Uus õppekava valmib 2010/2011. õppeaastaks

 

Kristi Helme

Repliik

Päästeala õppefilmi „Miks see just meiega juhtuma pidi?” esilinastusel Kumus ütles päästeameti peadirektor Kalev Timberg, et inimestele on omane uskuda, nagu ei võiks nendega midagi halba juhtuda. Elu näitab aga, et võib küll. Tõenäosus on seda suurem, mida ükskõiksemalt liikluseeskirjadesse, tuleohutus- ning teistesse elu ja tervise säästmiseks mõeldud nõuetesse suhtutakse.
Õppefilmis mängib perekonda kehastav näiteseltskond läbi neli kõige enam levinud tulekahjustsenaa­riumi: puust elumaja süttib ja põleb maani maha, sest elektrisüsteem on korrast ära; tikud on jäetud laste käeulatusse; küttepuud vedelevad ahjusuu ees; pereisa jääb, suits käes, tugitooli magama. Kui nimetatud eksimusi teadlikult välditaks, jääks igal aastal tules hukkumata üle saja inimese. „Film on täitnud oma ülesande, kui aitab tulesurmast päästa kas või ühe inimelu,” kinnitas Kalev Timberg. Loodetavasti aitab rohkem – tulemöll ekraanil on nii võimas ja ehe.
Veelgi enam inimesi hukkub liiklusõnnetustes ja sõltuvusainete tarvi­tamise tagajärjel. Olukord on nii tõsine, et president Toomas Hendrik Ilves pidas oma pidupäevakõneski vajalikuks sellele tähelepanu juhtida.
„Aastas sureb üle 500 mehe vanuses 20–39 eluaastat. Noorte hulgas ületab meeste suremus naiste oma 4–5 korda. Suurem osa neist surmadest oleks võinud olemata olla, sest surma põhjustas õnnetus, vigastus või mürgitus. Sajandialguse seitsme aasta jooksul oleme endi hulgast kaotanud ligi neli ja pool tuhat noort meest. See on peaaegu terve Eesti kaitseväe isikkoosseisu jagu. Üle nelja tuhande loomata pere. Ligi kümme tuhat last, kes jäid sündimata, sest isa ei ol-
nud. /- - -/ Väga valusalt lõikab surmavikat elusid meie keskel liikluses. Sageli on tegemist otseses mõttes mõrvaga. Nii mõrvatakse vöötrada ületavaid lapsi ja viisakalt liiklevaid peresid. Mõrvariteks on hooletud, isekad autojuhid.”
Mina lisaksin siia veel ühe sõna – hoolimatus. Hoolimatus enda ja teiste suhtes, mida toidavad käegalöömise mentaliteet, naiivne veendumus, et minuga seda ei juhtu, ning usk, ent kui juhtubki, tarvitseb vaid helistada numbril 112 ja kõik saab korda. Arvud räägivad teist keelt. Arstid ja tuletõrjujad annavad oma parima, aga alati sellest ei piisa. Rääkimata sellest, et päästjad igale poole ei pääsegi. Filmis, millest eespool rääkisin, tuli tümale teele mitu killustikukoormat puistata, et tuletõrjeautod saaksid sündmuspaigale sõita.
Meie alalhoidlikud esiisad ja -emad olid meist palju ratsionaalsemad. „Hoia ennast ise, siis hoiab sind ka jumal,” kõlas üks nende elujuhiseid. See tõde kehtib ka tänapäeval, usutagu siis jumalat või mitte. Hoidkem ennast ja teisi ning õpetagem seda tegema ka oma lapsi!

Õppekava arendamise järgmised sammud

Eelmisel nädalal pandi paika ministeeriumi edasised plaanid seoses põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekavaga. Lähteülesanne määrab tegevuse aastani 2011, koolid peaksid uue õppekava kasutusele võtma 2010/2011. õppeaastal.

Õppekava arendus ei alga nullist. Lähtu­takse kehtivast õppekavast, sellele tehtud kriitikast ning vahepeal toimunud arendustööst. Iga küsimuse või õppeaine puhul vaadatakse ka olemasolevaid õppekavadokumente ja juba tehtud arendustööd. Hinnatakse, kas võrreldes kehtiva õppekavaga on muudatused vajalikud ning mil määral senist arendustööd kasutada saab. Eri küsimuste ja õppeainete olukord ning arendamisvajadus erinevad, mõnel juhul on arendamisvajadus suurem, mõnel juhul on hea minna edasi sealt, kuhu jõuti 2006. aasta novembris välja eelmise arendusetapi kokkuvõtva materjaliga.

Aluseks õppekava lähteülesanne
Aasta jooksul on valmistutud järgmiseks arendusetapiks. Kokku on võetud senised ettepanekud ja analüüsitud õppekavasse puutuvaid hari­dus­dokumente. Koos Tartu ja Tal­lin­na ülikooli ekspertide ning Põhi­kooli ja Gümnaasiumi Riikliku Õppe­kava Nõu­koguga, kuhu kuuluvad erakondade, Haridus­foorumi ja kahe nimetatud ülikooli esindajad, on arutatud, kuidas protsessiga edasi minna. Arutelu tulemusena formulee­riti „Lähteülesanne põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava arendamiseks aastatel 2008–2011”. See on edasiste tööde alus. Lähteülesanne on avalikustatud ministeeriumi veebilehel ning lähiajal on plaanis kohtuda peamisi huvigruppe – õpilasi, õpetajaid, lapsevanemaid, koolijuhte – esindavate organisatsioonidega.
Praegune lähteülesanne võtab alu­seks 2005. aasta oma, õppekava murekohad on suuresti samad. Lähteülesande uuendamise tingis eelkõige vajadus muuta arendusprotsess selgemaks, täpsemaks ja hoomatavamaks. Samuti on esile kerkinud mitmed uued mured ja rõhuasetused, nagu näiteks kogu ühiskonda mõjutavad energeetika ja keskkonna, tööjõu ja rahvatervise probleemid.
Lähteülesandes viidatakse stratee­gilistele dokumentidele, mille elluviimise instrument on õppekava. Üld­haridussüsteemi arengukava pea­eesmärk on luua kõigile õpilastele võrdväärsed võimalused ja tingimused võimete- ja huvikohase ning kvaliteetse hariduse omandamiseks. Lissaboni strateegia annab laiema eesmärgi muuta Euroopa Liit juhtivaks teadmistepõhise majandusega ühenduseks. Tuginemine strateegilistele dokumentidele annab õppekava arendamisele kindlama aluse ning viitab ühtlasi, et õppekava puhul pole tegemist asjaga iseeneses.

Raskuspunkt üldosa muutmisel
Lähteülesandes tuuakse välja küsimused, millega tuleb kindlasti tegelda (samuti need, millega selles arendusfaasis ei tegelda). Prioriteetsed tegevussuunad tulenevad kehtiva õppe­kava suurematest probleemidest, milleks on mured õpitulemuste ning ülekoormusega, vähene lõiming ja abistavate materjalide puudus. Kõik need probleemid viitavad, et arendustegevuse peamist raskuspunkti ei tule sättida mitte üldosa muutmisele, vaid tööle õppeainetega. Sellest ka ajagraafiku esimeste tööde kiired tähtajad.
Lähteülesandes tuuakse välja üldharidussüsteemi need arengueesmärgid, millele õppekava saab lahendust pakkuda. Näiteks koolist väljalangus, kasvatusküsimused, muukeelse kooli temaatika ja infotehnoloogia kasutamine, kuid ka viimasel ajal aktuaalseks muutunud turvalise kooli küsimused ning loodus- ja reaalainete tähtsuse suurendamine. Tegemist ei ole muidugi murede täieliku loeteluga.

Õppekavad eraldatakse
Lähteülesandes kirjeldatakse ka õppekava ülesehitust. Olulisemaks muutuseks on siin peamiste sätete viimine põhikooli- ja gümnaasiumiseadusesse. See võimaldab tuua tähtsamad valikukohad seaduse tasandile, samuti kirjeldada paremini põhikooli ja gümnaasiumi õppekava seotust hariduslike erivajadustega õpilaste, kutsehariduse ja erakoolide õppekavadega. Põhikooli ja gümnaasiumi õppekavade eraldamine rõhutab haridusastmete erinevat rolli.
Lähteülesanne sisaldab ka tingimusi, mida esitatakse arendusprotsessile. Eesmärk ei ole kirjeldada protsessi täpset ülesehitust ja selle etappe, vaid pigem toetada olulisi põhimõtteid. Muutustele õppekavas peab eelnema tehtu analüüs. Õppekava rakendamise eeldus on arendusprotsessi selgus ja läbipaistvus. Üldosa ja ainekavade sidumise huvides on vajalik ainespetsialistide kaasamine juba üldosa tegemise juures.
Õppekava plaanitakse rakendada alates 2010/2011. õppeaastast. Arendajad loodavad, et selle aja jooksul tehakse konstruktiivset tööd ning 2011. aastal võime õppekavaga rahul olla, õpetajad saavad selle oma töös aluseks võtta ja õppekava arendamise juures olnud spetsialistid on nõus minema uuele arendusringile.

Meedia rikub, ei riku koolirahu

Mida mõtlete, kui jälgite koolielu kajastamist meedias?

Toomas Takkis, Kuressaare Gümnaasiumi direktor:
„Meie kooli meediakajastus kohalikul areenil on enam-vähem. Kui see meie arvates päris adekvaatne pole, oleme edaspidi proovinud oma sõnumit paremini kohale viia ja n-ö müüa.
Kui sõnum tundub olema tendentslik või pahatahtlik (seda on juhtunud), kehitame sõltuvalt kirjatüki kraadidest nõutult õlgu, oleme häiritud või teeme vastulause.
Meil on maakonnas kaks
konkureerivat väljaannet ja seetõttu rebitakse infot soojalt ja teinekord ka seedimata. Eelmisel õppeaastal ilmus kummaski maakonnalehes kooli kohta ligikaudu 70–80 lugu.
Kohalikus Kadi raadios on regulaarne raadiosaadete sari, mida teevad õpilased meie õpetaja Merle Rekaya juhendamisel. Suurematesse lehtedesse me infoga ei tüki, sest meie maa saab Suure väinaga üldjuhul otsa.
Meediakajastused üleriigilistes lehtedes on pigem juhusliku iseloomuga kui teadliku ja süstemaatilise tegevuse tagajärg. Nõuame, et koolitöötajad, kes mingeid all­üksusi või töögruppe juhivad, sellest ka avalikkusele teada annaksid. Sellist tegevust peavad nad pigem töö loomulikuks osaks kui tüütuks lisakohustuseks.
Soosime ja toetame õpilastoimetuse tööd ja meediasuuna õpilaste tegemisi.
Vahel tuleb ette ka pisikesi krutskeid, viimati Eestist palju kaugemale jõudnud lambalugu, kus ma just nagu ütlesin, et meie kooli saab koha laps, kelle vanemad direktorile kolm lammast toovad. Aga selliseid juhtumeid ei ole meil kombeks üle tähtsustada.”

REIN OSELIN, Paide Kutsekeskkooli direktor:
„Hiljuti oli meil juhus, kus koolipoisid läksid kaklema. Avalikkus sai teada, et üks poiss sai peksa,
aga mitte seda, et eelmisel päeval oli just tema rünnanud oma koolikaaslast ning ka sellel korral, kui teised läksid konflikti rahulikult lahendama, alustas kaklust tema. Loos müüs vägivald, aga mitte tõdemus, et meie koolis õpilased seisavad üksteise eest.
Avasime sel õppeaastal oma koolis kaks uut, elektriku ja restauraatori eriala. Kummalegi soovis õppima asuda liiga vähe õpilasi ning rühmad jäid avamata. Selle tõttu jäi meie vastuvõtuplaani täitmise protsent väiksemaks. Kui oleksime jätkanud vastuvõttu traditsioonilistel ja populaarsetel erialadel, poleks protsendiga mingeid probleeme olnud. Ajakirjandus sai siit loo pealkirjaga „Järvamaal jäid koolipingid tühjaks”, aga oleks saanud ka näiteks „Paide Kutsekeskkool võitleb võõrtööjõu sissetoomise vastu”.
Viimane meie kooliga seotud juhtum ületas uudisekünnise tänu sellele, et väljalangenute arv oli
suhteliselt suur. Ajakirjaniku meelest oli uudisväärtus väljalangenud õpilaste arvul, minu jaoks jällegi faktil, et Paide Kutsekeskkool ei tee õpilastele hinnaalandust. Ajakirjanik soovis kasutada väljendit „visati välja”, mina jällegi „rõhub kvaliteedile” ja „pöörab tähelepanu põhikooli õpilaste töö- ja õpiharjumuste kehvale kujundamisele”. Õnneks sattusin seekord väga tubli ja õiglase inimese peale, kes pani loole positiivse pealkirja ning kirjeldas asja õigesti.
Küllap on reeglipärane, et maakonna meedia kajastab kooli tihemini ja sellevõrra ka objektiivsemalt. Testin meie maakonna lehte mõnikord nii, et küsin tuttavatelt, mida uut on nad meie koolist kuulnud, ning avastanud, et nende ettekujutus vastab tegelikkusele. Mina olen Järva Teatajaga rahul.”

MARTIN KAASIK, Eesti Koolijuhtide Ühenduse aseesimees:
„Minu jaoks on mõistel „meedia” talumatult kollane värv ja paraku tundub seda värvi kõikjal liiga palju olevat.
Õigluse huvides tuleks siiski rääkida kahte sorti meediast: normaalsest, see oleks siis elu kajastamine vaadatuna normaalse inimese silmade ja mõistuse läbi, ning mudameediast, mis peegeldab intellektuaalsel prügimäel tegutsejate pilti.
Jumal tänatud, et haridusvaldkond on seni suurest kärast suhteliselt kõrvale suutnud hoida. Eks kasuks on tulnud ka see, et jamasid on olnud suhteliselt vähe. Head asjad nõuavad aga süvenemist ning asjatundlikkust.
Näiteks ei kujuta mina küll kuidagi ette, et peaksin ostma SL Õhtulehe, või vägistama end vaatama mõnda „võsareportaaži”, et koolieluga kursis olla.
Kui ei oleks Õpetajate Lehte ja Haridust, ei leiaks ma meediast haridusteema kohta tõenäoliselt mitte midagi. Ka Postimehes ilmub aeg-ajalt hariduse teemal midagi.
Kindlasti oleks põhjust teha juttu raadiosaadetest, kuid sel teemal ei oska ma midagi arvata, sest ei kuulu raadiokuulajate hulka.
Vanad hiidlased tavatsesid öelda: „Olgem vaesed, aga ausad!””

