Raivo Juurak

Repliik

Koolist ja haridusest rääkides kipub jutt ikka rahale minema. Oleks vaid raha, et parandada õpikeskkonda, s.o remontida koolimaja, rajada ujula ja tänapäevane spordiväljak, maksta õpetajatele kõrgemat palka, vähendada õpilaste arvu klassis, võtta tööle abiõpetajad. Loetelu võiks jätkata. Kas raha on ikka see võluvits, millega saab haridussüsteemi tulemuslikumaks muuta?
Konsultatsioonifirma McKinsey & Company, kes vaatles 2006. aasta maist 2007. aasta märtsini Aasia, Euroopa, Põhja-Ameerika ja Kesk-Aasia 25 haridussüsteemi, väidab uuringu raportis „Kuidas maailma tulemuslikumad haridussüsteemid on jõudnud tippu”, et paljude riikide haridussüsteemide tulemuslik­kus pole, hoolimata haridusse suunatava raha hüppelisest kasvust – möödunud aastal kulutasid maailma riigid haridusele 2 triljonit dol­larit –, viimastel aastakümnetel kuigivõrd tõusnud. Näiteks USA-s suurendati aastatel 1980–2005 kulutusi ühe õpilase kohta 73%, õpilas­te ja õpetajate suhtarv langes 18%, õpitulemused jäid aga samale tasemele.
Peaaegu kõik OECD liikmesriigid suurendasid samal perioodil oluliselt hariduskulutusi ning tõhustasid rahakasutust, ent paljudes haridus­süsteemides jäid õpitulemused
muu­tumatuks või koguni halvenesid, kuigi reformid olid põhjalikult läbi mõeldud. Inglismaal eelnes reformidele hoolikas ettevalmistustöö, 1996. aastal välja antud raportist sel­gus aga, et „50 aastat kestnud reformidest hoolimata polnud inglise algkooliõpilaste lugemis- ja arvutamisoskus aastatel 1948–1996 märgatavalt paranenud”.
Viimase viie aastaga on kõik OECD liikmesriigid peale ühe suurendanud õpetajate suhtarvu õpilaste suhtes. Klassi suuruse ja õpitulemuste vahelist mõju käsitlevast 112 uuringust on tuvastanud positiivse seose vaid üheksa, 103 uuringu autorid olulist seost ei leidnud.
Paljud uuringud lubavad väita, et õpitulemuste erinevuse kõige olu­lisem põhjus on õpetamise kvaliteet: „Tipptasemel õpetajate õpilased arenevad kolm korda kiiremini kui ebaefektiivse õpetaja õpilased.” Dallases korraldatud uuringu põhjal olid nende õpilaste õpitulemused, keda õpetasid üksteise järel kolm kõrge tulemuslikkusega õpetajat, 49 protsendipunkti võrra paremad kui õpilastel, keda õpetasid üksteise järel kolm madala tulemuslikkusega õpetajat.
Tõdemuses, et kõik taandub õpetajale, pole iseenesest midagi uut. Küll on aga hea teada, et seda kinnitab ka muu maailma kogemus. Küsimus on selles, kuidas kindlustada kõik koolid heade õpetajatega? Ainult rahaga seda kindlasti ei tee.

Haridusministeerium ja integratsiooni sihtasutus tutvustasid Tallinnas Nordic Forumi hotellis keeleõppeprogrammi aastateks 2007–2010.

Mahuka programmi maksumus on 60 miljonit krooni. Lõviosa sellest katab Euroopa sotsiaalfond. Lisaks saab Eesti lõimumise toetuseks raha Euroopa integratsioonifondist – igal aastal 20 miljonit krooni ja nii 2013. aastani. Tulemus on, et 2009. aastal kasvab toetus integratsioonile tuhat protsenti ehk kümme korda. Ainus valdkond, kus on nii suur edasiminek.

Kuhu kuluvad miljonid?
Keeleprogrammi raames toetatakse eesti keelt puudulikult valdavaid üliõpilasi, kes soovivad süveneda eesti keelde põhjalikumalt, kui võimaldab riiklik koolitustellimus. Eesti emakeelega õpetajakoolituses läbivad õppijad multikultuurilise klassiga töötamise kursuse. Ühiseid multikultuurilisi ettevõtmisi korraldatakse ka 14–19-aastastele eesti ja vene noortele, neid õpetatakse osalema neid puudutavates protsessides. Vene kooli eesti keele õpetajad saavad õppida eesti keele õpetamist aktiivõppe meetodil ja teisi aineid eesti keele õppesse lõimides.
Kutsekoolis võetakse eesti keele õppimine põhjalikult ette: koostatakse eesti keele ja kultuuri omandamise programm, eesti keelt ja kultuuri tutvustav videomaterjal jpm. Lisaks läbivad 57 vene kutsekooli juhti ja 40 erialaõpetajat 60-tunnised eesti keele täienduskursused.
Kasutusele tuleb uus keele­õppe­meetod – õpe mentori käe all. Men­tori toel hakkab eesti keelt õppima 40 riigilt palka saavat töötajat. Rahvusvaheliselt tuntud eksperte kaasates koostatakse metoodika ja õppevahendid ning koolitatakse välja ka mentorid. Õppijatena eelistatakse neid vene gümnaasiumide pedagooge, kes hakkavad õpetama mõnd ainet eesti keeles. Loodetavasti suudetakse nii vähendada eesti keelt oskavate õpetajate defitsiiti vene koolides.
Keeleõppeprogramm aastateks 2007–2010 toetab jõuliselt eesti-vene „tööjõuvahetust”. Näiteks Narva ja Saaremaa politseinik vahetavad 2–4 nädalaks (60 tundi) töökohad. Elatakse kolleegi perekonnas. Samasugust tööjõuvahetust soovitatakse ka pedagoogidele, pääste- ja meditsiinitöötajatele, raamatukogu- ja avaliku halduse töötajatele jt. Üks võimalus on, et kutsekooli eesti rühma õpetaja õpetab vene rühma ja vene õpetaja eesti rühma – eesti keeles muidugi.
Toetatakse ka kutseeksamiks valmistuvaid töötajaid: 250 inimest saab läbida 120-tunnise oma erialale vastava eesti keele koolituse (B1-tase).
Vabahariduses läbib sada täiskasvanukoolitajat multikultuurilises keskkonnas töötamise kursuse, õpib õpetama eesti keeles, mitte eesti keelt.
20 vene kooli logopeedi osaleb pikaajalistel logopeediakursustel Venemaa ülikoolides. See on pilootkoolitus.

60 miljonist võib vähekski jääda
Keeleõppeprogrammil on kokku 12 sihtgruppi ja kokkuvõttes on see nii mahukas, et 60 miljonist kroonist võib vähekski jääda. Mitu alamprojekti on ka vaid pilootprojektid. Siiski on eesti keele õppe haare laienenud ja kvaliteet paranenud, nii et minister Tõnis Lukas pidas vajalikuks öelda: „Minu jaoks kõlab sõna „integratsioon” järjest kaunimalt.”
Mis on integratsiooni järgmine samm? Tanel Mätlik arvas, et see võiks olla vene ja eesti laste ühes ja samas koolimajas õpetamine. Nii on asjad korraldatud enamikus Euroopa maades. Osa õppeaineid võib olla eraldi ja emakeeles, aga klassi- ja kooliväline tegevus käigu koos. Alles siis jõuame reaalse integratsioonini.

