Vana maja vaim pole kuhugi kadunud

 

Sirje Tohver

Repliik

Puhtus on kallis. Puhtalt elamine läheb lõppkokkuvõttes palju rohkem maksma kui kestev räpasus. Tahate nägu pesta, maksate peotäie vee eest. Tahate ennast veel rohkem pesta, maksate ämbri- või vannitäie eest. Lisaks seebi- ja hambapastakulu. Mõni peseb ja puhastab oma rõivaid, teised mitte. Pesumajade ja keemilise puhastuse hinnad kerkivad samuti nagu vee- või elektrihind.
Need, kes ühissõidukites mustusest haisevad, ei olegi ainult asotsiaalid. Üsna sageli võib räpasust märgata ka esmapilgul päris normaalsete inimeste juures. Isegi siis, kui on teada, et neil on kodus vanni­tuba olemas. Võidunud juuksed, puhasta­mata mantlid ja joped, kuivalgi päeval porised jalatsid. Hakka või uskuma, et seda kõike seepärast, et puhtus on kallis.
Selle aasta algusega kaasneb rohkesti juttu prahist, prügist ja solgist. Rotiaasta algus on lähedal, see loom aga kogub ju kõike, mis kogumist kannatab ja sugugi puhas pole. Roti kombel asuvad inimesed nüüd prügi koguma. Sugugi mitte ainult prükkarid, vaid ikka need, kellele puhtus on kallis nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Perenaised õpetavad peresid prü­gi sorteerima. Võib-olla on vastavad tunnid juba koolideski, loengud ülikooli­des. Sest ega me väga hästi tea, mis ühe või teise prügiartikliga peale hakata, milllisesse kogumiskohta või -konteinerisse see puis­tata.
Eramajade omanikel on asi justkui selgem. Probleeme on palju aga suurtes kortermajades. Arvatavalt on ka neid, kes prügi ei sorteeri, ja tilk tõrva mee sees aja­vat asjad hulluks. Juba räägitakse, et prügivedajad saavat õiguse iga kilekotitäit pildistada. Võib-olla on neil varsti ka prügivedajakoerakesed, et nutikad rakitsad leiaksid lõhna, haisu ja jälgede järgi üles patuoina, kel on õnnestunud oma sorteerimata prügi teiste viies või seitsmes eraldi sorteerimisnõus hoiustatu hulka sokutada. Õhtu hakul pimeduse tulles aga võivat magalapiirkondade servaaladel metsa- ja võsaveeres prügikottidega askeldajaid kohata, sokutavat oma ära, hüppavat autosse ja vuravat minema... Ju siis ei õnnestunud päeval õiget kogumiskohta üles leida. Kel autot pole, on oma kottidega aga raskemas olukorras.
Meie maja lähedal oli mõned aastad ta­gasi see suur ümmargune prügikonteiner, mida rahvas „toruks” kutsus ja millel oli mitu eri värvi ja suuruses jaotust: kõige suurem paberile ja papile, ülejäänud heledale ja tumedale klaasile, plastile, vist ka metallile. Kasutamist leidis „toru” pidevalt ja mingeid probleeme prügi sorteerimisega ei tekkinud. Asi lihtsalt toimis. Ühel heal päeval oli „toru” aga kadunud ja kõik visati jälle läbisegi maja prügikonteineritesse, ainult paberite jaoks on eraldi konteiner – tillukese avaga, vähe mahutav, pidevalt täis. Sorteerimise hea komme kadus kibekähku. Lähim „toru” oli poole kilomeetri kaugusel poe juures, kuni sealtki minema haihtus. Koos prügi sorteerimise harjumusega. Nüüd siis alustame selle õppimist uuesti: uuel, suurel, suisa riiklikul tasemel. Ainult et õppevahendeid (kogumiskohti) napib ja õpetajatel (prügiveoga tegelevate asutuste töötajad) vist ei ole korralikku õppekava või ei mõika nad ka ise täpselt, mis on mis ja kuhu käib.

Tee – ja sa suudad

Tallinna 1. Internaatkooli moto „Tee, ja sa suudad” sobib juhtlauseks kõigile erivajadustega lastega tegelevatele haridus­asutustele. 18. jaanuaril peetud konverentsil „Kvaliteetne eriharidus 21. sajandi algul” kõneldi nii erivajadustega laste kui ka nende õpetajate õpetamisest.

Saalis viibinute enamiku moodustasid TÜ eripedagoogika osakonna ja selle eelkäijate vilistlased. Eripedagoogikat on Tartu Ülikoolis õpetatud 1968. aastast ning tuleval sügisel kavatsetakse saabuvat ümmargust tähtpäeva ka väärikalt tähistada. Defektoloogide ettevalmistuse alustamine Tartus Ülikoolis oli omamoodi eksperiment kogu tookordse NSV Liidu jaoks. Eripedagooge ja defektolooge oli õpetatud ainult pe­dagoogilistes instituutidest, st nelja-aastase õppekavaga.

Probleemid praktikaga
Ümberkorraldusi on eripedagoogide koolituses olnud hiljemgi korduvalt. Konverentsil esinenud Tartu Ülikooli eripedagoogika osakonna õppejõud Ants Reinmaa pidas kõige tõhusamaks hiljutist 4+2-va­rianti. Praegu kasutusel oleva 3+2-õppekava suurimaks miinuseks luges ta seda, et vähemasti Tartu kolmeaastane eripedagoogide bakalaureuseõppekava ei sisalda ühtki tundi praktikat. Samas peaks selle lõpetajal olema justkui ka mingi väljund peale magistriõppesse mineku. Ametnike soovitus rakendada kolmeaastase bakalaureuseõppe läbinuid kasvatajatena, koduõppel olevate või kasvatusraskustega laste abistamisel, tekitas konverentsil viibinute seas lõbust elevust.
Tallinna Ülikooli eri- ja sotsiaalpedagoogika õppetooli juhataja Ene Mägi kinnitas, et neil käivad prakti­kal siiski ka bakalaureuseõppe üliõpilased. TLÜ-s on eripedagooge koolitatud kümmekond aastat. Kahe inimesega õppetool asutati esialgu selleks, et anda tulevastele õpetajatele pisut aimu tööst erivajadustega lastega. Praegu koolitab TLÜ eripedagooge nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe tasandil ning teeb koostööd erivajadustega laste koolidega.
„Meie lõpetaja on orienteeritud õppija toetamisele, toimugu õppimine kus iganes,” kinnitas Ene Mägi. „Ka on tegemist äärmiselt kutsekindla erialaga. Inimesed teavad juba õppima asudes, millega neil kokku puutuda tuleb, ega lase end ettetulevatest raskustest heidutada.”
Tallinna Nõustamiskomisjoni tööst kõnelnud Urve Raudsepp-Alt oli kin­del, et äärmiselt oluline on erivajadustega lapse haridustee igal etapil lapsevanemate nõustamine. Teatavasti peab vastav nõustamiskomisjon olema igas maakonnas, aga võib olla ka suuremates linnades.

Nõustamist ei saa alahinnata
Komisjoni pädevuses on õpiraskustega lapsele võimetekohase õppekava või õppevormi määramine, lapsevanema nõusolekul lapse sanatoorsesse kooli, erikooli või eriklassi suunamine ning lapsevanema taotlusel koolikohustuse edasilükkamine.
Nõustamiskomisjon ei saa kedagi kohustada oma last ühte või teise õppeasutusse panema – ta saab ainult soovitada. Selgitada, milliseid plusse või ka miinuseid võib üks või teine valik lapsele kaasa tuua. Et näiteks kolimise korral ei peaks komisjoni uue otsuse järele tulema, ei nimetata selles ka konkreetset õppeasutust, vaid ainult kooli või õppekava tüüpi.
Tal­linna 1. Internaatkooli direktor Evi Kraan on siiski kindel, et vaatamata kaasava hariduse põhimõtete võidukäigule, on vaimupuudega lastele enamasti kõige soodsamad arengutingimused tagatud just spetsiaalselt neile mõeldud õppeasutuses. Konverentsiga juba oma 85. sünnipäeva tähistanud Tallinna 1. In-
ternaatkoolis õpivad erivajadustega õpilased lihtsustatud ja toimetuleku riikliku õppekava ning hoolduskooli õppekava alusel. Evi Kraan oli muuhulgas väga uhke, et külalistele kooli tutvustuseks näidatud arvutipresentatsioon oli nende oma õpilase põhikooli lõputöö.

Sobivaim õpikeskkond
Evi Kraan: „Teadmised, oskused vilumused ei ole nagu nakkushaigused, mis hakkavad külge õhu kaudu. Selleks peavad olema kvalifitseeritud õpetajad ja võimalikult õpilaste vajadustele kohandatud töökeskkond. Lisaks õppekava ja õppekirjandus.
Meie koolil, nagu ilmselt igal õppeasutusel, on olnud oma tõuse ja mõõnu, aga usun, et praegu läheb asi tõusu poole. Tahaksin väga loota, et lähiajal saame oma kooli ka nii seest kui väljast korda ja ilusaks, sest last iga päev ümbritsev keskkond on samuti väga tähtis. Lapsevanem tuleb siia ja vaatab: oi kui ilus kool, rahulik ja lapsesõbralik, miks ma ei võiks oma last siia panna. Tähtis on ka, et õppekavade süsteem ükskord paika saaks. Et oleks korralikud lihtsustatud ja toimetuleku riiklikud õppekavad, aga ka hoolduskooli õppekava, mida praegu veel pole.”

Avati oma muuseum
Konverentsile järgnes Tallinna 1. Internaatkooli muuseumi avamine. Kool loeb oma sünnipäevaks 17. jaanuari 1923, kui Tallinnas avati vaimupuudega laste klass, millest hiljem kujunes Tallinna Linna Abikool. 1963. a valmis praegune koolihoone koos internaadiga 170–180 õpilasele ja kooli nimi muutus Tallinna 1. Eri-internaatkooliks.
Eesti vabariigi aastail, kui paljud vaimupuudega õpilased hakkasid õppima tavakoolis, hakati siin õpetama ka sügava ja raske vaimu­puudega lapsi, keda varem loeti õpetamatuteks. 1999. a liideti kooliga Kristliku Koolkodu toimetuleku- ja Käo päevakeskuse hooldusklassid. Praegu on kool ainuke eestikeelne vaimupuudega laste õpetamise ja arendamise riiklik keskus Tallinnas.

Omavalitsused kardavad eelarve lõhki ajada

Mis mõtteid ja tundeid äratab teis sõnapaar „õpetaja palk”?

VELLO SALISTE, Kosejõe Kooli direktor:
„Kord tervitanud koolipoiss tänaval oma vana õpetajat. „Mille järgi sa mind ära tundsid?” imestab õpetaja. „Ikka palitu järgi,” kõlab vastus. Ei ole naljakas, sest see võiski nii olla.
Palgahierarhia on paigast ära. Järjestades ametid vajalikkuse järgi, kuulub pedagoog esimesse veerandisse, töötasu järgi aga viimasesse. Madala kvalifikatsiooniga töölised saavad pedagoogist kõrgemat palka. Kuna kohustused ja vastutus on õpetajal kõrged, peab ka töötasu olema kõrgharidusega spetsialisti vääriline. Õpetaja palganumber peaks ühiskonnas vastama vähemalt keskklassi tasemele, et tema positsioon ja õpetus oleksid tõsiselt võetavad.
Kui tutvustate ennast võõras seltskonnas, öeldes, et olete ametilt pedagoog, kas siis on hea ja uhke tunne? Või on piinlik...?”

GUNNAR POLMA, Tallinna Reaalkooli direktor:
„Üldhariduskooli õpetajad on Eesti tööjõuturul selgelt alarahastatud. Selle tõsiasja näitajateks on meesõpetajate väike osakaal Eesti kooli­-de õpetajaskonnas ja õpetaja elukutse ebapopulaarsus üliõpilaste magistriõpingute valikus. Ühiskonna hinnang haridusele on kahepalgeline. Üksikisiku tasandil on hariduse väärtus kõrge – seda ka poliitikute valimiseelsetes lubadustes. Haridusse suunatud raha on aga sellest hoolimata olnud ja jäänud ebapiisavaks, et väärtustada väärtuse loojat – õpetajat.
Et väärtustada õpetajat ja selle kaudu Eesti tulevikku, peaks õpetajate keskmine palk ületama tunduvalt riigi keskmist palka.”

IVI TALIMÄE, Viimsi Keskkooli tugikeskuse abiõpetaja:
„Oleks kena, kui palk tõuseks nii palju, et seda ka märgata oleks. Praeguste hinnatõusude juures jääb see pisku, mida juurde lubatakse, märkamatuks. Ma ei arva, et õpetaja töö oleks kergem kui lugupeetud riigikogulastel või valitsuse liikmetel. Enamik õpetajaid teeb oma tööd tõesti südamega. Miks nemad ei vääri inimväärset palka? Juba praegu ei jätku õpetajaid. Kui palgatingimu­sed ei parane, lahkub koolist veelgi häid pedagooge. Kas Eesti Vabariigi valitsus tahab tõesti meie hariduse põhja lasta? Natukene kurvaks teeb selline suhtumine.”

