Õppejõuna puudutas mind sügavalt ühe esmakursuslase vastus küsimusele, milliseid aastaid me silmas peame, kui räägime Nõukogude Eestist. Noor tudeng oli siiralt üllatunud: „Kas ma pean kõiki aastaid peast teadma ja mida üldse on sellest ajast rääkida? Nõukogude ajast ei ole ju midagi rääkida!” Noor inimene peaks ajas paremini orienteeruma.

Tollest ajast on kirjutatud mitmeid häid raamatuid. Leelo Tunglal valmis hiljuti „Seltsimees laps ja suured inimesed”, Tiia Toometil eelmisel aastal „Õnnelik lapsepõlv”. Nimetatud kahel ja 1985. aastal ilmunud Viivi Luige raamatul „Seitsmes rahukevad” on ühine taust. Üheealiste kirjanike lapsepõlv on möödunud „viljastavates nõukogude ajastu tingimustes”. Olude sunnil on nad lapsena rõõmsalt laulnud laulu Leninile: „... meil helgeim elu maailmas / su soov läinud täide meil.” Ent ometi meenutavad nad seda aega kui õnnelikku lapsepõlve.

Lapse terav pilk
Kas saab pidada õnnelikuks lapsepõlve, kus musta mantliga mehed sorteerivad kappides ja keldrites ning viivad kaasa ilma süüta emad ja vanaemad? Äkki on nii Toometi raamatu pealkirjas kui ka Tungla raamatu alapealkirjas peidus iroonia?
Tungal usub, et igaüks võiks oma lapsepõlvest raamatu kirjutada – väikesena on pilk terav ja mõnigi lapsepõlvesündmus selgemini meeles kui tund aega tagasi loetud ajaleheuudis. Tema sõnul jääb lapsepõlv õnnelikuks ka kõige raskematel aegadel, muidugi juhul, kui laste ümber leidub armastavaid inimesi.
Fenomenaalne lapsepõlvemälu ja missioonitunnetus on nende raamatute ühisnimetaja. Mänguasjad, kommipaberid, limonaadipudelite sildid ja reklaamplakatid püsivad veel küpses
eas meeles, samu-
ti läikivad atlasspaelad, plekk-kohvrid ja lasteraamatud, mille pildid nägid välja „ nagu päris” – nii kassipoeg, kelle käpp halgude va-hele jäänud, kui Moskva kõrghooned – kõik see sööbis korduvast vaatamisest lapse silmapõhja, kirjutab Tiia Toomet.
„Korraga tundsin õhus memme lõhna (aga memm on juba ära viidud – M. R.). See hõljus öökapi kohal ja üle kogu magamistoa – see lõhn, mis tal oli pidude ja sünnipäevade ajal. Selline õrn ja pehme ja natuke lilleline ja maasikaline...” Ka Luik mäletab kapi lõhnu – pesuvirnade ja kristallist puudritoosi lõhna, millest tõusis roosakaskahvatut ja magusat surnud tädi lõhna.

„Seltsimees laps”
Pealkiri on ju ehmatav. „Ma ei ole tavaline laps, vaid seltsimees laps,” deklareerib Leelo. Seltsimees laps ise on vaevalt viieaastane. Ema viisid „mustad mehed” mingitel lapsele arusaamatutel põhjustel ära. Laps teeb ainuvõimaliku järelduse: „Ema viidi ära, sest mina olin paha laps.”
Vanaisa sünnipäevale sõites saab aga pahast lapsest seltsimees laps. Roosa näoga konduktor, hõbemärgiga müts peas ja imeline mustast lakknahast kott rinnal, mille kohal valged ja helesinised piletirullid, ongi selle määratluse autor: „Seltsimees laps on arvatavasti alla viie aasta vana?” See tähendab, et temagi on juba mehe eest väljas, teeb laps järelduse. Seltsimees kui ühisnimetaja, mis teeb kõik inimesed võrdseks. Ka lapse. Laps tunneb ennast ülendatuna, ehkki isa kasutab järjekindlalt sõnu „preili” või „printsess”, usub laps ise siiralt, et on „seltsimees laps”.
Teose lõpul pöördub isagi viimaks tütre poole selle määratlusega: „Pahad uudised, seltsimees laps. Memme tuleb kolmekümne aasta pärast. Kakskümmend viis aastat istub ta eesti koolilaste õpetamise eest vanglas ja seejärel peab veel viis aastat Venemaal elama, enne kui lubatakse isamaale tagasi pöörduda. Me oleme siis seitsmekümnesed ja sina kõvasti üle kolmekümne...” Need sõnad ütleb isa lapsele ilmselt seitsmendal rahukevadel, kui kasutada Luige määratlust. Selle aja üldistav nimetus on segadus, hirm ja sagedased ümberorienteerumised. Seda aega võiks määratleda ellujäämiskunstina.
Viivi Luige isa oli seda meelt, et pojengidega saab võidelda nõgeste vastu ja õunapuudega lepavõsa vastu. Leelo Tungalt saatis aga juba varasest lapsepõlvest teadmine – kui sa is­tud maailma kõige tugevama mehe kõrval, siis pole miski hirmus. Ema mõju on mõlemas raamatus tunnetatav. Ent mõlemas raamatus on ema ära: „Seitsmendas rahukevades” kolhoosikorda turgutamas ja „Seltsimees lapses” esialgu ei teagi kus, hiljem selgub, et Patarei vanglas. Ja sealtki viiakse ta ära, arvatavasti sinna, kuhu 84-aastane poolkurt vanaema juba viidud on.
Ema ei ole küll füüsiliselt olemas, ent tema kohalolu on igal leheküljel tunnetatav. Et ema tagasi tuleks, tuleb hea laps olla. Nii lihtne see ongi, ainult selle nimel tuleb pidevalt pingutada. Lugemise kõrval ka kirjutamine ära õppida.
Nõukogude korra kehtestamisel pidi lastekirjandus saama samuti võimu tööriistaks, ideoloogilise võitluse ja kommunistliku kasvatuse rel­-
vaks. Laste- ja noorsookirjandus sa-mastati parteilistes dokumentides, aga sealt lähtuvalt ka kirjanduspoliitikas ja -kriitikas sotsiaalpedagoogilise õppevahendiga, mis pidi pakkuma eeskujusid ja ideaale ning kujutama sotsialismi vaenlasi võimalikult mustades toonides, kirjutab Reet Krusten oma lastekirjanduse õpikus „Eesti lastekirjandus” (1995).

