Matemaatika riigieksam – täiesti tehtav! 

 

Raivo Juurak

Repliik

Aeg-ajalt, mõneaastase vahega tõuseb keegi kusagil Eestis püsti ja ütleb, et nüüd asume regionaalpoliitika kallale ehk liidame hulga linnu ja valdasid. Ikka on see jutt vaibunud, sest vallad/linnad ei ole tahtnud liituda. Eestis on praegu 227 kohalikku omavalitsust, neis töötab 4700 inimest. Esimene mõte on, et tuhanded inimesed kaotaksid riigitöö. Aga kaotame miljardeid euroraha, sest väikesed vallad on omaosaluseks liiga vaesed.
Mõnikord mõtled, et mis saab meie arvukatest professoritest, kui gümnasiste jääb poole vähemaks. Katsugem Eesti kaardilt leida mõni suurem keskus, kus kõrgharidust ei anta. Maa­konnalinnadest ainult Jõgeva, Põlva ja Valga. Neid linnu, kus kõrgharidust saab, on kokku 15 ja seda suuresti tänu Mainori Kõrgkoolile, kelle õppekeskusi on kokku 11 linnas, viimati loodu tegutseb Kärdlas.
Seal tahtsid tervishoiu reformijad isegi haigla kinni panna, aga võta näpust – surijate arv oleks Eestis suurenenud. Haigla on alles ja suurkool tegi endale veel ühe pesa, sest edasi õpivad tänapäeval üha sagedamini inimesed, kel pere loodud, lapsed koolis. Isa/ema ei saa kaugele tudengiks ära minna.
Me ei lähe enam alati kodunt kooli, kool tuleb koju nagu ka avalik-õiguslike kõrgkoolide kolledžid. Tartu Ülikoolil näiteks Narvas, Pärnus ja Türil, tehnikaülikoolil Kohtla-Järvel ja Kuressaares, Tallinna Ülikoolil Rak­veres ja Haapsalus. Läänemaal oli mitu päeva pidu, sest kohapealne kol­ledž sai kümme aastat vanaks.Ülikooli senat tuli Haapsalus kokku ja andis eluõiguse alusdokumendile, kus on kirjas, mida kujutab endast akadeemilise teadmise toel ellu viidav regionaalpoliitika. Kolledž sai koguni veel ühe nime – regionaalne kompetentsikeskus.
Teadmistepõhine ühiskond – see käib terve Eesti kohta, TLÜ tegutseb siis enam Läänemaal ja Lääne-Viru­maal, haarates kaasa avaliku võimu ja kohalikud ettevõtjad, pakkudes tavapärase tasemeõppe kõrval ka täiendus-, ümber- ja e-õpet, võttes see­juures arvesse paikkonna eripära. Haapsalus on spaad ja sanatoorne inter­naatkool, Tallinna Ülikoolis on rekreatsiooni eriala ja Haapsalu kol­ledžis saab nüüd ka tervisejuhiks õppida. Seal on seda tööd küllaga, noored jäävad kodulinna elama.
Nii et regionaalpoliitika nüüdsed ärgitajad, IRL eelkõige, ei pruugigi selgusele jõuda, kas läheks ajas oma tuhat aastat tagasi ja koonduks 60–80 kihelkonda või hakkaks praegusi maakondi pidama paraja valla suuruseks. Neid oleks siis 15 ja veel mõned suuremad linnad oma valitsemise all, mis teeb kokku 20 üksust.
Kui poliitikutel haldusreform jälle pooleli jääb, ei ole suurt häda midagi. Kõrgkoolid on kohale jõudnud, ei lase elul Eestis vinduma minna.

Eelmisel nädalal Puiatu Erikooli külastanud õiguskantsler Indrek Teder andis koolis valitsevale olukorrale karmi hinnangu, nimetades kooli kriminaalset tegevust soodustavaks kasvu­lavaks. Küsimustele vastab haridus- ja teadusministeeriumi kantsler JANAR HOLM.

Kuidas kommenteerite õiguskantsleri väidet, et Puiatu Erikoolis rikutakse õpilaste põhiõigusi?
„Haridusministeerium võtab Indrek Tederi kriitikat väga tõsiselt. Õpilaste põhiõiguste ja õigusaktidel põhineva­te nõuete rikkumist koolides tuleb kindlasti vältida. Ka eelmine õiguskantsler Allar Jõks hoidis nii Puiatu, Kaag­vere kui ka Tapa erikooli kaua tähelepanu all.
Ministeeriumi teenistuslik järele­valve käis nädala alguses Puiatus. Tähelepanekud ja kokkuvõtted saame kolmapäeva õhtuks, kuulda saab neist lähemalt neljapäeval (Õpetajate Lehte trükitakse neljapäeva varahommikul – toim). Siis saame anda ülevaate sellest, kuidas on kool õiguskantsleri ettekirjutusi täitnud.
Paljud probleemid on seotud õppe- ja kasvatustöö läbiviimise kesiste võimalustega. Tähtis on ka õppekeskkonnaga seonduv. Ministeerium lülitas paar aastat tagasi Puiatu Erikooli investeeringute nimekirja, kuid alates 2007. aasta detsembrist on Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kaudu investeeringud külmutatud ning edasise rahastamise kohta lõplikke otsuseid ei ole. Vaatame järelevalve tulemused üle ning teeme otsused lähtuvalt sellest, millised tingimused oleksid erikooli kasvandikele kõige soodsamad.”

Mis põhjusel on investeeringud külmutatud? Kas tegemist on riigi praeguse kokkuhoiupoliitikaga?
„Puiatu kooli investeeringud külmutati juba detsembris. RKAS-i kaudu tehtud investeeringuid tuleb käsitada riigi kohustusena, nii kirjutas Eestile ette Eurostat. Praegune säästueelarve võtab ilmselt täiendavalt hoogu maha. Samas annab see võimaluse kolme erikooli võrk kiiremas korras tõsiselt üle vaadata ja probleemid läbi arutada.”
Kas ei tuleks muuta ka süsteemi tervikuna? Lapsed, kes vajavad meditsiinilist abi, peavad koos õppima kriminaalse taustaga noorukitega, kes neid terroriseerivad.
„Olukorda tuleb tõesti vaadata laie­malt. Üks asi on koolimaja nüüdis­ajastamine, aga olulisem on see, kuidas toimub õppe- ja kasvatustöö. Tugiteenused peavad aitama õpilastel ühiskonda tagasi tulla.
Peamine on asjakohase väljaõppe ja hoiakuga inimesed, kes seal töötavad. Praegu on oluline, et õpetajate töömoraal ei langeks. Puiatu Erikoolis ei tööta kindlasti pelgalt mõned üksikud head õpetajad, neid on seal palju. Õpetajad ei tohi jääda hammasrataste vahele.”
Ka endine õppealajuhataja Malle Arvisto (SL Õhtuleht, 19.05.) on avaldanud arvamust, et poiste hinnangud õpetajatele ei pruugi olla päris õiged…
„Õiguskantsleri külastuse kokkuvõte ei ole meile saabunud ja teame seetõttu vaid pressiteatest, mida õpetajate kohta öeldi. Aga kui tagantjärele mõtlen enda kooliajale, siis ei olnud ka meie hinnangud õpetajatele kõige objektiivsemad.
Õpilaste arvamust peab kindlasti arvestama, aga sageli ei pruugi head sooviv õpetaja õpilaste silmis olla kõige populaarsem. Eriti koolis, kus režiimil on kasvatustöös oluline tähendus.”

Kuidas plaanite leida kvalifitseeritud tööjõudu ning tagada nende püsimise erikooli õpetajana?
„Õpetajate palgad on erikoolis 25% kõrgemad kui tavakoolis. Peame edaspidi lisaks õpetajatele mõtlema kindlasti ka abipersonali (turvatöötajate ja kasvatajate) koolitamisele. Ka nemad vajavad täienduskoolitust.”

Kooli turvatöötaja sõnul on õpetajatel vähe võimalusi õpilasi distsiplineerida. Kuidas tagada õpilaste ja õpetajate turvalisus?
„Üle tuleb vaadata õigusaktid, mis seda valdkonda praegu reguleerivad. Kui need pole asjakohased, peame neid täiendama ning korrigeerima. Õpilas­kond on erikoolis muidugi keeruline. Oluline on, et õpilaste õigused ja huvid oleksid kaitstud. Teisalt peavad olema kaitstud ka õpetajad, et nad saaksid normaalsetes oludes tööd teha.”
Probleem on teada juba ammu. 2006. aastal purustati rahutuste käigus aknaklaase, Internetti lekkisid piinamisvideod jne. Milliseid konkreetseid samme plaanib haridusministeerium astuda olukorra parandamiseks?
„Sellele oskan täpsemalt vastata neljapäeval. Kokkuvõtete pinnalt teeme järgmised otsused. Kordan, võtame kooli olukorda väga tõsiselt.”

Kuidas vähendada noorte alkoholitarbimist?

AIVAR HALLER, Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse nimel:
„ELVL on korduvalt avaldanud soovi, et kiiremas korras piirataks alkoholireklaami ja alkoholi kättesaadavust. Alkoholi ja selle tarbimist ohjeldamatult ja terve mõistuse vastaselt idealiseerivad reklaamid ei ole ohtlikud ja kahjulikud ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele. See, mida kasulikuks peetakse, näitab ühiskonna vaimset taset.
Kõige rohkem mõjutab lapsi meie endi käitumine isa ja emana. Kuna lapse uskumused kujunevad juba varases eas ümbritsevat maailma jälgides ning matkides, siis oleme lapsele esmane eeskuju. Perekondlikel kokkusaamistel, eriti laste sünnipäevadel, ei tohi olla kohta vägijookidel ning lapsed ei pea tingimata jooma atraktiivse välimusega pudelitest „lastešampust”.
Kui riigi tasandil soovitakse eestimaalaste alkoholilembust pisutki leevendada, võiks riik toetada ainult neid vabaajaüritusi, kus ei pakuta alkoholi. Koolides peab tegema süsteemset ning järjepidevat selgitustööd ja noortele tuleb luua täiendavaid ajaveetmisvõimalusi. Seda eriti tänapäeva valglinnastumise oludes, mis paljud palliplatsid, metsad ja heinamaad kruntideks on muutnud.
Kõik saab alguse haridussüsteemist, mis on ühiskonna selgroog. Need pinged, mis genereeritakse noore ellu konkurentsipõhise haridussüsteemiga, jõuavad mingis vanuses (järjest varem) plahvatusohtlikku seisundisse ning kompenseeriv käitumine (joomine, uimastid, vägivallatsemine jne) on siis kõige käepärasem pingeleevendaja. Alkoholism on ikkagi tagajärg!
Alustada tuleb väärtussüsteemi üle vaatamisest ning uutele väärtustele vastava haridussüsteemi põhjal uue põlvkonna õpetajate koolitamisest. Nemad aitaksid luua kasvukeskkonna uute väärtushinnangutega (tulevastele) lapsevanematele. Oleme juba aastaid pidanud tähtsaks lapsevanemate ning noorte suhtlemiskoolitamist, sest paremad ehk selgemad suhted pereringis aitavad kasvada tervetel ja elurõõmsatel noortel.”

KATRI VIITPOOM, Aravete Keskkooli koolipsühholoog:
„Kool üksi ei suuda alkoholitarbimise probleemiga tegelda, kuid mittetegelemine võrdub sisuliselt toetamisega. Kooli efektiivne ennetustöö peaks haarama kõiki õpilastega seotud võtmeisikuid –
lapsevanemaid, klassijuhatajaid, aineõpetajaid, juhtkonna liikmeid ja tugisüsteemide töötajaid. Esmase ennetuse raames võiks rõhuda üldiste sotsiaalsete oskuste arendamisele, näiteks probleemilahenduse tehnikate, enesekehtestamise, stressiga toimetuleku võtete õpetamisele.
Järjepidevus annab kindlasti tulemusi, kuid ainult inimeseõpetuse tunnis sotsiaalseid oskuseid õpetada on vähe. Lisaks pidevale teemakohasele teavitustööle ja üldisele väärtuskasvatusele on tähtis probleemi võimalikult vara märgata. Raskuste korral võib sekkuda ka psühholoog, sotsiaalpedagoog või lastekaitsetöötaja. Probleemiks on uimastiennetusega tegelevate spetsialistide ja koolitajate vähesus, seega tuleb koolis oma jõududega hakkama saada.”

MARIA TIRO, Jüri Gümnaasiumi direktor:
„Tunduvalt vähem võiks olla alkoholireklaami, ka lahjade jookide propa­geerimist, mille tarbimine on eriti levinud tütarlaste hulgas. Kaupluste ja baaride töötajad peaksid igalt noorelt alkoholi ostjalt dokumenti küsima. Noorteüritustel tuleb kontrolli tõhustada. Ajakirjanduses võiks olla rohkem selleteemalisi taunivaid artikleid ja näiteid kehtestatud karistustest. Karistused peaksid olema praegustest rangemad.
Tarbimise vähendamisele aitaksid kaasa ka ennetavad kampaaniad, kus räägitakse noortepäraselt ja mõjusalt alkoholitarbimise reaalsetest kahjudest. Kui lapsel on huvialad ning tema eneseväärikus ja sisemine kindlustunne on eakohased, suudab noor teha sobiva valiku ka alkoholiteemadel.”

Mis aastal võidab Eesti Rahva Muuseum?

Selle nädala alguses jooksis uudistest läbi teade, et kunstimuuseum Kumu võitis nädalavahetusel Euroopa muuseumide aastaauhinna, edestades 37 Dublinisse konkursi lõppvooru end tutvustama kutsutud konkurenti.
Mai on peale kõige muu ka muuseumikuu. Seda kindlasti koolidegi jaoks. Muuseumitöötajad unistavad küll ajast, mil muuseumipedagoogika on ametlikult õppekavasse integreeritud ja õpilaste muuseumikülastused jagunevad aasta peale enam-vähem ühtlaselt, aga praegu peavad nad veel leppima tõsiasjaga, et just kooliaasta lõpp toob noorte külastajate tulva.
Kohtunikekogu tõstis Kumu pu­-hul esile selle rolli Eesti rahvusliku identiteedi kujundamisel, aga ka hoone moodsat arhitektuuri ja väga laiahaardelist külastajatele suunatud sisulist tööd, mida on tehtud nii uut maja oodates kui ka nüüd, võrratult paranenud tingimustes. Alles eile näiteks oodati õpetajaid järjekordsele infopäevale, et tutvustada neile suveprojekti salapärase pealkirjaga „Maasikasööjate pildiriba”.
Euroopa aasta muuseumi konkursil võistlevad viimase kahe aasta jooksul avatud uued või põhjaliku uuenduskuuri läbi teinud muuseumid. Eesti muuseumidest on varem lõppvooru jõudnud Tallinna linnamuuseum, Tartu mänguasjamuuseum ja Eesti maanteemuuseum. Millal tuleb Eesti Rahva Muuseumi kord? Me kõik mäletame veel Kumu ehituse epopöad. Vähemalt praegu on lootust, et ERM-i viies (kui aastakümnete jooksul pole lugemisega segi mindud) projektikonkurss jääb viimaseks ja uue hoone ehitus Raadil saab 2009. aasta sügisel alata.
Muuseumitöötajate, arhitektide ja nüüd ka juba projekteerijate ühistöö, vaidluste ja kompromissiotsingute tulemusena on esmane ideekavand tublisti muutunud. Muuseum on piltlikult öeldes maa alt välja kasvanud, säilitades siiski rahvusvahelist žüriid köitnud lennuraja pikenduse kontseptsiooni. Selle aasta tegevusteks on riiki tabanud majandusraskustest hoolimata raha olemas, edaspidi peaks lisa tulema ka Euroopa struktuurifondidest.
Need, kes ERM-i puhul igavatest tolmunud käpikutest räägivad ja suure suuga seletavad, et vajaksime midagi atraktiivsemat, pole tõenäoli­selt viimasel ajal (või üldse mitte kunagi?) üle muuseumiläve astunud ega näinud õpilasi rehetare lastena tegutsemas või rahvakunsti kaudu värvimaailma avastamas. Kõik, kes seda teinud on, võivad kinnitada, et muuseumi töötajate taha küll pidama ei jää, et näiteks aastal 2013 või­daks Euroopa muuseumide aastaauhinna Eesti Rahva Muuseum. Kui vaid maja valmis saaks!
Seni peavad külastajad leppima tõsiasjaga, et meie rahvusmuuseum eksponeerib iga päev 1,5% oma kogudest. Meie rõõmuks teeb ta seda praegugi meisterlikult ja armastusega. Juba homme näiteks võivad kõik huvilised minna ERM-i näitusemajja rahvarõivapäevale. Ehk varsti tõesti saab sellest välja kasvada rahvakultuuri nõuandekeskus ning vanavara kõrval jõuab püsiekspositsiooni ka põhjalikum kajastus eestlaste elust 20. ja 21. sajandil. Ikka uues, 350 meet­rit pikas majas.