Parem hilja kui mitte kunagi

Haridusministeerium on hakanud ette valmistama programmi, mille raames hakkavad meie vene lapsed õppima eesti keelt juba kolmandast eluaastast. Algust tehakse 2009. aastal.
Ühelt poolt tahaks kohe küsida, kust selleks õppevahendid, metoodika ja õpetajad võetakse. Ka vene lasteaedades on õpetajatest niigi puudus. Teiselt poolt on selle otsusega eesti keele õppimine fokuseeritud ometi õigesse vanuseastmesse. Meil on ju aastaid muretsetud, et täiskasvanud venelased, sealhulgas sõjaväepensionärid, ei taha ega suuda eesti keelt ära õppida. Fookus on olnud täiskasvanu-
tel. Nüüd lõpuks on hakatud vaatama tulevikku rohkem kui minevikku.
Kui kõikides vene lasteaedades ei suudetagi kohe ja korraga eesti keelt õppima hakata, siis aja jook­sul on võimalik selleni ikkagi jõuda. Kui tõesti tahetakse. Ka vene keskkoolide eestikeelsele õppele üleviimine on võtnud väsitavalt palju aega, kuid tänavu õpetataksegi meie vene koolis eesti kirjandust eesti keeles.
Rikute vene laste lapsepõlve ära, ütleb nüüd ilmselt mõnigi kaastundlik inimene, kellele õppimine on olnud kooliorjus. Kas võib ka nii minna? Oleneb sellest, kuidas kolmeaastastele eesti keelt õpetama hakatakse. Kui see hakkab käima nii, nagu on seni käinud keelekümb­lusega lasteaedades ja koolides, ei juhtu lapse­põlvega midagi.
Sillamäel nägin, kuidas ve-
ne lapsed õpetasid lasteaias kogu­ni ise üksteisele eesti keelt – keele­mänge mängides. Lasna­mäel Lääne­mere gümnaasiumis räägivad keele­kümblusprogrammis osalevad vene lapsed juba teise klassi lõpus eesti keelt aktsendita ja on uhked oma hea keeleoskuse üle.
Igatahes on Eestis toimunud keelekümblus eesti keele teise keelena õppimise ja õpetamise hea koge­mus, mida saab laiendada lasteaedadele, hoides ära kooliorjuse tunde tekkimise.
Keelekümblus ei pea olema muidugi ainus eesti keele õppimise viis. Näiteks Pallasti lasteaias Tallinnas õpivad ühe rühma lapsed eesti keelt muu kõrval ka arvutimänge mängides. Võimalusi on palju, tuleb need vaid kasutusele võtta.
Selge see, et eesti keele massilise õppimiseni vene lasteaedades on raske jõuda, eriti Narvas ja Kohtla-Järvel, kus on suur nappus eesti keelt valdavatest lasteaiaõpetajatest. Palju on vaja ära teha, enne kui kõik laabuma hakkab. Aga ikkagi võiks ette rutates küsida, millal algab massiline teise keele õppimine ka eesti lasteaedades. Miks mitte ka sellele mõelda? Kuidas oleks näiteks inglise, saksa või vene keele osalise või täieliku kümblusega? Miks ei võiks eesti lapsed osata juba kooli minnes rääkida kahes keeles? Vähemalt midagi ja kuidagi?
Teine lõppeva nädala oluline sündmus seondub varase keeleõppe­ga. Täna kell 14 avatakse Tallinnas Euroopa Majas Euroopa kultuuride dialoogi aasta. On hea, kui rõõmustame ja muretseme Eesti pärast, kuid on aeg hakata rõõmustama ja muretsema ka Euroopa pärast. Saagem eurooplasteks, soovitasid juba nooreestlased. Paraku pole me seni veel eurooplasteks saanud, muuhulgas ka põhjusel, et ei oska piisavalt Euroopa keeli. Teist ja kolmandat keelt ei hakata meil õppima juba lasteaias.
Lisaks eurooplaseks saamisele tuleks saada ka maailmakodanikuks ning hakata rõõmustama ja muretsema Aafrika, Aasia ja teiste kontinentide pärast. Näiteks Ing­lis­maal on õppekavade läbivaks teemaks maailmaharidus (development education), mille raames tutvuvad õpilased maailma vaesemate piir­kon­dadega, võtavad kontakti sealsete õpilastega, korraldavad korjandusi nende maade lastele koolitarvete ostmiseks ja käivad vahel ka kohapeal vaatamas, kuidas sealsed lapsed elavad. Käituvad teistes maailmajagudes osavõtlike eurooplastena.
Loodetavasti tuleb Euroopa kultuuride dialoogi aasta avamisele roh­kesti pedagooge.

Raivo Juurak

Ministeeriumis

24. jaanuaril toimus Tartus Eesti Maaülikooli rektori Mait Klaasseni inauguratsioon, HTM-i esindas asekantsler Andres Koppel. 24. jaanuaril allkirjastas asekantsler Madis Lepajõe Helsingis Eesti ja Soome haridusministeeriumide noortevaldkonna koostöölepingu käesolevaks aastaks. 24. jaanuaril osales kantsler Sirje Jõgiste konverentsil „Äri ja meedia”. 25. jaanuaril külastab minister Tõnis Lukas Porkuni kooli ning kohtub Lääne-Viru maavalitsuses Rakvere linnapea, kolme kõrg­koo­li, Lääne-Virumaa Keskraamatukogu esindajate ja Rakvere noorteparlamendi liikmetega. 25. jaanuaril avatakse Pärnumaa Kutsehariduskeskuse Tihemetsa õppekohas renoveeritud õpilaskodu.

Sõnumid

Valitsuste edukuse mõõdupuu

Minister tõi näiteks koolist väljalanguse, millest iga valitsuse ajal on palju juttu, kuid probleemi põhjuste ja lahendusteni sageli ei jõuta. Mureks on tehnilised üksikasjad (nt õppurite andmete võrreldavus hariduse infosüsteemis ja rahvastiku­regist­ris), kuid eelkõige on puudu pikemaajalisest haridusstrateegiast, et ennetada ja vältida õpiraskusi ning koolist eemalejäämist.
Teise konkreetse teemana käsitles Lukas kogu elu kestva õppimise valmidust ja võimalusi. Eestis osaleb elukestvas õppes kuus korda vähem 24–65-aastasi inimesi kui Taanis. Taanis on see näitaja kuni 30%, Suurbritannias 26,6%, Soomes 23,1%, meil oli 2000. a 6,5%. Eesti valitsus on seadnud eesmärgiks jõuda lähiaastatel 12,5%-ni.
Valitsus kiitis heaks meetmed ja rahastamisskeemi, et õppimisvõima­lusi laiendada. Peamine on pakkuda võimalusi neile, kes on madalama kvalifikatsiooni ning haridustasemega ning vabatahtlikult ja eriti oma raha eest õppima ei läheks. Koos riigieelarve ja Euroopa Sotsiaalfondi rahaga suunatakse tasuta õppekohtade loomisesse täiendavalt 300 miljonit krooni, et luua tööalase koolituse võimalused vähemalt 73 000 madalama haridustasemega inimesele.
Minister Lukas tunnustas Eesti haridusfoorumi ettepanekut töötada koostöös eri osapooltega välja Eesti haridusstrateegia, mis tagaks hariduselus tasakaalu ja kindluse.
 

Koolitussüsteem ja tööturu vajadused

c   

Mõte

Kui Voldemar Panso hakkas
Endel Pärna elust raamatut kirjutama, oli viimasel nii palju lugusid, et ühtegi ei tulnud meelde. Minuga on hommikuti pärast ärkamist üsna sama lugu – ma küll ei hakka raamatut kirjutama, aga mõtetest on pea lage.
Natuke toovad elu sisse tass kohvi ja „Terevisioon”. Kuniks saatejuhid ekraanil Eesti asja ajavad, võtab kuju esimene uitmõte: huvitav, missugune oleks elu siis, kui mul oleks 49 miljonit krooni… See summa jäi meile abikaasaga mingist loosimisest meelde. Huvi pärast hakkasime jagama, et kui homme võidaksime, siis mida me kõike teeksime ja kuhu sõidaksime ja kui palju lastele annaksime. Nuta või naera, aga 2 miljonit tuli puudu…
Mõne uitmõtte luban endale veel vannitoa vahet toimetades, aga siis on kõik: tahad või ei taha, aga ratas hakkab pöörlema ja minu mõtetestki saavad oravad rattas: ikka ringi ja paigal ühekorra.

Linn täis fooritulesid
Teekond kodunt bussipeatusesse jaguneb rutiinseteks ja ootamatuteks mõteteks. Viimastele, tõsi küll, ei maksa argihommikul eriti loota. Aga umbes kell kaheksa, alati teekonna ühes ja samas punktis, saab minu üle võimust väike tige mõte: kuidas saab nii olla, et Nõmme keskuses, otse linna­osavalitsuse infopunkti kõrval on mitu kõnniteelõiku otsekui täiuslikud näited eikellegimaast? Kummalisel kombel hoitakse lumest-prahist vabana küll parklat jalakäijate tee kõrval, bussipeatusesse viival rajal peab aga igaüks ise vaatama, kuidas hakkama saab. Lumeta talvel pole viga, aga kui külmetab-sulatab-külmetab, siis tuleb jalakäijatel sõiduteele üle kolida.
Bussis on jälle mitu inimest oma kotile sõidupileti ostnud ning koti akna alla istuma sättinud. Alles kui viisakalt pärida: „Kas see koht on vaba?”, tõstetakse kott vastumeelselt sülle.
Kordi mõeldud mõte tabab mind siis, kui buss kolmandat korda valgusfoori taha seisma jääb. Lugesin kokku: Nõmmelt Estonia teatri juurde tuleb minu igapäevabussil läbida 14 valgusfoori. Et sellele järgneb sõit Estonia teater – Tartu mnt – Ülemiste keskus, lisan 20 valgusfoori julgelt otsa. Võib-olla on liikluse seisukohalt kõik need 34 valgusfoori väga vajalikud, aga reaalsuses tähendab see, et liiklus rohkem seisab kui liigub. Ja varsti hakkame maju lammutama mitte selleks, et uutele ärikeskustele ruumi teha, vaid et jätkuks kohti, kuhu valgusfoore paigutada.

Argised asjad ja suur maailm
Foori tagant foori taha törtsutades muutun närviliseks ja haaran mobiili järele, et kella vaadata ja vajadusel hilinemisest teatada. Ja mobiilinuppe tabada püüdes tabab mind veel üks korduvalt mõeldud mõte: miks ometi pole keegi taibanud taas toota lihtsaid, ainult helistamiseks ja sõnumite saatmiseks-vastuvõtmiseks mõeldud taskutelefone? No hästi, kell ja kalku­laator ja numbrite salvestamise koht võivad ka olla. Miks pakutakse järjest valikuvõimalusi neile, kellele mobiiltelefon ongi kogu nende elu, ja jäetakse sundseisu need, kes päris elu ja telefonitsi elatavat elu segamini ei aja? Tänapäeva mobiil piltlikult öeldes peksab lapsed, peseb pesu ja korraldab pangaülekandeid, ja kui tehnilist taipu ei ole ning nupud segamini ajad, siis peksab pesu, korraldab lapsed ja peseb pangaülekandeid. Mina tehnilise taibuga ei hiilga, ja ma annaksin mitte pool, vaid terve kuningriigi telefoni eest, mis oleks lihtsalt telefon.
Ja siis mingil hetkel tabab mind süüdlaslik mõte, et miks ma juba hommikul vara nii argistest ja väikestest asjadest mõtlen, samas kui maailm vaevleb kliima soojenemise käes, Eesti hariduselus on nii palju kitsaskohti ning psühholoogid soovitavad igast algavast päevast rõõmu tunda. Võib-olla sellepärast, et kliima heaks saan ma midagi ära teha, olgugi vaid väikeseid asju – ostan majapidamisse säästulambid ja kodulähedasse poodi jalutan, mitte ei sõida autoga. Hariduse heaks saan ka midagi teha, loen kas või lastelastele muinasjutte ja õpetan neid raamatutest lugu pidama. Ja rõõmu ning rahulolu tunnen ka – lähedastega suhtlemisest, lemmikfilmi vaatamisest, ühe väikese koera armsast pilgust ning sellestki, et algav päev on oma pikkusele nüüd juba mitu minutit otsa saanud.

