Loen praegu ameerika ajaloolase William R. Trotteri raamatut „A Frozen Hell” („Jäätunud põrgu”), mis räägib Soome Talvesõjast ja soomlaste kangelaslikkusest selles. See on suure imetluse ja austusega kirjutatud raamat, millest jääb mulje, et kõigele vaatamata soomlased võitsid sõja, kus olid ju vastamisi Taavet ja Koljat. Vene vägede saamatus, ettevalmistamatus ja kohanematus raskete talvetingimustega, nende juhtkonna apaatsus ja hoolimatus põhjustasid venelastele kohutavaid kaotusi.
Ent seda raamatut lugedes saab selgeks – 1939. aasta sügisel ei oleks Eesti, arvestades nii looduslikke tingimusi, inimkapatsiteeti, sõjalist ettevalmistust kui ka moraali, sellisele sõjale vastu pidanud. Nii et tegelikult meie ees valikut polnud ja ilmselt oleks vastuhakk tõepoolest tähendanud kogu rahvuse hävingut, nagu meie tolleaegsed juhid kartsid. Nii või teisiti, aga meie rahval jäi tookord kogemata see ühtekuuluvustunne, vastastikune hoolivus ja enda ohverdamine teiste heaolu nimel, mida soomlased kogesid kuhjaga Talvesõjas, aga ka Jätkusõjas 1941–1944. Need olid vist ka soomlaste ainukesed positiivsed kogemused neist sõdadest, ent ometi tulevikku arvestades väga olulised. Meil läks teisiti. Okupatsioonid ja meistki üle käinud sõda muidugi ju ka lähendasid, ent samas lõhestasid meie rahvast.

Eestis vohab egoism
Tõsi, laulva revolutsiooni ülevad ajad lähendasid meid üksteisele, ent ei pannud proovile meie abivalmidust, ühtehoidmist raskuste ees, hoolimist üksteisest. Meie lähiajaloos puuduvad sellised kogemused ja meie keerulise ajaloo tõttu ellujäämiseks vajalik enesealalhoiuinstinkt (iga hinna eest) ning sellest välja kasvanud egoism saavad praegu, kus esimest ega teist vaja poleks, uues, üha jõukamaks ja üha enam kihistuvamaks muutuvas Eestis vabalt vohada. Eestis 1991. aastal saavutatud iseseisvumise järel põhiliselt võimul olnud liberaalse majanduspoliitika tingimustes on kiratsema jäänud riiklik sotsiaalpoliitika, riik on „kulunud” imeõhukeseks.
Praegu veel läheb meil üldiselt võrdlemisi hästi, aga kõik prognoosid näitavad, et see nii ei jätku. Praegu veel võivad riigijuhid ennast lohutada (ja oma palku turgutada) Eesti keskmise palgaga (mis on võetud pigem lambist, kui kasutada moeväljendit), aga mis saab senise sotsiaalpoliitika jätkudes edasi? Ja kas see, mis edasi saab, praegu üldse nii väga kedagi huvitab? Kui palju mõtleb (ja kui palju peab mõtlema) tänapäeva majanduslikult edukas (või ennast edukaks pidav) noor sellele, et Eesti ühiskond vananeb ülikiiresti ja tänasel noorel tuleb lisaks oma korterivõlgade, autoliisingu jmt maksmisele paratamatult ohverdada midagi ka üha kasvava vanuritehulga heaks. Või kavatseme Euroopa Liidu riigi ja Põhjamaade naabritena jääda oma vanuritepoliitikas hiliskeskaja tasemele?
Kui palju mõtlevad (või on sunnitud mõtlema) ühiskonna terved ja edukad liikmed haigetele ja vaestele? Kas need, kes elule jalgu jäänud, on lihtsalt asotsiaalid, luuserid, ühiskonna heidikud, kellele tuleb käega lüüa või inimesed nagu meiegi?
Solidaarsus oli see võlusõna, mille all algas oluline osa suure impeeriumi ülemvõimu vastasest revolutsioonist. Kas praeguseks on solidaarsusest saanud anakronism?