Müra ei ole informatsioon

Pean tunnistama, et ega ma saanudki aru, mida mõtleb eelmise nädala Sirbi viimasel küljel (:)kivisildniku nime all sõnu pritsiv kirjaoskaja (kelleks ta ennast ise peab ja kor­duvalt nimetab), deklareerides soovi vabastada Eesti Vabariik klassi­kalisest muusikast kui kahjuliku vaimunõtruse ilmingust ning tuues loomastumise näiteks Arvo Pärdi loomingu. Küllap see vist ikka mingi äraspidine huumor peab olema, sest ega siis „näljutatud kirjanik” (:)kivisildnik usu ometi tõsimeeli, et tema tasemel literaatide ülalpidamine on igapäevast leiba teenivate „töökate idiooti­de” püha kohus? Või et museaalne kultuurilugu, ooper ja moodne tants ning üldse kõik, mille mõttest mõni lugema-kirjutama õppinu aru ei saa, on „ühiskondliku kaaluta totrus” ja „ideedeta möögimine”? Või mine sa tea... Inimeste arusaamad maailma asjadest on tihtipeale ikka ehmatavalt erinevad.
Mõni aeg tagasi lugesin EE Aree­nist Olav Osolini meenutusi Eesti Reklaamfilmi hiilgeaegadest ning mõtlesin, et ju ma siis tollal oma mõneteistkümne eluaastaga olin liiga laps, et osata imetleda seda „keset komberdavat sotsialismi loodud isemajandavat oaasi” (Osolini väljend). Edasi lugedes aga taipasin, et see, mis ühes inimeses aastate tagantki veel vaimustuse esile toob, tekitab teises piinlikkusvõdinaid. Näiteks „uued vuplid ja kummi­mänguasjad” Reklaamiklubi saates, „mis küll vaatajal suu vett jooksma panid, kuid millest paljud müüki ei jõudnudki”, või kirjeldused sellest, kuidas vabrikumehed said „käia külakorras telekas oma ettevõtmisi kiitmas”, aasta lõpul aga „viia oma proua Lillepaviljoni unistuste ballile”. Brrr!
Hoopis imelik aga hakkas mul siis, kui sain teada, kuidas jõuti olukorrani, et „raha polnud ERF-is probleem”. Osolin kirjeldab: „Soome vahel kurseerinud laevale Georg Ots osteti kalli valuuta eest poolproff video­kaamera JVC. Ojamaa laenas selle „korraks” ERF-i, kuid kui meremehed tahtsid oma varanduse tagasi saada, siis oli kas metallukse võti kadunud või polnud peadirektorit parajasti kohal. Peagi hangiti miskitpidi ka
U-matic videomakk ning videofilmide tootmine võis Reklaamfilmis alata.” Kuidas tundub? Ühest vastust vist ei ole – mis ühele kuld, see teisele muld, ütleb vanasõna.
Sestap ei julge ma ka kinnitada, et väikesed sisu- ja vormimuudatused, millega Õpetajate Leht oma tänases numbris algust teeb, on lugeja huvides. Oleneb lugejast, eks. Toimetuse mõte oli, et lehe lõpuosa võiks meil paremini toimetatud olla ning haridustegelikkusele lähemale jõuda. Ja et „päris” õpetajate kõrval peaksid ka lasteaednikud ning kutse- ja kõrgkoolide õppejõud leidma lehest oma tööd puudutavad veerud mitte juhuslikult, vaid regulaarselt. Saab näha, kuidas me hakkama saame.
Mõistagi ootame tagasisidet. Mitte ainult ütlemist, mis meeldib ja mis mitte (muidugi ka seda), vaid rohkesti vihjeid tublide õpetajate, toredate „õpetamis­nippide”, praktiliste kogemuste ning huvitavate haridusettevõtmiste kohta kõikjalt Eestist.
Oleme endale lubanud, et hoidu­me avaldamast sündmuste lohemadu-­pikki ja igavaid kirjeldusi. Ning „haridusteadust” stiilis „kui õppiva organisatsioonina toimivas koolis on avastatud kõige tähtsamad huvigrupid ja leitud positiivsuse ühisosa, jääb juhtkonnale veel palju meetodeid toimetulekuks, et näiteks kindlaks teha, millised poliitilised pingutused tuleb suunata uute strateegiate arengusse”.
Kindlasti leiavad ka pikad tekstid meie lehes endiselt oma koha, eeldusel, et nende sisukus ja maht on kenasti tasakaalus. Tasakaalus meie, toimetajate arvates. Kui mitte millestki muust, siis vähemasti tegijate arusaamadest ja maitsest sõltub iga ajaleht paratamatult. Ning väikeseski toimetuses võivad need inime­seti olla üsna erinevad. Nagu ka valmisolek ja oskused kirjutiste ning autoritega vaeva näha, enne kui tekstid ilmumisküpsena leheveergudele lasta. Taevas ise näeb, et Õpetajate Lehe tegijate enamik alakoormatud ei ole, uuendused aga nõuavad paratamatult lisaaega, -energiat ja vajadust üht-teist juurde õppida.
Igatahes me püüame. Püüame olla ausad, asjalikud ja informatiivsed ning mitte kolletuda. Hoiduda endiselt ja eemalduda veelgi ajakirjan­du­sest, mille kohta Kaarel Tarand 22. veebruari Sirbis kirjutab: „Aja­kirjandus on probleem. Võib-olla suu­rim probleem, mis meil üldse on. Ta kultiveerib kultuuritust ning õõnestab riiklust. Ajakirjandus peab end võimuks, kuid käitub nagu kaltsu­kaupmees. Ajakirjandus jutlus­tab vabadust, kuid on ise selle varjust üles ehitanud julma tsensuuri­masina. Ja ta väidab lausa Orwelli maailma küünilisusega: müra on informatsioon.” Kes pole lugenud, soovitan soojalt.

Tiia Penjam
 

Ministeeriumis

27. veebruaril osales minister Tõnis Lukas riigikogu infotunnis ja presidendi mõttekoja koosolekul ning kohtus eraülikoolide rektoritega Audentese Ülikoolis. 28. veebruaril osales minister Tõnis Lukas valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel. 29. veebruaril osaleb Tõnis Lukas Eesti Koolijuhtide Ühenduse konverentsil Pärnus. Konverents kestab 28. veebruarist 1. märtsini.

Sõnumid

UNESCO emakeelte aasta
Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas tervitab emakeelte aasta väljakuulutamist UNESCO poolt. Londonis töövisiidil viibides kutsus ta kõigi Euroopa riikide haridusministeeriume ühinema Eesti algatatud keelte paljusust ja emakeele ilu tunnustava ettevõtmisega. Minister Lukas tegi ettepaneku korraldada rahvusvahelised keeletalgud. Selle raames kutsutakse kõiki maid, kus on välja arendatud oma keelesüntesaator, saatma selle töödeldud ja oma emakeelele iseloomulikke lauseid keeletalgute korraldajale.
Lukas tutvustas 21. veebruaril Londonis keeletalgute algatust ka Suurbritannia aseharidusministrile lord Andrew Adonisele.
Aire Koik, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Rahvuskaaslaste programmi stipendiumikonkurss
HTM ning rahvuskaaslaste programmi nõukogu kuulutavad välja 2008. a rahvuskaaslaste programmi üliõpilasstipendiumide konkursi.
Stipendiumi võivad taotleda kõik kesk- või kõrgharidusega eesti juurtega noored, kes pole alaliselt Eestis elanud vähemalt viimased kümme aastat. Eesmärk on toetada väliseesti noorte bakalaureuse- või magistriõpinguid Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides või rakenduskõrgkoolides. Stipendiumid on ette nähtud eestikeelse õppekavaga erialadel õppimi­seks. Stipendiaadil on õigus enne bakalaureuse- või magistriõppesse asumist õppida aasta aega ülikoolis eesti keelt.
2007. a esitati konkursile kokku 21 avaldust seitsmest riigist, programmi nõukogu valis välja seitse noort.
Lähemalt: http://www.hm.ee/index.php?045201.
Aire Koik, HTM-i kommunikatsioonibüroo konsultant

Projektikonkurss „Lasteaiast ülikoolini – sootundlikkus hariduses”
Sotsiaalministeerium ja Avatud Eesti Fond kuulutavad välja projektikonkursi poisse ja tüdrukuid võrdselt väärtustava lasteaia, kooli ja huvitegevuse arendamiseks.
Konkursile oodatakse projekte, mis suurendavad tüdrukute ja poiste võimalusi olla oma valikutes vaba soolistest stereotüüpidest, näiteks käsitlevad õpetajate käitumist tüdrukute ja poiste suhtes kooli või lasteaia argipäevas; tutvustavad, kuidas ainetunnis paremini sooga seotud küsimusi tõstatada ja lahendada või köita vastavas valdkonnas tavapäraselt vähem osalevate poiste või tüdrukute huvi.
Projektide esitamise tähtaeg on 19. märts. Lähem info aadressil http://www.oef.org.ee/et/contest/20080221102900/.
Selve Ringmaa, Avatud Eesti Fondi võrdõiguslikkuse programmi koordineerija

Ülikooli koostööleping üldhariduskoolidega
25. veebruaril allkirjastas TÜ õppeprorektor Birute Klaas koostöölepingu kaheksa üldhariduskooliga eesmärgiga tõsta gümnaasiumihariduse kvaliteeti, populariseerida akadeemilist haridust, teadlase- ja õpetajakutset ning loodus- ja reaalaineid.
Koostööleppe sõlmisid Gustav Adol­fi Gümnaasium, Hugo Treffneri Gümnaa­sium, Miina Härma Gümnaasium, Pähk­li­mäe Gümnaasium, Pärnu Koidula Güm­naasium, Tallinna Inglise Kolledž, Tallinna Reaalkool ning Carl Robert Ja­kobsoni nimeline Gümnaasium. 2007. a alustas nende vilistlastest õpinguid Tartu Ülikooli päevases õppes kokku 403 üliõpilast.
Ülikool saab korraldada õpilastele erikursusi ning praktikume, kasutades oma laboreid ja tehnikat, kaasates üldhariduskoolide õppetöösse oma õppejõude, üliõpilasi ja tehnilist baasi, samas võivad õpilased oma uurimis- ja teadustöödele vajadusel ülikoolist juhendaja otsida. Üldhariduskoolid saavad aidata ülikooli õpetajakoolituse korraldamisel, eelkõige üliõpilaste pedagoogilise praktika ja noore õpetaja kutseaasta valdkonnas.
Anneli Maaring, TÜ pressiesindaja

Dia Virkus 23.01.1930 – 21.02.2008
Saatsime Toonela teele inimese, kellele inglise keele oskajad kogu Eestis on palju tänu võlgu. Inglise keele metoodiku, õpetaja ja õpiku­autorina mõjutas Dia Virkus mitme põlvkonna teadmisi.
Oma pedagoogiteed alustas ta 1951. aastal Loksa 7-kl Kooli ja Loksa Keskkooli võõrkeelte õpetajana, jätkas seda 1965. a Tal­linna Pedagoogilises Instituudis ja sai 1967. a õpetajate õpetajaks ENSV Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis. Sellest sai suurem osa tema elutööst. Dia Virkusel oli alati midagi õpetajale pakkuda. Tema nõuandeid osati hinnata ja rakendada.
Koostöös Tartu Riikliku Ülikooli, Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi spetsialistidega viidi läbi ulatuslik võõrkeeleõpikute koolikatsetamine, milles Dia Virku­sel oli suur osa. Ta oli hea suhtleja ja oskuslik organisaator, kes suutis korraldada ühistööd kõigile asjaosalistele vastuvõetaval ja ratsionaalsel viisil ning alati tulemuslikult. Küllap tasuks tänas­tes kooliuuenduse saginates tõsi­semalt süveneda selle perioodi tegemistesse ja toimetamistesse. Kindlasti oleks sealt palju õppida.
Alates keeleõpetuskooperatiivi TEA loomisest 1988. a pani Dia Vir-kus õla alla täiskasvanute ja noorte keelekursuste väljatöötamisele ja keeleõppematerjalide loomisele. Toonastest materjalidest ja suurest õpetamiskogemusest on kasvanud välja paljud keeleõpikud. Dia Vir-kus oli koos Tartu kolleegi Nora Tootsiga Eesti esimese inglise äri­keele õpiku autor ja praegu ootab nende viimane raamat – uus ärikeele õpik – trükikojas ilmumist.
Dia Virkust jäävad leinama tema sajad keeleõpilased, kellest viimased olid tema tunnis veel tänavu jaanuaris. Tema õpilaste hulgas on ka riigikogu ja valitsuse liikmeid ning avaliku elu tegelasi. Karismaatiline õpetaja, nagu Dia Virkus oli, jääb ta oma õpilastele alatiseks meelde. Teda armastati, imetleti ja pisut ehk ka kardeti eelkõige tema nõudlikkuse tõttu taotluses täiuslikkuse poole.
Jääme Dia Virkust tänutundega mäletama ja mõtleme sellele, kui suur oli tema panus õpetaja, autori ja õpetajate õpetajana inglise keele oskuse levitamisse Eestis ja kui pal-ju oleme saanud seda rakendada uuel omariikluse perioodil.
Fare thee well, and if for ever, still for ever fare thee well.
TEA Keeleõpetus
TEA Kirjastus
Kolleegid VÕT-ist ja
Eesti koolidest

Jaan Kulver 30.04.1946 – 15.02.2008
Meie hulgast on lahkunud Jaan Kulver. Tuntud haridustegelane sündis 30. aprillil 1946. aastal Läänemaal Urevere külas. Lapse­põlve uks sulgus tema jaoks liiga kiiresti – varases nooruses kaotas ta ema ja teismelisena isa.
Kooliteed alustas Jaan Kulver
kohalikus Urevere koolis, lõpe-tas Haapsalu keskkooli ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika erialal. Õpingute ajal tegeles spordiga, oli meistersport­lase kandidaat vehklemises.
Õppimisele järgnes töömehe-elu Lääne-Virumaa üldharidus- ja kutsekoolides õpetaja ja direktori-na. Koolijuhina töötas ta ka Har-jumaal Harkujärve Põhikoolis. Ma-huka ja väärtusliku elutöö tegi Jaan Kulver ära Lääne-Viru maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhatajana.
Oli hea probleemide püstitaja ja lahendaja, omas väga head ül-distamisvõimet ning oskust eristada olulist mitteolulisest. Oli korrektne ja täpne kõigis tegemistes. Oli lugupidava suhtumisega, tähtsustas vastastikust austust ning armastust teise inimese suhtes, hindas huumorit. Juhina oskas ta valida pädevat kaadrit ja väärtustas mees-konnatööd, mille tulemusena kujunes Lääne-Viru maavalitsuse hari-dus- ja kultuuriosakond mõjusaks ja autoriteetseks töökollektiiviks.
Jaan Kulveri elutöö eriliste tähiste hulka kuulub tegevus õpilas-malevas, tema juhtimisel muutus õpilasmaleva Virumaa regioon populaarseks ja hästi­toimivaks orga-nisatsiooniks.
Jaan Kulver hindas kõrgelt kunsti, tõi harrastusfotograafina vaatajateni kauneid hetki loodusest.
Lahkunud on pikk, sirge ja tore mees. Teispoolsusse on jõudnud tunderikas inimene, kes peitis oma heatahtlikkust sageli välise karmuse taha, nagu häbeneks näidata, et suurel mehel on õrn hing.
Võib küll olla lohutav mõelda, et meie kõigiga juhtub see, et loodus on kõige raskema asja teinud üldiseks, et saatuse julmuses lo-hutaks meid kõiki võrdsus, kuid Jaan Kulverit ei ole enam...
Kuni mäletame ja meenutame, on ta meiega.
Kolleegid
 

Lapsehoolduspuhkus ja ametijärk

Interneti kasutamise trendid

c   

Mõte

Minult küsiti, mis tundeid ja mõtteid tekitab minus kui eemalviibijas Eesti Vabariigi 90. aastapäev. Kui Vabariigi ees poleks seisnud Eestit, tekkinuks kiusatus vastata – õige mul asi, pole sadatki täis! Paraku on 90 aastat mu sünnimaa ajaloos mitte üksnes päratu pikk, vaid ka eepiline aeg.

Mõni aeg tagasi narritas mind sõber küsimusega, kas ma tean, kui pikk on igavik. Viivitasin vastusega, kuni ta teatas: igaviku pikkus on 19 aastat, sest Venemaa lubas Tartu rahu alla kirjutades loobuda „igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta”. Naljad naljadeks, Eesti Vabariigil on suur juubel.
EV sündis, arenes nagu me kõik: õppis kõndima, end väljendama, ilmutas andekust, loome- ja teovõimet ning oli 19-aastaselt oma klassi üks parimaid õpilasi. Paraku ei meeldinud EV käitumine idanaabri juhtidele, kes olid oma rahva käpa all hoidmiseks leiutanud uudse meetodi – erimeelsete vaimuhaiglasse sulgemise. Sama tehti EV-ga, kes veetis luku taga 51 aastat. Mõneks aastaks rändas vaimuhaigla värava võti küll ühe lääneriigi kätte.

Vaatan arvutist sõjaväeparaadi
sünnilinnas Pärnus ja olen liigutatud, aga ei joovastu paraadi pealt vaatava rahvahulga keskel. Ookeani taga on mu silme ees sünnipäeva pidava Eesti kõrval ka end Balkanil iseseisvaks kuulutanud Kosovo ning mässavad serblased, Kuuba ajalooline võimuvahetus, Darfuri veresauna varju jätvad tapmised Kongos. Idanaabrist ei saa ma aga mööda seetõttu, et juhtusin hiljuti peale küsitlustulemustele, kus 20% Venemaa kodanikest (lapsed välja arvatud) väljendas soovi taastada endise Nõukogude Liidu piirid. Kuidas on võimalik, et suur loodusvarade­rikas riik ihkab üldrahvaliku heaolu asemel uuesti ehitada ja mehitada karistusliku profiiliga vaimuhaiglat?

