Ajakirjandust tootes ja tarbides

Eesti Ajalehtede Liidu seminaril möödunud nädalal kõneldi Interneti-meediast. Omal ajal oli Õpetajate Leht Eestis esimene, mida arvutist vaadata sai – sellisena, nagu kõiki väljaandeid nende võr­ku mi­neku hakul: paberlehe artiklid ekraanil reas. Ei viitsiks praegu keegi enam niisugust tekstijoru lugeda. Arvutistumise kiirus on olnud tohutu ning kompuutrite tulekut esireas tervitanud Õpetajate Leht (just meie olime ka need, kelle peal trükikojas arvutiladu katsetama hakati) tundub nüüd oma IT-raken­dustega suurtest lehtedest mitu sajandit taga olevat. Ometi pole möödas veel kaht aastakümmetki päevast, mil kogu meie kirjutav meedia in corpore tinalaost trükki läks ning võrgulehti ei osatud uneski näha.
Interneti-meedia on tulevik, kuulutati seminaril. Kes veel pole veebindusele rõhuma hakanud, alustagu kohe, selsamal tunnil!
Õigus muidugi. Ei olnud minagi läinud seminarile igavust tapma, vaid Õpetajate Lehe uuendamisest mõtlema. Suurte lehtede omanikud in­vestee­rivad oma online’-idesse summasid, mida väike­ses toimetuses ei oska ettegi kujutada, nii et konkureerida me siin mõistagi ei saa ega püüagi, kuid oma võimete kohast edasiminekut peab üritama. See on tänapäeva paratama­tus. Ja võimalus. Ükski täie aruga lehetegi­ja ei nuta aastal 2008 taga kirjutusmasinat ega tinast trükitähti ning ka veebileht tähendab eeskätt operatiivsust, lihtsust, mugavust ja käepärasust.
Seminaril esinenud võrguväljaannete edendajad mõjusid igati süm­paat­­selt. Nagu ikka inimesed, kes oma ala põhjalikult tunnevad, sellest vaimustuvad ning innustuvad.
Küsimused tekkisid seal, kus jutt eesmärki­dele kaldus. Näiteks teata­s Äripäev, et „kohe suleti rubriigid, mis ei toonud piisa­vat reklaamitulu”. Deklareeriti, et „kollane alustab ja või­dab”. Öeldi enam-vähem otse, et ajakirjandustoote sisu võib olla kui tahes mõttetu ja suunatud ükskõik kui madala laubaga vastuvõtjale –peaasi et kogub klikke ning sellega kaasnevat reklaamikäivet ja kasumit.
Paraku luuakse ka totaal­se turumajandusega ühiskonnas suurem osa väärtusi ikka veel nagu mullu ja muistegi väljaspool börsiloogikat ning täiesti tasuta. Luuakse pere- ja sõbrasuhetes, üksi ja üheskoos harrastatavates vaba aja ettevõtmistes, huvi- ja meelis­tege­vu­s­es. Isegi äris endas on suurim väärtus sellel, mida rahas mõõta ei saa. Kas või näiteks samal semina­ril esinenud veebiarendajate entusiasmil. Võtke neilt nende huvi ja pühendumine, jätke vaid hunnik pappi – ning midagi nad enam ei loo ega tooda, ainult kuluta­vad. Ei ole olmemuredest vabastav sisse­tulek veel ühestki mõttetust riigi­kogulasest mõttekat teinud – kel pole olnud tarkust ja motivatsiooni ühiskonnas mõjukas olla enne parlamenti pääsemist, sel jätkub sealgi oidu ja viitsimist vaid nupule vajutamiseks, kui sedagi.
Ei usu, et pikemas perspektiivis oleks eriti tark tegu sulgeda kiirelt iga rubriik, mis reklaamitulu ei too. Vahest ta toob siis mingit muud tulu. Ja kes seda nii kähku ette teab, millist just – on ennegi lapsi koos pesu­veega minema visatud küllalt. Turuväärtused on teiste väärtuste seas ühed kõige selgemad (loe: primi­tiivsemad) ning sealgi saadab äri­mehi alalõpmata üks ämbrikolin.
Veel räägiti seminaril sellest, et välja­annete sisu hakka­vadki tulevikus looma lugejad ise. Võib-olla. Aga enne, kui sellele liimi­le len­­­da­me, võiksime vaadata ühe arvu ta­ha, mida samas kontekstis nimeta­ti, aga mille­le seminaril millegipärast tähe-le­panu ei pöö­ratud. Nimelt moodustavat neti­kommen­taaride kirjutajad vaid 1–3% lugejatest!
Kui mul tuleb ehk juba kümne aasta pärast tar­bida vaid nii väheste näppude alt sündivaid meediatekste, siis tahaksin eelnevalt teada, millist osa ühis­kon­nast ja missuguseid väärtusi see seltskond esindab. Mis ameteid need inimesed peavad ja kuidas tööga toime tulevad? Kui adekvaatne on nende enesehinnang ning mida peale suvaliste teemade lakkamatu kommenteerimise nad veel teevad ja teha oskavad? Tunnistan, et vaataksin enda ja uue, lugeja loodud meedia suhetele optimistlikumal pilgul, kui pädev uuring kinnitaks, et see 1–3% kirjutajaid pole siiski täpselt nende valvekommenteerijate nägu, keda mina juhtumisi tean-tunnen.

Tiia Penjam