Kirjad

Üksnes raha õpetajat kooli ei vii
Tõsiseks teguriks õpetaja elukutse valikul võib olla hea mälestus oma kooliaastate tublidest pedagoogidest.
Kuidas noor õpetaja vanasti kooli saadi? Nõukogude perioodil oli kohustuslik suunamine. Riik andis tasuta kõrghariduse ja kohustas noort töötama kolm aastat riigi määratud töökohal. Linnast meelitas nii mõnegi maale kohaliku võimu eraldatav elamispind ja isegi tasuta kommunaalteenused. Kuna ka nõukogude perioodil täitusid koolid naisõpetajatega, otsustas riigivõim võtta kasutusele üsna drastilise abinõu. Maakooli tööle siirdunud noormees vabanes kohustusest teenida 3–4 aastat sundaega kusagil Venemaa avarustes.
Kui seadus tuli, algas jaht maakoolidele, mis oleksid väljaspool linnapiire, kuid samas linnakodule võimalikult ligidal. Lagedi Põhikooli direktorina olin kaadrimuredest prii. Helistasid tuttavad ja tuttavate tuttavate isad ja emad. Ehk on pojale tööd pakkuda. Nii tulid meile tööle tänapäeva hariduselus juhtivatel kohtadel töötavad Märt Hennoste, Jaanus Betlem, Tõnis Arvisto, Raivo Niidas ja paljud teised. Poiste kasvatamine läks kohe märksa kergemaks. Mõnes mõttes muutus juhtimine keerulisemaks, sest tugevad isiksused tuli kollektiivi sulatada.
Kui tekkis valikuvõimalus, eelistasime Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetanuid Tartu Ülikooli omadele. Ülikoolist tulnutel olid head teoreetilised teadmised, kuid vähe oskusi tööks lastega. Väga head õpetajad tulid Rakvere, Tartu, Haapsalu pedagoogilistest seminaridest. Hinnatud olid saarlased.
Miks ei taha nüüd paljud õpetajaks õppinud kooli tööle minna?
Massimeedia seab esiplaanile töötasu. Kahtlemata oluline, kuid mitte ainumäärav. Kes on sihikindlalt omandanud meeldiva elukutse, ei tähtsusta raha üle.
Kuidas saame abi 200 000-kroonisest lähtetoetusest?
Kuna seadusesse on kirjutatud sõna „maakoolid”, löövad esmajoones õitsele linnadele kõige lähemal asuvad maakoolid. Sama tulemus, mis noormeeste sõjaväest vabastamisel. Harjumaal ei ole õpetajate puudust Viimsi, Jüri, Loo, Lagedi, Tabasalu ja teistes lähikoolides. Saad raha ja elad linnas edasi. Mis teha aga nendega, kes vormistasid ennast tööle vaid pulmade või uue auto ostmiseks raha saamiseks? Kas kool peab sellise juhujooksikuga kolm aastat maadlema?
Kahtlemata on üks positiivne samm astutud ja ei ole mõttekas head algatust kohe materdama hakata. Küll tuleks kindlalt vastu seista igasugustele katsetele seadust laiendada, rakendada tagasiulatuva jõuga jne.

Õpetaja olgu inimlik
Harjumaal Rae vallas Taaramäe lasteaias töötab üks õpetaja, kes ei suhtu kaastöötajatesse inimlikult. Oma rühmas käitus ta abilisega nii halvasti, et viimane pidi töölt lahkuma. Paarilisel tuli teise rühma üle minna. Ta paugutab uksi ja kunagi ei tea, kes teda parasjagu segab. Mina küll ei tahaks, et minu lapse või lapselapse sõrmed ühel heal päeval ukse vahele jääksid.
Töötasin lasteaias kaua majandusjuhatajana, tuli nii mõndagi kogeda ja sellepärast tahangi kirjutada, et lasteaednikuks ei läheks õppima sellised inimesed.
Rae vallas on väga tore rahvas, olen ise siin sündinud ja tunnen kodukandi inimesi. Kõikidele probleemidele on lahendus leitud, loodan, et ka kõnesoleva õpetaja käitumisele pannakse piir. Teised ei pea tema iseloomu pärast kannatama.
Soovin Taaramäe lasteaia töötajatele töökust ja headust!
 

Sven-Allan Sagris
Milvi Oja

Kui mina olin veel väikene mees

Lilled Leninile ja linnupiimakook

Millalgi keset põhikooli aega, kas kuuendas või seitsmendas klassis, saadeti mind Lenini sünnipäevaks Moskvasse. Mausoleumi lilli viima. Oli selline üleliiduline kahekümne esimeste keskkoolide komme. Tegelikult ei tähendanud number koolide juures midagi, aga üleliiduline maagia aitas kaasa ja Moskva 21. Keskkool näis olevat midagi tähtsat. Samamoodi saadeti Moskvasse ka klassiõde Malle.
Võib-olla oli see esimene kord, kui sain lennukiga sõita. Lenin mausoleumis näis olevat vahast ja ma kahtlen senimaani, kas tegu on tõelise surnukehaga. Midagi väga tseremoniaalset ei toimunud. Lihtsalt järjekord liikus kiiresti ja lilled panid Moskva pionee­rid. Meie Mallega lihtsalt vaatasime, nailonjoped seljas. Mehed, kes klaasist kirstu juures valvasid, olid väga kurjad. See ehk oligi kõige huvitavam sellel hommikupoolikul, mil suurt revo­lut­sionääri kaemas käisime.
Ela­sin ühes Moskva perekonnas. Isast ja emast selles peres ma suurt ei mäleta. Ehk nad ei viitsinudki Eesti külalisega tegelda. Ent oli üks minust mitu aastat noorem poiss ja tema vanaisa. Vanaisa oli sõjaveteran. Ta kraamis välja paksud pildialbumid ja hakkas jutustama. Jutustas kõik need kolm päeva, mis ma seal olin.
Mu vene keel oli suhteliselt kesine: nii muutus taadi jutt mingiks uinutavaks pudruks. Avastasin ühtäkki, et oma keeleoskusest saab parema mulje jätta, kui see tegelikult on. Õigupoolest saab ju kahe sõnaga mängides vestluspartnerit petta. Kraapisin kokku kogu oma viletsa venekeelse sõnavara ja paiskasin deduškale küsimusi nagu rosinaid jutupudru sisse. See töötas nagu kirbumäng. Heldinult teatas ta, et kannatliku kuulaja vaev peab saama tasutud. Sõjaveteranidele müüdi nõuka ajal kaupa väljaspool järjekorda. Taat teatas, et tuleb minna poodi. Ehkki ma ei osanud midagi tahta, alustasime varahommikust ekspeditsiooni. Selgus, et sõjaveterani privileegist ei ole suurt kasu, sest sõjaveterane on sadu või isegi tuhandeid ja neist oli kõikjal pikk järjekord, seda pikem, mida tähtsam kaup. Tšehhoslovakkia spordikingad ja DDR-i värvilised maikad. Tavalise saba asemel seisime lihtsalt sõjaveteranide sabas. Ütlesin, et mul pole midagi vaja ning olen väsinud. Taadi hasart ainult kogus tuure. Kaubaretke suutsin lõpuks lõpetada palvega selgitada üht episoodi oma sõjameheteest.
Nõnda oli mu esimene kohtumine Moskvaga üsna veider. Me sõitsime ka Lenini mägedesse ja käisime ülikooli hunnitus peahoones, kus tornitippu jõudmiseks tuli sõita mitme liftiga. Lõpuks oli kõike seda üsna palju ja nii olin õnnelik, kui mind ühel hommikul trammi peale saadeti. Lahkumise hetkel ulatas sõjaveteranist vanaisa mulle ühe kasti. See oli hoolikalt ajalehepaberisse pakitud ja takuse nööriga seotud. Lõpuks ikkagi kingitus sõjaveteranilt! Trammis tundsin piinlikkust. Tobe näis see papist kast, ma ei olnud harjunud ajalehepaberisse pakitud asjadega. Platskaardivagunis püüdsin kingitust peita. Toppisin selle kaugemasse vaguniauku.
Arvasin, et nii rohmakas pakis peab olema midagi rohmakat. Ent Tallinnas selgus, et selles oli linnupiimakook Lenini sünnipäevaks. Mõistagi oli karmi kohtlemise tagajärjel koogi endisest kujust vähe alles jäänud, ent glasuurist tervituskiri oli loetav.

Indrek Treufeldt
 

Vähem inimesi, innovaatilisem ühiskond

Mitte kellelegi pole uudis, et Eesti vaevleb järgmistel aastakümnetel inimeste arvu vähenemise käes. Sõna otseses ja kaudses mõttes. Mis võimalused meil on? Keerulises olukorras on hea iga lahendus, mis asja leevendab.

Igasuguseid lahendusi pakutakse välja. Kutsume tagasi välismaal elavad ja töötavad inimesed! Sunnime naisi kõiki eostatud lapsi sünnitama! Toome immigrandid appi!
Ega Eesti ole esimene riik maailmas, kus iibeprobleem võib oluliselt mõjutada riigi arengut. Muidugi võime teatud arvu inimesi kodumaale tagasi meelitada. Pakkudes konkurentsivõimelist palka. Paremaid töötingimusi. Omamaist töökeskkonda. Mõju on väike, ma prognoosin.

Kuldseid lahendusi ei ole kuskil
Teeme kasvatustööd noorte seas ja mõjutame väärtushinnanguid. Õpe­tame praktilisi tarkusi, et pere planeerimine poleks keeruline nagu tuumafüüsika. Vähendame hedonismi kultiveerivaid arvamusavaldusi!? Tõstame esile pereväärtused, teeme laste sünnitamise peredele eesmärgiks number üks. Materiaalsete, poliitiliste, sotsiaalsete, mis tahes meetmetega. Kolme lapsega perekonna mudeli muutmine ideaaliks ja valdavaks nõuab aastakümneid tööd. See pole kiire lahendus. Kui üldse.
Mis puudutab immigrantide sissetoomist, siis ega meil täielikult ole võimalik vältida mustreid, mis on õhtumaa kultuuriruumis toiminud aastakümneid. Kusjuures maailm on praegu veel rohkem avatud kui näiteks 1960. aastatel, kui ühte mõjukasse Euroopa riiki asuti sisse tooma ehitusmehi teist usku mandrilt. Loo­deti, et mehed lähevad jälle koju, kui ehitustöö lõppenud. Ei läinud. Jäid inimesed, nende järeltulijad ja jäid ka kultuurikonfliktid, mida selline immigratsioon kaasa toob. Mis neistki karta, elu on kogu aeg üks konfliktide klaarimine ja midagi on ju õpitud ka kultuurikonfliktide ennetamisest.
Kindlasti ei saa öelda, et head lahendused on maha magatud. Kuidas me ühiskonna arengut ka ei kavanda, toimivad inimkooslustes protsessid, mille juhtimine jääb mõistatuseks.
Ei ole kuldseid ja häid lahendusi. Kuid on teada, et kõige innovaatilise­maks muutub ühiskond siis, kui on kriisiolukord või harjumuspärasest keerukamad ajad.

Loovusele lootes
Omavalitsuse töös on iga päev näha, kuidas elu sunnib meid tihti ja järjest sagedamini sünnitama uusi ideid, genereerima värskeid lahendusi. Osa inimeste jaoks on see lihtne, teiste jaoks ületamatu raskus. Inimeste arvu kahanemise juures tekib veel üks tõsine probleem. Hää küll, häid ideid ikka kargab pähe. Kuid järjest rohkem lähevad tööturul hinda need, kes suudavad asju toimetada holistiliselt. See tähendab, suudavad genereerida ideid, uudseid lahendusi, neid ka teostada ja selleks vahendeid hankida, ühesõnaga lisaks ideedele laadida ettevõtmist ka energiaga.
Kust sellised inimtüübid tulevad? Ei saa ju arvata, et kõrgkoolis tehakse see oskus selgeks. Mitte küll pedagoogikateadlasena võin oma laste kasva­tamise kogemusest öelda, et last on võimalik suunata selliselt, et ta ei suuda täiskasvanuna välja mõelda midagi uut. Ja lapsi on võimalik kasvatada selliselt, et ideid tuleb nagu külluse sarvest. Võtmeaeg on vanus teisest viienda eluaastani, kui lapse fantaasia töötab kõrgetel tuuridel.
Kindlasti on igal vanemal või lasteaiaõpetajal üle huulte lipsanud lause: „Jäta need fantaasiad! Mängi ilusti!” Seda öeldes peab alati arvestama, et ilusti mängimisega võib kaotsi minna üks tulevane ideede ja uute lahenduste otsija ning selle asemel sirgub valmislahenduste tarbija. Ja ühiskond vaevleb lisaks inimeste nappusele ka ideede nappuse käes. Just sellepärast arvan, et järjest enam läheb hinda õpetajate ja vanemate kannatlik ning leidlik meel laste fantaasiate ehk siis ideede genereerimisvõime arendamisel. Peab nurka viskama ülikorralikud taasesitamise oskused ja pjedestaalile kergitama võimed, mis lubavad Lego klotside kaosest luua järjest uusi kolmemõõtmelisi konstruktsioone, need valmis vormida ja mängukaaslaste rõõmuks tööle ka veel panna. Thomas Alva Edisoni kuldne lause pärast hõõglambi leiutamist peaks olema iga lasteaia ja kooli seinal. „Selleks, et üks kord õnnestuda, pidin ma sadu kordi ebaõnnestuma.”

