Kui mina olin veel väikene mees

1978. aastal oli tulevase riigikogu liikme Taavi Veskimägi suurim unistus saada autojuhiks. Läks teisiti..

Minu isa kiireimad 200 meetrit

Olen pärit Raplamaalt Eidaperest. Meie kartulimaa asus kodust umbes kümne kilomeetri kaugusel kolhoosi suurte viljapõldude vahel. Kartulimaal käimine oli igasügisene ettevõtmine. Sõitsime lapsepõlves sinna alati isa suure kalluriga, mille rooli taha tohtisin aeg-ajalt istuda. Muidugi vaid siis, kui auto seisis. Väiksena oli minu unistus saada autojuhiks nagu isagi (umbes kooliminekueas tahtsin vahepeal saada ka kolhoosi esimeheks) ja autos rooli taga istumine oli minu jaoks suur elamus.
Mulle on mällu sööbinud põnev seik, mil viieaastase poisina rooli taga mängides käivitasin juhuslikult kalluri ja auto hakkas, minu uljalt roolides, mööda põldu sõitma. Põllu keskel oli aga suur tuletõrje veevõtuauk. Mul on senini silme ees, kuidas sõidan tähtsalt veevõtuaugu suunas, toimunut märganud isa jookseb aga auto järel, et mind ja autot püüda. Isa „sprint” minu ja autoga oli 200–300 meetrit pikk. Vanaema ja ema „ergutasid valjuhäälselt” kaugemalt, kui tollal üsna kogukas isa autole järele spurtis. Vanaema meenutas hiljem korduvalt, et olin pidevalt gaasi lisanud, ilmselt selleks, et isa end veidi kiiremini liigutama peaks.
Õnneks suutis isa enne veevõtuauku hüpata sõitvale autole ja auto peatada. Tagasiteel juhtis juba tema. See oli minu esimene iseseisev, kuigi juhuslik autosõit. Jääb küll saladuseks, kuidas ma pisikese poisina gaasini ulatusin (ilmselt oli käsigaas peal) ja samal ajal ka roolida suutsin.
Juhtun sinnakanti nüüd jahimehena üsna tihti ning vaatamata sündmuse ohtlikkusele meenub see ikka heade emotsioonidega. Lapse jaoks oli ju tüütu rutiin igal sügisel pikki nädalavahetusi kartulipõllul veeta. Mul on sündmuse pilt ja atmosfäär selgelt meeles – päike paistis, koristatud kuldne viljapõld säras, kogu pere oli koos töötamas, mina „tähtsalt” autos roolimas… Lõpp hea, kõik hea.

Taavi Veskimägi