Anu Mõttus

Ministeeriumis

 19. mail osales minister Tõnis Lukas valitsuskabineti erakorralisel nõupidamisel. 20.–22. maini toimus Pärnus Strand hotellis konverents, kus käsitleti haridusprojekte „REDEL” ja „e-Võti”. Projekti „e-Võti” sisu on e-õppe arendamine kutseõppeasutustes ja rakenduskõrgkoolides. Kõrgharidusprojekti „Regionaalselt kättesaadav kvaliteetne kõrgharidus läbi e-õppe arenduse” siht on muuta kõrgharidus kõigis regioonides kättesaadavamaks ning pakkuda täiendus- ja ümberõpet. 21. mail allkirjastasid haridusminister Tõnis Lukas ning kaitseminister Jaak Aaviksoo Tallinna Reaalkoolis riigikaitseõpetuse tegevusprogrammi.
22. mail osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil. 22. mail algas Tallinna Ülikoolis konverents „20 aastat kutsepedagoogilist koolitust Eestis”, mis võtab kahe päeva jooksul kokku kolme Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud kutsepedagoogika projekti tegevuse. 23. mail osaleb minister Lukas Tartus Kõrghariduse Nõukoja töös.

Sõnumid

Ennast täiendab 22% Eesti elanikest
Euroopa Sotsiaalfondi projekti „Kutse­õppeasutuste õppekavade arendus” lõpukonverentsil Tartus ütles haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, et Eesti majanduse edukus sõltub otseselt tööjõuturul olijate kvalifikatsioonist. Kahjuks on meil tööjõuturul lubamatult palju lõpetamata kvalifikatsiooniga või üldse eri- või kutsealase kvalifikatsioonita töötajaid – ligi 50% kõigist töötajatest. Seega mängib vajaliku tööalase täiendus- ja ümberõppe kättesaadavus otsustavat rolli ka ühiskonna konkurentsivõime kasvatamisel. Sellest ka meie õppeasutuste suurim ülesanne ja missioon lähiaastateks.
Minister Lukas rõhutas kutseharidussüsteemi maakondliku arendamise printsiipi ja kinnitas, et lähiaastateks jaotatava 3,6 miljardi krooni suuruse investeeringusüstiga luuakse nüüdisaegsed tingimused kutseõppeks kõikjal. „Oleks ainult piisavalt õpilasi,” möönis Lukas ja toonitas vajadust tõsta riikliku programmi abil kutsehariduse prestiiži ning vähendada rahastamismudeli abil kohati ebatervet konkurentsi üldhariduskoolidega. Lähiajal arendatakse ESF-i raha toel välja ka korralik maakondlik karjääri- ja haridusnõustamise süsteem.
Turu-uuringute aktsiaseltsi uuring näitab, et 2007. aastal osales Eestis elu­kestvas õppes 22% 25–64-aastastest elanikest. See statistika on hakanud paranema ka Eurostadti andmetel.
„Meie poliitika on siin õnnestumas ja seda ka tänu kutsekoolidele, mis on suutnud pakkuda koolitust neile tuhandetele õppuritele, kes on tulnud uusi oskusi omandama ministeeriumi algatatud riikliku tasuta õppe programmi raames ja kes riikliku toeta elukestva õppega liitunud poleks,” ütles Lukas.
Tarmu Kurm, HTM-i kommunikatsioonibüroo juhataja

Õpilaste visioonikonkursi lõpuni on jäänud kuu
HTM kutsub kõiki õpilasi osalema Eesti Vabariigi juubeliaastale pühendatud visioonikonkursil „Eesti 100”. Konkursi tähtaeg saabub 13. juunil.
Oodatud on õpilaste kirjutised sellest, millisena nad kujutavad Eestit ette kümne aasta pärast. Väljendusviis on vaba: esitada võib luuletuse, essee või muus vormis töö, mille soovituslik pikkus on kuni kaks lehekülge. Lisada võib illustreerivat materjali: joonistusi, fotosid, arvutigraafikat jne. Konkursitööd koos autori (võimalusel ka juhendaja) andmetega tuleb saata e-aadressil konkurss@hm.ee või postiaadressil Munga 18, 50088 Tartu märgusõnaga „visioonikonkurss”.
Kolme vanusegruppi (6–10, 11–15 ja 16–19 aastat) jagatud õpilaste töid hindab žürii eesotsas haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasega. Hinnatakse teemakohast lähenemist, tulevikuvisiooni veenvust, originaalsust ja uuendusmeelsust ning stiili ja vormistust.
Konkurss lõpeb piduliku vastuvõtu ning tublimate autasustamisega. Parimatest töödest valmib kogumik.
Visioonikonkurss kuulub õpilasvõistluste sarja „Vaatan ja imestan, märkan ja õpin!”. Tänavune konkurss on arvult juba seitsmes.
Signe Opermann, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Eesti koolinoored võitsid loodusteaduste olümpiaadi
Nädal tagasi Küprose pealinnas Nicosias peetud Euroopa Liidu võistkondliku loodusteaduste olümpiaadi võitis Eesti võistkond Hollandi ja Saksamaa ees, kokku osales 33 võistkonda 18 riigist.
Võidukasse võistkonda kuulusid Katrin Kand (HTG), Taavi Pungas (Tallinna RK) ja Stanislav Zavjalov (Narva HG). See on esimene kord, kus Eesti õpilastel õnnestus üleeuroopaliselt olümpiaadilt tuua koju absoluutne võit.
Eesti teine võistkond saavutas viieteistkümnenda koha ja hõbemedali ning sinna kuulusid Roland Matt (HTG), Harri Parker (Nõo RG) ning Uku-Laur Tali (Tartu Kommertsg).
Võistkonnad valmistasid olümpiaadiks ette Karin Hellat, Timo Kikas ja Illar Leuhin Tartu Ülikooli keemia instituudist ning Tartu Ülikooli teaduskool.
Asso Ladva, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

GLOBE-i programmi konkursi tulemused
 Kümnendale GLOBE-i programmi õpilaste keskkonnauurimistööde konkursile, mille kuulutas veebruari alul välja REKK koos HTM-i ning GLOBE-i programmiga Eestis, laekus 31 tööd 44 õpilaselt. Konkursist võttis osa 16 kooli.
Parimad: 5.–7. kl – Gerda Nelis, Saa­remaa ÜG 6.b (juhendaja õpetaja Inge Vahter); 8.–9. kl – Kertu Kuusk, Saaremaa ÜG 8.b (õp Inge Vahter ja Taimetoodan­gu Inspektsiooni Saaremaa büroo spetsialist Maie Hõbenael);  10.–12. kl – Jõgeva ÜG 11. klassi õpilane Liina Laumets (õp Neeme Katt), Tallinna RK 11.a klassi õpilane Julia Rattur (õp Piret Karu).
Täieliku ülevaate töödest leiab aadressilt http://www.ekk.edu.ee/96413.
Kõikide tööde autorid kutsutakse 19. ja 20. septembril Tallinna Reaalkooli üleriigilisele õpilaste keskkonnakonverentsile. Konverents lõpeb parimate õpilaste autasustamisega.
Madli Leikop, REKK-i infojuht

Nikolai Remmel – õpetaja, sõber ja meister

14. mail möödus keele- ja koolimehe Nikolai Remmeli sünnist sada aastat. Nikolai Remmel oli paljude õpikute töövihikute autor, Nõmme Gümnaasiumi (toonase 10. keskkooli) direktor, Tallinna 1. ja 6. töölisnoorte keskkooli ja 17. keskkooli õpetaja, Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja VÕT-i lektor, kirjastuse Valgus toimetaja.

Nikolai Remmeli pedagoogilist kreedot iseloomustavad 1938. a Nõm­me Gümnaasiumi almanahhis Sulesä­de­med avaldatud read: „Millises teadusvallas on tõde igal juhul hea ja vale halb? Neis teadustes, mis soodustavad inimese enda tundmist – kõigepealt psühholoogia, bioloogia, füsioloogia, anatoomia, ka keemia, siis pedagoogika, sotsioloogia. Need teadused peaksid olema tulevikuteadusteks.
Uue planeedi avastamine ei teeks ühtki inimest karvavõrd õnnelikumaks. Mõne seaduse leiutamine meis endis ja selle ärakasutamine võib olla meile suureks õnneks – aga neid seadusi tunneme hoopis vähe või ei tunne üldse. Kõike kauget, meist eemalolevat, tunneme tarbetult hästi. End aga nii lõpmatult vähe. Samas uurime üha edasi seda kauget, nagu peituks ses kauges meie õnn ja õnnetus, elu ja surma küsimus.”

Oma ajast ees
Terav pilk inimeste ja ümbritseva suhtes pani Remmeli juba 1935. a südant valutama oma kodukoha, Pet­serimaa pärast. „Setud on võtnud omaks kreeka-katoliku kiriku – venelased pole neid vastu võtnud, teiste eestlastega pole nad saanud saatuse kiusu tõttu käia ühist teed. Setud on lootnud ainult iseendale. Jäänud selleks, kes olid, kuid jäänud võõraks muu­dele eestlastele. /- - -/ Hädaoht püsib seni, kuni Petserimaa püsib majanduslikult vireleva ja ühiskondlikult omaette suletud ringina. Vajalik on kiire ja kavakindel tegutsemine,” kirjutab Nikolai Remmel artiklis „Olukorrast Petserimaal”. Teame, et möödunud aastatega ei ole midagi muutunud.
Õnneks on hariduses läinud paremini. Remmeli keele- ja kirjandusmetoodilised materjalid on olnud paljude õpetajate töövahendeiks, tema metoodiline soovitus loobuda rangetest reeglitest, õpetades tunnetama lausetes sisulist piiri ja kasutama põhinäitajana öeldist, pole tänastelegi keeleõpetajatele võõras – tõeliste meistrite mõtted ja teod liiguvad ajast eespool.
1940. aastast algas koolides kaadri ümberpaigutamine ja õpilasigi vahetati, näiteks GAG-ist toodi poisse n-ö meeluse segamiseks Nõmme Gümnaasiumi. Haridusosakonna juhataja soovitas endise direktori vallandada, Nikolai Remmel seda ei teinud. Abikaasa Ilse Remmel on nimetanud seda aega „mustadeks aastateks”, sest probleeme oli väga palju: „Kord lõppes küttelaost küte: koos vend Jaaniga, kes tol ajal oli koolis majandusjuhatajaks, läks Nikolai öösel Hiiu kooli juurest kelkudega kütet vedama. Järgmisel hommikul oli direktori kabinetis hulk poisse, kes ütlesid, et see, mis möödunud ööl toimus, ei tohi enam korduda. Kui on abi vaja, tulevad poisid välja.”

Absoluutne autoriteet
Nikolai Remmel, kelle üks kasvatuspõhimõtteid oli, et hea sõna ja isikliku eeskujuga on võimalik parim saavutada, oli õpilastele absoluutne autoriteet. Rasketelgi aegadel jäi ta alati ausaks ja kindlameelseks ning oskas seda sisendada ka teistesse. Ta usaldas õpilasi ja õpilased usaldasid teda.
Kui tehti ettepanek tuua vene lapsed Nõmme Gümnaasiumi õppima – viimased oleksid käinud hommikuti ja oma vanemate klasside õpilased õhtuti koolis –, keeldus Nikolai Remmel põhjendusega, et tema oma tüdrukutel sõjajärgsel ajal õhtul hilja üksi koju minna ei lase. See sai talle saatuslikuks, 1. septembril 1947 saabus Nõmme haridusosakonnast teade, et ta on vabastatud töölt omal soovil. 1950. aastatel selgus, et ta oli vabastatud tööga toimetulematuse tõttu. Abikaasa Ilse Remmel meenutas hiljem, et direktoriametist <http://direktor.iamet.ist> ilmajäämine ei olnud Nikolai Remmelile suur kaotus, sest ta polnud iialgi tahtnud administratiivset töökohta.