Kutsekoolist, haridusmudelist ja karjääriplaneerimisest

Eestis on levinud arvamus, et gümnaasiumi eesmärk on valmistada õpilasi ette kõrgkooliks, kutsekeskkooli lõpetanud lähevad tööle. Tänapäeval on aga haridust puudutavad seadused ja kutseõppeasutuste sisu niivõrd muutunud, et paari aasta pärast pääsevad kutsehariduse omandanud kõrgkooli paljusid erialasid õppima soodustingimustel, sest kutsekoolis on võimalik osa kõrgharidusaineid juba omandada.

Kellelegi, kes on kooliga seotud, pole uudis, et järgmise kolme aasta jooksul jääb 7–17-aastaseid õpilasi 30 protsenti vähemaks. Et haridust rahastatakse õpilaste arvu järgi nn pearaha põhimõttel, nuputavad kõik koolidirektorid, kuidas teha nii, et koolil oleks järgmisel aastal ikka sama palju või rohkemgi raha kui eelmisel.

Rohkem õpilasi gümnaasiumi
Seitse aastat eduka gümnaasiumi direktorina töötanuna tean, et kergem on gümnaasiumidirektoritel, kes võtavad kümnendatesse klassidesse õpilasi nii palju, kui vaja. Olen selle tee läbi käinud ja viinud viie aasta jooksul gümnaasiumi sissesaamisel nõutava keskmise hinde 4,5-lt 3,5-le. Maapõhikoolide direktorid seevastu arutlevad uue rahastamismudeli üle ja arvutavad, mitu krooni nende koolid võidavad või kaotavad.
Siililegi on selge, et rahata pole kvaliteeti, kuid kvaliteedi eeldus on ühtmoodi mõistetud ja aktsepteeritud eesmärgid. Kui kõik hariduses tegutsevad inimesed töötavad ühiskonna paremaks muutmise nimel, polegi vaja rahahulka lõpmatult suurendada. Õpetajate palk tuleks tõsta keskmisest palgast kõrgemaks, ülejäänud rahast poole kasutamist võiks lubada tingimusel, et seda teevad eri haridusliigid, näiteks maapõhikoolid ja kutsekool, koos, olgu see siis kutse-eelkoolitus või õpetajate ühisettevõtmised.

Individuaalplaan kogu eluks
Ideaalse haridusmudeli korral õpib inimene talle sobival ajal, sobivas kohas ja tempos seda, mis talle meeldib. See tähendab individuaalset õppeplaani kogu eluks. Individuaalõpe on lapsesõbralik, kuid paraku kalleim võimalus. Sadadele õppijatele üht ja sama loengut lugeda jällegi odavaim variant. Tegelikkus kukub tavaliselt kahe äärmuse vahele, küsimus on vaid rahahulga ja kvaliteedi suhtes. Arvan, et hariduse eri liikide koostöös on võimalik pakkuda õpilastele ideaalilähedast haridusteed.
Õpilaste arvu nimel ebatervelt konkureerides ja õppimisvõimaluste teavet moonutades satume olukorda, kus rahasummad võivad küll suureneda, kuid paremaks ei lähe midagi. Tühja sellest rahast, hoopis halvem on, kui meie õpilased ei saa seda, milleks nad suutelised ja millest huvitatud on. Oma õpilastega rääkides jääb mulle mulje, et põhikoolis eriti keegi nendega kutsevaliku ja karjääriplaneerimise teemal tõsiselt rääkinud pole.

Karjäär – läbiv teema
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab kutsevaliku ja karjääriplaneerimise läbivaks teemaks, mis tähendab, et see on kõikide asi. Juhina tean, et kõikide asi võib pahatihti osutuda mitte kellegi asjaks. Sellepärast arvan, et karjääriplaneerimine peaks koolide õppekavas olema emakeele ja matemaatikaga võrdsel kohal.
Paide Kutsekeskkool pingutab selle nimel, et meie õpilased saaksid soovi korral jätkata õpinguid kõrgkoolis. Lisaks tavapärasele õpetamisele ja nn neljandast ehk riigieksamiteks valmistumise aastast teavitamisele teeme koostööd kõrgkoolidega. Meie keskkoolijärgse veokorralduse õppekava läbinutel on Mainori kõrgkooli astudes võimalik meilt uude kooli kaasa võtta õppekavast sõltuvalt 13–19 ainepunkti. Aja ja raha keeles rääkides tähendab see kuid ja kümneid tuhandeid kroone kokkuhoidu. Alustasime läbirääkimisi ka Tartu Kõrgema Kunsti­kooliga, et meil restauraatori eriala lõpetanud saaksid sealses suure konkursiga restauraatori erialal soodsatel tingimustel edasi õppida.

Mõisakool – ajalooline kultuuripärand ja tänapäevane õpikeskkond

Eestis on 64 mõisakooli, mis tegutsevad tavapärasest erinevas õpikeskkonnas, lisaks nendele veel viis lastekodu, mis asuvad endistes häärberites. Iga mõisakooli hoone on ainulaadne, pakkudes õppijale ja õpetajale ohtralt võimalusi ning väljakutseid.

Kirjutades lõputööd teemal „Mõisa­koolid kui omanäolised õppeasutused tänapäevase õpi- ja kasvatuskeskkonna teenistuses”, kaardistasin kõik Eesti mõisakoolid, viisin läbi küsitlusi ning osalesin suvekuude külastusmängus „Unustatud mõisad”. Seni on iga mõisa­kool tegutsenud pigem omaette või naabritelt mõõtu võttes. Rohkem on edasiliikumist märgata pärast Eesti Mõisakoolide Ühenduse loomist, aga sedagi peamiselt mõisahoone kui kultuuripärandi tutvustamise ja turisminduse suunal. Heaks näiteks on siin populaarsust võitev suvekuude projekt, külastusmänguna tuntud „Unustatud mõisad”. Vähem on räägitud mõisakooli osast laste õpetamisel ja kasvatamisel. Küsitlustest selgub, et isegi paljud mõisakoolide pedagoogid ei ole kursis, kuidas toimub õppetöö teistes mõisakoolides.
Paraku ei ole meil igapäevasele õpikeskkonnale seni piisavat tähelepanu pööratud. Täiustatakse küll ruumi­keskkonna tervisekaitse ja tuleohutuse nõuded, kuid sotsiaalne keskkond –
inimestevahelised suhted ja nende kau­du kujunev sotsiaalne kliima – on jäänud õppeprotsessi ja õpitulemuste tähtsustamise varju. Ometi on kõik igapäevases koolielus omavahel tihedalt seotud. Keskkonna sihipärase kujundamisega on võimalik soodustada inimese õppimist ja arengut.

Kaunid, kodused ja mugavad
Juba praegu on koolide kasutuses olevad mõisahooned paljudel juhtudel korrastatud ja restaureeritud, nende sisustus ja interjöör nauditavad. Häärberid on puhtad ja hoolitsetud, ei ühtegi jutti seinal ega labast grafitit silmapiiril. Kohati lausa uskumatu, kui vastuvaidlemata kantakse vahetusjalanõusid, isegi tossud on tabu – need ei sobi läikivate parkettpõrandatega ja stiilse miljööga ega ole pikaks päevaks ka tervislikud. Inventar, sealhulgas mööbel, mis üldjuhul soetatud valla ja sponsorite abiga, on õppetööks sobiv ning haakub häärberi keskkonnaga. Kui pikisilmi oodatud „Norra ja Euroopa Majanduspiirkonna” finantsidest lisandub mõisakoolidele 113 miljonit krooni abiraha, paraneb mitme mõisakooli olukord veelgi.
Ühelgi spetsiaalselt kooliks ehita-tud majal pole välja panna selliseid saale nagu Roosna-Allikul Järvamaal või Ida-Virumaal Maidlas, selliseid lae- ja seinamaale nagu Albus või Tõsta­maal, selliseid kaminaid, ahjusid ja imposantset trepihalli nagu Muugas või nii uhket rõdude ja rikkaliku stukkdekooriga fassaadi nagu Laupal. Seda loetelu võiks pikalt jätkata. Iga mõisakool on oma nägu, see on osa Euroopa kultuurist, mis siin õppivatele lastele koju kätte tuleb. Ajaloolised lühtrid, peeglid, seina- ja laekaunistused loovad õdusa õpikeskkonna, kus interjöör ise distsiplineerib seda kordumatut ilu hoidma ja säilitama. Mõisakoolid on kunagised mõisnike perekondade elamud ning kodudeks ehitatuna on nad ka tänapäeva lastele kodused ja mugavad.

Mõisakoolidel on hulk eeliseid
Õpikeskkonna olulise osa moodustavad õpiprotsess ja kooli elukorraldus, mille kaudu selle sotsiaalset kliimat kujundatakse. Koolimajadeks kohandatud mõisahoonetes on arengut toetav õpikeskkond, seal on võimalik õppekasvatustööd läbi viia sama kaasaegsel tasemel ja tänapäeva nõuetele vastavalt kui spetsiaalselt kooliks ehitatud majades. Mõisakoolidel on viimaste ees isegi eeliseid.
     Iga mõisakool on oma arhitektuurilt unikaalne, see on osa Euroopa kultuurist, mille keskel lapsed päevast päeva tegutsevad. Ruumid ise distsiplineerivad ja aitavad esteetiliselt ja emotsionaalselt lapse arengule kaasa.
     Mõisakoolis õpib vähe õpilasi, koolid on kodused ja pakuvad turvatunnet. Väärtust lisavad ka mõisakoolide juures asuvad põlised pargid.
     Ajalooliste hoonete restaureerimine on küll tunduvalt kulukam ja aeganõudvam kui tavaline ehitamine, aga finantsabi on saadud kultuuriministeeriumilt ja on lootust saada abi ka Euroopa Liidu fondidest.
     Mõisakoolid etendavad külakogukonna elus keskset osa. Paljudes neist tegutsevad Interneti-punktid, raamatukogud, muuseumid, muusikakoolid, korraldatakse näitusi ja kontserte. Mõisakool on kohaliku identiteedi kandja ja arendaja.
     Lisaks kodukohaarmastuse kasvatamisele väärtustatakse mõisakooli­des eeskätt esteetilist, töö- ja keskkon­nakasvatust, mis tuleneb igapäeva­sest töö- ja looduskeskkonnast. Mõisa­pargid ja nii mõneski mõisakoolis veel eksisteerivad ilu- ja katseaiad vajavad aasta ringi töökäsi.
     Mõisakoolides rakendatakse aktiivselt õuesõpet. Rajatakse ja on juba rajatud õueklasse, lehtlaid, püstkodasid, loodus- ja õpperadu.
     Enamik mõisakoole on leidnud õppekasvatustöös oma niši, arendatakse seda külge, milles on pikaajalised traditsioonid ning tingimused.
     Mõisakoolides käib vilgas klassiväline tegevus. Lisaks huviringidele tegutsevad laagrid, õpilasklubid, tehakse koostööd sõpruskoolidega, korraldatakse mõisakoolide teatrifestivali, pärimusfestivali jne.
     Pooled mõisakoolidest osalevad külastusmängus „Unustatud mõisad” (selle nimeks sobiks nüüd juba „Avastatud mõisad”). Mänguga kaasnev kultuuriline diapasoon on aastatega laienenud. See on mõisakooli tiimitöö, kus tähtsat osa etendavad õpilastest giidid, kes tunnevad laitmatult paikkonna kultuurilugu. Kodu-uurimine on neis tähtsal kohal.

Mitte ainult teadmised
Pahatihti unustatakse, et kool ei anna pelgalt teadmisi, vaid tema funktsioon on palju laiahaardelisem. Mõisakoolide lõpetanud kannavad endas väärtusi, mida ei anna ükski tava­kool, veel vähem mammutkool. Iga kool, selle juhtkond, õpetajad, õpilased ja kooli omanik on andnud oma panuse, et säilitada, hoida ja hooldada keskkonda, mille aurat tajuvad eelkõige need, kes selles päevast päeva tegutsevad.

Mihkel Rebane arutleb kirjanduse õpetamise eesmärkide ja kirjandu­se kui õppeaine ebapopulaarsuse üle (vt Kirjanduse õpetamise mõte ja mõttetus; ÕpL, 11.01.). Olen nõus, et õpilaste lugemishuvi on vähenenud. Ma ei nõustu aga väitega, et kirjandus on üks ebapopulaarsemaid õppeaineid.

