati juba 1960-ndatel, et kommunism hukkub, ja et mida korruptiivsemalt elada, seda kiiremini see juhtub. Seepärast oligi korruptsioon Gruusias normiks.
Ka leedulaste hulgas oli mitmesugust suhtumist. Moraliseerimine pole konstruktiivne, öeldi, ja üldse, kuidas on lugu demokraatiaga postkommunistlikes riikides? Pole enam Stalini ja Hitleri aeg, et inimesi, kes kunagi kuulusid komparteisse, tuleks kuhugi saata.
Eestis rahvarinnete kriitikuna tuntud Fran?oise Thom oli selles ümarlauas üsna läänekriitiline: Lääs soovis iga hinna eest säilitada Gorbatšovi võimu juures ning seetõttu taheti rahvuslikke liikumisi tagasi hoida iseseisvuse nõudmisest. Kuid ka kommunistlik nomenklatuur tahtis rohkemat, kui too süsteem võimaldas, seepärast polnud nomenklatuur enam rahul ortodoksse kommunismiga ning liitus rahvusliku ja demokraatliku liiku­misega. Ka pidas Thom praegust Venemaad ohtlikuks selles mõttes, et seal on endisel nomenklatuuril imperiaalne nostalgia. (Oli teisigi, kes nõustusid sellega, et Venemaa võib olla oht­-
lik.) Thom ei rääkinud midagi rahvarinnete toetusest Gorbatšovi N Liidu kooshoidmise poliitikale.
Vahemärkuseks. Need väited lange­vad väga hästi kokku president Toomas Hendrik Ilvese suvel Diplomaatias avaldatud intervjuuga, mis võiks ava­da avameelsema mäletamisdiskussiooni aastate 1987–91 kohta (Ilves: „Kui saabusid loomeliitude pleenumi materjalid, siis ma sain aru, et tulen Eestisse.” – Diplomaatia nr 6/7, juu­ni/juuli 2008). Ilvese intervjuuga on nüüd siis Eestiski mäletamine jõudnud kõrgel poliitilisel tasandil sinna­maani, kus öeldakse otse välja, et Lääne demokraatlike väärtuste eestvõit­lejamaad ei soovinud Baltimaade lahkumist Nõukogude Liidust, vaid üksnes midagi liidulepingu taolist. Mälu instituut on ausa avalöögi teinud. Aga tuleks jätkata sama selgelt, nimesid nimetades.
Kahjuks ei kuulnud ma ümarlaua lõpuosa: lennuaeg. Mulle ja Sergei Koval­jovile (koos tema abi Irina Jerjo­minaga) anti ühine auto lennujaama sõiduks. Reedeõhtustes liiklusummikutes oli meil aega kõnelda Eestist ja Schengeni viisa kasulikkusest ka Eestit külastades, Nobeli preemiast (mis Kovaljovil ikka veel saamata), va­rasematest kohtumistest, ühistest tuttavatest ja maailmapoliitika hukka­minekust. Kovaljov meenutas Eesti dissidente, kellega ta oli koos laagris olnud.

Ajaloo varjamise valu Leedu moodi
Sõitsin Vilniusse päev enne konverentsi algust, et Leedu meeleoludega natukegi tutvuda. Käisin vanalinna kirikutes, kus peaaegu alati oli missa aeg ja palju põlvitavaid inimesi, noori ja vanu. Katoliiklik traditsioon elab.
Gediminase prospektil oli südapäe­val käputäie „Leedu patriootide” (trans­parendiga „Lietuvos patriotus”) meeleavaldus punase lipuga, mille valges sõõris must haakristi meenutav rist.
Tahtsin käia mulle varasematel käikudel sügava mulje jätnud aadellikul Rasų kalmistul ja Piłsudski südame haual. Rasų asub teispool raudteed ja võib kesklinna plaanidelt välja jääda. Viidad tänavatel ei suuna pikka matka ette võtma. Piłsudskist vaikitakse, nagu Veneaegsetelgi Vilniuse skeemidel.
Piłsudski ema ja marssali enda südame haud kirjaga „Matka i serce syna” jätavad suurejoonelisema mulje kui kunagi varem. Suure musta kiviplaadi ümber on nüüd esinduslik maakivimüür ja Poola sõdurite kivi­ristide read. Varem seda polnud, aga marssali südame ja tema ema hauda Nõukogude ajal ei hävitatud (nagu näi­teks mitte ka Kuperjanovi hauamo­numenti Raadi surnuaias). Müüril oli palju punavalgeid pärgi ja sõduri­haudadel punaseid ja valgeid lilli. Läheduses olid lauad poola ja muu võõrkeelse kirjandusega.
Sõjaväekalmistu taga ongi ajalooline Rasų surnuaed – Poola ülikute ikka veel tegutsev surnute linn.
Kesklinnas ostsin Dalia Grajauskai-te üsna paksu Vilniuse juhi „Vilnius für dich. Der beste Stadtführer” (2006) ja püüdsin sealt leida Rasų kalmistut. Vigases saksa keeles „parimas Vilniuse linnajuhis” pole seda nime­tatud, kuigi isegi ammu-ammu likvidee­ritud surnuaiad on ilusasti kirjas. Raamatu nimeloendis Piłsudskit ei esine.
Kui lugesin läbi Vilniuse ülikooli käsitluse, siis sain aru: peab jääma mulje, et Vilnius on kogu aeg olnud eeskätt leedulaste ja teatud aegadel ka juutide linn. Poolakad on Vilniuse ülikooli ajaloos märgitud viimasel kohal, arusaamatuks jääb ainult väide, et ühel ajajärgul oli Vilniuse ülikool koguni tähtsam kui Krakovi ülikool! Miks siis just võrdlus Krakovi ülikooliga?
Leedus on eriti valus Leedu ja enne Molotovi-Ribbentropi pakti Poolale kuulunud Vilniuse juutide saatus. Pärast sõda juute ja juudi kultuuri enam polnud, ei Vilniuses (enne sõda 60 000 juuti) ega enam-vähem ka kogu Leedus (koos Vilniusega üle 200 000 juudi). Kadunud. Sellel teemal ei ole just meeldiv pikemalt peatuda.
Tallinnas tahavad paljud välismaalased minna pronkssõdurit vaatama ja Vilniuses tahavad paljud minna marssal Piłsudski südame hauale. Kas vaiki­mine on tark ja suuremeelne? Raske on leida mõnd välismaist (ka Eestis välja­antud) Vilniuse turismiraamatut, mis ei kirjutaks Piłsudskist.
Leedulastele on Piłsudski ikka veel enne kõike Vilniuse okupeerimise (1920) sanktsioneerija. Leedulastel tuli oma iseseisvuse kindlustamiseks võidelda nii Punaarmeega kui ka poola­ka­tega (nagu eestlastel Punaarmee ja saksa landesveeriga). Aga ajalugu on keeruline. Kui Poola poleks Puna­armeed Vislalt tagasi löönud, kui suured oleksid siis olnud šansid Leedu iseseisvuseks? N Liit andis 1939. aastal pärast Saksamaaga Poola jagamist Leedule Vilniuse tagasi, aga võttis veidi hiljem kogu Leedu koos Vilniusega.
Vastuoludest pole puudu kuskil. Skandaalid pole Leedu poliitikat raputanud vähem kui Eesti poliitikat.
Konverentsilgi oli intsident, kus poleemiliste vaadetega leedulasel ei lastud kõnelda, kära Seimi saali rahvasaadikute hulgas läks nii suureks, et ettekanne jäi katki. 6. juuni Vilniaus diena avaldas artikli, milles öeldi, et Landsbergis jäi pidustustel varju. Seda ehk mitte, oli ta ju konverentsi aukülaline, aga oleks palju tahta, et kõik Sąjūdise liidrid ja riigi praegune juhtkond oleksid kõiges ühel meelel. Igatahes oli ajaloo järelmänge silmas pidades Sąjūdisele suur õnn, et tema tunnustatud juhiks oli algusest peale muusikateadlasest antikommunist Vy-tautas Landsbergis.
Vilniuse konverents oli suurejooneline vastuhakk ajaloo unustamisele.