Õpilased ja kolleegid meenutavad
Leo Villand, õpilane ja kolleeg: „Esimene kohtumine oli tollases õpetajate instituudis, kus Remmel luges murdeid. Pidasin teda algul „kuivikuks”, hiljem selgus, et Nikolai Remmel on oma põhiolemuselt romantik.”
Kalju Leht, õpilane ja kolleeg: „Kui ma töötasin haridusministeeriumi õpikute osakonnas, võiksin öelda, et teist nii täpset, korrektset autorit kui Remmel, annab otsida. Kogu tema töö õpikute osas toetus varem läbiviidud katsetele, tal oli kõik enne praktikas läbi proovitud. Keelemetoodiliste tööde eesmärgiks oli keeleõpetust lihtsustada. Mitte reegel reegli pärast, vaid, kuidas laps sellest aru saab ning rakendada mõistab.”
Viivi Maanso, kolleeg: „Algul ma ei jaganud seda vaimustust, mis Rem­melist kuulnud olin. Tema esinemismaneer, hääletämber ei olnud kaasakutsuv, pigem hakkas mõjuma jutu sisu, see, millest ta rääkis. Remmelit iseloomustas äärmine visadus ja kindlameelsus, taoti isegi põikpäisus. Tema „ei” sõna oli väga raske väärata. Oma töös oli ta lausa fanaatik. Inimesena oli ta väga osavõtlik. Tööalased erimeelsused ei kandunud igapäevasuhetesse. Kandidaadi väitekiri lükati Remmelil tagasi Tartu keelemeeste poolt. Siin näis põhjuseks olevat isikutevaheline vastuolu eesotsas G. Laugastega, kes oli väga tõrjuva hoiakuga. Töös, kui Remmel uskus, et tal on õigus, mida ta ka oma uurimistööde, katsete faktidele toetudes tõestas, siis ta selle juurde jäi.”
Eino Tamberg, õpilane: „Remmel ei olnud koolis üksnes eesti keele õpetaja, vaid väga hea direktor, ta oskas suunata kooli kultuurielu. Ta ei kontrollinud, pigem oli tema sekkumine heatahtlik huvi asja vastu. Toetas kõiki õpilasalgatusi, nt näiteringi ja kirjandusringi tegevust. Mäletan, et Remmel õpetas mind ühe näidendi tarvis isegi piipu tõmbama. Ta oli omamoodi range ja kuiv inimene, tegelikult inimesena äärmiselt inimlik. Ka rahulolematust suutis ta sümpaatselt väljendada kedagi solvamata.”
Juhan Kahk, õpilane: „Arvatavasti nägin Nikolai Remmelit esimest korda progümnaasiumi esimese klassi õpilasena jõuluõhtu peol, mil ta tegutses korraldajana (see oli 1939). Ilmselt samast aastast on jäänud meelde üks tund, kus ta jutustas meile ühest poisist, kes oli vagunis pealt kuulnud, kuidas võõrad inimesed olid halvasti rääkinud tema riigist. Väikene poiss olevat siis öelnud, et ta palub neil tema isamaad mitte teotada. N. R. tõi teda meile eeskujuks. Kõigi järgnevate aastate jooksul ei mäleta ma, et N. R. oleks sõnagi rääkinud riigivõimust kas heas või halvas mõttes. Kuid me kõik, kuni viimase õpilaseni välja, mõistsime, et selles vaikimises sisaldus okupatsioonivõimude eitamine.”
Kui ma õppisin Tallinna 3. Keskkooli 5. klassis, tuli Remmel meile õpetajaks. Ta oli siis juba pensioniealine ning tema vanus pisut kohutas meid. Mäletan, kuidas pidime kõik ükshaaval klassi ees peast käändeid vastama.
Tubli tunnitöö tasus end ära, sest Remmel oli nõus hea töö tasuks alati mõnd juturaamatut lugema. Me hakkasime teda armastama, sest saime peagi aru, et tegemist on lastesõbraliku ja huvitava õpetajaga. Keelereeglid märkisime üles pealkirja all „Jäta meelde!”, mida kasutan emakeeleõpetajana ka ise.
Mis võikski olla aja ja paljude väärtuste kaduvuses kõnekam kui see, et üks väärt inimene – õpetaja – eluteel su mõtteis püsib.

Mõte

Mida enam tekib ametimehi ja teenusepakkujaid iga pisemagi asja tarvis, seda abitumaks muutub tavakodanik olukordades, kus veel mõni aasta tagasi ise hakkama sai. Nõnda on ka looduse vahendamine ja igasugune inimeste loodusesse kutsumine kahe otsaga asi.

On ju ilmne, et igaühele meist oleks õpetlik maailma avastamine koos vastava asjatundjaga. Samas – kui enne iga sammu astumist küsime abi asjatundjailt, ei ole me nende puudumisel justkui üldse võimelised ise vaatlema, järeldama, otsustama. Mustvalget proportsiooni – nii mitu tundi koos vahendajaga, nii mitu tundi omal riisikol – mõistagi pole. Teisalt aitab täielik tingimusteta lõõgastumine lahendada pingeid, mida toob kaasa igapäevaelu suur koormus.
Milleks see jutt? Võib-olla eksin, aga näib, et n-ö vaba aja, nädalalõpu või õhtupooliku kohatise üleorganiseerituse tõttu on vähenemas inimeste võimalus rõõmu tunda just iseenda otsustest, olgu või väikestest võitudest ja vigadest, seda ka looduses liikudes.

Ise avastada on põnevam
Oleme ju saanud kõrvalt jälgida laudteel või mujal õpperajal eelkäija kandu silmitsevat kõndijat, kes, sageli ka naabriga jutuhoos olles (mis seal linnas või telekas ikka eile õhtul juhtus), ei mäletagi tagantjärele, kus ta üldse käis. Kui keegi on usaldanud enda kantseldamise teistele, siis ei pane ta tavaliselt tähele looduse väiksemaid märke, rajapööranguid, valikuvõimalusi. Muidugi –
mõte on pingest vaba ja saab joosta omasoo­du. Midagi aga jääb kogemata.
Ja see, mis jääb kogemata, on ju puhas äratundmisrõõm, hea meel õige teevaliku üle, hakkamasaamise tunne. Isegi meie radasid ja sihte täis metsas. Kas pole põnev mõelda eelseisvale matkale või jalutuskäigule looduses? Kui palju praktilisi küsimusi võib see kaasa tuua: alates jalanõude ja riietuse valikust, kompassi või GPS-i vajadusest, puhta vee kättesaadavusest jne. Üha täpsemad kaardid on heaks abimeheks, ometi ei saa nõudlik matkamees ühegi kaardi pealt välja lugeda kõike, milleks valmistuda tuleb.
Loodusesse minekul on teatav määramatus paratamatu. Ja see on ometi magus tunne! Võib-olla meenub nii seiklusjuttude kangelaste eneseületus võõras paigas, võib-olla meie sisemuses taasärganud muistse küti jahikirg. Looduses liikudes, eriti uues kohas, kummitab meid aeg-ajalt ootus – seal peaks midagi olema, nüüd kohe peaks tulema midagi uut... Koos väikese ohutundega, et mis siis saab, kui ei ole või ei tule. Ei ole öömaja võimalust, ei tule vastu suuremat teed, sild on vastu ootusi katki.

Elust välja lülitatud
Ärevus ja pinge on väikeses koguses hea, see ei luba ennast täielikult välja lülitada. Kui meie eesmärk aga ongi välja lülituda, usaldada kogu see ärevus kellelegi teisele, pole meil järelikult ümbritsevast erilist lugu. Tuleme end välja lülitama oma igapäevaelust, mitte niivõrd iseennast looduses leidma. Väike vahe on olemas.
Nii nagu inimesed suhestuvad loodusesse erinevalt, võib erijooni märgata ka teatud rahvaste puhul. Ei kujuta hästi ette norralasi jaapanlaste kombel suurtes gruppides ja kaamerate särisedes ümbrust ahmimas. Sümpaatiat äratavad inglaste ühemehematkad saareriigi äärmuspunktide vahel – küll ettevalmistatud marsruudid, ligi tuhande kilomeetrini ulatuvad, ent ometi palju valikukohti võimaldavad. Eestlased?

Vahendatud elamuste suunas
Tõmme vahendatud elamuste suunas on arusaadavalt tugev, soovitused ise hakkama saada jäävad vähem kõrvu. Esimene on tänapäev, teine justkui minevik. Paljude individualistlike omaduste poolest sobiksime kokku pigem looduslähedaste norralastega, samas oleme väga altid igasugustele kampaaniatele ja üleskutsetele, seega liikumas tavalise tarbimisühiskonna poole. Väidetav põlise metsarahva tarkus – on seda üldse enam?
Igal juhul on soe tunne, kui metsa­rajal üksikuitajat kohtame või kui õhtusesse rongi siseneb väsinud seljakotiga tegelane. On veel neid, kellel on oma tee.

Kooliaasta

Haridussüsteemi kolm kitsaskohta
Millega Eesti hariduselus oleme 2007/2008. õa olnud rahul ja millised valdkonnad ei tööta korralikult või ei ole otstarbekad? Järgnevalt puudutan kolme enda jaoks tähtsat teemat.

Kursusesüsteem ei sobi
Ma ei ole senini aru saanud, milleks gümnaasiumiastme kursusesüsteem hea on või mis on selle mõte. See ei aita õppijal saada ettekujutust ülikoolist ega valmista teda selleks ette, vaid tekitab lihtsalt segadust ning hakib kunstlikult õppeaineid. Paljud 10. klassi õpilased ei suuda ette kujutada, et häid kursusehindeid on vaja seepärast, et kunagi tulevikus oleksid gümnaasiumi lõputunnistusel head koondhinded. Trimestri süsteem oleks gümnaasiumiosas hoopis mõttekam. See paneks pingutama parema aastahinde nimel. Aastahinne motiveerib rohkem kui kahe või kolme aasta pärast saadav koondhinne, sest lühiajalisemad eesmärgid sunnitavad end enam kokku võtma.
Praegu on 12. klassi viimane kursus küsitava väärtusega. Õpilastel ei ole piisavalt hindeid, sest mais enam ei õpita. 12. klassi kursused võib tõesti jagada aasta peale laiali, nagu on soovitatud, ning lasta õppida 8–9 tundi päevas, kuid kogemus näitab, et õpilased on juba seitsmendaks tunniks väsinud.
Eksamite tegemine mais häirib tavapärast koolielu, sest on vaja leida vabad ruumid ja õpetajad. Enamikul õpetajaist on aga sel ajal tunnid. Niisiis ei saa vähemalt 12. klassis rääkida 35-tunnistest kursustest, aga ometi räägitakse. Mõttekas oleks ka 12. klassil lasta õppida mai lõpuni ning alles juunis alustada eksamitega. Aprillis või mais võiks erandina olla ainult lõpukirjand, mille parandamiseks vajatakse rohkem aega.
Ei ole mõttekas õppetööd nii ruttu lõpetada, sest ülikoolid ei pea enam eksamite korraldamisele ja parandamisele nii palju aega kulutama kui varem ning võiksid komplekteerida nimekirjad juuliks-augustiks, mitte juba juuniks.

Puudumine aina suurem mure
Õpilaste aina suurenev (põhjuseta) puudumine saab tihti alguse juba algkoolis, süveneb põhikoolis ning ulatub määramatusesse „vabatahtlikus” gümnaasiumiosas. Mida teha, et õpilased koolis käiksid? Põhjuseta puudumise eest karistamine ei lahenda probleemi ning enamikul juhtudel ei aita ka vestlus õpilase ja lapsevanemaga. Puudumiste põhjendamine lapse­vanema tõendiga on muutumas naeruväärseks. Ei ole harv juhus, kui lapsevanem helistab klassijuhata­jale ning küsib temalt lapse puu­dutud
tunde, et neid siis välja vabandada!
Tõendeid annavad vanemad enamasti kergekäeliselt. Kui õpilane on koolist puudunud kaks nädalat ja seda vabandatakse terviseprobleemidega, on asi üsna tõsine. Siis ei peaks piisama lapsevanema tõendist, oleks vaja ka arsti oma. Paljud õpilased on möönnud, et olid kaks nädalat haiged, aga arsti juures ei käinudki, sest tõendit enam vaja pole. Selline süsteem teeb karuteene noorte haridusele ja ka tervisele. Kõik vane­­mad ei taju, et puudumisi lahkesti välja vabandades ei tee nad oma lapsele head, vaid halba. Koolikohustuse eira­mine algab tihti just lapsevanema hoo­letust suhtumisest.
Olen kogenud, et põhjuseta puudumise eest alaealiste asjade komisjoni kutsumine ei aita, sest seal määratakse õpilasele vaid kooliskäimise kohustus. Kaasnevate rikkumiste korral võidakse määrata ka ühiskondlikult kasulik töö. Töö leidmise ja täitmise eest vastutab loomulikult kool. Aga kuidas anda tööd õpilasele, kes koolis ei käi? Lihtne see igatahes ei ole. Koolil pole piisavalt õpilaste motiveerimise ega karistamise vahendeid.

Individuaal- ja koduõppest
9. mai Õpetajate Lehes kirjutati lähemalt 1. septembrist kehtima hakkavast uuest koduõppe korrast, mis näib olevat hästi läbimõeldud ja loogiline. Hea muudatus on see, et alates uuest kooliaastast saab õpilase määrata koduõppele vaid komisjoni otsusega. Küsitava väärtusega muudatus puudutab aga koduõppe lubamist vaid õpilase kodus või nõustamiskeskuses, mitte enam koolis, nagu senini paljudes koolides (ka meie omas) on olnud.
Artiklist jäi mulje, nagu oleksid koolid seni püüdnud koduõppe raha kasutada omakasupüüdlikult indivi­duaal­õpet vajavate õpilaste õpetamiseks. Koduõppele tervislikel põhjustel on õigus 1.–9. klassi õpilasel, kelle elu­kohale lähimas koolis puuduvad võimalused luua tema puudele või tervisehäirele vastavad tingimused õppetööst osavõtuks. Meie koolis selliseid õpilasi ei leidugi. Need viis, kes sel õppeaastal koduõppele on määratud, saavad ise kooli tulla. Raske liigestehaigusega õpilase on koduõppele määranud eriarst, teised neli psühhiaater.
Üks võimalus on rakendada koduõppel olijatele individuaalõpet, aga sel juhul tuleb arvestada, et kuna individuaalõppe toimumise aeg peab mahtuma õpetaja üldtööaega (ärgem unustagem õpetaja tavatunde, järele­vas­tamisi, konsultatsioone, e-kooli täit­miseks ning tunnikontrollide ja kontrolltööde parandamiseks kuluvat aega ning arenguvestlusi), ei jää individuaalõppel olija jaoks väga palju aega üle. Et individuaalõpe ei ole tasus­tatud, ei tasu loota, et õpetajad on nõus pärast tööaega kaheksa tundi nädalas õpilasi koolis õpetama. Pigem õpetatakse neid vaid paar tundi.
Tark pole ka otsus suunata vaimsete erivajadustega õpilased eemale tuttavast koolikeskkonnast ning ini­mestest, kellega nad on harjunud ning keda usaldavad. Mõnele koduõpilasele on koolitulek ainuke võimalus näha ning kogeda sotsiaalseid suhteid enda ümber nii mitmekesisel kujul ning saada koduseinte vahelt välja.
Minu ettepanek on kaaluda veel kord koduõppe lubamist koolis, teha tulevikku silmas pidav otsus ning igal juhul tasustada individuaalõpet. Kõik õpilased peavad 9. klassi lõpus tegema eksamid. Ka need, kes on õppinud individuaalõppel põhiaineid paar tundi või koduõppel kaheksa tundi nädalas, peavad konkureerima tavaõppel olijatega. Praegune süsteemimuudatus paneb nõrgemad õpilased veel kehvemasse olukorda. See ei saa olla eesmärk.

Marika Leemets,Tallinna Kuristiku Gümnaasiumisotsiaaltöötaja ja õpetaja

Kui mina olin veel väikene mees

Aasta enne kooli võis väike Harri uhkeldada tolle aja tippklassi auto roolis. Nüüdne Ametiühingute Keskliidu juht Harri Taliga liisib 3. seeria BMW-d.

Reisiseiklus poisipõlvest

Õppisin Järvakandi Keskkoolis aastatel 1964–1975. Et õppimine probleem polnud, osalesin korduvalt rajooni olümpiaadidel eri õppeainetes, vanemana mõned korrad ka ülevabariigilistel.
Kõnealune lugu juhtus siis, kui olin 12–13-aastane. Oli kevad, kui läksin Raplasse järjekordsele olümpiaadile. Koju tagasi pidin sõitma pärastlõunase bussiga ja ema hommikul antud rublast pidi jätkuma nii piletite ostmiseks kui ka lõunaks.
Bussijaamas selgus, et tagasisõidu bussi liin oli muudetud kiirliiniks ning taskusse jäänud 20 kopika eest Järvakanti sõita ei saa. Kuna rahvast oli väga palju, käskis juht mul bussist maha minna.
Lootusetus seisus otsustasin jala astuma hakata. Loomulikult ei plaaninud ma maha käia kõiki 28 kilomeetrit. Arvasin, et kui ei õnnestu saada küüti mõne mööduva juhusliku autoga (aga neid liikus tollal palju vähem kui praegu), siis jõuan vähemalt Raikkülla ja istun seal mõnele järgmisele bussile – siis piisab pileti ostmiseks ka olemasolevast rahast.
Marssisin kevadise teedelagunemise aegsel vägagi porisel maanteel ligi kaheksa kilomeetrit, enne kui pääse­sin mööduva veoauto kabiini, mis õnneks just minu kodualevisse sõitis.