2006. a valminud ja seni kalevi alla pandud õppekava väärtustab kirjandust eraldi õppeainena. Kui 1996. a õppekavas ei olnud kirjandust õppeainena üldse, siis haridusministri määrusega gümnaasiumis kirjandus hiljem taastati. Põhikoolis ei ole senini kirjandust kui õppeainet ega ka ainekava. 2002. a õppekavas on vaid autorite ja metoodiliste võtete loend.
Klassiõpetajatele, kes 5. ja 6. klassis peaksid panema aluse laste lugemishuvile, kirjanduse õpetamise metoodikat kõrgkoolides ei õpetata. Ema-keeleõpetajate selts on püüdnud neile tuge pakkuda, korraldades koolitusi ja andes välja metoodilist materjali.

Lugemine nõuab keskendumist
Tõepoolest, võimsamate meediumitega konkureerimine on ilukirjanduse lugemist kahandanud. Arvuti- ja filmi­maailm on kergemini kättesaadav, visuaalselt paremini haaratav. Lugemine eeldab keskendumist, kesken­dumine nõuab aga pingutust. Laste keskendumisvõime on tänapäeval väiksem. Õpetajatena puutume päev-päevalt kokku hüperaktiivsuse diag­noosiga. Tunnis lapsi lugemise ajal jälgides näen, kuidas väiksema keskendumisvõimega õpilane heidab pilke õpetaja poole, mõeldes, kas ta ikka jälgib ja ehk saab kuidagi muidu hakkama.
Tervikteose lugemine nõuab aega, ka pühendumist. Seda ei ole võimalik teha viie minuti kaupa mingi teise töö kõrvalt. Filmi vaadata on lihtsam, emotsionaalsustki on hõlpsam leida, ei pea midagi ise ette kujutama.
Mihkel Rebane peab lugemishuvi vähenemisest kirjutades silmas eelkõige ilukirjanduse lugemist. Lastel tuleb lugeda ka igapäevase koolitöö tegemiseks. Ainekavade ja õpikute mahtu arvestades on seda küllaltki palju. Ka teatmeteoste (on ju õpikki teatmeteos) lugemist tuleb õpetada: kuidas leida vajalikku infot, eraldada olulist mitteolulisest, teha märkmeid, kirjutada kokkuvõtet, refereerida, analüüsida. Kõiki neid oskusi läheb vaja järgmistes kooliastmes, ameti- või kõrgkoolis ja kogu hilisemas elus.

Tutvustada head kogemust
Lugemishuvi vähenemist kinnitab raamatukogude laenutuste statistika. Lugejate ja laenutuste arvu suurendamiseks antakse preemiaid aktiivsematele lugejatele. Lastekirjanduse keskus on algatanud konkursse. Aasta rosina auhind väärtustab huvitavat lasteraamatut, Muhvi auhind lastekirjandusteemalist artiklit. Aastaid korraldatakse Nukitsa konkurssi. Et osata avaldada arvamust ilmunud raamatute kohta, peab laps olema raamatut vähemalt käes hoidnud.
Laste raamatute juurde toomiseks tuleb kasutada eri võimalusi, et mitte jääda „oma tõe ja õigusega neile järele vaatama”, kui tsiteerida Mihkel Rebast. Tallinna Ülikooli ja Eesti Luge­misühingu koostöös toimus eelmisel õppeaastal võistlus „Kool, kus lugemine loeb”. Laekunud tööd väärivad laiemalt tutvustamist, et häid kogemusi saaksid kasutada teisedki õpetajad.
Üks võimalus on raamatukogude ja koolide korraldatavad ettelugemispäevad. Oma koha kirjandusõpetuses peaksid taas leidma raamatukogutunnid, et õpilastel oleks ülevaade ilmunud uudiskirjandusest.
Lugemise juurde saab õpilasi tuua ka klassivälise lugemisega. Esimesel kooliastmel täidab see eelkõige lugema õppimise ja lugemisharjumuste kujundamise ülesannet. Teisel ja kolmandal kooliastmel tuleb eesmärke juurde. Siis peaks õpilane hakkama lugemist nautima. Õpetajal tuleb leida kuldne kesktee, et liigse kohustuslikkusega mitte pärssida loomulikku huvi. Tervikteose käsitlemiseks peaksid siiski kõik lugema sama raamatut.
On õpilasi, kellele raamatu läbilugemine on suur eneseületamine. Üksikutele, kes pole esimeses kooliastmes omandanud piisavat lugemis­oskust või kel on raskusi loetust arusaamisega, võib see üle jõu käia. Sel juhul on pärsitud ka kõigi teiste ainete õppimine.
Laste raamatu juurde toomiseks tuleb vaeva näha, neid suunata, meelitada, „trikitada”, nagu ütleb Mihkel Rebane. Kellel aitab huvi äratada katkendi lugemine, kellel raamatu kättetoomine, kellel ettelugemine, kellel kohustuseks tegemine, kellel saavutusvajadusele rõhumine – tuleb vaid leida õige tee. Kerge ei ole see kindlasti ühelegi õpetajale.

Trikitamiseta ei saa
Metoodilisi võtteid, kuidas tunnis loetuga tegelda, on palju. Loetu üle arutledes, katkendeid dramatiseerides, oma mõtteid kirja pannes, fantaasia­tööd kirjutades, väideldes, „kohut pidades” õpib laps ennast väljendama. Seegi on omamoodi „trikitamine”, aga arukat lugejat, kes eristab väärtkirjandust ajaviitekirjandusest ja naudib lugemist, me muidu ei kasvata.
Gümnaasiumis, mil õpilaste koormus, sh kohustusliku kirjanduse maht on suur, on keskmisel õpilasel raske (lisa)raamatu lugemiseks aega leida. Internet võimaldab tutvuda teose kokkuvõttega, referaate kopeerida. Soovi korral võib referaadi osta. See kõik on neile, kellele õppimine on kohustus, mitte soov. Samas tunnen gümnasiste, kes võtavad rõõmuga kätte järjekordse raamatu, räägivad loetud teosest meelsasti nii kohustuslikult kui ka vabatahtlikult, leiavad aega aimekirjan­dusele, arendades end tulevast eriala silmas pidades. Kindlasti loevad nad tulevikuski väärtkirjandust. Mul oli väga hea meel, kui leidsin oma tudengist poja öökapilt vene kirjandusklassika teose. Gümnaasiumis piirdus ta vaid kohustusliku kirjandusega.
Kui esitasin oma tuttavatele gümna­sistidele, värsketele tudengitele ja mõnele põhikooliõpilasele väite kirjanduse kui õppeaine ebapopulaarsuse koh-ta, sain vastuseks kindla „ei” ja hulga põhjendusi, miks see nii ei ole: eriilmelised tunnid, probleemide aktiivne arutelu, võimalus seostada käsitletava teose probleeme enda omadega, vaidlemine, väidete ja vastuväidete leidmine, esinemisosku­se lihvimine, erinevad metoodilised võtted, mida seob ja ju-hib särav õpetaja, muudavad kirjandus­tunnid huvitavaks ja vaheldusrikkaks.

Külliki Kask, Tartu Karlova Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:
„Kirjanduse ebapopulaarsusest on Eestis räägitud juba aastaid. Huvi kahanemise põhjus võib olla see, et 1997. aastal rakendunud uues riiklikus õppekavas kirjandusele kui õppeainele enam kohta ei leidunud. Põhikoolis hakati õpetama emakeelt ehk keeleteadmisi, kommunikatiivseid oskusi ja tekste. Kuigi viis aastat hiljem sai kirjandus õppekavas vähemalt nimeliselt oma koha tagasi, on see põhikoolis senini vaid üks osaoskus õigekeelsuse ja tekstiõpetuse kõrval.
Inimese paneb tegutsema kas huvi või vajadus. Põhikoolis kirjandust õpetades saab keskenduda vaid esimesele. Kui õpilane väidab, et raamatu lugemine nõuab aega, lihtsam on filmi vaadata, siis tuleb talle selgitada, et teose järgi vändatud film on kellegi teise loodud maailm, aga raamatut lugedes loob ta ise oma ajus pildid nii tegelastest kui ka tegevuskohtadest, sest inimene mõtleb piltides.
Kui lasta õpilastel koostada mõne teose tekstiruumi skeem, „näeb” igaüks sündmuspaika erinevalt. Skeemi joonistamine arendab ka detailide märkamise oskust ja ruumilist mõtlemist ning on ühtlasi põnev õppemeetod. Huvi lugemise vastu tekitab see igal juhul.
Gümnaasiumis jagunevad õpilased enamasti humanitaar- ja reaalklassidesse. Esimesed üldjuhul armastavad kirjandust, nad vestlevad, väitlevad ja näitlevad suure mõnuga. Reaalklasside õpilastele ei pruugi samad õppevormid olla kuigi südamelähedased, seega võiks nende puhul rõhuda rohkem ilukirjanduse lugemisele kui vajadusele, sest eesti keele riigieksam on kõigile kohustuslik. Aga riigieksamikirjand on ju arvamuslugu. Ükskõik millise valdkonna teemal kirjutades on vaja oma arvamusi tõestada ehk leida toetus­materjali, mida ilukirjandus pakub rikkalikult.”

Hille Alver, Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:
„Nõustun Mihkel Rebasega, et „kirjandus ei suuda elamuslikkuselt konkureerida võimsamate meediumitega”. Interneti-võimalused tunduvad olevat ammendamatud. Laste lugemishuvi peaks alguse saama kodust. Vanemad, kes on tööga koormatud, ei loe lastele unejuttu. Kodudesse ostetakse varasemast vähem raamatuid. Kõik see on aja märk. Õpetajad mõtlevad välja igasuguseid nippe, kuidas lapsi lugema meelitada ja motiveerida. Nõustun ka Mihkel Rebase väitega, et „üldist lugemishuvi pole selline trikitamine suurendanud”.
Internet on muutnud kättesaadavamaks ka kirjandusteoste sisukokkuvõtted, paljude kirjandusteoste põhjal on vändatud filmid, mida õpilased vaatavad meelsamini, kui loevad teoseid.
Ilukirjandusteoste lugemine põhineb õpilase-õpetaja valikul. Raamatukogus on õpilastele huvipakkuvaid (tänapäeva noorteprobleeme käsitlevaid) teoseid (uudiskirjandust) üks-kaks eksemplari, klassis tervikteose käsitlemist see ei võimalda. Nn kohustusliku kirjanduse valikute tegemisel peab õpetaja silmas ka paikkonna kultuuriloolist eripära, sealt pärit autoreid. Meie oleme oma kooli õppekavasse kirjutanud kirjandusekskursioonid. Näiteks 5. klassi õpilased käivad Heimtalis ja tutvuvad vana aja kooliga Anu Raua muuseumis, 6. klassi õpilased käivad „Meelise” radadel, 8. klassi õpilased August Kitzbergi radadel. Laste lugemishuvi oleme motiveerinud ka tunni- ja koolivälise tegevuse kaudu.
Kirjandus on muutunud üheks ebapopulaarsemaks õppeaineks, sest selles on palju puudulikke hindeid, kuna klassis käsitletavad tervikteosed ja soovituslikud raamatud on läbi lugemata. Kultuuri järjepidevuse mõttes on oluline, et teatud raamatuid oleksid lugenud mitme põlvkonna lapsed. Aga enamik nüüdseid noori ei ole kahjuks huvitatud raamatutest, mis köitsid nende vanemaid ja vanavanemaid.”

Edward Kess, Tallinna 37. Keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja:
„Mihkel Rebane analüüsib põhjalikult kirjanduse õpetamise eripära. Tõestab, et kirjandus kunstina on koolile väärtusetu. Väidan, et pessimismiks pole mingit põhjust.
Ükski aine ei ole koolis aine enese pärast, vaid ikka selleks, et arendada kujuneva inimese minapilt võimalikult mitmekülgseks. Õpiku ja õppekava koostajad panevad kokku aluse ehk mida ja kuidas õpetada, aga vahendamise, selgitamise ja võlumise (sic!) roll jääb pedagoogi kanda. Avalik saladus on, et kui õpetada põnevalt, särasilmselt, siis tulevad ka õpilased kaasa.
Ülekohtune on sildistada kirjandus „ebapopulaarseimaks õppeaineks”! Õpi­laste motiveerimine on ka füüsikas, ke­halises kasvatuse, võõrkeeles, ajaloos jt ainetes probleem. Õpetajal on salarelvad. Kui õpilased tegid tiigrihüppe, siis miks ei võiks hüpata ka kirjandus? Teiste meediumitega ei pea konkureerima, teised meediumid võib suurepäraselt allutada kirjanduse teenistusse. Vaja ainult mõtet ja pealehakkamist. Õpetamine on looming. Kas see on saladus?
Hirm, et kirjandus jääb vaid väheste erioskuseks, on kohatu. Millal pole kirjandus olnud väheste fanatism? Kõik ei peagi olema kingsepad. Interneti kirjanduslehed on pungil luuletajahakatisi ning prosaistinatukesi. Kas see on siis paha või kõneleb muust?
Kirjanduse võlu on kõnekuses, alati saab kaasa rääkida ja probleemide üle arutleda. Ühine rääkimine, suhtlemine, naer ja nutt, emotsioonid, seosed eluga ongi see võluvits või trumpäss, mis kirjandusõpetajal tagataskus on.”

