c   

Mõte

Teie ja sina oskuslik kasutamine aitab reguleerida elus tekkida võivaid olukordi.

17. märtsil kirjutas kolumnist Valdo Randpere Postimehes: „Eks lõpuks tähendabki sina-reformi toetamine või sellele vastu olemine valiku tegemist kultuuride vahel. Kas me tahame kuuluda Põhjamaade hulka või oleme lähedasemad sakslaste ja venelastega. Need kaks rahvust on tõenäoliselt viimased, kes sinatamise inimestevahelise suhtlemise normiks võtavad.”
Mõni teine peab aga üleüldist sinatamist seisustest ja varanduslikust ebavõrdsusest loobumiseks, sinatamine alati ja igal pool andvat inimestele tunde, et nad on omavahel võrdsed.
Kolmandad tervitavad sinatamise peaaegu et kohustuslikku kehtestamist sellepärast, et peavad teietamist liiga raskeks ning teietamise ja sinatamise korrektset kasutamist lausa ilmvõimatuks.

Võltsvõrdsus on mõttetu
Peaksin siis leppima sellega, et iga naga sinataks mind nagu parim sõber, et oma õppejõude ja teisi autoriteetseid inimesi ilmtingimata ja igal pool sinataksin, ning veel hulga mulle täiesti vastuvõtmatute suhtlemishetkedega. Seda kõike võltsvõrdsuse nimel.
Mul pole midagi selle vastu, et sinatada lapsepõlvesõpru, koolikaaslasi, kaastudengeid, malevlasi, häid kolleege, teatud seltskondade liikmeid, üldse inimesi, kellega mind seob ühine tegevus, põhimõtted, veendumused ja muu, mis inimesi liidab. Tutvume, kohaneme ja sinatame.
Samas ei kujuta ma, kuidas sinatada võhivõõrast eakat daami või härrat. Aga just vanainimesi kiputakse telesaadetes millegipärast sinatama. Viiakse näiteks juubelikingitus ja võõras viija sinatab, selleks luba küsimata. Või jääb loaküsimine kaadrist välja? Või peetakse vanainimesi lapsemeelseteks ja lapsi ju sinatatakse?

Suhtlemine kui autasu
Paljud sõjaeelse Eesti Vabariigi koolilapsed on meenutanud uhket tunnet, kui neid gümnaasiumis teietama hakati. See oli märk, et nad on tunnistatud vastutusvõimelisteks, et neisse ei suhtuta enam kui lastesse, vaid kui täieõiguslikesse ühiskonnaliikmetesse.
Ka oma koolipõlvest mäletan, kui­das vanemates klassides õpilasi teietati. Mõne õpetajaga läksime kiires­ti sina peale, aga rangevõitu geomeetriaõpetaja teietas meid kooli lõpuni. Isegi oma lemmikõpilasi. Õpetaja­poolne teietamine oli suur au ja andis märku, et meid peetakse arukateks täiskasvanuteks.
Olen põlvkonnast, kes kirjutab kirjades „Teie” ja „Sina” suure tähega, mis noorematele juba täiesti üleliigne tundub. Võib-olla on see koht, mille üle tasub aru pidada ja millest loobuda.

Distants aitab vahel
Kurb, et kolumnist Randpere näib tundvat teietamiselt sina peale minekul ainult joomasõbralikku sinasõpruse joomise rituaali. Sinatamine ja teietamine on ju kokkuleppe küsimus. Kokku leppida saab ka vastumeelsete rituaalideta.
Sinatama kippuvalt töllerdavalt kodanikult võib küsida, millal me temaga sinasõprust jõime, ja kodanik taltub. Distantsi kaotamine pole mitte alati ja igal pool kiiduväärne. Eriti siis, kui ühiskond selleks veel valmis pole. Meie ühiskond pole. Kui noored on, siis sinatagu, kuid jäägu seejuures viisakaks.
Kui seda lugu kirjutasin, ilmus haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase arvamus sinatamisest. Muu hulgas ütles ta: „Teatav distants nii õppejõu, õpetaja kui ka vanema inimese ning noorema inimese vahel pigem aitab viimast, annab talle käitumisjoonise. Kui noor inimene läheb kõigiga sina peale, siis tegelikult pole võimalik tal toetuda aegadega kujunenud traditsioonidele ja ta peab ise hakkama teed rajama. Arvan, et individualismi juurutamine väga järsult ei mõju hästi ühiskonnale. Inimene peab oskama ennast ühiskonnas positsioneerida ning mõistma, et on temast väärikamaid, mõtlema, kes ta on ümbritsevate suhtes. Sinatamisele üleminek ei tee kedagi võrdsemaks või paremaks.”
Eri keeltes on tavad ja arusaam viisakusest erinevad. On rahvaid, kelle lapsed ütlevad oma vanematele „teie”. Itaallased kõnetavad üksteist kolmandas pöördes, nende „Lei” on tüüpiline pöördumine inimese poole, keda vähe tuntakse või kes asub pöördujast kõrgemal sotsiaalsel positsioonil. Hispaanlastel ja Ladina-Ameerika maades on samaväärsena kasutusel sõna „usted”. Familiaarne sinatamine on seal levimas nooremate inimeste hulgas. Jaapani keerulised viisakusväljendid tähendavad lugupidavat, mitte familiaarselt suhtumist.

Suhtlemispaindlikkus
Maailm on mitmepalgeline ja suhtlemispaindlikkust võimaldavat keelekasutust pole mõtet käsu või keeluga vaesemaks muuta, kuni aeg seda ise ei tee.
Ühe panga toimingute leheküljel veebis oli veel mõnda aega tagasi (võib-olla on praegugi) kaks tegutsemis­nuppu: „kinnitage” ja „loobu”. Kui maksad, oled väärt teietamist, kui ei maksa, sinatatakse. Niisugustel puh­kudel tuleks suunised ühtlustada ja on loomulik, kui valitakse lühem vorm.
Olen nõus Ulla-Maija Määttäneniga, kes on ära tundnud, et teietamine on ilus komme, samuti Jaak Jõerüüdiga, kes ütleb: „Normaalne inimene tajub tegelikult hästi, missugused erandid niikuinii jäävad teietamist eeldama – mõned suured seisusevahed, mõned isemoodi olukorrad, mõned tugevad emotsioonid.”
Diskussioonist sinatamise ja teietamise ümber oli ilmselt kasu sedavõrd, kuivõrd see tuletas meelde vajadust igapäevaselt sinatada mitte norivalt, vaid lahkelt. Olla viisakas. Kasutada intonatsiooni, millest võib välja lugeda lugupidamist. Need on iseenesest lihtsad asjad, aga tundub, et paljudele rasked meeles pidada. Eks siis tuleb lihtsalt rohkem harjutada. Igaühele sobivat – kellele teietamist, kellele sinatamist.