Harri Taliga
 

Tänavuse inglise keele riigieksami järel on olnud palju sõnavõtte sellest, kui raske seda sooritada oli. Ka minul õpilasi ettevalmistanud õpetajana möllasid negatiivsed emotsioonid nii eksami ajal kui ka järel. Kuid õpetaja peab säilitama kaine mõistuse ja esitama ainult tõestatud väiteid. Seega võtsin ette varasemad riigieksamitööd ja võrdlesin neid tänavusega.

Eeldan, et eksamitöö peab olema õpetajatele ja õpilastele mingilgi mää­ral etteaimatav. Samuti peab see pakkuma eri tasemega ülesandeid. Kahjuks on eksam kujunemas ainult heade või suurepäraste keeleoskajate jõukatsumiseks, kolmemehel sinna asja pole. Kõige lihtsam on seda väidet tõestada keelestruktuuride ülesannete kaudu.
Märgatavalt raskemaks muutus ing­lise keele riigieksami keelestruktuuride osa juba kolm aastat tagasi, kui lõpetati nn monooskuste kontrollimine. Kadusid konkreetset grammatilist teadmist kontrollivad eessõnade, artiklite, ajavormide harjutused, mis olid ilmselgelt lihtsad, sest õpilane sai aru, milliseid reegleid nende lahenda­miseks kasutada. Samasse kategoorias­se kuuluvad 2002. aasta järelküsimus­te ning 2004. aasta kaudse kõne ülesanne. Nende asemele on tulnud avatud lünkadega seotud tekstid, kus õpilane peab ära tundma eri struktuure, et nende järgi ise välja mõelda, mida lünka kirjutada. Samuti veidi lihtsamad valikvastustega ülesanded, kus läbisegi ajavormid, passiiv, kaudne kõne ja mis kõik veel. Viimased kaks ülesandetüüpi nõuavad väga täpset arusaamist tekstist ja suurt keskendumist, et hoida ühtset stiili ja vastata õigesti kuni viimse lüngani.

Ainult andekatele
Olen kindel, et monoülesanded on jõukohased igale gümnaasiumilõpetajale ja peaksid tagama eksamil 20 punkti. Üks selline võiks keelestruktuuride osas olla igal aastal. Õpilaste võimed on erinevad, samuti tundide arv. Kas tõesti arvab mõni eksamikeskuse töötaja, et riiklikus õppekavas (RÕK-is) ette nähtud kolme inglise keele tunniga nädalas on võimalik jõuda sellisele tasemele, et lisaks konkreetsete teema­de omandamisele (passiiv, ajavormid, tingimuslaused jne) osataks neid ära tunda ka väga keerulise sõnastusega lünktekstides? Seda suudavad vaid keeles andekad. Eksam ei tohiks aga keskenduda ainult andekatele.
Ajan pidevalt RÕK-is näpuga järge, üritades tõlgendada, mida üks või tei­ne märksõna tähendab ehk kui palju nad sellest teemast teadma peaksid. On palju teemasid, mille puhul on väga raske lapsi n-ö targaks õpetada. Näiteks phrasal verbs ja sõnatuletus. Esimene teema on lihtsalt nii lai, et pead prügikastina täita pole võimalik. Teine allub aga nii vähe reeglitele, et kõik oleneb sellest, kui palju laps loeb ja keelega lisaks koolitundidele kokku puutub. Seda rohkem kurvastab, kui aastaid stabiilselt eksamitöös olnud sõnatuletusülesanne äkki kadunud on. On ju õpilasi kolm aastat treenitud teadmisega, et see teema on alati eksamil. Treenimisest hoolimata valmistab see ülesanne keskpärastele õpilastele palju piina.
Tänavuse eksami keelestruktuuride osas olid ootuspärased vaid nn vigade parandamise ülesanne ja valikvastustega lünktekst. Kuigi esimese puhul kerkib küsimus, miks eel­datakse lõpetajalt pedagoogioskust, kus lisaks teadmise­le peab olema ka kindlus ja oskus vi­gu näha. Sõnatuletus oli viimase ülesandena justkui olemas, kuid selle raskusastet on negatiivselt kommenteeritud nii raadios, ajalehtedes kui ka õpilasfoorumites.

Mission completed, REKK!
Heidan eksamitöö koostajatele ette ka töö teise vihiku kaheosaliseks muutmist – lisaks kuulamisülesannetele oli ju tegemist ainult lugemisülesannetega. Kõik olid seotud tekstid, mille täitmine nõudis algusest lõpuni suurt keskendumist. Kui varasemate eksami­tööde põhjal on õpetajad soovitanud õpilastel teha vähem väsitav keelestruktuuride osa enne lugemisosa, siis tänavu see soovitus ei kehtinud. Tegemist oli ühe pika ja väga raske lugemistestiga, millest võitjana väljuvad ainult eksamikeskuse töötajad.
Miks ma seda väidan? Eks ikka see­pärast, et eksamikeskuse statistikaaruannetes on pidevalt rõhutatud, et riigi keskmine on liiga kõrge ja ilmselt on eksamitöös mingi puudus. See puudus sai tänavu likvideeritud, sest töö oli tõesti raskemaks muudetud. Mission completed, eksamikeskus!
On tore, et eksamitulemused, hoolimata töö pidevast keerulisemaks muutmisest, ikka enam-vähem samal tasemel püsinud on. See näitab, kui palju selle nimel tööd tehakse. Õpetajad on koolijuhtidelt nurunud juurde lisatunde, õpilased reisivad rohkem, vaatavad ingliskeelseid programme, võtavad eratunde. See kõik pole saladus ka eksamikeskusele, kes millegipärast võtab seda kui raskendavat asjaolu.

Õpilaste altvedamine pole aus
Esimene ülesanne võis nii mõnelgi eksaminandil hinge kinni ehmatada, sest selles oli raske sõnavara, eriti pealkirjade osas, mis erinevatele kuulamisfragmentidele anda tuli. Kuuldust võis küll aru saada, raskeks muutis ülesande täitmise hoopis kirjapandu.
Kuulamisülesannete järjestamisel oli eksitud klassikalise reegli vastu, mille kohaselt tuleb ülesanded reastada põhimõttel lihtsamast raskema suunas. Sel aastal alustati kõige krõbedamast ja lõpetati lihtsa ülesandega.
Teine ülesanne hämmastas ootamatu vormiga. Tuli valida vastused. Näiteks oli toodud teadaanne, millele järgnes küsimus koos pakutud vastustega, millest oli õige vaid üks. Ülesanne jätkus järgmise teada­an­dega. Mõne aja pärast selgus, et nimetatud teadaande kohta on lausa 3–4 küsimust. Kuigi kasutasin ka ise ülesande­ga tutvumise aega, õnnes­tus mul komistada kohe teise vastuse juures ja kaotada hulk aega ning õigeid vastuseidki. Loomulikult tuleb märgata, kuidas ülesanne üles ehitatud on, kuid õpilase altvedamine pole viisakas ega aus.
Kolmas kuulamisülesanne oli õnneks ootuspärane.

Lugemisosa on kõige raskem
Lugemisosa oli, on ja jääb eksami kõige raskemaks, seda eelkõige sõnavara poolest. Viimasel eksamil oli üks lugemisülesanne ilukirjandustekst, mille sõnavara oli teistest niigi keerulistest veelgi raskem. Väikese gümnaasiumi tavaklassi õpetajana on mul raske garanteerida, et riiklikult kinnitatud õpikute järgi õppinud oskavad lahendada lugemisülesandeid. Tekib kiusatus trükkida arvutisse kogu gümnaasiumiastme õpikute sõnavara ja järjestada see tähestikuliselt, et analüüsida, kui suur on ülesannete ja õpikute sõnavara kattumise võimalus. Saan aru, et mõte on jabur, kuid pidev võidujooks raskete lugemistekstidega on võtnud mu lihtsalt võhmale.
Meenub Jaan Tõnissoni Instituudi koolitus käesolevast aastast, mis tõi kokku õpetajaid üle Eesti. Üks näidisülesanne oli eksami komistuskiviks saanud true / false / no information lugemistest, mis õpetajatele lahendada anti. Tegemist oli väga lihtsa sõnavaraga ning kõik said tekstist aru. Kui läks väidete aruteluks, siis, usute või mitte, aga mõnele pakuti kõiki vastusevariante. Tegemist polnud õpetajate rumaluse, vaid teksti tõlgendamise ja tähelepanu suunamise oskusega. Õpilastele satuvad eksamile aga tükk maad keerulisema sõnavaraga sama tüüpi ülesanded, mis lisaks analüüsivõimele eeldavad ka rikkalikku sõnavara.
Või tõesti teha ettepanek laiendada inglise keele õpet gümnaasiumiastmes kohustuslike tekstianalüüsi ja inglise kirjanduse tundidega? On ju koole, kus sellised tunnid toimuvad.

Võidujooks riigieksamiga jätkub
Suuline eksam sundis niigi tegema individuaalseid lisatunde, et valmistada õpilasi ette uueks formaadiks. Tunde, mille jaoks varastati aega oma pere ja vaba aja arvelt. Tee tööd, siis tuleb armastus... Armastuse kohta ma ei tea, aga vihkamine kogu süsteemi vastu võib küll tulla.
Jääme tulemusi ootama. Kas riigieksami keskmine saadakse piisavalt alla? Ja kuidas võrrelda eri aastatel eksami sooritanute punktisummasid? Ei saa eeldada, et lõpetajad kõik kohe edasi õppima asuvad, kõrvuti konkureerivad eri aastatel lõpetanud. Kui aus on näiteks 2008. ja 2003. aastal lõpetanute kõrvuti kandideerimine?
Soovin jõudu ja jaksu kolleegidele, kes kõigest hoolimata ikka veel koolis töötada tahavad. Eksamikeskusele aga mõtlemiseks: kas inglise keele õpetajate defitsiit sellises stressirohkes situatsioonis üldse laheneda saabki?

Koolielus on kõige tähtsam stabiilsus. Õpilased pole katsejänesed, kelle peal eksperimente teha.

Igasugused muutused võtavad harjumiseks aega ja seega on õpilastel raske lühikese perioodi järel uue süsteemiga kohaneda.
Kes lõikab kasu, kui kirjand vahetatakse välja eesti keele eksami vastu? Õpilased need ilmselgelt pole, sest eksamimaht oleks praegusest kolm korda suurem ning ülesehitus kordades keerulisem. Vaevalt et ka õpetajad, sest arutluse kirjutamise oskuse kõrval tuleks nüüd hakata treenima spetsiaalseid grammatika-, tekstist arusaamise ning selle edastamise ülesandeid.

Võimalus kirjutada meelisteemal
Praegu on õpilasel võimalus korralikult valmistuda kirjandiks sõltuvalt endale meelepärastest valdkondadest. Saab keskenduda just neile valdkondadele, mis kõige enam huvitavad. Võimalus kirjutada kirjand just sel teemal, milles kirjutaja end kõige kodusemalt tunneb, on väga inimlik. Üldhariduskooli lõpetava õpilase silma­ring peab muidugi olema lai, aga nii nagu igal ministril on oma kindel valdkond, milles ta on eriti pädev, nii on ka abiturientidel oma meelisteemad, mille üle meelsasti arutletakse, sest teadmised selles on piisavad.
Uut tüüpi riigieksami puhul pole teada, millise valdkonna kahe tuhande sõnalise materjali üle tuleb arutle­ma hakata, seega peab olema valmis ükskõik missuguse probleemi kohta arvamust avaldama. Olgu selleks siis liikluskultuur Eestis, loodushoid või hoopis maailma ajaloo tähtsündmused. Milleks tuupida pähe näiteks tohutul hulgal fakte spordist või loodushoiust, kui taolised probleemid inimest üldse ei huvita ning sulg sel teemal kohe kuidagi libiseda ei taha?
Pooldan Paul-Eerik Rummo mõtet, mis avaldati 16. mai Õpetajate Lehes. Nimelt peaks olema õpilasel võimalus kirjandi kirjutamise ajal kontrollida tsitaatide ja viidete täpsust. Võiks kasutada õpimappi, mille igaüks on ise koostanud. Selge on see, et mappi­de sisu poleks samaväärne, kuid iga õpilane vastutab ise abimaterjalide sisukuse eest ning need, kes pole õigel ajal tööd viitsinud teha, jäävad arutluse kirjutamisel niikuinii hätta.
Isegi väga head ajakirjanikud kasutavad artiklite kirjutamisel mitmesuguseid allikaid. Miks peaks siis abiturient, kelle süda peksab eksami ajal tavapärasest neli korda kiiremini ning käekiri on värisevate sõrmede tõttu konarlik, kirjutama ilma igasuguse abimaterjalita?

Eesmärk on ununenud
Mulle tundub, et eksami reformimise tuhinas on unustatud lõpukirjandi eesmärk. Pole ju ilmaasjata kirjandi nimi küpsuskirjand. See näitab valmisolekut eluks ning oskust öelda sõna sekka vähemalt enda jaoks olulisi valdkondi puudutavatel teemadel.
Küpsuskirjand on justkui pitser, mis on kindlal kujul säilinud juba palju aastaid. See on üks väheseid eksameid, kus saab avaldada oma arvamust ja olla natukenegi loov. Lõpukirjand on sümbol, mis peaks senisel kujul säilima.

Kaua ela, palju õpi

„Rohkus ei ole halb, rohkus on ikka hea,” ütleb Haljala Gümnaasiumi õppealajuhataja Inge Laiv. „Laps ju ise otsustab oma kujunemistee. Meie anname talle lihtsalt üldise teadmise, et
otsustamist võimalikult kergeks teha.”

2001. aastast on 10. klassi tunniplaanis kord nädalas usundiõpetus, mille õppekavasse viimine oli emakeele ja kirjanduse õpetaja Külli Heinla sõnul tingitud vajadusest ja sobiva inimese olemasolust.
„Kirjanduses ja kunstis peab väga palju teadma piiblit, et aru saada, miks asjad on niimoodi esitatud.” Algul andis ühe veerandi vältavat ainetsüklit Marjam Kalmus, viimased kolm aastat õpetab Haljala koguduse õpetaja Margit Nirgi.