Piibe Leiger, Tartu Tamme Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:
„Jagan Mihkel Rebase muret: kirjandust õpetada on keerulisem kui viisteist aastat tagasi. Õpilased peavad mahuka raamatu läbilugemist liialt aeganõudvaks, tihti ka mitte eriti huvitavaks. Nii tekivadki need ära-minult-küsi-mul-pole-loetud-nägudega inimesed kirjandustundi. Ometi olen kaugel mõttest, et kirjanduse õpetamine koolis mõttetu oleks.
Muidugi trügib raamatu kõrvale ja asemele nii palju muud. Teler ja arvuti kõnetavad noori inimesi hoopis aktiivsemalt, raamat ootab vaikides. Samas näen, et õpilaste soov arutleda, vaielda, oma seisukohta välja öelda pole nõrgenenud – kui ainult järje peale saab, kui raamat neid kõnetab. See võib juhtuda, kui on saavutatud olukord, kus raamat pole õpilase jaoks vaid mingi vana kauge lugu, vaid tal on sündmustiku ja probleemide ning tegelaste käitumi­se lahtiharutamiseks juba lugemise ajal va­jalik hulk taustateadmisi ja tundides võimalus aktiivselt probleeme püstitada, lahendusi pakkuda, rolle läbi mängida.
Minu uskumist mööda toimib kirjandus koolis kui õpilase mõtlemisoskuse ja kujutlusvõime, keele- ja eneseväljendusoskuse arendaja, abiline enese ja teiste mõistmisel, võrdlus- ja samastumis­võimaluste pakkuja, arendaja, elamuste looja, omaloomingu innustaja, nii oma kui ka teiste maade kultuuri ja eri ajastute tutvustaja, eetiliste ja esteetiliste tõekspidamiste kujundaja. Seda pole ju vähe! Eks selle nimel tasubki meil, kes me kirjanduse õpetamise ülesande enda peale võtnud oleme, järjest leidlikumaks ja kavalamaks muutuda, trikitada, nagu Mihkel Rebane ütleb. Kerge ei ole ja alati ei õnnestu, aga kui me ei tähtsustaks, nõuaks, juhendaks, teavitaks, õpetaks, mängitaks, ei mõtleks välja üha uusi õpilasi aktiivsesse tegevusse tõukavaid ülesandeid kirjandustunnis, muutuks noore põlvkonna suhe kirjandusega hoopis hapraks. Ma ei usu, et lugemine siis täiesti kaoks, aga küllap valik kitseneks ja kirjanduse mõjust inimese arengule oleks vähe rääkida ning tohutu kogus aegade jooksul loodud vaimuvara heidetaks tarbetuna kõrvale.”

Avalikkuse reageering PISA 2006 tulemustele sarnaneb paljuski reageeringuga TIMSS 2003 tulemuste avalikustamisele – alguse eufooria taandub pisitasa tulemuste kriitiliseks analüüsiks. Neil reageeringutel on aga ka üks oluline erinevus. Kui tookord asusid haridusminister ja õpetajad teine teisel pool rindejoont, siis nüüd on nad ühel pool.

Tundub, et oleme kõik mõistnud, et Eesti kool on saanud hakkama millegi tõesti suurega. Ja nagu pani ette haridusminister – miks ei võikski see suur kanda nimetust aasta tegu.
Esimesed kriitilised reaktsioonid PISA-s saavutatule ilmusid juba nädala jooksul pärast uuringu tulemuste avalikustamist ja seda ülimalt dramaatiliste pealkirjade all, vt näiteks „Sädelevad talendid jäävad Eesti koolipingis kängu” (Agnes Kuus, PM, 8.12.), „Tarkade laste lahtine tulevik” (Mihkel Mutt, PM 11.12.) jt. Hoo­piski meeldivamalt läheneb asjale Õpetajate Lehes prof Inge Unt, kes räägib vaid hüpoteesidest ja näitab artikli lõpus kenasti ka selle, miks ta hüpoteesidega piirdubki – ta pole PISA ülesandeid ise veel näinud.
Kuna olen asjadega rohkem kursis, tahangi tutvustada lugejat põgusalt sellega, mida PISA-testid matemaatikas mõõdavad, kuidas nad seda teevad. Jutt tuleb vaid matemaatikast ja selle õpetamisest põhikoolis.

Igaühele vajalik matemaatika
On selge, et kui mõõta kaaluga, saame tulemuseks massi, kui stopperiga, siis aja. Milline mõõtevahend on aga PISA, mida see mõõdab? Uuringu läbiviijad püüavad esmalt vastata küsimusele, kes või mis peaks määrama põhikoolis õpetatava kõigile kohustusliku matemaatika sisu. Vastus kõlab nii: see sisu ei pea olema määratud vaid sellise inimgrupi nõuete ja vajadustega, kes on oma elu matemaatikaga tööalaselt sidunud. Pigem peaks põhikoolis õpetatav matemaatika olema määratud nende teadmiste ja oskuste kogumina, mis on enamikule meie ühiskonna liikmetest vajalik tulevases elus toime tulekuks.
Sellelt positsioonilt lähtudes mõistetakse PISA-uuringus matemaatilise kirjaoskuse all õpilaste võimet erinevates elulistes situatsioonides, milles rakendub matemaatika, probleeme näha, neid püstitada, lahendada, analüüsida, saadud tulemusi interpreteerida, loogilisi mõttekäike läbi viia ja saadud tulemusi edukalt ka oma kaaslastele vahendada. Seega vastandub PISA matemaatilise kirjaoskuse mõiste mõneti traditsioonilisele arusaamale koolimatemaatikast. Kui koolis õpetatakse ja hinnatakse matemaatilist sisu tavaliselt kontekstist lahtirebituna, siis PISA-testides vaadeldakse kõike just kontekstiga seotult. Seega tähendab matemaatiline kirjaoskus justkui matemaatika n-ö funktsionaalset omandamist, omandamist mingis kontekstis, millegi tarvis.
Kuidas PISA-testid seda oskust mõõdavad? PISA-testide ülesanded seavad teksti ja seda saatvate jooniste, tabelite ja diagrammidega õpilased elulistesse olukordadesse. Edasi järgneb kobar küsimusi, mille vastused on leitavad ülesande tekstist ja/või seda saatvalt jooniselt. Testide ülesandeid rühmitavad PISA läbiviijad nende matemaatilise sisu, nende lahendamisel rakenduva tunnetusliku (kognitiivse) taseme ja konteksti järgi, kus matemaatika rakendub.

Kolm taset
Uuringus saadud tulemuste adekvaatse tõlgendamise seisukohalt on ennekõike oluline mõista, millist kognitiivset taset üks või teine ülesanne eeldab ja millises situatsioonis selles ülesandes matemaatika rakendub.
PISA-uuring eristab matemaatika rakendustes kolme tunnetuslikku taset.
     Faktide ja rutiinsete protseduuride taasesitamine. See on ülesannete madalaim raskusaste, mis vastab edasises 1. ja 2. saavutustasemele. Seejuures saavat PISA-uuringu kohaselt alles 2. saavutustasemest alates rääkida oskusest matemaatikat oma elus rakendada. Seda taset on hakatud meie analüüsides nimetama oskuste baastasemeks.
     Seoste loomine ja kasutamine. Selle taseme ülesanded nõuavad üldjuhul olukorra eri esitusviiside vaheliste seoste rakendamist ja tõlgendamist. Suures osas on ka need ülesanded õpilasele tuttavad, minnes vaid üksikutes kohtades üle tuntu piiride. Oma raskusastmelt vastavad need ülesanded 3. ja 4. saavutustasemele.
     Matemaatiline argumenteerimine, põhjendamine ja refleksioon. Sellel tasemel eeldab ülesannete la-hendamine teatavat intuitsiooni ja loomingulisust matemaatika vahendite valikul. Olukorrad pole siin enam õpilastele tuttavad ja harjumuspärased. Seetõttu tuleb probleemi lahendamiseks vajalike tegevuste algoritm iseseisvalt välja töötada. Õpilastelt nõutakse sageli seaduspära leidmist, üldistuste tegemist ja saadud tulemuste põhjendamist ning selgitamist. Need on kõrgeima raskusastme ülesanded ja vastavad 5. ja 6. saavutustasemele.
Veel on PISA tulemuste mõistmiseks oluline, millises kontekstis õpilane matemaatika üht või teist tõde kasutama peab. Siin eristatakse nelja võimalikku konteksti: isiklik, haridus- ja ametialane, avalik ning teaduslik kontekst. Näiteks puhas matemaatiline argumenteerimine (tõestamine matemaatikas) paigutub ülalesitatud skeemis ühe osana matemaatilise argumenteerimise selliste ülesannete alaliiki, kus ülesandel on teaduslik kontekst.

Maailma riikide tipus
Mida PISA 2006 näitas matemaatikas? Kõige üldisemalt öeldes peaaegu sama, mida TIMSS 2003. Saime taas teada, et oleme matemaatika keskmise tulemusega maailma riikide tipus, täpsemini esimeses neljandikus. Vaid 11 riiki 57-st saavutasid meist statistiliselt oluliselt parema tulemuse. Kui piirduda aga vaid Euroopa riikidega, on meist statistiliselt oluliselt parema tulemusega riike vaid neli: Liechtenstein, Šveits, Holland ja Soome. Kui riikide pingerida koostada aga selle järgi, kui suur osa õpilastest on saavutanud vähemalt matemaatilise kirjaoskuse baastaseme, on meie tulemused veelgi paremad. Selle näitaja kohaselt jääb riikide pingereas meist ettepoole vaid kaheksa riiki, neist vaid kolm Euroopast: Soome, Aserbaidžaan ja Holland.
Kui püüda võrrelda Eesti õpilaste tulemusi matemaatikas tulemustega loodusainetes ja lugemisoskuses, võib öelda, et ka siin pole olukord halb. Et uuringus kasutatud skaalad ei võimalda õpilaste edukust eri ainetes võrrelda, siis vaatame näiteks võrdlevalt, kui kaugele jääb meie keskmine tulemus riikide tipptulemusest matemaatikas, loodusainetes ja lugemisoskuses (vt tabelit). Selgub, et vahed on täiesti võrreldavad. Seega saame vaid oletada, et matemaatika ja lugemine erinevad loodusainetest selle poolest, et „rebimine” tipu juures on nendes ainetes tihedam kui loodusainetes. Võib-olla tähendab see, et paljudes riikides tähtsustatakse matemaatikat ja lugemist rohkem kui loodusaineid.

Iseseisvusega ei hiilga
Nüüd aga sellest, miks PISA-s saavutatu kriitikutele ainest annab. Eesti koolile heidetakse ette vähest tööd andekatega. Täpsustaksin, et küsimus pole mitte ainult meie andekatest tippudest. See on küsimus sellest, kuidas meie õpilased oskavad uudsetes elulistes olukordades iseseisvalt ja loominguliselt matemaatikat kasutada, seejuures argumenteerida ja põhjendada. Loomulikult tuleb matemaatikas andekas laps sellega paremini toime kui teised. Aga see, kas õpilase edu seda liiki rakendustes näitab ka tema matemaatilist andekust, on hoopis teine küsimus. Seetõttu ei räägikski ma edasises mitte andekusest, vaid oskusest matemaatikat loominguliselt rakendada, argumenteerida ja põhjendada.
Tõesti, kui riikide võrdluse aluseks võtta matemaatika loomingulise rakendamise ja argumenteerimis- ning põhjendamisoskus (saavutustasemed 5 ja 6, nende õpilaste osatähtsus, kes on suutelised vastavaid ülesandeid lahendama), oleme me riikide pingereas alles 21. kohal – koguni kolme koha võrra allpool OECD keskmisest. Kui aga lähtuda võrdluses nende õpilaste osatähtsusest, kes suudavad lahendada vähemalt seostamise tasandil olevaid ülesandeid, oleme juba 13. kohal (kaheksa kohta kõrgemal OECD keskmisest). Ja edasi, kui lähtuda nende õpilaste osakaalust, kes on omandanud matemaatilise baaskirjaoskuse (vähemalt 2. tase), oleme riikide pingereas 9. positsioonil.
Seega, olles elementaarse baastaseme tagamisel matemaatika rakendustes üliedukad, oleme mõnevõrra unarusse jätnud matemaatika iseseisva ja loova ning argumenteerimisele ja põhjendamisele toetuva rakendamise.
Mida siis teha? On selge, et igal asjal on oma hind. Tundub, et paljud riigid on saavutanud edu matemaatika tipptasemel rakendustes seetõttu, et seal on jäetud hooletusse baastaseme saavutamine. Kas aga selline väike riik nagu Eesti võib seda enesele lubada?
On ka teine tee: vähendada veelgi põhikoolis matemaatika sisu ja tegelda selle arvelt selle sisu eri tasemel rakendustega. Pakkuda rohkem erinevaid kõrgema kognitiivse tasemega ülesandeid, kus õpilastel tuleb elulistes olukordades matemaatikat rakendada, rohkem arutleda, argumenteerida ja põhjendada. Seda teed on ilmselt läinud Soome. Kas me aga suudame harjuda sellega, et põhikooli matemaatika on vaid arvutamine, lihtsamad protsentülesanded, tõenäosuse arvutamine, mõne lihtsama avaldise teisendamine, tasandiliste kujundite pindala ja ümbermõõdu leidmine ning kehade ruumis ettekujutamine? Või on ka mingi kolmas tee? Need on küsimused, millele peaks igaüks püüdma vastust leida.
Tean küla, kus üks vaimuhaige mees oskas peast arvutada kolmekohaliste arvudega. Kogu küla lasi mehel muudkui arvutada ja imestas, kuidas ta seda küll oskab. Samas ei mõelnud keegi sellele, mis kasu on oskusest, mida inimene kasutada ei suuda.

