Igal asjal on oma aeg – aeg ehitada, aeg remontida. Esimesel iseseisvusajal sai Eesti riik hakkama väga väljapaistvate koolimajade ehitamisega, nüüd tekitab probleeme remont. Alati on olnud nii, et kooliremondiks ei jätku raha. Alljärgneva loo autor soovib esineda anonüümselt, tema kogemus aga on igatahes väärt meenutamist.

Sain 9-klassilise kooli direktoriks ajal, mil kroon oli just tulnud ja majandusraskused alles algasid. Vana direktor andis üle värskelt remonditud koolimaja ja... tühja lao, kus olid mõned kastid kriiti, peotäis naelu ja paar suurt kasti 200-vatiseid elektripirne. Vaevalt tal seal kunagi midagi rohkem oli olnud, sest kõik, mis haridusosakonnast jaotuskavaga tuli, oli ta ära kulutanud. Vajalik remondimaterjal saadi kohaliku sovhoosi direktorilt, kellega olid sõbralikud semusuhted.
Minul võõra inimesena ei olnud sovhoosis ega ka haridusosakonnas mingeid tutvusi. Koolis oli kaks liitklassi, mille tõttu oli klassikomplektide arv nii väike, et majandusjuhataja kohta ei olnud, oli vaid pool remondimehe ametikohta. Sel­le­le asuski eelmine direktor. Ta hakkas mult kohe nõudma paari plekktahvlit ja aknaklaasi. Kauplustes neid saada ei olnud, sovhoosi laost mulle ei antud. Selle vähese raha eest, mis võisin remondile kulutada, õnnestus vahel osta paar kotti tsementi. Savipulbri tõin kodunt, šamottkivid õnnestus nihverdada taluniku abiga maaparanduskoondisest...

Töökoormus vs palk
Esimene palk oli mul 380 krooni. Õpetajad said vastavalt staažile rohkem. Üsna kohe oli mul selge, et minu töökoormus ja palk ei ole kooskõlas. Kuna koristajad said 280 krooni, taht­sin hakata ise koristajaks, sest neil oli tööd vähem. Aga koristajatest ei tahtnud keegi lahkuda. Nii asusingi toimetama, hambad ristis.
Koolimajaks oli vana mõisahoone, kus oli küll tehtud veerandsada aastat tagasi kapitaalne remont – pandud uus eterniitkatus ja seatud sisse külmaveekraanid. Katus laskis läbi, vesi kogunes lael olevasse liiva ja lagi kukkus paariruutmeetriste latakatena alla. Õnneks ei juhtunud seda kunagi tundide ajal. Nädalavahetusel sai augule jälle defitsiitne vineer ette löödud.
Suuremate pahanduste korral – sissekukkunud korsten või ootamatu ahjuparandus – ei piisanud poolest remondimehest, vaid tuli eritasu eest mehi appi võtta. Tuli leida kiireid lahendusi. Paigaldasin pöönin­gule ämbreid ja vanne, et korjata vett kokku. Koristajad käisid neid tühjendamas, kuid tihti pidin seda ise tegema. Lekkiva solgitoru parandamiseks õnnestus Soomest saada veekindlat teipi.
Sageli tuli tõmmata kummikud jalga ja käia keldris toru paikamas või pööningult veeämbreid tühjendamas. Arvasin, et pean iga hinna eest kooli tõrgeteta õppetöö võimaldama. Tagasilöök tuli sealt, kust ei oodanud – naisõpetajatele ei kõlvanud direktor, kes koolimajas kummisäärikutes ringi käib. Tundi läksin loomulikult kingadega, kuid mu maine oli rikutud.

Abinõude plaan
Otsustasin töötada välja „abinõude plaani”, kuidas kooli käigus hoida. Tegin kindlaks katkised ahjud, et ennetada tulekahju tekkimist. Kolhoosi likvideerimisel õnnestus osta lao tühjendusmüügist laevalgustite portselanpesi, mis lasksin laelampidesse panna. Nii sain mitu aastat kasutada ka 200-vatiseid elektripirne. Kui Norra jahimehed kooli külastasid ja humanitaarabi lubasid, palusin neil tuua rohelist tahvlivärvi. Tõidki. Tahvlid said üle hulga aja kirjutamiskõlblikuks. Soome ajakirjanikud tõid joonistuspaberit ja mitusada pliiatsit.
Pikapeale tekkis mul kauplustes tutvusi, nii sain mõnda­gi defitsiitset osta. Olukord remondimaterjalidega muutus normaalsemaks alles 1990. aastate teisel poolel. Siis aga ei olnud jälle küllaldaselt „vahendeid” eelarves.

