Kooliaasta

Haridussüsteemi kolm kitsaskohta
Millega Eesti hariduselus oleme 2007/2008. õa olnud rahul ja millised valdkonnad ei tööta korralikult või ei ole otstarbekad? Järgnevalt puudutan kolme enda jaoks tähtsat teemat.

Kursusesüsteem ei sobi
Ma ei ole senini aru saanud, milleks gümnaasiumiastme kursusesüsteem hea on või mis on selle mõte. See ei aita õppijal saada ettekujutust ülikoolist ega valmista teda selleks ette, vaid tekitab lihtsalt segadust ning hakib kunstlikult õppeaineid. Paljud 10. klassi õpilased ei suuda ette kujutada, et häid kursusehindeid on vaja seepärast, et kunagi tulevikus oleksid gümnaasiumi lõputunnistusel head koondhinded. Trimestri süsteem oleks gümnaasiumiosas hoopis mõttekam. See paneks pingutama parema aastahinde nimel. Aastahinne motiveerib rohkem kui kahe või kolme aasta pärast saadav koondhinne, sest lühiajalisemad eesmärgid sunnitavad end enam kokku võtma.
Praegu on 12. klassi viimane kursus küsitava väärtusega. Õpilastel ei ole piisavalt hindeid, sest mais enam ei õpita. 12. klassi kursused võib tõesti jagada aasta peale laiali, nagu on soovitatud, ning lasta õppida 8–9 tundi päevas, kuid kogemus näitab, et õpilased on juba seitsmendaks tunniks väsinud.
Eksamite tegemine mais häirib tavapärast koolielu, sest on vaja leida vabad ruumid ja õpetajad. Enamikul õpetajaist on aga sel ajal tunnid. Niisiis ei saa vähemalt 12. klassis rääkida 35-tunnistest kursustest, aga ometi räägitakse. Mõttekas oleks ka 12. klassil lasta õppida mai lõpuni ning alles juunis alustada eksamitega. Aprillis või mais võiks erandina olla ainult lõpukirjand, mille parandamiseks vajatakse rohkem aega.
Ei ole mõttekas õppetööd nii ruttu lõpetada, sest ülikoolid ei pea enam eksamite korraldamisele ja parandamisele nii palju aega kulutama kui varem ning võiksid komplekteerida nimekirjad juuliks-augustiks, mitte juba juuniks.

Puudumine aina suurem mure
Õpilaste aina suurenev (põhjuseta) puudumine saab tihti alguse juba algkoolis, süveneb põhikoolis ning ulatub määramatusesse „vabatahtlikus” gümnaasiumiosas. Mida teha, et õpilased koolis käiksid? Põhjuseta puudumise eest karistamine ei lahenda probleemi ning enamikul juhtudel ei aita ka vestlus õpilase ja lapsevanemaga. Puudumiste põhjendamine lapse­vanema tõendiga on muutumas naeruväärseks. Ei ole harv juhus, kui lapsevanem helistab klassijuhata­jale ning küsib temalt lapse puu­dutud
tunde, et neid siis välja vabandada!
Tõendeid annavad vanemad enamasti kergekäeliselt. Kui õpilane on koolist puudunud kaks nädalat ja seda vabandatakse terviseprobleemidega, on asi üsna tõsine. Siis ei peaks piisama lapsevanema tõendist, oleks vaja ka arsti oma. Paljud õpilased on möönnud, et olid kaks nädalat haiged, aga arsti juures ei käinudki, sest tõendit enam vaja pole. Selline süsteem teeb karuteene noorte haridusele ja ka tervisele. Kõik vane­­mad ei taju, et puudumisi lahkesti välja vabandades ei tee nad oma lapsele head, vaid halba. Koolikohustuse eira­mine algab tihti just lapsevanema hoo­letust suhtumisest.
Olen kogenud, et põhjuseta puudumise eest alaealiste asjade komisjoni kutsumine ei aita, sest seal määratakse õpilasele vaid kooliskäimise kohustus. Kaasnevate rikkumiste korral võidakse määrata ka ühiskondlikult kasulik töö. Töö leidmise ja täitmise eest vastutab loomulikult kool. Aga kuidas anda tööd õpilasele, kes koolis ei käi? Lihtne see igatahes ei ole. Koolil pole piisavalt õpilaste motiveerimise ega karistamise vahendeid.

Individuaal- ja koduõppest
9. mai Õpetajate Lehes kirjutati lähemalt 1. septembrist kehtima hakkavast uuest koduõppe korrast, mis näib olevat hästi läbimõeldud ja loogiline. Hea muudatus on see, et alates uuest kooliaastast saab õpilase määrata koduõppele vaid komisjoni otsusega. Küsitava väärtusega muudatus puudutab aga koduõppe lubamist vaid õpilase kodus või nõustamiskeskuses, mitte enam koolis, nagu senini paljudes koolides (ka meie omas) on olnud.
Artiklist jäi mulje, nagu oleksid koolid seni püüdnud koduõppe raha kasutada omakasupüüdlikult indivi­duaal­õpet vajavate õpilaste õpetamiseks. Koduõppele tervislikel põhjustel on õigus 1.–9. klassi õpilasel, kelle elu­kohale lähimas koolis puuduvad võimalused luua tema puudele või tervisehäirele vastavad tingimused õppetööst osavõtuks. Meie koolis selliseid õpilasi ei leidugi. Need viis, kes sel õppeaastal koduõppele on määratud, saavad ise kooli tulla. Raske liigestehaigusega õpilase on koduõppele määranud eriarst, teised neli psühhiaater.
Üks võimalus on rakendada koduõppel olijatele individuaalõpet, aga sel juhul tuleb arvestada, et kuna individuaalõppe toimumise aeg peab mahtuma õpetaja üldtööaega (ärgem unustagem õpetaja tavatunde, järele­vas­tamisi, konsultatsioone, e-kooli täit­miseks ning tunnikontrollide ja kontrolltööde parandamiseks kuluvat aega ning arenguvestlusi), ei jää individuaalõppel olija jaoks väga palju aega üle. Et individuaalõpe ei ole tasus­tatud, ei tasu loota, et õpetajad on nõus pärast tööaega kaheksa tundi nädalas õpilasi koolis õpetama. Pigem õpetatakse neid vaid paar tundi.
Tark pole ka otsus suunata vaimsete erivajadustega õpilased eemale tuttavast koolikeskkonnast ning ini­mestest, kellega nad on harjunud ning keda usaldavad. Mõnele koduõpilasele on koolitulek ainuke võimalus näha ning kogeda sotsiaalseid suhteid enda ümber nii mitmekesisel kujul ning saada koduseinte vahelt välja.
Minu ettepanek on kaaluda veel kord koduõppe lubamist koolis, teha tulevikku silmas pidav otsus ning igal juhul tasustada individuaalõpet. Kõik õpilased peavad 9. klassi lõpus tegema eksamid. Ka need, kes on õppinud individuaalõppel põhiaineid paar tundi või koduõppel kaheksa tundi nädalas, peavad konkureerima tavaõppel olijatega. Praegune süsteemimuudatus paneb nõrgemad õpilased veel kehvemasse olukorda. See ei saa olla eesmärk.

Marika Leemets,Tallinna Kuristiku Gümnaasiumisotsiaaltöötaja ja õpetaja