14 pildiraamatut vene lasteaiale
Keeleõppeprogrammiga samal ajal tutvustas Ilo kirjastus vene lasteaedadele tehtud 14 pildiraamatust koosnevat komplekti. See on nii hästi õnnestunud, et komplekti soovivad endale ka eesti lasteaiad. Kirjastus Ilo kutsuski huvilised kokku ning Maire Kebbinau ja Svetlana Belova integratsiooni sihtasutusest rääkisid neile, kuidas Ilo pildi­raamatuid eesti lasteaias kasutada.
Kuna keegi ikka ütleb, et enne kooli ei tohi lastele lugemist õpetada – rikub õnneliku lapsepõlve ära! –, siis väike ülevaade Kebbinau ja Belo­va jutust. Nende arvates peab lapsi lugema kutsuma kellahelin või raadio­kõll – lugemine olgu eriline sündmus. Lugeda tuleks alati ühel ja samal kella­ajal, samas kohas ning üheskoos. Lapsed armastavad rutiini. Enne raamatu avamist võiks lastelt küsida, mil­lest seal nende arvates järgmisena juttu tuleb – see teeb asja põnevamaks. Alati tuleks põhjalikumalt vaadelda piltide detaile, sest lapsed armastavad pisiasju uurida. Soovitav on tulla sama lehekülje juurde kordu­valt – lapsed märkavad iga kord midagi uut. Lugemine tuleb lõpetada enne, kui lapsed väsima hakkavad – üks lehekülg päevas on piisav. Loetu põhjal on soovitav midagi mängida, laulda, tantsida, näidelda – see aitab muuta raamatu nii huvitavaks, et järgmist lugemist oodatakse nagu põnevusjutu järge. Niisugune lugema õppimine ei riku küll ühegi lapse lapsepõlve.
Teksti on Ilo raamatukomplektis napilt – igal leheküljel vaid kaks lauset ja lisaks laua juures sõna „laud”, tooli juures „tool”, akna juurde „aken” jne. Kuid napid tekstid „töötavad”. Üks vene lapsevanem oli rõõmsalt üllatunud, kui tema lasteaias käiv poeg ütles ujumistrennis äkki selges eesti keeles: „Mina ujun basseinis. Kus sina ujud?” Selgus, et Ilo pildiraamatus oli akvaariumikala juures tekst: „Mina ujun akvaariumis. Kus sina ujud?” Poiss oli rakendanud raamatutarkuse praktikasse.
Raamatus „Mari tuba” on ühe tüdruku tuba nii segamini, et ta ei leia oma ujumismütsi ega saa seepärast koos vanaisaga ujulasse minna. Selle jutu ühislugemise järel armastavat lasteaialapsed Marile moraali lugeda – tehku oma tuba korda! Seega on Ilo raamatusarjal ka kasvatusväärtus.

SULEV VALDMAA, Jaan Tõnissoni instituudi kodanikuhariduse keskuse juhataja:
„Esitasin sama küsimuse oma õpilastele (11. klass). Nemad arvasid, et lisatunnid, kordustööd ja -eksamid jms võiksid muutuda tasuliseks. Pärast rääkisime hariduse kättesaadavuse tagamisest ja nad mõistsid, et nii ei lähe.
Ei usu, et ka „tugeva põhikooli” projekt ehk väikeste koolide sulgemine ja suurtes koolides kõikidele õpetajatele täiskoormuse tagamine väga lihtsalt läheks, sest mis saab nendest piirkondadest, kust koolid ära kaovad?
Ma ei näegi õpetajate palga osas lihtsaid ja kiireid lahendusi. Aastaid on räägitud, et Eesti teevad rikkaks uued loovad ideed – meie oma Nokiad. Aga kui palju neid siis juba on? Ja kas meie õppekava, kus on nii palju kohustuslikke õppeaineid, üldse toetabki nende tekkimist? Võib-olla oleks vaja õppekavades kohustuslikku mahtu vähendada ja vabanev aeg õpilaste loovate võimete arengule pühendada? Oleme Nokiatest rääkinud juba aastaid, aga selge kontseptsioon puudub ja tegudeni pole jõutud.”

IVAR RAIG, akadeemia Nord professor:
„Õpetajate ja õppejõudude palkadeks oleks rohkem raha, kui kaoksid tasuta ja tasulised õppekohad ning kõik üliõpilased hakkaksid ühetaolist õppemaksu maksma. Põhi­mõtteks peaks olema, et õppemaksu maksab see, kes saab kasu. Kui lõpetanu läheb tööle erafirmasse, kustutab tema õppelaenu erafirma. Siit tulebki täiendav raha. Kes hakkab tegutsema omal käel, maksab õpingute eest ise – see on samuti täiendav raha. Samas tuleb jälgida, et ka vaesed, kuid andekad noored pääseksid ülikooli – nemad võiksid saada stipendiumi. Tulumaksu deklaratsioonidest saab teada, kes raskustes on.
Raha tooks palgafondi juurde ka ülikoolide ja ettevõtete parem koostöö – sellega tuleb aktiivselt tegelema hakata. Ma ei väsi ka kordamast, et kõrghariduse finantseerimise mahtu tuleb suurendada 2%-ni
SKT-st, ehk ca kaks korda.”

EINAR VÄRE, õppekava­spetsialist:
„Õpetaja võib endale ise raha juurde trükkida, kui muidu väheks jääb – tänapäeval on head värviprinterid.”

Ministeeriumis

  22. septembril peeti Tartus HTM-i saalis Eesti emakeeleõpetajate seltsi konverents „Emakeeleõpetajate kestev ja muutuv roll ühiskonnas”. Konverentsi avas minister Tõnis Lukas. 24. septembril toimus Tallinna lauluväljaku ruumides rahvusvaheline elukestva õppe mess Baltic EXPRO 2008. Messil tutvustasid Eesti, Läti ja Leedu asutused Euroopa haridusprogrammidest rahastatud projektide tulemusi, toimusid haridusprogramme tutvustavad infoseminarid, avatud olid interaktiivsed õpitoad. Messi korraldas SA Archimedes. 24. septembril peeti Tartus HTM-i saalis ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja erakooliseaduse muudatusi tutvustav infopäev. Tutvustati olulisemaid seaduste ning rakendusaktide (kõrgharidusstandard, diplomi ja akadeemilise õiendi statuut ja vormid jm) muudatusi ning anti ülevaade muutuste rakendumise ajakavast. 25. septembril tegid minister Tõnis Lukas, tehnikaülikooli foneetika ja kõnetehnoloogia labori juhataja Einar Meister jt teaduste akadeemia saalis kokkuvõtteid keeletalgutest. Eesti keele väärtustamisele ja keeletehnoloogia tutvustamisele suunatud keeletalgud kuulutas minister välja tänavu kevadel. 25. septembril peeti TÜ aulas konverentsi „Uuendatud haridus”, korraldas Forseliuse selts. 25. septembril peeti Tallin­nas Estonia talveaias konverents „Ühiseid väärtusi hoides”, et kaardistada Eesti ühisväärtused, analüüsida nende hoidmise ja arendamise võimalusi ning teadvustada avalikkusele riikliku väärtusprogrammi vajalikkust ja sisu. Konverentsi avas minister Tõnis Lukas. Konverentsi korraldas Tartu ülikooli eetikakeskus. Programm vt http://www.hm.ee/index.php?049847. 26. septembril tähistatakse Tal­linnas Viru keskuse aatriumis Euroopa keeltepäeva, mille avab minister Lukas. Tutvustatakse Euroopas kõneldavaid keeli ja nende õppimise võimalusi, tunnustatakse parimaid võõrkeelte õppijaid ja õpetajaid ning räägitakse keeletalgute tulemustest. Ajakava: http://www.hm.ee/index.php?049846. 26. septembril tähistatakse Tartus, Tallinnas, Pärnus, Rakveres, Valgas ja Narvas üleeuroopalist teadlaste ööd. Teadlaste öö on Euroopa Komisjoni initsiatiivil loodud eri teadusringkondi – ülikoole, akadeemiaid, teaduskeskusi, muuseume, laboratooriume jt akadeemilisi organisatsioone – ühendav suurüritus, kus ühe öö(päeva) jooksul toimub palju teadust ja teadlasi ühiskonnale tutvustavaid ja lähendavaid üritusi atraktiivses ja lõbusas võtmes. Projekti koordinaator Eestis on teaduskeskus Ahhaa.
Ajakava ja info vt http://www.ahhaa.ee/TeadlasteOo2008/index.html. 27. septembril toimub Rakvere teatris õpilaskonverents „Minu haridus”, mille avab minister Tõnis Lukas. Korraldab Eesti üliõpilaskondade liit. Lisainfo ja programm: www.eyl.ee/minuharidus.