Tõde või tardunud olek
Meelde tuli Ameerika poeedi ja mõtleja Ralph Waldo Emersoni lause: „Jumal annab igale mõtlevale inimesele võimaluse valida tõe ja tardunud olemise vahel. Vali kumb tahes – mõlemat korraga ei saa kunagi.” Valik tuleb teha nii üksikisikul kui ka riigil. Olukorras, kus riigi elu ja tulevik ripuvad juuksekarva otsas, on raske kainet mõistust rakendada. Seda enam peaks valiku tegemiseks tõe ja tardunud olemise vahel kasutama rahu ja stabiilsuse aega.
Mulle on tõe allikaks juhtumid, mis aastakümnetega meelest ei lähe. Kord, kui olime pojaga kohalikus koššerpoes sisseoste tegemas, küsis üks eakas naine, mis keelt me räägi­me. Vastasime uhkusega, et eesti keelt. Vastu ootusi naine kangestus ja sosistas ahastavalt: juudid ei räägi eesti keelt. Poeg vastas, et räägivad küll. Tema hinnang naise kohta oli – segane. Silmasin naise käsivarrele tätoveeritud numbrit. Kellega ta kokku puutunud oli, mida üle elanud, kui mulle nii kalli eesti keele kõla temas sellist õudust tekitas?
Viibisin hiljuti Kanadas Soomest pärit sugulase juubelil. Juubilari õed-vennad ja nõod elavad üle kogu maailma laiali. Mõtlema ei pannud aga pere geograafiline haare, vaid sõnavõtjate soe uhkustunne oma sünnimaa Soome ja selle saavutuste üle. Kui kee­gi lisas sinna ka Skype’i, korrigee­risime küll kärmelt. Veel rohkem pani aga mõtlema tõik, et Eesti juudid oma sünnimaa üle hinges uhkust ei kanna. On äkki tegemist tänamatute isenditega? Nii võiks arvata, kui sageli poleks tulnud siin, Washingtonis, aga ka mujal pareerida kommentaa­ri, et Eesti on antisemiitlik maa. Põhjus? Käputäie eestlaste valmisolek Teise maailmasõja ajal hävitada kõik Eestisse jäänud juudid, mida krooniti kurikuulsa raportiga („Estland est Judenrein”) Wannsee konverentsile. See raport istub tänini Saksa arhiivides ja jääb teadjate teadvuses eestlaste au kummitama seni, kuni pole esitatud ametlikku vabandust. Öeldakse, et iga rahvas on väärt oma valitsust. Balkanil on ajaloo vältel käinud vastastikune tapmine. Kas need rahvad on teistest halvemad või on neid juhtunud valitsema juhid, kes ei hooli mitte rahvast, vaid enda poliitilisest kapitalist?

Müüdid ja tõde
Tagasi Emersoni juurde – alati on valikuvõimalus. Kui keegi, olgu siis rahvas või juhid, eelistab tardumust, tõeni ei jõuta, aga ohvriks langevad kõik: otsustajad, need, kes vastu ei hakka, ja tagatipuks järeltulevad põlvedki.
Eesti juhid on viimased 16 aastat juudi vähemuse suhtes väärikalt käitunud, läinud aasta mais sünagoogi avamisel esineti lausa liigutavalt. Aga seda üht lauset – „Andestage, mõned meie hulgast tallasid toona inimvääri­kuse jalge alla” – pole ametlikult lausutud. Ühiskonna teadvust ei vooli mitte ainult juhid, vaid ka massimentaliteet, mis tähendab, et siis, kui kaalul tõde, peab juhtidel olema selgroogu vastuvett ujuda.
Vanureid, kes eesti keele kõla kuuldes õudusest kangestuksid, jääb iga päevaga vähemaks. Avaldamata tõel on aga omadus müüdistuda. Eesti müüt pajatab, et eestlased olid ohvrid ja nende hulgas ohverdajaid polnud, kui mitte arvestada Arnold Merit. Maailmas ringleb aga müüt, et natsi mõrtsukate hulgas oli arvukalt eestlasi, vahel tundub, et rohkemgi, kui eestlasi kokku on. Eestlasena tean, et nii see polnud, aga kuni asjad selgeks rääkimata, on raske tõde jalule seada. Mis veel hullem, salahäbi tigestab inimest. Pole välistatud, et Balkani tragöödia selles peitubki. Tõde on vabadus, mida ei eksisteeri, kui südametunnistusel lasub varjatud süükoorem.
Kas eesti juutide ees vabandamisel on mõtet ja kaalu maailma ähvardavate ohtude või holokausti kui fakti eitamise taustal? Arvan, et on. Kui Eesti kunagi ka oli unustatud metsanurk, siis tänapäeva globaalkülas enam mitte. Diplomaatilised suhted globaalkülas on üks, ärisuhted teine ja isiklikud, kodaniketasandil suhted kolmas asi. Just viimased tagavad riigi avatuse, vastastikuse mõistmise ja ideedevahetuse. Juudid on aegade vältel olnud maailma kodanikutasandil sõnumikandjad ja sünnimaa huve selles valdkonnas hea meelega teeninud. Viimane eeldab aga usalduslikke suhteid, mis Eestis „Judenrein” fakti varju tõttu puuduvad.

Kirjad

Projektitööd tuleb vääriliselt hinnata
Kärdla Ühisgümnaasium on õnnelik kool. Kuulume PISA järjestuses kooli­rühma, kus õpilased on rahul ja õpitulemused pole laita. Elame Eesti kõige turvalisema maakonna kõige turvalisemas linnas. Koolil on pikaajalised rahvusvahelistes projektides osalemise kogemused. Reisid motiveerivad õpilasi ja õpetajaid. Uus projekt „Pärimuse kaudu hiidlaseks” on omalaadne: dokumenteerime perefotosid ja hääbuvaid käsitööoskusi, mere- ja külamuistendeid, kogume ja digitaliseerime koostöös Hiiumaa muuseumi ja liikumisega „Kodukant” hiiu mälu.
Samas, kes korvab õpetaja vaeva? Muidugi töörõõm, kui asi laabub. Kuid ameti kvalifikatsioonijuhendis selliseid näitajaid nagu töörõõm ja projektijuhtimine pole. Projektitöö ei ole üldse arvestatav tegevus. See pole metoodiline, teaduslik ega kooliarenduslik töö, ammugi mitte kolleege hariv loengupidamine. Vanemõpetaja või õpetaja-metoodiku ametijärgu taotlemisel peab pidama vastavalt 40 ja 60 tundi loenguid väljaspool kooli. Üleüldse peab õpetaja oma palgataseme tõstmiseks töötama eelkõige kuskil mujal, mitte oma koolis. Tule taevas appi, miks?!
Olen eluaegne pedagoog. Tartu Üli­koolis läbisin kvalifikatsioonikadalipu aspirandist dotsendini. Viisteist aastat olen tagasi oma esiisade maal. Kümme aastat saab sellest, kui mind Hiiumaal uuesti koolmeistriks meelitati. Pidin alustama õpetaja ametiastmelt – puudus staaž üldhariduskoolis. Olgu, mõtlesin. Nüüd olen vanemõpetaja, aga dotsent hinges ihkab metoodikuks. Ei saa aga dokumente sisse anda, pole piisavalt väljaspool Hiiumaad peetud loenguid, pole üleriigiliselt juhendatud metoodilisi töid.
Tõepoolest pole, sest PhD olen juba 35 aastat, dotsent üle 30 aasta, avaldatud trükiseid üle saja, aga näe, viimase kolme aasta kestel pole suurt midagi. Ainult projektid ja 160 tundi koolitust Tallinnas, aga ise pole lugenud. Kes mu koolitunnid sel ajal Hiiumaal ära peaks andma?
Olen Lauri Leesiga päri: alustava pedagoogi 9500 ja vanemõpetaja
11 500 krooni ei stimuleeri kedagi õpetajakarjäärile pühenduma. Metoodik saab küll rohkem, aga see pole tavaõpetajale kättesaadav. Miks üldse selline peibutis? Küsin seda noorte kolleegide nimel, sest neile pole tõus ametiredelil mitte au, vaid äraelamise küsimus.
Projektid pole ei au- ega õpetaja palgamäära asi. Nendega nüüdisajastame õppetööd, edendame koolikultuuri, motiveerime kooli koostööd kodu ja koduvalla või kodulinna noortega. Projektid seovad õppetöö akadeemilised ja sotsiaalsed eesmärgid ühtseks tervikuks. Seda tuleks vääriliselt hinnata!
 

Hillar Padu

Kui mina olin veel väikene mees

Indiaanisõdade lõpp

Winnetoud teadsime kõik. Teadsid ka need, kes ei olnud Karl May romaane lugenud.
Avalikud raamatukogud olid selleks ajaks juba puhastatud. Hageri 7-klassilises koolis, kus käisime, oli raamatukogust välja roogitud kõik, mis eksitanuks nõukogude õpilasi.
Olen hiljem mõelnud, kuidas toda eksekutsiooni läbi viidi. Mis hävitada oli kästud, see mõistagi hävitati. Aga kuidas? Kas direktor loopis nimekirja järgi raamatuid tulle? Kas see toimus hukkamiskomisjoni või usaldusväärsete tunnistajate juuresolekul? Või tuli Tallinnast brigaad, kes keelatud raamatud kokku korjas, ja edasi tagas kommunisti südametunnistus, et kõik, mis ahju, hunti või kirve alla pidi jõudma, ilmtingimata sinna jõudis?
Samas oli selge, et raamatute ohtlikkuse aste erines. „Looduse kuldraamatud” olid a priori kahtlased, sest juba põgus lehitsemine näitas, et nende kaudu tungib lastesse võõrast ideoloogiat. Aga jälle ei tea ma, kas koolidest kõrvaldati kõik tolle noorsooromaanide sarja tublisti üle saja köite või tohtis üht-teist siiski säilitada. Karl May kolm „Winnetoud” lubatud ei olnud. Siin oli asi lihtne. Autor oli sakslane ja tegevus toimus Ameerikas. Mida muud, kui et fašist ülistab imperialismi, sai tsensor nende raamatute kohta arvata.
Algul seisid keelatud raamatud, mille otsest hävitamist polnud nõutud, koolimajas kahes kapis. Nende võtmed olid direktori ainuvalduses. Aga nähtavasti oli risk liiga suur, sest kui maakonnast tuleb kooliinspektor ja nõuab kapiuste avamist, mis kõik võib siis järgneda. Ohtlikud raamatud küüditati vallamaja peale konkusse.
Vallamaja oli kiriku järel alevi kõi­ge suurem hoone, kroonuliku ruumilahendusega piklik puitehitis, mis püsti pandud arvatavasti sajandi algul. Teist korrust läbis maja ühest otsast teise jooksev pikk koridor, mille ääres asusid muu hulgas mõned õpetajate ühe- või kahetoalised korterid. Oli see juhus või mitte, aga praagitud raamatute „hoidjaks” sai seal elav eesti keele õpetaja Kõdar.
Toona ei puhastatud mitte ainult raamatukogusid, vaid ka koole. Vanu õpetajaid, kes olid Hageris õpetanud Eesti ajal, oli meil üks või kaks. Ülejäänud olid pagendatud. Neid oli kahte seltsi. Ühte osa ei olnud ankeet lubanud endises (linna)koolis õpetajaametit edasi pidada. Teise osa moodustasid ideoloogiliselt ustavad, kes saadeti kohalikku pedagoogilist kaadrit tugevdama. Õpetaja Kõdar kuulus pagendatute esimesse liiki. Ta vend oli kodumaareetur, st 1944. aastal välismaale põgenenud, ja küllap registreeris ta isiklik toimik koolivalitsuses muidki üleastumisi, mida kaadriosakond tõlgendas poliitiliseks ebaküpsuseks.
Niisiis oli tuberik, kus „Kuldraa­matud” seisid põrandal korrapäratutes hunnikutes, ja olid lugemishuvilised poisid-tüdrukud. Ei, ei, õpetaja Kõdar ei avanud põrandaalust laenuraamatukogu. Aga üksikutele õpilastele ta sealt salakambrist lugemisvara tõi, unustamata kordagi ette ja taha manitsemast: „Ära kellelegi räägi ja ära jäta raamatut kuhugi vedelema.”
Igatahes teadsime punanahkadest ja kahvanägudest igasugu asju. Teadsime, kuidas metsas hiilida ja loomi varitseda, kuidas pahu ära tunda ja heade kaitseks välja astuda, teadsime sedagi, mis tähendus ja väärtus on – või peaks olema – inimeste pahupidi pööratud maailmas aususel, ustavusel, vaprusel.
Winnetouga seoses pean mainima mõnekümne leheküljelist brošüüri „Vibusport”. Seal oli mitme joonisega täpne õpetus, kuidas valmistada vibu ja nooli. Winnetoul oli püss, aga see polnud tähtis. Palju vahvam oli põõsaste vahelt piisonikarja luurata või sõjakisaga nurjatute salanõu nurjata, kui sul oli käes vibu või soonega lauast väljasaetud amb. Kukesulgi sai igalt poolt, nii et vajaliku peaehte meisterdamisega polnud probleemi. Katsusime ka märki lasta, aga tõrksad nooled lendasid ikka sinna, kuhu tahtsid, mitte suure männi külge kinnitatud pappkarbi kaane sisse.
Kabelikoppel sobis üheaegselt nii ürglaaneks kui ka preeriaks. Seal ehitasime lehtonne, kus oli iseäranis põnev vihma ajal kükitada ja rabisevaid-ladisevaid metsahääli kuulata, hiilisime ja luurasime, karjusime ja sõdisime õiglaste sõda. Sealtsamast Kabelikoplist oli pikemat aega käidud ehitusliiva toomas ja siin-seal põõsaste vahel oli kaevikut või tulepesa meenutavaid auke. Indiaanlased kaevikutes ei võitle ja nii ei pakkunud liivaaugud meile tõsisemat huvi.
Kuni ühel päeval, vibu seljas, nooled tupes, läksime jälle. Üks suurem auk oli kadunud, märkasime eemalt. Samm aeglustus, otsekui oleksime midagi rasket aimanud. Kui lähemale jõudsime, nägime koheva liiva sees pintsakuhõlma. Need ei olnud punanahad, kes hirmunult koju jooksid. Need olime meie – kujutluste maa­ilmast paisatud rahuaja argireaalsusse.
Õhtul saime teada, mida täiskasvanud teadsid juba varem. NKVD-lased olid käinud järjekordsel haarangul ja metsavendadena maha lasknud ühe talu vanaperemehe ja tema pojad. Surnukehad toodi Kabelikoplisse ja aeti seal käepärasesse liivaauku.
Meie indiaanlaste mängimised lõppesid. Kui vanad siis olime? Kümne kandis, oletan.

Enn Soosaar




 

USA ja Eesti alkoholiprobleemid on sarnased

Noorte kasvav alkoholitarbimine on probleem ka USA-s ja teistes arenenud riikides. Selle põhjus on vanemate alkoholitarbimine ja alkoholitarbimist soosiv ühiskond.

Arusaam alkoholi ja narkootikumide kahjulikust mõjust nii tervisele kui ka kogu ühiskonnale peab alguse saama juba kodust. Kahjuks on peale kasvamas põlvkond, kus demokraatia nimel on kõik lubatud.

Õigustuseks isekus ja ahnus
Äärmuslikku isekust ja himude piira­matut täitmist õigustatakse demok­raatia ja kodanikuõigustega. Meedia kujutab alkoholi ja narkootikumide tarbimist glamuursena. Koolides ei saa õpetajad õpilasi korrale kutsuda, kartes, et nad kaevatakse kohtusse, kus prevaleerivad lapse õigusi kaitsvad seadused.
Ühiskond on ohverdatud isekuse ja ahnuse nimel. Personaalset vastutust ei rõhutata ega praktiseerita, igaüht huvitab tema enda heaolu. See karm hinnang USA ühiskonnale ei kehti mõistagi kõigi kohta. On palju häid ja head soovivaid inimesi, kes tahaksid oma lastele parimat, kuid kool ja haridussüsteem veab neid alt.

