16. septembril toimus järjekordne EHL-i organiseeritud haridus­töötajate kokkusaamine riigikogu erakondade esindajatega. Arutuse all olid haridusprobleemid seonduvalt tuleva aasta riigieelarvega.

Eelmine kohtumine, kus arutati valimiseelsete lubaduste täitmist, toimus aasta tagasi. Aastaga on palju muutunud. Veel kevadel ei rääkinud majanduskriisist keegi, nüüd on see kõigil keelel ja meeles. Nagu eelarve puhul ikka, seisneb põhiprobleem palgas. EHL-i põhiseisukoht on, et kõrgharitud õpetaja peab saama vähemalt riigi keskmist palka. Praegu küünib selleni vaid pedagoogi-metoodiku palk.

Kõhklevas kõneviisis
Haridusministri nõunik Epp Reba­ne sõnas, et kui eesti keeles oleks kõhk­lev kõneviis, võiks seda kasutades eelarvevaidluste kontekstis rääkida õpetajate 12% palgatõusust. EHL-i juhatuse eesimehel Sven Rondikul oli aga kokkuvõtet tehes põhjust sedastada, et ka see 12% kataks ainult inflatsiooni, mistõttu palgatõusust on palju rääkida. Tõsi ta on – inflatsiooni katmise korral on tegu pigem palkade külmutamisega. Kui viimase viie aastaga on õpetajate palk tõusnud kaks korda, nagu sedastas reformierakondlane Lauri Luik, tähendab see ca kümneprotsendilise inflatsiooni korral aastas, et palga ostujõud pole suurenenud, pigem vastupidi. Ehk nagu väljendus Mailis Reps: kui küüniliselt öelda, on nüüd lõpuks avanenud võimalus jõuda Eesti keskmisele palgale järele.
Loomulikult tõstatus arutelul ka õpetajate üle- ja alakoormuse probleem ning lisatööde tasustamine. Õpetajate koormus on liiga suur, nad põlevad läbi. Õpetajate palk on samas kasvanud suhteliselt aeglasemalt kui teistel, see tähendab et keskmise palga suhe on halvenenud haridustöötajate kahjuks. Rahvaliitlane Eimar Veldre tõdes, et kui raske majandusseis ei mõjuta ka otseselt õpetajate palku, siis kooli eluolu mõjutab see kindlasti, muutes töö keerulisemaks. Haridusvaldkonnas on puudu ca miljard krooni. Tundub olevat tohutu summa, aga iga Eesti inimese kohta mitte rohkem kui kolm krooni päevas.

Mis kütmisest üle jääb
Kui pea kõigi erakondade esindajad pidasid vajalikuks meenutada haridusvaldkonna prioriteetsust, ei teinud seda Marek Strandberg. Tema alustas kohe väitest, et õpetajate palgaks jääb see raha, mis kütmisest üle jääb. Energiasääst sünnitaks vahendeid, mis praegu otseses mõttes korstnasse kirjutatakse – ja need pole sugugi väikesed. Küsimus on selles, kas kütta õhku või pakkuda paremat õpikeskkonda, paremaid palku, tõsta õpetajate staatust... Strandberg tõdes, et kohalikud omavalitsused (paari erandiga) ei suuda koolikorraldust ülal pidada. Eestis on tema teada vaid kaks kooli, mida renoveeritakse energiasäästlikuks. Tavapärases energiat priiskavalt kasutavas koolimajas kulub ühe ruutmeetri ülalpidamiseks 40–50 senti päevas, energiasäästlikus hoones oleks see ehk 7–10 senti (vt Marek Strandberg, Sirp 19.09.).
Strandberg käsitles ka tasuta ja õppemaksuta hariduse temaatikat, mille ta on lahti kirjutanud sellesamas eelmises Sirbis. Eesti põhiseadus näeb ette õppemaksuta hariduse, tasuta haridus on näiteks Soomes. Õppe­maksuta hariduse sisu jääb piisavalt avamata. Kui millegi üle on võimalik vaielda, siis vaidlemiseks ka läheb. Mida tähendab õppemaksuta haridus? Igatahes võimaldab see suunata osa hariduskulusid lapsevanemate kanda. Marek Strandbergi arvates on meil vaja eraldi õpetaja kutseseadust – õpetaja tuleks seada riigiteenistuja staatusse, määratledes selle selgelt seadusega.

