Müra ei ole informatsioon

Pean tunnistama, et ega ma saanudki aru, mida mõtleb eelmise nädala Sirbi viimasel küljel (:)kivisildniku nime all sõnu pritsiv kirjaoskaja (kelleks ta ennast ise peab ja kor­duvalt nimetab), deklareerides soovi vabastada Eesti Vabariik klassi­kalisest muusikast kui kahjuliku vaimunõtruse ilmingust ning tuues loomastumise näiteks Arvo Pärdi loomingu. Küllap see vist ikka mingi äraspidine huumor peab olema, sest ega siis „näljutatud kirjanik” (:)kivisildnik usu ometi tõsimeeli, et tema tasemel literaatide ülalpidamine on igapäevast leiba teenivate „töökate idiooti­de” püha kohus? Või et museaalne kultuurilugu, ooper ja moodne tants ning üldse kõik, mille mõttest mõni lugema-kirjutama õppinu aru ei saa, on „ühiskondliku kaaluta totrus” ja „ideedeta möögimine”? Või mine sa tea... Inimeste arusaamad maailma asjadest on tihtipeale ikka ehmatavalt erinevad.
Mõni aeg tagasi lugesin EE Aree­nist Olav Osolini meenutusi Eesti Reklaamfilmi hiilgeaegadest ning mõtlesin, et ju ma siis tollal oma mõneteistkümne eluaastaga olin liiga laps, et osata imetleda seda „keset komberdavat sotsialismi loodud isemajandavat oaasi” (Osolini väljend). Edasi lugedes aga taipasin, et see, mis ühes inimeses aastate tagantki veel vaimustuse esile toob, tekitab teises piinlikkusvõdinaid. Näiteks „uued vuplid ja kummi­mänguasjad” Reklaamiklubi saates, „mis küll vaatajal suu vett jooksma panid, kuid millest paljud müüki ei jõudnudki”, või kirjeldused sellest, kuidas vabrikumehed said „käia külakorras telekas oma ettevõtmisi kiitmas”, aasta lõpul aga „viia oma proua Lillepaviljoni unistuste ballile”. Brrr!
Hoopis imelik aga hakkas mul siis, kui sain teada, kuidas jõuti olukorrani, et „raha polnud ERF-is probleem”. Osolin kirjeldab: „Soome vahel kurseerinud laevale Georg Ots osteti kalli valuuta eest poolproff video­kaamera JVC. Ojamaa laenas selle „korraks” ERF-i, kuid kui meremehed tahtsid oma varanduse tagasi saada, siis oli kas metallukse võti kadunud või polnud peadirektorit parajasti kohal. Peagi hangiti miskitpidi ka
U-matic videomakk ning videofilmide tootmine võis Reklaamfilmis alata.” Kuidas tundub? Ühest vastust vist ei ole – mis ühele kuld, see teisele muld, ütleb vanasõna.
Sestap ei julge ma ka kinnitada, et väikesed sisu- ja vormimuudatused, millega Õpetajate Leht oma tänases numbris algust teeb, on lugeja huvides. Oleneb lugejast, eks. Toimetuse mõte oli, et lehe lõpuosa võiks meil paremini toimetatud olla ning haridustegelikkusele lähemale jõuda. Ja et „päris” õpetajate kõrval peaksid ka lasteaednikud ning kutse- ja kõrgkoolide õppejõud leidma lehest oma tööd puudutavad veerud mitte juhuslikult, vaid regulaarselt. Saab näha, kuidas me hakkama saame.
Mõistagi ootame tagasisidet. Mitte ainult ütlemist, mis meeldib ja mis mitte (muidugi ka seda), vaid rohkesti vihjeid tublide õpetajate, toredate „õpetamis­nippide”, praktiliste kogemuste ning huvitavate haridusettevõtmiste kohta kõikjalt Eestist.
Oleme endale lubanud, et hoidu­me avaldamast sündmuste lohemadu-­pikki ja igavaid kirjeldusi. Ning „haridusteadust” stiilis „kui õppiva organisatsioonina toimivas koolis on avastatud kõige tähtsamad huvigrupid ja leitud positiivsuse ühisosa, jääb juhtkonnale veel palju meetodeid toimetulekuks, et näiteks kindlaks teha, millised poliitilised pingutused tuleb suunata uute strateegiate arengusse”.
Kindlasti leiavad ka pikad tekstid meie lehes endiselt oma koha, eeldusel, et nende sisukus ja maht on kenasti tasakaalus. Tasakaalus meie, toimetajate arvates. Kui mitte millestki muust, siis vähemasti tegijate arusaamadest ja maitsest sõltub iga ajaleht paratamatult. Ning väikeseski toimetuses võivad need inime­seti olla üsna erinevad. Nagu ka valmisolek ja oskused kirjutiste ning autoritega vaeva näha, enne kui tekstid ilmumisküpsena leheveergudele lasta. Taevas ise näeb, et Õpetajate Lehe tegijate enamik alakoormatud ei ole, uuendused aga nõuavad paratamatult lisaaega, -energiat ja vajadust üht-teist juurde õppida.
Igatahes me püüame. Püüame olla ausad, asjalikud ja informatiivsed ning mitte kolletuda. Hoiduda endiselt ja eemalduda veelgi ajakirjan­du­sest, mille kohta Kaarel Tarand 22. veebruari Sirbis kirjutab: „Aja­kirjandus on probleem. Võib-olla suu­rim probleem, mis meil üldse on. Ta kultiveerib kultuuritust ning õõnestab riiklust. Ajakirjandus peab end võimuks, kuid käitub nagu kaltsu­kaupmees. Ajakirjandus jutlus­tab vabadust, kuid on ise selle varjust üles ehitanud julma tsensuuri­masina. Ja ta väidab lausa Orwelli maailma küünilisusega: müra on informatsioon.” Kes pole lugenud, soovitan soojalt.

Tiia Penjam