Kirjandus võimu tööriistaks
Väike Leelo, Viivi, Tiia jt ei teadnud midagi partei direktiividest, ent ometi tabas lapse meel ära kõige kardetavama: „Rõõmsatele lauludele vaatamata tekkis raadiot kuulates mu hingepõhja hirm: kuskil lombi taga valmistusid hambuni relvastatud kapitalistid uueks sõjaks. Neetud kapitalistid ise elasid pehkinud maailmas ja sellepärast tahtsid nad sotsialismi õitsengut hävitada,” meenutab Leelo. Väike Viivi imestab siiralt, miks vanaema ohib, puhib, ohkab ja oigab, selle asemel, et reipalt hõisata: „Õlu on meil tõmmu nagu laukavesi.” Miks ei tee ta nii, nagu raadios tehakse?
Vastuolu raadio ja tegelikkuse va-hel tulnuks kiire-
mas korras lõpetada, lapsele murumüts ja plekk-kohver kin­kida. Kusagil mujal oli peibutav ja helge maailm, täis limonaadikioskeid, si-relisületäisi, valgeid sokke ja libedaid patsipaelu ning tähtsaid sõnu „Sadovaja”, „Mossovet” ja „Ordõnka”.
Lasteraamatute vahendusel kadus kõik kardetav ja kahtlane maa pealt, „järele jäid vaid päikesepaistelised mänguplatsid ja kõrgete jalgadega vaagnad täis mahlaseid pirne, ploome ja viinamarju”. Nii kirjutab Luik. Arvata võib, et viinamarju polnud ta siis veel maitsnudki, ploomid ja pirnid võisid aastaajast sõltuvalt siiski tuttavad olla.
Meedia vahendusel loodud pilt elust ja tegelikkus erinesid nagu öö ja päev. „Rõõmurikka noorusaja / lastele Oktoober tõi. / Selle Lenin meile rajas, / selle Stalin meile lõi,” nii laulis väike Leelo. Kes see Oktoober oli, seda ta ei teadnud, kuid see nimi tuli kuidagi tuttav ette – temaga oleks olnud tore tuttavaks saada. Kirjanduslikku teksti lugedes ei pruugi laps kasvatuslikke eesmärke läbi näha, eesmärgid ise on ju peidetud sündmuste taha.
„Tahad – lendur sinust saab / tahad – meresõitja. / Kui sa julgelt alustad / oled kindel võitja,” deklameerib Viivi. Tekst annab suunised tulevikuks. Tulevikuks valmistumise juurde käib ka ettevalmistus võimalikuks sõjaks. Täiskasvanud seda millegipärast entusiastlikult ei tee. „Mis seal siis ikka – pidin sõjaks valmistumise enda peale võtma,” konstateerib Leelo. Kogu sõjaks vajalik varustus on marmelaadikarpi kogutud – marliside, rivanoolipudel, vatt, isegi mõned suitsud isa jaoks ja ... paar tükki suhkrut.