Kas ajaloo tahtlik konstrueerimine?
Meil pole põhjust leedulastega pahandada, et nad oma konverentsi nimes Tallinna ei maini. Ametlik ja meedia-Tallinn nagunii ei hinda Rah-varinnet, Tautas Frontet ja Sąjū­dist. Ometi oleks Tallinnal olnud sama head (või paremadki) võimalused sellise konverentsi korraldamiseks ja maailmale Balti revolutsiooni meeldetuletamiseks.
Et meil püütakse Rahvarinnet unus­tada, tema mainet määrida ja talle koht ajaloo nurgas kätte näidata, selles küll leedulased süüdi pole.
Leedulaste vastupidise suhtumise kohta on teisigi näiteid. 29. aprillil promoveeriti Leedu vabariigi president Valdas Adamkus Tallinna ülikoo­li audoktoriks. Oma tänukõne algusosas Tallinna ülikoolis ütles president Adamkus, et leedu rahvas austab eestlasi ka Rahvarinde algatamise pärast. Ükski Eesti leht seda kõnet ära ei trükkinud ja üleüldse sai Leedu presidendi visiit Eestis vähe tähelepanu. Kas me soovime, et samamoodi suhtutaks Leedus Eesti esindajatesse?
Meile läheb ülimal määral korda, mida meist, meie igatsustest, nende täitumisest või mittetäitumisest arvavad Lääne analüütikud, sealhulgas ka need, kes veel 1989. aastal ja hiljemgi eitasid Baltimaade iseseisvustaotlusi kui mõttetust. Võib-olla oleks ajaloo mõistmiseks kasulikum üldistada vaimse vastupanu kogemusi kaaskannatajate maades ja lõpetada ajaloo väänamine kuskilt ette antud liistudele.
Näiteks kirjutab Heiki Suurkask („Kui­das noored vastutuse endale võtsid”, EPL 7. juunil), et 4. juunil 1988 Kosmose kinos peetud noortefoorumilt mindi sinimustvalgete lippude lehvides otse Raekoja platsile ja sealt lauluväljakule. Et olid vanalinna päevad ning nii algasidki öölaulupeod ja laulev revolutsioon.
Vanalinna päevad algasid siiski paar päeva hiljem, nagu ka öölaulupeod, nii et kõige kuulsam öölaulupidu, mille mõjul Heinz Valk andis tollele kauneimale suvele nime „Lau­lev revolutsioon”, oli alles ööl vastu 11. juunit. Mina olin seal hommikuni koos kahe välismaise sõbraga (üks neist – Jonatan Tomeš – on praegu eesti keele õpetaja Prahas Karli ülikoolis ja riigivisiitide ajal Tšehhi riigijuhtide ametlik eesti keele tõlk, teine – Pedas eesti keelt õppinud slovakitar Katarina Tomešov? – on töötanud Slovakkia saatkonnas). Mina olin seal, aga kirjutavad sellest koguni kalendrit ümber tehes need, kes seal ei olnud. Nagu saaks endale koha laulva revolutsiooni käivitajate hulgas osta iga ärimees, kellel praegu on palju raha.
Eesti Instituudi anonüümne inglis­keelne (Brüsseliski levitatav) brošüür „Republic of Estonia 90” mainib Rah-varinnet korra 1980. aastate ülevaates. Rahvarinde tegevuse kõige jõulisemate aastate käsitluses 1988–1991 pole Rahvarinnet nimetatud kordagi, isegi Balti keti puhul mitte.

Kui ühe toreda näidendi pealkiri ei oleks „Vaata raevus tagasi”, vaid oleks „Vaata naerus tagasi”, siis millest sellise tüki võiks kirjutada?
1988. aasta sügisel sai nalja isegi suveräänsusega, deklaratsiooniga,
mille meie ülemnõukogu 16. no-vembril vastu võttis ja mida Leedu ülemnõukogu 18. novembril ei võtnud, kuigi solidaarsus oli tollal suures moes. Olin siis Vilniuses, küllap juhtunust ka oma rahvale televiisoris rääkinud, mistõttu sain „oma” leedulaste eest pikka aega sõimata. Olin kärnaste keskelt tulnud, neid nende alanduses (nagu siis arvati) näinud, sõimajate meelest sante sõnu väärt.
Leedus tollal väga popp kompartei esimene sekretär Algirdas Brazauskas oli 17. novembril Mosk­vas käinud ja koju naastes deklarat­sioonid ära keelanud. Leedu Sąjūdise-mehed olid ise ka nördinud. Vähe räägiti siis ja ega räägita nüüdki, et Eesti toonaste dokumentide paketis oli ka uue liidulepingu projekt.
Varsti hakkasime võitlema selle eest, et oma kellad Moskva aja pealt ära keerata, aga see ei läinud läbi. Toonaseid kurvameelseid ei andnud lohutada väitega, et tühja sest Eesti ajast, meil on ju suveräänsus. Keegi ei mõiganud, et see oli nali, nalja­tegemine ei olnud tollal üldse moes. Võib-olla just sellest ajast läks meil käibele morni näoga ringikäimine ja rääkimine, et kõik on valesti.
Mõned kuud hiljem, 1989. aasta kevadel tuli hulk Leedu ülemnõukogu liikmeid heas tujus Tallinna: „Peab Brazauskast südamest tänama, et ta meil novembris seda liidulepingut teha ei lasknud. Kuhu me selle häbiga läinud oleksime?”
Nüüd tuleb meil varsti taasiseseisvumispäev. 20. augustil 1991 ei deklareerinud Leedu jälle midagi. Nad olid oma iseseisvuse juba 11. märtsil 1990 välja kuulutanud, maailm tunnustas meid mõlemaid niigi.
Kui me nüüd mõne päeva pärast taas öölaulupeole koguneme, oleks hea, kui keegi ei kõneleks enam, et Eesti lauliski N Liidu laiali. Muidu väidame varsti ka, et just meie tõmbasime Berliini müüri maha. Tagasihoidlikkusse me igatahes ei sure.