Ühiskond peab muutuma
Üks alkoholi ja narkootikumide tarbimise põhjustajaid on hiiliv surve noorte seas. Lastega, kellega kõikvõimast dollarit taga ajavad vanemad piisavalt ei tegele, juhtuvad halvad asjad. Alkohol on liiga kergesti kättesaadav, seda müüakse toidukauplustes. New Yorki osariigis müüakse toidupoodides ainsa alkohoolse joogina õlut ja vanemad arvavad et õllejoomine on OK, peaasi et keegi kanget alkoholi ei jooks (purk õlut võrdub untsi viskiga). USA-s on õnnestunud panna sigaretikarpidele sildid suitsetamise ohtlikkusest, aga alkoholipudelitele mitte.
Kõige muuga võrreldes on alkohol odav. Pakk suitsu maksab seitse dollarit, sama palju kui pudel odavat viskit.
Alkoholireklaam televisioonis on küll keelatud, kuid alkoholi on lubatud reklaamida spordiüritustel, mida kantakse üle ka televisioonis. Sellest tulenevalt on teleriekraanil tihti taustaks alkoholireklaam.
Need on mõned pinnapealsed probleemid. Sügavamad probleemid peituvad meie kultuuris ja alkoholipoliitikas. Alkoholitootjate surve on suur nii osariigi kui ka kogu riigi tasandil. Nad on poliitiliste kampaaniate suured toetajad ja saavad seega sõnaõiguse seadusloomes kaasa rääkida.
Levib väärarusaam, nagu oleks alkoholiaktsiisist laekuv raha ühiskonnale abiks. Tõde on hoopis, et alkoholi tarbimine teeb palju rohkem halba ja hävitab ühiskonda rohkem, kui maksudest saadav tulu seda parandada suudab.
Suhtumine alkoholi tarbimisse peab muutuma. Joomine ei ole lõbus, tervislik ega hea. Müüt joogist kui suhtlemise hõlbustajast tuleb purustada. Ühiskond peab muutuma. Loodetavasti näeme muutust juba järgmise põlvkonna lastes. Muutus peab saama alguse kodust, lapsevanematest. Muudatusi vajab ka haridussüsteem, koolis olgu õpetajatel suurem võim ja respekt. Eeldus on, et seda pooldavad nii vanemad kui ka riik. USA-s see praegu nii ei ole.
Möödunud sügisel Eestis viibides kohtusin siinsete alkoholismi vastu võitlevate organisatsioonide esindajatega ja sain hea ülevaate kohalikest alkoholiprobleemidest. Jagasime ideid ja kogemusi. Minu mulje järgi on Eestis alkoholismivastane tegevus hästi organiseeritud, alkoholismi vastu võitlevad innukad ja intelligentsed inimesed. Õppematerjalid, mida nägin, olid rahvusvahelisel tasemel, vähemalt sama head kui USA-s. DVD-l „Ära joo” on väga tugev mõju. Õpetajaraamat annab hea statistilise ja ajaloolise ülevaate.

Eestis lihtsam kui USA-s
Eestis on sama suur vajadus alkoholi tarbimist piirata kui USA-s. Alkohol on siin noortele liiga kergesti kättesaadav. Valitseb arusaam, et joomine on mehelik, tervislik ja teeb palju rõõmu. Meedias vohab viinareklaam. Viinapudelitel puudub hoiatus, et alkohol on tervisele kahjulik.
Väikeses Eestis saaks osa probleeme kergemini lahendada kui USA-s.
Võitlusse alkoholismiga tuleb tuua poliitikud, alustades presidendist ja ministritest. Alkoholitootjad sõdivad mõistagi vastu. Rahvas peab aga aru saama, et raha, mis riik saab alkoholi müügist, on mitu korda väiksem kui sotsiaalsed kulud, mida alkoholi pruukimine kaasa toob.
Õllel ja viinal ei ole vahet. Pole põhjust rääkida ühest ilma teiseta – mõlemad teevad sama palju kahju. Resoluutselt tuleb suhtuda ka narkootikumidesse.
Me teeme kõik, et noored ei hakkaks jooma. Kuid meie tööl pole tulemusi, kui vanemad ei anna positiivset eeskuju. Kultuuri muutmine on arusaadavalt raske. Õpetajatel peab olema luba ja ülesanne oma õpilasi kasvatada. Politseil peab olema õigus noori ja nende vanemaid karistada, kui nad juues seadust rikuvad.
Kui tahame tulemusi näha, siis võtkem eeskujuks suitsetamisvastane tegevus USA-s. Kakskümmend viis aastat tagasi hakkas USA peaarst dr Koop rääkima, et nikotiin põhjustab kopsu­vähki. Tol ajal suitsetas üle 40% elanikkonnast. Suitsupakkidele pandi hoiatussildid. Nüüd on ka reklaam keelatud. Pakk suitsu maksab kümme korda rohkem kui tollal. Tööl ega avalikes kohtades ei tohi enam suitsetada. Selle kõige tulemusena on suitsetajate arv langenud umbes 20 protsendini. Suitsetamine ei ole enam moes.

Eestis sündinud ja lapsena USA-sse emigreerunud Aarne Onni on nii Eesti kui ka USA kodanik. Kaitsnud magistrikraadi sotsiaalpoliitikas spetsialiseerumisega alkoholismile, on ta nõustajana (New York State Certified Alcoholism Counselor) palju aastaid alkoholismi problemaatikaga tegelnud. Ta on ka Association of Addiction Professionals of NY juhtkonna liige. Praegu töötab Aarne Onni vanemnõustajana New Yorki osariigi neljast kliinikust ja ühest haiglast koosnevas kompleksis ning õpetab Keskvalitsuse vanglas. Eelmise aasta septembris käis ta teist korda Eestis ja loodab tänavu taas tulla.

Eelmisest aastast rahastavad omavalitsused kõrvuti koolieelsete lasteasutustega ka lapsehoidu. Paljudele jääb arusaamatuks, mis neid kahte eristab.

Eriti puudutab probleem lapsevanemaid, sest nemad peavad valima, kuhu oma laps viia ja keda usaldada. Põhiküsimus on, kas eelistada lasteaias pakutavat riiklikku alusharidust lihtsale lapsehoiule.
Ametlikes dokumentides on sõnastatud lasteaia- ja lapsehoiuteenuse kvaliteeti tagavad kriteeriumid, nagu rühma suurus, nõuded ruumidele, tegevustele ja tegijatele.
Kuni 25 lapsega sõime- või aiarühmas tegeleb lastega kaks alushariduse õpetaja diplomiga inimest – õpetaja ja õpetaja abi –, kellel on kohustus end erialaselt täiendada. Kasvatus ja õpetus põhinevad riiklikul alushariduse raamõppekaval. Lapsehoidja, kes on läbinud 140-tunnise koolituse, võib hoida kuni viit last. Erialase täienduskoolituse kohustus ja nõuded kasvatustööle puuduvad.
Vanematele on oluline mõõdupuu ka hind, mis sõltub teenuse pakkuja asukohast ja omavalitsuse toetuse suurusest. Lasteaias käiva lapse vanem maksab 20–25 krooni toiduraha päevas ja kohatasu (8% miinimumpalgast), mis Tallinnas on praegu 280 krooni. Lapsehoiu hind on olenevalt teenuse pakkujast 4500–6500 krooni kuus, mille katmiseks maksab omavalitsus lapsevanemale 1800–2500 krooni toetust.

Mis eristab?
Võrdlusest järeldub, et lapsehoiuteenus on sisulise poole pealt reguleerimata, sest nõuded nii hoidjatele kui ka tegevustele on vähesed või olematud. Teisalt võib lapsehoiuteenus pakkuda lapsevanemale riiklikust lasteaiasüsteemist palju paremaid võimalusi, sest on pandlikum ja arvestab eelkõige lapsevanema soove ja nõudmisi.
Miks siis nii? Esiteks on laste arv rühmas palju väiksem, mistõttu iga laps ja lapsevanem on tähtis ja neile pühendatava tähelepanu hulk märkimisväärselt suurem. Teiseks seab lapsehoius tingimused riigi asemel lapsevanem ise. Trikk on selles, et ka õppe-kasvatustöö kvaliteedi järelevalve on lapsevanema õlul, sest riik siin vastutust ei võta. Seda kõike saab teha eelkõige koostöös professionaalsete hoidjatega.

Kes vastutab?
Et riiklikud nõuded lapsehoiuteenuse pakkujatele on märgatavalt tagasihoidlikumad, võib mõista erasektoris tekkinud huvi lastele kohtade loomise vastu. Tahaksin kõigile südamele panna, et lapsed on meie ühine vara, varajane lapsepõlv aga määrava tähtsusega iga lapse arengus. Hoolimata riigi vähesest huvist selle valdkonna arendamise vastu, ei tohi igapäevaselt laste kasvatamisega tegelevad professionaalid lubada kergekäelist suhtumist lastesse, sealhulgas lapsehoidu. Lapsehoiuteenuse pakkujad peavad üheskoos, kaasates ka lapsevanemaid, looma kvaliteedistandardid ja tagama lapsehoidjate professionaalsuse kasvu.
Praegu kehtivad nõuded on liiga vähesed, et lapsevanem saaks oma kõige kallima vara võõrastesse kätesse usaldada. Lapsehoidja kutsetunnistus hoidja professionaalsust tagada ei suuda, sest koolitus on liiga lühike, pealiskaudne ja praktiline töökogemus puudub selles täiesti. Kindlasti tuleb meil esmajärjekorras mõelda lapsehoidjate täienduskoolitusele ja selle kaudu lapsehoiu valdkonna arendamisele.
Lapsevanematele soovitan väga täpselt uurida, kes nende lapse enda hoole alla võtab. Pedagoogilise hariduse olemasolu ja eelnevat töökogemust lastega tuleb kindlasti eeliseks pidada. Lasteaiaga võrreldes uudne lapsehoid on paljudele ainuke võimalus lapse kõrvalt tööle või õppima minna ja kindlasti tuleks seda võimalust kasutada. Olge ise aktiivsed koostööpartnerid, ühiselt loome teie lastele parimad tingimused.
Silma ja südant!

Pole ime, et õpetajad lahkuvad

Vististi ei kahtle keegi selles, et lapsevanemal on palju suuremad võimalused oma võsukesi mõjutada kui koolil ja et kõige paremad on tulemused siis, kui kodu ja kool teevad tihedat koostööd. Alati see kahjuks nii pole. Pahatihti laiutab üksikema koolis käsi ja ütleb otse välja, et poiss on üle pea kasvanud, või kiidab isa poja huligaanitsemisest teatanud õpetajale, et kodus on laps küll kukupai, ja viskab telefonitoru hargile.
Siis ei olegi midagi imestada, kui 8. klassi poisid võtavad mõne aineõpetaja väljaspool koolimaja – näiteks trollibussis – endi keskele ringi ning hakkavad teda mõnitama ja kätega togima; kui „seitsmendikud” viskavad õpetajat tunnis pastapliiatsitega või õpilane saadab oma klassijuhataja otsesõnu sinna kohta. Ilmselgelt on tegemist koduse kasvatuse puudumisega.
Esimesel juhul noor õpetaja lahkus koolist, jättes direktori lõhkise küna ette – oli vaja kiiresti otsida uus õpetaja. Teisel keeldus noor õppejõud sellele klassile rohkem tunde andmast. Taas oli vaja asendaja leida. Kolmandal juhul pani staažikas õpetaja oma vastusega poisikese suumulgu kinni.
Kirjeldatud juhtumid on suhteliselt tagasihoidlikud, võrreldes õpilaste seas laialt levinud terroriga. Õpilasel pole hirmu, et teda võidakse koolist välja visata, sest põhiharidus on kohustuslik. Lapsevanemaid ähvardab vaid trahv, mida halvemal juhul isegi ära ei maksta, sest kust pole võtta, sealt ei võta surm ka. Korduvalt solvatud õpetajad lahkuvad aga koolist ja otsivad rahulikuma, enamasti ka tasuvama töö.

Tartus on parajasti käimas iga-aastane Lotmani seminar. Semiootikakorüfee mantlipärijaid, vene kirjanduse õppetooli juhataja professor Ljubov Kisseljova räägib seal täna Tartu Ülikooli audoktorist Vassili Žukovskist ja tema tsaari soost õpilasest, Nikolai I abikaasast Aleksandra Fjodorovnast. Kes tänapäeva Eestis vene kirjandusest ja kultuurist huvituvad?

Professor Kisseljova ütleb, et tema õpetab ülikoolis praegu kolme erinevat seltskonda. Esimesed on vene keelt emakeelena kõnelevad venekeelse gümnaasiumi lõpetanud ja slaavi filoloogiast huvituvad noored, teised on eestikeelse kooli lõpetanud peamiselt segaperede lapsed, kelle hulgast ülikool valib välja vene keelt hästi oskavad noored ja liidab nad esimestega. Viletsama vene keelega tudengid õpivad koos eestlaste või eestikeelse kooli lõpetanutega.

Venemaast tõlgituna
Kisseljova loeb sissejuhatust vene kirjandusse ka teistelt erialadelt eesti soost ja eestikeelse haridusega noortele, kes on avastanud, et vene kirjandus on paeluv, kes tahavad seda paremini tundma õppima. Neile loeb professor Kisseljova oma ainet eesti keeles, nad loevad vene kirjanikke eesti keeles. See on nüüd juba mitu aastat nii käi­nud, ka avatud ülikoolis on üpris täiskasvanud inimesi, kes raha eest täiendavad end teadmistega vene kultuurist. „See on uus nähtus, nõukogude ajal õpiti eesti koolis rohkem vene keelt ja kirjandust, aga nüüd on see paljudele üpris tundmatu maa, tihti eelarvamustega pikitud huvi,” räägib Kisseljova.
Professor Kisseljova ütleb, et tal ei tule pähegi sundida eesti tudengeid lugema suuri venelasi vene keeles, ta ei ole nii agressiivne inimene. Aga et huvilised ikka tõesti loeksid, võtab professor nõutavad tõlketeosed tundi kaasa, et kõik oma silmaga veenduk­-sid – mitte kõik venelased ei kirjutanud pikalt, mõni pajatas päris lühidalt. Olgu 18. sajandi lõpust näiteks toodud Fonvizini „Äbarik”, Karamzini „Vaene Liisa” ja Radištševi „Reis Peterburist Moskvasse”. Kui nad asjast niivõrd huvituvad, et õpivad keelt juurde, ehk loevad siis kord venelasi ka vene keeles. „Kui vene keelt hakatakse eesti koolis õppima kolmanda võõrkeelena, ei ole mõeldav lugeda „Jevgeni One­ginit” originaalis. Ja ega vene kirjanduse tund saa ülikoolis olla vene keele tund,” ütleb professor.
Õpetajad kurdavad tänapäeval, et gümnasistid ei oska emakeeleski gümnaasiumi lõpuklassides õieti lugeda, ei saa aru sellest, mida loevad. Kisseljova nii ei arva: „Gümnaasiumihariduse mahategemine on praegu lihtsalt moeasi, popp on kurta ja laita. Koolid on erinevad ja ülikooli tuleb mitmesuguse ettevalmistusega inimesi, kõik haakub suundumustega, mis maailmas kultuuri arengus praegu täheldatav on: loetakse vähem kui varem, ei vaevuta teksti süvenema, ei pingutata end vaimselt. Mis tundub raske, see jääb kõrvale. Filoloogid peavad vaat et mis tahes kirjanduse nimekirja liiga suureks ja raskeks.”
Professori eesti soost üliõpilaste kultuuritaust on juba kord selline, et paljutki vene elust ja ajaloost tuleb nüüd varasemast üksikasjalikumalt selgitada. Kisseljova peab seda oma missiooniks ja teeb heameelega. Üliõpilane on tema meelest alati valiku ees, kas see, mis ta loeb ja kuuleb, hakkab teda huvitama, kas ta süveneb või ei süvene, saab lihtsalt arvestuse kätte või võtab asja himuga ja õpib mõistma veel üht kultuuri. Nii et väga viga meie praegusel gümnaasiumiharidusel ei ole? „Mina teeksin etteheiteid nn üldharidusele, ajalootundmisele. Kõik ülal nimetatud kolm tudengite seltskonda on siin enam-vähem ühtemoodi, nad ei oska loetut ajastada, üldisesse konteksti panna.”