Sõnumid

AEF-i konkurss mentorite leidmiseks
Avatud Eesti Fond kuulutas välja konkursi mentorite leidmiseks. Keeleõppe võimalust pakutakse 40 aineõpetaja­le vene õppekeelega koolidest, kes hakkavad õpetama oma aineid eesti keeles. Projekt, mida korraldatakse Eestis esimest korda, eristub teistest eelkõige individuaalse lähenemise poolest keele­õppele. Iga osalev õpetaja saab partneriks isikliku mentori, kes ühe aasta jooksul keeleõppijat toetab ja pakub talle võimalusi keelt praktiseerida, suurendades ka keeleõppija huvi eesti keele ja kultuuri vastu. Individuaalse keeleõppe paindlikkus võimaldab õpetajatel ühendada keeleõpet oma erialase või huvitegevusega.
„Mentor aitab ületada sisemist barjääri, mis takistab eesti keeles suhtlemist, ning õhutada keeleõppija motivatsiooni, aidates tajuda reaalset seost keeleõppe, koolitöö ja kohaliku kultuurikonteksti vahel,” selgitas AEF-i
lõimumisprogrammi koordineerija Jelena Katsuba projekti eesmärke.
Projekt kestab kaks aastat, esimese aasta jooksul koolitatakse mentoreid ning teisel aastal toetavad mentorid keeleõppijaid. Ettevalmistav koolitus sisaldab Briti Nõukogu välja töötatud kultuuridevahelise suhtluse ning juhtimisoskuste arendamise kooli­tust. Osalejad valitakse välja konkursi alusel, kandideerida võivad kõik vene koolide gümnaasiumiast­me õpetajad, kes peavad hakkama õpetama oma ainet eesti keeles.
Projekti viib läbi integratsiooni sihtasutus, partnerid on Avatud Eesti Fond ja Briti Nõukogu esindus Eestis.
Avatud Eesti Fondi pressiteade

IN MEMORIAM Endel Lepik26.03.1929 – 21.09.2008
Lahkunud on Endel Lepik, kauaaegne koolijuht, pedagoog.
Üks latern on kustunud ja saduldatud hobu seisab väravas, et viia oma ratsanik Aegade väljadele.
Ajad mööduvad.
Päike tõuseb ja päike loojub, kevadele järgneb suvi, sügis… Põlvkonnad vahel­du­vad. See on elu igavene seadus. Aga midagi jääb alati alles, kas või oskus näha nähtamatut, kuulda kuuldamatut, mõista südame, looduse ja aegade tarkusi.
Austatud Õpetaja. Ei, päriselt Sa ei lahku. Latern on küll kustunud, kuid Su väärikalt elatud elu on nagu valguskuma, mis jääb kestma ja elab edasi meis kõigis: abikaasas, lastes, lastelastes, sõprades, töökaaslastes. Tänutundes võime öelda: „Minu direktor, minu õpetaja! Sinult oli palju õppida!”

Haridusminister Tõnis Lukas kuulutas Eesti vabariigi 90. sünnipäeva ürituste raames välja keeletalgud. Lisaks riigi sünnipäevale tähistati sellega Euroopa Komisjoni ja Europarlamendi algatatud kultuuridevahelise dialoogi aastat ning ÜRO keelte aastat.
Keeletalgute eesmärk oli tutvustada keeletehnoloogia abil eesti keelt väljaspool Eestit, õppida tundma teisi keeli ning tutvustada keeletehnoloogiat kui keele säilimise ja arendamise võtmevaldkonda. Keeletehnoloogia üks arengusuundi on kõnesüntees: paljude keelte tarbeks on loodud kõnesüntesaator ehk arvutiprogramm, mis suudab sünteesitava keele häälduse iseärasusi arvestades teha kirjutatud tekstist kuuldava kõne.
Keeletalgud toimusid mitmes etapis. Esmalt said kõik huvilised esitada ministeeriumile kõlaliselt, välteliselt, rütmiliselt või muul moel eesti keelele iseloomulikke ning kaunikõlalisi lauseid. Laekus 316 lauset. Mitmel juhul olid need välja valitud kollektiivselt ning saatjaks märgitud kool või klass, nt Tallinna ühisgümnaasium, Viljandi Jakobsoni gümnaasium ja Tihemetsa põhikool.
Materjali esialgne analüüs näitas, et eestlane tajub väga hästi eesti keele iseärasusi ja kaunidust. Esitatud sõnad ja laused sisaldasid II ja III välte erinevust, palatalisatsiooni, eesti keelele iseloomulikke ja teistes keeltes sageli puuduvaid diftonge, nn täpitähti jne.
Pakutud lausete hulgast valis keele­teadlastest koosnev ning haridusministrit nõustav eesti keelenõukogu välja kümme. Neist enim asetusi sai Tihemetsa põhikooli 7. klassi õpilase Raili Lingi pakutud lause „Üle oja mäele, läbi oru jõele”.
Järgnes lausete sünteesimine ning rahvusvaheline koostöö. EL-i liikmesriikidel oli juba varem palutud võtta ühendust oma riigi keeletehnoloogia asjatundjatega, tutvustada neile Eesti keeletalguid ning jagada Eesti haridusministeeriumile nende sideandmed. Valitud laused saadeti rahvusvahelistele partneritele, kes sünteesisid lauseid oma keele kõnesüntesaatoritega. Sünteesitud eestikeelsed laused saadeti Eesti kõnetehnoloogidele. Igaüks võib võrrelda tulemusi: teistele keeltele kohandatud süntesaatorid jäävad eesti keele kõlaliste iseärasustega vä­hem või rohkem hätta.
Eesmärk polnud kõnesüntesaatorite paremusjärjestuse selgitamine, vaid nende rolli laiem teadvustamine. Eesti keele sünteesimine teiste keelte jaoks loodud kõnesüntesaatoritega peaks ka mittelingvistist kuulajat veenma, et keelte häälduserinevused on kohati väga suured ning eesti keele kõnesünteesi edenemise eest ei saa hoolitseda teiste keelte tehnoloogid.
Keeletalgute materjalidest on Eesti Televisiooni abiga välja antud DVD, mida tutvustati keeletalgute lõpuüritusel 25. septembril teaduste akadeemia saalis ning mida demonstreeritakse ka täna, Euroopa keeltepäeval Viru keskuse aatriumis. Keeletalgute materjaliga (kogutud lausetega, nende analüüsiga, teiste keelte kõnesüntesaatorite esitustega) on võimalik tutvuda ka HTM-i koduleheküljel.
 

Mõte

Traditsiooniliselt on pärandkultuuriks peetud riiklikult aktsepteeritud kaitseväärtusega kinnismuistiseid. Seega linnamägesid, kalme- ja asulakohti, muinaspõlde, muinsus- või looduskaitse all olevaid hiie- ja ohvripuid ning ohvrikive, pärimustega seotud või teisiti silmapaistvaid allikaid jms. Ent kas see ongi siis kogu tähelepanu, säilitamist ja tutvustamist vääriv pärandkultuur?

Hando Runneli sõnutsi ei ole kultuur ainult mingi kõrge vaimne toodang, vaid kõigepealt kodu, vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis. Seega on kultuur elamise viis, mis muuhulgas avaldub aineliste märkidena.

Kultuur on elamise viis
On need siis kadunud külade vahelised metsateed, mahajäetud metsavahitalude põlised õuepuud, taluasemetel säilinud paekivikeldrid, teadmata ajal ja otstarbega rajatud kiviaiasüsteemid, mis läbivad metsi põhjarannikust läänerannikuni ja ulatuvad edasi saartele. Kilomeetritepikkused kiviaiad ei saanud muinas- või keskajal olla tolleaegsete kõlvikute piirid ja osa kultuuriajaloolasi on seisukohal, et need väljendavad muinasastronoomide teadmisi.
Siia lisanduvad eestlaste kui metsa­rahva eluviisiga seotud kümned kultuurimärgid – talude turbalõikamiskohad, lubjaahjude varemed, söemiilide asukohad, tõrvaahjud, vanad savitööstused ja potaseahjud.
Viimastel aastakümnetel on suure tähelepanu osaliseks saanud ainult üks osa pärandkultuurist – pärandkooslused. Kuna bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja taastamise vajadus on globaalne, eraldatakse selleks nii siseriiklikku kui ka välisraha. Ent pärandkooslus on enamasti osa pärandmaastikust. Kui kaitstav objekt on näiteks puisniit, on see tavaliselt piiratud kiviaedadega, kindlasti aga liigendatud puistutega, kust ei puudu teisedki inimtegevuse märgid, nagu karja- ja taliteed, küünid, karjakaevud jms. Kui tegemist on rannaniiduga, võib seal olla lautreid, kivist kuhjalavasid või isegi poldrilaadseid rajatisi. Seega on pärandmaastikud kahekordselt hinnalised – neil on nii hindamatu bioloogiline kui ka kultuuriline väärtus.

Mäletamist väärib iga ajastu elamisviis
Vale oleks arvata, et väärtuslik on ainult see, mis pärineb vanast talupojakultuurist. Igal ajastul on oma elamisviis ja selleks vajalikud atribuudid. Maa- ja metsanduskultuuri juurde kuulub piimapukk metsavahitalu väravas, tehiskivikangrud maaparandusobjektidel, eriprojekti järgi ehitatud metskonnakontor, ajutine metsaestakaad tormilangil, ajaloolised metsakorraldusrajatised (näiteks põlised metsasihid). Ka mõni vaigutatud männik võiks säilida oma elupäevade lõpuni. Salapäraste vaigukarridega hiidpuud võiksid olla meeliköitev matkasiht.
Militaarse pärandkultuuri hulka võib lugeda Esimese maailmasõja aegseid jooksukraave ja kindlustusi, varasemaid pelgupaiku, Kaitseliidu lasketiirusid sõdadevahelisest ajast, metsavendade punkreid. Valikuliselt tuleks säilitada ka vene sõjaväest jäänud militaarseid märke – seda osa oma ajaloost ei saa me isegi hea tahtmise korral kustutada.
Unustada ei tohiks ka ajaloolisi kohanimesid. Paljudel metsaosadel, metsateedel, sihtidel, kõrgendikel, metsheinamaadel ja rabasilmadel olid rahvapärased nimed. Tänapäevaks on need säilinud suuresti tänu jahiseltside tegevusele ja on kasutusel peamiselt jahimeeste kõnepruugis.