Magusa elu ihalus
Mida tegelikult tähendab hea elu? Seda, et m i n u l on maja, ilus korter, kallis auto, kaks välisreisi aastas. Mis siis, et kihutan oma autoga auklikel tänavatel või et mu maja prügikastide ümber kolab prükkar, kes elab naabruse kõdurajooni mahajäetud puumajas ja süütab seal aeg-ajalt tulekahjusid. Mis siis, et keegi külmetab, kellelgi on kõht tühi, keegi katsub ennast ja oma peret kuidagiviisi vee peal hoida ning on abipalumiseks liiga uhke või väsinud.
Muidugi, hea elu on suhteline ja kaugeltki kõigil, kes usuvad, et neil läheb hästi ja üha paremini, ei ole (veel) kõige uhkemat autot või kõige ilusamat maja või kõige uuemat korterit. Aga ikkagi on elu hea. Võib osta poest suhteliselt odavat, täiesti tarbetuid, aga väga südantsoojendavaid kunstlilli, odavaid nipsasjakesi jmt, täita nendega oma korter ning luua endale mulje jõukast ja õdusast kodust. Võib vahetevahel teha mõne reisi Sharm el Sheiki või Mallorcale ja laiata seal „valge inimesena”. Ja klantspiltidega ajakirjadest meie nn glämmitegelaste ilusat elu vaadates mõelda, et elatakse ise niisama või peaaegu niisama hästi ja kui õnne on, siis varsti päriselt niisama hästi. Ja et see magus elu võib tulla üsna lihtsalt, ilma tööd tegemata, nt osava narkodiilerina tegutsedes – risk on küll suur, aga hõlptulu meelitav.
Ma tahan kogu selle jutuga tüürida sinnani, et meil ei ole hea elu kriteeriumid, õiged väärtushinnangud päriselt paigas. Tõde on lihtne: mida jõukam on ühiskonna kõige vaesem liige, seda parem on kõigil, ka ühiskonna rikkaimatel, selles ühiskonnas elada. Sellest on Põhjamaades, aga ka mujal Lääne-Euroopas ammu aru saadud.

Igaüks saab kaasa aidata
Hea on elada linnas, mis on korras ja turvaline. Mida valitsevad inimesed, kes maksumaksja raha kulutavad just sellele, et linnas oleks hea olla ja elada kõigil, mitte ainult välisturistidel või rikkuritel, kes varjuvad ja eralduvad aedadega kaitstud õuealade taha. Et kõigil lastel on piisavalt mängumaad, lasteaiakohti, et kõik vanakesed saavad võimalikult kaua elada omas kodus ja kui satuvadki hooldekodusse, siis mitte oma senisest elupaigast kaugesse võhivõõrasse ümbrusse. Ja et nad võivad olla kindlad, et nendega „suvatsetakse” suhelda ka siis, kui nende kõrval ei ole enam lähedasi. Et jalakäijatel oleks niisama julge liikuda nagu autodel sõita. Et noortel oleks tegevust ja neist hoolitaks, et nende mured oleksid kogu ühiskonna mured. Et kogu ühiskond oskaks näha probleeme, otsida ja leida neile lahendusi.
Ent tagasi Trotteri raamatu juurde. Soomlaste valusad kogemused viimastes sõdades vähendasid nende egoismi, silusid kodusõjas tekkinud lõhestumist, õpetasid hoolima üksteisest ja pidama nõrgemate aitamist ning solidaarsust endastmõistetavaks. Pärast sõdu tuli neil üheskoos oma riik üles ehitada. Nad said sellega hakkama, veelgi enam, Soome on praegu üks maailma jõukamaid riike.
Meie vabariigi 90. aastapäeva üks loosungeist on „Ühiselt ehitatud riik”. Aga tegelikult seisab see ühiselt oma riigi ehitamine meil alles ees. Sellest unistab meie president, kui ta kõneleb kodanikuühiskonnast, ja eks igatse ju me kõik näha Eestit maailma heaoluriikide esirinnas. Hea ja parem elu saabub siis, kui suudame oma egoismi ületada, tühised enesekesksed soovid maha suruda ja mõelda kaugemale ning laiemates mastaapides kui oma elutuba või garaaž.
Tõeliselt hea on elada seal, kus võimalikult paljudel on hea ja võimalikult suur hulk asju on korras. Puhtas ja turvalises linnas, korras ja kasitud riigis. Kui me oma koduse elamise korda teeme, toad koristame, kõik puhtaks ja läikima lööme, on meil seal hea olla ja püüame ka kõike võimalikult korras hoida. Kui me oma pereliikmetest hoolime, valitseb meie kodus soojus.
Niisama on siis, kui teeme puhtaks oma linnad, teeääred, metsad. Hoiame puhtana oma veekogud. Hoolime üksteisest ja aitame üksteist. Ja siin saab igaüks kaasa aidata. Just sellele peaks suuremat tähelepanu pöörama nii meie ajakirjandus kui ka meie poliitikud, ärimehed, otsustajad. Küll oleks tore, kui tulevikus kirjutataks raamat meie üksmeelsusest ja solidaarsusest oma riigi ülesehitamisel heaoluriigiks. Nagu on kirjutatud vaimustusega meie laulvast revolutsioonist või soomlaste vaprusest ja solidaarsusest Talvesõjas.