Tallinna Rõõmupesa Lasteaia õpetaja Evi Kudreðova on sõimeealisi kasvatanud-õpetanud 40 aastat.

Endisesse Leiburi lasteaeda tööle asumisel 1969. aastal nõuti sõimeõpetajalt meditsiiniharidust ja Tallinna Meditsiinikooli ongi Evi lõpetanud. Hiljem on ta täiendanud end pikaajalistel sõimeõpetajate kursustel ning osalenud koolitustel.
Evi Kudreðova juurde tuuakse sügisel umbes kaheaastased põnnid, kes järgmisel aastal juba lasteaiarühma siirduvad. Seetõttu lõpeb iga kevad kallistuste ja lahkumispisaratega.

Kevadel panevad ise sussid jalga
„Aga iga sügis toob jälle rõõmu, kui uued põngerjad vastu sibavad. Mulle meeldivad just kahe-kolmeaastased. Nad on nii armsad ja avalad. Nende areng on silmaga näha. Kui tulevad, ei oska veel lusikatki suu juurde tõsta ega saa susse jalga, neid tuleb õpetada potil käima. Kevadeks on asised väikesed inimesed valmis.
Ütlen ikka emadele, et nad just praegu oma lastest rõõmu tunneksid ja nendega räägiksid, sest lapsed pole ju kaua selles vastuvõtlikus eas. Kui jalutate õues, laps näpu otsas, siis tutvustage, mida näete: siin on kivi, siin ussike, näe, vares lendab või varblane hüppab. Sealt see tarkus tuleb.”
Õpetaja Evi jutustab lapsega, kui koos pilti värvivad või lilli paberist välja lõikavad. „See on individuaalne töö. Võtad ühe lapse enda juur­de ja õpetad, teised mängivad sel ajal õpetaja abi juhendamisel. Kui      pilt valmis, võtad ette järgmise lapse. Nii kõik 18 põnni järgemööda,” teab õpetaja, et kõigile korraga pintsleid-pliiatseid kätte anda pole mõtet. „Pistavad esiti suhu, sest ei tea, mis nendega teha.”

Vanematega on hea klapp
Evi sõnul tuleb järjekindlalt õpetada ka lapsevanemaid. Ta on nende tarbeks isegi meelespea koostanud.
„Kui nõukogude ajal tööd alustasin, võtsid emad õpetajat-kasvatajat justkui hoolikamalt kuulda. Olid ikka autoriteet. Tänapäeva noored emad on küll rohkem lugenud ja haiglate juures kursustel käinud, aga suhtuvad õpetajasse kui klienditeenindajasse ja püüavad oma nõudmisi peale suruda. Õnneks olen rahuliku loomuga, seetõttu pole mul ühegi lapsevanemaga konflikte ette tulnud. Viitan meelespeale, kus kirjas meie lasteaia nõudmised. Ka kõige pretensioonikamad olen suutnud maha rahustada. Pead ise rahulikuks jääma, siis saab kõik erimeelsused selgeks rääkida.
Vahel vanemad nõuavad: „Millal te tähti õppima hakkate?” Selgitan ja soovitan vaadata, kuidas laps on are­ne­nud: oskab püksid ja sussid jalga panna, pliiatsit käes hoida. No mida veel? Muidugi vaatame ka pilte ja „loe­me”, st loeb õpetaja ja kui laps küsib mõne tähe kohta, õpime seda hääldama.”
Õpetaja Kudreðovagi on lapsevanematega arenguvestlusi korraldanud, nagu nüüd moes. Ta selgitab vanema­tele, et ei tee seda mitte mutikese uudishimu tõttu, vaid soovist aidata. Selleks peab aga lapse tausta tundma. „Usalduslikus vestluses emad avanevad. Kaob esialgne silmavaade, et mis sina mutike ikka tead. Kui vanem räägib koduprobleemidest, oskan ma last aidata ja häälestada. Mõni on ära helli­tatud, teine elab vanemate ko­duse sõnasõja hirmus. Tänapäeva vanemate üks probleem on mitme koha peal rabamine. Kogu aeg on kii­re ning millal sa veel lapsega räägid ja teda kuulad. Võin siiski öelda, et mul on vanematega hea ja usalduslik klapp.”

Pühapäevavanaema
Evi Kudreðova sattus lastesõime tööle olude sunnil: ei leidnud lapsele lasteaiakohta ja nõustus selle nimel Leiburi lasteaeda tööle minema.
„Olen Vigala kandi tüdruk, maalaps. Maainimese usku on ka minu vane­mad lapsed. Tütar õppis küll zoo­tehnikuks, aga sellega enam leiba ei teeni. Kvalifitseerus raamatupidajaks. Vanema poja pere püüab minu kodukandis talu pidada, noorem on TTÜ haridusega. Mul on neli lapselast, kellele olen pühapäevavanaema. Armastan matkata, selleks sobib Vigala kant hästi. Meeleldi teen näputööd – koon ja õmblen välja. Ka minu pojad on endale sokid kudunud ja lapselapsedki on käsitöö vanaema kõrval selgeks õppinud. Kuueaastane tütrepoeg juba heegeldab.”
Sel päeval, kui Hollandi kuninganna Tallinna saabus, peeti Rõõmupesa lasteaias spordipäeva. Sõime­lapsedki osalesid. „Hüppame kaugust kas või 20 sentimeetrit, aga hüppame, ja viskame palli. Vaatame, kuidas teised viskavad, ja teeme järele,” räägib rõõmsameelne vanaema Evi Kudreðova.

Teised temast
Kolleeg Kairi Aasmaa: „Õpetaja Evi Kud­reðova oli mu Tallinna Pedagoo­gilise Seminari pedagoogilise praktika aegne praktikajuhendaja. Temaga oli kindel ja turvaline koos töötada. Pärast praktikat jäingi lasteaeda tööle, nüüd on mul juba 5–6-aastaste rühm. Minu rühma laste vanemad imestavad, kuidas Evi senini veel elurõõmust pakatab. Paljudele lastele asendab ta lausa vanaema. Ääretult soe, emalik ja turvaline õpetaja ning kolleeg.”