Ei pea ennast analüütikuks ega teadjameheks, kuid paarikümneaastane aktiivne osalemine hariduselu korraldamises Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhina on andnud julguse kogunenud mõtteid avalikult kirja panna. Piirdun vaid kahe olulise teemaga. Need on õpetaja palk ja selge sihi puudumine koolitöös.

PISA-uuringu järgi on Eesti hariduskorraldus laias laastus viiendal kohal maailmas. Väga hea tulemus. Tuleb tunnistada, et kuulun nende hulka, kellele tuli nii hea koht meeldiva üllatusena. Olen veendunud, et PISA-uuring on vähemalt Euroopa hariduse analüüsimisel autoriteet number üks.
Nüüd, pärast suure edu nautimist, on aeg küsida, mis saab edasi. Liiatigi tuleb uus uuring juba aasta pärast ja elu areneb kiiresti ka hariduses.
Tähtsaim selle protsessi hindamise juures on selgitada välja trend ehk kas seisame paigal või liigume, ja kui liigume, siis millises suunas. Minu küsimus on: kas Eesti haridus on tõusnud viiendale kohale maailmas või langenud viiendaks?
Soovin, et eksiksin, kui väidan, et oleme püsinud seal, kus olime juba kümme aastat tagasi. Pidulik paigal­marss tähendab aga suundumist tagumistesse ridadesse. Paigalseisu põhjus on majandusseaduste eiramine hariduselus.
Majandus- ja loodusseadusi saab eirata teatud aja jooksul, kuid mitte pidevalt. Minimaalsete ressurssidega saab minimaalse resultaadi. Ka hariduses kehtib tõde, et ei ole olemas odavat ja head.

Odavuse tagab odav õpetaja
On olnud kuulda isegi väidet, et raha ja õpitulemused ei ole omavahel seotud, sest on hulk riike, kes kulutavad kordi rohkem raha, kuid on tulemuse poolest meist tagapool. Justkui ei kehtiks hariduses majandusreeglid.
Arvan, et ikka kehtivad – meie hariduse odavus toetub odavale õpetajale. Väidan, et väga hea tulemus on õpetajate töö vili ja just see on ressurss, mida ohtralt kulutame, aga ei taastooda. Meie hariduse odavuse kindlustab odav õpetaja. Kui kauaks seda odavat tööjõudu aga jätkub? Praegused head õpetajad valisid õpetajakutse hoopis teistsuguses ühiskonnas, kus domineerisid teised väärtushinnangud. Ajad muutuvad ja meie koos nendega, ütleb kõnekäänd ja seepärast oleme sunnitud tõdema, et uusi väga häid õpetajaid tuleb kooli hulga vähem, kui sealt lahkub. Uute tegijate jaoks vanad motiivid ei toimi. Kes kutsub noori üles valima õpetajaameti ühekordse suure rahasumma eest, see meelitab lihtsameelseid võlavanglasse. Mida nende õnnetutega koolis peale hakata?

Ikka palgast, tüütuseni
Õpetajaks olemine eeldab täielikku pühendumist, pidevat eneseharimist ja pingelist tööd. Kindlasti leidub tulevaste võlavangide hulgas neid, kellest hea õpetaja võib saada, kuid nimetatud ettevõtmine sobib eksperimendiks, mitte enamaks.
Seega tuleks esimese eeltingimusena viia õpetajate palk tööjõuturul arvestatavale tasemele. Palgast on tüütuseni räägitud pea igal haridust puudutaval foorumil ja lõpeb see arutelu alati ühtemoodi. Keegi hüüab, et ega palk ja raha üldse ole koolielu ainsad probleemid. Väidan siiski, et kuni ei tõsteta õpetajate palka, on teistel teemadel kõnelemine puhas retoorika. See on sama, mis tuua haiglasse inimene, kelle süda ei tööta. Et kõik südamearstid on aga hõivatud, pakkuda lahenduseks, et kuna patsiendil on ka hambad katki ja hambaarst parajasti vaba, siis parandame kõige­pealt need ära ja vaatame siis, mis edasi saab.
Mind hämmastas, et harimatute üleskutse külmutada majandusraskustes ka haridusraha, leidis nii palju toetajaid. Õpetajate palga külmutamise ettepanek tähendab üleskutset külmutada laste tulevik.
Paraku ongi see hariduse allakäigutrepi peamisi alustalasid, mistõttu enne, kui õpetajale õiget palka maksma hakatakse, polegi muust suurt rääkida. Muu ei ole nii aktuaalne.

Pole selget sihti
Õiget hariduselu arengukava pole senini. Õigemini kava küll on, kuid pühaduseks, ülimuslikuks peetakse koalitsioonilepinguid ja seda igal valitsemistasandil. Kui arengukava koostatakse üldjuhul ikkagi teadusliku (mõistusliku) analüüsi alusel, siis koalitsioonileping on vaid mõne nädalaga kokku sobitatud valimisplagudelt kokku miksitud emotsionaalne loba.
Kui veab, võib ka selge arenguplaanita õigele teeotsale sattuda, kuid vaid lollidel on kombeks üksnes heale õnnele loota.
Eks omad vitsad peksavad. Oleme oma elu juba teist aastakümmet iseenese tarkuse järgi sättimas, kuid sellest hoolimata pole suutnud põhiküsimuste kokkuleppimises edeneda.
Ükskord tuleb jõuda nii kaugele, et meie riigijuhid suudaksid ka teadjatelt nõu küsida ja oma valimislubadused vastavalt kokku panna, välja hõigata ning ellu viia. Tähtis on, et tehtaks õigeid asju, mitte see, milline partei neid teeb.

„Kõiges, mis meie ajalooõpetamise algusaastate ümberkorralduse käigus on viltu läinud, võite üheks süüdlaseks pidada Sulev Valdmaad,” aasib Jaan Tõnissoni instituudi kodanikuhariduse keskuse juhataja, kes töötas 1989.–1993. aastani Eesti hariduse arenduskeskuse (EHA) ajaloo­õpetamise peametoodikuna.