Kultuurijälg metsas peidus
Eesti asustusskeem püsis peaaegu muutumatuna 18. sajandi lõpuni. Seoses mõisate arenguga tuli paljudel küladel maad maha jätta ning asuda vähemviljakatele ääremaadele. Sel ajal väljakujunenud, tänapäeva mõistes põlisasustus, säilis üldjoontes Teise maailmasõjani. Alles selle järel algas põliskülade ja põlistalude tühjenemine kaugemates metsanurkades, ääremaadel, soosaartel ja metsatagustel jõeluhtadel. Sellest asustusest jäi maastikku põlisteede võrk, mis oli kasutusel sajandeid. Tänapäeva väljendeid kasutades võib öelda, et selles teedevõrgus on peidus kogu Eesti viimase aastatuhande logistika ajalugu.
Kogu see maa-asustus, alates põldude raadamisest ja hoonete rajamisest kuni toidu varumiseni, elas sajandite jooksul naturaalmajanduslikku elu, sõltudes suuresti metsast. Seega võib kümnete põlvkondade kultuurijälg olla metsas peidus.

Kultuuriväärtuste kaitseks ei piisa seadustest
Kuigi etnograafid on uurinud ja jäädvustanud metsanduskultuuri olemust, arheoloogid on uurinud inimasustust asulakohtade ja kalmete baasil, ei ole igapäevase elukultuuri märke Eesti metsamaastikus seni süstemaatiliselt arvele võetud, kaardistatud ega teadvustatud. Võib väita, et suurem osa rahvuslikust metsaaladele peitunud kultuuripärandist on senini identifitseerimata, selle tähtsus on rahva jaoks teadvustamata ja see on kaitsmata nii teadliku kui ka peamiselt teadmatusest tuleneva hävimise suhtes. Ei puudu näited, kus töödega on rikutud kalmekohti, kokku lükatud ajalooliste lubjaahjude varemeid, unikaalseid kiviaedu on metsaväljaveoteede täiteks kasutatud ka uuel iseseisvusajal.
Tuleb arvestada, et kultuuriväärtuste kaitseks ei piisa seadustest. Põhjamaade praktika näitab, et
hoopis tõhusam on omanikukaitse, maaomaniku teavitamine tema maadel asuvast unikaalsest kultuurimärgist. See väärtustab maaomandit ning tõstab selle omaniku eneseteadvust. Laiemas mõttes väärtustavad eksponeeritud pärandkultuuriobjektid paikkonda ja tõstavad selle mainet. Kuid kõigepealt peab kultuuripärandi omaks võtma kohalik kogukond.

Õpetajaks ei sobi igaüks. Tööks lastega on vajalikud kindlad anded ja võimed – empaatia, armastus, hoolivus jms – ning väljaõpe. Eesti vabariigis hakati õpetaja eetikast rääkima juba 1920. aastatel. 1931. aastast pidid õpetajad andma ametivande. Täna­päeval saavad õpetajad toetuda Eesti õpetajaeetika koodeksile.

Paljud tänapäeva autorid liigitavad eetilised väärtused individuaalseteks ja sotsiaalseteks. Nii on tehtud ka Eesti õpetajaeetika koodeksis. Väärikus, ausus, õiglus ja iseseisvus on individuaalsed, õpetaja suhted õpilaste, kolleegide ja üldsusega aga sotsiaalsed väärtused. Loomulikult on selline eristus tinglik, sest kõlbelisus, inimlikkus, headus eeldavad alati mingit suhet elavasse, olgu selleks siis kas loodus, loom või inimene.
Kas inimene saab olla hea, viibides ihuüksi kivisel ja kaljusel saarel, kus puudub igasugune elu? Vastus on ei. Aga kas laud saab olla hea? Või tool? Või kööginuga? Vastus on jah juhul, kui need asjad täidavad oma funktsiooni: kui laua taga on hea tööd teha, kui tool on mugav istumiseks, kui kööginuga on piisavalt terav lõikamiseks.
Aga millal on inimene hea? Kui ma olen hea ema, kas olen siis hea ka teistes rollides, näiteks õpetaja, raamatu­pidaja, autojuhi, meelelahutaja, õena? Igal rollil on omad nõuded ja spetsiifika, ometi väidavad filosoofid (näiteks Aristoteles), et kui oleme omandanud mõne vooruse (väärtuse), tuleb see esile kõigis olukordades. Kes on treeninud oma mõistust, saab seda kasutada kõikvõimalikes olukordades ja rollides; kes on harjutanud mõõdukust, oskab piiri pidada eri olukordades; kes on õppinud argusest võitu saama, käitub alati julgelt; kes on kasvatanud õigluse mõõdet oma südames, säilitab selle kogu elu.
Õpetajaametis on isiksuse eetilised väärtused, tema kõlblus eriti tähtsal kohal. Kas üldse leidub kedagi, kes kõigile neile ootustele vastab? Kasvatusteadlase Silvia Kera arvates võiksid õpetajal olla nii tugevad kui ka nõrgad küljed, ent peaksid olema omadused, mis teevad ta sobivaks töötama sel alal. Need viib ta ühise nimetaja alla – eetiline inimene.

Südameharidus
Aleksandr Solženitsõni arvates peaks inimese kõlblus olema mõõduks kõigis olukordades, sest seadused, mis üritavad piiritleda tuhandepalgelist ja lõputult muutuvat-voolavat elu, on paratamatult auklikud. Meie olemise ja mitteolemise võti peitub igas üksikus inimsüdames, selles, kas ta reaalselt eelistab teha head või kurja.
Jakob Hurt on rõhutanud, et haridusel ehk vaimuvalgusel on kaks poolt: teaduslik haridus mõistuse jaoks ning südameharidus kõlbluse jaoks. Pestalozzi on õpetajaameti juures eriti tähtsaks pidanud just südameharidust. Tema seisukoht on, et õpetajatöö kahest komponendist – inimlikkus ja headus ühelt poolt ning teadmised ja tarkus teiselt poolt – on olulisem esimene.
Kas see kehtib ka tänapäeval? Kujut­lege, et peate valima kahe kandidaadi vahel: esimene on hea inimene, aga teadmised jäävad nõrgaks, teine on südametunnistuseta, ent suurte teadmistega. Kumma valiksite? Olen seda küsinud paljude õpetajaks õppijate käest ning alati valitakse esimene. Põhjendus: teadmisi saab juurde õppida, aga halba inimest nii kergesti ümber ei muuda.
Loomulikult on selline vastandamine väär, sest vastandpaarid on hoopis hea–halb ja tark–loll. Esimene iseloomustab inimese suhet teise inimesega (laiemalt ka elava loodusega), teine tema intellektuaalset taset. Erinevalt mõnest teisest kutsest on õpetajatöös üliolulisel kohal just suhted teiste inimestega, õpilaste, kaasõpetajate, lapsevanematega. Pole ju kasvatuski midagi muud kui subjektide interaktiivne suhe. Siit tulenebki selle poole esiplaanil olek. Me mitte ei vastanda õpetajatöö kahte poolust – tema inimlikkust (kõlbelisust) ja erialateadmisi –, vaid rõhutame, et kõigil aegadel on õpetaja inimlikkus olnud määrava tähtsusega.
Suurimad mõtlejad antiigist tänapäevani on mõistnud üheselt, et inimene ei ole eesmärk omaette mitte sellisena, nagu ta on oma loomulike kalduvuste ja õnneihaga, vaid sellisena, nagu ta võiks olla. Inimlastena sündides on meile kaasa antud tung täiustumisele, oma potentsiaalide realiseerimisele, oma eluülesande täitmisele (Aristoteles).
Vaimseid hüvesid ei saa anda valmiskujul ühelt isikult teisele. Nad avastatakse ja omandatakse otsinguis, iseennast ja teisi uurides, hinge eest hoolt kandes. Keeldumine selliseist otsinguist on võrdväärne keeldumisega elust (Sokrates).