Kui klassiruumil on trellid ees

Vangla hariduskorralduse arengukava 2004–2006 nägi ette riigi hallatavate erikoolide likvideerimi­se ja õppe üleviimise piirkonna üldhariduskoolidesse ja kutseõppeasutustesse. Tallinna Vangla kinnipeetud õpivad Tallinna Täis­kasva­nute Gümnaasiumis ja Tallinna Ehituskoolis. Tõsi, trellide taga.

Eveli Torma juhib Tallinna Täiskas­va­nute Gümnaasiumi vanglaosakonda 2005. a septembrist. Töötanud poolteist aastat Maardu noortevangla ja aasta Harku naistevangla õpetajana, kujutas ta alustades ette, kuidas asjad peaksid olema, ja proovis oma visiooni ellu viia. Sellest hoolimata tundis ta end alguses nagu vette visatud kassi­poeg. „Surve oli peal. Kästi reform ära teha, aga ei juhendatud, kuidas. Kui tek­kis küsimus, polnud kedagi, kes oleks öelnud – tee nii või naa,” meenutab Eveli Torma, öeldes, et on tänulik gümnaasiumi direktorile Heiki Kiidlile toe eest.

Kursuste süsteem oleks parem
„Kool on koht, kus kinnipeetavad puutuvad kokku normaalse ühiskonnaga. Meie õpetajate suhtumine ja mentaliteet on teistsugune kui vanglatöötajatel, meie käitume siin nagu vabad inimesed ikka,” selgitab Eveli Torma oma põhimõtteid. „Varem vanglas õpetajana töötades puudus mul kokku­puude vanglaametnikega peaaegu täiesti. Kui läksin vangla ruumidesse, vaadati mind seal nagu ilmaimet.” Praegu ei ole kool ja vangla kaks teineteisest isoleeritud üksust.
Haridusseadus vanglale mingeid mööndusi ei tee, valida on päeva-, õhtu- ja kaugõpe. Eveli Torma, kes on seaduste vahel laveerides kaugõppevormi vanglale kohaldanud, leiab, et vanglaharidust tuleks käsitada omaette nähtusena. Siin pole otstarbekas anda tund-tunni järel nagu tavali­ses keskkoolis, parem on kursuste süsteem. Praegu pole seda võimalik rakendada – kursusi ei rahastataks –, vangla territooriumil tegutsev gümnaasium saab pearaha nagu teisedki koolid.
Kursuste süsteemi pooldavad ka vangla töötajad. „Pikk õpiaeg, gümnaasiumis kolm ja kutsekoolis kaks aastat, on vangla oludes miinus, paljudel lühema karistusajaga noortel jääb kool pooleli,” ütleb vangla hariduskorraldaja Mare Uritam. Tallinna Vangla asedirektori Andres Kure sõnul on valus küsimus, mida teha õppijatega suvekuudel. „Kinnipidamis­ko­has peaks olema aastaringne õppetöö, mitte septembrist maini.” Asedirektor loodab, et pikka karistust kandvatele vangidele sobiv ha­ridussüsteem kohaldatakse lühenenud karistusaegadega ja minnakse üle kursustele nagu mujal maailmas.
Vanglahariduse kõige positiivse­maks muudatuseks hindab asedirek­tor nn vanglakooli kadumist. „Kinni­peetud saavad meilt täiskasvanute güm­naasiumi või ehituskooli lõputunnistuse, kust pole võimalik välja lugeda, et haridus on omandatud vanglas. Kellel siin õpingud pooleli jäävad, saavad neid jätkata vabaduses samade õpetajate käe all.”
Õpetajate seisukohalt on kõige suurem erinevus tavakooliga see, et vanglas ei saa süstemaatiliselt õpetada – voolavus on väga suur. Kooli nimekirjas oli eelmisel aastal sadakond, tänavu õpib vene- ja eestikeelsetes rühmades kokku 70 õppurit. Ent see arv muutub kogu aeg, nagu muutuvad ka õpilaste näod klassis. Kinnipeetavad vabanevad, nende asemele tulevad uued. Õpilasi viiakse julgeolekukaalutlustel ühest vanglast teise, neid pannakse kartserisse, paigutatakse nende endi turvalisuse huvides teistesse sektsioonidesse. „Näiteks eelmise õppeaasta lõpus läks mul kool korraga tühjaks,” ütleb Eveli Torma.
Et vanglaski tuleb riiklikku õppekava täita, on põhiline individuaalne lähenemine. „Enne riigieksameid keskendun neile viiele, kes loodetavasti lõpetavad,” ütleb gümnaasiumi vanglaosakonna juht. 2006. aastal lõpetas gümnaasiumi viis ja põhikooli kuus,2007. aastal vastavalt neli (neist üks väljaspool vanglat) ja kuus vanglaõppurit. Elektriku kvalifikatsioo­nitun­nis­tuse sai 24 õpinguist alustanust neli. Eveli Tormal on kahju, kui inimene lööb käega vahetult en-ne lõpueksameid. „Aga mis parata, äsja vabadusse pääsenud ei ole võimelised end kokku võtma.”

Töö nõuab kohanemisvõimet
„Töö vanglas nõuab õpetajalt suurt kohanemisvõimet. Ei tohi ehmuda, kui 10. klassi tulnud õpilane ei oska lugeda, peab olema hea psühholoog, märkama, mis õhkkond klassis valitseb – võib-olla oli just äsja läbiotsimine –, teadma, et siinseid õpilasi ei saa sundida midagi vastu tahtmist tegema,” räägib Eveli Torma töö eripärast. Tagatipuks tuleb arvestada veel kinnipeetavate omavahelist hierarhiat. Ükskord tekkinud konflikt ainult sellepärast, et poiss ei istunud sinna pinki, kuhu kästi. Õpetaja sai alles pärast aru, et kuriteo aste ei lubanud tal seda teha.
Eveli Torma sõnul ei saa õpetaja vanglas seda positiivset tagasisidet, mis tavakoolis. Meile on vangla koostööpartner, õpilased on sellega opositsioonis. „Siin silmad naljalt ei sära. Õhkkond on rusuv, klassiruumis valitseb apaatsus, huvipuudus, kaitseseisund. Kas meil tekiks õppimisvalmidus, kui suur osa meie olulisematest vajadustest on rahuldamata? Teadmisjanu ei ole vajaduste hierarhias esikohal. Mina räägin ajaloost, aga inimesel on lähedus- ja suhtlemisvajadus rahuldamata, ta tahaks hoopis oma naisega rääkida.”
Kuigi õpperühmad on väiksed – 12 õpilast – ja klassis pole kunagi niigi palju, kurdavad õpetajad, et tund võtab üsna läbi. „Vangla klassiruum ei ole turvaline haridusoaas. Ei saa nii, et istud ja vestled. Kogu aeg pead olema valvel, ennast hoolega kontrollima, et ei ütleks midagi, mida ei tohi, ei läheks üle piiri, ei saadaks valesid signaale välja. Näiliselt on meie õpilased väga sõnakuulelikud, klassis on vaikus ja rahu, aga kui algatad diskussiooni, tuleb sealt nii jõulisi ja agressiivseid mõtteavaldusi, mida tavakoolis naljalt ei kohta,” ütleb Eveli Torma ja hoiatab, et siin majas ei saa õpetaja õpilastele oma südant avada. „Need õnnetud, kes seda teevad, põlevad läbi.”

Kaitstud ja turvatud
Mis õpetajat vanglas peale läbipõlemi­se veel ähvardab? Kas kinnipeetud võivad olla ohtlikud? „Ma ei saa öelda, et vanglas on tore ja julge, tulge aga kõik – oht on alati olemas. Samas on tehtud kõik, et õpetajaid kaitsta – klassis on häirenupud. Kui kellelgi on kas või natukegi hirm, tarvitseb tal ainult nupule vajutada ja valvurid on hetkega kohal. Seni pole selleks põhjust olnud, kui ongi vajutatud, siis kogemata,” räägib Eveli Torma.
Ka Andres Kurg ei tea ühtki juhtumit, kus valvur oleks pidanud õpetajat kaitsma sööstma. Tema sõnul on tavakoolis palju teravamad konfliktid, õpetajaid ähvardatakse ei tea millega. Kinnipeetavad on oma väljendustes vaoshoitumad. Uisapäisa vanglasse õpetama tulla ei soovita ta siiski kellelgi – see peab olema läbimõeldud otsus. Piirab ju vangla teatud määral ka õpetaja vabadust.
„Vanglas ei saa midagi oma suva järgi teha. Tööregulatsioon on nii pai­ka pandud, et seda rikkudes rikud juba mingit seadust,” selgitab Andres Kurg. „Pedagoogiline loovus, mis õpetajatega kaasas käib, sunnib neid unustama ettekirjutusi, mis vanglasse sisene­misega kaasnevad. Õppe-eesmärgil või­dakse kaasa võtta mõni pealtnäha süütu asjake, tulemata selle peale, et kinnipeetavad kasutavad seda hoopis teistel eesmärkidel. Et seda välistada, peab õpetaja julgeolekuosakonna töö­tajatele aru andma, mida ja miks ta sisse toob.” Andres Kurg ütleb, et ükskord algatati õpetaja vastu isegi kriminaalasi. „Siis oli tegemist tahtliku vastutöötamisega, õpetaja püüdis tuua vangidele keelatud kaupa.”

Õppimise eest saab stipendiumi
Eveli Torma ütleb, et kuigi koolil on vanglaga hea koostöö, näevad nad oma ülesannet pisut erinevalt. Vanglale on tähtis pakkuda kinnipeetavatele hõivet, kool näeb oma missiooni isiksuse kujundamises. Põhieesmärk – kinnipeetava resotsialiseerimine ehk muutmine tavaliseks ühiskonnaliikmeks – on ühine. „Statistikat mul selle kohta pole, aga loodan, et kooliskäimine võimaldab paremini normaalsesse ühiskonda sulanduda,” ütleb Eveli Torma. Ta toob näiteks ühe aastaid vangis olnud mehe, keda tabas kooli tulles täielik šokk. „Nüüd ütleb, et see oli väga hea, sest väljas oodanuks šokk teda niikuinii.” Vabanenud õpilased, kellega Eveli Torma on hiljem kohtunud, on öelnud, et kool andis neile väga palju.
„Varasem vanglakool oli ikkagi vangla osa, vabam küll, aga mitte nii vaba kui praegune. Meie õpetajate kaudu saavad kinnipeetavad aimu ka väljaspool vanglamüüre olevast maailmast. Peensusteni reglementeeritud elu – kindlal kellajal üles, rivistus, söök –, kus ei pea muretsema ei toidu ega voodipesu pärast, pärsib igasuguse initsiatiivi, muudab inimese abituks. Ma nimetaksin seda õpetatud abituseks. Meie siin koolis tahame, vastupidi, et õpilased näitaksid omaalgatust, võtaksid vastu otsuseid ja oleksid nende eest valmis ka vastutama.
Andres Kure sõnul soodustab vangla igati kinnipeetavate õppimist. Seda, kes ei täida individuaalses täitmiskavas määratud kohustust kooli minna, valvuri saatel vägisi kohale viia ei saa. Küll saab motiveerida õpperuumide, paremate sportimisvõimaluste, üritustel osalemisega. Motiveerib seegi, et kinnipeetavad paigutatakse ühte sektsiooni – kool on ühendav lüli. Õppimist stimuleeritakse isegi rahaga. Nimelt saavad üle 18-aastased eesti keele kursustel osalemise eest õpimaksu 1080 krooni kuus. Alguses saab õppija kätte vaid kolmandiku summast, ülejäänu makstakse välja pärast eksami sooritamist. Koolikohuslased õppimise eest raha ei saa.
Andres Kurg ütleb, et nende töö teeb kergemaks 1. juunist vanglaga liidetav kriminaalhooldussüsteem. „Loodan, et koostöös saame paremini saavutada kontrolli nende kinnipeetavate üle, kellele kooliharidus vajalik on.” Vangla asedirektor rõhutab, et õppimine ei tohi olla kellelegi karistuseks. Kinnipeetavale tuleb selgitada, et gümnaasium suurendab tema konkurentsivõimet tööturul ja võimaldab vabaduses oma probleemidega paremi­ni hakkama saada.

