Meil ilmub hulgaliselt kõikmõeldavaid kaunimaid, parimaid, suuri jne muinasjuttude varalaekaid, aardelaekaid, kuldraamatuid jne, üksikväljaannetest kõnelemata. Igaühes neist on täiskasvanutele ammuilma tuntud lood omal moel ümber jutustatud. Ja sellest „omast moest” saab alustekst neile väikestele, kes looga just selle raamatu kaudu esmakordselt kokku puutuvad.

„Lapsed, mis juhtus kurja hundiga Punamütsikese loos?” – „Puuraidur lõi ta maha.” - „Ei. Hunt uppus kaevu, tal pandi kõht kive täis ja siis tuli tal janu ja...” – „Ei-ei. Ta kõht pandi kive täis küll, aga hunt hüppas püsti, et plehku panna, ja varises surnult maha.” – „Õpetaja-õpetaja, mina tean! Hunt ei surnudki ära. Jahimees hirmutas teda ja ta jooksis metsa ja vanaema pakkus kõigile teed ja kooki.” – „Häh, muidugi ei surnud hunt ära. Hunt jäi norinal vanaema voodisse magama ja mingit jahimeest ei tulnudki.”

Igaühel oma ettekujutus
Niisugune vaidlus võiks klassis aset leida pärast seda, kui kõik lapsed on kodus läbi lugenud klassikalise muinasjutu pealkirjaga „Punamütsike”. Ja igaühel on õigus, sest nad lugesid erinevaid väljaandeid.
No tegelikult ei ole ju mingit põhjust nurisemiseks. Kas pole lõpuks ükskõik, miks tüdrukut Punamütsikeseks hüüti? Kas punase sametmütsikese või punase keebi pärast. Kas pole ükskõik, kas ema keelas tüdrukul üksnes teelt kõrvale minna või hoiatas lisaks ka võõrastega kõnelemise eest. Kas seal korvis oli pudel veini või pudel mahla, kooki või juustu või hoopis kirsikakukesi, moosipirukaid ning tagatippu ka üks punane õun.
Muinasjutt on ju rahvaluule. Igal uuel jutustajal on õigus värvikaid detaile lisada, enese jaoks ebaolulist ära jätta. Eks olnud ju Charles Perrault 17. sajandi lõpus ja vennad Grimmid 19. sajandil ka kõigest järjekordsed jutuvestjad. Asjaolu, et nad muinaslood kirja panid, muutis tekstid muidugi omal kombel kanooniliseks.
Ja sellepärast siiski tundub, et on asju, mida muuta ei tohiks. Olgu selle veinipudeli ja muu menüüga haigele vanaemale kuis on. Aga vähemasti mulle tundub küll oluline, et tüdrukule nime andnud mütsi (olgu peale, kas või keebi) peaks laps ikka vanaemalt heldelt-lahkelt saama ning seda just omapoolse kiindumuse märgiks iga päev kandma.
Muinasjutu kasvatava-õpetava-hoiatava algidee kohaselt ei tohiks ära jätta keeldu, üleastumist ja sellele järgnevat karistust. Kui karm võib olla õpetlik rahvajutt, näeme ju Perrault’ kirja pandud variandist. Mingit kõhu lõikamist ei toimu. Kes on söödud, see on söödud! Miks laps siis ei kuula endast vanemaid ja targemaid!

Kasvada muinasjutuni
Nihked ja töötlused on teretulnud, kui algne lugu juba tuttav. Midagi taolist on ju kirjutatud ka, lavalgi mängitud. Pealkiri „Kolm põrsakest ja hea hunt”. Paul-Eerik Rummo pahupidised lood pakuvad raamatus „Kokku kolm juttu” suutäie naeru. Ent meie, täiskasvanute valikust sõltub, millise variandiga tuntud loost meie lapsed esimest korda kohtuvad. See nõuab aga üksjagu head tahet süveneda, uurida, valida, ette sööta.
Olgu peale, lühendatud-pehmendatud-lihtsustatud jutu eeliseks loevad tegijad kindlasti selle jõukohasust õige tillukesele jutukuulajale või algajale lugeda pusijale. Mis peaks õigustama näiteks ka Anderseni „Inetu pardipoja” mudilasele parajaks ampsuks amputeerimist. Aga kas ikka õigustab, kui ohvriks tuuakse kirjaniku kujundirikas sõnakasutus, kahekõned, meeleolu, mis originaali lugedes kaasa haarab? Tegelikult kõik see, mis loo väärtuslikuks muudab! Kui on ära jäetud autori otsesõnaline ja kõigile arusaadav sõnum: „Partlas sündimine ei tähenda midagi, kui sa vaid luigemunast välja koorunud oled!”
Las lapsuke kasvab, kasvab muinasjutuni, mis teda omakorda kasvada aitab. Igal asjal on oma aeg, nii ka igal raamatul. Mõnele mõne raamatu aeg ei saabugi. Ja polegi miskit hullu.
Lugemine on nagu raskejõustik. Täismehe kangi poisike ei tõsta. Ei hakka tõstma ka, kui treener talle ainult sellist raskust ette annab, mida ta mängeldes tõsta jaksab. Raskust tuleb lisada pisitasa. Ühel päeval teeb ta seni põrandale jäänud kangile tuule alla. Lugemisega on samamoodi. Kes seda tegevust enesele liiga raskeks arvab, on vähe trenni teinud.