Kõlbeline vabadus
Ja ometi, antiigist tänapäevani kordub ikka üks ja sama – inimese eesmärgid suunduvad väljapoole inimest, eemale vaimsusest, omaenda kvaliteedi parandamisest. Me otsekui unustame, et kõik elusolendid peale inimese on oma arengus umbteel, nad ei pääse kaugemale, kui nende arenguliin seda lubab – nad on kinni oma bioloogilises ettemääratuses. Vaid inimene saab ja peab välja jõudma oma moraalse Minani, vaid inimene on kutsutud ületama oma bioloogilist määratletust, vaid inimesel on tee lahti vabadusele, südametunnistuse vabadusele, hea ja kurja vahel valimise vabadusele. Inimlikkus ehk kõlbelisus tähendab, et me süda valib hea ja jagab laiali head. Iga kuri tegu kalestab inimese südant, seega suretab, ja iga hea tegu pehmendab, seega teeb elusamaks.
Kõlbeline vabadus annab inimesele väärikuse, mis ei sõltu tema turuväärtusest. Ükskõik, kui alamakstud õpetaja ka ei oleks, tema tegeliku väärtuse õpetajana määrab ikkagi tema kõlblus, sisemine väärikus.

Õpetaja kutse-eetika
Kutse-eetika on normatiivse eetika üks alaliike, mis seab teatud elukutsete esindajatele kindlad eetikanormid. Eriti omane on see klassikalistele professioonidele (nt meditsiini, õiguse, kiriku ja armeega seotud kutsed). Professionaali võib iseloomustada mitme tunnuse kaudu:
     professionaalil on metatasandil arusaamine oma tööst, s.t tal on akadeemiline haridus ja teaduslik lähenemine probleemidele;
     tal on missioonitunne, s.t tõeline haritlane tajub oma kutsumust;
     professionaalil on seadustatud ja tunnetatud autoriteet: tema töö on väga tähtis ja temast peetakse lugu;
     professionaal kuulub erialaorganisatsioonidesse, kes kontrollivad oma liikmete töö kvaliteeti, s.t ühiselt heaks kiidetud eetikakoodeks on liikmete käitumise üle otsustamise aluseks.
Eetikanormid on just professiooni tunnustega elukutsete puhul eriti tähtsad. Õpetajaamet vastab professiooni tunnustele selle sõna otseses tähenduses. Just seepärast nähti õpetajate liidu eestvedamisel õpetaja eetikakoodeksi koostamisega palju vaeva ja pärast pikki arutlusi sai see kasutamiskõlblikuks (õpetaja eneseanalüüsi vahendiks). Ometi on sellest dokumendist vähe kasu, kui ei saada aru eetikast kui filosoofilisest distsipliinist tervikuna. On teada, et pole segasemat ja keerulisemat valdkonda kui eetika. Descartes näiteks oli veendunud, et eetikast arusaamine eeldab kõigi teiste teaduste tundmist ja on viimaseks astmeks tarkuse juurde.
Eetika kui filosoofilise õpetuse üldlevinud liigitus on normatiivne eetika ja analüütiline eetika. Normatiivset eetikat nimetatakse mõnikord ka praktiliseks või traditsiooniliseks eetikaks. See on praktilise elu õpetus, mis annab norme ja juhiseid, kuidas elada oma elu hästi ja õnnelikult. Esimene selline õpetus oli Aristotelese „Nikomachose eetika”. Küsimus õigest elamisviisist puudutab kõiki inimesi; see on küsimus meie elu tähendusest, sellest, mis annab meie elule mõtte ja teeb ta elamisväärseks.
Analüütilist eetikat nimetatakse kas teoreetiliseks või teaduslikuks eetikaks, ka moraalifilosoofiaks ning metaeetikaks. Selle suuna esindajate arvates ei pea eetika tõstatama praktilises elus üleskerkivaid moraaliküsimusi ning ei pea neile ka vastama. Küsimus mis on hea elu? mis on elamisväärne elu? jääb eetika piiridest välja ning kuulub religiooni ja ilukirjanduse valdkonda. Eetika peab olema kiretu ja objektiivset teavet pakkuv nagu ükskõik missugune teine teadus. Ludvig Wittgensteini arvates on see ilmvõimatu ülesanne.

Maie Tuuliku uues raamatus „Õpetaja eetika” antakse ülevaade nii õpetaja kutse-eetikast kui ka normatiivsest ja analüütilisest eetikast.

Taasiseseisvumise lugu on nüüdseks läbi kirjutatud. Tiit Madelt ilmus juba kolmas uurimus „Sotsialismileeri peied”.

„Ajalugu käib ringiratast ja mööda spiraali, mida on eriti ilmekalt demonstreerinud just vana ja kultuurse Euroopa rahvaste ja riikide kogemus. Tõusudele järgnevad mõõnad, rõõmudele ahastus. Kuid seda spiraali saab jõudu mööda juhtida, suunata, kokku suruda ja venitada. Väikesed rahvad kasutavad kavalust ja mõistust, suured idealiseerivad tavaliselt oma jõudu. Seepärast pole ajaloolistes aktsioonides südamesõpru, on vaid huvid ja sellest lähtudes kujunevad partnerid,” kirjutab Made. Kuid huvid muutuvad ja partnerite valik on väga suur kunst, sest „aastasadade jooksul on partnereid vahetatud nagu labakindaid”.
Kes tegelikult on sõbrad ja kes partnerid tänapäeva ebakindlas maailmas? Ka kahekümne aasta tagune eestlaste rahvusühtsus pole „igavene armastus”. Pigem omamoodi vabaabielu vabal maal. Ka see on kunst –
rahvakillu ellujäämiskunst.
Laulva revolutsiooni aastatel olin Rahva­rinde lektor. Üks omapäraseim loengukoht, kus esineda tuli, oli Tartu suguhaiguste dispanser. Praegu asub selles majas Riigikohus. Loengu pidasin haigla personalile. Õdede ja sanitaride seas oli ka muulasi. Meeleolud üsnagi vastandlikud ja pingelised. Iseseisvuspüüdlustest rääkides viipasin seinal rippuvale maastikumaalile ja küsisin, mis ilu oleks selles pildis, kui maal oleks vaid kahe- või kolmevärviline; väikerahvas on kui peenike pintslitõmme värviküllases maalis, aga selleta oleks maal hoopis vaesem. Ja Eesti oma piltki poleks täielik, kui selles puuduksid meie oma vähemusrahvuste värvid. Küllap sulatasin eestlased ja muulased selle võrdlusega teineteisemõistmisele. Aplaus oli südamlik ja üksmeelne.
Praegune integratsioonipropagan­da rõhub vaid ajaloo õppimise ja õpetamise hädavajalikkusele. Ajalugu iseenesest ei õpeta ega õigusta midagi ega kedagi.
Maailm on parandamatult ebavõrdne: ühtede rahvaste esindajad istuvad läbirääkimiste laua taga ja teised ootavad öö läbi koridoris nagu Tšehhi diplomaadid Münchenis 1938. Eesti, Läti ja Leedu iseseisvusest kartsid Churchill ja Roosevelt 1945. a Jaltas Stalini viha vältimiseks isegi juttu teha.
Tšehhi kirjanik Milan Kundera on kirjutanud oma esseeraamatus „Eesriie” ülima empaatiaga just väikerahvaste tähenduse ja koha Euroopa ideaalis. „Eurooplast, olgu ta natsionalist või kosmopoliit, juurtega või juurtetu, mõjutab läbinisti tema suhe kodumaaga. See on eriline suhe, keerukam ja kaalukam kui mujal,” kirjutab Kundera. Kas annaks see tähepanek meile lootust, et meiegi muulasi mõjutab eriline suhe Eesti, oma kodumaaga?
„Ajal, mil Venemaa üritas minu väikest riiki oma näo järgi ümber kujundada, sõnastasin mina oma Euroopa ideaali nõnda: maksimaalne mitmekesisus minimaalses ruumis. Mu kodumaad ei valitse enam venelased, kuid nimetatud ideaal on veelgi enam ohustatud.” Kurvalt kuldsed sõnad. Kas käivad need ka Eesti kohta? Ohutuli igatahes vilgub.

Inimeste kõnepruuki, meediasse ning isegi töökirjeldustesse on leidnud tee sõnad empaatia, empaatiline suhtlemine, empaatiavõime jt. Mis on empaatiline suhtlemine ja kuidas sellest koolikeskkonnas kasu võiks olla?