Ka toonane õpetajate täiendusinsti­-tu­udi baasil loodud hariduse arenduskeskus tekkis Eesti hariduselu reorganiseerimise käigus, kui käsil oli ümberkorralduste aeg.
„Kõige keerulisem oligi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ainekavadega. Nõu­kogude-aegseid distsipliine enam ei õpetatud ja ka õpetajad polnud veel valmis midagi nende asemele pakkuma. Koos kolleeg Ants Elvikuga nuputasime siis, mida teha näiteks Hillar Palametsa 4. klassi õpikuga „Jutustusi kodumaa ajaloost” ja muu seni käibel olnud õppekirjandusega. Mõtlesime välja alternatiivseid valikprogramme: Ene Grauberg pakkus loogikat, keegi eetikat, Soomest saime religiooniloo õppekirjandust. Eesmärk oli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ainesisu normaliseerimine ja sealt algas ka töö õppekavadega. EHA direktori asetäitja oli siis Urve Läänemets, kelle eestvõttel hakkasime pihta õppekavatööga, millel pole senini lõppu näha.”

Kantseldas Mart Laari
Viimased 30 aastat Kuusalu vallas Harjumaal elanud Sulev Valdmaa on Tallinna poiss – pärit Kristiine linnaosast. Kooli pidi ta minema elukohajärgsesse Mooni tänava kooli, aga ema pidas poissi nii andekaks, et viis ta äsjaavatud kunstikallakuga Tallinna 46. Keskkooli katsetele. Ja katsed õnnes­tusid.
„Mulle meeldis tohutult koolis käia, sest seal juhtus iga päev midagi põnevat. Kui vahel tuli koju jääda (haigus või gaasikontroll), lipsas ikka keegi poistest pärast tunde läbi ja pajatas, mida põnevat päeva jooksul juhtunud oli. Eks me ise neid põnevusi sünnitasime: keerasime näiteks elektripirni pesast välja, panime kolmekopikalise pessa ja sättisime siis pirni tagasi. Kui õpetaja tule põlema pani, lõi klassis korgid läbi. Talvel pakasega, kui käidi klassides temperatuuri mõõtmas, tegime enne tunde kõik kolm suurt akent pärani ja lõdisesime. Tulemuseks külmapüha.”
Oma kooliajast on Valdmaal mäletada ridamisi nüüdseid kuulsusi. Tema klassivend oli Raivo Järvi, mõni klass eespool õppisid Mart Ummelas, Georg Bogatkin, Urmas Kibuspuu ja mõni klass tagapool Signe Kivi. Ka kahekordse peaministri Mart Laariga oli Sulev Valdmaal kooli ajal paaril korral pistmist.
„Käisime Moskvas ekskursioonil ja kaasas olid ka nooremad õpilased. Igale rüblikule pandi abiturient kantsel­dajaks, et ta suurlinnas ära ei kaoks. Mulle sattus Mart Laar, kes võis olla tollal ehk 6. klassis. Mäletan seika Borodino panoraamis: kõik olid sealt juba lahkunud, kui Mart uuris ikka veel kahurite makette, prill nina peal viltu. Mul oli tegu, et teda sealt välja tirida. Teist korda saime kokku juba Mardi abituuriumis – olin TRÜ tudengina koolis pedagoogilisel praktikal ja andsin talle ajalootunde.”
Valdmaa õpetajaks kujunemisele andsid tõuke 46. kooli fantastilised õpetajad. Erakordse inimesena on meelde jäänud inglise keele õpetaja Erna Riikjärv, väga range, aga eluks eeskuju andnud eesti keele õpetaja Lea Andresen, kunstiõpetajad Roosvalt, Kivisaar ja Isok. Nende eeskujul sündiski otsus ka ise õpetajaametit proovida.

Treialina Dvigatelis
1973. aastal TRÜ ajaloo-osakonda sisse­astumiseksameid teinud Valdmaal jäi sissesaamisest paar palli puudu. Tal soovitati minna kaugõppesse ja siis teisel kursusel päevaõppesse üle tulla, sest kinnitati, et esmakursuslastest kukub alati keegi välja. „Juhtus nii, et Tallinnas sattus meil kaugõppijatest kokku niivõrd kihvt punt, et järgmisel aastal ei proovinudki ma päevases­se minna. Tegime koos üksteisele kont­­-
rolltöid, andsime TRÜ Tallinna konsul­tatsioonipunktis eksameid ette ära ning sesside ajal käisime Tartus tudengielu elamas.”
Nõukogude armeest pääsemiseks oli üks võimalus minna tööle liidu­tehasesse Dvigatel. Sinna mindi tavaliselt aastaks varjupaika otsima. Sulev Valdmaa esimesel tööaastal töötasid seal näiteks raadiomees Peeter Kaldre ja kadunud Urmas Alender. Kui teised poisid olid troppijad, siis Valdmaa sai peenema töö peale – treialiks.
„Kolm aastat treisin polte ja mutreid. Neljandal nahistasin ennast tubasema töö peale – olin arvutuskesku­ses kaadridokumentide spetsialist. Et sisestasin tööletulnute andmeid perfo­kaartidel masinasse, oli mul ülevaade kõigi 5000 töötaja taustast – nii hari­dusest, erialast, rahvusest kui ka muust. Rakettidele, kosmoseaparaatidele ja aatomielektrijaamadele detaile tootvas liidutehases oli tööl üle 2000 konstruktori.”
Saanud 1979. aasta kevadel ajaloo­õpetaja diplomi kätte, läks Sulev Vald­maa Kuusalu keskkooli õpetajakohta nõutama.
„Mul oli Kuusalu lähedal Kahala külas emapoolse vanaema talu, kus veetsin kõik lapsepõlvesuved, kant oli tuttav. Kuusalu koolis oligi koht vaba ja see tähendas, et olin jälle kroonust pääsenud – tol ajal ei võetud maa­-
kooliõpetajaid sõjaväkke. Sellest ajast olengi maamees, aastaid kohaliku volikogu töös osalenud ning haridus- ja kultuurikomisjoni esimeeski olnud.”
Tagantjärele tunnistab Sulev Vald­maa, et sõjaväest ära viilimise eest tuli maksta üsna ränka hinda. Esiteks kuus aastat Dvigatelis ja seejärel linnamehena maakoolis.