Majandusjuhatajat polnud
Vabaduse esimestel aastatel said koolid kogu palga haridusministeeriumist vastavalt haridusosakonna raamatupidaja kinnitatud andmetele. Jälgiti kiivalt, et ei kulutataks sentigi rohkem. Nii ei saanudki meie kool aastatuhandevahetuseni majandusjuhataja kohta. Vald oleks võinud selle ju anda, kuid valla volikogusse asus endine rajooni haridusosakonna majandusjuhataja, kes teadis, missugused koosseisud on koolile ette nähtud, ning ta ei lubanud muudatusi.
Ajast ette rutates pean ütlema, et see oli minu isikust tingitud. Kui koolist lahkusin, sai kool nii koosseisud kui ka raha. Minu asemele võeti neli inimest. Tagantjärele tarkusest oskan öelda, et olin liiga arg tegutsema ja ka aus. Praeguseni hoian alles kõiki kviitungeid, mis tõendavad, et oma kodu remondiks olen materjalid ikka ise ostnud.

Eeskujulik oli roosa
Elu näitas, et naistega on raske majandusasju ajada. Minu äraolekul laskis meessoost õppealajuhataja bioloogiaõpetaja värvipurkide kallale, mille tulemuseks oli tema klassi roheli­ne põrand. Kuid selle põhiosaks oli defitsiitne tahvlivärv. Naisinspektorid aga nurisesid valjul häälel koolimaja ebaesteetilise väljanägemise pärast.
Eeskujuks seati naabervalla kool, kus direktor oli värvinud oma kabineti ja õpetajate toa roosaks nagu magamistoa. Nõrkushoogude üle kurtev ins­pektor teatas, et käib parajasti maakonnahaigla värvusteraapia seanssidel ja seal on talle selgeks tehtud, mis värvi peavad seinad olema. Ta nõudis, et värvik­sime roosaks ka õpetajate toa soliidse musta seina­kapi. See tegi meie õpetajate meele pahaks. Tegin talle selgeks, et meie koolimaja on tunnistatud avariiohtlikuks, aga tema näitas, et üks kapinupp on valge, aga teised mustad. Ise oli oma tähelepaneku üle nii õnnelik, et pani selle avastuse ka kontrollakti...
Oleksin pidanud laskma koolimaja talvel sulgeda, sest avariiohtlikud ahjud ei andnud piisavalt sooja, nii et temperatuur klassides ei ulatanud nõutu lähedalegi. Ometi sain suuremate pahandusteta hakkama.

Hea lõpp – murelik lõpp
Uskumatu sai teoks. Mul õnnestus pääseda peaministri jutule, kes andis muinsuskaitsele käsu aidata mõisakooli restaureeri­da. Ka maakonnajuhid sain nõusse. Nii remonditigi suurem osa koolimajast ära. Saime sellise valgustusega klassid, et isegi tervisekaitse inspektorid jäid mõõtmistulemustega rahule. Euroköök tegi kõik külalised kadedaks. Olin rahul, et minu isiklikud lapsedki said käia korraliku WC-ga koolis.
Meie valla juhtkond hoidis ehitusest eemale, aga kui vastu­võtupeole tulid riigikogu liikmed, olid kõik platsis: „Meie tegime!”
Päris lõpp on murelik. Mille­gipärast räägitakse riigi eelarvet koostades ikka põlastavalt „mõne kooli katuserahast”. Vajadus katused korda teha on suurem, kui arvatakse. Ja mui­de, ikka leidub meil koolimaju, kus on tunda kuivkäimla aroome. Aga kuni leidub lapsi, tuleb nende eest ka hoolt kanda!