Täiskasvanud ei saa aru
Suurte inimeste enda jutt tundub nii tüütu ja igav. Mõnda asja tuleb lapsel nende eest varjata, mõnda koos nendega varjata ja mõnda asja, mida suured millegipärast ei oska või ei taha, ka julgelt välja ütelda.
Onu Kopli (ilmselt sugulane, aga „see sugulaste värk on üsna segane”) ei luba Leelol rääkida, et ema ära viidi, et Leelo seltsimees laps on, ja sellestki tuleks vaikida, et onul kuldnööpidega munder alles on. „Olgu, ma ei räägi kellelegi, et sul julgeolekumunder kapis voodilina all on,” lubab laps armulikult. Selle peale on onu kohe tükk aega vait ja arvab, et nii targal lapsel ei sobigi vist piimasappa minna...
Suure jutu ja veel suuremate organisaatorivõimetega tädi Anne peab endale korduvalt käega suu peale lööma ja meelde tuletama, et laps kuulamas on, kuigi seesama laps kohati võrdväärne vestluspartner on. Laps kuulab, mõtestab selle omamoodi ümber ja jätab meelde.
Laps on ka keerulistel aegadel laps. Niisugused tähed nagu NKVD saab meelde jätta lauluga „Enkavedee, enkavedee, juhhaidii ja juhhaidaa” ja seda veel „Vändra metsas Pärnumaal” viisil! Sõnad on ühed huvitavad asjad, leiab väike Leelo. Tegemist on keeletundliku lapsega. Ilusa kõlaga sõna mõjub sama võimsalt kui ilus asi. Enkavedee, tripperililla ja Engels on kõik kõlalt veidi salapärased, aga väga ilusad sõnad.
Varane lugemishuvi iseloomustab nii Tungalt, Luike kui ka Toometit. Siinkirjutajagi võiks ennast sellesse seltskonda arvata. Ma ei oma niivõrd sündmuste-, kuivõrd just lugejamälu. Usun isegi mäletavat, millal ja mis aastaajal mõni raamat mu ellu sisse murdis. Lapsena loetud tekstid on tänase päevani peas, niisamuti nagu raadiost kuuldud laulud. Leelo lemmik „Sormovo lüüriline laul” kuulus minugi repertuaari.
Üllatavalt tuttavalt kirjeldab Leelo Tungal tunnet, mis valdab last, kui ta äsja on lugemisoskuse omandanud
(Luik nimetab seda oma aabitsas „luge-
mise nõksuks”): „Siis tõmbusid mu käed ehmatusest külmaks ja pähe tuli jahmatav mõte: ma oskan nüüd vist lugeda! See, mida ma teen, ongi lugemine, oh sa sinder!”
Lugemisoskuse abil ületab laps ühe olulisema tõkke, mis teda seni täiskasvanute maailmast eraldas. Esimeses raamatus (sageli aabitsas) on aga üpris vähe informatsiooni, tekst kamanda­misest ja korraldamisest tulvil: „Laula, Aale! Laula laulu, Luule! Olli, loe! Laula, Leelo! Maga, Elga! Maga, Inga!” Kas lapse elu koosnebki aina kamandamisest ja seda teevad kõik täiskasvanud?

Lapsed on ikka lapsed
Pea igas intervjuus on Tungal oma ema lugu rääkinud. Alateadlik hirm – äkki ma ei olnud piisavalt hea – on teda aastakümneid jälitanud. Tudengi­põlves mõttes mõlkunud poeemist valmis kogupereraamatu esimene osa. Alltekstist saab aru see põlvkond, kes ise need keerulised aastad üle elanud. Meedia vahendusel võimendatud sotsialistliku õnnepäikese sära võis täiskasvanutele vägagi julm olla, lapsed õppisid ära, et sõnal võib olla mitu tähendust ning mõnikord jääb kõige tähtsam hoopis sõnade vahele. Kes selle oskuse lapsepõlves omandas, sel ei olnud hilisemas elus teksti mõistmisega raskusi. Need lapsed taastasid suureks saades Eesti Vabariigi.
Tiia Toomet rõhutab oma raamatu eessõnas, et nõukogude periood ei olnud midagi muutumatut ega ühetaolist. Kõik need lood õnnelikust lapsepõlvest (kas siis jutumärkides või ilma) ei ole nõukogude aja lapsepõlve rehabilitatsioon ega hukkamõist. Suurte inimeste suured mured jäid lapsepõlvemaa kaitsvate piiride taha.
See põlvkond on tulnud lapsepõlvest, kus heeringa koorimine tundus raiskamisena. „Kes siis heeringat koorib?” imestas Luige vanaema „Seitsmendas rahukevades”. Oma lapsed kasvatas aga nimetatud põlvkond üles kahhelkividest kiiskavates vannitubades ja nende lastelaste jaoks on juba pea pool maailma viisavabalt käes.
Aitäh autoritele, kes sellest ajast ausalt, siiralt ja emotsionaalselt jutustavad. Pärast niisuguste raamatute läbilugemist ei deklareeri ehk mõni noor valjuhäälselt, et nõukogude ajast ei ole midagi rääkida, ning mõistab, et lapsepõlv pole ainult lühike eluetapp, kus ollakse kasvult väike ja mõtteviisilt primitiivne.