30 tundi, aga ikka nagu kuurort
„Aga lõpuks harjusin. Abiellusin ja et abikaasale maaelu sobis, jäimegi paikseks. Kuigi koolis pandi kohe esimesel aastal kõva mahv peale – ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ning 8. klassi riigi ja õiguse aluste tunnid, lisaks 5. klassi juhatamine ning seal veel vene ja inglise keele tunnid. Kokku tuli koormus ligi 30 tundi. Aga noore mehena tundsin pärast Dvigateli ennast koolis kui kuurortis. Olin juba lõunaks prii, lisaks vabad koolivaheajad ja pikk suve­puhkus. Tehases käis kõik vile järgi, olid rakkes kella 7–16 ja puhkus kestis vaid kaks nädalat.
Koolis tiirlesin tunnist tundi nagu orav rattas. Direktor Laine Kadajas oli printsipiaalne naine, nõudis detailseid tunnikonspekte. Mul olid need perfo­kaartidel, kus isegi vaheküsimused kir­jas, kõik on senini alles. Mida teavad sellest tänased noored õpetajad!
Tunde andsin Palametsa metoodika järgi: parema käega kirjutad andmeid tahvlile, vasakuga joonistad graafikuid juurde ja suu kogu aeg käib.
Alles kolmandal-neljandal aastal hak­kasin aru saama, kuhu olin sattunud. Tuli teadmine, et pean looma õpilastes teadmisi ja oskusi ning vastutama oma töö tagajärgede eest. Seni olin ainult klassist klassi jooksnud. Kolleegid tunnistasid hiljem, et olid omavahel arutanud – ei tea, kaua ma niimoodi vastu pean.”
Sulev Valdmaa esimese tööaasta kevadel tuli Kuusalu kooli haridusministeeriumi kontroll. Enne seda, sügisel, käis Harjumaa haridusosakond kooli ette valmistamas ja kontrolliks häälestamas.
„Eks ma sain siis õppenõukogus inspektuurist kokkuvõtete tegemise ajal ikka sugeda ka. Kust mina pidin teadma, mida see inspektuur endast kujutab! Ministeeriumi kontrolli ajaks olin juba targem. 8. klassi riigi ja õiguste aluste tunnist mäletan isegi teemat: töötasu, tunni- ja ajatöö. Mu abikaasa töötas Kuusalu autoremonditehases, sain sealt blankette ja andmeid. Nende abil näitasin, kuidas tehases
tasustamine käib ja milline on preemiasüsteem. Tunni lõpus pööras ministeeriumi inspektor Maire Oksa uksel ringi ja ütles üle õla: „No ega iga tund kindlasti nii hästi ette val­mistatud ole!” Võtsin seda kui kiitust.”
Juba viie aasta pärast kutsus direktor noore mehe välja ja teatas, et tema jääb nüüd pensionile ja soovitas rajoonis oma mantlipärijaks Sulev Valdmaad. Lubas ka aidata.
„Jäin lõpuks nõusse, kuigi parteikomitees vestlusel käies uuriti, kus mu ema on. Ema oli abiellunud Rootsi kuningriigi alamaga ja just väljasõiduloa saanud. „Nüüd on teil eluks ajaks märk küljes,” loeti mulle Kentmanni tänavas sõnad peale.“

Peametoodik Valdmaa
Polnud see direktoriamet midagi ihaldusväärset. Pidid olema šeffidele meelepärane, hoidma haridusosakonna ja rajooni parteikomiteega häid suhteid, oskama lapsevanematega läbi saada, õpetajaid innustada ja õpilastele autoriteet olla. „Raske oli. Kui laulev re­-vo­lutsioon käima läks ja moodustati muinsuskaitse seltsid, asutasime selle ka Kuusalus. Mind valiti esimeheks.
Tahtmine kõigis uuendustes kaasa lüüa viis mind Tallinna. Kui loodi EHA, konkureerisin sinna ajaloo peametoodikuks.”
Aeg oli põnev. Valdmaa meenu­tab, kuidas interrindelased Toom­pead ründasid. „Sõitsin õhtul Tal-linnast Kuu­salu poole ja panin teel autoraadio mängima. Järsku kuulen, et keegi Savisaare häälega kutsub rahvast Toompead kaitsma: „Tähelepanu! Meid rünnatakse!” Mõtlesin, et tegu on kuuldemänguga, ja nuputasin, kes see näitleja on. Alles mõne aja pärast sain aru, et käib otsesaade ja asi on tõsine.”
Tol ajal arenesid välissuhted tormiliselt. Külas hakkasid käima rootslased ja soomlased, kes tahtsid oma silmaga nõukogude korda näha. Neile oli see eksootika.
Mõne aja pärast avanes Sulev Vald­maal võimalus minna Rootsi Instituudi stipendiaadina Stockholmi pedagoo­gi­kaülikooli juurde ennast täiendama. Oli seal pool aastat.
„Raha maksti, töölaud ja arvuti anti, aga tööülesandeid ei täpsustatud. Hakkasin omal käel Põhjamaade ajalugu tudeerima ja selle tulemusena valmis eestikeelne õppevahend, kus teemad avatud nii riikide kui ka ajalooperioodide kaupa. Tagantjärele ma sellega ise rahul ei ole, aga vähemalt on asi olemas.”
Kui peametoodik Valdmaa 1993. aasta suvel täienduskoolituselt Tallin­na tagasi saabus, oli EHA juba likvidee­ritud, ametnikud töölt vabastatud ja Valdmaa dokumendid HM-i kooliameti direktori käes. „Läksin bravuurikalt Georg Aheri (kooliameti direktor – toim) juurde ja teatasin, et võib mind ka vallandada. Ega ma tea, kas tal see kavatsus oli, läksin pikemalt mõtlemata ägedaks. Antigi tööraamat näppu.”
Seejärel kutsus Riigikantselei koolituskeskusesse tööle läinud endine EHA direktor Ilmo Saulep Valdmaa sinna. Kaua ta koolituskeskuses olla ei saanud, Jaan Tõnissoni instituudil läks vaja kodanikuharidusega tegelejat, ühiskonnaõpetuse spetsialisti, kes õpetajaid suunaks ja juhataks.
Sulev Valdmaa on nii õpikuid kirjutanud, õppevara koostanud kui ka õpetajaid koolitanud. Ta on omal nahal tundnud, kui raskesti läheb meie õpetajal uue ellu rakendamine. Õpetaja istub koolitusel, kuulab ära, aga tagasi­sidet rakenduse kohta on talt raske saada.
„1999. aastal valmis meil koos Andres Adamsoniga Eesti ajaloo õpik, mida ajalooprofessorid pole eriti hästi vastu võtnud. Ladus eestikeelne kirjaviis ei olevat piisavalt teaduslik (loe: pole kantseliidis), õpik jätab paljud otsad lahti ja annab võimalusi endal järeldusi teha.”
Projektitöö Jaan Tõnissoni instituudis on pakkunud palju reisimisvõimalusi nii itta kui ka läände.