Rudolf Steiner, „How to Know Higher Worlds”: „Kui teised on võimelised mind vihastama, siis ei ole ma iseenda peremees – ma ei ole veel kohanud oma „sisemist valitsejat”. Teisisõnu, mul on vaja arendada võimet lubada välismaailma muljetel puudutada mind ainult enda valitud viisil.”
Igaühel on võimalus valida, kuidas kuulata ja milline tähendus anda olukorrale, millega silmitsi seistakse. Valikute tagajärjed on üsna erinevad. Enamik meist reageerib sõnumitele ja olukordadele harjumuslikult ja kõrvaltseisjana. Empaatiline suhtlemine võimaldab valida hooliva osalemise, osasaamise teise inimese ainulaadsest kogemusest.
Millised on minu valikud, kui keegi minult küsib: „Kas sul on õrna aimu, kui mõtlematu see sinust oli?” Esiteks, võin võtta seda isiklikult, nõustuda, et olen mõtlematu. Valida olen-süüdi-ja-väärin-karistust-suhtumise ja alustada vabalangemist häbi-, süütunde ja depressiooni suunas.
Teiseks, võin teha järelduse, et mind rünnatakse. Tõlgendada öeldut kriitilise hinnanguna ja asuda end kaitsma: „See pole tõsi! Vaata, mida sa ise tegid!” Valida seisukoha, et teine eksib, ning teda süüdistada ja rünnata.
Kolmandaks, võin tunnetada oma tundeid ja vajadusi. Küsida, kas tunnen frustratsiooni, segadust või hirmu. Kas vajan üksteisega arvesta­mist, mõistmist ja respekti? Seda lähenemist nimetatakse empaatilise suhtlemise kontekstis eneseempaatiaks.
Neljandaks, võin tunnetada teise tundeid ja vajadusi, püüda mõista, mida ta tunneb (kas frustratsiooni?) ja vajab (kas üksteisega arvestamist?). Võin küsida, kas mu aimamine läks täppi. Kui minu pakkumine „maandus”, tunnetab teine, et teda mõistetakse. Kui mitte, väljendab ta end uuesti, andes mulle lisateavet. Küsimus ei ole selles, kas ma aiman õigesti või mitte, kas mul on õigus või ei ole. Valinud empatiseerimise, saan alati uuesti aimata, mida teine võiks tunda ja vajada. Seda nimetatakse empaatiaks.

„Allatulek ülakorruselt”
Keskendades tähelepanu sellele, mil viisil osaleme eri eluavaldustes, loome oma siseilmas kui ka suhetes teistega rahu ja tasakaalu ning kogemuse, et meid on kuulatud ja mõistetud.
Baruch Urieli defineerib empaatiat kui „huvi ja osavõtlikkust kaasinimese suhtes, mis võimaldab meil avardada oma sisemist olemust teise inimeseni ja saada tema kogemuse osaliseks”. Mulle meeldib empaatiat kirjeldades kasutada metafoori „allatulek ülakorruselt” ehk liikumine mõistuse tasandilt südame tasandile. Oleme harjunud toimima mõistuse tasandil, mõeldes, analüüsides, hinnates, võrreldes, kritiseerides ja hukka mõistes. Ehk tehes kõike seda, mis meid üksteisest eraldab, loob inimeste vahele müüre. Empaatia on ühenduse loomine enda ja teiste sügavama sisemise olemusega – silla ehitamine minu ja sinu vahel. Empaatiline kuulamine ei tähenda, et peaksin teisega ühel nõul olema või heaks kiitma, mida ta teeb või ütleb. See aitab aimu saada sellest, kuidas paistavad elu ja inimesed teise mätta otsast.

Klassikaline mudel
Klassikalisel empaatilise suhtlemise mudelil on neli sammu: vaatlus, tunded, vajadused, soov/palve. Ma vaatlen (näen, kuulen), mis võib olla teise inimese reaktsiooni vallapäästja. Tunnetan, mida teine võib tunda, ja küsin, kas mõistsin teda korrektselt – osalen teise inimese hetkekogemuses. Püüan tuvastada vajadused, mis need tunded põhjustavad. Pakun, mida teine võiks sel hetkel soovida, mis tema vajadusi rahuldaks.
Harjumuslikku kõnepruuki kasutav õpetaja ütleb lapsevanemale: „Tundub, et Jaak veedab liiga palju aega ekraanide taga, ta ei suuda tunnis üldse keskenduda.”
Empaatiliselt suhtlev õpetaja pöördub vanema poole nii: „Kui näen, kui raske Jaagul on keskenduda oma koolitööle, ja ta räägib mulle, et veedab kodus päris palju aega teleka või arvuti taga (vaatlus), siis tunnen muret ja abitust (tunded), sest vajan toetust oma jõupingutustele kaitsta lapse arengut (vajadus toetuse järele). Kas oleksite nõus ütlema, mida te kuulsite mind lausuvat? (soov/palve)”
Lapsevanem süüdistab ennast: „Ma ei oska olla hea lapsevanem! Ma lihtsalt ei saa sellega hakkama!” Õpetaja sõnastab, mis võib olla lapsevanema enesesüüdistuse taga: „Kui ma jagan oma muret Jaagu pärast ja seda, et tal on klassis raske keskenduda ning et see võib seotud olla ekraani taga veedetud ajaga (vaatlus), kas te tunnete end siis heitunu ja üleväsinuna (tunded), sest vajate tunnustust oma jõupingutustele ja mõistmist, kui keeruline võib olla muudatuste tegemine kodus? (vajadused tunnustuse ja mõistmise järele). Kas sooviksite arutada, kuidas me saaksime üheskoos Jaaku toetada? (soov/palve)”
Empaatilise suhtlemise mudel võib olla suureks abiks alguses, kui selline suhtlemine ei ole veel harjumuseks kujunenud. Vajame seda nagu jalgrattasõitu õppides abirattaid, et tasakaalu hoida ja teel püsida. Kui oskus ja vilumus käes, võime abiratastel ja mudelil minna lasta, sõidust mõnu tunda ja improviseerima hakata.

Harjumus nõu anda
Empaatiline suhtlemine võib esialgu tunduda veidra ja harjumatuna, sest empaatia asemel on meil tugev kalduvus anda nõu või rahustada, lohutada, julgustada, „ära parandada”, selgitada oma positsiooni jms. Sääraste toimimisviiside korral on meie tähelepanu iseendal. Otsime mäluvarasalvedest oma kogemusi, jagame nõuandeid või reageerime oma tunnetest lähtuvalt. Empaatia nõuab kogu tähelepanu keskendamist teisele inimesele. See tähendab anda teisele aeg ja ruum, mida ta vajab enda täielikuks väljendamiseks ja tunnetamiseks, et teda on mõistetud.
Carl Rogers on kirjeldanud empaatia mõju järgmiselt: „Kui … keegi tõesti kuulab sind hindamata, püüdmata võtta vastutust sinu eest ning üritamata sind vormida, tundub see pagana hea… Kui mina olen kuulanud ja mind on kuuldud, olen ma võimeline tajuma maailma uutmoodi ja liikuma edasi. On imetlusväärne, kuidas asjad, mis tunduvad lahendamatud, muutuvad lahenduvateks, kui keegi kuulab. Kuidas segadused, mis tunduvad selgitamatud, pöörduvad suhteliselt selgelt voolavateks voogudeks, kui sind on kuuldud.”

Emotsionaalselt turvaline kool
Kui lõimime empaatilise kuulamise oskused oma igapäevategemistesse ja suudame luua ruumi empaatilise kohaloleku jaoks, avaldab see tugevat mõju kogu meid ümbritsevale mittemateriaalsele keskkonnale. Kui soovime luua keskkonda, kus valitseb üksteisemõistmine, hoolimine, emotsionaalne turvalisus, vastastikune austus ja koostöö, peaks empaatilise suhtlemise oskus olema sama oluline kui emakeeleoskus, mille omandamist lapsed alustavad juba maast madalast.
Hiina filosoof Chuang-Tzu on öelnud: „Kuulamine ainult kõrvadega on üks asi. Mõistmine ja kuulamine on teine. Aga hingega kuulamine ei ole piiratud kellegi võimete, kõrvade või mõistusega…”
Kooli sisekliimat mõjutavad õpetajate suhted õpilaste, lapsevanemate, kolleegide ja lähedastega, õpilaste suhted vanemate, õdede-vendade, teiste õpilastega jm. Igal suhtlustasandil on empaatilise suhtlemise oskustest suur abi, et muuta laste kasvukeskkond turvaliseks, hoolivaks ja koostööle orienteerituks.
Nii iidsed tarkused kui ka viimase aja teadusuurimused on tõestanud, et lapsed vajavad arenguks emotsionaalselt turvalist keskkonda. Täiskasvanute emotsionaalsel seisundil ja lapse eest hoolitsemise ning temast hoolimise kvaliteedil on märkimisväärne mõju aju arengule ja teistele teguritele, millest sõltub, kui jõudsalt laps edeneb.