On üks unistus
Lauri Vahtrel on unistus jõuda nii kaugele, et enam ei öeldaks: poiss, sa ei saa meie koolis hakkama, lähed kutsekooli – vaid otse vastupidi: sinust ei saa korralikku ametimeest, lähed gümnaasiumi. Koolivõrku korrastades tuleks võimalikult kaua hoida paigal algkoole. Neis peaksid esikohal olema kasvatuseesmärgid, gümnaasiumiosas tuleb rohkem rõhuda kvaliteedile.
Kui EHL-i juhatuse esimees Sven Rondik nägi kindlakäelise hariduspoliitika puudumise üht põhjust selles, et meil pole erakondadeülest haridusstrateegiat, pareeris Peeter Kreitzberg: Hiinas on haridusstrateegia ja N Liidus oli. Meie peades on palju haridusstrateegiaid, aga saame asjadest erinevalt aru – erakondadeülene konsensus suubub lõppkokkuvõttes maksupoliitikasse. Kahte korraga ei saa: madalamaid makse ja õpetajate palgatõusu. Kui midagi tõsta, siis üksikisiku tulumaksu. Peeter Kreitzbergi sõnul võitleb iga väike Eesti ülikool (üleilmses mastaabis), TÜ, TLÜ, TTÜ, enda eest – selle asemel et selgasid kokku pannes võidelda Eesti hariduse eest.
Mailis Repsi järgi ei peaks hariduse prioriteetsus olema üksnes haridusministri asi. Kõige põletavam küsimus on, kes seisab kümne aasta pärast klassi ees. Aineõpetajate statistika on äärmiselt kurb. Alla 30-aastaseid polegi väidetavasti rohkem kui kümnest üks. Siiski – milles probleem? Kui vaadata Eesti õpetajahariduse strateegilist visiooni, töötavad aastal 2013 Eesti koolides väärikad, motiveeritud ja asjatundlikud õpetajad.
Õpetaja staatusest ja karistamatuse tundest rääkis reformierakondlane Lauri Luik, enda sõnul poliitik-õpeta-ja – osa temast on poliitik, osa õpetaja. Õpilaste käitumismaneerid ja eetikanormid on viimase kümne aastaga lõdvenenud, sellega seostub otseselt koolivägivald. Õpetaja staatus on devalveerunud, õpilastel on tekkinud karistamatuse tunne. (Siiski – mida tähendab tegelikult karistamatuse tunne, nagu küsib hariduslistis Raivo Juurak – vahest peaks rääkima pigem vastutamatuse tundest?)

Hea tahte leping
Ületöötanud ja alatasustatud õpetaja on kergesti provotseeritav, ja loomulikult leidub õpilasi, kes ei jäta seda kasutamata. Õpetaja peab olema tugev isiksus, kes on provotseerivast õpilasest üle. Õpetaja käed on seotud. Mis aga pakub lootust: paljud õpilased ise jagavad seisukohta, et õpetaja staatust tuleb tõsta. Noored on käitumisprobleemidele kui õppetööd tõsiselt segavale tegurile tähelepanu juhtinud. Kaasõpilase sõna võib olla mõjusam. Õpilased on näiteks pannud ette teha teatud käitumisraamistik, leping kooli ja lapsevanemate vahel. Lahendamaks koolivägivalla ja käitumisprobleeme, määratlemaks õpetaja ja õpilase õigusi/kohustusi pakubki Lauri Luik välja, et võiks kaaluda kooli ja lapsevanema vahelist nn hea tahte lepingut, kus oleksid fikseeritud koolisisesed käitumisreeglid ning meetmed nende mittetäitmise või rikkumise eest.