Jumaldatud õpetaja

Maie Kilgas on mind isiklikult väga palju mõjutanud. Minu kokkupuude temaga sai alguse 1. klassi tüdrukuna 40 aastat tagasi, kui käisin esimest korda näiteringis. Sellest ajast saadik on ta mõjuva isiksusena saatnud mind läbi kogu elu.
Õpetajana olen võtnud Maie Kilgaselt kui omaaegselt lemmikpedagoogilt hästi palju nippe, kasutan nüüdki oma tundides tema kõneharjutusi. Ta mõjutab alateadlikult isegi minu pedagoogilisi käitumismustreid.
Üks tema „nippidest” on piletimüük – teatripääsme eest tuleb tuua üks komm. Kommikausike jääb tasuks esinejatele.
Maie Kilgasele on iseloomulik jäägitu pühendumine, ta on oma tegemistes alati kogu hingega sees. Hoiakult, riietuselt ja rääkimisstiililt daam suure algustähega. Oma ala suurepärane proff. Õpilaste hulgas absoluutne autoriteet. Kes juba näiteringi läheb, sinna ka jäägitult kuulub. Õpilased armastavad ja austavad, iseenda näite põhjal võin öelda, et lausa jumaldavad teda.
Heas mõttes vana kooli inimene, kellele tõelised väärtused väga korda lähevad. Kaitseb väärikaid püsitõdesid, õigeid hoiakuid. Tänapäeval on selliseid inimesi eriti vaja. Olen näinud paljude noorema põlvkonna näiteringide juhendajate tegemisi, tihti vahetatakse püsiväärtused hetkepopulaarsuse ja trendinaljade vastu.

Pimedad loevad, nägijad loobuvad

Huvi raamatute lugemise vastu väidetavasti kahaneb, noorte väljendusoskus ja sõnavara vaesub. Siiski on üks kategooria inimesi, kes suudavad tunda ja ka tunnevad lugemisest ehedat rõõmu, kelle jaoks raamatu tähendus ei kao – pimedad ja nägemispuudega inimesed.

Lugemine on pimedatele võti maailma, täpsemini – võti maailma on neile Braille kirja 63 reljeefset punktikombinatsiooni. Nii kirjutab Heidi Muhhina Eesti Pimedate Liidu infole­hes Valguse Kaja, oktoober 2007 (info­-
leht on trükitud ka punktkirjas). Pimedate punktkiri on otsekui šiffer, millest nägija midagi ei tea ega pea.

Sõrmed silmadeks
Samas Valguse Kajas kirjutab Mirja Kapanen: „Kui silmadega ei näe, tuleb leida alternatiivne võimalus. Siin tõttab mulle päevast päeva appi vana hea Louis Braille leiutatud punktkiri ja minu „silmadeks” on saanud sõrmed. Tegelikult on mul nüüd kahe silma asemel ju lausa kümme nägemisorga­nit!” Punktkiri loob pimeduse suhteliselt lamedasse ruumi hindamatu väärtusega lisadimensiooni.
Nii Mirja Kapanen kui ka Heidi Muhhina võtsid osa eelmisel rahvus­vahelisel punktkirjapäeval välja kuu­lu­tatud Euroopa Pimedate Liidu punkt­kirjaesseede võistlusest teemal „Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi”. Punktkirjapäeva tähistatakse 4. jaanuaril, rahvusvahelise pimedate punktkirja looja prantslase Louis Braille sünniaastapäeval (praeguseni kasutatava reljeefse sõrmede abil loetava pimedate kirja, mille iga tähte, numbrit ja kirjavahemärki tähistab 1–6 reljeefset punkti, lõi ta aastal 1829).
Priit Kasepalu, esseekonkursi Ees­ti žürii esimehe teatel võtsid Eesti punktkirjakasutajad konkursist elavalt osa, kirjutasid igas eas autorid. Kõige noorem oli 9-aastane Mirjam Liivak, kes õppis sel ajal Tartu Emajõe Kooli 3. klassis, osalesid ka tema koolikaaslased Gerth Jaanimäe ja Mari-Liis Täht 11. klassist. Suurepärase töö auhindadest ühe pälvis Mirjam Liivak. Ta alustas oma esseed nõnda: „Punktkiri on kui mäng, mis aina täieneb. See voolab nagu salapärane jõgi mu sõrmede all.”

Pimedate pärisosa
Mirjam Liivak: „Kui ma punktkirja selgeks sain, sukeldusin põnevale lugemismaale. Lugedes sain palju targemaks. Paladest leidsin rohkesti toredaid sõnu ja nüüd on mul päris rikas sõnavara. Lugemine on arendanud ka minu kujutlusvõimet. Lugedes rändan paljude raamatutegelastega koos erinevates kohtades.” Oma sõnul on ta tänu lugemisele ja kirjutamisoskusele kirjutanud ise mitu raamatut, tema elu on muutunud kergemaks ja vahvamaks ning läheb järjest põnevamaks.
„Punktkirjaoskus on ka selles mõttes oluline, et ma saan öelda ja tunda – olen kirjaoskaja,” sedastab Gerth Jaani­mäe. „Raamatuid on pimedate kirjas palju parem lugeda, kui lasta neid kõnesüntesaatoril ette vuristada, kuna viimasel on tihti üsnagi monotoonne kõla.” Heliraamatutes võidakse lugeda paljusid sõnu valesti või tehakse võõrnimede hääldusvigu; kujutluspilti mõjutab palju see, millise hääletooni, intonatsiooni või pausidega esitaja seda loeb; punktkirjas teose puhul saab aga oma kujutluspilti ise vabalt luua; lugemise nauditavus sõltub kujutlusvõimest: „Teksti sõrmede all tunda on hoopis midagi muud, kui seda kuulata.”
Mari-Liis Täht on vahel „mõelnud muigamisi, et punktkirjas on parem lugeda kui tavakirjas, sest siis pole ruumi valgustus oluline. Pole ju lampi vaja põlema panna, seega kulub vähem elektrit”. Mõnikord halvas tujus võtab ta kätte mingi hea ja sündmusterohke teose ning „põgeneb teise maailma”, kust leiab oma halvale meeleolule lohutust. Raamatut lugedes saab üksi olla: „Keegi ei küsi midagi ega sega mind. Saan nagu ise seal toimuvate sündmuste keskel olla.”
Henn Kungla Läänemaalt Kullamaa vallast aga tõdeb, et on meeldiv ülla­tus, et sõrmedega lugedes jääb kõik paremini ja kauemaks meelde: „Tõepoolest, on elektroonikaajastu. Aga punktkiri oli, on ja jääb. Üha enam mõeldakse välja ja toodetakse kõikvõimalikke elektroonilisi abivahendeid. Aga ikkagi ei saa pimedad punktkirjata mitte kuidagi läbi.” Tema kindla veendumuse kohaselt tuleks Louis Braille hiigelkuju raiuda igaveseks ajaks graniitkalju seina.

Valge kepp ka nägijate maailmas

Hommikuti, trükilõhnaste ajalehtede lugejateni jõudmise ajal jõuavad Eesti Pimedate Raamatukogu vahendusel nägemispuudega lugejate arvutipostkastidesse kolme suurema päevalehe elektroonilised tekstivariandid, mis sobivad kõnesüntesaatori abil kuula­miseks. Kõnesüntesaatori jutust on esmahetkel raske aru saada, kuid veidi harjudes ja ekraanilt teksti mõttes kaasa lugedes saab ka nägija sellest üsna pea aru.
Alates 2004. a Eesti Hoiuraamatukogu filiaalina töötav Eesti Pimedate Raamatukogu laenutab nägemispuudega või mõne muu tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimeste­le helikirjas raamatuid, ajalehti ja ajakirju ning punktkirjas trükiseid, ka pimedatele lastele mõeldud puute­raamatuid. Enamik kogus olevatest raamatutest – ligi 1600 nimetust – on heliraamatud ehk kassettidele või CD-plaatidele näitlejate esituses salvestatud tekstiga raamatud. Lugejaid-kuulajaid on koolieelikutest pensioniealisteni, raamatuvalik sobitatakse erineva kirjandusmaitsega inimestele. Kogust leiab romaane, jutukogusid, reisikirju ja populaarteaduslikku kirjandust.
Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurimise ring tutvus jõulukuu esimesel neljapäeval Tallinnas Tondi 8a majas pimedate ja vaegnägemisega inimeste maailmaga. Ühele õppekäigul osalenule oli pimedatele ettelugemine tuttav – Leida-Elise Sekker-Allik oli oma nooruses neile ette lugenud. Seda tegi ta ka külaskäigul raamatukokku – luges peast salmi, mida esitas koolis kümneaastaselt 1929. aastal.
Raamatukogu valmistab heliraamatuid CD-plaatidel mp3-formaadis. Helistuudio juhataja Mart Vaaks mahutab ühele plaadile enam kui 20 tundi raamatuteksti. Varemad kassettidel heliraamatud on aga samuti kuulatavad. Väärtuslikumad neist restaureeritakse ja antakse välja plaatidel. Tulevikusuund on nii-öelda ühele lugejale mõeldud heliraamatud, -ajalehed ja -ajakirjad. Kui eelarve võimaldab, evitatakse 2008. aastal uus CD-plaatide paljundusseade ja hakatakse alates suvest lugejatele plaatidel heliteavikuid saatma neid tagasi küsimata. Pimedate Raamatukogu valmistab heliraamatuid vastavalt autoriõiguse seadusele vaid nägemispuudega või mõne teise tavakirjas teksti lugemist takistava puudega inimestele.
Sama põnev või isegi põnevam on punktkiri. Punktkirjatoimetaja Avo Falkenberg rääkis huvitavalt sellest, kuidas harjumatutele sõrmedele vaevu tabatavad punktid pimedatele loetavaks punktkirjaks muutuvad. Kogus on ligikaudu 500 nimetust selles kirjas raamatuid. Juba üle kümne aasta on punktkirjas raamatuid valmistatud arvutitehnoloogial. Varem tehti seda ladumismasina ja trükipressi abil. Punktkirjas laoti plekkmatriitsidele tähthaaval ja seejärel pandi matriitsid trükipressi vahele ning trükiti tekst paberile. Praegu hoitakse ladumismasinat uudistajatele tutvustamiseks. Kodu-uurimise ringi liikmed said katsuda ringi kauaaegse esimehe, raamatuloolase Voldemar Milleri laste­raamatu „Merehundi jutud” punkt­kirjavariandi metallist lehte.
Võrdluseks välja pandud Aleksander Vassenini tavakirjas 143-leheküljeline raamat „Nägemispuudega inimesed” on punktkirja trükituna neljas mahukas köites 480 leheküljel. Kuuele helikassetile või ühele CD-plaadile loetuna kulub selle raamatu teksti kuulamiseks aga ligi kaheksa ja pool tundi. Nägemispuudega Aleksander Vassenin (1953–2007) oli Tallinna Linna­muuseumi kodu-uurimise ringi ning Eesti Kodu-uurimise Seltsi liige. Ta lõpetas ajaloo eriala Tartu Riiklikus Üli­koo­lis ja sotsiaaltöö Tallinna Peda­googikaülikoolis, magistritööd kaitses sotsiaaltöö alal cum laude.
Pimedad ja vaegnägemisega lugejad-kuulajad ootavad raamatukogu­hoidjatelt kogus oleva kirjanduse head tundmist ja selle soovitamist. Info­-
töötaja Ülle Olt ja tema kolleegid oskavad seda hästi. Raamatukogul, mille kümnest töötajast pooled on puuetega inimesed, tuleb olla valge kepp mitte ainult nägemispuudega inimeste, vaid ka nägijate maailmas.
Raamatukogu laenutab teavikuid kohapeal või posti teel. Tallinnas elavatele lugejatele raamatuid postiga ei saadeta. Neil või nende abilistel tuleb kohale minna. Informatsiooni raamatute kohta saab Eesti Pimedate Raa­matukogust, elektronkataloogist
Ur­ram, ka raamatukogu kodulehelt www.epr.ee, telefonilt 674 8212 või e-aadressil laenutus@epr.ee.