Tänapäeval, mil haridus on kättesaadav ja iseenesestmõistetav suures osas maailmas, võib täheldada hoopis intelligentsuse vähikäiku. Selle üks põhjusi on pinnapealsed teadmised, eriti nõrk ettevalmistus reaalainetes.

Väärib tähelepanu, et juba iidses Ba-büloonias osati lahendada liitprotsenti ülesandeid, tunti võrrandi mõistet ja saadi hakkama selliste ülesannetega, mis võivad osutuda parajaks pähkliks ka tänapäeva inimestele. Seega on matemaatika meetodeid juhtimises, planeerimises ja majapidamises kasutatud aastatuhandeid.
Kui sotsiaal- ja humanitaarteadlased kurdavad, et neid ei võeta kuulda, siis täppisteadlaste jutt läheb võimule ja ühiskonnale veelgi vähem korda. „Mida vähem on rumalad kodanikud saadud ameteid väärt, seda ülbemaks nad muutuvad ja seda suuremaid lollusi nad teevad” (Demokritos).
Ma ei taha tüli norida sotsiaal- ja majandusteadlastega ega halvustada humanitaarteadust, soovin tähelepanu juhtida sellele, et täppisteadusteta jääksid pehmete erialade tulemused pinnapealseks ja nende erialade inimesed ei suudaks täita rolli, mida neilt oodatakse. Lühidalt, erialade ja teadusharude koostöö ning sellest tekkiv sünergia viivad elu paremini edasi.

Matemaatika kui keel
Ettevõtete ja organisatsioonide juhtimine ja haldamine (mänedžment), majandus ja majapidamine muutuvad üha enam täppisteadustel põhinevateks tegevusvaldkondadeks. Täna­päeva mänedžeri ja ökonomisti ei rahulda karakteristikud „palju-vähe”, „hea-halb”. Raha, kaup, krediit, kasum on mõõdetavad suurused ja seega väljendatavad arvudega. Seal, kus puutume kokku arvu mõiste ja määraga, on tegemist matemaatikaga.
Tuntud tuumafüüsiku Niels Bohri sõnul on matemaatika enam kui teadus – see on keel meid ümbritseva maailma kirjeldamiseks ja mõistmiseks. Sellepärast moodustab see olulise osa ka mänedžeri ja majandusteadlase (ökonomisti) professionaalsest ette­valmistusest. Kuid matemaatika õpetamine tulevastele majandus- ja juhtimisspetsialistidele kulgeb väga vaevaliselt, sest professionaaliks kujunemise tee alguses ei tunnetata kohe matemaatika vajalikkust ning püütakse juhinduda rohkem tervest mõistusest ja intuitsioonist. Võib tuua arvukalt näiteid, et rakendusülesannete korrektne matemaatiline lahendamine viib tegelikkusega kooskõlas olevatele tulemustele, kuid üksnes intuitsioonil põhinevad lahendused alati mitte.
Suuri inim-masin-süsteeme ei ole võimalik ohjata üksnes kvalitatiivsete hinnangute ja tundmuste najal. Teisalt ei ole otsuse ettevalmistamise ja tegemise protsess formaalne, vaid loominguline, kuigi sisaldab formaalsele käsitlusele alluvaid elemente. Et mudel ei suuda arvesse võtta kõiki otsust mõjutavaid tegureid, peab selle abil saadud informatsiooni loovalt analüüsima. Seega – parima tulemuse annab kahe lähenemisviisi ühitamine ja kombineerimine.
Matemaatiline modelleerimine on majandus- ja juhtimisülesannete lahendamise üks põhilisi meetodeid. Operatsioonianalüüs täidab majandus- ja humanitaar-sotsioloogiliste protsesside käsitlemisel sama rolli nagu füüsika täppis- ja loodusteaduslike nähtuste, protsesside ja situatsioonide modelleerimisel.

Ratsa targaks
Inimsüsteemid, eriti sotsiaal-ökonoomilised süsteemid, muutuvad järjest keerulisemaks. Iga päev avanevad uued turud, teisi ootab sulgemine. Iga päev ilmnevad uued soodsad võimalused, saavad teatavaks uued vajadused, nõudmised ja suundumised, saavutavad küpsuse uued tehnoloogiad. Iga päev ammendub mõni tooraineallikas. Pealegi on süsteemide evolutsioon kaootiline, ettearvamatute katkevustega, tulevad nähtavale uued komponendid, algatatakse uusi trende. Inimühiskonna ja keskkonna kirjeldamiseks, mõistmiseks ning igapäevaelu korraldamiseks vajatakse üha enam kvantitatiivseid hinnanguid ja matemaatilisi meetodeid, millega tegeleb operatsioonianalüüs.
Teisalt tekitab inimkonna tulevik muret. Kui paar tuhat aastat tagasi oli inimese mõju planeedi arengule tühine, siis tänapäeval võib tööstuse kiire areng otsustada selle saatuse. Inimeste arv kasvab, maavarad ja tooraineallikad kahanevad, pillamine süveneb, keskkonna saastatus suureneb. Tasub siiski olla optimist: inimkonna käsutuses on fantastilised vahendid, et uurida, analüüsida, simuleerida ja juhtida tuleviku arengut.
Tark ja adekvaatne tuleviku juhtimine võib tagada inimkonna harmoonilise arengu, pole siiski välistatud, et mõni rumal otsus või kõlbmatu valik sellele ületamatuid takistusi seab.
Matemaatikas tuleb tunda end vabalt, kuid matemaatikaga ei tohi vabalt ringi käia. Juba Leonardo da Vinci avaldas imestust selle üle, et inimesed teavad, mida nad vajavad, kuid ei tee seda, mida vaja. Kuigi noored tajuvad mingil määral matemaatika olulisust, suhtuvad nad sellesse kui tülikasse ja raskesse õppeainesse, mida on vaja vaid stuudiumi lõpetamiseks. President Lennart Meri on öelnud: „On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.” Eriti raske on inimesteni viia matemaatilisi tõdesid.
Keskmine üliõpilane ei soovi või ei jaksa teha intellektuaalset pingutust keerulisema teksti vastuvõtmiseks. Sageli nõuavad üliõpilased ja ka ülikoolivõimud õppejõult, et loeng poleks mitte ainult huvitav, vaid ühtlasi meelelahutuslik. Vaevalt et klounaadi korraldamine matemaatikatunnis on tõhusaim viis matemaatikat õpetada ja õppida.
Õppimine on investeering, millega kaasneb omavastutus. Nii nagu õppuril on õigus oodata õppejõult kõrge tasemega ainekäsitlust, on õppejõul õigus akadeemilisele vabadusele. Kui­gi hea õpetamine nõuab teatud määral teatritegemist, ei tohi õpetajat suruda narri rolli.
Iga inimene on unikaalne, mistõttu isikuvabadust tuleb piirata nii vähe kui võimalik. Kuid teatud regulatsioon on möödapääsmatu, muidu laguneks ühiskond koost. Öeldu kehtib nii õpetajate kui ka õpilaste kohta.
Koolinoored ja üliõpilased nõuavad üha häälekamalt, et neile tutvustataks ainult matemaatika üksikjuhtumeid ja toodaks ainult neid näiteid, mida neil kutsetöös vaja on. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas peaks olema selgeltnägija, et aimata, millise konkreetse matemaatilise probleemiga üks või teine õppur tulevikus kokku puutub. Tahetakse ratsa targaks saada. Lihtsustamisel on piirid. „Everything should be made as simpler as possible, but not simpler” (A. Einstein).

Meistri ja selli sündroom
Kui nõuka ajal koormati laste ajusid „punaste” õppeainetega, siis nüüd tehakse seda muu tühja-tähjaga, mida viisakalt nimetatakse elus toimetuleku õpetuseks. Teadmised ja oskused igapäevaelus toimetulekuks osutuvad sageli ühepäevaliblika elutarkuseks, neist ei piisa, et olla edukas kutsetöös, arukalt käituda või lihtsalt inimene olla, kui kellegi missioon ei ole just tühikargaja olla.
Esmatähtis on õpetada inimene mõtlema. Kool ei saa ega tohi pakkuda üksnes valmislahendusi, vaid peab arendama loovust, intelligentsust ja oskust kohaneda heitlikus maailmas. Kitsas tehnokraatlik mõtteviis, et õpetagem ainult seda, mis on vajalik praegu, ja just nii palju, kui mingi probleemi lahendamiseks hädasti vaja, on lühinägelik ja kahjulik nii õppurile kui ka ühiskonnale. Sellist nähtust nimetatakse ka meistri ja selli sündroomiks.
Juba kiviaja küttidele oli selge, et liikuva looma tabamiseks ei tule sihtida sinna, kus objekt parajasti viibib, vaid sinna, kuhu ta mõne aja pärast jõuab, s.o tuleb osata sündmusi ette näha. Tänapäeva prognoosimeetodid põhinevad matemaatika teooriatel ja mudelitel. Inimkonna tuleviku määrab tehnoloogiate arendamine, täiustamine ja rakendamine. Matemaatika on kõige selle alus.
Lihtviisiline mõistete, valemite, algoritmide jms päheajamine ei käi matemaatika õppimisega kokku. Nii nagu ei saa heaks juristiks see, kes õpib küll pähe kõik seadusandlikud aktid, kuid ei tunneta nende vaimu ega hinge. Paljudel koolinoortel on nuripidine arusaam reaalainete olemusest, nagu oleks matemaatikas, füüsikas, keemias vaja vaid fakte tuupida. Midagi fundamentaalset tuleb nendes õppeainetes muidugi meelde jätta, kuid oluline on loov ja süstemaatiline mõtlemine. Matemaatika on samasugune mõtlemis- ja eneseväljendusoskus kui keel ja kirjandus. See on lihtne, kui võtta asju loogiliselt.

