Sõnapidamatu infoühiskond

Alati kui vähegi võimalust, käin ära ühes teatud paigas Eestis. Miks? Olemaks täies vastavuses suurereedese külaskäiguga, ütleksin: tunnetamaks vaikuse väge. Seal tundub see maailm, kus vohab vastutusevaba sõnavabadus, kuidagi väga kauge olevat. Anonüümsed netikommentaarid tõusidki just vaiksel nädalal taas ühiskondliku arutelu keskmesse.
Seal saab suhelda läinud põlvede­ga – sõnatult. Üritada aru saada kiviaegsetest kivistruktuuridest ja sellest, mida nende loojad mõtlesid. Et kes need megaliidid püstitas ja kes nad ümber lükkas; kas just selle kivi otsa tõusis talvise pööripäeva päike ja kas sinna loojus jaaniõhtul päike või on kaugel metsa all veel mõni suurem kivi. On muidugi võimalik, et need kiviread ja -ringid pani alles suhteliselt hiljuti paika keegi kohalik Katku Villu või vormis neid loodus ise. See sõnatu kommunikatsioon, olgu siis loodusjõudude või kadunud põlvedega, toimib otsekui aegluubis, aga kui sõnum ükskord kohale jõuab, siis äkki ja väga selgelt.
Vaikuse vägi ja sõna jõud on kaks niisugust asja, mis teineteiseta ei saa. Vähemalt kümne inimpõlve jooksul, alates aastast 1686, kui ilmus Wastne Testament, teadis iga koolilaps, et sõna on jumal: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.” Sõna maagiline vägi oli maa-, mere- ja metsarahvale loomulikult ammuteada ja -tuntud, aga nüüd sai sõna jumalaks, ning tõdemus, et sa ei tohi oma Jumala nime asjata suhu võtta, sai kõrvaltähenduse: sa ei pea mitte asjata oma sõna pruukima.
Omal ajal lausa mantrana korra­tud „see kallis sõna – vabadus” näib praegu käibivat kujul „see kallis sõna­vabadus”. Sõnavabaduse nimel ollakse valmis tegema teab mida kõike. Ajalehest Sirp on lugeda (Alvar Loog, „Sõnavabaduse võlu ja valu”, 20.03.), et kuivõrd vabadus on meie kultuuri ja ühiskonnakorralduse vundament ning sotsiaalse vabaduse mõiste sisaldab eneses ka mõtte- ning väljendus­vabadust, on igaühel õigus nii isiklikule arvamusele kui ka selle avalikule väljendusele. Seda loomulikult, ent väljendusvabadusega käib koos väljendusvastutus, sh vastutus sõna ees ja eest. Väljenduda võib nii ja teisiti. Demokraatias pole päris nii, et ühe inimese vabaduse piire annab suvaliselt laiendada teiste vabaduse arvelt. Väljendusvabadus kui demokraatia vundament saab kehtida nõndakaua, kuni see ei kitsenda kellegi teise privaatset ruumi. Anonüümseid netikommentaare ei pea lugema, aga need kujundavad täiesti tuntavalt ühiskondlikku konteksti, elukeskkonda. Anonüümne kommentaator on muutumas üha rohkem tegijaks. Totalitaarses ühiskonnas oldi mõnikord tõesti sunni­tud esinema varjunime all. Mis põhjust võiks selleks olla nüüd? Äritotalitarism? Ärisaladus?
See maailm, kus sõna oli n-ö ju­mal, hakkab tõesti kaugeks jääma. Aga kas see ka hea on? No ei tea. Eesti avaliku elu retooriline kultuur on null, sedastab Tiit Hennoste (Sirp, 20.03.). Selles mõttes oleme muutumas tõsisteks paganateks. Matteust tsiteerides: „Ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu.”
Sellestsamast „sõnavabaduse võ-lust ja valust” saab teada, et Inter­ne­ti liigse avatuse kriitikute sõnades kõlab infoajastusse eksinud anakronistliku inimese kohmetust ja kohanematust, nostalgiat tsentraliseerituma meedia ning toimetatud avaliku arvamuse järele. Kas pole siiski nii, et tegu ei ole kohmetuse ja kohanematuse ega ka nostalgiaga avaliku arvamuse n-ö redigeerimise järele, vaid pigem teatud hämminguga – miks peab infoajastu kannatama just sõnapidamatuse all? Sõnapidamatus on probleem, mis võib kuuluda juba meditsiini valdkonda. Kui kohmetus, siis pigem sõna devalveerumise pärast.
Autor kirjutab, et teaduse ja tehnika evolutsiooni käigus muutuvad anakronismideks ka kadunud ajastute ideaalid ja moraalinormid. Eks teadus ja tehnika ole arenenud ennegi, teinekord isegi revolutsiooniliselt, aga mis peaks see puutuma ideaalidesse ja moraalinormidesse? Kas iganenud moraalinormide alla käib ka põhjatust paganlusest pärit põhimõte: ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle endale tehakse? Kas omal ajal polnud mitte ideaaliks ka vabadus, sh sõna- ja väljendusvaba­dus?
Ühiskonna aren­gutee on inimli­kustumise ja eneseväljenduse täiustamise tee. Kui 19. sajandi moraalinormid on iganenud ning teaduse ja tehnika evolutsiooni käigus muutuvad anakronismideks kadunud ajastute ideaalid – kas siis ei jää järele teatud tühimik? Kui vundamendis on auk, ähvardab see ehitise püsimist.
 

Karl Kello