Musikaalsed lapsed
Sulev Valdmaa ütleb muigamisi, et temal puudub muusikaline kuulmine täiesti, ta ei saa isegi aru, kui keegi valesti laulab. See ei seganud tal siiski kogu kooliaja tantsimast Sveta Järvi legendaarses tantsuansamblis Pähklipureja. Sulev Valdmaa neljast lapsest kolm, tütar ja kaks poega, on lõpetanud aga Kuusalu muusikakooli ning pereansamblina isegi kohalikele elanikele muusikaelamusi pakkunud.
„Vanim lastest, tütar Maria, õppis TLÜ-s eesti keelt, läks selle lõpetamise järel Otsa-kooli laulmist õppima ja nüüd õpib kolmandat aastat Hollandis Haagi kuninglikus konservatooriumis klassikalist laulu. Poeg Sander on ka Otsa-kooli lõpetanud ja õpib EMTA-s kolmandal kursusel puhkpille. Sama õpib noorim poeg Sten, kes sõitis just edasi õppima Soome Kokkolasse muusikaakadee­miasse.” Vanim poeg Markus on lõpetanud Tallinna kõrgema tehnikakooli. Aga temagi on hobi korras diskor, käinud raadioski plaate keerutamas.
Kooliga pole Sulev Valdmaa sidet kaotanud. Neli aastat tagasi, kui oma valla Kolga kool oli hädas ajalootundide jagamisega, läks mees koolile appi. Ajutiselt. See ajutine kestab tänaseni.
Et töö pakub palju kohtumisi ja rohkelt reisimist, peab Sulev Valdmaa üheks oma hobiks lihtsalt loodusega omaette olemist. Juba koolipõlvest on riiulis margi- ja mündialbumid, mis ootavad taasavastamist. Hobid on ka lugemine ja pildistamine. Mitte kunstfotograafia, vaid oma paljude kohtumiste, käimiste ja kogemuste lihtne jäädvustamine, millest üht-teist on Sulev Valdmaa hakanud ka Internetti kõikidele vaatamiseks üles panema.

Algus eelmises Õpetajate Lehes.

Aastatega jõuti Vironniemi lasteaias arusaamisele, et võluvaiba käivitamine ja õhkutõusmine on küll suur lõbu, aga kohale­jõudmine kaalub rohkem.

Sündis idee käsitleda igal õppeaastal mingit kindlat teemat. Tänavu oli see õhk, mullu valgus. Kreeka-sõidu raha kogumiseks välja antud kalendergi kannab pealkirja „Valgusaasta 2007”.
Tänavustest õhuuuringute tulemustest võib lugeda lasteaia kuukirjast Viesti, kus 91 ärgast noort vaimu on kirja pannud kõik, mis nad õhu kohta õppisid ja tähele panid. Uuringutele ärgitas lapsi Einari Epä­luuloinen (Umbusklik Einari), kes arvas, et mis seal õhus ikka nii väga olla saab. Kui aga oli jälgitud ning võrreldud kergete ja raskete asjade kukkumist, läbipaistvust, lendlevaid tolmukübemeid, tuult, pilvi, lindude ja jalgpalli lendu, samuti ilmamuutusi, andis Einarigi alla ja lõpetas oma joru. Uurimistöödes osalesid veel Vellu Vinttikoira (Hurdakoer) ja Doktor Kaoutsos. Einari, Vellu ja Doktori osades esinesid kostümeeritud õpetajad.
Siinkohal väljavõte eelkooliõpilase Lili Saarikivi uurimusest: „Õhku ei saa silmaga näha. See on nähtamatu. Õhk on õhus. Õhk tungib igasse kohta, igasse auku. Õhus on lillelõhna.” Tema eakaaslase Nanouk Bakkumi lähenemine asjale on teaduslikum: „Õhk on selleks, et me elada saaksime. Õhk on igal pool, välja arvatud kosmoses. Kui kosmoses oleks õhk, siis me saaks ka seal elada. Kui külma ilmaga välja hingata, siis tuleb suust auru ja siis võib õhku silmaga näha.”

Uurimistöö ja mäng käsikäes
Einari Epäluulose, Vellu Vinttikoira ja Doktor Kaoutsose osa ei ole seletada, mis on õhk ja selle füüsilised omadused, vaid laste tähelepanuvõime stimuleerimine ning mõttelõnga soones hoidmine, samuti vaatlustulemuste ülestähendamine. Uurimistöö ja mäng toimuvad käsikäes, kuuelapselistes rühmades, mis ei ole moodustatud eaprintsiibil. Rühma kaheaastased mängivad asjadega, millel tegu õhuga, ja suuremad teevad järeldusi sellest, mida silm täheldab või kõrv kuuleb.
Tähelepanekuid õhu kohta jagasid Viestile ka üheksa lapsevane­mat. Bryni isa demonstreeris aga las­tele, mida õhujuga on võimeline vee­ga tegema. Suuna see vee peale, tekib lohk, vee sisse – sünnivad hoopis mullid. Temalt päriti ka, millest õhk koosneb ja miks inimesele õhku üldse vaja on.
Osa tänavusest uurimistööst hõlmas maali „Poiss ja vares” analüüsi, mis toimus sel viisil, et lapsed kujutasid end pildi sisse, vestlesid nii poisi kui ka varesega, et saada osa nende kogemusest.

Kirjutamiselt lugemise juurde
Küsimusele, kas uuringud on seotud keeleõpetusega, vastab Kirsti Hakkola, et alati. Vironniemi lasteaias ei liiguta aga lugemiselt kirjutamise juurde, vaid vastupidi. Esimene aste on kuulmine, heli. Heli tekitab mingi tunde, mida on võimalik paberile joonistada. Helil ja kujundil on aga sõna ja tähevaste. Iga vaatlust tuleb sõnades kirjeldada ja iga uus asi toob endaga kaasa uue mõiste, sõna. Mitte kõik Vironniemi lasteaia kasvandikud ei suundu kooli kirjaoskajatena. „Meie eesmärk on ergutada laste mõttevõimet, tähelepanuvõimet, järelduste tegemise ja väljendamise oskust.Sellele lisaks anname neile keele kui helide kombinatsiooni tunnetuse, rikastame sõnavara, viime lapsed tähe ja heli seose mõistmisele. Õpetamise jätame kooli hooleks.” Nagu kogemus on tõestanud, toimib meetod hästi. Lugemisots, kui see ka enne kooli käes ei ole, saadakse pihku õige kähku, kuid lugemiskiirus ja teksti haaramise oskus arenevad palju kiiremini kui tavalist meetodit kasutades.
Kirsti Hakkolaga vesteldes ei jää kahtlust, et tegemist on lennuka vai­mu ja fantaasiarikka inimesega. Miks ta valis lasteaedniku elukutse ja mitte midagi prestiižikamat, näiteks teatriadministraatori või staaride avastamise töö, mis ühtlasi tooks rohkem raha sisse? Miks lapsed ja mitte kuulsused?

