30. jaanuaril möödub sada aastat Anton Hansen Tammsaare sünnist. A. H. Tammsaare Muuse­umi juhataja Maarja Vaino usub, et klassiku põhjalikult läbitunnetatud teosed on väärt meelespidamist ja meelde­tuletamist.

Mida tähendab klassiku looming tänapäeva inimesele?
„Juba esmatrüki aegu vaieldi, kas Tammsaare teostes kujutatud inimesed on „õiged” eestlased. 1930-ndatel peeti väga oluliseks rahvusliku identiteedi leidmist ning just „Tõest ja õigusest” sai identiteeti kandev teos. Samas ei kirjeldanud Tammsaare oma teostes nn tüüpilist eestlast, eelkõige kahtleb ta paljus ning esitab metafüüsilisi ja eetilisi küsimusi. Arvan, et Tammsaare on paljudele hinge läinud just seetõttu, et „Tõde ja õigus” on maailmatasemel teos, mille tegevus toimub Eestis.
Praegu tundub toimuvat Tammsaare renessanss, paljuski ilmselt tänu Linna­teatri menukatele etendustele. Loode­tavasti hakatakse „Tõde ja õigust” ka rohkem lugema. Osa inimestest arvab, et tegemist on viieosalise jamaga, kus tegeldakse peamiselt kündmisega. Need, kes võtavad vaevaks klas­sikut lugeda, on tihti meeldivalt üllatunud, sest teosed on kirjutatud avara tunnetusega maailma suhtes ning lähevad hinge nii maa- kui ka linnainimestele.
Teemad, mida Tammsaare käsitleb, ei aegu kunagi. Alati kasvab peale uus põlvkond, kes küsib samu küsimusi uuesti. Mingil hetkel hakkab inimene mõtlema, mis on elu mõte, kuidas peaks elama jne. „Tõe ja õiguse” igas osas proovitakse leida lunastavat elementi inimese elus. Andres üritab töö, Indrek tarkuse kaudu, kolmandas osas üritatakse muuta ühiskonda revolutsiooni abil jne.
„Tões ja õiguses” on väga palju Oswald Spenglerit ja tema tsivilisatsiooni langemist kirjeldavat „Õhtumaa allakäiku”. Kui kuskil mõni kultuur hääbub, siis kuskil sünnib uus ja see saavutab oma kuldaja. „Tõe ja õiguse” sari kannab alapealkirju: 1. osa „Võitlus maaga”, 2. osa „Võitlus Juma­laga”, 3. osa „Võitlus ühiskonnaga”, 4. osa „Võitlus iseendaga” ning 5. osa „Resignatsioon”. Iga osa lõpus võitlus kaotatakse – Andres kaotab võitluse maaga ja Indrek võitluse Jumalaga. Maailm läheb ise edasi – see on spenglerlik vaatenurk, mille järgi on igal kultuuril ja rahval oma saatus, mis veereb teatud suunas, ja midagi pole parata.
Tammaare oli hästi kursis filosoofia ajalooga, ta luges palju ja mõtles maailma asjade üle. Kõik aspektid on ta mingis kontekstis läbi mänginud. Inimene võib ühel eluhetkel lugeda tekstist välja üht ning hiljem teist. Avastamisrõõm on alati uus, see ei saagi hääbuda.”

Mis aitas Tammsaarel inimhinge sisemisi heitlusi nii sügavalt läbi tunnetada?
„Kirjaniku elu oli väga keeruline, ta on oma teostes käsitletavad teemad tõesti sügavalt läbi tunnetanud. Ta oli kaks korda surmasuus ning ilmselt andis just surma lähedus talle teistsuguse elutunnetuse. Lisaks traagilised armastused ja keeruline loomus…
Abiellumine ja maalt linna minek oli Tammsaare elus murrangulise tähtsusega. Talle kui kirjanikule mõjus see väga hästi – mida rohkem kirjanik kannatab, seda paremini kirjutab.”

