Leelo Tungal, „Seltsimees laps” – juba selline pealkiri tekitab huvi, autorist rääkimata.

Et oleme üheealised, on Leelo Tungla lapsepõlvelood ka minu omad, aga seda enam pakub tema kirja pandu võrdlusmaterjali. Polnud ju viiekümnendad Saaremaal ja Ruila mail kaugeltki ühesugused. Aga tegemist on ühe krutskitega raamatuga, sest lugedes polegi nii lihtne ühe korraga kõiki sõnumi kihte tabada.
„Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest,” ütleb alapeakiri ja annab oma 36 looga läbilõike tolleaegsest elust läbi lapse silmade. Sellest ka näiline lustakus ja ladus jutuvestmise laad, mille sõnum eri põlvkonda­de lugejaile on paraku suuresti erineva tähendusega. Ometigi ütleb „Seltsimees laps” otse ja selgesõnaliselt, kui oluline on rasketel aegadel kokku hoida, kui tähtis on perekond ja sõbrad, kui vajalik on tunda mis tahes viisil väljendatud toetust ja ise seda pakkuda. Nii siis kui ka praegu, kui võõrandumisel on õnneks teistsugune ja leebem nägu.
Viiekümnendate võim oli kalk ja ohtlik, seda tuli karta, kuid riik elas oma elu ja inimesed oma. Ka lapsed õppisid varakult aru saama, kus mida sobis öelda ja kus tuli suu kinni hoida. Varem selgeks õpitud käitumisreeglid tuli kohati ära unustada, sest ega muidu olekski seltsimees laps ja tema isa (tata) bussi peale saanud, „kui tata poleks natuke valetanud”... Ja nii natuke teistmoodi tuli hakata veel paljudes olukordades asjade kohta mõtlema ja ütlema. Laps hakkas kiiresti eristama, millal isa naer oli lõbus ja millal mitte. Varasem arusaamine naerust ja naeratamisest oli ühemõtteline olnud. Sellist vaatlusoskust ja olukorra tunnetuslikku täpsust pole tänapäeval täiskasvanutegi juures kerge leida, kuid tolle aja lastel arenes see kuidagi iseenesest. Märkamatu ja enneaegne täiskasvanuks saamine on raamatus kenasti edasi antud. See ongi selle põlvkonna lugu.

Juhtiv meediavahend – raadio
Omaette huvitav ja ülimalt tõene on tollase juhtiva meediavahendi – raadio – rolli käsitlus. Uudised ja patrioo­tilised laulud olidki sellised, nagu seltsimees laps neid kirjeldab, ning neid võetigi kerge irooniaga. Ometi olid nad kõik eesti keeles. „Meil laulud aitavad elada, võita...” viimast sõna lauldi ilmaütleva käände tähenduses veel 1970-ndatelgi. Kuigi tehnoloogia areng on meediakanalite arvu tohutult suurendanud, saab lugeja aru, et kriitilisi kuulajaid-vaatajaid oli ja on jätkunud kõikidesse aegadesse. Info interpretatsioonisuutlikkust on vaja teadlikult arendada ja selleks pakub teos rohkeid võimalusi.
Lugudes on palju huvitavaid kirjeldusi, nii loodusest kui ka inimestest, ja eriti meeldiv on autori suutlikkus osata näha ilusat ka rasketel aegadel. Raamatus on kohti, mis silma niiskeks võtavad, kuid lood on kirjuta­tud rahulikus ja tõsises toonis. Erinevalt nn mainstream’ist uuema aja kirjanduses ja publitsistikas pole lapselugudes kurtmist ega süüdistamist. Kuigi praegu on kombeks kogu nõukaaega halastamatult materdada ja sajatada, tuleks mõista, et kõlbelisi väärtusi ja perekonda on osatud säilitada kõikidel aegadel. Millal rohkem ja millal vähem, jäägu juba lugeja otsustada.

Ka illustratsioonid on krutskiga
Eraldi tähelepanu väärivad illustratsioonid, mille kunstiline teostus ja alltekst pakuvad rohket mõtlemisainet. Igal juhul õnnestunud valik ja teostus. Ka need on krutskiga, tähendus tuleb lahti harutada. Usun, et tänapäeva lapsed, kes seda raamatut loevad, vajavad selgitusi ja neid peaksid vanaemad-vanaisad küll andma: mis on mis – näiteks muhv riietusesemena.
Autor lubab järge. Oleks hea, kui seda ei peaks väga kaua ootama. Seniks aga soovitan need lood läbi lugeda ja mõelda, millistest väärtushinnangutest me lähtume nii olevat kui ka olnut mõtestades.