Vabariigi 90. aastapäev on pannud meid taas kord tõdema, et elu on ilusam, kui see meediast vastu paistab.

„Kooliasjus on meedia kreenis, otsib ainult halba!” Seda lauset kuuleb üha tihedamini. Süüdistusel on seegi külg, et ajal, mil laste vähesus lapsevanematel koolide vahel valida laseb, on koolirahvas huvitatud, et ükski mõru kogemus nende mainet maha ei suruks.
Veebruaris sattus peksupoisi rolli Tabasalu Ühisgümnaasium. Üks tüdruk sai teiste käest peksa, teine tõi sõbrannadele kooli kärakat. Politsei leidis asjaosalistel promillid verest. Ilmselt arutab nende käitumist alaealiste komisjon ja vanemad saavad trahvi. See võib ulatuda mõnesajast kuni mitme tuhande kroonini, kui väärteod kipuvad korduma.

Kas kaasata politsei ja meedia?
Koolis purjutamisest on ajalehed kogunud teavet prefektuuridest üle Eesti. Koolid pöörduvad politsei poole üha sagedamini ja õpetajadki otsivad sealt tuge. Ka politsei ise julgustab koole mundrimeeste poole pöörduma nii laste viinavõtmise, ropendamise kui ka õpetajate solvamise puhul. Laste käitumist aga kujundab suuresti just kodu. Nii võib politsei katse kooli toetada kergesti kaasa tuua olukorra, kus vastasseis õpetajate ja lapsevanemate vahel saab uut hoogu. Hea oleks, kui see vastutuse kooli ja kodu vahel mõistlikult ümber jagaks.
Tabasalu Ühisgümnaasiumi direktor Harri Kõo: „Hariduselu kajastamine on halva poole kaldu. Meie koolist kirjutati seoses ühe vägivalla- ja ühe alkoholi tarvitamise juhtumiga. Kutsusime sama ajakirjaniku vaatama oma vabariigi aastapäeva aktuseid, ajalookonverentsi ja kunstinäitust, aga see teda ei huvitanud. Infot on tal palju käes, sest ta on meie kooli lapsevanem, elab siinsamas.
Kõnesolevad lood ei olnud meie kooli suhtes vaenulikud. Seal oli välja toodud, et kadunud on õpilaste endi ja nende vanemate vastutus. Vägivalla ja koolis viinavõtmise kajastamine ajakirjanduses ning juhtunu laiemasse konteksti asetamine on vajalik, aga selle seostamine kooli nimega jättis paljudele mulje, et meie koolis ongi kõik korrast ära.
Politseist tuge leida on muidugi hea, aga veel parem oleks, kui kool saaks probleemid ise lahendatud. Kuigi meie kodukorras on kirjas, et kool ei võta endale politsei, kohtu ega alaeliste komisjoni ülesandeid, vaid on kasvatus- ja õpetamisasutus. Promille õpilaste veres siiski mõõtsime, et olla politseisse pöördudes tüdrukute joobes kindlad. Politsei määrab ka karistused, kool ei tee muud kui noomib ja annab lapsed vanematele üle. Me ei tahtnud, et need asjad niisama jääksidki. Alaealiste komisjoni saaksime oma eksinuid ka ise saata, aga võtame appi rohkem jõudu, et probleem ükskord välja juuritud saaks.
Probleemsete laste vanemad käituvad sellistel juhtumitel nii ja naa. Mõni süüdistab, teine saab aru, et tema laps on eksinud, ega ole koolivaenulik.”
Haridusminister Tõnis Lukas on julgustanud omavalitsusi delegeerima halduskorralduse otsuseid ja sanktsiooniõigusi koolidele endile. Haridus- ja teadusministeerium tahab töötada õpetajatele ja koolijuhtidele ning halduskogudele välja soovitused, kuidas käituda, kui kooliseinte vahel peaks lahvatama vastastikune vaen.

Kajastus pole adekvaatne
Veebruaris kirjutas Viljandi maavanem Kalle Küttis haridusministrile, et Viljandi on valmis koolivõrgu korrastamisel Eestis eestvedajaks hakkama.
„Ministrile saadetud kirja põhisõnum oli pakkuda võimalust töötada välja ühe maakonna koolivõrgu mu­del,” selgitab Küttis. „Palusime uuringuteks toetust ja panime ette muu­ta õppetöö sisu, enne kui mudeliga tööle hakata. Kuna aga Viljandi linna koolivõrgu lugu on olnud kuum juba viimased viis aastat ja diskussioon nn puhta gümnaasiumi üle kestnud pikka aega, kajastas ajaleht Sakala ainult üht osa meie plaanist: jätta Viljandisse vaid üks gümnaasium.
Eks see ole Eesti ajakirjanduses üldine: rõhutada seda, mida ajakirjanik uudiseks peab. Ma ei süüdista ajakirjanikke, sest esindatakse kasumit taotlevat ettevõtet ja loos peab olema intriigi. Kuid arvan, et sellepärast puudubki Eestis tõeline diskussioon kooli­võrgu sisu ja vormi üle. Koolivõrgu ümberkorraldamine ei ole ainult koolidirektorite ja õpetajate mure. Seda peab otsustama laiem kvoorum.”

Kuidas käivitada sisuline diskussioon?
Kalle Küttis ütleb, et on koolivõrgu probleemidega tegelnud aastaid, kuid sisulist diskussiooni selle üle tekkinud ei ole. „Me ei saa õpetajatelt nõuda, et nad vabatahtlikult tuleksid kaasa muutustega. Õpetajate ja direktorite põhiline vastuväide on, et ei peaks muutma hästi töötavat süsteemi.
Toon ühe võrdluse: Eestis on maksimaalne liikumiskiirus 90 km/h ning saja kilomeetri läbimiseks kulub Žiguliga ja Mercedesega sõites sama palju aega, ent millegipärast eelistab enamik sõita Mersuga. Tahan sellega öelda, et ega praegustes 12-klassilistes koolitüüpides õpilasi halvasti ei õpetata. Asi on lihtsalt selles, et haridusfilosoofia on maailmas muutunud. Tähtis ei ole, kui palju dressuuri abil ainet pähe lüüakse ja hiljem riigieksamil üles loetakse. Kohustuslik põhiharidus ja vabatahtlik gümnaasiumihari­dus on oma ideoloogialt, sisult ja vormilt täiesti erinevad.
Ülemaailmsed uuringud näitavad Soome õpilaste edukust. Soomes aga ei tule pähegi 1.–12. klassi lapsi ühes koolis õpetada. Külastasin hiljaaegu Oulu lääni koole. Gümnaasium on seal akadeemiline asutus, raamatu­kogus valitseb vaikus ja töömeeleolu. Väikeste laste jaoks on oma koolid ja raamatukogud. See pole ainus ja isegi mitte kõige olulisem näide.
Haridusfilosoofilise diskussiooni kultuur jätab meil tugevalt soovida. Inimesed, kes peaksid valmistama lapsi koolis ette sallivaks kodanikuühiskonnaks, kaotavad kaine mõistuse, kui hakatakse rääkima vajadusest kor-raldada ümber veneaegne koolisüsteem.”