Kas Tammsaare Andresele liiga ei tee, kui jätab tegelase püüdlustest hoolimata tema elu rõõmutuks?
„Viienda osa lõpuks leiab Andres siiski rahu. Ta tunnistab, et on alati Vargamäed armastanud, ega leia, et tema elutöö oleks luhta läinud. Tamm­saare näitab Andrese kaudu vanatestamentlikku joont – maailm tuleb luua ja sel ajal ei olegi võimalik õrnustele mõelda. Inimeste elu seisneski tollal loodusele allumises.
Andrese kaudu näitab Tammsaare ka dogmalikku mõtteviisi. Andres näeb ainult üht õiget võimalust ja otsib sellele pidevalt piiblist kinnitust. Tammsaaret on nimetatud ka pessimis­mi filosoofiks ja seda kajastabki Andrese tegelaskuju. Samas on elus kaugemale jõudnud Indreku iseloomus rohkem pessimismi kui Andreses, kes on aktiivne ja tegus.”
Milline oli Tammsaare suhe religiooni? Registreeriti tema abielu ju ilmalikult, mis polnud tol ajal kuigi tavaline…
„Tammsaare tembeldas ateistiks eelkõige nõukogudeaegne propaganda. Ta oli pigem kiriku kui institutsiooni vastu. Kirik oli tema jaoks ülekohtune ja halva ajalooga, kirikuõpetajad üsna rumalad inimesed, kes surusid oma dogmasid peale. Tammsaare käsitleb religiooni, usku ja Jumalat osas oma loomingust, mistõttu teda on peetud eksistentsialistliku filosoofia kandjaks.
Tammsaare tegeleb inimese psüühi­kaga, millele on omane olla religioosne. Tema teoste alltekstides on nii uus kui ka vana testament alati sees. Lisaks oli ta väga huvitatud idamaistest filosoofiatest ja müstilistest teemadest. Tammsaare oli küll ratsionaalne ja skeptiline, aga 1930-ndatel, mil tehnika tähtsus inimese elus suurenes, muutis see inimese justkui tähtsusetumaks, mis tekitab veelgi rohkem küsimusi inimese olemasolu kohta.”

Milliste väliskirjanikega Tammsaaret võrrelda saab? Välismai­sed kirjandusteadlased on võrrelnud eelkõige Dostojevskiga…
„Kui Tammsaare gümnaasiumipoisina esmakordselt vene klassikut luges, käis ta enda sõnul mitu päeva ringi just­kui uimas. Hiljem hakkas ta temasse siiski ka kriitilisemalt suhtuma. Tammsaare ei olnud ühegi kirjaniku või mõtleja fänn, oma filosoofia lõi ta ise ja tunnetas läbi.
Dostojevskiga käsitlevad nad sarna­seid üldinimlikke ajastule omaseid teemasid. Näiteks süüteemat. Sar­nasus Dostojevskiga seisneb ka naistüüpide kujutamises. Mõlema naistegelased tekitavad kirgi ning neid võib lihtsustatult liigitada pühakuteks ja hooradeks. Samas ei olnud kummagi autori jaoks maailmas midagi üheselt selge.”
Tammsaaret ei saagi kellegagi võrrelda. Tema tõlkimisega on alati olnud probleeme, sest tal on omapärane keelekasutus, ta mängib palju eesti keelega ja kasutab selle rikkust maksimaalselt. Tõsi, praegu tõlgitakse „Tõe ja õiguse” kõiki viit osa prantsuse keelde. Soome keeles ilmus eelmisel aastal 3. osa ja sel aastal näevad trükivalgust ka 4. ja 5.
Kui siiski üritada Tammsaare stiili mõne välisautori omaga võrrelda, siis ehk Knut Hamsuniga. Meeleolud on mõlema romaanides hämarad ja sünged. Eeskujuna on nähtud ka Oscar Wilde’i, kellest Tammsaare väga lugu pidas.”

Millisel kohal on Tammsaare täna­päeva kirjandustundides?
„Käsitletakse teda ikka päris palju. Tegime muuseumis Tammsaare-teemalise lauamängu, millega läheme varsti Saku Gümnaasiumisse, kus peame lisaks seminari saatuse teemal. See on teema, mille üle noor inimene ei mõtle, aga mida Tammsaare palju käsitleb.
Muuseumi näituse pealkirjaks panime „Tõde on inimeses” seetõttu, et ei manifesteeri mingit lõplikku tõde Tammsaarest, vaid jätame igaühele õiguse mõelda nii, nagu nemad kirjanikku näevad.”

Kas noori on raske muuseumisse meelitada?
„Ega täiskasvanuidki ole väga kerge siia saada. Eestis on senini levinud arusaam muuseumist kui rõhuvast kohast, kus üks tüütu tädi seletab ja ära ei lase. Õpilased on siin pigem meeldivalt üllatunud. Kui giid on hea, on noortel muuseumis huvitav.
Tammsaare juubeliaasta tuleb muuseumile väga tihe. Jaanuari lõpus esietendub Heidi Sarapuu (teater Varius) näidend Tammsaare elust. Koostöös Olioni kirjastusega plaanime anda väl­ja kordustrüki Elem Treieri kirjaniku 125. sünniaastapäevaks kirjutatud ja väga menukaks osutunud raamatust „Tammsaare elu härra Hansenina”. Sü­gisel on kavas korraldada kirjanike liidu majas kirjanduslik kolmapäev teemal „Tammsaare ja Mika Waltari”. Waltari kirjutas omal ajal soome ajakirjanduses Tammsaare „Tõest ja õigusest” mitu artiklit ning käesolev aasta on ka temal juubeliaasta. Aasta lõpetab Tammsaare-teemaline konverents, mille korraldame koostöös kirjanike liiduga.