Võõrast keelest ei saa emakeelt
Ljubov Kisseljova on sündinud ja kasvanud Tartus venekeelses kodus, käinud vene koolis. Ta mäletab hästi, kuidas esimest korda eestikeelse raamatu pihku võttis. See oli pioneerilaagris, kus toanaaber luges ülima huviga Rannamaa „Kadri” ja rääkis sellest nii kaasakiskuvalt, et Ljubal hakkas kade. Võttis raamatu ja luges ka.
„Ma ei saa tagantjärele siiski öelda, et oleks olnud kange tahtmine teises keeles lugeda. Õppisin näiteks inglise keelt suure huviga, aga ingliskeelsete raamatute lugemiseni oli sellest veel tükk maad. Omatahtsi see naljalt ei sünni, sest eks võõra keele oskus jätab alati soovida.”
Oma kogemusele toetudes ei ole professor Kisseljova vaimustuses sellest, kuidas meil vene koolide 10. klassis 35 tunniga kogu eesti kirjandus eesti keeles läbi võetakse. Miks nad ei võiks lugeda vene keelde tõlgitud eesti kirjandust? „See on poliitiline hoiak ega tulene eesti keele või kultuuri õpetamise eesmärkidest, vaid poliitilistest eesmärkidest. Nõukogude ajal oli suundumus, et eestlased peaksid vene keelt oskama nagu teist emakeelt. Juba siis sai selgeks, et selliseid asju ei tehta kampaania korras. Ei peaks tegema praegugi. Tegutseda tuleb järjekindlalt, aga rahulikumalt, alustada varasemates klassides. Eesti keele õpikutes võiks heas eesti keeles olla väikesi katkeid eesti kirjandusest, olgu Koidulat või Liivi, tänapäeva luuletajaid ja prosaiste.
Mina olen päri Juri Lotmaniga, kes viljeles just sellist suunda, koostas eesti koolidele suurepärase vene kirjanduse valimiku. Ja selle kõrvale kuulus vene kirjanduse ajaloo kursus, mille tarvis eesti lapsed lugesid eesti keeles vene kirjanike tähtteoseid. Kuidas võikski ette kujutada, et eesti poiss või tüdruk loeb vene keeles „Sõja ja rahu” või „Kuriteo ja karistuse” otsast lõpuni läbi? See ei ole võimalik. Õpilase vabal tahtel võib nii juhtuda, pealesunnitult mitte iial.” Kisseljova meelest peaks ka vene kooli 10. klassi eesti kirjandus jääma mõistlikkuse piiridesse, näiteks mitte olema nii mahukas.

Õpetajat tuleb hinnata
Kust küll tuleksid meie vene koolidesse õpetajad, kes õpetavad eesti keeles, aga on iga hetk valmis vene lapsele arusaamatut ka nende emakeeles korrektses kirjakeeles ära seletama? „Õpetaja probleemi eesti koolides ei saa me eraldi võetuna ära lahendada. Ja ega see ainult vene kooli ja vene keelt puuduta. Meil on ju ka inglise keele õpetajaid puudu, sest parimad keeleoskajad leiavad mujal tasuvamat tööd, ka häid matemaatikaõpetajaid napib. Kooliõpetaja amet ei ole väärtustatud. Kool ei ole praegu eelkõige haridusasutus, vaid täidab ühiskonnas mitut sotsiaalset rolli. Püüame lapsi iga hinnaga koolis hoida, et nad tänavale ei läheks. Ja see on õpetaja, mitte vanemate ülesanne. Kool, õpetaja on pidevalt löögi all, on klienditeenindaja, kes ei tohi panna halba hinnet, sest see on lapse diskrimineerimine. Õpetaja ei või last korralegi kutsuda, sest kohe on platsis lapsevanem, kes süüdistab teda ülekohtus. Ja direktor kaitseb muidugi õpilast, mitte õpetajat.
Nii ei ole õpetajate leidmisel tegemist kooli, vaid ühiskonna probleemiga – ei väärtustata haridust, kultuuri tervikuna. Ma ei mõtlegi, et kooliõpetajale peaks kindlasti maksma rohkem kui riigikogulasele, aga tema kõrge staatus ühiskonnas tuleb taastada.”

Kõik sõltub inimesest
„Tartu Ülikoolis on slaavi filoloogia osakond ainus, kus osa aineid õpetatakse vene keeles, sest see on meie eriala keel. Meie osakond annab omal alal väga hea hariduse. Nüüd võtame juba teist aastat riigieelarvelistele kohtadele välismaalt inimesi doktoriõppessegi, et ülikooli rahvusvahelist tuntust tõsta, oma head taset tutvustada. See on väärt poliitika. Küllap hakkame ülikoolis tervikuna ka inglise keeles rohkem õpetama. Aga kui valgevenelane tuleb Tallinna ja õpib osaliselt eesti keeles, on arvata, et ta jääbki Eestisse. Seda on tõestanud Tartu Ülikooli hõimurahvaste õpetamise praktika. Paljud tulid siia, et vahetada keskkonda, ega läinud enam Venemaale tagasi. Inimestel on ju valikuvabadus.”
Mis meie endi keskelt pärit venekeelsetesse tudengikandidaatidesse puutub, siis siin on Kisseljova veendunud, et kõik sõltub inimesest. Kindlasti on Kirde-Eestist tulnuid, kes eesti keelt suure õhinaga ei õpiks, ja teisi, kes valivad Tartu just selleks, et elada ja õppida keskkonnas, kus eesti keel korralikult kätte tuleb. Üldjuhul peaks ik­kagi kool, mitte ülikool tagama, et vene­keelne inimene, kui ta tahab üht või teist eriala õppida kõrgkoolis Tallinnas või Tartus, saaks mõningase pingutusega sellega siiski hakkama.
„Paar aastat tagasi näiteks hakkasid tudengikandidaadid avatud uste päevadel ka minu poole pöörduma eesti keeles, nad suutsid vestelda ja andsid sel moel märku, et on eesti keelest ja meelest huvitatud.”

Üksteise poole
Professor Urmas Sutrop on nimetanud jätkuvaks nõukogudeaegseks segregatsiooniks seda, et osa lapsi käib meil vene lasteaias ja koolis, teised jälle eesti lasteaias ja koolis. Ja minister Lukas on öelnud, et laste arvu vähenedes jääb meil vene gümnaasiume varsti alles alla kümne. Professor Kisseljova on seda meelt, et venekeelsed lasteaiad ja koolid niipea ei kao, kuigi riigikeel on meil üks. Ja siin ei ole mitutpidi mõtlemist, on ja jääb üks.
„Kui venekeelsed aiad ja koolid olemas on, ei ole vaja neid kunstlikult kinni panna, las inimestel olla valikuvabadus. Iseasi kui Eesti riik oleks oma koolivõrguga saanud alustada päris nullist, siis oleks võinud ka teisiti otsustada. Aga nüüd on nii need kui ka teised lasteaiad ja koolid ning venekeelsetes tuleb kindlustada, et lapsed omandaksid seal heal tasemel eesti keele. Nii nagu see oli esimese Eesti Vabariigi ajal.”
Maailm on mitmepalgeline. Võib ju juhtuda, et siinne valgevenelane paneb oma lapse eesti kooli, valgevene keelt õpetab ise kodus ja vene keelt ei õpetagi. Peaasi, et inimesed saaksid ise valida, kuidas oma lapsi kasvatavad ja koolitavad. „Mida rohkem valikuvõimalusi, seda parem,” on Kisseljova kindel.
Eespool tsiteeritud Urmas Sutrop on veel öelnud, et unustagem sõna „integratsioon” ja elagem lihtsalt eda­si. Küll aegapidi kõik laabub.

Venelasena venelaste keskel
Ljubov Kisseljova tunneb Tartus üsna palju venelasi. Kuidas nad end tunnevad? „Venelaste nagu teistegi rahvuste esindajate hulgas on igasuguseid inimesi. Minu tutvusringkonnas on palju neid, kelle vanemad või koguni vanavanemad elasid siin esimese Eesti Vabariigi ajal, isegi enne 1917. aastat, nad on Eestis n-ö juurdunud. Ja nad tulid tööle, mitte okupee­rima. On hea, kui neil oli juba ammust ajast hoiak, et ole, kes sa oled, eesti keelt pead oskama. Minu kodus on alati nii arvatud. Uue Eesti tulles jäid ka Tartus hätta inimesed, kes ei olnud võtnud vaevaks eesti keelt ära õppida. Vahepeal oli neil siin tõesti raske, aga nad on palju juurde õppinud, sest on valinud Eesti. Asi pole tavaliselt selles, et kõne all on just eesti keel, mõni inimene ei saagi ühtki võõrkeelt selgeks. Ega see ole alati saksa keel, mida immigrandid Saksamaal räägivad!”
Ljubov Kisseljova on Tartu ühistranspordis täheldanud uut eesti-vene suhtlemise viisi. Tuttavad või pooltuttavad ajavad omavahel bussis laia juttu. Kumbki omas keeles. Ja saavad üksteisest suurepäraselt aru. Ei ole hullu.

Neid venekeelseid noori, kes Tallinna Ülikooli tulles vestlusel tunnistavad, et nad eesti keelt üldse õppida ei taha, ei ole väga palju, aga siiski on. Nad lubavad pärast ülikooli lõpetamist minna kas Kirde-Eestisse tagasi või siirduda välismaale ja viitavad oma inglise keele oskusele, mis on tõesti korralik. Kahju, et me ei tea, mis neist tegelikult saanud on või saab.
See, et ülikooli vene kirjanduse professor peab loenguid nii vene kui ka eesti keeles, on tänapäeval tava­pärane. Mina olen eesti keeles lugenud näiteks kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest põhimõtetest kirjandusteose analüüsimisel. Täienduskoolituse raames olen õpetanud ka eesti koolide (maailma)kirjanduse õpetajaid ja kui jutt käibki vene kirjandusest, teen seda sellisel puhul ikka eesti keeles. Tänapäevase vene kirjandusega viin eesti keeles kurssi raamatukoguhoidjaid. Nii ei ole midagi imelikku taotluses, et ka meie üliõpilased oleksid eesti-venekeelsed. Intelligentsed inimesed on ju alati osanud mitut keelt.
On perfektseid vene keele oskajaid nende seas, kelle emakeel on eesti keel ja kes on oma koolid emakeeles läbi käinud. Meie ülikooli slaavi keelte ja kultuuride instituuti juhatab nüüd minu õpilane, Pärnumaalt pärit Aurika Neemre, kes juba ülikooli tulles rääkis head vene keelt, sest oli tegelnud ujumisega ja viibinud palju aega üle liidu treeninglaagrites. Ta on minu asemel lugenud eesti-vene kultuurisidemeid ja võib seda teha mõlemas keeles.
Veel üks minu õpilane, Nabokovit uurinud Aida Hatšaturjan, kes hiljem spetsialiseerus kultuuri antropoloogiale, on nüüd Aili Aarelaiu juhitud Eesti Nüüdiskultuuri Keskuse vanemteadur.Minu juures alustas teadustööd hollandi juurtega Grigori Utkof, kes on nüüd meie ülikooli lektor.
Minu õpilasi on erineva õppekeelega koolides, kaks neist näiteks õpetavad Tallinna Prantsuse Lütseumis vene keelt.
Tööturul on praegu soositumad need, kes on meie ülikooli lõpetanud enne Bologna 3+2-süsteemi kehtesta­mist. See on meie ühine mure. Hari­duse korraldamisel võinuks me isegi Venemaast eeskuju võtta. Nad küll lähevad ka uuele programmile üle, kuid õppeaeg on 4 + 1 aastat. Neli aastat annab baashariduse, kolmega ei jõua suurt midagi ära õppida. Eesti oligi postsotsialistlikus maailmas esimene, kes 3 + 2 aastat omaks võttis. Kui nii mõnegi Euroopa Liidu riigi kolleegid on meie käest küsinud, kas neil oleks mõtet 3+2-süsteemi rakendada, oleme öelnud, et kui on mingi võimalus, ärgu rakendagu. Kolme aastaga saab üldhariduse, teadustööks ei jõua üldse valmistuda. Ja muidugi lapime auke, mis gümnaasiumihariduses jäänud on. Aga ülikool ei pea seda tegema. Üheski keeles.
Eesti Instituut palus mul kord oma netiväljaande jaoks vastata küsimusele, kuidas venekeelse intelligentsiga Eestis lood on. Ütlesin, et kehvasti, sest
nende arengut ei soosi muuhulgas ka meie hariduskorraldus. Vene õppekeelega koolides peaks õppima vähemalt pool aastat kauem, sest nad peavad intensiivselt õppima eesti keelt. Vene­lased õpivad suurema koormusega või jätavad muist asju õppimata. See ei ole õiglane. Ka see paneb meid ülikoolis vene tudengitele omamoodi järelõpet tegema.

Õpikuautorit tuleks rohkem usaldada
Olen Kaarel Haavaga nõus, et probleeme on ja nendest pole vabad minu tehtud õpikudki. Paraku seavad õigusnormid (RÕK, õppekirjanduse määrused) õpikukirjutajatele väga ranged piirangud. Kohustub ju autor kajastama kõiki märksõnu, mis RÕK-is kirjas. Kindlasti peaks autoreid teemade ja nende omavaheliste proportsioonide valikul rohkem usaldama.
Samas sellega, et IEA uuringutes pole midagi Eesti õpilaste väärtustest, ma nõustuda ei taha. Näiteks. 9. klassi õpiku teises trükis on IEA uuringu andmeid kasutatud illustratsioonidena just hoiakute ja väärtuste juures. Viimase uuringu lõppraportis „Noorte kodanikukultuur muutuvas ühiskonnas” on hoiakutele ja kodanikukäitumisele pühendatud üle poole kogu raamatust.
Väärtused ja käitumisvalmidus on tähtsaim osa ka IEA rahvusvahelistes uuringuraportites.
Anu Toots, TLÜ võrdleva halduspoliitika professor

Vaikiv akadeemiline olek
Kas Eesti koolid kujundavad pigem autoritaarseid kui demokraatlikke kodanikke; pigem niisuguseid kodanikke, mida süsteem võimaldab, või hoopis..., see sõltub suuresti kooli asupaigast ja õpetajast.
Enamiku Kaarel Haava artiklis
toodud mõtetega olen päri. Eriti on muret teinud üldhariduskoolides õpitava demokraatiahariduse ja aktiivse kodaniku kasvatamise võimalikkus meie koolisüsteemis. Junior Achievementi Arengufondi pakutavad programmid on jäänud ikka ainult valikaine võimaluseks, kuigi on ennast igati tõestanud ning õppurite poolehoiu võitnud.
Probleemid on olemas ja tõsisemad, kui esmapilgul paistab.
Nii Kaarel Haava kui ka Sulev Valdmaaga tuleb nii ainekavade kui ka õpikute koha pealt nõustuda. Rõhk on ju seaduskuuleka, lojaalse kodaniku kujundamisel, mis on ka mõistetav, vaadates ajale, millal ainekava tehtud ja kes on olnud tegijad.
Aeg on tõesti küps muutusteks.
Nii on ka Ühiskonnaõpetajate Selts pöördunud haridus- ja teadusministeeriumi poole küsimusega, millal ja kuidas oleks seltsil võimalik õppekava ja ainekavade tegemisel osaleda.
Õppekavast võime pea igas vanuseastmes ja aines läbiva teemana lugeda ettevõtlikkuse arendamise vajadusest, praktikas sõltub see suuresti õpetaja entusiasmist ja koolijuhi hoiakust. Milliseid õpimeetodeid ühiskonnaõpetuse tunnis kasutatakse, oleneb samuti õpetaja pagasist.
Häid võimalusi oma pagasit täiendada on pakkunud Tõnissoni Instituut eesotsas Sulev Valdmaaga. Tahan märkida projekti „Kodanik”, mis on õpilaste poolt väga oodatud, kuid õpetajale ja koolile tülikavõitu. Ja nii õpetamegi vaikselt seaduskuulekaid, rahumeelseid kodanikke. Sulev Valdmaal on õigus – ühiskonnaõpetus on õpetaja nägu.
Muutus tuleb siis, kui suudame õppekava muuta, kui ühiskonnaõpetus ei ole enam pelgalt ajalooõpetaja pärusmaa. Protsessid on ühiskonnas niivõrd kiiresti muutunud ja ootused homsetele tegijatele, kes täna on alles koolis, erinevad oluliselt sellest, mida õpikud ja õppekavad soosivad: vaikivat akadeemilist olekut.
Mari Suurväli, Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimees, TÜ Pärnu kolledži õppejõud

Õpik peab valmima meeskonnatööna
Kas õpiku autor on sotsioloog, ajaloolane, politoloog või majandusteadlane, polegi ehk oluline. Tähtis on, et ta läheks süvitsi. Paraku on selliseid Eestis vaid ühe käe sõrmede jagu. Kõige parem, kui nad kirjutaksid
õpikuid koos.
Enamik Ameerika õpikuid on valminud meeskonnatööna. Kahtlen, kas sotsioloogid üksinda on piisavalt
pädevad ühiskonnaõpetuse õpikut kirjutama. Eestlased on aga enamasti individualistid. Koostöö on väga vaevaline.
Ivar Raig, akadeemia Nord juhtimis- ja kommunikatsiooni­teaduskonna õppejõud

Tarmo Kulmar ootas oma hetke ära 

Tartu Ülikooli tudengite seas populaarne usuteaduskonna professor Tarmo Kulmar on oma südame jätnud kolme maailma nurka.