Mitmekülgsuses on võlu
Kultuurilugu, väitlus-, filosoofia- ja muuseumitunnid moodustavad gümnaasiumis ainete humanitaarploki. „Et multikultuurne maailm eri rahvuste, kommete ja tavadega toetaks tulevast maailmakodanikku,” põhjendab õppealajuhataja. Samal eesmärgil korraldasid Margit Nirgi ja Inge Laiv 2007. a kevadel kooliekskursiooni Pariisi Louvre’i muuseumi.
Et kasutada ära Haljala ümbruses olevaid võimalusi, viiakse õppetunde aeg-ajalt läbi Sagadi looduskoolis. Loengud toimuvad ka Virumaa muuseumides, see aitab lisada õppematerjalile ajaloolist tausta. „Loodus- ja muuseumipedagoogide kasutamine keskkooliosas on igati õige samm. Sellepärast on ka usuõpetus koolis teretulnud,” põhjendab õppealajuhataja. Lisaks õpitakse Haljalas riigikaitset, tähtsal kohal on tervise edendamine.
Õpetus- ja kasvatustegevust toetab kooli missioon, mis püüab õpilastes kujundada veendumust, et „haridus on tervik, mis ühendab endas inimese vaimu ja keha, tarkuse ja tervise, eilsed kogemused ja homsed väljakutsed”. Kooli juhtkonna taotlus on saata ellu maailma mõistvad ja inimesi armastavad noored.
Haljala kool kuulub auväärsete 300-aastaste koolide perre. Kooli algusajaks loetakse 1687. aastat, mil Forseliuse seminarist jõudis Haljalasse Jaagu-nimeline noormees ja talurahva harimisega algust tegi. Kirik loeb oma algseks vanuseks 700 aastat. Kool on kui nööbile juurde ehitatud kuub, mis on kujunenud mitmes järgus 140 aasta jooksul. Gümnaasiumi hoonetekompleks koosneb neljast eri vanusega majast: vana köstrimaja, 8-kl kooli hoone, võimla ja suur õppekorpus.

Haridus kui väärtus
Kooli saabujat tervitab Haljala kandist üleskorjatud vanasõna: „Kaua ela, palju õpi.” Külli Heinla sõnul on eesti rahvas haridust alati väärtustanud. „Õppimine tähendas talurahva seas ka elukogemusi ja olmeliste elutarkuste edasiandmist.”
Koolil on oma Jaak, kes tervitab kooliperet kooli sünnipäeval, 18. aprillil. Sel aastal oli Jaaguks 11. kl õpilane Laur Heinla. Peale selle on koolil väikesed ja suured savist Jaagud, mida antakse eriliste teenete eest tublimatele õpilastele ja täiskasvanutele kolmel korral aastas.
Kooli oma kirjanik on raamatukogu juhataja Imbi Leevand, kes on välja andud õpetliku sisuga raamatud „Tähtpäevad” ja „Okkakese lood. Ametid”, viimase eest on tal ette näidata haridusministeeriumi 2006/2007. õppeaasta tunnustuskiri.

Koolirahu üle kõige
2005. aastal liitus kool koolirahu prog­rammiga. „Koolirahu on juuni, juuli, august. Ülejäänud aeg on kool ilma rahuta,” naerab Inge Laiv ja selgitab, et koolipere leppis kokku selles, et kõigil peaks olema koolis hea olla. Õpilased ja direktor allkirjastasid koolirahu lepingu. „Kõigepealt leppisid õpilased kokku kümnes punktis, millised võiksid nende arvates olla õpetajad. Seejärel panid õpetajad paika, kuidas tahavad nemad õpilasi käitumas näha. Arutelud olid tõsised, kõik õppenõukogud läksid sinna nahka.”
Lepingutest kõrvalekallete arutamiseks on koolil aukohus, kus on viis õpetajat, viis õpilast ja vallavanem. Kui tarvis, arutatakse pahategu ka avalikult, kui mitte, siis räägitakse õpilase või õpetajaga individuaalselt. Haljala koolist alguse saanud koolirahu lepingut on hakanud hiljem allkirjastama haridusminister ja õpilaste omavalitsuste liit. Haridusministeerium andis koolile selle teo eest 2006. aastal tänukirja.

Koostöö on võimalik
Koolil on oma aasta õpetaja. Ajaloo­õpetaja Egon Mets sai selle tiitli 2007. a Lääne-Virumaal. Vilistlasena on ta koostanud kooli suurt tunnustust pälvinud ajalooraamatu.
Koolil on ka jäätmetekogumise kast, kuhu kogunenud taara müügist saadav tulu annetatakse kodutute loomade varjupaigale.
Kui tavaliselt ei näe kool kirikus partnerit, siis Haljalas on koostöö teineteist mõistev ja toetav. Alguse sai koostöö isiklikul pinnal, mil kirikuõpetaja Margit Nirgi kutsus kirikusse mängima Inge Laivi tütre Ingely. „Mina ei tea usust midagi, ma pole ristitud ega leeris käinud, kuigi tahaksin leeri minna. Olen olnud kirikuõpetajale kasulik sellega, et olen tema projektidele vastu tulnud,” selgitab oma põhimõtteid Inge Laiv, kelle 7. klassis õppiv tütar jätkab muusikaõpinguid nüüd juba Tallinnas.
Paar suve tagasi tähistati Haljalas kirikukihelkonna päeva, kus Inge Laiv tegi kunstiõpetajana koos lastega kirikuaias maakunsti. „Kaunistasime terve kirikuaia kristliku sümboolikaga, mida rajasime okstest, pajuvitstest ja muust looduslikust materjalist. See oli sügiseni näha.”
Koolil on kirikus oma kuusk, küll juba okkad kaotanud, aga siiski ehtekirev ja uuele elule aidatud. Sellel on oma lugu. Jõulude aegu käib koolipere kirikus, enne seab käes olnud küünlad kirikaiale särama. Kirikus on traditsiooniline jõulukuusk. Ühel aastal oli see nii eriline, et säilitas okkad juulikuuni. Detsembriks jäi käharast jõulukuusest küll roots järele, aga see oli suursugune roots.
Inge Laivi kunstiõpetuse tunnis valmistas iga 1.–9. klassi õpilane jõuluehte, mille lapsed riputasid koos oma jõulusooviga kuusele. Toimingut saatsid kirikuõpetaja Margit Nirgi orelimäng ja selgitused pühakoja kohta. Hoopis olulisem selle tegevuse juures oli sotsiaalne jutuajamine õpilastega ning säästliku ja hooliva suhtumise kujundamine.
„Küsisin lastelt, kas nad võiksid end ise kuuse asemele kujutada. Et oled kasutu ja inetu ning sind heidetakse kõrvale,” selgitas Inge Laiv. „Ma tundsin, et tegin õiget asja, ja tahtsin sellest maailmale teatada. Väike mure oli ikka ka, kas selliselt ehitud kuusk ikka sobib kirikusse.” Kuusk võeti imehästi vastu. „See oli minu teostus ja Margiti toetus,” ütles Inge Laiv ühise ettevõtmise kohta.

„Möla maha või ma klobin teid oma käega vaeseomaks!” Sellise lause leiab Tervise Arengu Instituudi (TAI) tellimusel valminud raamatu „Söö ära söö” 48. leheküljelt, kuid sinnamaani on samalaadseid – inetuses, labasuses, sündsusetuses ja moraalituses üksteist üle trumpavaid sõnulauseid samas raamatus juba sedavõrd palju ette tulnud, et lugeja on puuga pähe ära saanud. Ta on tükiks ajaks tummaks löödud, tunnistan enda kohta.

Näiteks täpse juhtnööri, kuidas õpetaja kempsu kinni panna, leiab leheküljelt 28. Enne tuleb õpetaja selleks muidugi üles leida. Küsimuseks saab vaid see, kuidas eelnevalt ära tunda, et tegemist on õpetajaga.
Raamatus on selle kohta lk 35–37 lugeda järgmist.
„„Mina vist leidsin ühe!” hüüdis Lohepoiss rõõmsalt ja tormas oma leiuga Protosiiluse juurde.
„See on sinu arust õpetaja!?” uuris kuri nõid Lohepoisi peos olevat junni.
„Äkki on?” pakkus Lohepoiss arglikult.
Hiiglane oli lähemale astunud ja näpsas nüüd Lohepoisi peopesalt junni ja toppis selle suhu.
„Tundub nagu näts,” mugises ta rahulolevalt ja mälus kustutuskummi.
„Sa sõid õpetaja ära!” pahandas Lohepoiss. „Mina leidsin ja tema sõi ära!”
„Ükstapuha!” rehmas Protosiilus käega. „Nüüd on ta igatahes hiiglasejunni kõhus ja me ei saa teda kempsu kinni panna. Pealegi mulle tundub, et õpetaja on midagi, mis karjub ja kirjutab märkusi. Otsige edasi!” /- - -/ „Tola! Misasja sa teed. Vii see pröökav õpetaja kohe kempsu ja pane ta luku taha!” trampis Protosiilus jalgu.
„Ma protesteerin… Ma olen kategooriliselt vastu…” pröökas õpetaja Marina, aga kui ta viimaks end kempsust leidis, oli ta isegi päris rahul. Tema kõhus oli suurest raputamisest ja pröökamisest veidi keerama hakanud ning kemps tundus päris õige kohana, kus sellele tundele veidi põhjalikumalt keskenduda.
Õpetaja Marina oli tegelikult eelmisel õhtul oma kallimaga kohutava koguse friikartuleid ja popkorni sisse muginud, sest nad käisid koos kinos armastusfilmi vaatamas. Nüüd ohkas ta väsinult ja tundis, et ta oli jõudnud sinna, kuhu tarvis.”

Mis on eesmärk?
Seda, kuidas õpetaja Marina kempsust välja pääses, saab lugeda lk 133.
„Õpetaja Marina oli pärast kempsu kinni panekut oma häda rahulikult korda ajanud. /---/ Aken oli kõrgel ja nõnda pidi õpetaja Marina ehitama endale väikese torni. Prügikastidest ja prill-laudadest torni ehitamine võttis veidi aega, aga lõpuks sai valmis ehitis, millelt õpetaja Marina viimaks aknani ulatus.”
Nüüd jääb vaid ette kujutada, kuidas see ilmekas režii mõjutab lasteaialaste olevast ja tulevast suhtumist õpetajasse. Igaüks võib oma vaimusilmas näha, kuidas hakkab „Söö ära söö” pealkirja kandvast raamatust õppust saanud laps reageerima edaspidi sõnadele „õpetaja” või „õpetaja Marina”.
Mis eesmärki „Söö ära söö” raamat peaks teemina? Esilehel on kirjas, et „raamat on kirjutatud selleks, et juhtida väikesed lugejad tervisliku toitumise põhitõdede juurde”.
„Söö ära söö” on riigi tellimustöö. Tegemist on Eesti riigi eelarvest ja sotsiaalministeeriumi kaudu Tervise Arengu Instituudile suunatud raha eest valminud ning riikliku südame­stra­teegia elluviimiseks mõeldud tervi­se­kasvatuse raamatuga. Seda jagatakse nüüd maakonna riiklike tervise­edendajate kaudu eesti lasteaedadele tasuta. Võib-olla ka koolide algklassidele? Teadaolevalt kinkis sotsiaalminister Maret Maripuu oma käega raamatuid pedagoogidele mõeldud esitlusel läinud aasta lõpul. Oma silmaga aga nägin „Söö ära söö” ligi meetrikõrguseid virnu Valga maakonna tervisetoas, valmis kohalikesse lasteaedadesse viimiseks. Sealse riikliku terviseedendaja Leili Saluveeri sõnul peaks raamat lastele meeldima küll.
Teadusteenuse tellija enda ehk TAI kohta seisab raamatu alguses nii: TAI on „Eesti riigi teadus- ja arendusasutus, mis on ellu kutsutud tervisealase teadustöö tegemiseks ning rahva tervise uurimiseks ja hindamiseks. TAI üks peamisi ülesandeid on leida viise ning pakkuda lahendusi Eestis elavate inimeste tervise parandamiseks”.
Kellelt on teaduspõhise raamatu kirjutamine siis tellitud? Kõik need isukad ja maiad muinasjutukad, kes „Söö ära söö” raamatus ringi seiklevad, on joonistatud reklaamiagentuuris Taevas Ogilvy. Tekst Urmas Lennuk, pildid Anni Mäger. Raamatu on välja andnud kirjastus Varrak.

Sobimatu valik riigi raha eest
Tervise Arengu Instituudi teadurite nimistust Urmas Lennuki nime ei leia. TAI kui tellija on järelikult väljastpoolt oma „teadusasutust” leidnud „paljude rumaluste ja rumalate sõnade meistri”, kes selle „riikliku suunise väärtu­ses” mõeldud raamatu laste jaoks valmis on sepitsenud.
Olgu lisatud, et Anni Mäger on „tervisliku toitumise maastikul” ju-ba tuntud teejuht. Tema on joonis-tanud pildid suurde limonaadi joo-
ma õpeta­mise raamtusse ehk teinud
pildid Andrus Kivirähki raamatu „Lim-pa ja mereröövlid” eesti laste mällu söövi­tamiseks. Tolle raamatu alguses-se, ol­gu meenutatud, pani oma pü-
hendu­se koguni ALeCoq : „See raamat
on pühendatud kõigile limpsisõpradele.”
Limparaamat kui laste söömisharjumustega manipuleerimise väga valus näide on omaette teema ja traagiline vaatamisväärsus kogu Euroopas. Anni Mäger on seega lastele juba tuttavaks saanud käekirjaga limonaadimaalija, kes juhtis magusat ja kihisevat kõrrejooki halastamatu järjekindlusega nimitegelasest sea suhu ka Varraku 2004. aastal välja antud raamatus.
Tulen tagasi „Söö ära söö” juurde. Lisaks õpetaja kempsu sulgemise instruktsioonile juhatab raamat arutu hulga halbade tegude ja mõtete juurde, mis tuleks laste peadest eemal hoida või otsekohe välja rookida. Näiteid vaata lk 44–61.
„Ajal, mil õpetaja kempsus kinni on, asub asemele „õpetaja Torbik ja tema totakas tsirkus”.
„Ise oled tuutu!” vihastas nõid ja viskas Martat kriidiga.
„Keri nüüd oma kohale tagasi ja pea lõuad!”
„Möla maha! Pagedi-poo! Möla maha või ma klobin teid oma käega vaeseomaks!” pröökas kuri nõid jalgu trampides.
„Mind ei huvita, kus te käinud olete või kus te käinud pole. Või kus on käinud teie totakad vanaemad või vanaisad. Mind ei huvita, kes valetab, kes mitte! Mind ei huvita!” /- - -/
„Mis siin enam mõelda! Lähme klobime Protosiiluse läbi! Teeme talle tappa!” hüüdis Jääkas. „Klobime läbi ja teeme tappa!” rõõmustas Jääkas.
„Ei,” protesteeris Lumivalgeke. Kõigepealt peame sööma. Muidu me läheme tigedaks.!
„Just!” hõikas Jääkas. „Kõigepealt söö­me, aga siis klobime Protosiiluse läbi ja teeme talle tappa!””