Laps tahab värvilist pulgakommi
Üks muganduste õigustus on kindlasti see, et lapsed ise ju tahavad, need on kerged ja lühikesed, enamasti ohtralt iseäranis reibaste piltidega varustatud. (Piltide teema meie mudilasraamatus on hoopis omaette jutt.) Laps tahab ka värvilist pulgakommi ning kiirtoitu. Miks me talle siis järjekindlalt keedetud porgandit pakume!
Raamatukoguhoidjana olen kogenud, et meie lapsed oskavad veel lugeda, suudavad ka süveneda. Kiusaka vanainimesena ma nende elu selles vallas liiga lihtsaks küll ei teeks. Kirjandusteose nudimine on kurjast, aga hunt sellega.
Ümberjutustused panevad õpetaja ja ka raamatukoguhoidja keerulisse olukorda. Tuleb noor inimene raamatukokku ja küsib raamatut „Jumala­ema kirik Pariisis”. Toon selle ja näen, kuidas silmad rattasse lähevad. „Kas teil õhemat ei ole?” küsib kohkunud õpilane. Ausa inimesena pean vastama, et meil on küll õhem Jumalaema kirik. On ümberjutustus. Küsin veel, kas õpetaja arvestab, kui õpilane selle läbi loeb. Aga tema on „Illustreeritud klassikavaramu” sarja üllitise juba kotti pistnud ja lahkub rahulolevalt. Küll selle õpetajaga ka toime tuleb...
Eelnimetatud sarja kõrvale on hakanud ilmuma teinegi, nimelt värviliste piltidega „Noorte klassika”. Usutavasti tahab kirjastus oma väljaandega head, aga tegelikult alahindab ta sellega noori. Sest kas see, kes loeb läbi „Illustreeritud klassikavaramu” sarja „Kolm musketäri”, on A. Dumas’ ajaloolist seiklusjuttu üleüldse lugenud? Kas kool peaks aktsepteerima klassikalise kirjanduse lühivariandi lugemist? Kas peaks rõõmu tundma selle üle, et õpilane üleüldse midagi loeb? Või tuleks tal lasta pingutada? Tema enda pärast.

Ka mugandustel on oma roll
Ei saa olla jäigalt muganduste vastane. Mugandustel on samuti oma roll täita. Mugandused võivad olla väga erinevad. Eelmisel aastal ilmus Oskar Lutsu „Kevade” esimene osa pealkirja „Kui Arno isaga koolimajja jõudis...” all. Mingil arusaamatul põhjusel nähakse „Kevade” käsitlemist ette juba neljandas klassis. Aili Kalavuse ja Mare Müürsepa üllitatud väljaanne on selleks nüüd ka tõesti jõukohane. Tegijad ei jutusta Lutsu teksti ümber. Tekst on lühendatud, varustatud sõnaseletuste, kommentaaride, Mare Hundi tehtud piltide ja ülevaatega „Kevade” ajastust. Lugeja võimete arvestami-
ne niisugusel kujul on igati teretulnud.
Lõpetuseks ja edasimõtlemiseks „Tom Sawyeri seikluste” lõpulõik selle ümberjutustusest ja Mark Twainilt endalt. Mõelge ise, kumb on kumb.
„Ja sa pead surnukirstul vande andma ja verega alla kirjutama.” – „See mulle juba meeldib!” rõõmustas Huck. „See on miljon korda toredam kui mereröövel olla. Tom, kui ma ühel päeval röövel olen, siis tunneb lesk uhkust selle üle, et ta mu kasupojaks võttis.”
„Vanne tuleb anda surnukirstu peal ja sellele tuleb verega alla kirjutada.” – „See on juba midagi väärt! Oh, see on ju miljon korda toredam kui mereröövel olla. Ma jään lese juurde, kuni mädanen, Tom. Ja kui ma siis ükskord tõesti vahva röövel olen ja kõik minust kõnelevad, siis arvan, on ka lesk uhke selle üle, et tema mu vihma käest ulualla viis.”