Ehkki töötab usuteaduskonnas, sai Kulmar oma esimese ülikoolidiplomi ajaloos, täpsemalt arheoloogias. Ajaloolaseks tahtis ta saada juba viiendas-kuuendas klassis, mil väga aktiivne ajalooõpetaja tegi tunnid huvitavaks. Üheskoos mängiti läbi kreeka rahvakoosolek ja Julius Caesari tapmine, olukord, kus paavst annab keisrile krooni ning viimane määrab hertsogid ametisse. „Selge see, et 11–12-aastasele poisile on see tohutult põnev,” selgitab Kulmar.

Igatsus kaugete maade järele
Kuigi suure osa ajast pärast ülikooli töötas tulevane professor arheoloogina Eestis, tundis ta pidevat igatsust kaugete maade ja kultuuride järele. „Mul on kogu aeg olnud üks suur armastus – Kolumbuse-eelne Ameerika. Nõukogude ajal oli kaks kohta, kus sellega tegelda sai – Leningrad ja Moskva. Olin kirjavahetuses mitme vene uurijaga, aga Eestis sellele spetsialiseeruda oli toonaseid olusid arvestades võimatu. Kaalusin olukorda realistlikult ja jäin ootama sobivat hetke...”
See hetk saabus 1991. aastal, mil taastati nii Eesti Vabariik kui ka Tartu Ülikooli usuteaduskond. Kulmar astus doktorantuuri ning kaitses teoloogia alal kraadi. 1996. aastal elas ja töötas ta esimest korda Peruus, uurides muistsete inkade tsivilisatsiooni. Amerikanistikaga tegeleb tänapäevani.
Peruu oli esimene koht, kuhu ta enda sõnul südame jättis. „Inimesed on seal väga kenad, euroopalikud. Ei maksa unustada, et Peruu on mitusada aastat olnud Hispaania koloniaalpiirkond. Seal võib end rahulikult eurooplasena tunda, sest valitseb Euroopa, mitte Lähis-Ida või India temperament,” kirjeldab Kulmar. Suur erinevus võrreldes Ees-Aasia rahvastega on tema sõnul ka see, et kauplemine on meie mõttes harjumuspärane. „Kliendile ei istuta pähe, vaid lastakse tal rahulikult valida ja mõtiskleda.”
Peruu ei olnud sel ajal hea kuulsusega. 1990. aastatel tegutses seal muuseas ka kurikuulus partisanisalk Sendero Luminoso. Tarmo Kulmar peab end loomult pigem alalhoidlikuks ja hankis eelnevalt tarvilikku informatsiooni. „Kui sa ei taha, et millestki ilma jääd, ära lehvita väärtuslikke asjadega, vaid kanna neid varjatud kohtades. Teiseks, ära püüa mingil juhul inglise keeles rääkida, sest siis oled gringo ja sinult võetakse seitse nahka. Kolmandaks, pimeduse saabudes ära välju kesklinnast. Ja sedasi ma ka tegin.”
Teise võimsa elamuse pakkunud kohana nimetab Kulmar Islandit. Kui ta 2002. aastal Reykjavikis konverentsil käis, viidi ta ekskursioonile, sealhulgas saare läänepoolsetele liustikele. „Oli päiksepaisteline ilm ja igale poole avanes suurepärane vaade. Milline loodus! Mul vedas, sest päike paistab Islandil harva,” jutustab Kulmar, kes läheks saareriiki kindlasti veel tagasi.
Kolmas koht, kuhu Kulmar oma südame jätnud, on Austria. „Keiserlik Viin, Habsburgide Austria ajalugu, kultuur, arhitektuur, aga ka Austria loodus.”
Kulmar tunnistab, et tema lemmikud on väga erinevad kohad. Ta ei ta oskagi kohe öelda, mis neid seob. „Võib-olla mäed,” pakub ta.

Kui ei maga, on kättesaadav
Kuigi Eestis mägesid pole, on Tarmo Kulmar igast maailma otsast alati siia tagasi tulnud. Talle meeldib töötada Tartu Ülikoolis. „Siin on väga raske vananeda,” hindab ta tudengite keskel veedetavat aega. Tõsi, 1990. aastatel tekkis tal hetkeks mõte minna võõrsile. „Ma kaalusin tükk aega, kas konkureerin Uruguais Montevideos ühele kohale või mitte, aga otsustasin seda mitte teha. No võib-olla olin ma ka liiga vana.”
57-aastane võrdleva usuteaduse professor Kulmar on äärmiselt nooruslik õppejõud, kelle loenguid nimetavad üliõpilased värvikateks. Ta võib lasta suure auditooriumi ees muusikat või näidata filmi, pikkida loengu vahele anekdoote. „Ma olen alati püüdnud asja elavaks teha. Tore on alustada loengut muusikaga ja lõpetada filmiga. Endalgi on hea natuke puhata.”
Kulmar ei ole õppejõud, kes tahab tudengeid näha ainult kindlal ajal ja tõmbab kella kukkudes otsustavalt joone alla. Tema juurde võib tudeng minna pea alati, esitada küsimusi, arutleda loengu üle või edastada kirjalikke töid.
„Ühesõnaga, kui ma ei maga, olen kättesaadav,” ütleb ta.

Kohustuslikkus ei tööta
Aastatega suurenenud üliõpilaste hulk Kulmarit ei häiri, kuigi igale tudengile jääb ehk vähem aega. Samuti ei usu ta, et see võiks tähendada üldise taseme langust.
„Mõtlemisvõime puuduse all tänapäeva noored ei kannata. Küll aga tahaksin, et nende eesti keel oleks parem nii kõnes kui ka kirjas,” muretseb Kulmar.
Ta ei usu, et seda saaks eesti keele kohustusliku kursusega parandada. „Kohustuslik võib küll hea tunduda, aga kohustust võetakse kui paratamatust, mis on vaja ära teha. Püütakse kuidagi läbi libiseda – see ei ole päris see.”
Kulmar tunnistab, et öeldu on ketserlik, kuid samal arvamusel on ta ka religiooniõpetuse gümnaasiumide õppekavva võtmisest ja kohustuslikust ajateenistusest.
„Minu seisukoht on, et kohustuslik lakkab varem või hiljem töötamast. Asi hakkab tööle, kui on atraktiivne, kui inimene on motiveeritud. Motiveerimine eeldab aga energiat, vahendeid, ideid ja palju muudki.”

Eesmärk olgu silme ees
Kulmar ei soovi rääkida oma isiklikust elust. Küsimusele, mida vanemad on talle õpetanud, vastab professor: „Seda, et ela, kuidas elad, ja tee, mida sa teed, aga vaata, et sul eesmärk silme ees oleks.”
Kulmaril on, kuid ta jätab selle enda teada. „Võib-olla tuleb see välja sellest, mida seni rääkinud olen,” oletab ta.
Väikese vihje annab professor, rääkides sellest, mis teda õnnelikuks teeb. „Kõigepealt olgu rahuldatud esmavajadused, kuid teatud olukorras peab olema võimalik olla rahul, pean silmas rahuseisundi saavutamist. Ma ei oska seda seisundit kirjeldada, sest ei ole seda kunagi täiuslikult kogenud. Võib-olla seegi ongi üks neist sihtidest, mille poole püüelda.”
Kulmar usub, et elame ilusal ajal. Vahel mõtleb ta ainult, kui kaua see kõik veel kestab, ning pelgab, et kui kolmas maailmasõda ja tuumakatastroof meie maailma ei purusta, siis hoolimatu ümberkäimine energiaga ja tahtmatus või suutmatus uusi energialiike kasutusele võtta võib küll halvasti lõppeda. Sellepärast leiabki ta, et inimesed võiksid rohkem raamatuid lugeda.
„On väga tore ja mugav, kui kõik on digitaalselt ja elektrooniliselt kätte-saadav, aga see ei tarvitse nii jääda. Senine ajalugu on näidanud, et kõige paremini säilinud informatsioonikandjad on Mesopotaamia savitahvlid.”

Sõprade kommentaarid

Märt Läänemets, Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse teadur:
„Mina sain Tarmo Kulmariga tuttavaks 1980. aasta sügisel, kui ülikooli astusin ja hakkasin käima orientalistikaringis, mille kuraator ta oli. Ta on äärmiselt seltskondlik, suure tutvusringkonnaga, saab hästi läbi väga erinevate inimestega. Ma ei tea, et Tarmo Kulmar oleks kunagi kellegagi tülis olnud või et keegi temasse halvasti suhtuks. Akadeemilises plaanis väga pühendunud. Kui võtab mingi teema ette, tegeleb sellega äärmiselt põhjalikult. Väga hea laulumees. Olen temalt saanud seltskondliku laulmise pisiku ja õppinud palju akadeemilise seltskonna laule. Selliseid kooslaulmised nooremas eas on olnud väga meeldejäävad.”

Aivar Kriiska, Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi juhataja:
„Tutvusime aastal 1981, kui organiseeriti õpilasmaleva arheoloogiliste kaevamiste rühma. Tarmo on sõbralik, tark ja ääretult innustav. Ta ei tee mitte ainult ise, vaid aitab kaasa, et ka teised leiaksid just nimelt selle, mida nad parasjagu teha tahavad. Tema roll minu elus on toetus ja tugi, et valitud tee on õige ja seda mööda tuleb käia. Muuseas, peale selle, et Tarmo on hea rääkija, on ta ka väga hea kuulaja. Temaga oleme igasuguseid probleeme arutanud. Hea näide selle kohta, et kui inimene midagi väga tahab, siis ta, sõltumata oludest ja olukordadest, seda ka saab. Arvan, et keegi tema tolleaegsetest kursusevendadest ei uskunud, et Eestis on võimalik tegelda amerikanistikaga. Tarmo on tõestanud, et on küll.”

Egiptus, jõulud. Kuum ja ere päike, sulanud asfalt, ümberringi kõrberõivais araablased-egiptlased, lisaks mõni üksik eurooplane-ameeriklane, kes viskab mulle sagivas rahvamassis solidaarse pilgu. Euroopalikes riietes araablased seda ei tee – nii saab inimestel vahet teha.

Olen Al Ghardaqahi ehk lihtsamini öeldes Hurghada bussijaamas, see asub vanalinna ja turu taga, sealt kostab kauplemiskisa. Tean, et kõige heledama häälega hüüdja kõrge plangu taga müüb kuumi lihapirukaid. Pirukad on tal hääd, rasvased. Loobusin nende nimel kaalujälgimisest ning lõin katku­ohule käega. Ikkagi ehe Egiptus. Võib-olla sõid juba vaaraod selliseid? No vähemalt mamelukid kindlasti, kuigi nemad ei mähkinud pirukaid araabiakeelsesse ajalehte.

Igal oma vaarao
Iga tunni-kahe järel müriseb peatustaskusse mingi buss, rahvast tuleb maha, teised kottide ja pampudega voorivad peale. Mootorit välja ei lülitata, buss laseb kõvasti musta tossu. Egiptus on ju nafta- ja gaasi­riik! Bussideks on vanad punased Ikaruse-logud, mis meil veeresid viimati vene ajal. Võib-olla ongi Eestist pärit, mõne meie bussipargi viimane direktor parseldas need romud maha? Bussikülgedele on uhkelt maalitud Tutankhaten (nagu on kirjas), märksa ilusam kui Carteri kuulsal fotol.
Olen püüdnud jälgida, milliseid nimekujusid on kandnud see noorelt surnud ning muistse Egiptuse ja arheoloogia maailmakuulsaks teinud vaarao eri rahvaste juures. Muidugi, hieroglüüfide translitereerimine on päris suvaline asi. Meie kirjutame Tutanhamon, inglased Tutankhamun, kõigil on oma rahvuslik vaarao. Peale selle on bussikülgedele kirjutatud inglise ja araabia keeles maalitud Ülem- või Alam-Egiptus. Püramiidide ja hauakambrite rajajate kaartidel oli lõuna üleval- ja põhi allpool, nõnda et mulle läheb vaja Ülem-Egiptust. Võib-olla nad teadsid, et maakera on ümmargune ning lõuna poole liikudes tuleb küüru pidi üles ronida? Tutanhamoni juurde ma lähengi, tahan ära näha kaks paleed Luxoris, Surnute Linna oma Kuningate ja Kuningannade oru ning Hatshepsuti paleega. Muidugi oleks õigem öelda Vaaraode org, aga mis üle keele, see üle keele, pruuki läinud väljendit tagasi ei võta nagu suust lipsanud sõnagi. Tahan üürida eesli ning ratsutada Surnute Linnas kõrbemägede kurude kaudu ühest orust teise.
Käin ikka bussijuhtidelt küsimas: „Luxor? Luxor? Al-Uq?ur?” Bussijuht raputab eitavalt pead. Tundun endale veidi narrina, paistab, et olen ainus tõmbleja. Isegi mu rassikaaslased on araablaste eeskujul külma kõhuga. Allah teab, millal ta bussi saadab, mis siin ikka kangesti rabelda! Mina ei suuda kärsitust maha suruda. Ja mis sa peale hakkad, kui muud informatsiooni ei olegi? Jaamahoone külje sees on küll putka, selle aknaklaasile on kirjutatud ainult inglise keeles Information, klaasi taga istub sohvrimütsis inglise keelt tönkav ametnik, kelle juures käivad saabuvate busside juhid, paberid näpus, templit ja allkirja võtmas. Temalt kuulsingi eile, et Luxori buss tuleb nii umbes kella üheteistkümne paiku hommikul, aga võib-olla varem või hiljem. Ta eksis, eile bussi ei tulnudki, vähemalt mitte valgel ajal. Nii olen täna jälle jahtimas. Miks ei ole üleval sõiduplaane? Arengut jumaldav europotsentristlik sotsioloog ütleks, et siin pole veel jõutud infoühiskonda. Võib-olla on ta kaotanud sideme kõrgema võimuga, peab infoks vale asja? Täpselt nagu mina…
Allah võiks siiski mulle teada anda, kas pean sõitma hääletades. Kindlasti ei võta ma seda sõitu reisifirmast, nemad käivad Luxoris ainult ühes palees ning teisel kaldal vaid ühes orus, harilikult Kuningannade orus, kuid turistidele öeldakse, et see on Kuningate org.
Ootajad on enamuses üksikud me­hed, ilmselt käisid nad kuskil mereäärses linnas tööl, nüüd, palk taskus, siirduvad koju kõrbekülasse. Leidub ka suuri peresid, pereema mustas parandžaas, mille pilu vahelt välgub valge näonahk ja päikeseprillid, ümber posu lastepäratult rahulikke jõnglasi. Vanemad tütred samuti parandžaas, nooremad kleitides, mille all teksapüksid.