Miks mitte „Tapa ära tapa”?
Kõnealuse raamatu pealkiri võiks samavõrd olla „Tapa ära tapa”, „Vigasta ära vigasta” või „Mõnita ära mõnita”. Väikestele lastele jagatakse enese vigastamiseks arvukalt „retsepte”:
„grillis vahukommid koos kilepakendiga … näris ümber kommide sulanud kilekängart” (lk 32);
„püüdnud hoo pealt laest kukkuvaid jääpurikaid” (lk 38);
„Kõik, mis läikis, oli jää ja seda tasus alati limpsida! Nüüd avaneski … hea võimalus maitsta seda mõnusat ja läikivat jäämäge. Ta sirutas keele välja ja limpsas… see maitseb nagu sõnnik” (lk 54–55);
„…vohmis just kahe suupoolega endale friikartuleid sisse ja kulistas friikartulinõust veel vedelat rasva pealegi” (lk 71);
„Jäätist peab kugistama, sest ta on külm ja mõnus! Kirjuta see endale kõrva taha ja tao haamriga pähe!” (lk 92);
„Veel mitmed lapsed olid kiirustanud väljakäiku oksendama. Aga need, kes parajasti oksendamisega ametis polnud, lärmasid, oigasid, luksusid või pildusid teda popkorniga” (lk 116).
Raamatust leiab hirmutamist ja omakohut, sõimu ja ähvardusi, lugupidamatut suhtumist lastesse. Eesti kohta antud olupildid on eriliselt õõvastavad ja labased. Olgu siinkohal toodud mõned näited.
„Kui sa otsemaid kisa ei lõpeta, panen su praeahju kinni!” (lk 42);
„Külma vett ja kaigast! Pagedi-poo!* (lk 13);
„Eks sa üks paras mölakas ikka oled!” (lk 120);
„…sa igavene loll, kollaseplekiline nõia-krõnks,” kisas Jääkas sõjakalt ja lajatas kapsaga nõiale niisuguse obaduse vastu nina, et lehti lendas” (lk 120);
„kas annad nüüd alla! Või teeme sulle tappa!?” hüüdis J. rõõmsalt (lk 128);
„Tema silme ees askeldas terve kamp pesemata jõnglasi, kes olid enestele valmis kahe suupoolega sisse vitsutama miljoneid baktereid” (lk 78);
„Tänavatel kihutasid vabalt mingisugused vastikud peeretavad põrnikad – siin, seitsme maa ja mere taga olid asjad ikka käest ära, mis käest ära” (lk 121).
Lõpetuseks küsimus kõikidele õpetajatele ja haridusjuhtidele: kuidas on võimalik, et eesti lastele õpetatakse riikliku tervise edendamise sildi all kurjust, vägivalda, viha, ebanormaalsust, pahatahtlikkust, petmist, inetuid sõnu ja sündsusetuid tegusid? Kuidas on võimalik, et lastele õpetatakse nen­de kõige vastuvõtlikumas eas ohtlikke käitumismalle ja nende mõtted juhitakse täiesti vales suunas?

Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija:
„Olen põhimõtteliselt Maire Sireliga nõus. „Söö ära söö” on üks labasema kõnepruugiga raamatuid, mida lugenud olen. Oma aastaülevaateski vihjan, et antud teose võib vabalt lugemislaualt välja jätta. Raamat jätab eksliku mulje, justkui kogu maailmas polekski normaalset suhtlemist, teineteisega argumenteerimist, inimlikke ja ilusaid tundeid. Iseenesest on oluline tutvustada lastele tervislikku toitumist igal võimalikul viisil, kuid antud juhul ei täida teos ka seda eesmärki, kuna mõtte edasiandmise viis on küsitav.
Tihti on lastekirjandusega seoses küsitud, kas lastele võib rääkida sellest või teisest teemast (surm, vägivald jne), tegelikkuses on küsimus alati pigem selles, kuidas lastele rääkida. Rääkida võib kõigest, oluline on viis, kuidas seda teha. Seetõttu erineb ka Andrus Kivirähki raamat „Limpa ja mereröövlid” Urmas Lennuki teosest kui öö ja päev. Kirjaniku oskusest panna end lapse olukorda ja meister­likkusest sõna valitsemisel sõltub sellistes reklaamimaigulistes teostes tohutult palju. Kui aga oskusi napib...
Muuseas, üks tore väikelaste tervisliku toitumise raamat on Krista Kumbergi „Autopõnn Anto lemmiktoit”.”

Krista Kaer, kirjastuse Varrak peatoimetaja:
„Kirjastuse arvates on Urmas Lennuki raamat ilukirjandusteos ja seda tuleb sellisena ka võtta. Meie arvates ei propageeri see ei vägivalda, jõhkrust ega labasust, sest raske on nõuda negatiivsetelt tegelastelt „nunnut” käitumist. Sellise lähenemisviisiga võiks põrmus­-
tada suurema osa maailma lastekirjan­dusest. Igal inimesel on aga kindlasti õigus oma arvamusele.”

Gümnaasiumide riigistamise idee pole ju uus, kuid on alati jäänud in­tellektuaalselt huvitavaks mõtteks. Ma ei keskenduks liialt selle idee positiivsele poolele (seda teevad poliitikud meie eest), vaid pigem kitsaskohtadele, mis tuleb hoolikalt läbi mõelda.
Olen selle idee poolt, kui gümnaasiumide riigistamine toob kaasa kvalitatiivse hüppe õpilaste arengule kaasaaitamisel. Kuid kahjuks tundub mulle, et küsimus pole mitte sisus, vaid vormis. Napib ju raha, et olemasolevatki riigikoolivõrku ülal pidada.
Peaksime sisuliselt arutama, mis on õpilastele tulevikus kõige vajali-kumad isikuomadused, oskused, teadmised ja vilumused. Kuidas koostada selline õppekava, mis parimal moel toetaks õpilase arengut, ning kuidas koolitada õpetajaid, kes sellele kõige paremini kaasa oskaksid aidata. Peab mõtlema, kuidas kodu ja ühiskond saaksid noorte arengut maksimaalselt toetada. Milliseid struktuure me selleks vajame jne. Ja kui lõpuks teame (uuringute, mitte arvamuste baasil), mida on olemasoleva olukorra parendamiseks vaja muuta... Siis – riigistame, sulgeme, kaotame. Kui keegi suudab argumenteeritult tõestada, et kõige tähtsam arengut pärssiv probleem Eesti hariduselus on munitsipaalomandis gümnaasium, tuleb nad muidugi riigistada.
Olgem siis ausad ja öelgem välja, et väidetavalt (arvatavalt) saab head haridust (kirjutaks suurte tähtedega) suurest paralleelklassidega gümnaasiumist. See on efektiivne (rahaliselt). Väikseimate kulutustega saavutame parimad riigieksami tulemused. Ja gümnaasiumi ülesanne on valmistada õpilasi ette konkurentsis püsimiseks, ülikooliks ja eluvõitluseks. Teadmised, mida mõõdetakse riigieksamitega, on ainujumal. Isikuomadused, isiksuse mitmekülgne areng ei ole kuigi tähtis...
Võiks ju korrakski hinge tõmmata ja mõtiskleda, milliseid inimesi me enda kõrvale elama tahame. Äkki on see müstiline hea haridus ka hingeharidus, haritus. Ja äkki on ka teisi võimalusi inimeseks kujuneda.
Oletame, et oleme suurte riigigümnaasiumide kõrvale juba ehitanud suured internaadid. Palganud suure hulga noorsootöötajaid, psühholooge, sotsiaalpedagooge, kes koolivälisel ajal meie riigi tulevase koorekihiga tegelevad. Oleme suunanud kõik vähem teadmisjanused õpilased (enamasti poisid, kes põhikoolis eriti ei pinguta või pole nii kiiresti arenenud) kutsekoolidesse. Oleme teinud kõik, et olla efektiivne. Tõesti, tekib küsimus, milleks pere, ja sealt edasi – milleks üldse lapsed?
Ametnikud ütlevad, et kiirete au­tode, koolibussidega jõuab ka maa­konna kõige kaugemast punktist linna 30–40 minutiga. Õige, kuid ükski koolibuss ei hakka sõitma otse linna – enne tuleb metsade, põldude äärest sealsed õpilased kokku korjata. Koolitee reaalseks pikkuseks kujuneb tund-poolteist, ja seda kaks korda päevas. Mida anname õpilastele vastu, kui võtame neilt nädalas ära 10–15 tundi kasulikku aega? Ja pealegi selgub, et nii väikese hulga õpilaste gümnaasiumidesse vedamine pole efektiivne.
Kas hea regionaalpoliitika on see, kui regioone enam pole? Algul raha keskustesse. Siis asutused, ametid, ettevõtted. Korraks imestame, miks inimesed kõik linnadesse kolivad, aga seejärel saame bussiliinid sulgeda ja koolid keskustesse kolida. Ja „rõõmuga” avastame, et polegi enam vaja regioonidesse raha „kulutada”.
Teeme ikka enne selgeks, mida on hariduselus vaja muuta. Milline on perekonna roll isikuomaduste kujunemisel, millist rolli täidavad praegused munitsipaalgümnaasiumid kohtadel. Võrdleme olukorda praegustes riigikoolides ja munitsipaalkoolides. Millises Eestis tahame kahekümne aasta pärast elada? Kas inimnäolises või võimalikult efektiivses?

Kas võib ükski kool kunagi päris valmis saada?

Tartusse õppima tulijate ees seisab valik: ülikool, maaülikool või kutsehariduskeskus. Koolilaste seas liigub väidetavasti jutt, et Tartu KHK on koht, kus tunnistust niisama välja ei kirjutata.

Tartu Kutsehariduskeskuse direktor Andrus Kompus on parasjagu selles eas (hiljuti sai viiskümmend täis), kus pole veel mõttekas mälestusi heietama hakata ega ka n-ö loorberitele puhkama heita. Ta ise vastab küsimusele, kas pool elutööd juba tehtud: „Ei tahaks öelda, et just pool. Viiekümneaastaselt seisavad mehel mehetööd alles ees.” Elutööplaanid on seotud oma kooliga – kujundada õppeasutus, kust tulevad tunnustatud erialaspetsialistid. Kindlasti on nad seda ka praegu, aga direktori sõnul arenguruumi jagub.

Konkreetne tegude inimene
Kui küsida, kas kool polegi juba valmis, suur töö ju tehtud, kõlab vastus: „Valmis pole veel midagi. Kas kooli kohta üldse saab öelda, et ta on valmis. Õppebaasid, erialad muutuvad kogu aeg. Siin on vaja palju tööd teha: ühiselamud renoveerida, Põllu t õppetöökoda laiendada. Metalli- ja autoõpetus on nii kitsastes oludes, et varsti ei ole võimalik areneda. Pigem on küsimus selles, et ei jõua kõike, mida peaks.” Igatahes on suur märk maha pandud – Tartu ametikoolide (Tartu Ehitus- ja Kergetööstuskooli, Tartu Tööstuskooli, Tartu Teeninduskooli ning Tartu Õppekeskuse) ühendamine kutsehariduskeskuseks pluss Kopli t juurdeehitis, mis valmis ühe aastaga ja sai teoks tänu eurorahale.
Direktor Kompus: „Vahepeal ehituse hinnad kerkisid. Kui hanked avasime, selgus, et pool raha on puudu, aga omanik, Tartu linnavalitsus tegi julge otsuse ehitust alustada. Üllatuseks selgus, et kogu raha ei suudetud äragi kulutada. Kui oleks hakatud rahapuudusel venitama, oleks jäänudki tegemata. Elu näitab, et alati leidub võimalusi. Kevadel 2006 löödi esimene vai maasse ja sisuliselt aasta pärast oli enam-vähem valmis.”
Andrus Kompus on kutsehari­duse edendamise komisjonide ja nõukogude liige, Rotary-klubilane. Ta ei kuulu ühtegi erakonda, ei tunne tõmmet poliitikasse. Oma sõnul on ta konkreetne tegude inimene – s.o konkreetsete tegude inimene.

Soomes sulaseks
Andrus Kompuse kutseharidustegelase karjäär sai alguse Kuremaa sovhoostehnikumis. 1984. aastal astus TRÜ diplomiga noor bioloogia ja keemia õpetaja tehnikumi direktori kabinetti. Tuli tundmatus kohas vette hüpata – pakutud õppeosakonna juhataja tööst polnud suurt aimu. Kaheksa aasta pärast istus ta ise samas ruumis direktoritoolile, jäädes sinna ligi kümneks aastaks.
Kui Eesti aja alguses hakati Kuremaal talupidajaid koolita­ma, käis direktor Soomes neli kuud talutöö kogemusi kogumas: „Teravilja­kas­vatus­talu Porvoo lähedal rannikualal oli keskmisest suurem, paarsada hektarit koos karjamaaga. Kündsin seal esimest korda. Näidati paar tiiru ette ja öeldi, et poiss, tee nüüd ise. Soomlased olid kavalad ka, kiitsid, et tuleb hästi välja. Kas ta just hästi välja tuli, aga ega kiitus maksa ju midagi. Tahtsin liiga korralikult teha, ka viimase kraaviserva ära künda, et ei jääks umbrohule kasvupinda, aga oli tüma koht, jäin sisse. Seal tehti parasjagu golfiväljakut, nii et tehnikaga probleemi polnud, tõmmati välja. Golfiväljakud on Soomes populaarsed, alternatiiv põllumajandusele.
Kes võis neil aegadel arvata, kuidas meil (väike)talupidamine arenema hakkab. Talus ei saa kedagi süüdistada peale iseenda. Kolmekümne hektariga lisaks traktorile eriti tehnikat ei osta. See on see põllumehe probleem – pead ostma kombaini, mis maksab kaks-kolm miljonit, tööd teeb see kaks-kolm nädalat, maksimaalselt kuu, nagu meie ilmad on. Teine mees ostab samas hinnaklassis töömasina, ekspluateerib seda 365 päeva aastas ning veel imestab, miks on vaja põllumajandusele peale maksta.”

Pikamaasuusataja ja põllumees
Andrus Kompus ongi lisaks kutsehariduses tegutsemisele põllumees – ja suusamees. Tal on 30 ha puhast põldu, kevadkülv sai tänavu varakult tehtud, teravili ja raps. Mees sedastab: „Üllatav, kui ruttu maailma toiduaineturul kriisisituatsioon tekkis. Alles see oli, kui Euroopa Liit maksis peale, ja teeb seda praegugi, kui põllumaad sööti jäetakse ja metsastatakse.”
Tartu KHK kohta kehtib ütlus, et sportlik direktor – sportlik kool. Eelmisel aastal tegi direktor läbi kõik Estoloppeti viis maratoni – sõitis läbi ligi 500 km, sel aastal natuke üle 200, sedagi põhiliselt Tehvandi kunstlumel. Unistus on kuninglik Vaasalopeti maraton edukalt läbi sõita. Loodetavasti õnnestub kuue lapse isal see teoks teha tuleval aastal.
Tema isa võitles Eesti vabaduse eest ja käis läbi Tšehhi põrgu. Kõigepealt mõisteti isa surma, siis anti 25+5, pärast Stalini surma vabastati amnestiaga. Oli ettevaatlik inimene, hellaks tehtud – elu õpetas. Ei tahtnud memuaaregi kirja panna. Väike Andrus veetis suved suuremalt jaolt vanaisa talus vanaema juures, kus tuli juba väiksena maatööd tegema hakata. Kasvaski sitkeks ja vastupidavaks.

