Pole ime, et õpetajad lahkuvad

Vististi ei kahtle keegi selles, et lapsevanemal on palju suuremad võimalused oma võsukesi mõjutada kui koolil ja et kõige paremad on tulemused siis, kui kodu ja kool teevad tihedat koostööd. Alati see kahjuks nii pole. Pahatihti laiutab üksikema koolis käsi ja ütleb otse välja, et poiss on üle pea kasvanud, või kiidab isa poja huligaanitsemisest teatanud õpetajale, et kodus on laps küll kukupai, ja viskab telefonitoru hargile.
Siis ei olegi midagi imestada, kui 8. klassi poisid võtavad mõne aineõpetaja väljaspool koolimaja – näiteks trollibussis – endi keskele ringi ning hakkavad teda mõnitama ja kätega togima; kui „seitsmendikud” viskavad õpetajat tunnis pastapliiatsitega või õpilane saadab oma klassijuhataja otsesõnu sinna kohta. Ilmselgelt on tegemist koduse kasvatuse puudumisega.
Esimesel juhul noor õpetaja lahkus koolist, jättes direktori lõhkise küna ette – oli vaja kiiresti otsida uus õpetaja. Teisel keeldus noor õppejõud sellele klassile rohkem tunde andmast. Taas oli vaja asendaja leida. Kolmandal juhul pani staažikas õpetaja oma vastusega poisikese suumulgu kinni.
Kirjeldatud juhtumid on suhteliselt tagasihoidlikud, võrreldes õpilaste seas laialt levinud terroriga. Õpilasel pole hirmu, et teda võidakse koolist välja visata, sest põhiharidus on kohustuslik. Lapsevanemaid ähvardab vaid trahv, mida halvemal juhul isegi ära ei maksta, sest kust pole võtta, sealt ei võta surm ka. Korduvalt solvatud õpetajad lahkuvad aga koolist ja otsivad rahulikuma, enamasti ka tasuvama töö.