Kuulekus koduukseni
Tüdruku rõiva määrab mulla, tema ütleb isale, millal võib tütrele jääda pidama mõne mehe himur pilk, ja seepärast tuleb selga panna must vammus, et see pilk teda ei rikuks. Harilikult on mulla otsus seotud neiu esimese kuuverega, seega piiga keha- ja näoilu soomusena varjama mõeldud parandžaa hoopis paljastab intiimsusi. Tegelikult pole see, nagu polnud suurrättki algselt, olnud sugugi religioosne rõivas, vaid liivatormide ajal väga otstarbekas ürp, mida kandsid juba beduiinid ammu enne prohvet Muhamedi.
Naiste kuulekus on üldjuhul suur teesklemine, seda jätkub kuni koduukseni. Seespool läve rollid vahetuvad, liidriks ja kamandajaks tõuseb seesama sõnakuulelikkus ise. Kas nimetada seda silmakirjalikkuseks? Või austuseks koraanirituaalide vastu? Isegi seda, et rahakott on naise käes, ilmalikemas paikades enam ei varjata. Kauba turul valivad mees ja naine kahekesi, aga kui maksmiseks läheb, urgitseb naine kauka parandžaahõlma alt välja, annab täpselt vajaliku summa mehe kätte, kes raha siis müüjale ulatab.
Bussid tulevad kaugelt-kaugelt, Al Iskandariyhast ja Al Cahirast, tuhande kilomeetri kauguselt, tiirutavad Niiluse ja Punase mere vahel, kihutavad edasi Aswan ja Wahdi Halfasse. Viimane asub Sudaani piiril Niiluse kaldal. Egiptus on ääretu. Kirjutan meelega Aleksandria, Kairo ja Assuani nimed nõnda, nagu araablased neid ladina tähtedes üles tähendavad. Nimekujud Kairo või Cairo oleksid nagu meie pealinn ühe l-i ja ühe n-iga.
Lõpuks ometi! Bussijuht noogutab: „Al-Uq?ur-Aswan!” Žestid on meil ühesugused, trügin mahatulijate rodu järel esimesena peale, maksan juhile umbes 300-kilomeetrise sõidu eest 30 Egiptuse liiri, mida kutsutakse naeladeks, umbes 60 krooni. Rahad on neil räbalad, lõhki ja liimitud. Vastu saan korraliku pisikese pileti, ja viimasel ajal juhtub seda üha sagedamini.
„Mitu kilomeetrit on Luxorini?” küsin inglise keeles. – „Nii umbes õhtuni sõita,” vastab bussijuht. – „Millal me pärale jõuame?” – „Siis, kui kuu paistab.”
Õnnestub hõivata esimene pink, siit on hea välja vaadata. Minu kõrvale asub sohvrimütsiga mees, bussijuhi sõber või kolleeg, mingid lähedased suhted neil igatahes on. Hirmsa mürinaga nihkub buss paigalt, sukeldudes kesklinna liikluskaosesse. Seda küll ainult meie jaoks.
16-miljonilises Al Cahiras pole ainukestki valgusfoori, sest nagunii ei hooliks nende märgutuledest keegi. Samal ajal pole plekimõlkimist oluliselt enam kui Euroopa suurlinnades, liikluseeskirju asendavad vastutustunne, südametunnistus ja signaalitamine.

Paremal kõrb, vasakul Punane meri
Juba kihutame linnast välja. Paremal kõrb, vasakul Punane meri, mis helendab helesiniselt. Paremal luidete vahel mõni üksik hotell palmipuiesteega, vasakul laevad, peamiselt hallid sõjalaevad, olgugi et Iisraeliga ollakse juba pea kolmkümmend aastat suur sõber. Riik on vaene, kuid armee tugev. Maantee on esmaklassiline, selliseid Eestis polegi. Mis sest, et tolmab, kõrbes peabki tolmama. Küljeaknast välja ei näegi, huvitav, kas seda on kunagi pestud? Ma ei imestaks, kui maantee nimi oleks Mubarak, Egiptuses on kõik vägevad asjad rohkem kui veerand sajandit võimul oleva Ameerika-meelse presidendi nimelised. Sillad, lennujaamad, staadionid ja mis veel.
Hosni Mubaraki portreed kõrguvad tee ääres, needki on kaetud tolmukorraga. Oleme maailma kuivapoolusel, siin sajab vihma kord viie-kuue aasta jooksul, oaase ei olegi. Bur Safajahi ehk Port Safaja juures pöörame kõrbesse, urgitsen seljakotist välja oma kaardid, need ütlevad, et kuni Niiluseni on ees ainult üks küla, muidu aina liiva-, kivi- ja soolaväljad. Kaardid pakuvad huvi minuga pingi jagajalegi, mustade kokkukasvanud kulmukaartega mees paistab olevat jutuhimuline. Sellist mulle vaja ongi! Olen alati unistanud võimalusest näha võõraid maid seestpoolt, olgu või sel kombel.
„Olev, Eestist,” tutvustan ennast. –
„Muhammad…” saan vastuseks, aga teine sõna lipsab kõrvust mööda.
Mehe inglise keel on päris sorav, mõnest sõnast ei saa siiski aru, kuid see võib olla minu viga. Mees näitab mulle kaardil kohta keset kõrbet, kus ta elab. Seal pole küll ühtki küla märgitud. Küsin perekonna kohta, selleta ei tohi lõunamaadel kuidagi. Saan teada, et tal on kuus last. Teen kohustuslikku nalja ja uurin naiste kohta: „Kas ainult üks naine või?”
Tean vastust ette, moslemimaailmas esineb polügaamiat äärmiselt harva. Ehk vaid kolm protsenti meestest võib endale lubada luksust pidada mitut abikaasat. Kohe kindlasti on Euroopas üheaegselt paari naisega suhteid omavaid mehi enam, ainult et meil tehakse seda vargsi, ei juleta tunnistada naljalt sotsioloogidelegi. Ma ei ütle, et moslemimees ei ihkaks endale rohkem naisi. Ent moslemiabielu on eelkõige majanduslik tehing, sedagi täiesti avalikult, naine tuleb endale kõigepealt osta, seejärel teda ülal pidada. Armastusabieludest räägivad ainult luuletused ja müüdid, tegelikkuses neid suurt ei esine. Tütar müüakse ja pruudiluna kasseerib isa sisse harilikult juba siis, kui too veel parandžaad ei kanna, nii tuleb odavam. Lisaks ostusummale peab peiukandidaat kõigist oma sissetulekutest täpselt aru andma. Näita, kui paks on su rahakott, alles siis võid huvi tunda minu tütarde vastu! Kõik pannakse lepingusse täpselt kirja ja kui sa abielu ajal ei jaksa kodu majandada, läheb ostetud abikaasa, lapsed kaasas, isakoju tagasi, sa jääd ilma kalõmmistki, milleks oli mitme aasta sissetulek. Kui sa naist rahuldada ei suuda – ka see on lepingus kirjas –, teeb naine sama, ja sa jääd lisaks suurele rahakaotusele veel suuremasse häbisse. Naine aga süütab õhtul oma sängi kohal õlilambi ning mehel pole õigust enne ära minna (näiteks teise naise kambrisse), kui lamp kustub. Ja õli põleb kaua-kaua.
Seepärast on kavalam olla ettevaatlik, endale üle ühe naise mitte ahnitseda. Koju tagasi pöördunud naise kuulutab mulla süütuks ning ta on uuesti saadaval. Lastega puutumatus! Midagi neitsi Maarja taolist, eks ole? Muidugi on süütus vaimne nähtus, ei midagi muud.
Rahahimu ja ekspluateerimist leidub poolfeodaalses Araabia maailmas kaugelt rohkem kui kapitalistlikus Euroopas-Ameerikas, ainult et kasumiteenimise võimalusi on kasinamalt. Ega sisemaal peale tütardemüümise ja põllumajanduse suurt olegi, viimastki üksnes oaasides.
Muhamed tunnistab kurvalt, et tal on ainult üks naine, küsib minu perekonnaseisu ja laste kohta ning hakkab seejärel lobisema oma armukestest. Kuulen, et üks elab tal Al Cahiras, teine Al Iskandariyhs, mõlemad on väga ilusad. Kuidas siis muidu, ikka ilusad ja ikka nendes linnades, mida võõras teab.
Ma ei tea, kas uskuda või mitte. Pi­gem pean Muhamedi kiidukukeks. Ent bussijuht rooli taga kuuleb meie juttu, see peaks Muhamedi fantaasialendu talitsema! Selline kiitlemine on tavaline terves araabia maailmas. Mis araabia maailmas! Mäletan oma Moskva-õpingute ajast Kesk-Aasia poisse, kes muud ei teinudki kui hooplesid oma saavutustega naiste vallas.

Lõppematu puberteet
Mis selle tingib? Kas lõppematu puberteet? Teadmised kunagiste pašade ja šeikide haaremitest, soov lasta end paista nende võimurite ja rikkurite sarnane? Küllap nii ongi, ent need pole vist põhimotiivid. Toonasele Kesk-Aasiale oli peale surutud europotsentrism, mu õpingukaaslastel oli kange tahtmine olla eurooplaste-venelaste sarnased, nende ettekujutuses eurooplased-venelased muud ei teegi, kui peavad armukesi. Ja nii nad hooplesid, täpselt nagu bussijuht Muhamed.
Ent asjal on veel üks põhjus, ehk koguni freudismimaiguline. Sek­suaal­moraal on kuuma, kirgi kütva päikese all tõesti väga range, abieluvälised vahekorrad on šariaadi järgi absoluut­selt keelatud (mis ei tähenda, et neid ei esineks). Ometi leidub üsna palju inimesi, kes elavad ja surevad ilma seksita, ja seda eelkõige vaesuse tõttu. Kui sul ei ole raha, siis sa naist ei leia, ei legaalselt ega illegaalselt. Veri vemmeldab aga edasi, leiab väljapääsu paremal juhul lobas, halvemal terrorismis ja sõjapidamises. Ja mille nimel siis sõditakse? Kalifaadi taastamise, islami levitamise pärast? Nafta ja raha nimel? Lihtsõdurid kindlasti mitte. Nemad lähevad surma hoopiski Euroopast-Ameerikast pealetungiva lõdvema kombestiku vastu.
„Kõik nende naised on litsid, kas tahate, et meie naised kah litsideks saavad?” agiteerivad kaplanid, mullad-ajatollad, kihutavad üles meeli, ja süütud noorukid asuvad himuga kaitsma oma kodumoraali, milles peamine sümbol on parandžaas naised.
Siinpool surma võivad nad rahapuudusel süütuks jäädagi, langenuna džihaadis lendavad aga ainsa viivu vältel vihinal paradiisi. Süütud neitsid, kelle arv on koraanis kirjas ühekohalise täpsusega, ootavad seal just teda. Et asi on kindel mis kindel, tõestab peale koraani (mida nooruk ei ole ise lugenud) ka roheline plastmassvõti, mille mulla rindele minejale või põuepommarile kaasa annab. Võti keerab lahti paradiisiukse luku, selle on Taivanis pika konveieri taga valmistanud paarkümmend piltilusat hiina neiut, igaüks teinud vajaliku standardliigutuse, mitu tuhat korda vahetuses. Vaat nemad võiksid olla araabia noorukite kallimad!
Tuleb peatus, Muhamed läheb maha. Minagi tahan jalgu sirutada. „Mis koht see on?” uurin juhilt. Jällegi ei saa ma vastusest aru, aga tundus, et juht ütles sama nime, mille ennist lasi kuuldavale Muhamed oma koduküla kohta. „Kui pikalt me peatume?” küsin edasi. – „Ära karda, ilma sinuta me ära ei sõida,” kostab juht. – „Kui palju sõita jääb?” – „Palju, palju.”

Tuhande ja ühe öö maailm
Juba on pime, paistab kuu. Üllatavalt rahvarohke ja sumisev kõrbekõrts, hämara pillirookatuse all ühel pool euroopalikud lauad-toolid, teisel pool kinnisõtkutud liivapõrandal vaibad ja padjad, et saaks kaksiratsi teed juua. Samas vaip palvetamiseks, kolm meest harrastavadki seda hoolega. Muidugi haistad seesuguses kollektiivses andumuses silmakirjalikkust, tundub, et seda kõike tehakse teistele näitamiseks. Aga ehk olen ma ise rikutud, ei suuda mõista teiste sügavat religioossust? Palvetamine sarnaneb meie võimlemisega, kui seda viis korda päevas teha, nagu käsk antud, sirgud tugevaks meheks, kellel on omad tarvidused.
Ma ei julge bussist eriti kaugele minna, äkki sõidab siiski minema. Näen kuuvalgel, kuidas mu sõpra Muhamedi kamandab vanem valges parandžaas naine. Muhamed tõstab bussi kõhu alt pagasiruumist välja mingeid valgeid kotte, laob neid aiakärule. Ehk on neis jahu?
Mõni meeter eemal kisub bussi esitulede valgel suitsu juht. Mees tõmbab mind enda poole: „Vaata, see ongi tema naine,” ütleb ta muiates.
„Lesk?” uurin. Ma tean ometigi, kellel on õigus kanda valget parandžaad.
Lesed tõusevad islamihierarhias kõrgele, kuna pärivad oma surnud abikaasa varanduse. Lesestaatus on ainuke võimalus naisel hõivata perekonnas või koguni ühiskonnas liidrikoht. Prohvet Muhamed ise abiellus väljapaistva ja rikka lesega, kes ta järjele aitas.
„See on ka tema armuke,” ütleb juht naeru kihistades. „See on tema ema. Muhamedil polegi naist.” Mis see tähendab? Ega ta vihja ometi intsestile, mille eest Egiptuse külas loobitakse kividega surnuks ja linnas puuakse üles? Käru saab kotte täis, Muhamed ja bussijuht vahetavad paar sõbralikku repliiki ja Muhamed lükkab oma käru ema kõrval pimedasse kõrbesse.
Siis mõistan. Muhamed ei luisanud mulle. Tal ei olnud ka bussijuhi eest midagi varjata. Muhamed lihtsalt luuletas, pajatas mulle ühe kogumikku võtmata jäänud „1001 öö” muinasjutu, mida bussijuhilgi oli meeldiv kuulata. Mina, rikutud realist, ei tabanud võtit. Ja bussijuht andis selle mulle, et asjast aru saaksin.

Kes armastab reisida nii, et kogenud reisijuhid on tema eest kõik läbi mõelnud, kes ise oma sihte seada. Viimastki võib teha väga erineval moel. Kui Tallinna Reaalkooli arendusjuht Jaana Roht alustas mullu novembris koos nelja kaaslasega reisi Hongkongi, Vietnami, Laosesse ja Lõuna-Hiinasse, olid nende lähtepunktiks edasi-tagasi lennupiletid liinil Tallinn?London?Hongkong.