Lapsed ei ole tühjad pudelid
„Olin üks seitsmest, kõige vanem, mul on kolm õde ja kolm venda. Kui meie kasvasime, oli laste ja täiskasvanute maailm, olid laste ja täiskasvanute asjad. Mina nägin asju natuke teises valguses – elu sisaldas nii palju seda, mida me kõik, suured ja väikesed koos oleksime võinud nautida. Olen alati arvanud, et lapsed on kõige algus, neile tuleb erilist tähelepanu pöörata. Täiskasvanute maailma pole lasteta ja vastupidi – üht lihtsalt pole teiseta. Seitsmekümnendatel õpetasime lastele fakte ja õigeid vastuseid. Täiskasvanud andsid alati õigeid vastuseid. Keegi ei pööranud tähelepanu sellele, et lapsed teavad paljugi ise. Lapsed ei ole tühjad pudelid, mida me täidame. Meie ülesanne on aidata neil ennast avastada, endaks saada. Ja see töö on mu südames. Ma pean tegema midagi, mis on mu südames ja millel on minu jaoks tähtsust. Olen lasteaia seinte vahel üle elanud väga olulisi seiku ja inimestele ellu kaasa andnud midagi, mis neil elada aitab. Minu töös ei ole kaht sarnast päeva.”
Meie vestluse ajal astub tuppa enesekindel viieaastane ja näitab, mis ta sahtlist leidis. Kiti, nii kutsuvad Kirsti Hakkolat ta kolleegid ja lapsed, jagab poisi heameelt. Proua Hakkolal ei ole oma kabinetti ja lasteaias puuduvad ka rühmaruumid. Selle toa seinad, kus me vestleme, on kaetud riiulitega, kus asub kõikvõimalikke asju, paistab riidetükke, lõngakerasid, raamatuid, karpe, puutükke. Meeldiv kodune segadus. Lisaks poisile käivad toast läbi ka mõned õpetajad, kellega Kiti paar lauset vahetab.

Keegi ei taha paha olla
Kas Vironniemi lasteaias tuleb ette ka distsipliiniraskusi, üksteise narrimist ja kaklemist ning kuidas nendega toime tullakse? Kirsti Hakkola möönab, et mõned lapsed tulevad keeruliste oludega kodudest, nagu ka seda, et Vironniemi lasteaia seinte vahel tuleb ette kõike, narrimist ja kaklemist sa­mu­ti, kuigi harva. „Oleme veendunud, et lapsed on oma olemuselt head, ja usaldame neid. Igal lapsel on õigus vabadusele, kuid ta peab teadma, et sellega kaasneb vastutus. Me ei nõua mitte sõnakuulmist, vaid mõtlemist selle üle, miks tuleb talitada nii või teisiti. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele vastutustunnet, mitte tema eest vastutada. On olemas niisugune asi nagu terve sõnakuulmatus.”
Aga kuidas tasakaalustada sõnakuulmatust ja vastutustunnet? Kirsti Hakkola: „Lapsed teavad, mis on õige. Nad tulevad siis hea südamega.”
Kui läheb narrimiseks, mida siis tehakse? – „Säilitatakse rahu.”
Kui läheb löömiseks, viiakse laps kõrvale ja öeldakse, et temasse ja tema headusse usutakse. Püütakse analüüsida tekkinud olukorda ja saada aru, mis ja kus viltu läks. „Lapsed tahavad olla head, keegi ei taha paha olla, aga kõik on ette valmistatud selleks, et keegi neid ründab. Sellepärast nad vägivalla valivadki. See pole reageerimine või agressioon, vaid ennetamine.”
Kirsti Hakkola esimesed kasvandikud on juba küpses eas inimesed, enamik ise lapsevanemad. Kas ta teab, mis neist saanud on? Esimese kolme aasta lõpetanutest ei tea Kirsti Hakkola suurt midagi, sest ta oli siis lasteaia noorim, reaõpetaja, kelle­ga tagasisidet ei peeta. Hilisemate lõpetanute hulgas peab aga suur hulk kas­vandikke elukutseid, mis eeldavad loomingulisust. On kunstnikke, teadlasi, teatriinimesi, mõned on asutanud oma ettevõtte.
Vironniemi lasteaiast lahkub igal aastal kooli 20 last ja igal sügisel saabub sama hulk uusi juurde. Kui see arv kolmekümnega korrutada, saab õige mitu sada.
Tänavu jäi 20 soovijat ukse taha, sest tahtjaid oli rohkem kui kohti.

Mis saab Arnost?
Ja lõpuks, kas Arno läheb eesti rahvale kaduma? Kas Arno vanemad tegid õigesti teda Kirsti Hakkola eelkooliklassi pannes? Vastuse annavad aastad ja elu. Üks on aga kindel – Arno sündis maailma, mis on väga erinev sellest, mis ta vanemad vastu võttis. Arno sündis maailmakülla, kus on küll riigipiirid – ja palugem koos, et need jääk-
sid –, aga mitte maailma, kus riigipiirid tähendavad kohaliku tähtsusega hiina müüre.
Kas ei ole nii, et vaid ühe keele oskus ja ühte kultuuri suletus mõistab su tänapäeval troostitusse üksindusse? Ja kas pole nii, et kui sa oma kultuuri ei mõista ja austa, oled sa maailmakülas ikkagi kirjaoskamatu, olgu sul suus kui palju võõraid keeli?

Vanus?
„Kuuskümmend üks.”

Lapsi?
„Kolm. Neli lapselast, viies saabumas.”

Haridus?
„Alguses eelkooliõpetaja diplom. Hiljem õpingud Sibeliuse muusikaakadeemias, kus kuulasin laste­muusika õpetamist. Lisaks pedagoogika ja psühholoogia kursusi. Olen omandanud kogemusi Norras, Prantsusmaal, Itaalias.”

Kas teie tööd on vääriliselt tunnustatud?
„Tunnustus pole tähtis, ma ei tee tööd sellepärast. Tähtis on, et inimesed mõistaksid – lapsed teavad väga olulisi asju. Olen kirjutanud neli raamatut, korraldanud mitu näitust, et inimeste teadvusse viia –
lapsed mõtlevad ja neil on ideed, neil on meile kõigile midagi öelda. Kirjutan sellepärast, et lapsed ei saa seda teha. Olen nende esindaja.”
Juhatate nüüd ühe lasteaia asemel kolme.
„Helsingi linn soovib nõnda. Õnneks asuvad nad kõik ühes elamurajoonis. Algul oli raskevõitu, pidin võitlema traditsioonilise lähenemisviisiga. Võtab aega, et asju muuta. Ma ei saa leppida laiskusega, sellega, et õpetaja pole oma tööst huvitatud, et ta saadab oma päeva õhtule, ilma et laste elus midagi juhtuks. Aga asjad hakkavad paremuse poole liikuma.”
Olete oma kogemusi jaganud pedagoogikaõppeasutustes ja suveülikoolides.

