Gümnaasiumihariduse tase on langenud, sest vene koolide õpetajatest saavad Eestis korraliku koolituse vaid vene filoloogid. Nii arutleb vene kultuuri pärast muretsev Eesti-Ameerika Äriakadeemia sotsioloogia ja PR õppetooli juhataja professor Jevgeni Golikov, üks 20 aastat tagasi rahvarinde asutanuid, hilisem ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli abi, peaminister Mart Siimanni integratsiooninõunik, Rahvaliidu liige ja Jaak Alliku sõber.

Jevgeni Golikov on Tartu Ülikooli kasvandik, Juri Lotmani, Rem Blumi, Mihhail Bronðteini, Ülo Vooglaiu õpilane. Golikov ütleb, et Tartu, kuhu ta nõukogude ohvitseri pojana teismelisena kolis, on tema elu suur veda­mine. Oma ülikooli ta praegu hindama ei kipu, aga venekeelsete gümnaasiumide kohta söandab arvata kas või nende lõpetanute põhjal, keda äriakadeemias õpetab. Tase läheb kehvemaks.
Esimene põhjus on institutsionaalne. Eestis ei ole vene haritlaste taastootmise süsteemi, õpetajad on vanaks saanud ja uusi peale ei tule. Süsteemi ei olnud Eestis ka stagna­ajal, aga siis toodi värsket verd kust iganes juurde. Oma Eesti-USA Äriakadeemia õpilaste kohta, kes on valdavalt lõpetanud vene koolid, ütleb Golikov, et viiendik neist on targad, head ja mõned isegi ausad, 30–40% (ja see protsent kasvab) on koolis kehvasti õpetatud, nende baasharidus on nõrk. Ülejäänud kolmandik ei peakski kõrgkoolis õppima, sest nad ei ole selleks võimelised. Nemad peaksid Golikovi meelest tegema midagi kätega, mitte peaga. See ei ole halvustavalt öeldud, lihtsalt inimesed on erinevad.

Golikovi visioon
Golikov kõneles eestlaste ja venelaste dialoogi jätkuvast vajalikkusest märtsis kodanikefoorumil. Õpetajate Lehes on juba juttu olnud venekeelsetest kodudest pärit noortest, kes lähevad näiteks Tallinna Ülikooli õppima vene keele õpetajateks eesti koolides, sest on lõpetanud eestikeelsed koolid ning oskavad selle tulemusena vene keeles kõnelda vaid olmekeelt. Nad ei oska vene keeles õigesti kirjutada ning on vene kirjandusest lugenud ainult mõnda raamatut ja mine tea, kummas keeles.
Mida Golikov arvab kujutelmast, et kord käiakse meil pelgalt eestikeelses kõrgkoolis ja parim viis selleks valmistuda on omandada keskharidus eesti keeles? Ja kui võiks ka venekeelset kõrgharidust anda, siis kust võtta selleks õppejõud? Vene gümnaasiumiõpetajaidki ju enam ei jagu.
„Kas vastan ausalt?” küsib Golikov vastu ja jätkab: „Ma ei näe praegu vene kultuuri kandjaid Eestis. Ma ei arva, et 21. sajandil määrab inimeste kultuurilise eripära rahvus. Olen üks esimesi, kes hakkas rääkima nn eestivenelastest. Venelased erinevad üksteisest ka suure Venemaa eri paikades. Eestivenelasedki on kultuuriüksus, mis tuleks säilitada kui omaette väärtus.”

Venelased lähevad Läände
Jevgeni Golikov tunnistab siiski, et selles, kuidas vene kultuuri Eestis põlistada, on veel palju küsimärke. Temagi ei saa õieti aru, kus on Eestis see niðð, kuhu vene kultuuri kandjad võiksid kuuluda. Ta hakkas selle üle mõtlema juba 20 aastat tagasi ja tegi mõni aeg tagasi väikese arvestuse.
„Vene elanikkond Eestis on tublisti vähenenud ja väheneb edasi, on 30% väiksem kui 1991. aastal. Algul sõitsid nad, umbes 100 000 inimest, sõjaväelased ja parteitegelased, itta tagasi, nüüd sõidavad läände. Vähegi intelligentsed vene pered, olgu Tallinnas või Kirde-Eestis, teevad kõik selleks, et nende lapsed saaksid hariduse Läänes ega tuleks Eestisse tagasi. Ka minu poeg on juba teist kuud Londonis tööl, ta õppis Saksamaal ja Inglismaal ökonomistiks ja juristiks ning püüab mitte korrata oma vanemate saatust.”
Jevgeni Golikovi abikaasa Nina Golikova on saksa filoloog, õpetanud Tartus ja Tallinnas ülikoolis, nüüd töötab Goethe-Instituudis. „Tallinna Ülikoolis saksa filoloogiat õppides ei saa õieti midagi teada saksa keele ajaloost, stilistikast, üliõpilane omandab pelgalt praktilise keeleoskuse. Mis germanist see selline on?” küsib Golikov. Nii on nende peres kaks doktorit ja üks magister ning elavad nad sisetundega, et Eesti kõrgkoolid nende järele vajadust ei tunne. Golikov peab seda võõrandumiseks.
Juba Tartu Ülikooli tudengina tai­pas Golikov, et tema Tartu 4. Kesk-koolist saadud baasharidus on kehvem kui tema õppejõul Rem Blu­mil. Golikovi meelest on see tendents süvenenud, tema tudengid on temast omakorda kehvemini haritud ja see on nende kõige tõsisem probleem.

Vaimselt väsinud
Golikov leiab, et selle probleemi lahendamise head programmi ei saagi meil praegu olla, sest venekeelsete intellektuaalide olukord Eestis ei sõltu ainult siinsetest kehvadest institutsionaalsetest võimalustest. Eelkõige on asi tõigas, et vene haritlased nii Venemaal kui ka Eestis elavad üle identiteedikriisi, mis järgnes Nõukogude Liidu lagunemisele. Uuel Venemaal kaotasid haritlased oma vaimse horisondi, vanad väärtushinnangud, nagu omal ajal inglased, prantslased, sakslased ja portugallased – suuri koloniaalvaldusi omanud rahvad. Golikovi meelest tabab see sisemine kaos tulevikus ka ameeriklasi.
Vene haritlaste arv Eestis väheneb, nad on moraalselt väsinud ega saa oma võõrandumisest üle, kui ei selgu, mis võiks Eestis olla eestlaste ja venelaste ühine eesmärk. Millised on ühised ideaalid, mille poole pürgida, millesse uskuda?
Jevgeni Golikovi sõnul ei tule eestlaste ja mitte-eestlaste eraldumine siinmail kellelegi kasuks. Kui venelastel ei jää muud üle kui assimileeruda, marginaliseeruda või emigreeruda, seab see ohtu ka eestlaste tuleviku. „Kui eestlased ei leia endas jõudu suhtuda tolerantselt teise kultuuri ja rahvasse, võivad nad osutuda rahvaks, kes ei ole valmis multikultuurses Euroopas elama.”
Golikov kardab, et kui venelased Eestist sama hästi kui läinud on, tulevad siia hoopis kaugemate kultuuride esindajad ja suhted kogukondade vahel kujunevad veel räige­maks. Samas tunnistab Golikov, et ei Eesti riigil ega rahval ole siin praegu kellegagi sotsiaalset dialoogi pidada, sest venelasi Eestis ei esinda ükski institutsioon.