Tundus põnev
„1984. aastast olin ühes asutuses, küll eri ametikohtadel. Tekkis teatud küllastumus. Käisin viimased viis aastat Kuremaale Pangodist, päevas läks kaks tundi sõidule. Tartus hakati parasjagu ametikoole ühendama. Tundus põnev,” vastab Andrus Kompus küsimusele, kuidas ta Tartu kutsehariduskeerisesse sattus.
„Ühinemist vedasid linnaisad. Asja tegi lihtsamaks, et rahvaga räägiti, kõik koolid käidi läbi. Muidugi tuli ette valusaid küsimusi. Eks igaühel oli oma ametikoht kõige olulisem, ja teiseks – mis mõtet on teha nii suur kompleks, meil on ju kõik hästi. Praegu kuulen kuluaarivestlustest, et tollal kaheldi kõvasti, mis asjast välja tuleb, aga päris normaalne sai.
Viis kokkusulatamisaastat olid keerulised. Väga suuri sisemisi hõõrumisi ja pingeid ei tekkinud, kuigi tuli neli kollektiivi panna ühtse meeskonnana tööle. Mul on hea kogemus Kuremaa koolist, kus oli õpilasi 200, parimatel aegadel 250, siin on kümme ja enam korda rohkem; juba töötajaid on rohkem kui seal õpilasi. Suures asutuses on anonüümsus paratamatu. Väikeses koolis tunned õpilasi, siin on raskusi isegi töötajate näo ja nime kokkuviimisega.”
Vahepalaks räägib direktor anekdoodi elust enesest, mis näitab, kui suur see kool on. Sööklas on oma õpe­tajatele väike hinnasoodustus, tavaliselt kantakse silti rinnas. Kord, kui ta oli ilma sildita, vaadanud õpilane kassas otsa ja küsinud: „Kas te olete meie töötaja?” Pilt tuli kodulehele üles riputada, et lapsed teaksid, kes on kes.

Põhiprobleemid kutsehariduses
Andrus Kompus: „Kõige suurem probleem on õpilaste arvu vähenemine. Ma ei tea valdkonda, kus öeldaks, et tööjõudu piisab. Samal ajal pole gümnaasiumide kohad märgatavalt vähenenud. Meil on riiklik tellimus ainult kutsehariduses, näiliselt kehtib see küll ka kõrghariduse kohta, aga kel vähegi soovi ja papa-mamma rahakott lubab, läheb tasulisele kohale. Meile tuleb igal aastal õppima üha rohkem ülikooli lõpetanuid. Mis ülikoolil viga, tema mahutab sada inimest auditooriumi, aga meie sadat õppijat treipingi taha ei pane. Kõik ametikoolid muretsevad, kuidas õpilaskohad täis saada. See on Eesti riigi probleem.
Ülikool on meile konkurent gümnaasiumilõpetajate osas. Taseme mõttes ta seda pole, küll aga n-ö hingede poolest. Gümnaasiumilõpetajate osatähtsus meie õpilaste seas järjest väheneb. Igal juhul tunneme suurt kõrghariduse survet – samuti gümnaasiumide survet põhikoolilõpetajate osas.
Teine probleem on tehnoloogiline valmisolek. Väikesed ametikoolid on tõelises hädas. Suure kooli eelis on, et kui on vaja mingit valdkonda arendada, tekib näiteks kiiresti tööjõuvajadus, saame kohe sinna panustada. Oleme läinud seda teed, et kui ruume renoveerime või ehitame päris uue õppekorpuse, toome ka uue tehnoloogia sisse, kui vähegi võimalik. Muidu oleks poolik lahendus. Toyota on hea näide –
investeeris meile 1,2 miljonit eurot, ja mitte ainult tehnoloogiasse. Seati sisse tunnustatud õppeklassid, puhas Jaapani käsitöö. Õppematerjalide hulgas on Common-Rail mootori simulaator, et väikseid vigu üles leida, ja uhiuus Toyota RAV4 – demontaažiks ja montaažiks. Tööandjad saavad aru, et suhtumine: mina maksan makse, teie andke mulle valmis n-ö töö, hakkab muutuma.” (Jutt on Toyota neljandast õppeklassist Baltikumis; esimene koostööprojekt sõlmiti Tallinna Tehnikakõrgkooliga 1995, Rigas Valsts Tehnikumiga 2001 ning Vilniaus Technikos Kolegijaga 2006.)
Kolmandaks – õppejõudude probleem. Valime enda lõpetajate hulgast potentsiaalsed inimesed, keda koolitame edasi ja kes tulevad meile tööle, eriti ehitusvaldkonnas, auto- ja arvutialal. Lihtsalt õpetajapalgaga korralikku kutseõpetajat ei meelita.
Paar head näidet on – ma ei tea, kas see on tendents –, kus keskeas ja üle selle inimesed, elupäevad tööstuses töö­tanud, vaatavad kooli poole. Minu arust suurepärane variant anda edasi elu- ja ametikogemust. Aga jälle: kui kvalifikatsioonile ei vasta, saab teha vaid aastase lepingu. See tekitab ebakindlust.”

Kutseõpe põhikooli
Andrus Kompus: „Tööandjad on ka praegu päris rahul noorte erialateadmistega, aga mitte nende isikuomaduste, kohusetunde ja vastutustundega. Kui õpilane on põhikoolist läbi veetud, tuleb talle üllatusena, et ametikoolis peab õppima. Et noor läheb tööturule meilt, paistab välja, nagu olekski tema puudulikud teadmised üksnes kutsehariduse tegemata jäänud töö. Nii mõnedki Eesti haridusprobleemid on teenimatult kutsehariduse kapsaaeda visatud.
Meil on põhikooliõpilasi, kes tahaksid teha käelist tööd ja kõrvalt üldaineid õppida. Mõtlesime, et teeme nendest (kel on kooliväsimus või -tüdimus; kes ei taha isegi siis koolis käia, kui neid edasi veetakse) kutseõppe grupid, s.o otsekui kutseõpe põhikoolis. Isegi seaduslik baas on olemas –, õpetada vaba- ja valikainete, tööõpetuse tundide arvelt. Selgub, et võimalus on, aga riigi tasandil need asjad ei haaku, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on nii palju auke. Võimalik oleks see ühe kooli baasil, nagu Põltsamaal, aga mitte nii, et võtta terve Tartu linn ja õpetada eri koolide õpilasi. Plaani kohaselt teeksime lepingu põhikooliga, õpetaksime neid siin gruppidena, kuid nad jääksid oma põhikooli nimekirja ja lõpetaksid selle ära. Aga tuleb välja, et ei saa, seadus ei luba. Veame siis õpilast edasi ühest klassist teise või ei tegelegi temaga keegi. Ta pole võib-olla mitu aastat koolis käinud, kuigi on nimekirjas, kuni seitseteist täis saab...”

Olgu kohe hakatuseks öeldud, et Ühendriigid eeskuju võtnud ei ole ja laulev revolutsioon on siin seni toimumata. Juttu tuleb Maureen ja James Tusty dokumentaalfilmist „Laulev revolutsioon” ning selle linastusest USA pealinnas Washingtonis, kus see esialgse kahe nädala asemel jooksis kolm.

Kuna kuuldavasti selle ajaga kõik soovijad kinno ei jõudnud, lisati neljaski linastusnädal teises kinoteatris. Kui dokumentaalfilm tõmbab USA-s publi­kut neli nädalat järjest, räägib see filmi erakordsest edust. Pealinnast sadakonna kilomeetri kaugusel asuvas Baltimore’is näidati „Laulvat revolutsiooni” 13. jaanuaril ühes eraklubis, ter­veks nädalaks pannakse see rahva­kinos ekraanile 30. maist kuni 5. juunini. Filmi on näidatud ka New Yorgis, Los Angeleses, Chicagos, ilmselt mujalgi.
Võtsin Washing­toni linastusele kaasa kahe­küm­ne kolme aastase kaks aastat tagasi kolledži lõpetanud neljanda klassi õpetaja Lauren Wellsi, et lisaks enda elamusele saada aimu, õige­mini käegakatsutavat tagasisidet Ameerika vaatajalt, veel parem aga kooliõpetajalt. Lauren kuulis Eestist ja sellise riigi olemasolust esimest kor­da neli aastat tagasi, kui meie teed juhuslikult ristusid. Kuna meie kohtumised on olnud põgusad, siis on ta pääsenud pikemast harivast loengust Eesti ajaloo ja kultuuri teemal. Filmi vaatama sõites hoidusin igasugusest valgustustegevusest aga juba meelega, et „Laulva revolutsiooni” seeme saaks segamatult kukkuda harimata mulda.

Koorilaul kui võlukepp
Tol päeval, nädala algul ja keskpäevasel seansil, juhtus kinos rahvast olema hõredalt. Endal oli filmi vaadata väga lahe tunne, iga teine esineja linal kui mitte sõber või tuttav, siis tuttav nägu või nimi ja kõik laulud igituttavad. Kuid mitte see ei pannud kaasa elama. Ameerika mandril sündinud ja kasvanud Tustyde film (James Tusty eestlasest isa saabus ja jäi USA-sse 1924. aastal) osutus avastusliku jõuga teoseks minutaoliselegi.
Mitte keegi, kel on osaks saanud õnn üles kasvada Eestis, pole pääsenud koolikooris laulmise kohustusest, kui tegemist polnud just muusikalise kuulmise täieliku puudumisega. Filmi vaadates taipasin aga korraga, et ma polnud endalt kunagi küsinud, mis see õieti on, mis eestlase laulma paneb, ja miks näib eestlasele kõigist meelelahutustest kõige südamelähedasem olevat koorilaul. Ma polnud ka kunagi Eesti koorilaulu ja ajalugu seostanud (kuigi olin teadlik laulu­pidude osast ärkamisajal), polnud kuna­gi huvi tundnud, millistele aja­loo­sündmustele ja pöördepunktidele lauluga reageeriti, millistele mitte. Seda perioodi, mis nüüd kannab laulva revolutsiooni nime, nägin toona pigem kui üheks ööks puhkenud vabadus- ja enesemääramisiha sõnajalaõit. Seansi lõpul kinost välja jalutades olin rikkam teadmise võrra, et koorilaul on eesti hinge südamepõhjast tulev eneseväljendus, olgu siis tegemist mure või rõõmu, heade või halbade päevadega, koorilaul on eestlase kaasavara ja võlukepp ühtaegu.
Kui film lõppes, hakkas meie ees istunud elatanud paar spontaanselt plaksutama. Ülejäänud publik nendega ei ühinenud, mis neid aga põrmugi ei seganud. „It was something,” lausus mees ümber pöörates. Nõustusin siiralt ja südamest. Millist muljet avaldas „Laulev revolutsioon” aga noorele Ameerika kooliõpetajale?

Laulsid nagu inglid
Kõndisime Laureniga sõnatult metroojaama poole, kui ta järsku ütles: „Mu kõrvus ei vaibu see viimane laul. Nad laulsid nagu inglid.” Teadmiseks neile, kes pole filmi näinud, teos lõpeb Ernesaksa lauluga „Mu isamaa on minu arm” ühendkoori esituses. Lauren jätkas: „Kui hea, et nad selle filmi tegid ja et seda Ameerikas näidatakse, niisugusest passiivsest vastu­panuvormist nagu laulmine pole keegi kuulnud. Mahatma Gandhi võis Indias miljonid tänavale tuua. Rahu­meelsetest miljonitest tavaliste relvadega jagu ei saa, kui just sõda välja ei kuuluta. Ühendriikides tõi Martin Luther King tuhanded inimesed tänavale kodanikuõiguste kaitseks marssima. Ühendriigid on aga demokraatlik ja vaba maa, ükskõik mis, aga rahumeelsete meeleavaldajate massiline mõrvamine kõne alla küll ei tule. Seal raudeesriide taga võisid nõukogud vist teha, mida tahtsid, keegi ei teadnud ega saanud takistada. Filmi alguskaadrites näidati ju mitmel korral hukkamist.”

Kui mu õpilased seda näeksid!
Rohkem kui miski muu vaimustas Laurenit aga eestlaste oskus pöörata lauluteravik nende samade nõukogudelaste vastu, kes laulupidusid enda huvides propagandarelvana ära kasutada tahtsid. Nende eesmärk oli tõestada, et lauldakse õnnest ja vaimustusest uue võimu üle, aga lauljate kurvad näod ja endassepööratud pilgud Teise maailmasõja järel filmitud dokumentaalkaadrites rääkisid teist keelt. „Need olid hoopis teistsugused näod ja ilmed kui lauljatel filmi lõpul, siis kui vabadus oli kätte võidetud. Siis laulsid vaimustunud, rõõmust joovastunud inimesed, kelle hulgas igaüks olla sooviks, mina kindlasti.”
Koolis oli Lauren, kes ütles endal erilise ajaloohuvi puuduvat, kuulnud küll Stalini ja Hitleri nimesid, loomulikult üht-teist ka Teisest maailmasõjast ja külmast sõjast, aga infot selle kohta, mis päriselt juhtus ja mis mille tingis, ta teadmistepagas ei sisaldanud.
„Tead, küll ma soovin praegu, et meie ajalooharidus parem oleks. Maa­ilmas on nii palju huvitavat ja õpetlikku, millest me kuulnudki pole. Ja filme nagu „Laulev revolutsioon” tuleks rohkem näidata. Kui mu õpilased seda näeksid! Paeluv ei olnud mitte ainult idee kasutada laulu kurjuse ja halva vastase relvana, vaid laul ise. Kuidas on võimalik, et nii palju inimesi, kolmandik rahvast, kes on ühele väljakule kogunenud, suudab muusikaliselt nii hästi laulda?”
Rääkisin siis Laurenile meie koorilaulutundidest ja vaigistamatust vajadusest igal võimalusel poppi visata. Verisulis õpetaja oli pahviks löödud mu toonasest lühinägelikkusest, tõdes aga varsti, et küllap tema õpilased talitaksid samamoodi. „Mina ise oleksin küll rohkem kui õnnelik, kui saaksin igal nädalal lauluharidust ja õpiksin laulma nii nagu eestlased,” ei häbenenud Lauren tunnistada, tõdes aga samas, et ta ei kujuta ettegi laulutunde Ameerika koolis. „Filmis oli laul ja lauluoskuse andmine väga loomulik ja orgaaniline, aga kas see on võimalik kusagil mujal kui Eestis?”
Tunnistasin Laurenile, et millekski selliseks nagu Eesti koorilaulutraditsioon on peale lauluarmastuse vaja veel mitme põlvkonna inimeste väsimatut tööd laitmatu kokkulaulu ja kõla saavutamiseks. „Tõsi, meil Ameerikas on koore,” tõdes Lauren, „valdavas osas afroameeriklaste omad, aga nende muusikaline jõud ei ulatu väljapoole saali seinu. Vähe on ka laule, mis liidaksid kogu rahva, võib-olla ainult hümn ja „God Bless America”. Samas aga, kui palju on neid, kes neid laulda oskavad? Ja sõnade oskajaid on võib-olla veelgi vähem...”

Väike võimas rahvas
Juba Washingtoni linnapiiridest väljas, võttis mõtetes Lauren jutuotsa uuesti üles: „Veel üks eripära või iseärasus,” alustas ta. „Eestlased laulsid hingestatult oma isamaast. Nad laulsid sellest nii, et ma jäin uskuma, et see on nende maa, et neil on seal õigus elada ja seda maad valitseda, kuigi mul pole aimugi, kui kaua või mis asjaoludel nad selle maa pärisperemeesteks said. Ma lihtsalt pean uskuma, et neil on õigus sellele maale, sest nood, kes võtavad maa jõuga, ei ole võimelised seda südamest armastama ega sel­lest nii laulma, nagu ma kuulsin. Mitte ükski filmis esinenud venelane ei väljendanud sõna ega ilmega sisemist sidet Eestiga, küll aga nimetasid nad eestlasi halbadeks inimesteks, kes neile on valmis noa selga lööma.”
Päris kodu lähedal avas Lauren uuesti suu: „Veel üks asi, mis mind mõtlema pani. Meie, ameeriklased, oleme kõige suure austajad. Me oleme suur maa, võimas riik, arvukas rahvas. Kõik väike tundub meile ajutine ja kaduv. Eestlased ei saa meile milleski ligilähedalegi. Aga eestlaste laul oli jõuline ja ka jõud iseenesest ning see tugines sügavale usule millessegi, usule õigesse asja. Kui vaid rohkem väikerahvaid leiaks sarnase viisi olla ja eksisteerida, siis oleks meie maailm palju rikkam ja huvitavam, me mõistaksime üksteist paremini, leiaksime vägivalla asemel ühise keele. Jah, aga kas suur on võimeline õppima? Venelased on ka suur rahvas, kas nad on õppinud? Filmist küll ei paistnud. Nad nagu ei märganudki seda erakordset fenomeni, ei mõistnud selle jõudu ja tähendust. Ei, ma lihtsalt pean oma lastele rääkima ühest väiksest võimsast rahvast.”

