Millised on peamised probleemid seoses koolitoiduga?

Elmu Koppelmann, Tapa Gümnaasiumi direktor:
„Kümne ega 15 krooniga korralikult toitlustada ei saa – toiduained on kallinenud. Oleme koolijuhtide, toitlustaja, hoolekogu ja lapsevanematega arutanud, kui palju peaks maksma toit, mis on piisavalt tervislik ning maitseb õpilastele. On arvatud, et 10–30 kroonini. Tapa vallas saavad tasuta süüa ka gümnasistid. Vahe ehk summa, mis toitlustajal rohkem kulub, maksab kinni vallavalitsus.
Noorte toitumisharjumused on tänapäeval vildakad. Asi algab kodust. Ma ei saa aru lapsevanemast, kes oma last ebatervislikult toidab ning teeb sellega karuteene tema tervisele. Ilmselt minnakse lihtsama vastupanu teed. Ei osata, aga võib olla ka ei viitsita tervislikult mõelda ning selle tagajärjel ongi meil nn maailmakodanik, kes sööb burgereid ja friikartuleid ning füüsiliselt mandub.
Käin päris palju noortega võistlustel ja ekskursioonidel ning tean, et levib komme süüa ainult krõbus­keid. Olukorda saaks parandada näiteks reklaam televisioonis ja Internetis. Kui ikka iga päev nähakse rämpstoidu tagajärgi, peaks mõjuma küll.
Lisaks peaks riigilt tulema nii palju raha, et pakkuda koolis ainult tervislikku toitu.”

HENDRIK AGUR, Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor:
„Riigi pakutavast summast ei piisa tervisliku koolitoidu pakkumiseks. Kui riik on võtnud enesele austava ülesande õpilasi tasuta ja tervislikult toitlustada, tuleb tagada sellele pakkumisele ja nõudele ka rahaline kate. Tänaste hindade juures oleks koolitoidu optimaalne maksumus 50 krooni õpilase kohta päevas. See tagaks mitmekäigulise ja täisväärtusliku lõunasöögi.
Peredes erinevad toitumiskultuur, -harjumused ja arusaamad tervislikust toitumisest suurel määral, sellepärast on koolil oluline roll olla õpilasele eeskujuks ja kujundada toitumisharjumusi mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Eeskujust ei saa aga rääkida, kui nädalamenüü koostamist ja igapäevast enam-vähem menüüsse sobivat toiduportsjonit peab kombineerima ja kompromisse tehes nipitama, et minimaalse rahaga majandades toime tulla.
Õpilaste tervislikku koolitoitu sööma meelitamisel on oluline roll miljööl, kus ja kuidas toitu pakutakse, alates hubasest ja õpilassõbralikust interjöörist. Teadlikult ja kaalutletult planeeritud menüüst ning üldisest atmosfäärist, mis koolisööklas valitseb. Tänu Gustav Adolfi Gümnaasiumi koolisöökla interjöörile ning pikkadele (kuni 65 minutit) puhke- ja söögivahetundidele on meie koolisööklast kujunenud meeldiva auraga õdus vaba aja veetmise koht. Ainult menüü võiks olla rikkalikum ja tervislikum, kuid selleks on vaja täiendavat raha.
Koolis on väga täpselt näha, milline on lapse lastetuba. Korraliku kasvatuse vilju tõestavad pildid, kuidas 1.–2. klassi lapsed esimestest koolipäevadest alates iseenesestmõistetavalt noa ja kahvliga söövad. Kui lapsel puudub kodus eeskuju söömiskultuurist ja euroopalikest kultuuritavadest, on kooli ülesanne neid juurutada.”

KAAREL ALUOJA, Laupa Põhikooli direktor:
„Kui jätta kõrvale köögitööliste palk, elekter jm, oleme seni kuidagi 12 krooniga õpilase kohta välja tulnud. Aga käime ise Türil odavaid toiduaineid hankimas. Kas ikka peaks tööaega ja bensiini selleks kulutama?
15 krooni õpilase koolilõunaks päevas võimaldaks laste toidulauda tervislikumalt ja rikkalikumalt katta.
Laupa koolis nn puhvetitoiduga probleeme ei ole, sest meil pole puhvetit. Aga kui ka oleks, siis arvan, et enamik õpilasi eelistaks koolisöökla toitu – meie söögitädide tehtud toidu headus on teada ka väljaspool koolimaja. Lapsed söövad koolilõunat meelsasti ja enamasti saavad ka juurde küsida. Praepäevad vahelduvad supipäevadega. Alati on praele lisandiks salatid, juurde saab puuvilju. Meie kooli toit peaks olema piisavalt tervislik.”

KATRIN MÄNDMAA, Viljandi linna haridus- ja kultuuriamet:
„Summa ei ole olnud piisav juba alates koolitoidu toetuse kehtestamisest.
Riik on tõenäoliselt arvestanud ai-nult toiduainete hinnaga. Kaasne­vad kulud (transport, energia, toidu valmistamine, prügivedu jms) on katnud omavalitsused või lapsevanemad.
Õpilastele võimaldatavast tasuta koolilõunast taganemisteed ei ole. Koolitoit peab olema tervislik. Probleemina näen toiduainete hindade raskesti prognoositavat kiiret kasvu, hindade suurt erinevust ja tervisliku tooraine kättesaadavuse erinevust omavalitsuste lõikes. Meie koolide puhvetitest on nn rämpstoit müügilt kõrvaldatud.
Tuleb luua meeldiv keskkond, teha õpilaste hulgas selgitustööd ja neid nõustada. Häid näiteid õpilaste tervisliku toitlustamise korraldamise kohta näeme Soome koolides. Toitumine peab olema tervisekasva­tuse üks osa, lõunapaus aga kogu koolipere meeldiv puhkeaeg. Kui söömiseks on piisavalt aega ja ruu­mi, toit on tervislik, lastepärane ning
isuäratav, süüakse hea meelega.”