Achilleuse kand
Võib tõesti juhtuda, et pärast keskkooli lõpetamist ei lähe argielus peale nelja aritmeetilise tehte midagi muud vaja. Aga inimesele, kes isegi lihtsatest matemaatilistest seostest aru ei saa, jääb arusaamatuks ka palju laias maailmas toimuvast.
Tõsiteaduslik lähenemine nõuab peale faktitäpsuse ja hoolikuse laia silmaringi, üldistamis- ja seoste nägemise oskust. Kui matemaatikat õigesti õppida, annab see eluks kõige vajalikuma – analüüsi ja loogilise mõtlemise võime. Loomulikult võivad ka matemaatikal põhinevad mudelid anda mitterahuldavaid tulemusi, kuid siin on alusetu matemaatikale etteheiteid teha. Muusika ei ole süüdi, kui pilli valesti puhutakse.
Kuigi matemaatika on täppisteaduste vundament, on tal oma Achilleuse kand – terviklikkus. Matemaatikat ei saa õppida ja õpetada fragmenteeritult ja ainult üksikjuhtumite kaudu, nagu seda kahjuks nõutakse. Õppida ei saa ka kiirustades – vaja on aega mõtete kristalliseerumiseks. Tuleb harjuda mõttega, et mõned asjad lihtsalt võtavad rohkem aega kui teised. Vastasel juhul kujunevad õppuril matemaatikapelgus ja -põlgus.
Ajaga on teisenenud ka arusaamad matemaatikast. Uuemate seisukohtade järgi
     on matemaatika inimkultuuri osa. Ta ei ole midagi iseeneselikku, ajatut ja sihitut, vaid objektiivne reaalsus;
     matemaatikateadmised võivad samuti olla väärad. Nii nagu loodusteadustel, on lubatud ka matemaatikal eksida ja vigu teha, et neid korrigeerides areneda ja edasi liikuda;
     on olemas erinevaid mõisteid ja versioone tõestusest ja rangusest. Ranguse standardid võivad varieeruda ajas, koha järgi või ka muudest asjaoludest sõltuvalt. Ranguse mittetraditsioonilist standardit illustreerib hästi nelja värvi probleemi tõestamine arvuti abil;
     võivad empiirilised tõendid, numbriline eksperiment ja tõenäosuslik tõestus olla abiks otsustamaks, mida matemaatikas uskuda, mida mitte. Aristotelese loogika ei ole alati parim otsuse tegemise viis;
     matemaatilised objektid on spetsiaalsete sotsiaal-kultuurilis-ajalooliste objektide hulk.
Seega on matemaatika tormiliselt arenev, mitte jäik ja stagneerunud inimtegevuse valdkond.

Madal staatus koolis
Paarkümmend aastat tagasi õpetati TPI-s matemaatikat viis aastat. Suure osa sellest kattis teooria, mida lõpetanul ei tarvitsenud oma töös kunagi vahetult tarvis minna. Kogu matemaatikatarkus ei peagi olema kohe kasutatav. Kui osa sellest üksnes tõstab mõtlemiskultuuri, arendab loogilist mõtlemist ja loomingulisust, on hästi. Matemaatiline mõtlemine on omapärane maailmavaade: skeptiline ja vettpidavaid argumente otsiv.
Augustus Aureliuse järgi on vaba uudishimu väärtuslikum kui karm distsipliin. Aga vabadus ei seisne esmajoones õigustes, vaid kohustustes. Kas vabadus millestki või milleks­ki? Suurenev motivatsiooni- ja huvipuudus reaalainete õppimisel on tõsine probleem. „Kedagi vastu tahtmist õpetada on sama, mis sööta hobust saepuruga” (G. B. Shaw). Ent huvipuudus ei ole tingitud niivõrd õppeainetest endist, koolist ja õpetajatest, kuivõrd ühiskonna mõttelaadist ja elukorraldusest. Pehmete väärtuste ja erialade propageerimisega on liiale mindud. Nooremate inimeste hulgas küllalt domineeriva reaalainete vastase hoiaku hea näide on Priit Simsoni artikkel „Koosinusevaba elu” (EPL, 31.03.), mis on teravas vastuolus sama ajalehe teadusajakirjaniku Tiit Kändleri sisu­tihedate arvamuslugudega.
Sellest, et ma astun välja üldteoreetiliste teadmiste ja arenenud mõtle­misoskuse kaitseks, ei tasu järeldada, et olen konkreetsete teadmiste ja oskuste vastu. Tänapäeva kõrgkoolide eesmärk ongi anda, n-ö kutseõpet keerulisemate ametite tarvis. Kui üksikisiku tasandil võivad vajadused ja võimed olenevalt inimese loomusest ja vaimulaadist suurtes piirides varieeruda, siis õppeprotsessis peavad need olema tasakaalus.

Idee maksab
Ainult tulemusele orienteeritud õppeprotsess pole alati kiiduväärt mitte sellepärast, et saamata jääb avastamis- ja töörõõm, vaid sellepärast, et kitsalt drillitud inimene jääb kergesti elule jalgu. Kaotaja on ka riik. Kui madalatehnoloogilist majandust saab arendada keskpärase või hädapärast ka kesise haridusega inimestega, siis kõrgtehnoloogilist mitte. Kõrgtehnoloogilisi seadmeid võib soetada lühikese ajaga, inimene üleöö targaks ei saa.
Idee maksab, ühiskonda viivad edasi tipud, mistõttu tuleks rohkem panustada ideedele ja loovisikutele. Haridus peab küll kõigile kättesaadav olema, kuid kas on mõtet jännata nii palju nendega, kes õppida ei taha. Ega ühiskond sellest targemaks ja paremaks saa, kui igaühele haridust tõendav dokument tasku suruda. Küll kannatavad aga kutsealane pädevus ja ühiskonna õiglustunne.
Olukord ei ole siiski lootusetu. Viimasel ajal on Eesti mõjukad persoonid nagu president Toomas Hendrik Ilves, Kersti Kaljulaid, Liisa Pakosta, Indrek Neivelt, Hardo Pajula jt kutsu­nud üles panustama reaalainetele. Reaalteadlased on välja astunud reaalainete tõhusama õpetamise kaitseks kõigil haridusastmetel, kuid seni on nende juttu võetud tsunftihuvidest lähtuva virisemisena.
Väike riik ei saa läbi kõrgkvalifikatsiooniga spetsialiste ja oskusteavet importimata, ent see ei lahenda kõiki probleeme. Et korraldada teadmiste ja oskuste importi, peab meil olema piisavalt tippasjatundjaid. Infovahetus toimub paljuski isikute ja isiklike kontaktide kaudu, et midagi väärtuslikku saada, peab olema ka midagi samaväärset vastu pakkuda. Pealegi oskavad teadusliku mõtlemiskultuuriga inimesed paremini eraldada olulist mitteolulisest, hinnata tehnoloogiate kvaliteeti ja tulevikuväljavaateid, teha vahet väärt- ja rämpsinfol.
Mis puutub spetsialistide importi, siis siin võivad kasulikuks osutuda Martin Lutheri õpetussõnad ühe ürginstinkti rahuldamise suhtes: nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik.
Inimeste väärtushinnanguid muuta on väga raske, kuid mõtteinerts ei ole siiski ületamatu takistus, kui jätkub piisavalt tahet. Ainult need, kes võtavad ebareaalseid ülesandeid, on suutelised korda saatma midagi olulist.
Minu mõtted võivad paljudele tunduda lahtisest uksest sissemurdmisena. Loodan, et need pakuvad mõningast hingetuge õpetajatele ja hariduse käekäigu pärast südant valutavatele inimestele.