Kokku oli lepitud paar esimest öömaja ja broneeritud ühe kohaliku lennureisi piletid ning Interneti reisilehekülgedele ja „Lonely Planeti” juhtnööridele tuginedes pandud paika ligikaudne marsruut. Punktist A punkti B, C ja ehk ka D jõudmiseks oli plaanis kasutada kohalikku ühiskondlikku transporti. Kuidas see korda läks, jutustab juba Jaana ise.
„Maandunud Hongkongis, kihutasime kõigepealt kohaliku transpordiga Hiina linna Chen-Cheni. Sealt läks meie ainuke ette ostetud siseriiklik lend Hainani saarele. Hainani pealinn Sanya on armas kuurortlinn: pikk rannariba, mõnus vesi, palju päikest... ja nii palju vene turiste, et sanatooriumidel on lausa venekeelsed sildid.
Lähedal asuv nn Ahvide saar osutus paraku tüüpiliseks turistilõksuks. Pärdikud olid seal tõesti, aga mingit metsikut loodust paraku enam mitte. Ka budistlikud templid ja mungad on Hiinas midagi hoopis muud kui näiteks Tais – pigem vaid turistidele suunatud atraktsioon, kus rumala välismaalase käest igal moel raha kätte püütakse saada.
Pärast väikest puhkust plaanisime jõuda võimalikult otse Hiina ja Vietnami piirile. Selleks sõitsime kõigepealt väikelaevaga Beihai linna, sealt kohalike bussidega edasi Vietnami suunas. Hiina ja hiljem ka Vietnami kohalikes bussides hämmastas muuhulgas nende reisijate rohkus, kel sõidu ajal süda pahaks läks. Konduktor jagas ühtlasi oksekotte, mis täitununa lihtsalt aknast välja lennutati.
Juba meie Vietnami piiri otsimine osutus parajaks naljanumbriks. Kui buss meid piirilinnas maha pani, kujutasime küll ette, et küllap peatee piiripunktini viib, aga igaks juhuks otsustasime siiski kohalike käest üle küsida. Mõtlesime välja enda arvates kergesti mõistetava konstruktsiooni: China, border, Vietnam. Mitte keegi aru ei saanud. Lõpuks leidsime ühest hotellist naisterahva, kes suutis meid mõista, peatas õige bussi ja tõepoolest: suure maantee lõpus oligi piiripunkt, tuli vaid natuke raha maksta ja olime teisel pool.”

Vietnam – sekelduste maa
Et Vietnamist sai selle reisi kõige ebameeldivamate sekelduste maa, sellel on kahtlemata nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjusi. Seda, et siin ette kokku lepitud hinnad samaks jääda ei pruugi, turistidele kehtivad kohalikest sootuks erinevad taksid ja valgetesse suhtutakse (nagu maailmas mitmel pool mujalgi) nagu kõndivatesse rahakottidesse, mille raudu igal võimalikul moel lahti püütakse kangutada, oli muidugi ette teada. Nagu seegi, et selles maailmanurgas tuleb arvestada vihmaperioodiga. Millegipärast oli aga kahe silma vahele jäänud, et kitsal alal Kesk-Vietnamis valitseb see hoopis teisel ajal kui ülejäänud maal. Aga jätkakem sealt, kus pooleli jäime.
„Olime „Lonely Planetist” lugenud, et piirilinnast viib meie soovitud sihtpunkti kiirpaat. Paraku selgus sissejuhatuseks, et rahavahetus pole Vietnamis sugugi lihtne. Meile juhatati kätte panga asukoht, aga see oli keset täiesti tavalist tööpäeva kinni. Õnneks saab Vietnamis raha vahetada ka kullapoodides, kus kurss on peaaegu sama, mis pangas.
Et kiirlaevale saada, sõitsime kõigepealt tund-poolteist bussiga. Jõudsime mingisse täiesti olematusse sadamasse, kus ootas puidust laevuke. Mõtlesime, kas see ongi tõesti meie kiirlaev. Välismaalased saadeti laevale läbi putka, kohalikud võisid putka kõrvalt minna. Keset lahte selgus, et alles seal istutakse tõelisesse kiirpaati ümber.
UNESCO kaitse all olev Halongi laht on tõesti imeilus oma vulkaanilise tekkega mägiste saarekestega. Lahel saab ette tellida ka kuni kolmepäevase tuuri ööbimisega laeval, meie olime otsustanud sõita kõigepealt kiirlaevaga saartele, veeta ühe päeva kohapeal ja liikuda sealt edasi Hanoisse.

Hinnad kokkulepitust kallimad
Kui me laevapileteid ostma läksime, näidati meile kaardil, kuhu me sellega saame. Kui laev juba sõitma hakkas, näidati uuesti, kus maabume – ja see oli hoopis teine sadam. Ühtlasi pakuti, et saaksime kohe laevalt osta bussipiletid Cat Ba linna, kuhu tegelikult jõudma pidime, ja kinnitati, et ühtegi muud transpordivõimalust sadamas pole. Senisele kogemusele tuginedes arvasime, et meid tahetakse pügada. Tegelikult oli sedapuhku hoopis vastupidi: kui me lõpuks sadamasse jõudsime, ootas seal ees kohalik maffia, kes nõudis meilt viie-kuuekordset hinda. Mõtlesime juba, et peame hakkama jalgsi mööda mägiteid kõmpima, aga tänu sakslaste turismigrupile saime siiski bussiga linna.
Taksosõit on Vietnamis väga odav, ainult et enne teele asumist tuleb kindlasti välja selgitada, kas taksojuht ikka teab, kuhu ta sind sõidutab.
Õhtul nautisime seda imepärast linnakest, hommikul alustasime seiklemist Hanoi suunas. Ostsime tänava­äärsest müügikohast bussipiletid ära ja meid pandi bussi, millega sõitsime järgmisesse sadamasse – ehkki saar ise on tilluke, on seal neli sadamat, kust väljuvad laevad eri suundades. Sadamas istusime kiirpaati, millega kihutasime taas teadmatusse – ehk siis järgmisesse sadamasse. Kõigepealt anti raha, mis me maksnud olime, bussijuhile, bussijuht andis selle edasi paadimehele, too järgmises sadamas putkas olevale mehele, kes käskis meil oodata. Kohalik rahvas pandi kõigepealt bussi, meie ootasime ja ootasime. Lõpuks tuligi sama mikrobuss tagasi, rahanutsakas anti jälle bussijuhi kätte, me istusime bussi ja arvasime, et saamegi nüüd Hanoisse... Aga ei. Meid viidi kõigepealt linnakesse, kus buss sõitis siuhti liinibussile ette, meie vahetasime bussi ja raha jälle omanikku. Lõpuks jõudsime ikkagi linna, mille nimi on Hanoi.
Seal võtsime hotellis toad, leppisime hinnas kokku ja tahtsime ka kohe ära maksta, aga öeldi, et ei-ei, pärastpoole. Aga paari tunni pärast teatati, et kui tahame sellesse hotelli jääda, on mõlema toa hind kokkulepitust viis dollarit kallim. Lihtsalt tulid uued inimesed, rohkem tube pakkuda ei olnud ja nii üüritigi meie toad kõrgema hinna eest välja. Kuna olime selleks võimaluseks ette valmistatud, ei hakanud me kõrgemat hinda maksma, vaid lihtsalt kolisime välja ja läksime teise kohta.
Hanoi ise on väga vahva linn küllalt suure ajaloolise kvartaliga. Autosid on vähe, põhiliseks liiklusvahendiks rattad ja mootorrollerid. Tänavad on nagu suured kaubaletid: ühel müüakse kõikvõimalikke õmblus- ja käsitöövahendeid, teisel jalanõusid, kolmandal masinate varuosi, ja niimoodi pikkade tänavate kaupa. Selles linnas võib tundide kaupa lihtsalt kulgeda ja vaadata, kuidas inimesed toimetavad.
Üritasime käia ka kuulsamates ja ilusamates ajaloolistes kohtades, aga paraku on siingi analoogselt Hiina templitega kommunism oma töö teinud. Elamuse saime veenukkude etendusest, kus kanga taga juhivad näitlejad, ise poolest saadik vees, pikkade ritvade otsas nukkusid ja jutustavad vietnami muinasjutte, kõrval aga musitseeritakse rahvapillidel.
Hanoist kavatsesime sõita rongiga lõunasse Da Nangi linna ning sealt edasi kuurortlinnakesse, kus pidid olema imelised rannad. Raudteeliiklus on Vietnamis nagu Hiinaski väga hästi korraldatud. Meie ostsime nn kõva magamisvaguni piletid ja kui kaks meiega ühte kupeesse sattunud itaalia tüdrukut said selle kolmekorruselistest naridest täieliku šoki (neile pileti ostmisel näidatud fotodel oli vagun sootuks teistsugune välja näinud), siis meie kui Venemaa rongiliiklusega harjunute jaoks ei olnud seal midagi šokeerivat. Õhtul läks sõit lõuna poole lahti.
Põhja- ja Lõuna-Vietnami eraldab mäestik, kus raudtee on ehitatud justkui mäeaheliku küljele, all aga mühab Tonkingi laht. Meie jaoks varjasid imelist vaadet küll natuke vihmapilved, aga nägime siiski, kuidas suured lained rannakaljusid peksid, ega osanud veel oodata, et see saab meile saatuslikuks. Da Nangi jõudnud, saime juba aru, et pole mõtet mingisse kuurortlinnakesse minna, kuna sajab ja sajab. Otsisime üles ööbimiskoha ja hakkasime mõtlema, kuidas põhja poole tagasi saada.

Pikaleveninud rongisõit
Reisi ette valmistades oli meile jäänud mulje, et vihmaperiood peaks olema juba lõppenud, nüüd aga selgus, et Kesk-Vietnamis see veel kestab. Kui järgmisel hommikul taas takso võtsime ja palusime end raudteejaama sõidutada, teatas taksojuht, et oi, aga rongid meil enam ei käi. Lasime end siiski jaama sõidutada ja seal selgus, et lõuna poole rongid enam tõesti ei sõida, aga põhja veel küll. Hommikune rong oli juba kaks tundi jaamas seisnud, aga arvati, et see hakkab mingil hetkel siiski liikuma. Sissejuhatuseks istusime seisvas rongis veel kaks tundi. Peab ütlema, et kohalikud, kes olid tulnud Ho Chi Minhist ja veetnud rongis juba ööpäeva, olid uskumatult rahulikud. Lõpuks hakkas rong liikuma ja sõitis 8 km, et 24 tunniks uuesti seisma jääda.
Üritasime kohalikelt küsida, miks me seisame, nemad seletasid midagi omas keeles vastu: lootusetu. Lõpuks tuli kuskilt info selle kohta, et mäestikus, kust me enne läbi sõitsime, on varinguoht.
Vietnami riik toitis kõiki reisijaid nuudlitega ja jäime vagunitesse magama. Kui hommikul ikka veel mingit infot polnud, tabas meid juba väike paanika. Siis aga algas kohalike seas liikumine. Tegelikult oli kõik väga hästi organiseeritud: rongipileti alusel istuti vagunite kaupa bussidesse, kõigil olid istekohad, bussid kogunesid suurele maanteele kolonni ja nendega ületati mäeahelik, mille teises servas ootas uus rong. Kõik reisijad läksid jälle oma vanadele kohtadele ja algas sõit Hanoi poole. Meil oli siis vaja sõita veel ainult pool tundi. Läksime maha ja otsisime transpordi Laose piirile.”

Laos – positiivsed üllatused
Alati on natuke mõnusam reisida, kui päike paistab, inimesed naeratavad ja sinust pisinatukegi aru saadakse. Jaana Roht ütleb, et kui Vietnamis tekkis pidevalt suhtlemisprobleeme, siis Laoses kõik toimis. „Rongiliiklust Laoses ei ole, siselennuliine me ei kasutanud, sõitsime kohalike tuk-tuki-laadsete bussidega, millega veeti ka kõikvõimalikku kaupa majakraamist sigade ja kitsedeni.
Meie esimene peatuspaik Savan­nakhet on linnake Mekongi jõe ääres. Seal on pikad-pikad tänavad, kus võib lõpmatuseni jalutada, ja hulgaliselt templeid, mille puhul Laoses ei tekkinud küll kordki tunnet, et see on turistiatraktsioon. Pigem tahtsid mungad sinuga keelt harjutada. Küsisid, kust sa tuled ja kuidas sulle siin meeldib. Mingit rahamangumist nagu Vietnamis ja Hiinas ei olnud.
Hea ja lihtne on Laoses ka öömaja leida ja liigelda. Rõõmsad, ausad ja lahked inimesed valdavad päris hästi inglise keelt. Savannakhetist sõitsime ööbussiga Laose pealinna Viangchani. Bussijaamad on siinkandis üldjuhul kesklinnast suhteliselt eemal, sealt ööbimiskohta jõudmiseks peab kasutama kohalikku transporti. Õnneks oli seegi Viangchanis käepäraselt organiseeritud: kohalik tuk-tuk sõitis bussile ette, juht tuli juurde ja ütles konkreetselt, et hind on selline ja viime sinna. Kokkulepitud hind kehtis.
Viangchanist sõitsin muuseas üürirattaga Buddha parki, mis asub 28 km linnast väljas. Jalgrattad olid seal küll parajad pigem kohalikele kui suurekasvulistele eurooplastele ja linnast väljas meenutas tee kohati Siberi külateid, aga ära käisin. Kui Tais on välja kaevatud vanad linnad võimsad ja eksponeeritud seal, kuhu nad on kunagi ehitatud, siis Buddha parki on eri kohtadest välja kaevatud muistised küll kokku toodud, aga kokkuvõttes ikkagi vaatamist väärt.
Edasi rändasime kohaliku bussiga Vang Viengi linnakesse, kuhu viib mägitee, mida üks mu tuttav on kiitnud maailma kõige kaunimaks. Ja see linnake oli tõeline elamus. Kaks peatänavat, mille ääres söögikohad vahelduvad väljasõite korraldavate ja müüvate kohtadega. Linnake on täis noorepoolseid valgeid turiste: Ameerikast, Euroopast, Austraaliast ja Uus-Meremaalt.
Oma üllatuseks avastasime täiesti juhulikult, et kauni looduse ja tõesti suurepäraste meelelahutusvõimaluste kõrval on sellele veel kolmaski seletus. Nimelt pakuvad mõned kohvikud, vaatamata sellele, et narkootiliste ainete müük peaks riigis justkui keelatud olema, päris avalikult nn erimenüüd, kuhu kuuluvad niisugused nimetused nagu Happy Shake, a bag of opium jne. Sealsamas kõrval söögikohtades pakuti turistidele õhtuseks meelelahutuseks hoopis nonstop-seriaale nagu näiteks „Sõbrad”. Punkt kell üksteist õhtul sulgesid oma uksed nii esimest kui ka teist tüüpi söögikohad. Muide, see oli ainuke koht reisi jooksul, kus mul õnnestus saada suurepäraseid banaanipannkooke, millest Mai Loog kirjutab oma Tai-raamatus.
Hommikul vara on turistid jälle jalul, et alustada kohaliku teejuhi saatel või harvem omal käel matka koobastes või mööda jõge, vastavalt soovile kas kajaki või tuubingulaadse kummipaadiga. Iga natukese maa tagant on jõe ääres peatuskohad, kus kohalikud su soovi korral nööri otsa püüavad ja kaldale sikutavad ning kus saad keha kinnitada, tantsida, võrkpalli või petangi mängida. Muide, sildid kinnitavad, et igasuguse happy-kraami tarbimine on keelatud.
Meie järgmine peatuspaik oli linn Mekongi jõe ääres: Louangphabang. Siin külastasime rahvusparki, kus jätkus ronimist ja vaatamist tundideks. Algul olime plaaninud minna tagasi Hiinasse läbi Vietnami, aga lisasekelduste kartuses valisime siiski lõpuks otsetee: vahva ööbussi, kus sees mitte istmed, vaid voodid. Ühes bussis oli voodikohti pisut üle 50, ühel pool vahekäiku kahel korrusel üks koht, teisel pool kaks, kusjuures nende alt annab välja tõmmata veel lisavoodi. Taga on viis voodit kõrvuti all ja viis üleval.”

Tagasi Hiinas
„Et kindlasti õigeks ajaks lennukile jõuda, otsustasime, et väga palju enam Lõuna-Hiinas ei seikle. Valisime välja suurlinna Guangzhou ja transpordivahendiks rongi, mille peale Hiinas üsna kindel võis olla. Tegemist on modernse suurlinnaga, mis jättis eriti efektse mulje laupäevaõhtustes tuledes jõelaeva pardalt vaadatuna. Meie katse reisijuhi järgi kohalike kultuuriväärsustega tutvuda põrkus paraku taas takistusele: ükski kohalik ei suutnud nende asupaika meile kaardi järgi kätte juhatada. Mis ei tähenda, et ka see, mis juhuslikult pilgu ette sattus, poleks vaatamist väärt olnud.”
Küllap võetakse Hiina põhjalikumalt ette üks teine kord. Jaana järgmine reis viib juba sootuks lähemale. Suvisel pööripäeval starditakse 230-kilomeetrisele jalgsimatkale Santiago de Compostelasse.