Filmist koolitunnis
Hiljem olid õpetaja Wellsi kaks ma­-rakratti kaklema läinud ja üks lõi teisel nina veriseks. Arutuse alla võeti vägivald. Kõik Laureni õpilased, kes on pärit nõndanimetatud halvast naabruskonnast, leidsid, et kui neid rünnatakse, siis tuleb vastu anda ja valusalt. Laureni sõna jõu kasutamise idee ei leidnud positiivset vastukaja nagu ka mitte eest ära jooksmise mõte. Siis aga turgatas Laurenil pähe „Laulev revolutsioon” ja ta rääkis sellest.
Kas lapsed mõistsid laulu jõudu ja kas see hakkab nende käitumist vormima? „Ma ei tea,” vastas Lauren, „aga nad kuulasid. Nad kuulasid isegi uudishimulikult, kuigi natuke uskumatu ilmega. Seda mõtet, et kogu rahvas või valdav osa sellest laulab koos üht ja sama laulu ning nauditavalt ilusti, oli neil kõige raskem haarata. Ameerika iidolist saavad nad küll aru, aga et kõik koos… hiina keel, nagu öeldakse.”

Tartu Ülikooli haridusega kehalise kasvatuse õpetaja Dagmar Normet sai tuntuks lastekirjanikuna. Esimene raamat ilmus 60 aastat tagasi, hiljuti esitles kirjanik ühtede kaante vahele koondatud lastenäidendeid.

Kirjutate mälestusraamatus „Ava-nevad uksed”, et läksite kehakultuuri õppima tänu võimlemisõpetaja Ernst Idlale. Millega ta teid võlus?

„Ernst Idla oli haruldane organisaator, väga nakatav inimene, sugestiivne ja sütitav, sündinud juht. Olime kõik tema usku. Ta asutas Kalevi võimlemisrühmad, pani raadios hommikuvõimlemise käima, korraldas kahed Eesti mängud. Mina tegin Idla juures läbi tee algajast eliitrühma. Ta õpetas oma keha valitsema ja vabast liikumisest rõõmu tundma, hinge liikumise kaudu avama. Haaras kogu olemuse, tegi vabaks, elurõõmsaks, enesekindlaks. Tõi välja kammitsetud olekust, muutes keha instrumendiks, millel saab kõike mängida.
Idla süsteemi alus on inimese anatoomia ja füsioloogia. Talle oli keha tundmine sama, mis arstile haiguste tundmine: iga haiguse jaoks on oma rohud, iga kehaosa jaoks harjutused. Tema harjutuste kompleksid töötasid läbi kõik lihased, kandes nimetust kehakool. Eesti mängude üks esinemiskavu oligi kehakool. Mõte oli selles, et kui algajad võimlejad saavad selle selgeks, on nad teinud oma kehaga väga tõsist tööd. Kehakool läks üle õpetuseks, kuidas keha liikumisel valitseda. Praegustel võimlemiskavadel on kahjuks rõhk peamiselt visuaalsel efektil.”

Mida Eesti mängud endast kujutasid?
„Kaks korda, 1934. ja 1939. aastal toimunud Eesti mängud olid suure­joonelised üle-eestilist üritused. Ettevalmistus neiks oli väga põhjalik. Kõi­gile orga­nisatsioonidele ja klubi­dele saadeti kõigepealt kirjalikud ma­terjalid. Instruktorite koolituse läbinud Idla võimlejad sõitsid mööda maad ringi ja õpetasid esinemiskavu. Et mina olin alles koolitüdruk, sain sõita ainult nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Mäletan, et käisin Tallinna lähistel ja Setumaal Irboskas. Harjutasime maanoortega hilise õhtuni võimlemist ja rahvatantsu.”

Olete koos Ingrid Idla ja Aksel Tiigiga koostanud raamatu „Ernst Idla – võlur Tallinnast”. Võluriks hakati Ernst Idlat kutsuma pärast üht võimlemissündmust. Millist?
„Maailmakuulsuse saavutas Ernst Idla pärast emigreerumist Rootsi. Ini­mestega võimlema ja tantsima hakkas ta juba põgenike laagris. Esimene läbilöök oli võimlemispeol Lingiaadil, kuhu ta viis üle 300 eesti pagulas­võimleja. Kui eestlased peaproovil sinimustvalge välja tõid, avaldas Nõu­kogude suursaadik Rootsis protesti olematu riigi lipu pärast. Korralduskomitee leidis lahenduse: lipule joonistati Idla embleem, rõngas kolme võimlejaga. Kui Idla oma võimlejatega staadionile marssis, tõusid kümned tuhanded pealtvaatajad püsti.
Lõplikult lõi Idla läbi Stockholmi aastapäeva auks korraldatud kavaga, seades liikumise Beethoveni 9. sümfooniale ja lastes helgiheitjatel valgustada võimlejaid 30 eri punktist. Tulemus oli fantastiline: Beethoveni helid, pikkades valgetes kleitides võimlejad, sähvivad valgusvihud öös. Siis teda hakatigi kutsuma võluriks Tallinnast. Pärast seda olid talle kõik teed lahti, kuid Idla eelistas jääda Stockholmi, Eestile lähemale – lootuses kord tagasi tulla.”

Mis sai Idla koolkonnast Eestis?
„Tema õpilased oleksid soovinud jätkata, aga suunitlus oli teine – järgusport, VTK. Need, kel olid rühmad Kalevi juures, said Idla süsteemiga eraviisiliselt tegelda, aga kooli võimlemisõpetajad pidid programmi järgima.
Eestis esinesid Rootsi Idla Instituudi võimlejad esimest korda 1989. aastal. Linnahall oli puupüsti rahvast täis. Nägime hoopis teistsugust, loomulikku, krambivaba liikumist. Üks number oli vapustav: kõnd, jooks ja hüpped olid nii kaunilt kombineeritud, nagu oleks kevadtuul üle lava tuhisenud.
Daisy Idla käib kaks korda aastas Eestis kursusi tegemas, õpetades harjutusi ja väikseid komplekse. Nüüd võib öelda, et Idla tu-leb Eestisse tagasi. Üle maa on litsentseeritud õpetajaid, kes oma koolis Idla süsteemist lähtuvad. 3. mail toimub Tal­linnas Kalevi Tõnismäe spordibaasis võimlemisfestival „Idla päev”.”

Kui kaua te kehalise kasvatuse õpetaja olite?
„17 aastat, alates 1938. aastast, kui ma instruktorina mööda maad sõitsin. Sõja ajal oli mul Venemaal rühm. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuri eriala lõpetamist sai minust Tallinna spordikooli õppealajuhataja, paralleelselt andsin ka võimlemist. Minu rühmas võimles Ellen Niit, siis Ellen Hiob. Kord küsis ta minult, kas ma soovitan minna tal õppima kehakultuuri või kirjandust – ta oli väga sportlik tüdruk.
Pärast töötasin veel Kergetööstuse tehnikumis ja Kehakultuuri tehnikumis kuni selle sulgemiseni. Mina õpetasin seal kehakultuuri ajalugu ja tunni metoodikat, minu juhendada oli ka pedagoogiline praktika.
Hiljem olid mul võimlemisrühmad ETKVL-is ja draamateatris. Raadios olen seitse aastat hommikuvõimlemise saadet teinud.”

Kuidas teist kirjanik sai?
„Kirjanikuks sain ootamatult. Jaan Rummo teadis, et olen võimle­mis­õpetaja. Tema küsiski, kas ma ei tahaks lasteraamatute võistlusele mi­dagi võimlemisest kirjutada. Nii sündis „Maalesõit”. Sain isegi ergutusauhinna. Järgmine oli laulumäng „Me ehitame maja”. Va-hepeal kirjutasin oma mehele Leo Nor­metile operetilibretosid. Siis tuli raamat delfiini-dest – „Delfiinia”. Tollal räägiti väga palju sellest, kuidas ufodega suhelda. Mina mõtlesin, et ka maa peal on olevusi, kellest me suurt midagi ei tea, ja hakkasin lugema, mida delfiinide kohta on kirjutatud. Kõik delfiinide käitumist ja võimeid puudutav – see, kuidas nad omavahel häälitsustega suhtlevad ja kajaloodi abil orienteeruvad – on minu raamatus tõene. Käisin isegi Krimmis delfiinide katsejaamas.
„Lõvi ja lohe” on keskaegsest Tal­linnast. Selle raamatu sünnis on „süü­di” Tiina Mägi oma Kodulinna liikumisega. Mind on Tallinn alati väga paelunud. Raamat nõudis palju eeltööd. Istusin Tolli tänavas linnaarhiivis ning lugesin vanade tsunftide käsikirju ja protokolle. Raamatus toimub tsunfti üldkoosolek täpselt samamoodi nagu vanal ajal, tõlkisin selle kirjelduse vanast saksa keelest eesti keelde. Kui tähtis oli tollal ameti õppimine! Enne kui sell meistriks sai, pidi ta minema laia maailma rändama. Keskaja suletud maailmas, nagu me sellest arvame, toodi kogemusi kogu Euroopast. Tallinna tagasi tulnud, pidi sell meistri­töö tegema. Sepa meistritükk oli võt­ta silma järgi möödatraaviva hobuse jala mõõdud ja teha talle sobivad rauad. Meistrid oli siis väga austatud ja lugupeetud.”

Milline on teie Une-Mati raamatute sünnilugu?
„Loputasin Käsmus suvekodus oma esimese minia Kaarin Raidiga mere ääres kivide vahel oma laste pesu. Kaarin küsis, mida ma pärast delfiini­raamatu valmimist tegema hakkan. Mina ei teadnud. Siis ta soovitaski kirjutada Une-Matist. See pani mul mõtte veerema. Teame laulukest, et Une-Mati toob lastele und, aga keegi pole teda näinud. Küllap on ta nähtamatu. Miks nähtamatu? Ju tal on siis võlumüts. Nähtamatu Une-Mati peab olema väga õnnetu, sest ei saa teistega mängida. Nii need Une-Mati lood sündisidki.
Kui Vene televisioon tellis minult saatele „Head ööd mudilased” kuue lühifilmi stsenaariumi, kirjutasin esimese sellest, kuidas Une-Mati läheb kelgumäele. Mati, kellega ta mängida tahab, jääb aga kohe magama. Une-Mati veab ta sellegipoolest kelgu­ga mäkke.

Vanaema ei saa millestki aru – kuidas kelk ise sõidab?
Stsenaarium tõlgiti vene keelde ja saadeti Moskvasse. Varsti tuli käsk: autor ja toimetaja kohe Moskvasse. Sõitsime koos nukufilmi toimetaja Silvia Kiigega. Meile öeldi, et vanaema narrida on ebapedagoogiline. Küsiti, mis saab, kui kõik Moskva lapsed hakkavad kelku vanaema nina eest ära viima. Toodi näiteks, et pärast seda, kui ühe filmi tegelane oli pannud postkasti põlema, oli Moskvas mitu postkasti süüdatud. Mina küsisin, kuidas Moskva lapsed nähtamatuks muutuvad – ja probleem oligi lahendatud.
Aga meie elasime mitu päeva luksushotellis, käisime teatris ja muuseumides.”

Tänavu nägi trükivalgust teie lastenäidendite valimik. Millal hakkasite näidendeid kirjutama?
„Kõige esimene asi, mis ma kirjutasin, oligi näidend. Olin siis 5. klassis. Koolis oli kombeks korraldada mardi­õhtul karneval, kus 5.–7. klassid pidid ette kandma näidendi. Et meie klass ei leidnud midagi sobivat, palusid tüdrukud mul midagi kirjutada. Minu esimene näidend kõneles sellest, mis juhtub mänguasjade kaupluses keskööl, kui haldjas kõik nukud ja karud ellu äratab. Mäletan, kuidas me pärast tunde kooli koridoris joonista­sime ja kleepisime dekoratsioone, minu ema õpetas tantsu. Kõik see oli väga põnev.
Hästi on meeles ka näidendi „Üks kord üks on neli” sünd. Tallinnas elas ühes lugupeetud perekonnas kõhn kahvatu tudengi­ealine noormees, kes õppis muusikat. Ta sooritas enesetapu. See pani mind mõtlema eluväärtuste üle. Miks poissi hommikust õhtuni tagant kihutati ega õpetatud teda elust rõõmu tundma?
Näidend räägib saarel elavast poisist, keda röövel Ajahäda lubab õpeta­da inimesi valitsema. Ajahäda üks tingimus on, et kell tuleb keerata neli korda kiiremini jooksma: üks tund on neli tundi, üks päev neli päeva. Õp­pida tuleb neli korda kiiremini – ühe tunniga neli ainet. Ajahäda ei tunnista tänast päeva, on ainult eilne ja homne. Poiss muudkui õpib, aga ei tea ometi maast ega ilmast midagi. Ka muusikast mitte. „Mis on viiul?” – „Viiul on kiirus­e arendamise vahend”. Needusest saab ta vabaks siis, kui lausub esimest kor­da sõna „täna”.”

Olete eesti kultusfilmi „Vallatud kurvid” stsenarist. Mis teid filmimaailma tõi?
„Kõigepealt tegin koos oma mehe õpilase Sandor Sterniga operetilibre­to. Komöödiat on parem kahekesi kirjutada, saab teineteise peal kontrollida. Kui seda Boriss Kõrverile näitasin, ütles ta, et see on pigem filmistsenaarium.
Hiljem kirjutasime koos veel ühe filmistsenaariumi – meeskoorist. Gustav Ernesaks oli nõus ennast mängima, aga Tallinnfilm ei võtnud seda vastu.”

Kui palju te filmi tegemisega seotud olite?
„Olime ihu ja hingega filmi loomise juures. Võtsime hasartselt osa näitlejate otsimisest, jooksime linnas ringi, käisime isegi Tartus üliõpilaste ballil. Peategelase leidis Kaljo Kiisk. Terje Luik, kes oli siis alles 7. keskkooli õpilane, hakkas talle ühes nädala­kroonikas silma. Olime kohal ka filmivõtetel, Tallinnas ja Pühajärvel, juhuks kui töö käigus oli vaja mingi stseen ümber teha või teksti muuta.”

Kas tsensuur on teid kimbutanud?
„Lastekirjandust ei tsenseeritud, sellepärast nii paljud autorid lastele kirjuta­sidki. Küll aga oli probleem minu raa­matu „Kümme ust” kaanepildiga – kunstnik oli joonistanud sinna linna plaani. Et Tallinna tsensori mõjuväli ei ulatunud kaartideni, saadeti asi Riiga otsustada. Sealt saadigi luba.”

Millal teie kahele mälestusteraamatule järg tuleb?
„Elame-näeme.”

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.