Kuidas te kõigega toime tulete?
„Kui töö meeldib, saab kõigega hakkama. Pealegi, ma ei käi õpetamas, kuidas midagi teha, ei paku valmisretsepte. Kutsun pedagooge üles väljakujunenud tavades kahtlema, ise vastuseid leidma, esitan neile väljakutseid. Me kõik teeme elus valikuid. Ei ole kivisse raiutud õiget või valet – elu muutub. Inimesed elavad väga erinevaid elusid ja see vormib nende mõtlemist. Vale ja õige üle mõeldes me kasvame. Ma tahan lastele anda valikuvõimaluse.”

Mida te lastelt õppinud olete?
„Seda, kui vähe ma tean.”

Millal tahaks kõik sinnapaika jätta ja käega lüüa?
„Kibedaid hetki on olnud Helsingi linnaga, mitte koolis. Vahel on raskeid momente ka vanematega, kes arvavad, et lapsed peavad vaikselt paigal istuma.”
Vironniemi lasteaia vilistlased, praegused esimese klassi
õpilased, veedavad pikapäevarühma tunnid siin.
„Oleme seda praktiseerinud juba 15 aastat. Üleminek lasteaiast koo­li, mis mõnigi kord osutub traumeerivaks, on nii sujuvam, lapsed tunnevad end julgemalt ja kaitstumalt. Ka mõned Helsingi koolid on minu pikapäevarühma mudelist eeskuju võtnud.”

Kui oluliseks peate oma sõnumi levitamist?
„Mulle on tähtis eeskätt see, mis ma ise teen, mitte teiste õpetamine. Samas teen kõike avalikult. Kes tahab tulla ja vaadata, on teretulnud. Minu meetodid ei pruugi igaühele sobida. Need, kellele ei sobi, peavad leidma oma, mis ei pruugi halvem olla.”

Kas teie unistus on täitunud?
„Ma pole veel lõpetanud.”

26. novembril tähistas kogu teadlikum (ja ka vähemteadlikum) elanikkond Eestis kodanikupäeva. Toimus mitmesuguseid esitlusi, väljasõite ja -ütlemisi. Päeva kui sellise märkimine iseenesest on ju teretulnud nähtus, aga…

Meie koolis toimus teist aastat järjest väljasõit Tallinna, et õpilased koos oma õpetajaga saaksid külastada kohti, kus lihtne inimene iga päev ei käi. Loomulikult oli kool teinud eeltööd, nii et meie klassi saabumine presidendilossi polnud mingi üllatus. Pean ausalt tunnistama, et kohusetundliku maakooli õpetajana ajan päevast päeva „oma asja” ja oli puhas õnn, et ma, üksteist last sabas, kohe lossi peauksest sisse ei trüginud, sest, nagu hiljem kuulsin, olevat see Eesti Vabariigi kõige tähtsam uks! Ja sealt juba igaüks sisse ei käi. Seda ma tõesti ei teadnud. Seni olin arvanud, et iga kodaniku jaoks on tema tagasihoidliku kodu uks see kõige tähtsam. Aga kui nii, siis nii.
Avasin värisevi käsi massiivse ukse, mille kõrval silt „Presidendi kantselei”. Meid oldi juba aknast märgatud, seestpoolt aitas kaasa valges vormisärgis noormees. Teretasin ja nimetasin kooli, kus igapäevast leivapealist teenin, ning meid lubati uhkesse majja sisse. Näidati, kuhu üleriided saame riputada, ja käsutati metalliotsija-väravast ükshaaval läbi. Seejärel paluti kõrvalruumis oodata.
Ei möödunud viitteist (!) minutitki, kui kõrvaluksest astus sisse range oleku ja punaseks värvitud siilisoenguga proua.
„Tere!” ütles ta, mille peale lapsed kooris vastasid: „Tere!”
Tundsin, et nüüd on minu kord ja ulatasin tervituseks käe. Hetke vaadati seda väga umbusklikult, siis pisteti mulle kartlikult pihku sõrmeotsad. Ütlesin oma ees- ja perekonnanime, millele vastati mühatusega. Nii ei saanudki me teada, kes oli see tundmatuks jääda soovinud naisinimene. Ilus oleks, kui koolilapsi võtaks vastu viisakas ja haritud inimene, kes jätaks hea mulje neile, kellele ta esineb. Hoolimata suhteliselt ebaviisakast tervitusest, lubati meid väikesele ringkäigule presidendilossi.
Fuajees, seljaga „kõige tähtsama ukse” poole seistes, kuulsin, et loss on nii uhke ja ilus sellepärast, et president on kõige austusväärsem inimene terves vabariigis ja meie kõigi kohus on teda austada ja armastada. Neid kahte sõna – „austusväärne” ja „austama” – kõlas mitu korda järjest. Tundsin, kuidas minus pressib ülespoole pisike naer, nii väga tuli meelde enda koolipõlv ja seltsimees Lenini pilt kooliaula seinal… Mul ei ole ju absoluutselt midagi meie vabariigi ja härra presidendi vastu, hoidku selle eest, lihtsalt see, kuidas üht lihtkoda­nikku teistest paremaks üritatakse seada, on alandav.
Kui neli-viis tähtsamat ruumi oli tutvustatud, maja ajaloost lühiülevaade antud, juhatati meid tagasi garderoobi ja anti mõista, et meie ringkäik on lõppenud, sest uus grupp juba ootas.
Bussis kolleegi kõrval istudes ja kooli poole tagasi sõites mõtlesin, mida ma siis ise ka teada sain? Meelde jäi, et maja ehitati samal aastal, kui sündis minu isa, niisiis 1938. Ometi tundsin ennast natuke halvasti, kurb oli. Kindlasti oleks mulle jäänud parem mulje, kui „giid” poleks pidanud paljuks ennast tutvustada ja välja näidata, et me kõik – tema, mina, minu klassi lapsed, härra president ja teised kodanikud – oleme võrdsed. Kas või kodanikupäeval.

Toimetuselt.
Kirjutis on meie käes seis­nud juba pool aastat. Tookordse valve­toime­taja vea tõttu. Juunis Õpetajate Lehe ano­nüüm­sele ankeedi­le vastates avaldas autor pahameelt, et tema talve hakul saadetud kaastöö avalda­mata jäi. Selle peale oskasime viidatud sisu ja ligikaudse kirjutamisaja järgi otsima hakata – ning leidsimegi üles. Et Eesti Vabariigi juubeliaasta ikka veel kestab ning õpilasekskursioonid presidendilossi ja riigikogusse jätkuvad, otsustasime kaastöö avaldada tagantjärele – sest tõepoolest, mingit põhjust seda avaldamata jätta ei olnud ning sellekohast otsust pole toimetuses ka tehtud. Parem siis ehk hilja kui mitte kunagi.